Julgeolekupolitsei ja SD kool Fürstenbergis

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Kasutaja avatar
drachenheim
Liige
Postitusi: 85
Liitunud: 19 Juul, 2004 8:15
Kontakt:

Julgeolekupolitsei ja SD kool Fürstenbergis

Postitus Postitas drachenheim »

Tere, kas keegi oskab öelda mitmenda eesti SD-õppekompaniiga on viidatud pildil tegemist. Arvatavasti käis Fürstenbergis kokku 3 eesti kompaniid. Antud kompanii oli Saksamaal 1942. a sügise ja 1943. a varakevade vahel. kas tegemist on teise või kolmanada ja viimasega? Orientiiriks niipalju, et kuna eesti kursus käis kaks korda ekskurssioonil Potsdamis, siis teise külastuse ajal oli linn lääneliitlaste poolt puruks pommitatud. Kas keegi oskask linna pommitamise aega öelda?
Viimati muutis drachenheim, 31 Mär, 2013 19:14, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Re: Julgeolekupolitsei ja SD kool Fürstenbergis

Postitus Postitas nublu »

drachenheim kirjutas: Orientiiriks niipalju, et kuna eesti kursus käis kaks korda ekskurssioonil Potsdamis, siis teise külastuse ajal oli linn lääneliitlaste poolt puruks pommitatud. Kas keegi oskask linna pommitamise aega öelda?
Potsdami (nagu enamust saksa linnu) pommitati korduvalt. Samas - puruks pommitatuks seda linna nimetada ei saa. Liitlaste Potsdami konverents peeti peale sõja lõppu seal just seepärast, et linn oli suht terve ning kohe Berliini külje all.

Üks suurem pommitamine, mis hävitas osa kesklinnast, toimus 24. aprillil 1945. Vaevalt et seal siis veel mõni eesti SD kompanii tegutses. Kui oleks mingeid ligikaudseid vihjeid võimalike aastate osas, siis võiks üritada uurida millal Potsdami veel pommitati.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

sry, vähe lohakas vastus. Vihje oli suht täpselt olemas.

Üritan nüüd vaadata, millal selles vahemikus Potsdami pommitati.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

hm, tundub et pommitamise kuupäeva osas lihtsalt vastust ei leia.

Brittide Bomber Command'i avaldatud päevikutes sel perioodil ühtegi reidi Potsdami kohale pole.
http://www.raf.mod.uk/bombercommand/diary/index.html

Samas - aprilli lõpust juunini 1942 toimusid sakslaste nn Baedeckeri reidid. Vastutasuks Lübecki (vana hansalinna) sadama pommitamisele, mille käigus said kannatada ka paljud ajaloolised hooned, pommitasid nad mitmeid kultuuriloolisi linnu Inglismaal. Mis brittide väite järgi olevat välja valitud Baedeckeri firma turismibrošüürist. Sellest ka nimi.

Sellele järgenes omakorda brittide poolt hulk saksa kultuurilooliste linnade pommitamisi, millede hulka võis sattuda ka Potsdam, oma vana kuningalossi jms.

Täpsemalt ei oska küll vihjata.
Kunnar
Liige
Postitusi: 56
Liitunud: 19 Apr, 2004 13:35
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Re: Julgeolekupolitsei ja SD kool Fürstenbergis

Postitus Postitas Kunnar »

drachenheim kirjutas:Tere, kas keegi oskab öelda mitmenda eesti SD-õppekompaniiga on viidatud pildil tegemist. Arvatavasti käis Fürstenbergis kokku 3 eesti kompaniid. Antud kompanii oli Saksamaal 1942. a sügise ja 1943. a varakevade vahel. kas tegemist on teise või kolmanada ja viimasega? Orientiiriks niipalju, et kuna eesti kursus käis kaks korda ekskurssioonil Potsdamis, siis teise külastuse ajal oli linn lääneliitlaste poolt puruks pommitatud. Kas keegi oskask linna pommitamise aega öelda?

