Peale foorumlase A-4 valulist kräunatust (huvitav, mis küll selle Delfiliku erutusseisundi põhjustas) otsustasin teha artiklist tõlke, et ka vene keelt mitte valdav seltskond asjast osa saaks. Artikli autoriks ikka seesama herr Aleksandr Anatoljevitš Hramtšihin, Poliitilise ja Militaaranalüüsi Instituudi osakonna juhataja. Muideks, varem olen siin tõlkinud tema artikli Venemaa plaanidest lennukikandjate ehitamiseks ja selleks, miks asjast asja ei saa.
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 1&start=15
Nii et vast on ikka vähe liiast pidada teda inimeseks kes:
Lubjanka väljakul Lääne-vastaseid psühholoogilise sõja operatsioone ja aktiiv-meetmeid korraldavad.
Tegu siin pool-unise peaga tõlketööga, nii et paluks suuremeelselt andestada möödalasud, mida siin kindlasti esineb. Huvilistele head lugemist.
NATO: Kurat polegi nii hirmus.
NATO võimsusega on, pehmelt väljendudes, mõningad probleemid.
Tänapäevase Venemaa ühiskondlik teadvus on üle mõistuse mütologiseeritud, kusjuures nii võimulolijad kui ka põhilised poliitilised jõud toetavad aktiivselt nii vanu müüte kui ka loovad uusi. Müüt NATO-st on nende hulgas üks kõige suuremaid. Põhja-Atlandi aliansi võimsusesse usutakse endiselt vääramatult. Suurema osa VF kodanike jaoks on tegu peamise ohuga. Liberaalse vähemuse jaoks- lootusega. Pea-aegu keegi ei mõista,et võimsusega on sel blokil pehmelt öeldes mõningaid probleeme
Millest räägivad arvud.
1990 aastal oli 16-l NATO riigil Euroopas 24 344 tanki, 33 723 soomustatud lahingumasinat, 20 706 suurtükki, 5647 lennukit 1605 helikopterit. Sealhulgas oli USA-l 5904 tanki, 5747 soomustatud lahingumasinat, 2601 suurtükki, 626 lennukit, 243 helikopterit , Saksa Föderatiivsel Vabariigil aga 7000 tanki, 8920 soomustatud lahingumasinat, 4602 suurtükki, 1018 lennukit ja 258 helikopterit
Peale selle oli sureva Varssavi lepingu viie riigi (Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria) relvastuses omakorda 12 506 tanki, 14 030 soomustet lahingumasinat, 12 765 suurtükki, 1855 lennukit ja 181 helikopterit. Kokku oli siis 16 NATO riigil ja viiel Varssavi lepingu riigil, kes olid end juba Läänele ümber orienteerinud, summaarselt 1990 aasta Euroopas 36 850 tanki, 47 753 soomustatud lahingumasinat, 33 471 suurtükki, 7502 lennukit ning 1786 helikopterit.
2007 aasta alguseks oli sel hetkel alianssi kuuluva 22 riigi Euroopas asuvates relvajõududes 13 514 tanki, 26 389 soomustatud lahingumasinat, 16 042 suurtükki, 4031 lennukit, 1305 helikopterit. Pole raske märgata, et tänapäeval omavad 22 maad kõikides osades väiksemat relvastust, kui 17 aastat varem omasid vaid 16 riiki.
Näiteks oli eelmise aasta alguseks jäänud Euroopas baseeruva USA väegrupi relvastusse 130 tanki, 697 SLM-t, 247 suurtükki, 203 lennukit, 48 helikopterit, aga Bundeswehril 1904 tanki, 2404 SLM-t, 1370 suurtükki, 381 lennukit ja 189 helikopterit.
Sellist radikaalset arvulist muutust vähemuse suunas saadavad vaid vähesed muutused kvaliteedis. Viimase viieteistkümne aasta jooksul toimub NATO liikmesriikides vaid tehnika mahakandmine või siis ümberjagamine. “Doonoriteks” selles vallas astuvad üles Saksamaa, USA, Belgia ning Holland, mis andsid tehnika üle “perifeerias” asuvatele riikidele- Norrale, Taanile, Hispaaniale, Portugalile, Kreekale ning Türgile.
Belgia, kes omas külma sõja lõpul üle 300 tanki, plaanib 2010 aastas neist täielikult vabaneda. Suurbritannia tankipargis oli 1980-ndate lõpuks 420 Challengeri ning 900 Chieftaini. Tänasel päeval on seal vaid 386 Challengeri.
