Pole "Reekviem"-is ühtegi TIIGRIT. Kindlasti ajad miskit segamini.
Sellel ajal, kui seda filmi tehti, kasutati soomustehnika markeerimiseks Vene filmides usinasti veel erinevates papikuubedes T-34´sid. Nüüd pole kahjuks enam neidki.
"Nimed marmortahvlil" - Mitte midagi vaimustavat ja pigem tohutu pettumus, kui see ära vaadatud sai. Sisutühi üritus, millele käis ette aga tohutu reklaam. Lisaks lausa silma põletavad möödapanekud tehnilistes detailides. Sellel filmil polnud hinge.
"Reekviem"-il oli hingestatud osa olemas. Mis siis, et arvestades valmimisaega, tiba nagu (tegelikult päris palju) ideoloogiliselt liiga verevakarvaline.
Tegelikult võib eesti oma sõjafilmide tippteoseks lugeda "Inimesed sõdurisinelis", mille kohta aga kehtiks sama konstateering, nagu eelmiselgi. Vaat, selliselt tehtud (kunstiliselt ja ka tehniliselt), kuid hoopis rinde teise poole teemadel (eestlaste osalus), film saavutaks ilma vähimagi kahtluseta Eesti edukaima filmi staatuse. Mindi ju reklaamile vastvalt ka "Marmortahvleid" vaatama suurte ootustega, kuid saadi hinge vaid imalalt tühi tunne. Pettumus. See polnud see, mida oodati.
Ja lõpuks. Sõjafilm (film sõjaajast) ei vaja alati põrmugi grandiooseid massistseene ja kümnetes-kümnetes ühikutes sõjatehnika presentatsioone. Pigem on oluline filmi põhiidee, mõte, - ja et ta hinge läheks ning mõtlema paneks. Mitte ameerikalik action, millist vaatad ja samas ka unustad.
Imelik, et ärimehed pole sellest ideest, kui sellisest, veel kinni haaranud. See tõotaks ju garanteeritud kasumit koledal kombel.
P.S.
See viimane jutt läks vist küll teemast välja, kuid kuna ta nii vabalt jooksis, siis las ta olla.
_________________ Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
|