Igasugune info antud kompanii kohta ja üldse eesti SD kohta oleks teretulnud :)

http://soft.webgate.ee/parve/SD-6ppekompanii.jpg
http://soft.webgate.ee/parve/SD-kompani ... lderid.jpg
Tere!

Fürstenbergi teine lend alustas 1942.a. sügisel ja lõpetas sama aasta lõpus; järgmine alustas jaanuari algul 1943 ja lõpetas 1943 varakevadel - seega võib see pilt tõepoolest olla ükskõik kummast kursusest. On sul äkki mingeid täpsemaid andmeid - kes olid antud kursusel eesti ohvitserid jms., see võiks abiks olla. Ja muuseas kolmas kursus ei olnud sugugi mitte viimane!

Tervitades
Kunnar
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Ka seda teemat saab väheke valgustada Uno Masingu mälestustega. Panen teemat puudutava osa tema mälestustest siia üles.

ELU POLITSEIKOOLIS SAKSAMAAL

Oli augustikuu 1943. Tallinna peajaamas liinirongi taha haagitud kolme kaubavaguni juures oli sagimist. Igaüks otsis endale ja oma seljakotile kohta, sest ees seisis võrdlemisi pikk reis ja see taheti teha puupinkidel nii mugavaks kui võimalik. Kolm vagunitäit mehi, aga olid kõik üksteisele võõrad, sest nad olid komandeeritud kokku paljudest väeosadest ja jahikomandodest. Kes sellise kirju kogu koostas, jäi muidugi okupatsioonivõimude saladuseks.
Olime viies lend kursuslasi, lahkumas Saksamaale politseikooli väljaõppele. Ja neljas lend oli just Saksamaalt naasnud, kus väljaõpe oli neil kestnud neli kuud.
Pärast väsitavat sõitu, liinirongide taha haagituna, jõudsime pärale alles nädala pärast. Pikemaid peatusi oli olnud meil Kaunases ja Tilsitis.
Kool asus, võrdlemisi suurel maaalal, mis millegipärast oli piiratud vahitornide ja kõrge traataiaga. See väljastpoolt saadud sünge mulje kadus aga kui siseneti. Hästi hoolitsetud muruplatside ja kruusatatud pargiteede ääres asetsesid väikesed kenad mansardkorrustega elamud kursuslastele. Peale selle oli veel ühisehitused, nagu söögisaal, kino, koolihooned ja ka mitmesugused ehitused, kus peavarju olid leidnud arstid, hambaarstid, juuksurid ja muud ametimehed. Eesti kompaniile anti elamiseks kolm maja. Igale rühmale eri hoone. Igale jaole omaette sissekäiguga majaosa, all asuva ühistoa ja kõrvalruumidega. Üleval asusid 2-4 mehelised magamistoad. Koolisoleku ajaks anti ka kolm kooli vormi. Üks nn. paraad- ehk väljaskäimise vorm, teist kanti igapäevaselt koolitundides ja kolmas oli väliõppusteks. Ümberriietumisi oli päeva jooksul mitu ja häda sellele, kes juhtus oma asjad jätma kapis pisut lohakile või vooditeki mõne sentimeetri võrra ettenähtud piirist üle. Ta leidis voodipesu koos madratsiga põrandalt ja kapi segamini paisatult, kui õppuselt tagasi jõudis.
Kooli saabumise järel anti kompaniile paar vaba päeva, puhkamiseks, uude olukorda sisseelamiseks ja kooli korraga tutvumiseks. Sellele järgnes paar nädalat väliõppust, seitse tundi päevas. Siis alustati koolitundidega hommikuti ja pärast lõunat jäi neli tundi väliõppusteks. Igast rühmast moodustati üks klass, kusjuures neile kes saksa keelt ei valdanud, või tegid seda puudulikult, määrati tõlk klassi hulgast.
Õppeaineid koolis oli kuus. Alustades üldise politseiasjandusega ja lõpetades saksa keelega. Huvitavamateks kujunesid kriminoloogia loengud, kus tehti palju praktilisi töid, nagu jalajälgede kipsistamist ja sõrmejälgede võtmist jne. Toodi näiteid tõelisest elust ja kohtuprotsessidest. Kriminoloogia lektor, suur turske, rämeda häälega viinlane, oskas oma huvitavaid loenguid veelgi pipardada mõnusate viini naljadega ja tihti ka anekdootidega sakslaste arvel.
