Surm
Surm
No nii. Selline teema.
Asi selles, et mulle on jäänud arusaamatuks, kuivõrd valmistatakse sõdureid ette ise surema -või harjuma mõttega sellisest võimalusest. Kuidas teadvustatakse Eesti sõdurile isiklikku surma (teise inimese tapmine on ju enam-vähem aktsepteeritav?)? Kas surmast räägitakse võitlejatele ka mingis religioosses tähenduses või üksnes asjalik-materjalistlikus võtmes?
Kas võitleja peaks teadma kuidas surra? Pean silmas võimalust, kus sõdur on sattunud lahingus nö väljapääsmatusse olukorda või hukatakse ta vangistajate poolt.
Juhtusin kunagi lugema ühte Suvorovi raamatut, kus ta mainib, et vene luurekoolis õpetati surema "inimese moodi". See tähendab surema ilma hirmu ja paanikata. Teatudmõttes leppima oma surmaga.
Kuidas meil? Kuidas Eesti sõdur sureb (juhul, kui tal on saatuse poolt antud võimalus valida)? Kas teda valmistatakse ette "inimese moodi surema"?
Asi selles, et mulle on jäänud arusaamatuks, kuivõrd valmistatakse sõdureid ette ise surema -või harjuma mõttega sellisest võimalusest. Kuidas teadvustatakse Eesti sõdurile isiklikku surma (teise inimese tapmine on ju enam-vähem aktsepteeritav?)? Kas surmast räägitakse võitlejatele ka mingis religioosses tähenduses või üksnes asjalik-materjalistlikus võtmes?
Kas võitleja peaks teadma kuidas surra? Pean silmas võimalust, kus sõdur on sattunud lahingus nö väljapääsmatusse olukorda või hukatakse ta vangistajate poolt.
Juhtusin kunagi lugema ühte Suvorovi raamatut, kus ta mainib, et vene luurekoolis õpetati surema "inimese moodi". See tähendab surema ilma hirmu ja paanikata. Teatudmõttes leppima oma surmaga.
Kuidas meil? Kuidas Eesti sõdur sureb (juhul, kui tal on saatuse poolt antud võimalus valida)? Kas teda valmistatakse ette "inimese moodi surema"?
Akvaarium jah.
Asi pole surema õppimises vaid selle teadvustamises. Selle teema endale selgeks mõtlemises. Ja minu meelest pole see ka provokatiivne.
On ju tähtis, et inimene julgeb sellised "ebamugavad" teemad endale selgeks teha. Et mõista milleks ta on suuteline ja milleks mitte. Mis on ta hingelised nõrkused ja millised tugevused.
Mulle tundub, et mees, kes haarab relva peab olema valmis kandma ka oma saatust ja sõjast johtuvaid tagajärgi. Nendeks tagajärgedeks on nii surm kui ka sandistumine. Sellised asjad tuleb enda jaoks läbi mõelda.
Kas olete juhtunud nägema videoklippi kahest vene sõdurist kelledel tšetšeenid kaamera ees kõrid läbi lõikavad? Mäletate, kui karm oli näha nende paanikat ja haledat palumist "doobrõje ljuudi, pašalusta, ne ubivaite nas...doobrje ljuudi, pašaalusta...ne ubivaite...". See oli jube vaatepilt kuidas nad tapeti. Ning lisaks traagilisusele teatudmoel tšetšeenide propagandavõit. Vahest oleks need poisid pidanud surema vaikides? Püstipäi?
Ma ei tea...
Asi pole surema õppimises vaid selle teadvustamises. Selle teema endale selgeks mõtlemises. Ja minu meelest pole see ka provokatiivne.
On ju tähtis, et inimene julgeb sellised "ebamugavad" teemad endale selgeks teha. Et mõista milleks ta on suuteline ja milleks mitte. Mis on ta hingelised nõrkused ja millised tugevused.
Mulle tundub, et mees, kes haarab relva peab olema valmis kandma ka oma saatust ja sõjast johtuvaid tagajärgi. Nendeks tagajärgedeks on nii surm kui ka sandistumine. Sellised asjad tuleb enda jaoks läbi mõelda.
