Surm

Vaba foorum kus võib arutada mujale mittesobivatel teemadel.
USP
Liige
Postitusi: 725
Liitunud: 23 Okt, 2007 21:19
Kontakt:

Surm

Postitus Postitas USP »

No nii. Selline teema.

Asi selles, et mulle on jäänud arusaamatuks, kuivõrd valmistatakse sõdureid ette ise surema -või harjuma mõttega sellisest võimalusest. Kuidas teadvustatakse Eesti sõdurile isiklikku surma (teise inimese tapmine on ju enam-vähem aktsepteeritav?)? Kas surmast räägitakse võitlejatele ka mingis religioosses tähenduses või üksnes asjalik-materjalistlikus võtmes?

Kas võitleja peaks teadma kuidas surra? Pean silmas võimalust, kus sõdur on sattunud lahingus nö väljapääsmatusse olukorda või hukatakse ta vangistajate poolt.

Juhtusin kunagi lugema ühte Suvorovi raamatut, kus ta mainib, et vene luurekoolis õpetati surema "inimese moodi". See tähendab surema ilma hirmu ja paanikata. Teatudmõttes leppima oma surmaga.

Kuidas meil? Kuidas Eesti sõdur sureb (juhul, kui tal on saatuse poolt antud võimalus valida)? Kas teda valmistatakse ette "inimese moodi surema"?
UR
Liige
Postitusi: 366
Liitunud: 17 Aug, 2007 17:05
Kontakt:

Postitus Postitas UR »

Milline suvoorovi raamat?
Kasutaja avatar
Arf
Liige
Postitusi: 299
Liitunud: 18 Veebr, 2004 1:12
Kontakt:

Postitus Postitas Arf »

UR kirjutas:Milline suvoorovi raamat?
Arvatavasti "Akvaarium".
Kasutaja avatar
T-62
Liige
Postitusi: 885
Liitunud: 24 Juul, 2007 9:50
Asukoht: Pärnumaa metsad
Kontakt:

Postitus Postitas T-62 »

Sa võid õppida tapmist (see ju üks osa sõduri tööst) ja sellega harjuda, suremist ei saa õppida, veel vähem sellega harjuda.

P.S. kelguga poiss, kui sulle meeldivad provokatiivsed teemad, siis panegi selline pealkiri, saaks laialdasemalt arutada.
USP
Liige
Postitusi: 725
Liitunud: 23 Okt, 2007 21:19
Kontakt:

Postitus Postitas USP »

Akvaarium jah.

Asi pole surema õppimises vaid selle teadvustamises. Selle teema endale selgeks mõtlemises. Ja minu meelest pole see ka provokatiivne.
On ju tähtis, et inimene julgeb sellised "ebamugavad" teemad endale selgeks teha. Et mõista milleks ta on suuteline ja milleks mitte. Mis on ta hingelised nõrkused ja millised tugevused.

Mulle tundub, et mees, kes haarab relva peab olema valmis kandma ka oma saatust ja sõjast johtuvaid tagajärgi. Nendeks tagajärgedeks on nii surm kui ka sandistumine. Sellised asjad tuleb enda jaoks läbi mõelda.

Kas olete juhtunud nägema videoklippi kahest vene sõdurist kelledel tšetšeenid kaamera ees kõrid läbi lõikavad? Mäletate, kui karm oli näha nende paanikat ja haledat palumist "doobrõje ljuudi, pašalusta, ne ubivaite nas...doobrje ljuudi, pašaalusta...ne ubivaite...". See oli jube vaatepilt kuidas nad tapeti. Ning lisaks traagilisusele teatudmoel tšetšeenide propagandavõit. Vahest oleks need poisid pidanud surema vaikides? Püstipäi?
Ma ei tea...
Kasutaja avatar
Sollmann
Liige
Postitusi: 1378
Liitunud: 31 Jaan, 2005 19:45
Asukoht: Planeet Maa
Kontakt:

Postitus Postitas Sollmann »

Minuarust on asi üsna lihtne:
peaksid endale selgeks tegema, mille eest võitled ning mis saab musta stsenaariumi korral su surematust hingest.
Kui võitlus on õiglane ja on olemas teadmine, et peale elu ootab uus ja parem elu, pole suremine niiväga hull. :roll:
Kui aga senises elus pole midagi olulist saavutatud, võitlus näib mõttetu ja ees ootab tühjus v suisa põrgu, on asjalood üsna täbarad.... :(
TÕDEONAJATÜTAR
USP
Liige
Postitusi: 725
Liitunud: 23 Okt, 2007 21:19
Kontakt:

Postitus Postitas USP »

:D head poindid!
naabri Ants
Liige
Postitusi: 227
Liitunud: 31 Juul, 2006 21:32
Kontakt:

....