Politseikoolis kõik äratused ja muudki toimingud algasid muusikaga. Selleks oli iga jao ühisruumis häälekõvendaja, millest äratuseks kostis grammofonimuusikat. Nii toimus see ka õppusele minekul ja ka muude tegevuste alguseks, vile asemel. Vahetevahel anti ka teadaandeid ja kellaaegu häälekõvendajast. Õhtul, kui muusika vaikis, algas öörahu.
Eesti kompaniil teiste koolis olevate kompaniidega palju läbikäimist polnud, arvestades laagri maaala suurt. Igaüks elas ju oma laagriserval ja tegutses oma, väljaõppe juhtidega. Küll oli aga vahel kuulda lätikeelseid laule, sest kõik kompaniid kas õppustele väljamarssides või sealt naastes, pidid laulma.
Samal ajal eestlastega oli koolis ka üks hindudest koosnev kompanii, kes saksa vormiriietuse juurde kandsid turbaneid ja ei võtnud neid peast isegi jalgpalli mängides. Lektoritelt kuulsime, et need olla India fanaatilised patrioodid, kes tahavad oma kodumaad vabastada Briti ikkest. Ja nagu teame, nende soovunelmad täitusidki neli aastat hiljem.
Peale väliõppuste pandi veel suurt rõhku spordile ja kehalisele kasvatusele, s.o. võimlemisele. Kooliülem SS-Oberführer dr. Trummler oli suur jalgpalli harrastaja ja tal oli kooli staffist moodustatud jalgpalli meeskond, milles ta ise ka kaasa mängis. Selle, hästi kokku harjutanud ja pidevalt treenitud meeskonnaga pidid ka kõik koolis viibivad kompaniid tuleproovi läbi tegema. Kursuslastest moodustatud meeskonnad olid ju tavaliselt lühikest aega saanud kokku harjutada, mistõttu pidid nad tavaliselt kaotustega leppima. Eesti kompanii suutis siiski kõik mängud viigistada. Iga kord kui eestlaste olukord hakkas oma värava ees kirjuks muutuma, alustas kompanii kõnekoor ergutushüüet: „Nagu vanast' Palusalu, andke poisid nüüdki valu!“. Ja see näis tõepoolest aitavat. Pall viidi üle vastase poolele.
Peale jalgpalli harrastati ka laskesporti. Väike lasketiir püstolitest laskmiseks liikuvatele märkidele asus kooli maaalal. Suur lasketiir püssist laskmiseks asus 5 km eemal asuvas linnakeses. Sinna sõitis kogu kompanii rivi korras kooli jalgratastel.
Paremad laskjad said nautida erakorralist linnaluba. Kuna eestlased on sellel spordialal üldiselt tuntud kui kõrgetasemelised, siis sadas erakorralisi linnalube eestlaste kompaniile tihedamini kui teistele.
Lahingõppused ei muutunud eriti raskeiks, kuna enamik meist oli saanud juba väljaõppe oma väeosade juures. Nüüd oli kõik vaid vana kordamine. Nii kujunes koolisoleku aeg meestele omamoodi puhkuseks, kus võis mõneks ajaks unustada võitlused, metsakammimised ja unetud ööd vahipostidel.
Vabaaja veetmiseks oli suur kantiin miniatuurse piljardiga ja kus sai osta musta magusat saksa õlut. Muidugi ei puudunud seal ka heledamad ja kangemad sordid. Kuid veedeti aega ka igale jaole kuuluvas ühisruumis muusikat kuulates, malet mängides või omaksetele kirjutades. Linnalube sai 5 km eemal asuvasse väikelinna või 70 km lõuna pool asuvasse Berliini. Berliini lasti ainult teatud arv mehi korraga, kuna väikelinna võis minna igaüks. Kõik olid jõudnud juba mitu korda Berliini külastada, kui algasid liitlaste suurpommitamised. Esimene suurematest oli 28. nov. 1943, ning sealt peale algas linna süstemaatiline hävitamine kuni sõja lõpuni. 