Kas olete juhtunud nägema videoklippi kahest vene sõdurist kelledel tšetšeenid kaamera ees kõrid läbi lõikavad? Mäletate, kui karm oli näha nende paanikat ja haledat palumist "doobrõje ljuudi, pašalusta, ne ubivaite nas...doobrje ljuudi, pašaalusta...ne ubivaite...". See oli jube vaatepilt kuidas nad tapeti. Ning lisaks traagilisusele teatudmoel tšetšeenide propagandavõit. Vahest oleks need poisid pidanud surema vaikides? Püstipäi?
Ma ei tea...
Minuarust on asi üsna lihtne:
peaksid endale selgeks tegema, mille eest võitled ning mis saab musta stsenaariumi korral su surematust hingest.
Kui võitlus on õiglane ja on olemas teadmine, et peale elu ootab uus ja parem elu, pole suremine niiväga hull.
Kui aga senises elus pole midagi olulist saavutatud, võitlus näib mõttetu ja ees ootab tühjus v suisa põrgu, on asjalood üsna täbarad....
peaksid endale selgeks tegema, mille eest võitled ning mis saab musta stsenaariumi korral su surematust hingest.
Kui võitlus on õiglane ja on olemas teadmine, et peale elu ootab uus ja parem elu, pole suremine niiväga hull.
Kui aga senises elus pole midagi olulist saavutatud, võitlus näib mõttetu ja ees ootab tühjus v suisa põrgu, on asjalood üsna täbarad....
TÕDEONAJATÜTAR
-
- Liige
- Postitusi: 227
- Liitunud: 31 Juul, 2006 21:32
- Kontakt:
....
Äkki õpetatakse sõjaväes, et kui tunneli lõpus valgust näed, ära valguse poole mine.Siis saab ju puha surematuks.
Hirm
Häh!
Mehepojad, kes siin suuri sõnu teevad ja kangest kodumaa-armastusest püstipäi suremist propageerivad, ei oska mitte aimatagi, et kuidas nad ise taolistes olukordades käituda võiksid. Eriti haletsusväärne on see tegevus sellisel juhul, kui just sama mees, näiteks alles tund tagasi, tõsise näoga suuri sõnu teinud on.
Parem, kui me sellel teemal siin eriti ei räägiks, sest situatsioonid ja meie käitumised nende korral võivad meie patriootlikule mõistusele liiga vastukarva olla.
See, mida me siis aretada üritame, on vaid teoretiseerimine, missugune paanilise hirmu saabudes totaalselt krd-ile lendab.
Ja ma ei süüdistaks neid hirmu küüsis olevaid mehi selle eest, et elusorganismi enesesäilitusinstinkt neil hetkedel poiste kogu tegevust juhtinud on. Küll aga on taolised stseenid naeruväärselt haledad, kui samu tegelasi suurelisi sõnu lausumas mäletad.
Mehepojad, kes siin suuri sõnu teevad ja kangest kodumaa-armastusest püstipäi suremist propageerivad, ei oska mitte aimatagi, et kuidas nad ise taolistes olukordades käituda võiksid. Eriti haletsusväärne on see tegevus sellisel juhul, kui just sama mees, näiteks alles tund tagasi, tõsise näoga suuri sõnu teinud on.
Parem, kui me sellel teemal siin eriti ei räägiks, sest situatsioonid ja meie käitumised nende korral võivad meie patriootlikule mõistusele liiga vastukarva olla.
See, mida me siis aretada üritame, on vaid teoretiseerimine, missugune paanilise hirmu saabudes totaalselt krd-ile lendab.