Postitus Postitas naabri Ants »

Äkki õpetatakse sõjaväes, et kui tunneli lõpus valgust näed, ära valguse poole mine.Siis saab ju puha surematuks.
Kasutaja avatar
hillart
Liige
Postitusi: 3281
Liitunud: 07 Jaan, 2005 15:02
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Hirm

Postitus Postitas hillart »

Häh!
Mehepojad, kes siin suuri sõnu teevad ja kangest kodumaa-armastusest püstipäi suremist propageerivad, ei oska mitte aimatagi, et kuidas nad ise taolistes olukordades käituda võiksid. Eriti haletsusväärne on see tegevus sellisel juhul, kui just sama mees, näiteks alles tund tagasi, tõsise näoga suuri sõnu teinud on.
:roll:
Parem, kui me sellel teemal siin eriti ei räägiks, sest situatsioonid ja meie käitumised nende korral võivad meie patriootlikule mõistusele liiga vastukarva olla.
See, mida me siis aretada üritame, on vaid teoretiseerimine, missugune paanilise hirmu saabudes totaalselt krd-ile lendab.
:twisted: :twisted: :twisted: :twisted:
Ja ma ei süüdistaks neid hirmu küüsis olevaid mehi selle eest, et elusorganismi enesesäilitusinstinkt neil hetkedel poiste kogu tegevust juhtinud on. Küll aga on taolised stseenid naeruväärselt haledad, kui samu tegelasi suurelisi sõnu lausumas mäletad.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!
Kasutaja avatar
Manurhin
Liige
Postitusi: 5192
Liitunud: 09 Jaan, 2007 0:05
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Manurhin »

Kui ikka on näha, et mäng on läbi, siis - viimane kuul tuleb enda jaoks hoida. Tahad või ei taha. Nii palju peab südant sees olema. Umbes nii mõtles sissepiiratud punkris istuv metsavend E. Raua raamatus "Etturid". Või võtame kasvõi selle kurikuulsa Soome koolitulistaja Auvineni. Ideoloogiliselt ei ole see hea näide ja ka tema tegu ma ei õigusta, aga siiski, mees sai väga hästi aru sellest, mida ta tegi ja mis oleks selle teo tagajärg: eluaegne vabadusekaotus. Ja ta kasutas ainsat võimalust sellest pääsemiseks - lasi omale kuuli pähe. Sõjaolukorras vaenlase kätte vangisattunut ootab tõenäoliselt ees väga pikk ja piinarikas surm. Seega - surm siin või siberis, valik on oma teha.
Viimati muutis Manurhin, 22 Nov, 2007 23:13, muudetud 1 kord kokku.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Q
Liige
Postitusi: 302
Liitunud: 26 Jaan, 2006 20:48
Kontakt:

Postitus Postitas Q »

Ma ei ütleks, et teema on provokatiivne, pigem intrigeeriv.
Raske on öelda, kuidas inimesed surmaga silmitsi seistes käituvad. See on täiesti individuaalne. Mõned lööb põhja alt ära, mõnel kaane pealt ära, mõni lahistab nutta. Üldnimetajaks on ikkagi hirm. Sellepärast on ka naeruväärne loba, et surmanuhtlus kurjategijate puhul ei toimi. Kõik on inimesed ja kardavad seda viimast hetke, ükskõik kui kõvad mehed nad on. Osad meist suudavad lihtsalt hirmust võitu saada ja võtta surma kui paratamatust, toomata kuuldavale ei puuksu ega nuuksu.
Enda kogemustest võin öelda, et võtab ikka natuke kangeks küll kui keegi purjus vant püstolitoru vastu otsaesist surub või ära pööranud usbek laskevalmis automaati nina ees keerutama hakkab. Samas ei oska ennustada olukorda kui oled eelnevalt vaimselt ja füüsiliselt tümaks tehtud. Vahest pakuks lõpplahendus ainult kergendust vahest läheks meelgi härdaks.
talas
Liige
Postitusi: 71
Liitunud: 08 Juul, 2007 21:28
Kontakt:

Postitus Postitas talas »

Eks ta oleneb sellest kah, mis olukorras sa sured. Kui punkris oled visa vastupanu andnud ja viimase kuuli endale jätad, pole ehk nii hull. Aga see, kui sa tead, et sa mingi aja pärast sured - pikkamisi, on ikka raskem.