28. novembril langes pommirünnaku ohvriks ka kaks eestlast meie hulgast, kes viibisid sel ajal just Stettiner Bahnhofis oodates rongi kooli tagasisõiduks. Jaam purunes rusudeks ja sellest saadik Berliini enam ei lastud, sest selle asemel, et linnaga tutvuda tuli tihti istuda hoopis varjendeis. Liitlaste õhuarmaadad lendasid tihti ka siit üle Berliini poole. Hommikuti sätendasid muruväljakuil hõbepaberiribad, mis olid lennukitelt alla visatud radarite eest kaitseks. Lähedalasuvasse linna jätkati aga külaskäikude tegemist kuni kursuste lõpuni. See oli tüüpiline saksa väikelinn, lahke ja lõbusa elanikkonnaga, kes oli juba algusest peale astunud kontakti ka kooli eestlaskonnaga. Et eesti kompaniid olid koostatud paljudest väeosadest tulnud meestest, siis leidus harva tuttavaid, kes olid varem siin kursustel olnud ning keda kohalik elanikkond juba tundis. Sellest hoolimata ulatasid kahe maa noor võitlev generatsioon sõpruses teineteisele käe, sest keegi ei teadnud ju, kui kauaks oli antud aega elada. Järgnesid hubased õhtud sakslaste kodudes, kus papad mõnusasti juttu puhusid, mammad kohviga kostitasid ning tütred perekonnaalbumeid näitasid. Tihti vilksatas vastu mõne varem koolis viibinud eestlase pilt. Siis tundus toas nagu kodumaist hõngu, teades et nendegi seinte vahel on kunagi viibinud teisi kaasmaalasi. Ja selliste mugavate õhtute kestel unustati ka teinekord kellaaeg ja jäädi rongist maha. Siis pidid jalad aitama, et õigeks ajaks laagrisse jõuda. Vahel selliselt pimedas tagasi rutates võis kuulda asfaldilt ka teisi sõdurisaapaid klobistamas. See tõstis pisut tunnet, et oli teisigi patuoinaid, kes püüdsid jõuda enne kümmet kohale. Peale hilinejate karistamist võidi ka kogu jagu karistada ja seda muidugi püüti vältida.
Kursuste lõpust jõuluni oli tegelikult lühike aeg ja kõik püüdsid midagi jõuludeks Saksamaalt kaasa osta, kuna siin oli siiski veel saada mitmeid artikleid, mis Eestis juba ammu müügilt kadunud. Tagajärg oli see, et kõigile tekkis pakikesi ja kompse rohkem kui varem ja vagun ei mahutanud enam kõike ära. Oli vaja pagasi jaoks eri vagunit, mis aga kooli juhtkonnale sugugi ei meeldinud, sest et veerevat koosseisu oli vaja hädalisemateks ülesanneteks kui eesti kompanii jõulupakkide vedamiseks. Üks eesti rühmavanematest aga julges mainida, et see veerev koosseis veereb ka vastupidises suunas - Eestist veereb kanamune ja võid Saksamaa poole ja selleks on vaja veerev koosseis enne sinna viia. Sakslased andsid lõpuks jonnakatele eestlastele järele ja pagasivagun haagiti juurde.
Koolil lõpueksameid ei olnud, küll aga küsisid lektorid kursuslasi, et kuulda, mis meelde jäänud. Samuti ei antud ka mingeid kirjalikke tunnistusi, kuid vormiriietuse kuuekraedele tekkis hõbe-must karrapael, mis oli väliseks kooli tunnuseks.
Oli jõululaupäeva õhtu 1943, kui meie rong peatus Valga jaamas. Oldi jällegi kodumaal! Jaamaesisel oli ülesse seatud suur kuusk ja igaüks sai taldrikutäie suppi jaama kõrval asuvast sõdurite kodust. Jõulumeeleolu arvestades maitses see paremini kui järgmisel päeval Tallinnas endistes NMKÜ ruumides korraldatud ühine koosviibimine pidusöökidega kaetud laua taga. See koosviibimine jäigi viimaseks jõuluõhtuks kodumaa pinnal.
Kodumaal oli palju muutunud viimaste kuude jooksul. Kui neli kuud tagasi oli rinne veel olnud mitmesaja kilomeetri kaugusel, siis nüüd oli Eesti muutunud otseseks rinde tagalaks. Metsaline ragistas juba koduväravate kallal. Oli kolmas sõjaaasta ja kolm aastakäiku noori oli juba jõudnud kasvada relvakandjaiks. Nendest moodustati nüüd uusi üksusi, kuhu kaadri täienduseks saadeti ka väljaõppelt naasnuid. Sarmaatia lagendikelt oli tagasi jõudnud seal aastaid võidelnud eesti väeosad. Kodumaa koondas ridu ja ei tahetud korrata 1939. a. tehtud viga.
Vanaaastaõhtusel jumalateenistusel vanalinna kirikus olid ununenud isiklikud mured. Kirikuliste ühine palve oma rahva ja kodumaa saatuse pärast tõusis kõrgele kirikuvõlvide alla - Kõigevägevama poole. Eesti rahvas astus oma ajaloo raskemaid samme. Saabus uus aasta, aastanumbriga 1944.
m

