Kas Eesti Valitsus ja President käitusid õigesti 1939-1940

[Jaanus2]

Eestil olid enne sõda Saksamaaga keskmisest paremad suhted, aga Soomel olid veel paremad. Neid ei varjutanud 700 a. orjaöö müüt, oli vana jäägrisõprus ja Ladesveeri juht oli Soome sõber. Ometi jäeti Soome MRP-ga NLiidule. Talvesõja algul polnudki Saksamaal sooja ega külma, kuid sõja jooksul asus ta Soomet vaikselt toetama ja Saksa-Nõukogude sõja alguseks olid Soomes juba Saksa väed, kuigi Saksamaa ja NLiit olid ametlikult sõbrad edasi. Mõlemad tõprad, Stalin ja Hitler, oskasid lugu pidada neist, kes ise enda eest seisid. Ei ole üldsegi nii kindel, et Eesti oleks pidanud võitlema üksi ja näit. Läti oleks vaadanud näpp suus. Kindlalt ei tea, ei ole lätlastelt küsinud. NLiit võttis riigid ette ühekaupa, Eesti oli esimene ja lausa "lunis" baasidelepingut. Edasi olidki Läti ja Leedu juba veel raskemas olukorras, samuti Soome. Kas peale sõda Eestis (kui see vähegi sõja moodi välja näinud oleks) Talvesõda üldse tulnud olekski? Stalin oleks vist väga mõtlikuks jäänud...
Eesti Saksamaa liitlasena - võidakse väita, et Saksamaa oleks Eesti vallutanud, et vahet poleks olnud. Ei oleks, Saksamaa vallutas ainult alasid, mille vallutamine oli strateegiliselt hädavajalik (Atlandi rannikuriigid - Inglismaa mereteed). Kui need riigid olid liitlased või sõbralikud, kui seal ei olnud "põliseid saksa alasid", võisid nad olla iseseisvad.
Lõpuks veidi teemavälist. Ajaloost on kasu siis, kui sellest midagi õpitakse ja uuesti sama reha peale ei astuta. Enne arvati, et neutraalsusest piisab ja ise midagi eriti ei tehtud, nüüd arvatakse, et NATO avitab ja piisab sümboolsetest missioonivägedest. Kardan, et ka NATO ei aita automaatselt. Kui ikka Vene väed enne rannikul väljas on kui diplomaatilised veskid midagi on jõudnud jahvatada, küll siis NATO ka selle uue olukorra kuidagi ära vormistab. Ma millegipärast kahtlen, kas nad hakkavad Vene vägesid siit samamoodi välja pommitama nagu Kosovost. Ehk - kes end ise aitab, seda aitab ka jumal ja seda võiks ajaloost õppida. Praegu tundub selle kaitsetahtega olevat veelgi kehvemini kui enne sõda. Jah, Venemaalt praegu otsest ohtu ei ole. Kuid see on väga ettearvamatu maa ja ka asjatu kartus ei ole kunagi kurjast. Kurjast on kahetsemine tagantjärele.

[hugo1]

Soome Talvesõja raamatus väidavad soomlased, et nii Mannerheim, kui ka Laidoner hindasid punaarmeed olulisemalt tugevamaks kui see tegelikult oli.
Ise olen mõelnud, et tegelikult oleks ehk kõik teisiti läinud kui Eesti oleks
1. Rohkem koostööd teinud Lätiga. Ühine kehtiv kaitseleping oli olemas, see ka kahjuks kõik. Rohkem sõjalist koostööd oleks pidanud nende kahe riigi vahel olema.
2. Rohkem koostööd Poolaga, eeldused kõik olid selleks olemas, Poola oli tegelikult II maailmasõja võti. Kui seda riiki poleks vallutatud siis oleks olnud sõja valla päästmine N-Liidul ja Saksamaal oluliselt raskem.
Sõjaline liit Baltikumi(s.h Soome) ja Poola vahel NATO põhimõttel, lisasks ühised kaitseplaanid, õppused, relvahanked jne...
Ei oleks siiamaale jõudnud ei sakslased ega ka venelased.

Mis Pätsu otsusesse puutub, siis ei saa me kunagi teada kas Eesti häbiväärne alistumine oli viga või ei, aga samas ei tohiks seda otsust ka tänapäeval mingil juhul kiita.
Seda Eesti noorsoo pärast, kellel paljudel vaim on tänu sellele häbiväärsele otsusele murtud.
Paljud eestlased usuvad, et me ei suuda mitte kuidagi end füüsiliselt kaitsta, et meie sõjavägi on mõttetu.
Võidukas vabadussõda on kahjuks paljudele kauge minevik, mida enam ei mäletata, need kes midagi teavad arvavad, et see oli vaid pime juhus.
Kõige sellepärast tulebki Pätsu otsus maapõhja kiruda ja maha tampida.