Oleneb ka taustast - surra mingil lollil kombel, millegi eest, mis sind tegelikult eriti ei kõigutagi, see võib vastik olla. Või tunne, et jätad kellegi maha. Samalajal aga olles kõigist, keda armastad, ilma jäänuna polekski see liiga hull. Näiteks vanad inimesed (90+), kes on oma kallimatest ilma jäänud ja keda enam eriti miskit siin elus enam kinni ei hoia - neil pole suremise vastu midagi (üldjuhul).

Kui me räägime militaarsel teemal, siis surra teadmatuses on vist kõige jubedam - mõtlen seda, et sa ei tea, mis sinu kaastastest sai või veel hullem, sul on tunne, et sa ei teinud KÕIKE oma võimuses, et ennast/teisi päästa.

Inimene on imelik loom, kes võib pürgida ühest äärmusest teise, ehk midagi kindlat pole võimalik väita.
Frundsberg
Liige
Postitusi: 1649
Liitunud: 15 Mär, 2005 10:15
Kontakt:

Postitus Postitas Frundsberg »

Selline teema sobibki ainult internetti. Reaalses olukorras teevad paljud soldatid esimeses lahingus püksid täis ja surres karjuvad ja halavad kui loomad. Mitte et see oleks midagi halba või ebaloomulikku. Pigem lihtsalt inimlik. Või siis omane igale elusolendile. Õnneks on inimesed ja loomad nii ehitatud, et tihti tekib raskelt viga saades lihtsalt shokk mis muudab suremise kergemaks. Lihtsalt tobe on arutada kuidas end "surmaks ette valmistada". Valmista palju tahad, aga igaühe surm tuleb ikkagi individuaalselt ja arvamatult. Ja mis on eriti tore - surma suhtes oleme me kõik kunagi praktikud :D. Kui veab, siis on muidugi ehk aega vaprat nägu teha või veel viimasel minutil midagi eriti teravmeelset öelda. Tavaliselt nii ei lähe.

Neid, kes suudavad endale kuuli pähe lasta, võib mõnes mõttes austada. Samas on enesetapp alati kõige lihtsam tee. Tavaliselt siiski pigem argpükside valik (ei räägi siis tõsisest situatsioonist kus valikuks on kas endale ise kuul pähe kihutada või või hukkada tunduvalt piinarikkamal viisil).
Kasutaja avatar
Manurhin
Liige
Postitusi: 5192
Liitunud: 09 Jaan, 2007 0:05
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Manurhin »

Mu oma vanaisa lasi sinimägedes endal ise püstolist läbi käelaba. Peale seda, kui nägi, kuidas temast veidi eemal 2 sakslast mürsuplahvatuse tagajärjel elusalt maetud said. Rääkis, et kui seda nägi, võttis pilotka, käteräti ja taskuräti, "kussi na' likõss", pani peopesa ja u. 15 cm läbimõõduga lepa vahele ja siis läbi puu oma FN-ist tulistaski. Et sõjaväljalt kui haavatu ära pääseda ja sellega oma elu päästa. Mis tal ka õnnestus.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Kasutaja avatar
wudu
Liige
Postitusi: 852
Liitunud: 05 Nov, 2005 21:47
Asukoht: Rakvere, Kondivalu
Kontakt:

Postitus Postitas wudu »

Inimene on olnud aegade algusest saati olnud üks karmimaid võitlejaid kes maa peal ringi on kolanud. Inimese alateadvuses on võidu tahe tugevam kui enesealalhoiu instinkt. Enamik üle 30 aastasei mäletavad vene sõja filme kui kangelane laseb ennast granaadiga õhku ning tappab ka mõningad sakslased. Kunagi võtsin seda kui propagandat. Kuid selliseid asju on tehtud paljudes sõdades ,paljude rahvaste poolt. Inglased Singapuris II maailmasõjas läksid viimase granaadiga japsidele vastu, SS mehed Berliini viimastel päevadel. Nad surid võitjana.
Me oleme ju siin, et isamaad kaitsta. Aga prantslased on ju ka siin, et oma isamaad kaitsta. Kellel siis õigus on?
Erich Maria Remarque “Läänerindel muutuseta”
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 16 külalist