Postitus Postitas m »

1. juulil 1943 oli Jupo Fürstenbergi põhikoolis 119 eestlast. FBis olid kursused kolm kuud. Eesti Jupo juhttöötajaid koolitati Charlottenburgis Führerschule-s.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

m kirjutas:1. juulil 1943 oli Jupo Fürstenbergi põhikoolis 119 eestlast. FBis olid kursused kolm kuud. Eesti Jupo juhttöötajaid koolitati Charlottenburgis Führerschule-s.
See fakt Charlottenburgi Führerschule kohta on huvitav. Kas selle kohta on mingit kindlat tõendit? Charlottenburgi kool olevat isegi sakslaste jaoks olnud eliitkool, kuhu niisama lihtsalt õppima ei saanud. Ehk teisisõnu oli ta selle valdkonna koolidest kõige-kõige. Kui seal tõesti õppis eestlasi siis pidid need sakslaste seas ikka väga hinnatud olema.
Lisaks on axishistory leheküljel politseikoolide kohta käiva info seas andmed, et Fürstenbergis eksisteeris kaks kooli: SiPoscule ja Führerschule. Eestlased õppisid ilmselt tavalises Siposchules.

Tervitades
Kunnar
m

Postitus Postitas m »

Viimase viite allikas: Eesti Riigiarhiiv, fond R-819, nimistu 1, säilik 12, lk 5.
Kasutaja avatar
drachenheim
Liige
Postitusi: 85
Liitunud: 19 Juul, 2004 8:15
Kontakt:

Postitus Postitas drachenheim »

[quote="Arensburger"]Ka seda teemat saab väheke valgustada Uno Masingu mälestustega. Panen teemat puudutava osa tema mälestustest siia üles.