On arusaadav, et NATO perifeersed riigid, mis asuvad Venemaa piiridest kaugel ja omavad küllaltki nõrku relvajõude, ei kujuta endast vaatamata nende relvajõudude mõningasele uuendamisele Venemaa jaoks mingitki ähvardust. Palju väljendusrikkam ja sisulisem on Venemaa jaoks Bundeswehri nõrgenemine, keda on peetud läbi aegade Euroopas paiknevate NATO vägede põhiliseks löögijõuks peamisel strateegilisel suunal.
Tavarelvastuse piiramise lepingu piiridest väljaspool omavad USA, Canada ning Türgi ligikaudu 9,5 tuhat tanki, 33 tuhat SLM-t, üle 5 tuhande suurtüki, ligi 3 tuhat lahingulennukit ning üle poolteise tuhande helikopteri. Need on jaotatud USA kontinendile( mis on meist piisavalt kaugel) ning Kesk- ja Lähis- Ida regioonidessse, kus on hõivatud lahingutegevusega Iraagis, Afganistaanis ja Kurdistanis.
Samalaadsed tendentsid leiavad aset ka NATO merejõududes. Formaalselt on nad siiani väga suured: 67 aatomiallveelaeva( allveeraketikandjaid, mida loetakse strateegilisteks süsteemideks, pole siin arvestatud) 68 diiselallveelaeva, 17 lennukikandjat, 23 ristlejat, 79 miiniristlejat, 181 fregatti, 124 korvetti ja patrull-laeva, 76 raketikaatrit, 212 traali ja miinilaeva, 82 dessantlaeva. Siin on aga omad nüansid. Hiiglaslik Ühendriikide sõjalaevastik
( 52 aatomiallveelaeva, 11 lennukikandjat, 22 ristlejat, 52 miiniristlejat, 30 fregatti, 10 patrull-laeva, 14 traali, 32 dessantlaeva) on aluseks NATO merejõududele oma aatomiallveelaevade ja suurte pealveelaevade osas, omab erandlikku võimekust kaldal paiknevate märkide ründamiseks lennukikandjatel paikneva lennuväe, aga ka tiibrakettide abil, mis paiknevad allveelaevadel, ristlejatel ja miiniristlejatel. Kuid Ameerika merevägi asub laiali kogu maailma ookeanidel. Üha suuremat tähelepanu eraldatakse viienda laevastiku tugevdamisele, (India ookeanis) ja neljanda laevastiku loomisele( Lõuna-Ameerikat ümbritsevad veed), s.t. neile komponentidele, mis oma geograafilise eraldatuse tõttu ei suuda meid kuidagi ohustada.
Euroopa maades väheneb laevastiku arv kiiresti, liiati toimub analoogselt maavägedele ja õhujõududele laevade ümberjagamine teistele maadele, millest NATO mereväe üldsuurus arusaadavalt ei muutu. Mõned maad müüvad paremale ja vasakule päris uusi lahingulaevu. Selles osas on juhtpositsioonil Suurbritannia ja Holland. Kusjuures suurem osa nende poolt müüdavaid laevu satub väljaspoole NATO-t, Lõuna-Ameerikasse ja Aasiasse. Ainsaks “täisväärtuslikuks” lennukikandjaks on prantslaste “Charles de Gaulle”, mis muide omab terve rea konstruktsioonilisi puudusi. Ülejäänud viis Euroopa lennukikandjat (kolm inglise, üks hispaania ja üks itaalia ) on varustatud vaid väikese koguse VTOL hävitajate “Harrier”-ga, ning nende laevade lahingulised võimalused on küllaltki piiratud.
Mitte ümberrelvastumine, vaid relvastusest lahtiütlemine.
Mis puutub uue tehnika ostmisesse, siis vaid Prantsusmaa on omandanud oma maavägedele ligi 400 tanki “Leclerc” ning hakanud viimastel aastatel varustama oma õhujõude lennukitega “Rafaele”Saksamaa tootis 180 iseliikuvat suurtükki PzH-2000. Mitmed NATO riigid ostsid kokku ligi sada ameerika raketiseadet PC30 MLRS. Suurbritannia, Saksamaa, Hispaania ja Itaalia asusid 2005 aastal seerias välja laskma hävituslennukit “Taifun”. Lennukite koguarv neile neljale riigile peaks moodustama 620 masinat, kuid nendega tuleb asendada tunduvalt suurem kogus siiani relvastuses olevaid “Tornadosid”, “Jaguare”, “Fantoome” ning “Mirage”, milledest suurema osa vanus küünib kolmekümne ja enama aastani. Tuleb ka märkida, et uusimad “Taifunid” ei oma mingisugust põhimõttelist eelist juba 70-ndatel loodud F-16 või Mig-29 ees. Enamgi veel, pole välistatud, et “Taifunide” ostuprogramm evolutsioneerub realiseerumise käigus vähemuse poole, nagu see juhtub enamuse euroopa ( ja ka ameerika) relvaostu programmidega.
Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Itaalias, Hispaanias ja Norras ehitatakse väikeste seeriatena sõjalaevu, ( peamiselt fregatte) kuid ka siin ei toimu mahakantavate laevade arvulist asendamist.
Kui kõnelda endise Varssavi lepingu maade ümberrelvastamist lääne tehnikaga, vahetamaks välja nõukogude või oma toodangut, mis loodud nõukogude tehnika baasil, siis armastab vene propaganda hirmutada SRÜ liikmesriike , kes pürgivad liituma NATO-ga, hiiglaslike ümberrelvastuskuludega, mida neilt hakatavat kohustuslikus korras nõudma.
Tõde on selles väites vaid sedavõrra, et Ida-Euroopa riigid vabanevad ajapikku nõukogude tehnikast. Mitte ainult ja seetõttu, et see ei vasta NATO standartitele, vaid sellepärast, et need näidised on lihtsalt füüsiliselt vananenud. Mis aga puudutab lääne tehnika ostu, siis see on iga konkreetse maa enda otsustada. Brüssel mitte ainult et ei sunni kedagi oma armeed ümber relvastama, vaid isegi taltsutab mõnikord uusliitujate entusiasmi. Näiteks mõne aasta tagusele väljaütlemisele Riiast partii lääne hävitajate ostu kohta vastas Brüssel mõttega, et Lätil pole selleks raha, ning sellised mõtted oleks parem mõtlemata jätta.
Peale Läti on entusiasmi üles näidanud vaid Poola. Peale NATO-sse astumist on Poola soetanud Saksamaalt 128 tanki Leopard 2A4, ostab praegu USA-st 44 hävitajat F-16 C ja D ning on sõlminud Soomega litsentslepingu 690 soomustransportööri tootmiseks. Samuti on Poola ostnud USA-st kaks fregatti ja Norrast viis allveelaeva.(ühe neist varuosadeks).Tšehhid ja ungarlased on ostnud 14 rootsi hävitajat JAS-39 “Grippen”(muideks, huvitav asjaolu- suur osa uut tehnikat on ostetud mitte vanadelt NATO liikmetelt, vaid neutraalsetelt Skandinaaviamaadelt). Rumeenia ja Bulgaaria ei osta siiani mingit lääne tehnikat, erandiks vaid mõned vanad sõjalaevad. Bulgaaria ostis Belgialt, Rumeenia Suurbritannialt. 128 tanki, 690 soomustransportööri ja 72 lennukit kuue riigi kohta 15 aasta jooksul(just niikaua on Ida-Euroopa asunud NATO mõjusfääris) on pisut vähevõitu. Kusjuures tuleks arvestada, et tegelikult tuleb see tehnika vaid Poolale. Ka pole veel hävitajate ja transportööride tarned lõppenud, s.t. et aeg venib pikemaks kui 15 aastat. Nõnda siis toimub mitte ümberrelvastumine, vaid relvastuse vähendamine.
Hammustavad hinnad
Isegi pidevalt sõdivates Ühendriikides, kus relvajõududele kulutatakse rohkem raha kui mujal maailmas kokku, ei paista olukord eriti roosiline. 1990 aastate algusest pole USA relvajõud ostnud oma maavägedele ühtki tanki, kusjuures maha kandmisele on läinud üle 10 000 masina. Lennutehnika keskmine vanus on üle 20 aasta( kuigi õhujõud on USA relvajõudude tähtsaim osa ja saab suurima osa kaitse-eelarvest).