Tagasi teemasse tulles, huvitav artikkel, mis kõik hoopis pea peale pöörab.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=18320679

[Tux]

Pakun järgnevalt välja veel ühe oleksoloogilise võimaluse baaside lepingut vältida.
Kui Selter oli Moskvas ja talle ühteäkki pandi ette ultimaatum baaside tegemiseks, siis oli tegelikult vähe võimalusi midagi teha. Esiteks oleks tulnud veidi aega võita (mis tal ka õnnestus), aga siis oleks tulnud ka Läti Vabariiki veidi provotseerida!
Me teame, et venelastel oli selleks hetkeks piirile suured väekoondised koondatud, tankimootorid mürisesid ja meestele tehti riviõppusi. Kõik ikka selleks, et näidata, et ähvardustel on tõsi taga. Aga oletagem, et nendel saatuslikel päevadel oleks meie poolelt eriväljaõppega diversioonigrupp ületanud salaja piiri ja punakomissari vormis olles kinni pidanud paar tanki mis piiri lähedal mingil põhjusel punktist A punkti B kulgesid (näiteks remondiroodust polku tagasi).
Komissari vormis agent oleks näiteks juhttanki komandöri nooremleitnant Sidorovil hakatuseks näo korralikult täis sõimanud. Kus sa kuradi **** viibinud oled! Praegu lähed tribunali alla! Oleme sind *** **** pikalt taga otsinud! Kas planeerisid deserteerumist? Kui sa oma *** poole tunniga polügoonile erakorralistele õppustele viia ei suuda, siis lasen oma käega koha peal maha! Keerad nüüd siit teeotsast vasakule ja harjutad oma tankidega okastraattõkete ületamist!
Erakorraliste õppuste läbiviimise oleks aga olnud Eesti-Läti-Vene piiride kokkupuute punkt....
Samal ajal oleks seal juhuslikult suvitamas viibinud ka paar ameerika ajakirjanikku. Järgmise päeva New York Timesi juhtkiri oleks kõlanud siis järgmiselt: Meie erikorrespondent Euroopast John Sixpack on olnud erakorraliste sündmuste tunnistajaks, eile tungis Nõukogude Liit kallale Eestile ja Lätile. Nõukogude tankid ületasid koidikul riigipiiri ja pärast raskeid kaitselahinguid õnnestus Eesti ja Läti piirivalvuritel esimene rünnak tagasi lüüa. Hävitatud on kümneid tanke ja sadu punaväelasi...
Lisatud on intervjuu Eesti välisministriga, kes ajakirjaniku küsimusele vastab, et ta palub Rahvasteliidul kiirelt arutada Venemaa agressiooni Eesti ja Läti vastu. Samuti avaldab meie pool arvamust, et sõjalise abi leping Lätiga kehtib ja Eesti pool on alustanud üldmobilisatsiooni.
Samas on intervjuu ka Vene saadikuga kes kõike eitab ja nimetab toimunut ajakirjaniku sonimiseks...
Samal ajal Kremlis...
Stalin on korraldanud oma kindralitele erakorralise komandeeringu Kremlisse ja selgitab välja kes alustas ilma tema korralduseta Suurt Plaani. Keegi peab ju süüdi olema ja siinkohal on tegemist ju eriti suure riigi reetmisega. Kahtlus on, et terve väeosa tahtis deserteeruda...
Kes on reetur? Kahtlused on ju ammu olemas.
Järgmisel päeval näeme Euroopa ja Ameerika kinoringvaadetes põlevaid vene tanke Eesti ja Läti mahasõidetud piiripostide taustal ja kümmekonda vangivõetud venelast, kes räägivad, et nemad tulid töörahvast vabastama...
SovetInform büroo sama päeva teatest võime lugeda, et avastatud on suur nõukogude vastane vandenõu tööliste ja talupoegade armee juhtkonnas. Kahtlusalused on süü omaks võtnud ja lähipäevil algab suur ja õiglane kohtuprotsess...
Läti valitsus sogab endiselt midagi oma avaldustes, et nemad ei tea midagi, aga on ometi avaliku arvamuse survel üldmobilisatsiooni välja kuulutanud.
Jonh Sixpack on aga oma operaatoriga vahepeal Soome läinud ja raporteerib oma lehele, et kinnitamata andmetel on vene lennuvägi pommitanud sodiks paar Soome küla. Kinnitusena on filmikaadrid piiri rikkuvatest vene lennukitest.
Vene valitsus on jällegi kõik kategooriliselt tagasi lükanud, kuid Soome parlament on parasjagu hädaistungil ja ei anna kommentaare.