Ja ma ei süüdistaks neid hirmu küüsis olevaid mehi selle eest, et elusorganismi enesesäilitusinstinkt neil hetkedel poiste kogu tegevust juhtinud on. Küll aga on taolised stseenid naeruväärselt haledad, kui samu tegelasi suurelisi sõnu lausumas mäletad.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
Kui ikka on näha, et mäng on läbi, siis - viimane kuul tuleb enda jaoks hoida. Tahad või ei taha. Nii palju peab südant sees olema. Umbes nii mõtles sissepiiratud punkris istuv metsavend E. Raua raamatus "Etturid". Või võtame kasvõi selle kurikuulsa Soome koolitulistaja Auvineni. Ideoloogiliselt ei ole see hea näide ja ka tema tegu ma ei õigusta, aga siiski, mees sai väga hästi aru sellest, mida ta tegi ja mis oleks selle teo tagajärg: eluaegne vabadusekaotus. Ja ta kasutas ainsat võimalust sellest pääsemiseks - lasi omale kuuli pähe. Sõjaolukorras vaenlase kätte vangisattunut ootab tõenäoliselt ees väga pikk ja piinarikas surm. Seega - surm siin või siberis, valik on oma teha.
Viimati muutis Manurhin, 22 Nov, 2007 23:13, muudetud 1 kord kokku.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Ma ei ütleks, et teema on provokatiivne, pigem intrigeeriv.
Raske on öelda, kuidas inimesed surmaga silmitsi seistes käituvad. See on täiesti individuaalne. Mõned lööb põhja alt ära, mõnel kaane pealt ära, mõni lahistab nutta. Üldnimetajaks on ikkagi hirm. Sellepärast on ka naeruväärne loba, et surmanuhtlus kurjategijate puhul ei toimi. Kõik on inimesed ja kardavad seda viimast hetke, ükskõik kui kõvad mehed nad on. Osad meist suudavad lihtsalt hirmust võitu saada ja võtta surma kui paratamatust, toomata kuuldavale ei puuksu ega nuuksu.
Enda kogemustest võin öelda, et võtab ikka natuke kangeks küll kui keegi purjus vant püstolitoru vastu otsaesist surub või ära pööranud usbek laskevalmis automaati nina ees keerutama hakkab. Samas ei oska ennustada olukorda kui oled eelnevalt vaimselt ja füüsiliselt tümaks tehtud. Vahest pakuks lõpplahendus ainult kergendust vahest läheks meelgi härdaks.
Raske on öelda, kuidas inimesed surmaga silmitsi seistes käituvad. See on täiesti individuaalne. Mõned lööb põhja alt ära, mõnel kaane pealt ära, mõni lahistab nutta. Üldnimetajaks on ikkagi hirm. Sellepärast on ka naeruväärne loba, et surmanuhtlus kurjategijate puhul ei toimi. Kõik on inimesed ja kardavad seda viimast hetke, ükskõik kui kõvad mehed nad on. Osad meist suudavad lihtsalt hirmust võitu saada ja võtta surma kui paratamatust, toomata kuuldavale ei puuksu ega nuuksu.
Enda kogemustest võin öelda, et võtab ikka natuke kangeks küll kui keegi purjus vant püstolitoru vastu otsaesist surub või ära pööranud usbek laskevalmis automaati nina ees keerutama hakkab. Samas ei oska ennustada olukorda kui oled eelnevalt vaimselt ja füüsiliselt tümaks tehtud. Vahest pakuks lõpplahendus ainult kergendust vahest läheks meelgi härdaks.
Eks ta oleneb sellest kah, mis olukorras sa sured. Kui punkris oled visa vastupanu andnud ja viimase kuuli endale jätad, pole ehk nii hull. Aga see, kui sa tead, et sa mingi aja pärast sured - pikkamisi, on ikka raskem.
Oleneb ka taustast - surra mingil lollil kombel, millegi eest, mis sind tegelikult eriti ei kõigutagi, see võib vastik olla. Või tunne, et jätad kellegi maha. Samalajal aga olles kõigist, keda armastad, ilma jäänuna polekski see liiga hull. Näiteks vanad inimesed (90+), kes on oma kallimatest ilma jäänud ja keda enam eriti miskit siin elus enam kinni ei hoia - neil pole suremise vastu midagi (üldjuhul).
Kui me räägime militaarsel teemal, siis surra teadmatuses on vist kõige jubedam - mõtlen seda, et sa ei tea, mis sinu kaastastest sai või veel hullem, sul on tunne, et sa ei teinud KÕIKE oma võimuses, et ennast/teisi päästa.
Inimene on imelik loom, kes võib pürgida ühest äärmusest teise, ehk midagi kindlat pole võimalik väita.
