www.militaar.net

Ilmselt tõstatan jälle ühe diletantliku teema, -kuid mis parata. Tuleb ära kannatada...

Palju on räägitud vajadusest mobiilsete relvajõudude jmt järele. On räägitud ka sellest, et suuremaid tt rakette (MILAN, Hellfire jmt) ei kannata jalaväelasel käeotsas tassida. ikka autoga. Autod aga on oma olemuselt suured ja kohmakad. Torkavad kaugelt silma ja jäävad hästi mutta kinni.

Miks mitte kasutada sobivate transpordialusena 750kuubikulisi ATV-sid? Nad on kiired, hea läbivusega, väikeste kabariitidega, lihtsad juhtida ja suudavad mängeldes transportida suurt tt raketti koos sihtimisvarustusega. Ilmselt saaks masinale külge kinnitada ka lihtsalt laskevalmidusse seatava "kolmjala" koos sihtimisseadmetega.
TT rühmas võiks olla 4 ATVd, millest üks kannaks raskekuulipildujat võimaliku saatejalaväe mahasurumiseks.

Jah, -muidugi on ATV-sõdurid ise vaenlasele pehme ja hõlpsalt hävitatav sihtmärk -kuid nad on kiired ja mobiilsed. Nad võimaldavad tt rakette transportida kiiresti paikadesse kuhu autoga ei pääse. Ning võimaldaksid ootamatult rünnata.

Minuarust väga hea idee.Mis puudutab sõdurite sihtmärgiks olemist,siis mersust või iltisest läheb kuul läbi nagu nuga võist;nii et selles suhtes erilist vahet pole.

Ratsaväe kaasaegne versioon!

ATV on kuskil 2m pikk, raskekuulipilduja M2HB pikkuseks on 1,6m, seega üks kas raskekuulipilduja või juht peab mahajääma.ATV on liiga väike relvaplatvormiks

Neid ATV-sid on erinevas suuruses ja minu teada neid ka kasutatakse militaarstruktuurides. Piirivalves kindlasti.

Tankitõrjes või lennukeid lastes oleks nad kindlasti kaugelt vastikumad vastased kui relvakoorma all keel vestil põõsaste vahel sibavad sõdurpoisid.

_________________
Vaid Siil mu kõrval lebas siin. Ta suri ammu.

---

Raskekuulipildujad on jah pikad jurakad. Aga ehk annaks meisterdada nendele kuulipildujatele mingid liigenditega jalad, mis võimaldab neid ATV küljele või peale pakkida. Või siis kasutada kergekuulipildujat.

Teatavasti kannatab ATVle ka väikese käru taha panna. Saaks ka paari varuraketti vedada.
Paha on muidugi see, et ATVd on suht kallid...

Mujal maailmas on selleks otstarbeks kasutatud nii spetsiaalseid toruraamil bagisid kui ka külgkorviga krossimootorrattaid. Eks mõlemal ole omad puudused ja plussid, ATV-de sellist rakendamist ei ole siiani kohanud.

Üks väga huvitav lahendus on sakslaste Wiesel:


Kannab nii TOW-d, Milan'i, 50cal, kui 20mm kahurit. Mõõtmetelt väike ja maastikul oi kui väle.

on ka selline putukas olemas. Omal on kogemus selline kurat kus võib selline pisike asi lärmi teha
http://www.supacat.com/supacat_products_catMil.htm
Väike riik väiksed tankid

Oslos Norra kaitsejõudude muuseumis on väljas omalaadne tank - sisuliselt pealt avatud pannvaagen, mille peale oli monteeritud (vist Rootsi) tagasilöögita TT kahur.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Neid pannavaageneid on meilgi paras posu, samuti ka pealt lahtiseid volvo 111-d, koos sellesamuse kahuriga.
BV probleemiks on kütusekulu kõrval vastupidavus- nad ilmatu aja seisnud, seetõttu on enamus tihendeid omadega läbi ja kui masin käima panna, siis jookseb nagu mahlakask, igalt poolt kust saab. Seda ei ole vist väga keeruline arvata, et varuosi saada ei ole

"posu" - Kui palju meil on Bv206sid?

Kui tihendid on probleem, siis selle pärast ei saa masinast loobuda uue vastu vahetamisega. Kütusekulu tundub sellepärast suur, kuna ta on aeglane (max 52 km/h) seega 100 kilomeetri peale nö topelt.

Neid Bv206i on Suurbritannias, Kanadas, USAs, Prantsusmaal, Hollandis, Saksamaal, Itaalias, Norras, Taanis, Rootsis ja Soomes, pluss veel riike.

Arvan, et on selline aeg, kus BV206 on nö tagaplaanil ja nüüd tuleks minna teisele ringile ja igalt sobivalt riigilt manguda kõvasti juurde.
Ja nüüd küsimus - miks ei saada meil Eestis ei EKVs ega EKLis Bv206 tagumise kabiini asemele poollahtist miinipildujakasti tehtud vaid kasutatakse jalaväe transpordiks?

_________________
otsin eestlasi, kes teenisid eskadrilli ülema major Toompuu all (sinised baretid) / (üksus Alfa); Taškendis, operatsioonid-patrullid: Pakistanis, Afganistanis, Vene-Hiina piiril; Vietnami operatsioon USA "guerrillas" vastu (1960ndad - 1970ndad).

ATV kipub üsna kergesti kurvides külge üles tõstma, maastikul ronides nokka ja takka loopima. Kui panna nt. tagumise pakiraami peale browning tiirlema, saaks sellega ainult tahapoole tulistada, hädapärast ka veidi küljele. Seegi oleks võimalik siis, kui liigutada Browning võimalikult taha, mis aga tähendaks, et igasuguste kallakute puhul ei pruugi ATV enam üles ronida, kuna tagaosa on liiga raske (näiteks sügavamate kraavide ületamisel). 3-sillaline ATV oleks muidugi teine tera, et ruumi rohkem ja nii edasi. Samas tundub ATV + järelkäru tõneäoliselt parim (ent ka kalleim) variant. Piisavalt ruumi rakmed seljas asjatamiseks ning ka moona saab rohkem kaasa vedada.
Kasutamaks ära oma eeliseid (kiirust ja head läbivust) peaksid atevetiseeritud üksused maastikul üsna käbedalt ringi liikuma. See eeldab aga seda, et kõik üksuse liikmed on suutelised ATV seljas püsima ka kurvides, kraavides, mätaste otsas turnides jne. Kui aga samal ajal peab Browningust kinni hoidma või sellega isegi adekvaatselt laskma, kisub olukord üsna nutuseks. Sestap oleks vaja aretada relvaoperaatorile mingid rakised vms, mis teda ATV või järelkäru peal paigal hoiaks ning hüppesse (sõna otseses mõttes) minemast takistaks.
Muidu idee iseenesest on hea

Mis puudutab raskemate jalaväe relvade kaalu, siis trendiks on ikka relvade endi kergendamine ja nende kasutamine soomukite küljest, mitte mingi ratsionaliseerimine.

Nt 2 km lennukaugusega TT raketisüsteemid on tänapäeval lahingupaari poolt seljas taritavad. Javelin, Bill jne.

Meie omas vaesuses kasutame lihtsalt vananenud relvi, mis on rasked-kohmakad ja vähe(m)mobiilsed.

Kui meil on Kusti M2 raske kaasas tassida (12+ kg rootsi rauda), siis tasuks ATV asemel küsida, miks meil pole reservidele ostetud M3, mis on missiüksustel ja mis kaalub 8 kg.

Ja kui Milan on raske, vajab autot ja 3 meest, siis tasub küsida, mis meil pole Javeline (Leedul on), mis on võimalik igale rühmale kaasa anda.

Osade relvadega on konks selles, et ühest kohast ei saa rohkem kui 1 pauku teha. Ja alat ei saa edasi sõita, vahel tuleb joosta. Ja kui relv kaalub nt 30 kg, siis sellega ei jookse kuskile.

Ja Browningu probleem on mujal lahendatud sellega, et ta on soomuki küljes ja mingit ATV-d pole vaja.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Koledasti ATV teemast küll kõrvale, aga:
Gustaf M2 on rauast jurakas, raske ja robustne. Selle san-tehnilist põhielementi (toru) meenutava motivatsioonitõstja/-langetaja noorem veli M3 on aga oma saledama oleku saavutanud materjalimuutuste tõttu. M3-e puhul on osa metallosiseid asendatud mingit sorti plastikuga/fiibriga, mis on küll kergem, ent samas palju kaitsetum igasugu löökide ning põrutuste eest.
Masinalt jalastudes, metsas oksterägastikus joostes, kasvõi relvad seljas küttepuid tassides vms. saab relv pahatihti haiget, kuskilt ta ikka mingi obaduse saab. Kui metallile ei tee üldjuhul väike kõlks vastu masina kasti serva vms. üldjuhul midagi peale värvi kahjustamise, siis plastikule võib see sisse lüüa mõra või mikromõra, mida palja silmaga ei näe. Küll aga tuleb selle mõra olemasolu ilmsiks siis, kui hakatakse vigastatud relvast laskma. Nii võib juhtuda, et relv paneb lasu sooritamisel ise litaka ära ja selle tankitõrjuri nahas olla ei tahaks.

Kuulduseid on erinevad, ühed räägivad, et meie võitmatutes mobilisatsiooniladudes pidavat ka mõned M3-d oma tähetundi ootama...mine sa tea