tuna kirjutas:
A4 kirjutas:
Kamina ja staabi vahelised suhted on juba praegu paremad kui kunagi varem. Ja heaks läksid need suhted siis, kui kaitseväe juhtkonnast kadusid kaubalaevakapten, politruk ja üks riviteenistuskogemuseta ja elust võõrdunud kolonelleitnant. Ministeeriumis on kaader aga praktiliselt samaks jäänud. Ja suhete paranemist ei saa ka ainult Aaviksoo teeneks lugeda, sest suhete paranemine algas juba Ligi ajal - pärast Kõutsi ja Lanemani lahkumist.
Kõutsi ja Lanemani lahkumine langes kokku ka teise olulise teguriga - Ligi poliitilise laibastumisega, nii et teda ei toetanud enam isegi oma erakond, kusjuures veel suhteliselt avalikult. Kuna Ligi ei saanud enam oma äärmuslikku poliitikat ellu viia, siis paranesid ka suhted.
Ligi äärmuslus oli aga "kaitseministeeriumi grupeeringu" languse alguseks. Põhitöö tegi muidugi ära Venemaa kallaletung Gruusiale, mis tegi puust ja punaseks selle, mis nende arusaamises asjast ikka totaalselt metsa poole oli.
Mina isiklikult ei poolda Reformierakonna ja Jürgen Ligi poliitilisi seisukohti riigikaitse suhtes, aga ei ole tarvis seda Ligit ka üledemoniseerida.
Milles väljendus Ligi "äärmuslik poliitika" ja kuidas seda üldse ellu viidi? Mina väidan, et Ligi ajal ei astutud ühtegi sammu ajateenistuse kaotamise suunas ja täiskutselisele armeele ülemineku suunas. Kas Ligi ajal ajateenijate teenistussekutsumine, nendest sõja-aja üksuste formeerimine ja Kevadtormil kokkuharjutamine jätkus? Jätkus küll. Kas ajateenijate varustus (uued rakmed, Saksa kiivrid jne) paranes? Paranes küll. Kas ajateenijatele hakati 150-kroonise mõnitamise asemel natukene suuremat toetust maksma, millega suurendati ka inimeste motivatsiooni tulla ajateenistusse? Hakati. Kas lühimaa-õhutõrje osteti, mis on mõeldud eelkõige ajateenijatest koosneva brigaadi kaitsmiseks? Osteti küll.
Iga kaitseministri (olgu selleks siis Ligi, Aaviksoo või kasvõi Leo Kunnas) võimalused kallutada riigikaitset iseendale sobivas suunas on tegelikult väga piiratud. Erinevalt nt haridusministeeriumist, kus iga minister teeb ümberkorraldusi nt keskkoolide õppekavades või õpikute sisus, on riigikaitse pika vinnaga asi, kus tegutsetakse pika-ajaliste ja ad-hoc-stiilis muutmisele mittekuuluvate plaanide alusel. Ligi tegevuse panid paika põhimõtteliselt kaks dokumenti - kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan aastateks 2004-2010 ning tollal võimul olnud valitsuse koalitsioonilepe. Kumbki nendest dokumentidest ei maininud ajateenistuse kaotamist või mingeid "äärmuslikke plaane" ühegi sõnagagi ning seetõttu pole ka Ligi tegevusest võimalik leida mingeid "äärmuslikke jälgi".
Ligi rääkis sellest, et tema arvates on ajateenistus oma aja ära elanud asi ja tuleks kaotada. Niiviisi esindas ta oma isiklikku veendumust ja ka oma erakonna programmilist seisukohta, ning tulenevalt sõnavabadusest oli tal õigus seda teha, samuti oli tal selleks ka nende Eesti kodanike mandaat, kes olid oma hääle valimistel andnud Reformierakonnale. Reaalseid samme sellise poliitika elluviimiseks ei saanud Ligi aga teha, sest sellist asja ei näinud ette ei kehtiv arenguplaan ega ka valitsusliidu tollane koalitsioonilepe. Ehk, nagu ütles kindral Laaneots ametisse astudes ühes leheintervjuus: "Selle küsimuse teravust on ajakirjanduses üle võimendatud. Selle probleemi juurde tuleme tagasi siis, kui hakatakse välja töötama uut arenguplaani. Praegu ei ole see aktuaalne. Sellest räägitakse põhjusel, et palgaarmee on ühe erakonna programmiline seisukoht ja erakond peabki sellest rääkima. Aga ma ei näe, et see oleks praegu, valimiseelses situatsioonis või valimistel mingi prioriteetne küsimus, sest meil on arenguplaan aastani 2010."
Ainukene (ja sugugi mitte tühine) probleem, mis Ligi arvamusavaldustest tekkis, oli see, et madala teadlikusastmega kutsealused hakkasid Ligi juttu kuuldes arvama, et kohe ongi palgaarmee ukse taga ning tarvis on veel ajateenistusest paar aastat kõrvale hoida. See oli probleem ja selle eest peaks Ligi ka mingit moraalset vastutust kandma. Aga ma kordan, reaalseid samme palgaarmee loomiseks tema ajal ei tehtud. Kui keegi väidab vastupidist, siis võiks seda teha koos konkreetsete faktidega.
Mis puudutab väidet, et Gruusia sõda muutis meie riigikaitse planeerimises midagi kardinaalselt. Tegelikult ei muutnud see eriti midagi, sest nii järgmise arenguplaani aluseks olevad ohustsenaariumid kui ka peamised võimelüngad olid tuvastatud juba enne Gruusia konflikti. Ja neid ei hakata muutma põhjusel, et Gruusia sündmused kinnitasid, et me prognoosime Eesti ees seisvaid ohte õigesti ning oleme ka võimalüngad õigesti tuvastanud. Kuna ohustsenaariumid on riigisaladusega kaitstud, siis ei saa siin ka spekuleerida selle üle, kas need on ajakohased, aga asjadga seotud kaitseväelased ja luurajad väidavad, et on küll.
Kui kaitseminister või kaitseväe juhataja viitavad Gruusia konflikti õppetundidele, siis on selle taga lihtsalt kaine arvestus, et koduperenaistele ja pensionäridele on kümnetesse miljarditesse ulatuvaid "investeeringuid" lihtsam maha müüa, kui viidata äsjatoimunud sõjale.
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