ELU POLITSEIKOOLIS SAKSAMAAL

Koolil lõpueksameid ei olnud, küll aga küsisid lektorid kursuslasi, et kuulda, mis meelde jäänud. Samuti ei antud ka mingeid kirjalikke tunnistusi, kuid vormiriietuse kuuekraedele tekkis hõbe-must karrapael, mis oli väliseks kooli tunnuseks.

Mul on pilt, kus isikul on spiiglite ümber hõbe-must karrapael, samuti paistab fotolt hõbe-must karrapael vasakul kraenurgas. Kuuldud jutu järgi olevat kooli lõpetamise tunnuseks olnud hõbe-must karrapael ümber spiiglite. Kumb siis see õige variant on?
August
Uudistaja
Postitusi: 10
Liitunud: 09 Mär, 2005 18:52
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas August »

Antud foto puhul on tegemist tõenäoliselt kolmanda lennuga, kuna esimene see kindlasti ei ole(loss on erinev) ja teise lennu pildist mäletan seda, et vähemalt kursuse juhendajatel olid pikad mantlid seljas. Lõpetati ju detsembris 1942. Kui ma ei eksi, siis ma nagu oleksin kuulnud ka neljandast lennust, aga ma ei saa seda praegu kindlalt väita.
Kunnar
Liige
Postitusi: 56
Liitunud: 19 Apr, 2004 13:35
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Kunnar »

Neljas lend oli kindlasti olemas. Oli ka viies lend, aga kuuenda kohta ma ei julge hetkel kohe väita.
Kasutaja avatar
drachenheim
Liige
Postitusi: 85
Liitunud: 19 Juul, 2004 8:15
Kontakt:

Postitus Postitas drachenheim »

Nii nüüd on antud kursuse kohta olemas täpsem info Eesti Julgeolekupolitsei juhi käskkirjadest: kursus toimus ajavahemikus 14.04.-22.08.1943. Seega oli vist siis neljas kursus?
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Üks lõik raamatust Eduard Raig, "Fakte ja mälestusi" (1986), lk 114-116:

"SAKSAMAAL "FÜHRERSCHULES" TÄIENDUSKURSUSTEL

1943. a. mais saadeti 35 Eesti Julgeolekupolitsei juhtivat ametnikku kuuks ajaks Berliini ",Führerschulesse" täienduskursustele. Ka mul oli au neist osa võtta, kuna olin ette nähtud määramiseks Eesti Jugeolekupolitseikooli ülemaks. Transport, korter ja toit oli tasuta. Klassitundides käsitati rahvussotsialistlikku partei ideoloogiat, partei ajalugu, A. Hitleri "Mein Kampfi", rassipoliitikat ja Saksa seadusi. Vabal ajal korraldati ringsõite Berliinis; näidati tähtsamaid riigiasutusi ja muid vaatamisväärsusi. Ka külastati õhtuti kohvikuid. Kursusest osavõtjatest oli enamik väljaspoolt Tallinnat. Igast maakonnast oli esindajaid. Kitsamas ringis omavahel vahetati mõtteid vabalt. Räägiti olukorrast idarindel, rahva suhtumisest tsiviilvalitsusse, vahekorrast sakslastega ja rahvameeleolust üldse. Ka puudutati Eesti omariikluse taastamise võimalusi. Kõige selle juures langes arvustavaid märkusi Saksamaa ebarealistliku poliitika pärast vallutatud ida-aladel, kaasa arvatud Eesti. Ka kaheldi juba Saksamaa võiduvõimaluses.

Kursuse lõppedes viidi meid rongiga rahvussotsialismi sünnikohta Müncheni, Baieris, kus meile näidati partei-ajaloolisi kohti ja muid mälestusi. Edasi viidi rongiga Alpide jalal asuvasse Garmisch Partenkircheni ja sealt köisraudteel kõrgemasse mäetippu "Zugsspitzesse", kus avanes laialdane vaade mägedele ja ümbruskonda. Mäenõlvakud olid lumega kaetud ja oli näha suusatajaid.

Rongiga tagasisõidul sisenes meile määratud vagunisse noor neiu, baieri rahvariietes. See muidugi tõstis meeste tuju ja hakati üksteise võidu neiu kulul igasugu märkusi tegema, nii et kogu vagun rõkkas naerust. Neiu istus tõsiselt ega reageerinud üldse sellele naljavalangule. Müncheni-eelses väikeses jaamas tõusis neiu püsti ja sõnas vagunist väljudes sulaselges eesti keeles: ",Tänan Teid härrad, mul oli Teie seltskonnas väga lõbus olla!" On võimalik, et neiu oli sihilikult saadetud Saksa Julgeolekupolitsei poolt jälgima meie ülalpidamist ja pealt kuulama meie omavahelisi kõnelusi.

[---]

PÕLUALUNE

1943. a. juunis Tallinna tagasi jõudnud, helistas mulle senine Eesti Julgeolekupolitseikooli ülem kapten J. Unt ja palus kool üle võtta, sest käskkiri minu määramise kohta olevat avaldatud. Vastasin, et ma isiklikult käskkirja pole näinud ja enne Eesti Julgeolekupolitsei juhilt korralduse saamist kooli üle võtma ei tule. Oodatud ülevõtmise korraldust ei tulnud üldse.

Hiljem kuulsin, et mu määramine oli sakslaste poolt tühistatud Berliinis kursustel viibimise ajal sakslaste arvustamise ja Saksamaa võitlusvõime alahindamise pärast. Sellest järeldasin, et meie hulgas leidus Juudaseid, kes ka omavahelisi kõnelusi jälgisid ja kuuldu sakslastele ette kandsid. Siitpeale olin ma põlualune ja iga minu sakslasi arvustav väljendus kanti ette. Mind isegi hoiatati kord; kuid raske oli suud sulgeda, kui sisemus kees. Ikkagi libises midagi kuuldavale.

Sturmbannführer Baatzi Saksa Julgeolekupolitsei ja SDjuhi ülesannetesse asumisel, saadeti Eesti Julgeolekupolitsei asutustele täitmiseks täiesti salajane eeskiri, milles kästi saksavaenulikud anglofiilid välja selgitada, need vahistada ja nende tegevuse kohta toimetatud juurdlused esitada. Ringkirja saanud, tekkis Eesti Julgeolekupolitsei juhtkonnal "raskusi" anglofiili mõiste määramisel. Juhtivate ametnikkudega kohtumistel püüdsin neid selles abistada. Avaldasin arvamust, et anglofiili alla tuleks arvata Eesti iseseisvuse ajajärgul inglaste kapitaliga asutatud tööstus- ja muis ettevõtetes, nagu Kreenholmi Manufaktuur ja Kalevivabrik Narvas, Port-Kunda ja Aser tsemenditehased ja Kiviõli Virumaal, A. M. Lutheri Vineeritehas Tallinnas, A. Le Goqi õlletehas Tartus ja teistes sellistes ettevõtetes teeninud kõrgemaid ametnikke. Nendeks olid olnud peamiselt balti sakslased, kes 1939. a. asusid ümber Saksamaale ning Eesti vabastamise järele Saksa vägede poolt, tulid tagasi ja asusid oma endistele ametikohtadele. Eestlasi aga, kes Vabadussõjale järgnenud ajajärgul EV välis- ja majanduspoliitka mõjul inglastele poolehoidu avaldasid, kuid nüüd koos Suur-Saksamaaga on asunud kommunismivastasesse võitlusse sõdurina rindel või kasulikule tööle tagalas, ei tuleks mitte lugeda anglofiiliks.


Selle minu selgitustöö tagajärjel alustati juurdlusi Narvas ja Virumaal balti sakslaste vastu. Teisi anglofiile pole seal leitud.