Kas selline provakatsioon oleks võinud meie kasuks töötada? Tänapäeva sõda toimub suures osas ka meedia vahendusel. Tollel kaugel ajal oli info liikumine küll aeglasem, kuid sõjaringvaateid tarbiti ometi hoolega. Kas see oleks Stalinit peatanud? Teades missugune paranoilise maniakiga meil tegemist oli, siis kindlasti. Kõige hullem selle mehe jaoks oli olukord, mida tema ei kontrollinud. Kõigepealt oleks käima läinud erakordne suurpuhastus, mis oleks jätnud armee ilma suurest osast kogemustega juhtidest, kes veel polnud puhastuse ohvriks langenud.
Teiseks oli Stalinile siiski oluline teataval määral tema maine, tema töörahva sõbra iamgo ei tohtinud ju avalikult kannatada.
Kolmandaks oli ju plaani järgi Eesti esimene ohver, aga peale provakatsiooni oleks tulnud sõdida korraga Eesti ja Lätiga ja võib-olla ka Soomega samaaegselt. Seda polnud aga keegi planeerinud ja selliseid ettevalmistusi polnud ju tehtud! Sõda Saksamaaga poleks see muidugi ära hoidnud, kuid oleks meile taganud võib-olla aastakese hingetõmbe aega.

[Troll]

Irw, mulle meeldib su mõttekäik! Haruldaselt alatu plaan, mis kutsuks vähemalt korraliku segaduse esile.

[Kruuda]

Mõttekäik on tore aga reaalses elus ei toimiks. On lähtutud eeldusest, et ühel poolel läheb asi plaanipäraselt aga sõjalistes operatsioonides lähevad mõlema poole plaanid tavaliselt nii persse kui minna saab.
Mis puutub aga vastuhakku siis vaevalt keegi tagantjärgi tarkusega kahtleb, et see oleks olnud ohvriterohkem kui reaalsuses toimunud allaandmine.
Kuna aga Eesti oleks 1940 aastal ja eriti peale vastuhakku Venelastele, mille käigus oleks loogiline oletada ka Saksamaa toetust, Saksamaa liitlane. Mis oleks andnud Sakslaste platsdarmi 1000 kilomeetrit Moskvale lähemal ja võimaldaks vähemalt 2 kuulist ajalist kokkuhoidu. Kas see 2 maailma sõja käiku muutnud oleks on kaheldav aga Sakslaste esmase eesmärgi täitumist (AA joon) võiks pidada tõenäoliseks 41 aasta jõuludeks küll.

[juss000]

Miks sa tirid 1939. aasta sündmuste kohta argumente 1918. aasta arvuga?
Nende kahe vahepeale jääb 2 olulist asja a)Vabadussõja võit ja iseenese jõu tundmaõppimine b)Eesti oma sõjaväe ja ohvitserkonna teke, mida 1918 polnud nagu olemaski?

1) Mida ma silmas pidasin, oli järgmine: 1918. hinnati vastupanu lootusetuks ja mõttetuseks, sest see oleks andnud vaid negatiivse tulemuse.

1939. aastal hinnati vastupanu lootusetuks ja mõttetuseks, sest realistlikult hinnati, et see oleks andnud vaid negatiivsed tulemuse. Samas oli plaan, mis hea õnne korral oleks andnud positiivse tulemuse.

Tagantjärele võid sa targutada palju tahad munadest, Talvesõjast ja muust, kuid fakt on see, et 1939. a vaatepunktist lähtudes, oli Eesti juhtide hinnang teemal Eesti potentsiaal vs NL potentsiaal realistlik. Keegi ei uskunud eriti ka Soome vastupidamist. Alles Talvesõja käigus selgus, et NL on ülehinnatud. Aga üleüldse peab märkima, et Eesti polnud Soome (sellest on sellel foorumil palju juttu olnud, nii et enne kui targutama hakkad, loe igaks juhuks läbi, siis ei pea kõike jälle kordama).

2) Eesti sõjaväe ohvitserkond oli 1918 muidugi olemas ja suurel arvul. Kõvad mehed küllap oleksid võinud sakslastega võitlemiseks isegi mõnest ohvitseride pataljonist unistada.

Pane puntkid a ja b konteksti ja saadki aru, mis kahel aastaarvul vahet oli. Minuarust on ajaloolastel aeg-ajalt probleemiks vähene eluterve loogikat....

Paraku see eluterve loogika sisaldab tubli annuse fantaasiat ja ignorantsi.

Edit: või mis "Eesti väed" siin 1918 veebruaris olemas niiväga olid?

Näha jah, et "Eesti väed" pole sinu jaoks päris reaktiivlennukid. Tegelikult olid olemas Eesti rahvusväeosad, ehkki sõdurkonna poolest sisuliselt võitlusvõimetud. Aga põhimõtte pärast oleks ju võinud ohvitserid pauku teha.

Võtsin ka sõna, kuna meenus kadunud vanaema kommentaar, mida mäletan poisikesepõlvest ja see kõlas ja on meelde jäänud nii, et Päts ei olevat tahtnut, et Eesti rahvas maha tapetaks,nagunii Suure venemaa vastu ei saa.

[Qtec]

Kõik, mis me teeme või ei tee on meile endile. Kõigile kahtlejatele - eitajatele vaidleksin vastu. Oleksime saanud küll selle 1939 aastaga edukalt hakkama. Oleksime....kui diplomaadid ei oleks istunud oma näppudel ja oleksid aktiivselt tööd teinud (see oleks nõudnud poliitilist otsust), kui oleks piisavalt tugevdatud kaitserajatisi (kaasates vabatahtlikke), kui oleks jätkatud õppustega suurenevas mahus, kui ei oleks kardetud läbi viia mobilisatsiooni, kui ei oleks kirtsutatud nina natukenegi kehvemate Fokkerite (ei ütleks, et nad millegi poolest üldse kehvemad väga oleks olnud) ja inglaste propellerite üle, kui oleks tehtud korjandusi (ka peale allveelaeva korjanduse) riigikaitse heaks, kui oleks inimesi informeeritud, kui ei oleks peale vabadussõda orienteeritud ennast vaid Nõukogude suunal kaubavahetusele (mitmekesiselt arendatud majandus kannatab vähem kriiside käes, see võiks meeles püsida nii mõnelgi praegusel riigijuhil), kui oleks kriitilisel momendil võetud riigile julgelt laenu, et finantseerida otsustavalt relvaoste, moderniseerimist, Arsenali arengut jne jne Kõiki neid asju oleks saanud positiivselt lahendada aga seda ei tehtud. Põhjuseks toodi mida? Raha pole! Tuleb ju väga tuttav ette. Olen kindel, et ainuüksi nende punktide positiivsete lahenduste puhul oleks olnud 39ndal kommude fiasko isegi suurem, kui see oli Soomega.

Sellest moraal - tööd on vaja teha ja mitte enda tagumikku soojendada (ei ole mõtet rääkida inimestele, et meil puuduvad julgeolekuohud...lõpetage ära! USA näeb ohte, Venemaa näeb ohte, enamus maailma suurriikidest on defineerinud endale teatud julgeolekuohud ja uskumatu aga meie oleme nii kõvad mehed, et meid ei ohusta keegi????? PS! kui kaitseväes räägitakse vene armeest, siis see ei tähenda midagi - ma mõtlen riigi tasandil avalikult julgelt ja valehäbita välja öeldud avaldused)
Asi ei ole ainult riigikaitses, sest kõik on omavahel seotud. Kui läheb riigi majandusel hästi, siis on võimalikud ka suurendada kulutused riigikaitsele. Kui meil läheb hästi, siis pole mõtet nina püsti ajada. Kui meil läheb halvasti, siis pole mõtet näidata, et kellelgil läheb veelgi halvemini (ehe näide ajakirjanduses levinud tavast tuua näiteks Lätit, kellel vist kõigis asjades läheb halvemini. Selle asemel, et ise tööd teha ja pingutada ning aidata teisi, me oskame vaid parastada). Selle asemel, et tööd teha, tegeleti meil varem ning päris kindlasti ka praegu rohkem isiklike solvangute klattimisega (meeletu ressursikulu, kui võtta kokku kõik need vaidlusajad, pressiteadete koostamisajad, andmete kogumise ajad jne) ja oma huvide kaitsmisega (rahade). Tulemuseks on, et tõepoolest ei ole aega, sest see kulub ära mingite muude asjade jaoks. Pole aega, pole ka arengut, pole reforme, pole seadusi, pole sisukaid arutlusi, tekivad vead ja "voila" olemegi oma Vabariigist ilma. Palju õnne riigimehed! Tuleme nüüd siit pikal ja laialt arutluselt tagasi. Rahva süü oli 0 oma iseseisvuse kaotamisel. Iseseisvuse kaotamises oli süüdi 110% riigi ja sõjaväe struktuurid (mitte üksikisikud vaid isikute sümbioos - struktuur), millede ebaefektiivsus viis lõpuks vabaduse kaotuseni. Lõpuks veel asja krooniks meie tollane tippjuhtkond...
Meil on palju kasulikku õppida ilma valehäbita oma ajaloost, kuid meie päälikud ei taha kuidagi seda teha. Kuid mis on kõige hullem, ka rahvas ei ole suutnud midagi õppida!!! Põhinedes mitmetele USA ja Venemaa analüüsidele on meil umbes 5-10 aasta aega kuni järgmiste suuremate konfliktideni. Loodame, et Eestit nad ei puuduta, kuid meil tuleb selleks valmis olla. Kas suudame oma kaitseväe viia aktsepteeritavale tasemele 2013 aastaks? Paraku antud hetkel ma ei usu sellesse.