2007 aasta lõpul pidid jänkid võtma terase uurimise alla oma põhilise õhukaitse hävitaja F-15, peale seda kui üks nendest masinaatest lihtlabasel kombel õhus laiali lagunes. Nagu selgus, on nende lennukite plaanerite ressurss praktiliselt otsakorral, suurem osa lennukitest tuleb lihtsalt maha kanda. Samuti on võimatu lõputult moderniseerida F-16-st, mis on põhiliseks õhujõudude masinaks mitte ainult Ühendriikides, vaid enamuses NATO maades. Seda enam, et see lennuk omab algusest peale piiranguid õhulahingute pidamiseks.
See tähendab, et Ameerika ei suuda tänasel päeval pidada sõda tõsise vastasega, kellel on kaasaegsed õhujõud. Tõsi, kolm aastat tagasi alustasid USA õhujõud viienda põlvkonna hävitajate F-22 ostuga, kuid planeeritav masinate suurusjärk on vaid 183 lennukit. Liialt kallis on antud mudel. Ning see muudab kasutuks kogu F-22 programmi. Kui riik planeerib “normaalset sõda” tugeva vastasega, on hävitaja sõjategevuses vaid kulumaterjal. Nii oli mõlemas maailmasõjas, nii oli Vietnamis, aga ka araabia-iisraeli konfliktides, sõnaga-kõikjal, kus võitlesid võrreldavad vastased. Kui aga hävitaja muutub omamoodi aardeks, millekski Teise Maailmasõja aegse lahingulaeva sarnaseks, mille mereleminek on välistet laeva võimaliku hukuga kaasneva rahvusliku katastroofi tõttu, siis sõda pidada lihtlabaselt ei saa. See tähendab, et sõjategevust saab arendada vaid riikide vastu, mis on suurusjärgu võrra nõrgemad. Aga võrdse vastasega- võimatu. Huvitav, kuidas läheb ameeriklastel F-35-ga, mis peaks tulema odavam ja massilisem, kuid see lennuk hakkab saabuma õhujõududesse kõige varem viie aasta pärast. Ning paistab, et ka seda programmi ootavad tõsised kärped.
See, et isegi USA pole suuteline toime tulema uue lahingutehnika hinna hullumeelse kasvuga, on näha mitte ainult viienda põlvkonna hävitajate programmi lõigetest, vaid ka analoogsetest protsessidest mereväes. Nii näiteks kavatses Pentagon veel 90-te algul ehitada 29 uusimat allveelaeva “Seawolf”. Sellel laevatüübil on tõeliselt väljapaistvad tehnilised omadused. Paraku on peale tehniliste omaduste väljapaistev ka hind- üle 3 miljardi dollari tükist. Kokkuvõttes sai merevägi mitte 29, vaid kõigest kolm seda tüüpi laeva. Peale seda asuti ehitama “Virginia” tüüpi laevu, mille tehnilised andmed polnud küll nii head, aga mis olid tunduvalt odavamad.
Analoogne saatus tabas miiniristlejate “Zamvolt” ehitusprogrammi, mida vähendati esialgu planeeritud 32–lt laevalt algul seitsmeni, ning hiljem piirduti kahe laevaga. Ilmselt oleks loobutud ka sellest paarist, kuid nende ehitusega oli juba algust tehtud. Põhjuseks oli laeva hind, mis ületas 5 miljardit dollarit. Kümme korda rohkem kui praegu ehitatavatel miiniristlejatel “Arleigh Burke”
Laienemise põhjused.
Tehnilistele põhjustele lisanduvad geograafilised. Kõigi Euroopa maade relvajõud ( v.a. Iraagis ja Afganistaanis asuv kontingent) paiknevad oma enda territooriumil, olles “laiali määritud” kogu kontinendile. “NATO baasid Ida-Euroopas” on muutunud tänapäeval vaid propagandistlikuks müüdiks. Jääb arusaamatuks, mis on üldse “NATO baasid”? Peale mõne objekti sealsamas Afganistanis pole mingeid “NATO baase” ju olemaski. Iga riik – NATO liige- omab enda sõjaväeobjekte, mille kasutamist ta peab konflikti korral võimaldama bloki vägedele. See kuulub küll siiani teooria valdkonda. Eksisteerivad küll USA baasid( kuna see riik ise ei asu Euroopas), kuid nende hulk ja nendes paiknevate vägede hulk on peale külma sõja lõppu kordades vähenenud. (konkreetsed numbrid on ülal toodud).
Kusjuures jutt käib ju vanadest baasidest Lääne-Euroopas. Ida-Euroopas pole siiani midagi peale väikeste tagalaüksuste mõnedel Bulgaaria ja Rumeenia lennuväljadel, (see on ligikaudu 700 km lähimast Venemaa territooriumist, väljaspool F-16 ründeversiooni ulatust; muideks- mingeid F-16-id seal pole, seetõttu pole ka kõneleda millestki.) ja tohutu koguse juttude sellel teemal. Raketitõrje objektid Poolas ja Tsehhis , mida ka esialgu pole, peaksid saama siis esimesteks sedalaadi objektideks Ida- Euroopa maades. Tõenäoline on, et need võivad jääda ka viimasteks.
Üldiselt kujutab NATO laienemine itta endast üha suurema territooriumi kaitsmist üha väiksemate vahenditega. Alianssi astuvad sõjalises suhtes olematu võimekusega riigid, kes sealjuures ei püüagi mingit võimekust saavutada. Sellistes tingimustes meenutab ametliku kutse esitamine NATO poolt Horvaatiale ning Albaaniale, ning õhus olev Makedoonia , Gruusia ning Ukraina kutsumine omal moel irvitamist terve mõistuse üle. Sõjalisele blokile riputatakse kaela veel mõned maad armeedega, mille võitlusvõime pole mitte ainult null, vaid lausa miinusmärgiga, mida näitas muide ka Gruusia armee fiasko lahingutes Lõuna- Osseetias. Sealjuures kasvab aliansi vastutusala vägagi suurelt. Siinkohal on huvitav mõistatada, miks seda kõike on vaja Ameerikale, kes teeb peamiselt lobbytööd laienemiseks? Kas on tal vaja kahuriliha Iraagi tüüpi operatsioonideks?Kahtlane, kas lähemas tulevikus riskib Washington minna sarnastele aktsioonidele. Pealegi, eeltoodud maad on elavjõu allikana vähesobilikud. Teoreetiliselt võib ameeriklasi kõrgema sordi kahurilihaga kindlustada vaid Kiiev, kuid võib ette kujutada Ukraina ühiskonna reaktsiooni oma poiste saatmise peale tulistesse punktidesse. Isegi sealsed lääne pooldajad pole ilmselt sellisest perspektiivist vaimustuses. Selline samm võib panna kahtluse alla Ukraina riigi eksisteerimise, ja seda mõistetakse ka USA-s suurepäraselt.
Või on USA-l vaja kohta baasideks? Nagu juba eelpool mainitud, väheneb USA kontingent Euroopas kiiresti. Viimase kaheksa aasta jooksul NATO-sse vastu võetud riikidesse pole mingeid ameerika baase rajatud, On ainult teoreetilised kokkulepped Rumeenia ja Bulgaariaga nende territooriumile puht sümboolsete objektide paigutamise kohta paari tuhandese personaliga. Pealegi, et paigutada riigi territooriumile baasi, pole üldsegi oluline võtta riiki NATO liikmeks. Rangelt võttes pole need asjad üldse üksteisega seotud. Kokku võttes tuleb tõdeda, et ameeriklastel on tõepoolest Venemaa vastane häälestatus. Loomulikult mitte mingis juhmis sõjalises mõttes: täna ja hoomatavas tulevikus on raske ette kujutada ameeriklaste sõjalist agressiooni meie vastu. Venemaa vastasus omab juba ammu proovitud informatsioonilist-poliitilist iseloomu.
Minimaalselt tähendab uute liikmete vastuvõtt NATO-sse nende riikide täielikku poliitilist eemalejäämist Moskva mõjust. Maksimaalselt- Washington on otsustanud taaskasutada külma sõja kogemust, mässides Venemaa mõttetusse võidurelvastumisse ning sundides teda reageerima olematutele ohtudele. Ja ei ole mõtet silmist lasta veel üht faktorit. NATO itta laienemine on suures osas asjaks iseeneses. See annab eksisteerimispõhjuse Brüsseli hiiglaslikule bürokraatiamasinale. Seesinane põhjus läks kaotsi seoses Varssavi lepingu ja NSVL-i lagunemisega ja uut esialgu ei leitudki. Kuna aga ükski bürokraatia maailmas ei lagune ise-enesest laiali, mõtleb ta tingimata välja endale uue eesmärgi. Enda kontrollialuse tsooni laiendamine on selle lahenduse ideaalvariant.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
siis võiks talle kirjutada.
