Kood: Vali kõik
http://pdrs.dp.ua/poetry/poetry12.html Masendav, masendav. Ja samas näeme, kuidas meie EV ametlik nägu enda peakest jaanalinnuna liiva peidab. Just-kui kõik oleks kangesti kena-ilus ja - nautige elu kuniks seda on, ja täitke oma kotte kuniks seda oma riiki veel on, ja ... ja...
Paraku pean kahjuks konstateerima, et tõepoolest, selliselt Eesti venekeelsete hulgas (vähemalt nende kombaktselt elavates suhtelenesekesksetes kogukondades mõeldaksegi). Iseasi on, et kes seda ka välja ütleb. Ikka hoitakse rusikat taskus ja vaid nn. aprillisündmused lasid meid nii mõnegi maski alla piiluda.
Nende sündmuste ajalgi võis täheldada, et vaid murdosake sellelaadse meelsuse kandjatest oli tänavatel, kuid 10X rohkem kaasatundjaid seisis kõrval ja elas kaasa kodudes.
Ja Vene propaganda on tugev. Oi-oi, kui tugev. Kaabel-TV on esindatud kümnete venekeelsete programmidega, missugused just sellist meelsust kohalike venekeelsete hulgas arendavad. Ja meie raamatuletid on lookas samalaadse venekeelse kirjanduse all (ja ostatakse kõvasti!!!).
Juba mingi teise teema all ma avaldasin oma arvamust, et, kallid kaasfoorumlastest ajaloohuvilised, kas teile ei tundu midagi halvaendeliselt tuttavat selles väljakujunenud üldolukorras ja, et millised hilistulemused sellel olema said.
Peaosatäitjaks oli tookord küll Saksamaa, kuid olukorra nüansid on pea-aegu üks-ühele sarnased.
1. Rahvustunnete maksimaalne ülespuhumine nii siseriiklikult, kui oma nn.rahvuskaaslaste seas "lähisvälismaal".
2. Suurriikliku uhkuse ja enese ülemuslikkuse maksimaalne kultiveerimine sama seltskonna hulgas.
3. Sõjalised- ja majanduslikud jõudemonstratsioonid oma riigi lähiümbruses.
4. Riigi pidev konfrontatsiooni otsimine kõigi teiste maailma riikidega, kes mitte tema mõjusfääris pole. (selline ühise välisvaenlase olemasolu võimaldab omakorda konsolideerida oma elanikkonda).
5. Riigivõimu üha jätkuv tsentraliseerumine ja selle muutumine autoritaarseks.
6. Salateenistuste esmane tähtsus riiklikus struktuuris.
7. Tugev (riiklikult koordineeritud ja organiseeritult läbiviidav) siseriiklik ja nn. lähisvälismaale suunatud marušovinistlik propagandategevus - luuakse nn. 5. kolonn.
8. Territoriaalsed nõudmised (esialgu küll mitteametlikud) naaberriikidele.
9. Tsentraliseeritud riigivõimu poolt üha suurenev riigi sõjalise võimsuse arendamine ja selle riiklikuks prioriteediks seadmine.
10. Pidevad provokatsioonid oma nn. 5. kolonni poolt territoriaalsete nõudmiste alasse jäävatel "lähisvälismaadel" (Ukraina, Gruusia, Läti, Eesti), et katsetada nende riikide suutlikkust ning nende nn. abilepingute reaalsust (NATO, EL jne.)
11. Heaolus uneleva "vaba maailma" nii majanduslik, kui sõjaline (seda eriti) madalseis ning poliitiline tõmblemine (ühtsuse puudus).
12. (lisa 11.-le) Pragmaatilise mõtteviisi ülemuslikkus nn. tsiviliseeritud maailmas (ka EV-s) - "kõik müügiks!".
Ah, mis ma siin ikka jätkan. Mõelge ise edasi!
Kui me praegu ei taha toita oma sõdurit ja arvame omast arust selle arvelt rikkaks saavat, siis homme oleme juba sunnitud toitma idapoolseid pagunikandjaid. Ja need juba meil praegu anarhhialaadselt laiutavasse omakasupüüdlikku lõualõksutamisse heaste ei vaata. Õigemini ei vaata üldse, sest need suukesed topitakse momentaalselt miskit roppu täis (kui üldse keegi veel miskit öelda julgeb).
Seega üritan veelkord selgitada tõsiasja, et iga tõsiseltvõetava riigi ülesanne on omale lojaalsete kodanike kasvatamine ja seda saab teha vaid riiklikul tasemel juhitud ning organiseeritud stabiilse kava alusel (mitte kampaaniatena).
See pole nii, et nähakse vaid üksikuid sellelaadse tegevuse puudujääkide väljendusi (noored ei taha minna ajateenistusse; alafinantseeritud kaitsejõud; ei jätku kaadrikaitseväelasi; alatasustatud riigi põhifunktsioonide kandjad - Kaitsevägi, Päästeteenistus, Politsei; riigikaitse orjeneeritus vaid välisele abile; kaitseväelaste pidamine vaid eluheidikuteks ja muidu "madalalaubalisteks"; arvamus riigikaitsest, kui vaid lihtsast hobimeeste ettevõtmisest jne., jne.,jne., ...).
Siis oli mul lootus, et tegemist on ikkagi mingi paroodialiku värgiga.