Kaldusin natuke vist teemast kõrvale, kuid lõpetuseks. Me oleksime pidanud kõigest hoolimata 39ndal vastu hakkama ehk Päts otsustas valesti!

[Juhani Putkinen]

Eestil olid enne sõda Saksamaaga keskmisest paremad suhted, aga Soomel olid veel paremad. Neid ei varjutanud 700 a. orjaöö müüt, oli vana jäägrisõprus ja Ladesveeri juht oli Soome sõber. Ometi jäeti Soome MRP-ga NLiidule. Talvesõja algul polnudki Saksamaal sooja ega külma, kuid sõja jooksul asus ta Soomet vaikselt toetama ja Saksa-Nõukogude sõja alguseks olid Soomes juba Saksa väed, kuigi Saksamaa ja NLiit olid ametlikult sõbrad edasi. Mõlemad tõprad, Stalin ja Hitler, oskasid lugu pidada neist, kes ise enda eest seisid. Ei ole üldsegi nii kindel, et Eesti oleks pidanud võitlema üksi ja näit. Läti oleks vaadanud näpp suus. Kindlalt ei tea, ei ole lätlastelt küsinud. NLiit võttis riigid ette ühekaupa, Eesti oli esimene ja lausa "lunis" baasidelepingut. Edasi olidki Läti ja Leedu juba veel raskemas olukorras, samuti Soome. Kas peale sõda Eestis (kui see vähegi sõja moodi välja näinud oleks) Talvesõda üldse tulnud olekski? Stalin oleks vist väga mõtlikuks jäänud...
Eesti Saksamaa liitlasena - võidakse väita, et Saksamaa oleks Eesti vallutanud, et vahet poleks olnud. Ei oleks, Saksamaa vallutas ainult alasid, mille vallutamine oli strateegiliselt hädavajalik (Atlandi rannikuriigid - Inglismaa mereteed). Kui need riigid olid liitlased või sõbralikud, kui seal ei olnud "põliseid saksa alasid", võisid nad olla iseseisvad.
Lõpuks veidi teemavälist. Ajaloost on kasu siis, kui sellest midagi õpitakse ja uuesti sama reha peale ei astuta. Enne arvati, et neutraalsusest piisab ja ise midagi eriti ei tehtud, nüüd arvatakse, et NATO avitab ja piisab sümboolsetest missioonivägedest. Kardan, et ka NATO ei aita automaatselt. Kui ikka Vene väed enne rannikul väljas on kui diplomaatilised veskid midagi on jõudnud jahvatada, küll siis NATO ka selle uue olukorra kuidagi ära vormistab. Ma millegipärast kahtlen, kas nad hakkavad Vene vägesid siit samamoodi välja pommitama nagu Kosovost. Ehk - kes end ise aitab, seda aitab ka jumal ja seda võiks ajaloost õppida. Praegu tundub selle kaitsetahtega olevat veelgi kehvemini kui enne sõda. Jah, Venemaalt praegu otsest ohtu ei ole. Kuid see on väga ettearvamatu maa ja ka asjatu kartus ei ole kunagi kurjast. Kurjast on kahetsemine tagantjärele.

Jaanus2:lt väga hea kommentaar - seega võtsin tervikkoopia.

Vabandan, et mu lingid on soome keeles, aga vähemalt nende minu artiklite lõpust näete, et need artiklid on uurimused, mitte ainult minu enda soberdis.

1. Saksamaa ja Soome suhetest enne Talvesõda.

Tegelikult Soome juhtkond olid anglofiilid - "armastasid" Inglismaad ja Prantsusmaad ka mingil määral. Nad ju demokraatiat nagu Soome. Seevastu Saksa natse nad lausa vihkasid. Seega ka Soome ajalehed kirjutasid halvustavalt Saksamaast ja natsidest. Hitler lausa vihastas välja Soome peale ja andis Soome Venemaale:
http://personal.inet.fi/koti/juhani.put ... omessa.htm

2. Saksamaa ja Venemaa olid liitlased Talvesõja ajal - Saksamaa toetas Venemaad Soome vastu Talvesõja ajal;

3. Vaherahu ajal Venemaa avaldas väga tugevat survet Soome vastu, Soome otsis Saksamaalt tuge - aga Saksamaa oli väga külm: peaaegu saatis Soome suursaadiku Saksamaal pe*se. Alles 19.8.1940 hakkas natukese soojenema, sest Saksamaa tahtis saada Soome Petsamost nikkelit ja Soomelt loa transportida oma vägesid puhkusele ja Tagasi läbi Soome territooriumi Põhja-Norrast:
http://personal.inet.fi/koti/juhani.put ... stelut.htm

4. Ajaloost on vaja õppida nagu Jaanus kirjutab. Ainult NATO peale ei tohi loota. On vaja valmistuda ette ise ennast efektiivselt kaitsma.

5. See on kirjutatud Oleksoloogia all, seega lubage ka minul esitada mõned oleksid:

a) nagu meie kõik teame, nii Venemaa on nii Eesti kui ka Soome verevaenlane - on olnud, on ja saab olema;

b) seega kõige tähtsam on vältida Vene okupatsioon - iga hinna eest;

c) nagu Inglismaa peaminister Churchill ütles ta on valmis kas või belsebuubi abi kasutama natsi-Saksa vastu - oma kasu on tähtsam kui kes on liitlane. On täiesti iseasi, et pärast sõda see sama Churchill arvas, et lahkasid vale sea (õigem oleks olnud lahata Venemaa). Täpselt sama moodi ka Soome ja Eesti oleksid pidanud tegema kõige võimaliku selleks, et Venemaa kaotaks sõja - üks puha kes selle võidaks (lõppude lõpuks ikka USA);

d) seega Eesti vastupanu Venemaale 1939 oleks nõrgendanud Venemaad nagunii. Vähemalt 100 000 täitornid oleks olnud vähem;

e) täpselt sama moodi Soome oleks pidanud 1941 võitlema täiega, nii et Peterburi oleks vallutatud ja USA ning Inglismaa tõhutu materiaalne abi poleks jõudnud Venemaale Murmanskist läbi Soroka.

Kui Peterburi oleks langenud, nii Saksamaa oleks saanud viia sealt vägesid näiteks Moskva suunale. Kui Venemaa ei oleks saanud USA abi, nii võib-olla Venemaa oleks kaotanud sõja:
http://personal.inet.fi/koti/juhani.put ... enajan.htm

Ja pool Euroopat poleks pidanud kannatama pool sajandit Vene okupatsiooni all.

[Jaanus2]

Juhani on hirmus militarist ja pistrik , aga mõnes asjas ikka tüüpiline soomlane. Ei olnud Soome ja Saksamaa liitlased, lausa vastikud olid sakslased... Nii hull see asi ikka ei olnud. Enne sõda tegid soomlased ja sakslased luurealast koostööd ja sakslased varustasid neid selleks hea tehnikaga. Nagu ka eestlasi. Muidugi ei olnud soomlased liitlased samapalju kui ungarlased ja rumeenlased ja ei liitunud Komiterni vastase paktiga. Aga nad ajasid ühte asja ja iga soome diviis rindel sidus venelasi sakslaste suhtes ja vastupidi. Jätkusõda alustasid venelased ise oma lollusest, õige. Aga kui ei oleks alustanud? Soome olekski jäänud uute piiride taha Viiburi poole vaatama vesise suuga kuni Saksa-Nõukogude sõja lõpuni? Kahtlane (oleksoloogia).... Ja Hitlerile isiklikult ikka Mannerheim meeldis, kui ka soomlased talle vastikud olid. Vedas oma haiged kondid ebakindla lennumasinaga Mannerheimi sünnipäevale kohale, selle asemel, et kodus soojas punkris kohvi (või taimeteed) juua. Lennukil läkski ratas põlema ja mingid eesti õhutõrjeväelased oleksid lennuki äärepealt alla lasknud, kuna neid õigel ajal ei hoiatatud....

[Juhani Putkinen]

Ei olnud Soome ja Saksamaa liitlased, lausa vastikud olid sakslased... Nii hull see asi ikka ei olnud. Enne sõda tegid soomlased ja sakslased luurealast koostööd ja sakslased varustasid neid selleks hea tehnikaga. Nagu ka eestlasi. Muidugi ei olnud soomlased liitlased samapalju kui ungarlased ja rumeenlased ja ei liitunud Komiterni vastase paktiga. Aga nad ajasid ühte asja ja iga soome diviis rindel sidus venelasi sakslaste suhtes ja vastupidi. Jätkusõda alustasid venelased ise oma lollusest, õige. Aga kui ei oleks alustanud? Soome olekski jäänud uute piiride taha Viiburi poole vaatama vesise suuga kuni Saksa-Nõukogude sõja lõpuni?

1. Ei olnud liitlased. Enne Talvesõda Soome oleks näiteks pidanud ostma Saksamaalt korralikke hävituslennukeid - ei ostetud, vaid osteti Inglismaalt pommituslennukeid;

2. Jätkusõja ajal Soome oleks pidanud rääkima Hitleriga ilusat juttu, et oleks saanud suure koguse Messerchmitte ja Ju-88 pommituslennukeid Saksamaalt - aga ei ajanud, vaid vastupidi vihastasid Hitleri nii, et ta katkestas relvatarned Soome. Näiteks soomlased soimasid Hitleril kere täis kui Saksa evakueeris Eestist mingid väärtuslikud asjad Saksamaale. Samuti Soome ajas lolli juttu rahulepingust Venemaaga, jne.;

3. Soome oli parlamentaarne demokraatia juba enne Talvesõda - see tähendab, et eduskunta otsustas ja otsustab sõjast. On uurimus, et Soome eduskunta EI oleks lubanud ründesõda - aga kui Venemaa ründas esimesena nii Soome eduskunta ühehäälselt nõustus Soome valitsuse ettekandega, et Soome on nüüd jälle sõjas.

[Jaanus2]

Kas sakslased neid lennukeid ja muud head tehnikat soomlastele oleksid anda saanudki? Ei seisnud neil kuskil ülearuseid, endalgi oli vaja ja tuli puudugi. 1944 toetasid isegi soomlasi täiesti tublisti ja jõudumööda mu meelest. Soome muidugi mõtles eelkõige enda peale nagu normaalne riik kunagi. Soomele ei olnud kasulik ja vajalik tungida kaugemale. Tal oli kasulik ja vajalik teha vaherahu Venemaaga 1944, mitte sõdida koos Saksamaaga lõpuni. Eesti millegipärast arvas, et talle on kasulik ja vajalik mitte sõdida 1939, äärmisel juhul tuleb teha seda mõne suure ja tugeva liitlase varjus. See oli valearvestus - ka Eestile oleks olnud kasulikum ja vajalikum võidelda, kui võrrelda sellega, mis hiljem juhtus. Vabadussõja ajal oleks ka Eesti võinud koos vene valgetega vallutada Petrogradi, aga see ei olnud Eesti huvides ja seda ei olnud otseselt vaja.
Ka Petseri ümbruse vene alad liideti Eestiga ainult strateegilistest kaalutlustest lähtudes (toredad kõrgendikud enne sood), mitte ihalusest Suur-Eesti järele.

[Henn]

Eesti riigijuhtide andestamatu viga oli see, et isegi ei kaalutud võimalusi vastuhakuks, käituti nii, justkui iga iseseisva riigi esmane ülesanne ei olekski oma iseseisvuse kaitsmine. Mitte üheski säilinud stenogrammis ei tehta plaane, ei otsita lahendusi, ei vaagita nende plusse ega miinuseid. Ühtegi riigitegelast ei huvitanud isegi, kas ja milleks Eesti Kaitsevägi või siis meid ähvardav Punavägi võimeline oleks olnud. Algusest peale võeti "ainsa võimalusena" omaks alistumine ning püüti olukorda näha ja ka moonutada läbi selle.

Moonutustest ühe näitena kasvõi Laidoneri vale, et meil jätkub laskemoona vaid mõneks päevaks. Samas oli laskemoona ladudes samapalju, kui osteti ja saadi abiks terve Vabadussõja jooksul. Kuid see ei huvitanud kedagi.

Rahvast hoiti kõigest teadmatuses ja valetati neil suud-silmad täis. Riik lihtsalt anti ära. See ei olnud pragmatism, vaid midagi märksa hullemat ...

[araterI]

Eesti riigijuhtide andestamatu viga oli see, et isegi ei kaalutud võimalusi vastuhakuks, käituti nii, justkui iga iseseisva riigi esmane ülesanne ei olekski oma iseseisvuse kaitsmine. Mitte üheski säilinud stenogrammis ei tehta plaane, ei otsita lahendusi, ei vaagita nende plusse ega miinuseid. Ühtegi riigitegelast ei huvitanud isegi, kas ja milleks Eesti Kaitsevägi või siis meid ähvardav Punavägi võimeline oleks olnud. Algusest peale võeti "ainsa võimalusena" omaks alistumine ning püüti olukorda näha ja ka moonutada läbi selle.

See on vale jutt. Kahtlemata polnud seisukoht kompromissitu sirgeselgus aga polnud ka ühemõtteline lödipükslus. Loe valitsuse istungi stenogrammi ja tolleaegseid mälestusraamatuid. Jah riigikaitsekomisjoni ajaks oli liisk juba langema hakanud aga halleluujatada siin ühekülgselt argpükslikest allaandjatest - see on mingi masohhistlik mood vist praegu.

[Juhani Putkinen]

Kas sakslased neid lennukeid ja muud head tehnikat soomlastele oleksid anda saanudki? Ei seisnud neil kuskil ülearuseid, endalgi oli vaja ja tuli puudugi. 1944 toetasid isegi soomlasi täiesti tublisti ja jõudumööda mu meelest.

Oleks küll saanud. Saksamaa tootis lennukeid aastal 1944 rohkem kui suutis kasutada. Saksamaal oli puudus nii pilootidest kui ka krooniline puudus kütusest. Sakslastel hävis suur kogus Messerchmitte see tõttu, et Saksa lendurit ei oskanud nendega lennata. Somme lenduritel polnud nendega probleeme, sest oli tasemel väljaõppe.

Soome oli ladustanud endale päris korraliku kütuselaod. Soomel oli ka suur hulk suurepäraseid lendureid - nendel aga vananenud lennukid (välja-arvatud umbes 24 Messerchmitti ja umbes 12 Ju-88, 9.6.1944, kui Venemaa alustas suurkallaletungi Soome vastu). Pärast seda suurkallaletungi Saksamaa tarnis Soomele umbes 80 Messerchmitti, aga need oleks olnud vajalikud enne suurkallaletungi. Nüüd Soomele tuli palju selliseid kaotusi, mis poleks tulnud kui varustus oleks olnud korralik.

Soome palus Saksmaalt ka 200 tofeetanki T-34, aga Saksamaa keeldus neid andmast Soomele. Oleks tasunud käia kas või suudlemas Hitleri tagumikku, et need kõik oleks saadud enne suurkallaletungit.

Selles oleksoloogia kohas on hea mõelda selle peale mis oleks juhtunud kui Soomel oleks olnud 200 tanki T-34, 200 Messerschmitti, 60 Ju-88 ja suur kogus tankitõrjerelvi. Igatahes vaenlasi oleks löödud suur kogus mättasse, võib-olla Venemaa ei praegu okupeeriks Soome Karjalat.

[Juhani Putkinen]

Soomele ei olnud kasulik ja vajalik tungida kaugemale.

Soome "tungis" kuni Syväri jõeni, Äänisjärveni, vallutas Petroskoi - hea seegi.

Aga jäi lihtsalt pidama positsioonisõda - puhkusele, sest kartis, et ameerikaonu vihastab Soome peale kui Soome aitab Saksamaat vallutama Peterburgi ja/või katkestab Muurmanni raudtee, mille läbi USA ja Inglismaa tarnisid Venemaale varustust.

No, ameerikaonu ei vihastanud Soome peale, aga mis kasu sellest oli?

Soomele oleks olnud kasulik, et Venemaa oleks kaotanud sõja - kõige parem hävitatud maatasa.

Soome pädevad kindralid tegid hea plaani Soroka vallutamiseks - aga Mannerheim ja Ryti keelasid seda plaani teostamast. Mis ku*adi sõjapidamine see on?