Oleneb ka taustast - surra mingil lollil kombel, millegi eest, mis sind tegelikult eriti ei kõigutagi, see võib vastik olla. Või tunne, et jätad kellegi maha. Samalajal aga olles kõigist, keda armastad, ilma jäänuna polekski see liiga hull. Näiteks vanad inimesed (90+), kes on oma kallimatest ilma jäänud ja keda enam eriti miskit siin elus enam kinni ei hoia - neil pole suremise vastu midagi (üldjuhul).
Kui me räägime militaarsel teemal, siis surra teadmatuses on vist kõige jubedam - mõtlen seda, et sa ei tea, mis sinu kaastastest sai või veel hullem, sul on tunne, et sa ei teinud KÕIKE oma võimuses, et ennast/teisi päästa.
Inimene on imelik loom, kes võib pürgida ühest äärmusest teise, ehk midagi kindlat pole võimalik väita.
-
- Liige
- Postitusi: 1649
- Liitunud: 15 Mär, 2005 10:15
- Kontakt:
Selline teema sobibki ainult internetti. Reaalses olukorras teevad paljud soldatid esimeses lahingus püksid täis ja surres karjuvad ja halavad kui loomad. Mitte et see oleks midagi halba või ebaloomulikku. Pigem lihtsalt inimlik. Või siis omane igale elusolendile. Õnneks on inimesed ja loomad nii ehitatud, et tihti tekib raskelt viga saades lihtsalt shokk mis muudab suremise kergemaks. Lihtsalt tobe on arutada kuidas end "surmaks ette valmistada". Valmista palju tahad, aga igaühe surm tuleb ikkagi individuaalselt ja arvamatult. Ja mis on eriti tore - surma suhtes oleme me kõik kunagi praktikud . Kui veab, siis on muidugi ehk aega vaprat nägu teha või veel viimasel minutil midagi eriti teravmeelset öelda. Tavaliselt nii ei lähe.
Neid, kes suudavad endale kuuli pähe lasta, võib mõnes mõttes austada. Samas on enesetapp alati kõige lihtsam tee. Tavaliselt siiski pigem argpükside valik (ei räägi siis tõsisest situatsioonist kus valikuks on kas endale ise kuul pähe kihutada või või hukkada tunduvalt piinarikkamal viisil).
Neid, kes suudavad endale kuuli pähe lasta, võib mõnes mõttes austada. Samas on enesetapp alati kõige lihtsam tee. Tavaliselt siiski pigem argpükside valik (ei räägi siis tõsisest situatsioonist kus valikuks on kas endale ise kuul pähe kihutada või või hukkada tunduvalt piinarikkamal viisil).
Mu oma vanaisa lasi sinimägedes endal ise püstolist läbi käelaba. Peale seda, kui nägi, kuidas temast veidi eemal 2 sakslast mürsuplahvatuse tagajärjel elusalt maetud said. Rääkis, et kui seda nägi, võttis pilotka, käteräti ja taskuräti, "kussi na' likõss", pani peopesa ja u. 15 cm läbimõõduga lepa vahele ja siis läbi puu oma FN-ist tulistaski. Et sõjaväljalt kui haavatu ära pääseda ja sellega oma elu päästa. Mis tal ka õnnestus.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Inimene on olnud aegade algusest saati olnud üks karmimaid võitlejaid kes maa peal ringi on kolanud. Inimese alateadvuses on võidu tahe tugevam kui enesealalhoiu instinkt. Enamik üle 30 aastasei mäletavad vene sõja filme kui kangelane laseb ennast granaadiga õhku ning tappab ka mõningad sakslased. Kunagi võtsin seda kui propagandat. Kuid selliseid asju on tehtud paljudes sõdades ,paljude rahvaste poolt. Inglased Singapuris II maailmasõjas läksid viimase granaadiga japsidele vastu, SS mehed Berliini viimastel päevadel. Nad surid võitjana.
Me oleme ju siin, et isamaad kaitsta. Aga prantslased on ju ka siin, et oma isamaad kaitsta. Kellel siis õigus on?
Erich Maria Remarque “Läänerindel muutuseta”
Erich Maria Remarque “Läänerindel muutuseta”
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 16 külalist