Ka see minu selgitustöö oli Saksa Julgeolekupolitsei ja SD juhile ette kantud. Ühel päeval sain korralduse juhi jutule ilmumiseks. Kohale läinud, oli peale Sturmbannführer Baatzi kabinetis veel Eesti Julgeolekupolitsei juht J. Ennok. Baatz näis olevat pahuras meeleolus ja käratas: "Mu härra, mida Teie õige mõtlete endast; ma lasen Teid kohe vahistada!" Palusin teda lähemalt seletada, milles seisab minu süü? Tema tõi näitena minu kõnelusi Saksamaal kursustel olles ja sealt tagasisaabumisel minu ülimalt rumalaid mõtteavaldusi viimasel ajal. Vastasin: "Minu sõnavõtud on toimunud saksa ja eesti rahva sõbraliku koostöö ning eestlaste võitlusmoraali tõstmise huvides käimasolevas võitluses meie ühise vaenlase Nõukogude Liidu vastu; arvestades minu puuduliku saksa keele oskusega, palun lubada mul esitada Teile kirjalik seletus!" Baatz nõustus, ja mõne päeva pärast viisin isiklikult kirjaliku seletuse, milles avaldasin järgmist:

"Saksa tsiviilvalitsuse ametisse astumisest alates on eestlaste vahekord sakslastega kord-korralt jahenenud ja vastastikune umbusaldus kasvanud. Ei leidu enam vabatahtlikke leegioni, on tekkinud koguni vastupanuliikumine ja eesti mehed põgenevad Soome. Kõik oli teisiti Saksa sõjavõimude ajajärgul. Saksa vägesid võeti vastu kui päästjaid; käsku ootamata eesti mehed haarasid relvad ja asusid vabatahtlikult võitlusse saksa sõduri kõrvale meie ühise vaenlase vastu. Eesti omavalitsuse, politsei ja teised asutused ning ettevõtted asusid tegevusse ja töötasid iseseisvalt eeskujulikult, sest sõjavõimud ei seganud neid. Et see kõik praegu teisiti on, siis on selleks põhjus ja selle põhjustajaks on asjaolu, et pole veel taastatud Eesti omariiklust, mida kogu rahvas ootab. Olen kitsas kaasametnike ringis sellel teemal mõtteid vahetanud eesmärgiga nende arvamust kuulda, et hiljem sellest kõigest Saksa võimudele ette kanda vajalike reformide teostamiseks. Ka olen avaldanud oma arvamust ühes eriseisukohti esile kutsunud küsimuses."

Mind ei vahistatud ega karistatud. Pärast minult seletuse saamist, olevat Baatz küsinud Eesti Julgeolekupolitsei juhi J. Ennoki arvamust. Viimane vastanud: "Raig on endine välipolitsei ametnik, poliitikas võhik, on olnud taktitu ja mõnel juhul küsimusi valesti tõlgitsenud, paha tahet tal polnud, mispärast arvan, et pole mõtet teda karistada."

Olin Ennokiga kui oma kauaaegse sõbra ja korteri kaaslasega sel teemal mõtteid vahetanud. Ka tema oli minuga ühel arvamusel. Siitpeale tuli olla äärmiselt ettevaatlik, sest kedagi ei saanud enam usaldada. Vanad sõbrad EÜS-lased olid ka ametivõimude silmis kahtlased; neid oli juba mitmeid vahistatud kui anglofiile."
Kasutaja avatar
drachenheim
Liige
Postitusi: 85
Liitunud: 19 Juul, 2004 8:15
Kontakt:

Postitus Postitas drachenheim »

See Raigi memuaarides kirjeldatud Führerschule Saksamaal ei olnud mitte Fürstenbergi kool, vaid täiendkoolitus Berliin-Charlottenburgi koolis, kus käisid end täiendamas eesti jupo kõrgemad tegelased.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist