Hillar Lehari ja Laidoneri päevik

Väljapaistnud isikud -- sõjaväelased, riigitegelased jmt. Kellest iganes peate vajalikuks kõnelda sõjandusega seoses.
Vasta
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Hillar Lehari ja Laidoneri päevik

Postitus Postitas Reigo »

Avaldan ühe jupikese enda kirjutatud teksti.


Pole ka tegelikult teada, et Laidoner kunagi päevikut oleks pidanud, ehkki, tõsi, seda on väidetud. Nimelt umbes 1969. a paiku hakkas keegi Prantsusmaal elav eestlane Hillar Lehari eesti pagulaste seas läänemaailmas levitama teadet, justkui oleks tema valduses Johan Laidoneri päevik, mida ta ka müüa pakkus. Kui H. Leharilt aga sooviti tõenduseks fotokoopiat päeviku lehekülgedest, siis saadi vastuseks vaid väidetavad ärakirjad, mille puhul paistnud peamiselt silma, et neis halvustati Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoni. Pagulaskonnas ei teatud samas teist inimest, kes osanuks kinnitada, et Laidoner tõepoolest päevikut pidas. Järgnevalt tegi H. Lehari ettepaneku ka ühele Välis-Eesti kirjastusele päevik ära osta, kuid läbirääkimised katkesid, kui ta keeldus fotokoopiaid saatmast. 1973. a paiku aga kinnitas Lehari, et on müünud päeviku Nõukogude Liidu Pariisi saatkonnale. (1) Siitpeale teated selle väidetava päeviku kohta katkevad.

Kes oli Hillar Lehari ning milliste eesmärkidega ta tegutses? Sellele küsimusele aitab vähemalt mingilgi määral vastata H. Lehari säilinud kirjavahetus pagulasest ajakirjaniku ja publitsisti Jüri Remmelgasega aastail 1969–1973.(2)

Kui uskuda H. Lehari kirju J. Remmelgasele, siis oli ta sündinud umbes 1911. a paiku, kusjuures nime Hillar Lehari võttis ta endale alles pärast II maailmasõda. Peale vanemate varajast surma kasvatanud teda ema sugulase, Hugo-Bernhard Rahamäe perekond. Isa poolt olnud Lehari samas sugulane Georg Westeliga. Nii H.-B. Rahamägi kui ka G. Westel suhtlesid aga tihedalt Laidoneridega. Ning kui viimaste poeg Michael 1928. a end maha lasi, ja kui Johan Laidoneri abikaasa -- Maria -- poolvennal niivõrd palju lapsi polnuks, siis oleks Maria poolvenna poja -- Aleksei Kruszewski -- asemel Laidoneride kasupojaks võetud Lehari sõnul hoopis tema ise. Igatahes õppinud Lehari järgnevalt muuseas ülikoolides Berliinis, Grazis, Bernis, ehkki diplomini polevat jõudnud. Naasnud Eestisse, sai ta aga ilmselt millalgi enne 1930.-te aastate keskpaika tänu headele sidemetele tööle toonase Eesti koorekihi kooskäimispaika, klubisse “Centum”. Seega oli tal võimalus suhelda tähtsate isikutega ning viibida kuulujuttude keskpunktis.(3)

Mis puutub “Laidoneri märkmikusse”, siis olnud selles ligi 2500 lehekülge (mis juba iseenesest paneb kahtlema selle olemasolus) ning Laidoner pidanud seda alates Vabadussõja lõpust kuni 1940. a 22. juunini. Päevikus leidnud kajastamist ja selgitust nii Laidoneri enda eluga seonduv, ent ka mitmed kõnealuse perioodi tähtsad sündmused.(4) Ööl vastu 1940. a 22. juunit aga andnud Laidoner ning parajasti juures viibivad H.-B. Rahamägi, H. Lehari, A. Kruszewski ning Peeter Kann päevikule allkirjad, kusjuures Laidoner avaldanud soovi, et see “avaldatakse Vabas-Eestis kui testament ja õpetus tulevastele vabadele eestlastele”.(5) Muide, väidetava päeviku võimalikku müümist Nõukogude Liidu Pariisi saatkonnale plaanis Lehari juba 1969. aastal. (6)

Olgu öeldud, et H. Lehari, astudes J. Remmelgasega kirjavahetusse, ei tundnud viimast isiklikult ning seda kummalisem näib Lehari kirjade näiline avameelsus. Lisaks oma elu mitmesugustele detailidele, sealhulgas intiimsetele, avaldas Lehari kirjades ka oma väidetavaid teadmisi ja arvamusi nii Eesti lähiajaloo kui ka pagulasolude kohta. Sealjuures inimeste kohta, kes nähtavasti Leharile mingil põhjusel vastumeelsed olid, ei kõhelnud ta tarvitamast sõimu, mõnikord kuni rõvedusteni välja. Ka kirjade tooni J. Remmelgase enda suhtes võib pidada üleolevaks. (7) Eestis elav Maria Laidoner aga, saades juhuslikult teada H. Lehari tegemistest, kinnitas sõbrale, et tema abikaasa ei pidanud elu jooksul põhimõtteliselt päevikut. M. Laidoner kinnitas ühtlasi, et ei tunne kedagi Lehari-nimelist. ( 8 )

Kokkuvõttes on “Laidoneri märkmik” suure tõenäosusega H. Lehari väljamõeldis ning tema enda vaimses tervises tekkisid kahtlused juba kaasaegseil. Nõnda arvas Välis-Eesti kirjanik Einar Sanden, kellega Lehari samuti kirjavahetusse astus: “Kui ta hullumeelne pole, siis tont seda ise teab, mis mängu ta mängib.” (9)


(1) Venelaste huvi salapärase käsikirja vastu. // Eesti Päevaleht. 21.02.1973, lk 1.
(2) Kirjavahetus on talletatud: Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum, Jüri Remmelgase arhiiv, Kast 4.
(3) Kirjad 18.07.1969 ja 11.08.1969.
(4) Kirjad 11.08.1969 ja 17.02.1970.
(5) Kiri 18.07.1969.
(6) Kiri 11.08.1969.
(7) Vt nt kirju 21.08.1969; 21.01.1970; 17.02.1970.
( 8 ) M. Laidoneri kiri Teodor Männikule 23.02.1973: Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum. Fond 4.
(9) E. Sandeni kiri J. Remmelgasele 29.08.1969: Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum, Jüri Remmelgase arhiiv, Kast 4.

-------------

Veel Lehari elust ja loomingust.

R. Marandi raamtus kinnitatakse, et Laidoner soovis riigipööret plaaninud ning 1935. a 7. detsembril arreteeritud vabadussõjalaste juhte sõjakohtu alla anda, mis oleks suure tõenäosusega lõppenud nende mahalaskmisega. Marandi arvates see näide Laidoneri brutaalsest iseloomust. Allikana on kasutatud H. Leharilt 1974. aastal saadud teateid. (Vt Marandi, R. Must-valge lipu all. Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. II. Illegaalne vabadussõjalus (1934–1937). Stockholm, 1997, lk 144, 149.)

Ent eelnevalt oli H. Lehari sama juhtumi puhul J. Remmelgasele otsesõnu eitanud sõjakohtu nõudmist Laidoneri poolt. (H. Lehari kiri J. Remmelgasele 18.07.1969: Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum, Jüri Remmelgase arhiiv, Kast 4.)

----

Olen proovinud kindlaks teha Lehari nime enne väidetavat nimevahetust, aga pole õnnestunud.
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Viimase originaal on EPLi fondis ERAs, nagu AISist näha.

Peaksin leidma oma asjade hulgast samuti mõningaid koopiaid Lehari kirjadest tema käsikirjade kohta, aga see võtab aega.

Lehari kirju (sh kirjavahetust Kangro ja Eesti Kirjanike Kooperatiiviga; isegi Tuglasega) on Kirjandusmuuseumi EKLA-s, vt otsinguga "Lehari"

http://www2.kirmus.ee:8080/ellen/fondiOtsing.do .

VESi teksti endal mul pole käepärast, aga Teataja 1973 kirjutas seda refereerides nii:

Pilt
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Peaks siis teinekord Kirjandusmuuseumis käima.



Lehari osas veel üks tähelepanek.

Aino Kallas on kirjutanud Laidoneri kohta: “Nagu paljudele teistelegi egotsentrilistele inimestele, oli temalegi tähtsaim olla ise kogu aja hääles ja kerida oma mõtteid teistele kuulda. Mingisuguseid vastuväiteid ta seejuures ei sallinud, sest need ilmselt ärritasid ja vihastasidki teda. Temal olid ennakult valmis ja kindlad arvamised kõigest ja neid ei võinud miski kõigutada.” (Kallas, A. Mu saatuse maa. Vadstena, 1947, lk 170.)


Lehari on aga avaldanud sellise asja:
H. L. Laidoner inimesena. // Võitleja. 1969, nr 2, lk 2.

Selles annab ta Laidonerile sarnase iseloomustuse, nagu Kallas äsjatsiteeritud lõigus, kasutades kohati isegi samu väljendeid. Tõenäoliselt ongi Lehari siin lihtsalt Kallase mälestusi kopeerinud.
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Refereerin siis HLi oma kirjapanekute järgi, midagi kontrollimata.

Sündinud 9. septembril 1915. Laidoneri venna Peeter (Pridik) Laidoneri poeg (madrus ja hiljem tüürimees Vene kaubalaevastikus, jäi maailmasõja järel kadunuks; tutvus Peterburis haiglas olles ühel eestlaste peol Tartu neiuga, kes oli koduõpetaja ühes rikkas vene kaupmehe peres). Peeter Laidoner läks tagasi merele ja HLi ema tuli Tartu tagasi, hiljem abiellus Tartu linakaupmehe Kurrukiga, kui Peeter L-ist elumärki ei saadud. Hillar eesnimena olnud Oskar Kallase poja järgi. Emapoolne sugulane oli tollane Kaarma koguduse õpetaja Hugo Bernhard Rahamägi (HL ristija ja ristiisa) - emapoolne vanaema kutsub nn Rahamäe tädi. 1920 sai sai see Rahamäe tädi kelle juures HL elas, Vladivostokist kirja, milles Peeter L. avaldanud soovi pruuti näha ja kui võimalik siis abielluda. Vahepeal olid aga HLi ema ja ka kasuisa surnud. Vanaema olla vastanud pruudi surmast ja HLi olemasolust. Rohkem teateid ei tulnud. (PList peaks olema juttu 1939. a "Välis-Eesti" juulinumbris). HLi koolitasid pärast ta vanaema surma Rahamägi ja Laidoner.

Centumis olnud Maitre d'Hotel. Pärast sõda elas naisega Murnaus Ülem-Bayeris. Naine - poolakas, naise ema vend Josef Beck. Oli St. Thomase kiriku teenistuses. 1980 töötas Strasbourgis öövahina. Elas 5 rue Tarade. Poeg lõpetanud Metzi ja Montpellier'i ülikooli, töötas ühe suure metallivabariku juhatuses. Teisal ütleb, et on tal lapsed, kellel prantsuse kasvatus ja haridus ja eesti k ei oska.

"Minul on valminud pikem käsikiri Laidonerist inimesena. [---] Oma käsikirjas ma olen Laidoneri kujutanud säärasena nagu ta tõeliselt oli." (1980). Viimane kohtamine 22.06.40 pidanuks ilmuma Rahvuslikus Kontaktis 1980 (ma ei viitsi praegu kontrollida - Mart). HL väidab, et kui kogu tema kirjutis Laidonerist avaldada, siis kuluks selleks R.. Kontakris 4-5 aastat. Teine pikem käsikiri - Centumist.

Nendes kirjades, mida lugesin (1980), ei kirjuta ta midagi Laidoneri päevikust, vaid oma kirjatööst Laidonerist.

PS. Laidoneri iseloomust on ta tõepoolest vaadanud Kallase "Saatuse maast".
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Suur tänu!
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Re: Hillar Lehari ja Laidoneri päevik

Postitus Postitas MOrav »

Tuna 2/2013 Filip Laurits "Hillar Lehari - fenomenaalse mäluga mees või hoopis mütomaan" lk 147-156.

Vaatasin veel, arhiivikartoteek annab "Äro" le vaste

Jupo Tallinnas S 141 L 1 A 1943-44 1943 nimekiri Aro Jaro Hillar M 9.9.1915
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Re: Hillar Lehari ja Laidoneri päevik

Postitus Postitas Reigo »

Seega isegi Centumiga see mees seotud ilmselt polnud.
vibu11
Liige
Postitusi: 67
Liitunud: 18 Okt, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re:

Postitus Postitas vibu11 »

MOrav kirjutas:Refereerin siis HLi oma kirjapanekute järgi, midagi kontrollimata.

Sündinud 9. septembril 1915. Laidoneri venna Peeter (Pridik) Laidoneri poeg (madrus ja hiljem tüürimees Vene kaubalaevastikus, jäi maailmasõja järel kadunuks;
Lihtsalt teadmiseks: selline inf:

1939 kirjutatakse:

"Sel puhul meenub veel, et kindral J. Laidoneri vend Priidik, keda, nagu korra lehest lugesin, kodumaal arvatakse Maailmasõja möllus kadunuks, minu andmetel seda siiski ei võiks olla. Alles 1919.—20. aastal elas tema minu juures Vladivostokis, kus mina parajasti olin teenistuses Koltšaki valitsuse mereväes. Viimaseid teateid temast sain veel 1924. aastal Leningradist, millega lõpevadki minu andmed tema elukäigust."
Olen huvitatud Ratsaväerügemendiga seonduvast
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist