Intervjueerisin oma naise vanavanemaid Viljandis nädalapäevad tagasi ning paneks kokkuvõtte siis siia kirja. Tegemist pole muidugi kontrollitud faktidega, kuid mingisuguse pildi saab siiski. Nimelt oli naise vana-vanaisa õndsal I Vabariigi ajal raudteel tööl reisirongide vedurijuhina, sõjaajal komandeeriti ta kuudepikkustele tööotstele venemaale - vedasid varustust.
Nii sattuski ta vedama viimast rongi mis Tallinnast Haapsalu poole pani ajama, "kaubaks" Pitka- ja Leegionipoisid. Jutud käisid, et Noa-Rootsist ja Haapsalust lähevad paadid Rootsi poole, organiseeriti kampasid kes sihtisid siis ennast nendele paatidele. Seda nad ei teadnud et vene tankid juba neil väga kannul olid, arvati et paar päeva ikka on aega. Raudteejaamades seisvaid varustuse ronge rapiti, vedurijuht tassis 9kg sokolaadi kaasa Haapsalusse lastele. Teel vahejuhtumeid polnud, igas jaamas jäi mehi vähemaks - kes hüppesse, koju.. kes mujale.
Järgmine hommik olid venelased juba Haapsalus, rongijuhid kutsuti teenistusse tagasi - nüüd siis vene poolele. Haapsalu raudteejaamas seisid pikad varustuserongid, küll oli seal vintpüsse ning laskemoona. Enne venelaste tulekut marodööritsesid Haapsalu kandis mingid tšurkad, saksa vormides. Kas ROA embleemidega - ei tea. Vägistasid kohalikke naisi ja paaris külas võttis maad üleüldine paanika. Kohalikest omakaitsemeestest organiseeriti relvastatud valve ning taludes tehti süüa ka naaberküladest pakku tulnud inimestele. 11 meest võetigi kaasa kohe Haapsalu külje alt, arvati, et neil läks täbarasti, kuid kui venelased Saaremaale otsapidi jõudsid, tulid mehed koju tagasi tervetena.
Pärast venelaste tulekut oli alguses rahulikum, kohalikke ei tülitatud.
Kuid mõned päevad hiljem hakkas ka pihta nn "punaterror", öösiti otsiti talusid läbi, puistati, rööviti. Kedagi appi polnud ka kutsuda. Leidus ka ausaid ohvitsere kes marodööritsejaid karistasid. Otisiti raadioid, süüa.. väärisesemeid. Ka need 9 kg saksa sokolaadi rändasid punakotkaste taskutesse.
Võtsin kogu jutu videosse, seal on veel õhuseiremehe memuaarid Prangli saarelt ning 41 sakslaste tulekust Tallinnasse ning esimesest küüditamisest - Hiiu jaamas seisnud kaubarongist jne. Kel huvi võin lõike divx'ina üles panna (kui aega leian).
Sept 44 tallinn-haapsalu
-
sturmkommando
- Liige
- Postitusi: 371
- Liitunud: 16 Veebr, 2004 15:30
- Asukoht: siin-seal
- Kontakt:
-
Charlemagne
- Liige
- Postitusi: 1483
- Liitunud: 12 Juun, 2005 18:33
- Kontakt:
Need olid vlassovlased.
"Haapsalu mässust" pealkirja all on kirjeldus Peeter Lindsaare "Mardus kiljatas" (Lund, 1964), lk 179-183:
HAAPSALU "MÄSS"
Eesti Leegioni Keskhaiglale Haapsalus allus osakondadena seitse väiksemat laatsaretti: Saaremaal, Hiiumaal, linna lähedal maal ja linnas. Kõikides töötas eestlastest personaal. Sakslasest sidepidaja oli ühtlasi majanduse osakonna raamatupidajaks. Samal ajal oli linnas Saksa välilaatsaret ja sõjaväehaigla. Täitsin Eesti Leegioni haiglate postmeistri kohuseid ja nägin sündmuste arengut enne haiglate evakueerimist.
Haiglate peaarstiks oli eestlane dr. Deseve, kes varem oli Narvas praktiseerinud, aga sakslaste ajal oli Lauras jaoskonnaarstiks. Talle oli korraldus tulnud haiglate evakueerimiseks ja lähemate juhtnööride saamiseks sõitis ta 19. septembril (1944) Tallinna. Korralduste kohaselt pidi end. kindral Laidoneri nimelises sanatooriumis asuv haigla "Moerol" evakueeritama.
Olukorrast tingitult oli haigla arstide personaal, kes seaduslikult, kes omavoliliselt, lahkunud ja haiged saatuse hoolde jäetud. 19. septembril ei olnud neist enam ainustki kohale jäänud. Oma kohuseid täitis veel haigla naispersonaal: ülemõde Kilp, õde Eerme ja Viherpuu, kes viimse hetkeni kohale jäid. Väljaspool haiglat erakortereis elavaist ametimeestest olid kohal haigla veltveebel, leitnant H. ja kapten A., kelledest viimane küll juba paati Rootsi sõiduks korraldas. Kohal oli ka veel haigla lähedal majas elav meespersonaal — sanitarid ja velskerid —, samuti naispõetajad ja kokad.
Saatuse hoolde jäetud haigete meeleolu oli väga halb. Sama 19. septembri õhtul umbes kella 8 ajal tuli haigla kantseleisse (end. Laidoneri sanatooriumis) keegi naisterahvas ja hakkas meiega jutlema. Ta tulnud Tallinnast. Seal olevat keegi Idla- (mitte Pitka) nimeline isik võimu üle võtnud ning organiseerivat valitsust ja vastupanu. Küsis ka muu seas, kuidas haiglas meeleolu on, jne. Mulle tundus asi kahtlasena ja ma läksin veltveeblilt relva tooma, sest mul endal seda polnud. Kahjuks ei leidnud ma veltveeblit kodunt. Tagasi tulles leidsin naisterahva kadunud.
Olime dr. Desevega head sõbrad. Kell 11 öösel helistas ta mulle Tallinnast. Imestasin väga, et ta sel segasel ajal veel kaugekõne sai. Jutt oli lühike: "Ole minu ja oma pere ning asjadega öösel kell 2 Haapsalu jaamas. See on viimne rong, mis veel Haapsalust Tallinna evakueerumiseks "Moerole" jõuab." Edasi teatas ta, et öösel tulevad sakslased ja võtavad ka eesti haavatud evakueerimiseks kaasa. Tema enam Haapsalusse sõita ei saavat.
Meil poleks oma haavatute evakueerimine enam võimalik olnudki, sest 50-liikmeline haigla meespersonaal oli laiali jooksnud ja polnud inimesi, kes haavatuid oleksid tõstnud. Pind kuuldusiks ja paanikaks oli enam kui soodne.
Deseve naine läks rongile, nad pääsesid "Moerole" ja see sai nende saatuseks. Minu saatus laskis mul perega rongist maha jääda.
Järgmisel (20. septembri) hommikul kuulsin, et eespool mainitud naisterahvas oli ühe teise naisterahva kaasabil end. "Peterburi" hotellis asuvasse haiglasse, kus asusid paranevad tervemad haavatud, pesukorvitäie viina viinud ja oma juttudega meeled üles kütnud. Muu hulgas soovitanud ta mitte evakueeruda, võim üle võtta ja asjade arengut ootama jääda. Joodud viina jakuuldud juttude mõjul muutusid meeled väga ärevaks ja hommikul asusid mehed ilma pikema jututa kava teostamisele — võimu üle võtma. Vaenlase agent oli oma sihi saavutanud, ülesande täitnud ja ise kadunud. Järgnes verine kurbmäng.
Võimu ülevõtmise esimese aktina lasti haigla vastas üle tänava asuva Saksa asutuse tunnimees maha, haavati teist raskesti ja võeti ära mõlemate relvad. Tegevusse astunud jõuk liikus haigla ümbruses ja sadamas. Vastu tulnud sakslasilt võeti relvad ära, aga mehed ise lasti minna. Mõned neist toodi ka end. Laidoneri sanatooriumi ruumidesse vangi, nende hulgas üks Saksa nooremleitnant. Toojaks oli haigla eestlasest veltveebel. Ta võttis ohvitseril relvad käest ja käskis teda ruumis olla. Sakslane tõrkus relvi ära andmast. Veltveebel torkas mehele püstolkuulipilduja nina alla ja sakslasel ei jäänud muud üle kuid talle oma relvad ulatada. Mulle näis, et sakslase ruumi sulgemisega püüdis veltveebel vältida tema mahalaskmist märatsejate poolt. Ülemõde Kilp hakkas sellise teguviisi vastu pahandama väitega, et see on haigla, aga mitte vangla. Muidugi ei pandud seda protesti tähele.
Vaheajal oli Saksa komandantuur raadio abil saanud ühenduse Haapsalu reidil seisva Saksa sõjalaevaga ja abi kutsunud. See saabus enne lõunat. Nägin kaht rühma madruseid raskekuulipildujatega maandumas. Mõjuvama mulje saavutamiseks ja hirmutamiseks olid neil kuulipilduja lindid ümber keha seotud. Vahistati kogu kohalik personaal ja haiged ning jäeti vahi alla. Nii vangistati kogusummas umbes 60 meest, kuna naised minna lasti. Oma korterist oli kinni võetud ka haigla velsker Krass.
Sama 20. septembri õhtupoole ööd viidi kõik kinnivõetud jaama taha Paadermaa randa metsa alla. Mehed rivistati autotulede valgel. Rivi ette astus Hauptmann (kapten), igale rivis seisjale taskulambiga näkku valgustades. Velsker Krass oli rivis seitsmes. Hauptmann jäi tema ette kauemaks seisma, tunnistas teda tüki aega ja käskis siis rivist välja astuda. Krass küsis: "Warum?"
Hauptmann ei vastanud, vaid astus edasi ja käskis järgmisena Nikolajevi-nimelisel Eesti venelasel rivist välja astuda. Nad viidi mõnikümmend sammu rivist eemale ja lasti samas selja tagant maha. Hiljem Hiiumaal kuulsin, et Ortskommandanturis oli otsustatud kahe tapetud sakslase vastu kaks eestlast ilma eeluurimise ja kohtuta maha lasta.
Mahalastuist oli velsker Krass tubli ja tõsine eesti mees. Ta polnud segadusist üldse osa võtnud ega neisse mitte mingil viisil segatud. Haiglas oma velskerikohuseid täites oli ta oma postile lõpuni kindlaks jäänud. Nikolajev oli noorem mees, vist koguni raudristikavaler olnud ja ässitusest end kaasa kiskuda lasknud.
Mahalaskmise pauke kuuldes lahkusin märkamatult rivist, natuke eemal viskasin saapad jalast ja hiilisin sukkade väel minema. Linnaäärseid tänavaid kaudu tõttasin oma korterisse ja tõmbasin seal erariided selga.
Paadermaal saadeti vangistatud Hiiumaale vangilaagrisse. 21. septembril kohtasin õde Eermet. Tema teadis, et Haapsalust viiakse ära ainult vangid. Eesti haavatud oli sakslaste poolt koos saksa haavatutega evakueeritud. Läksin ja teatasin, et kuulun koos perega vangide hulka. Viimased haavatuid ja haigeid sadamasse viivad autod võtsid meid kaasa. Minul kui vangil lasti ka naine kaheaastase lapsega kaasa võtta. Valvureiks oli meile mingist Aasia rahvusest (vist kalmõkkidest) meeskond pandud. Nad tagusid inimesi püssipäradega ja sooritasid muid toorusi. Aga meid evakueerivad sakslased olid eilse nähtavasti unustanud ja käitusid meiega inimlikult.
Hiiumaal paigutati "mässajad" ühte traataiaga ümbritsetud tallu. Kapten A-l, leitnant H-l, ühel arstil ja minul lubati ausõna peale väljaspool seda "laagrit" magamas käia. Elasime tegelikult sada sammu eemal asuvas naabertalus ja meil oli sakslaste silma all päris vaba liikumine. Võisime isegi sadamas Rootsi siirduvaid paate vaatamas käia.
Mu naine elas koos haiglaõdedega eemal asuvas talus. Vangilaagri sakslasest komandant elas samas. Valve polnud kõva. Traataiast lubati eemalduda, kui soovi oli. Sakslased ei takistanud ja pilusilmalisi valvureid sai päris odavasti ära osta. Nii elasime nädal aega.
28. septembri hommikul sõitsid veoautod ette. Neile võeti naiste ja lastega eraisikuid, kes Saksamaale soovisid evakueeruda. Kedagi ei kutsutud ega keelatud. Igaühele jäi täiesti vaba valik. Sõidutati Orjaku sadamasse, laaditi praamidele ja viidi Saaremaale.
Praamidega väinal olles kohtasime Rootsi siirduvat paati. Esimesel praamil ei tehtud neist väljagi ja lasti edasi sõita. Aga teiselt praamilt peatati paat, võeti sleppi ja anti Saksa piirivalvele üle. Kaptenil olid paberid Pärnust Hiiu Tagalahte kalastusele klaaritud, aga neid ei arvestatud. Mees jäi paadist ning asjadest ilma ja jäeti Saaremaale maha.
Meid viidi veoautodel Kuressaare Roomassaare sadamasse ja laaditi laevadele. Sõidu ajal oli meri väga tormine. Merel hüppas laevalt purjus päi üks ühekäeline invaliid üle parda ja uppus. Laevamehed ennustasid sellest, et edaspidi laevaga enam midagi ei juhtu, sest meri on oma ohvri saanud. Nii oligi. Seiklusteta ja sekeldusteta saabusime 3. oktoobri hommikul Danzigi Neufahrwasseri sadamasse. Juba laeval kombineerisid paljud sõjaväelased endile erariided ja lahkusid sadamas laevalt eraisikutena. Ametiasutusis oli selleks ajaks ka asjaajamine niivõrd segamini, et keegi neid enam taga ei otsinudki.
"Haapsalu mässust" pealkirja all on kirjeldus Peeter Lindsaare "Mardus kiljatas" (Lund, 1964), lk 179-183:
HAAPSALU "MÄSS"
Eesti Leegioni Keskhaiglale Haapsalus allus osakondadena seitse väiksemat laatsaretti: Saaremaal, Hiiumaal, linna lähedal maal ja linnas. Kõikides töötas eestlastest personaal. Sakslasest sidepidaja oli ühtlasi majanduse osakonna raamatupidajaks. Samal ajal oli linnas Saksa välilaatsaret ja sõjaväehaigla. Täitsin Eesti Leegioni haiglate postmeistri kohuseid ja nägin sündmuste arengut enne haiglate evakueerimist.
Haiglate peaarstiks oli eestlane dr. Deseve, kes varem oli Narvas praktiseerinud, aga sakslaste ajal oli Lauras jaoskonnaarstiks. Talle oli korraldus tulnud haiglate evakueerimiseks ja lähemate juhtnööride saamiseks sõitis ta 19. septembril (1944) Tallinna. Korralduste kohaselt pidi end. kindral Laidoneri nimelises sanatooriumis asuv haigla "Moerol" evakueeritama.
Olukorrast tingitult oli haigla arstide personaal, kes seaduslikult, kes omavoliliselt, lahkunud ja haiged saatuse hoolde jäetud. 19. septembril ei olnud neist enam ainustki kohale jäänud. Oma kohuseid täitis veel haigla naispersonaal: ülemõde Kilp, õde Eerme ja Viherpuu, kes viimse hetkeni kohale jäid. Väljaspool haiglat erakortereis elavaist ametimeestest olid kohal haigla veltveebel, leitnant H. ja kapten A., kelledest viimane küll juba paati Rootsi sõiduks korraldas. Kohal oli ka veel haigla lähedal majas elav meespersonaal — sanitarid ja velskerid —, samuti naispõetajad ja kokad.
Saatuse hoolde jäetud haigete meeleolu oli väga halb. Sama 19. septembri õhtul umbes kella 8 ajal tuli haigla kantseleisse (end. Laidoneri sanatooriumis) keegi naisterahvas ja hakkas meiega jutlema. Ta tulnud Tallinnast. Seal olevat keegi Idla- (mitte Pitka) nimeline isik võimu üle võtnud ning organiseerivat valitsust ja vastupanu. Küsis ka muu seas, kuidas haiglas meeleolu on, jne. Mulle tundus asi kahtlasena ja ma läksin veltveeblilt relva tooma, sest mul endal seda polnud. Kahjuks ei leidnud ma veltveeblit kodunt. Tagasi tulles leidsin naisterahva kadunud.
Olime dr. Desevega head sõbrad. Kell 11 öösel helistas ta mulle Tallinnast. Imestasin väga, et ta sel segasel ajal veel kaugekõne sai. Jutt oli lühike: "Ole minu ja oma pere ning asjadega öösel kell 2 Haapsalu jaamas. See on viimne rong, mis veel Haapsalust Tallinna evakueerumiseks "Moerole" jõuab." Edasi teatas ta, et öösel tulevad sakslased ja võtavad ka eesti haavatud evakueerimiseks kaasa. Tema enam Haapsalusse sõita ei saavat.
Meil poleks oma haavatute evakueerimine enam võimalik olnudki, sest 50-liikmeline haigla meespersonaal oli laiali jooksnud ja polnud inimesi, kes haavatuid oleksid tõstnud. Pind kuuldusiks ja paanikaks oli enam kui soodne.
Deseve naine läks rongile, nad pääsesid "Moerole" ja see sai nende saatuseks. Minu saatus laskis mul perega rongist maha jääda.
Järgmisel (20. septembri) hommikul kuulsin, et eespool mainitud naisterahvas oli ühe teise naisterahva kaasabil end. "Peterburi" hotellis asuvasse haiglasse, kus asusid paranevad tervemad haavatud, pesukorvitäie viina viinud ja oma juttudega meeled üles kütnud. Muu hulgas soovitanud ta mitte evakueeruda, võim üle võtta ja asjade arengut ootama jääda. Joodud viina jakuuldud juttude mõjul muutusid meeled väga ärevaks ja hommikul asusid mehed ilma pikema jututa kava teostamisele — võimu üle võtma. Vaenlase agent oli oma sihi saavutanud, ülesande täitnud ja ise kadunud. Järgnes verine kurbmäng.
Võimu ülevõtmise esimese aktina lasti haigla vastas üle tänava asuva Saksa asutuse tunnimees maha, haavati teist raskesti ja võeti ära mõlemate relvad. Tegevusse astunud jõuk liikus haigla ümbruses ja sadamas. Vastu tulnud sakslasilt võeti relvad ära, aga mehed ise lasti minna. Mõned neist toodi ka end. Laidoneri sanatooriumi ruumidesse vangi, nende hulgas üks Saksa nooremleitnant. Toojaks oli haigla eestlasest veltveebel. Ta võttis ohvitseril relvad käest ja käskis teda ruumis olla. Sakslane tõrkus relvi ära andmast. Veltveebel torkas mehele püstolkuulipilduja nina alla ja sakslasel ei jäänud muud üle kuid talle oma relvad ulatada. Mulle näis, et sakslase ruumi sulgemisega püüdis veltveebel vältida tema mahalaskmist märatsejate poolt. Ülemõde Kilp hakkas sellise teguviisi vastu pahandama väitega, et see on haigla, aga mitte vangla. Muidugi ei pandud seda protesti tähele.
Vaheajal oli Saksa komandantuur raadio abil saanud ühenduse Haapsalu reidil seisva Saksa sõjalaevaga ja abi kutsunud. See saabus enne lõunat. Nägin kaht rühma madruseid raskekuulipildujatega maandumas. Mõjuvama mulje saavutamiseks ja hirmutamiseks olid neil kuulipilduja lindid ümber keha seotud. Vahistati kogu kohalik personaal ja haiged ning jäeti vahi alla. Nii vangistati kogusummas umbes 60 meest, kuna naised minna lasti. Oma korterist oli kinni võetud ka haigla velsker Krass.
Sama 20. septembri õhtupoole ööd viidi kõik kinnivõetud jaama taha Paadermaa randa metsa alla. Mehed rivistati autotulede valgel. Rivi ette astus Hauptmann (kapten), igale rivis seisjale taskulambiga näkku valgustades. Velsker Krass oli rivis seitsmes. Hauptmann jäi tema ette kauemaks seisma, tunnistas teda tüki aega ja käskis siis rivist välja astuda. Krass küsis: "Warum?"
Hauptmann ei vastanud, vaid astus edasi ja käskis järgmisena Nikolajevi-nimelisel Eesti venelasel rivist välja astuda. Nad viidi mõnikümmend sammu rivist eemale ja lasti samas selja tagant maha. Hiljem Hiiumaal kuulsin, et Ortskommandanturis oli otsustatud kahe tapetud sakslase vastu kaks eestlast ilma eeluurimise ja kohtuta maha lasta.
Mahalastuist oli velsker Krass tubli ja tõsine eesti mees. Ta polnud segadusist üldse osa võtnud ega neisse mitte mingil viisil segatud. Haiglas oma velskerikohuseid täites oli ta oma postile lõpuni kindlaks jäänud. Nikolajev oli noorem mees, vist koguni raudristikavaler olnud ja ässitusest end kaasa kiskuda lasknud.
Mahalaskmise pauke kuuldes lahkusin märkamatult rivist, natuke eemal viskasin saapad jalast ja hiilisin sukkade väel minema. Linnaäärseid tänavaid kaudu tõttasin oma korterisse ja tõmbasin seal erariided selga.
Paadermaal saadeti vangistatud Hiiumaale vangilaagrisse. 21. septembril kohtasin õde Eermet. Tema teadis, et Haapsalust viiakse ära ainult vangid. Eesti haavatud oli sakslaste poolt koos saksa haavatutega evakueeritud. Läksin ja teatasin, et kuulun koos perega vangide hulka. Viimased haavatuid ja haigeid sadamasse viivad autod võtsid meid kaasa. Minul kui vangil lasti ka naine kaheaastase lapsega kaasa võtta. Valvureiks oli meile mingist Aasia rahvusest (vist kalmõkkidest) meeskond pandud. Nad tagusid inimesi püssipäradega ja sooritasid muid toorusi. Aga meid evakueerivad sakslased olid eilse nähtavasti unustanud ja käitusid meiega inimlikult.
Hiiumaal paigutati "mässajad" ühte traataiaga ümbritsetud tallu. Kapten A-l, leitnant H-l, ühel arstil ja minul lubati ausõna peale väljaspool seda "laagrit" magamas käia. Elasime tegelikult sada sammu eemal asuvas naabertalus ja meil oli sakslaste silma all päris vaba liikumine. Võisime isegi sadamas Rootsi siirduvaid paate vaatamas käia.
Mu naine elas koos haiglaõdedega eemal asuvas talus. Vangilaagri sakslasest komandant elas samas. Valve polnud kõva. Traataiast lubati eemalduda, kui soovi oli. Sakslased ei takistanud ja pilusilmalisi valvureid sai päris odavasti ära osta. Nii elasime nädal aega.
28. septembri hommikul sõitsid veoautod ette. Neile võeti naiste ja lastega eraisikuid, kes Saksamaale soovisid evakueeruda. Kedagi ei kutsutud ega keelatud. Igaühele jäi täiesti vaba valik. Sõidutati Orjaku sadamasse, laaditi praamidele ja viidi Saaremaale.
Praamidega väinal olles kohtasime Rootsi siirduvat paati. Esimesel praamil ei tehtud neist väljagi ja lasti edasi sõita. Aga teiselt praamilt peatati paat, võeti sleppi ja anti Saksa piirivalvele üle. Kaptenil olid paberid Pärnust Hiiu Tagalahte kalastusele klaaritud, aga neid ei arvestatud. Mees jäi paadist ning asjadest ilma ja jäeti Saaremaale maha.
Meid viidi veoautodel Kuressaare Roomassaare sadamasse ja laaditi laevadele. Sõidu ajal oli meri väga tormine. Merel hüppas laevalt purjus päi üks ühekäeline invaliid üle parda ja uppus. Laevamehed ennustasid sellest, et edaspidi laevaga enam midagi ei juhtu, sest meri on oma ohvri saanud. Nii oligi. Seiklusteta ja sekeldusteta saabusime 3. oktoobri hommikul Danzigi Neufahrwasseri sadamasse. Juba laeval kombineerisid paljud sõjaväelased endile erariided ja lahkusid sadamas laevalt eraisikutena. Ametiasutusis oli selleks ajaks ka asjaajamine niivõrd segamini, et keegi neid enam taga ei otsinudki.
Re: Sept 44 tallinn-haapsalu
Kindlasti on huvi. Kas või siia ümberkirjutatuna.sturmkommando kirjutas: Võtsin kogu jutu videosse, seal on veel õhuseiremehe memuaarid Prangli saarelt ning 41 sakslaste tulekust Tallinnasse ning esimesest küüditamisest - Hiiu jaamas seisnud kaubarongist jne. Kel huvi võin lõike divx'ina üles panna (kui aega leian).
-
Arensburger
- Moderaator
- Postitusi: 624
- Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
- Kontakt:
Ei meeldi mulle selline üldistav nimetus!Estoloog kirjutas:Need olid vlassovlased.
Millal kindral Vlassov Haapsalus käis või siis temale alluvad mehed? See, et peale sõda kõiki saksa poolel teeninud endisi nõukogudemaalasi hakati ühe kõrgeima aukraadiga ülemineja nime pidi kutsuma, peaks tänapäeval juba ära unustatama. Las Vlassovile jääda ikka tema enda diviiside mehed.
Kes olid aga need Haapsalus märatsejad on iseküsimus ja peale selle isegi väga huvipakkuv.
Mul ei ole küll mingisuguseid konkreetseid niidiotsi, kuid "kahtlusaluste ring" ei ole väga suur. Kui võtta aluseks Igor Jemeljanenko andmed, siis näeme millised (kilidest koosnevad) idaüksused üldse siin piirkonnas viibisid.
Heeresgruppe Nord
3., 4. Georgische Bau-Pionier-Kompanie/96
11. Tatarische Bau-Pionier-Kompanie/100
7. Armenische Bau-Pionier-Kompanie/257
1. - 4. Ost-Hiwi-Bau-Pionier-Kompanie/96
3. Turkestanische Nachschub-Kompanie/177
16. Armee (Heeresgruppe Nord)
Aserbeidschanische Bau-Pionier-Kompanie 87
Turkestanische Bau-Pionier-Kompanie 87
3., 4. Wolgatatarische Nachschub-Kompanie/306
5., 6. Ost-Hiwi-Bau-Kompanie/132
I. Armeekorps
Kosaken Bataillon 631
Kosaken Abteilung 443
II. Armeekorps
6. Armenische Bau-Pionier-Kompanie/254
5. Armenische Bau-Pionier-Kompanie/413
VIII. Armeekorps
9. Aserbeidschanische Bau-Kompanie/25
Turkestanische Strassenbau-Pionier-Kompanie 680
Turkestanische Strassenbau-Pionier-Kompanie 562
X. Armeekorps
2., 3. Wolgatatarische Bau-Pionier-Kompanie/108
18. Armee (Heeresgruppe Nord)
7. Georgische Bau-Pionier-Kompanie/121
6. Georgische Bau-Pionier-Kompanie/127
2. - 4. Turkestanische Bau-Pionier-Kompanie/156
XXXVIII. Armeekorps
12. Turkestanische Bau-Pionier-Kompanie/414
XXVIII. Armeekorps
11. Nordkaukasische Bau-Pionier-Kompanie/101
XXVI. Armeekorps
9. Armenische Bau-Pionier-Kompanie/55
13. Turkestanische Bau-Pionier-Kompanie/401
Befehlshaber Heeresgebiet Nord
Ost-Pionier-Bataillon 672
Wehrmacht Befehlshaber Ostland
Turkestanische Arbeits-Kompanie Minsk
Turkestanische Arbeits-Kompanie Kauen
Turkestanische Arbeits-Kompanie Riga
Siin on loetletud vaid võimalikud külalised Haapsalus, aluseks võttes nende teenimist Idarinde põhjaosas. Minu isiklik arvamus on, et lugupeetud kindral Vlassovi isikuga ei ole neil üksustel just palju ühist.
Kui võtta aluseks info, et Hiiumaal on viibinud ja sealt taganenud mingisugune teedeehituse kompanii, siis võib eeltoodud info põhjal oletada ühte Turkestanische Strassenbau-Pionier-Kompanie-d. Tegelikkuses võis see olla ka mingi muu üksus. Kuid oleks huvitav teada saada küll. Äkki on kellelgi mingit lisainfot. See tooks siis ka valgust mingite müstiliste "Vlassovi meeste" viibimise kohta Sõrve kaitselahingutes.
Üldistab Jõgisalu järgi, keda need kodanikud valvasid Hiiumaal ja kes neid "vlassovlasteks" nimetab. Aga eks see võib olla ka üldistus.
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... isalu#7417
Samuti nagu siin:
"Kui kuulutati välja vabariik, võtsid Haapsalu haiglas olevad diviisi mehed ja kohalik omakaitse võimu Haapsalus sakslastelt üle, kuid sakslased saatsid sinna vlassovlased, kes mässu julmalt maha surusid. Neist, kes kätte saadi, lasti iga kümnes maha. Heino sattus linna hetkel, kui vlassovlased seal parajasti märatsesid. Ta jõudis kohale õhtupoolikul, inimesed olid kogunenud mäele ja ütlesid meestele, et ärgu linna sõitku. Mehed lubasid Haapsalu järgmisel päeval ära vallutada, aga hommikul olid juba Tallinna ees lahingud."
http://kultuur.elu.ee/ke477_pitka.htm
*
Kaljo Villako kirjutas oma "Ajarännakuis":
"Varsti olin [Haapsalus] kohal ja kohtusin oma suureks rõõmuks dr. Kuno Kõrgega. Mulle näis, et rõõm oli vastastikune. Ajasime sõnad segamini, millest sain ülevaate olukorrast ning mis oli juhtunud tagalas venelaste saabumise eel ja selle järel. Sakslased olid viimastel päevadel enne lahkumist kasutanud mingisugust asiaatidest koosnevat üksust. Olid otsinud sõjaväest ära tulnud eestlasi, mõned noormehed arreteerinud ja maha lasknud. Elanikkond oli hirmunud ja punaväe saabumine tõi isegi hetkeks kergendustunde."
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... isalu#7417
Samuti nagu siin:
"Kui kuulutati välja vabariik, võtsid Haapsalu haiglas olevad diviisi mehed ja kohalik omakaitse võimu Haapsalus sakslastelt üle, kuid sakslased saatsid sinna vlassovlased, kes mässu julmalt maha surusid. Neist, kes kätte saadi, lasti iga kümnes maha. Heino sattus linna hetkel, kui vlassovlased seal parajasti märatsesid. Ta jõudis kohale õhtupoolikul, inimesed olid kogunenud mäele ja ütlesid meestele, et ärgu linna sõitku. Mehed lubasid Haapsalu järgmisel päeval ära vallutada, aga hommikul olid juba Tallinna ees lahingud."
http://kultuur.elu.ee/ke477_pitka.htm
*
Kaljo Villako kirjutas oma "Ajarännakuis":
"Varsti olin [Haapsalus] kohal ja kohtusin oma suureks rõõmuks dr. Kuno Kõrgega. Mulle näis, et rõõm oli vastastikune. Ajasime sõnad segamini, millest sain ülevaate olukorrast ning mis oli juhtunud tagalas venelaste saabumise eel ja selle järel. Sakslased olid viimastel päevadel enne lahkumist kasutanud mingisugust asiaatidest koosnevat üksust. Olid otsinud sõjaväest ära tulnud eestlasi, mõned noormehed arreteerinud ja maha lasknud. Elanikkond oli hirmunud ja punaväe saabumine tõi isegi hetkeks kergendustunde."
-
Arensburger
- Moderaator
- Postitusi: 624
- Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
- Kontakt:
Kui juba lood nii karmid olid, siis tekib kahtlus, kas tegu oli vaid mingi ehituskompaniiga. Eks sakslastel oli neid "tsurkade üksusi" teistsuguses alluvussüsteemis veel. Näiteks:Estoloog kirjutas:"Kui kuulutati välja vabariik, võtsid Haapsalu haiglas olevad diviisi mehed ja kohalik omakaitse võimu Haapsalus sakslastelt üle, kuid sakslased saatsid sinna vlassovlased, kes mässu julmalt maha surusid. Neist, kes kätte saadi, lasti iga kümnes maha. Heino sattus linna hetkel, kui vlassovlased seal parajasti märatsesid. Ta jõudis kohale õhtupoolikul, inimesed olid kogunenud mäele ja ütlesid meestele, et ärgu linna sõitku. Mehed lubasid Haapsalu järgmisel päeval ära vallutada, aga hommikul olid juba Tallinna ees lahingud."
*
"Sakslased olid viimastel päevadel enne lahkumist kasutanud mingisugust asiaatidest koosnevat üksust. Olid otsinud sõjaväest ära tulnud eestlasi, mõned noormehed arreteerinud ja maha lasknud. Elanikkond oli hirmunud ja punaväe saabumine tõi isegi hetkeks kergendustunde."
Befehlshaber des Ersatzheeres
Wehrkreis im Generalgouvernement
Aserbeidschanisches Infanterie-Bataillon 817
Aserbeidschanisches Infanterie-Bataillon 818
Turkestanisches Infanterie-Bataillon 782
Turkestanisches Infanterie-Bataillon 786
Turkestanisches Infanterie-Bataillon 790
Wolgatatarisches Infanterie-Bataillon 828
Armenisches Infanterie-Bataillon 815 (in Aufstellung)
Aserbeidschanisches Infanterie-Bataillon 819 (in Aufstellung)
Turkestanisches Infanterie-Bataillon 791 (in Aufstellung)
Wolgatatarisches Infanterie-Bataillon 829 (in Aufstellung)
Ost-Bataillon I./Generalgouvernement
Ost-Bataillon II./Generalgouvernement
2 x Wolgatatarische Bau-Kompanie
Turkestanisches Arbeits-Bataillon 1 (Warschau)
Turkestanisches Arbeits-Bataillon 2 (Krakau)
Turkestanisches Arbeits-Bataillon 3 (Lemberg)
Turkestanisches Arbeits-Bataillon 4
Kommandeur der Kriegsgefangenen
2 x Ost-Wachzuge bei Landesschutzen-Bataillon 310
3 x Ost-Wachzuge bei Landesschutzen-Bataillon 614
6 x Ost-Wachzuge bei Landesschutzen-Bataillon 405
11 x Ost-Wachzuge bei Landesschutzen-Bataillon 618
12 x Ost-Wachzuge bei Landesschutzen-Bataillon 619
12 x Ost-Wachzuge bei Landesschutzen-Bataillon 377
2 x Ost-Wachzuge bei Landesschutzen-Bataillon 268
Kuid nende üksuste asukohtadest mul infot ei ole ja need võisid asuda kus iganes. Seda enam, et üksuste loetelu on antud 1943.a. lõpu seisuga. Samal ajal õpetati Truppenubungsplatz Wildflecken-il välja üht Turkestanische Infanterie-Kompanie-d 16. Armee jaoks. Haapsalus oldi aga septembris 44.
Räägitakse, et nad on tegelenud ka vangide valvamisega, siis võis see üksus olla vabalt ka "Kommandeur der Kriegsgefangenen" alluvusest.
Veel üks kirjeldus (seni trükis ilmselt ilmumata).
Jutustab Ants Valpolo [? - nime pean kontrollima mujalt, tekst käsikirjas], politseiametnik, teenis ohvitserina I piirikaitserügemendis kompaniiülemana, jutustus ise põgenikelaagris Rootsis oktoobris 1944:
"Nädalapäevad enne nende lõplikku lagunemist [eesti väeosade] ja veel hiljem anti nendele eesti väeosadele, kes ei seisnud otse rindel, vaid olid mahutatud tagalas, [käsk] liikuda Tallinna, Virtsu, Haapsalu ja Pärnu. Ranniku piirkonda jõudes selgus meestele kohe, et neid tahetakse koos saksa üksustega ära viia. Haapsalus tekkis kokkupõrkeid. Eestlased nägid, kuidas sakslased endiselt mängisid peremeest - käsutati ka neid laevu ja paate, mis kuulusid randlastele. Tekkis tüli.
Nagu teada, moodustasid sakslased ka Vene vabatahtlike üksusi, mis olid üldiselt tuntud Vlassovi meeste nime all. Need Vene vabatahtlike üksused ei toonud sakslastele midagi head - jooksid üle ja tegid muid sigadusi. Neid katsuti rakendada rindel Kroaatias ja Prantsusmaal, kuid see andis vähe tulemusi; Baltikumis, vähemalt Eesti alal, Vlassovi koondised olid rakendatud teenistusse saksa üksuste voorides peamiselt. Haapsallu siirdus rohkesti saksa vägesid ja koos nendega valgus sinna ka suurel arvul Vlassovi mehi. Sakslased on kogu okupatsiooni kestes mänginud venelasi välja eestlaste vastu. Haapsalus leidus selleks viimne hää juhus: venelasi tarvitati abiks relvade ära võtmisel eestlastelt ja nende interneerimisel. Kui palju see õnnestus, ei ole täpselt teada, kuid arvata on, et relvi saadi ära võtta umbes 1500 mehelt ja et suur osa neist paigutati sunduslikult ka laevadele. Vlassovi meestest tõmmati rõngas ümber Haapsalu. Sellest rõngast ei lastud ühtegi tsiviilinimest läbi, kes seda üritas, neile avati tuli: Haapsalu oli reserveeritud põgenevatele saksa sõjaväelastele. Haapsallu tulevad eesti üksused lasti rõngast läbi, kuid ühtlasi neilt võeti relvad. Paljud interneeritud eesti sõjaväelased põgenesid. Kokkupõrgetes on eestlased saanud oma valdusse mõned suurtükid ja avanud neist tule lahkuvatele saksa laevadele."
Selline jutuke siis. Taas veidi erinev.
Kas siin foorumis Läänemaa muuseumi mehi pole? Neil võiks ju Haapsalust ka infot olla. Tegelikult peaks seda inffi kuni veel võimalik lausa sealse ajalehe kaudu koguma - 1944. a sügis Haapsalus.
Jutustab Ants Valpolo [? - nime pean kontrollima mujalt, tekst käsikirjas], politseiametnik, teenis ohvitserina I piirikaitserügemendis kompaniiülemana, jutustus ise põgenikelaagris Rootsis oktoobris 1944:
"Nädalapäevad enne nende lõplikku lagunemist [eesti väeosade] ja veel hiljem anti nendele eesti väeosadele, kes ei seisnud otse rindel, vaid olid mahutatud tagalas, [käsk] liikuda Tallinna, Virtsu, Haapsalu ja Pärnu. Ranniku piirkonda jõudes selgus meestele kohe, et neid tahetakse koos saksa üksustega ära viia. Haapsalus tekkis kokkupõrkeid. Eestlased nägid, kuidas sakslased endiselt mängisid peremeest - käsutati ka neid laevu ja paate, mis kuulusid randlastele. Tekkis tüli.
Nagu teada, moodustasid sakslased ka Vene vabatahtlike üksusi, mis olid üldiselt tuntud Vlassovi meeste nime all. Need Vene vabatahtlike üksused ei toonud sakslastele midagi head - jooksid üle ja tegid muid sigadusi. Neid katsuti rakendada rindel Kroaatias ja Prantsusmaal, kuid see andis vähe tulemusi; Baltikumis, vähemalt Eesti alal, Vlassovi koondised olid rakendatud teenistusse saksa üksuste voorides peamiselt. Haapsallu siirdus rohkesti saksa vägesid ja koos nendega valgus sinna ka suurel arvul Vlassovi mehi. Sakslased on kogu okupatsiooni kestes mänginud venelasi välja eestlaste vastu. Haapsalus leidus selleks viimne hää juhus: venelasi tarvitati abiks relvade ära võtmisel eestlastelt ja nende interneerimisel. Kui palju see õnnestus, ei ole täpselt teada, kuid arvata on, et relvi saadi ära võtta umbes 1500 mehelt ja et suur osa neist paigutati sunduslikult ka laevadele. Vlassovi meestest tõmmati rõngas ümber Haapsalu. Sellest rõngast ei lastud ühtegi tsiviilinimest läbi, kes seda üritas, neile avati tuli: Haapsalu oli reserveeritud põgenevatele saksa sõjaväelastele. Haapsallu tulevad eesti üksused lasti rõngast läbi, kuid ühtlasi neilt võeti relvad. Paljud interneeritud eesti sõjaväelased põgenesid. Kokkupõrgetes on eestlased saanud oma valdusse mõned suurtükid ja avanud neist tule lahkuvatele saksa laevadele."
Selline jutuke siis. Taas veidi erinev.
Kas siin foorumis Läänemaa muuseumi mehi pole? Neil võiks ju Haapsalust ka infot olla. Tegelikult peaks seda inffi kuni veel võimalik lausa sealse ajalehe kaudu koguma - 1944. a sügis Haapsalus.
Heino juttu ma eriti ei usu. Mulle ta rääkis, et pidi Pitka korraldusel Haapsallu mootorrattaga sõitma, aga kuna seal oli juba räägitud konflikt, sõitis ta tagasi.
"Kultuur ja Elu" numbrisse kirjutas või andis andmed Heino vend Kalju, kuna ta on minu sugulane ja neid jutte on ta mulle rääkinud iga kord erinevalt, seepärast ei saa ma neid tõena võtta.
"Kultuur ja Elu" numbrisse kirjutas või andis andmed Heino vend Kalju, kuna ta on minu sugulane ja neid jutte on ta mulle rääkinud iga kord erinevalt, seepärast ei saa ma neid tõena võtta.
Nils B. Sachrise meenutuste osa, ilmunud EÜSi infolehes:
"Mina käisin veel pühapäeva [24. IX 1944] keskpäeval dr Kõrge jalgrattaga Rohukülas maad kuulamas. Läks just parajasti viimane laev Hiiumaale, mis oli täis saksa mundris tatarlasi, kes kandsid käisel kilpi, millel oli minarett ja poolkuu ning sõna Krim. Vähemalt tol ajal olin veendunud, et tegemist oli Krimmi tatarlastega. Nüüd aga pole ma selles enam kindel, sest kirjandusest tean, et sakslased nimetasid neid turkestanlasteks, mis muidugi ei pruugi õige olla, sest ega sakslased asiaate eristada suurt püüdnudki. Kai kõrval oli mitukümmend veoautot üksteise kõrval ja üks saksa veltu, suur kott munagranaatidega kaelas, käis rahulikult ühe auto juurest teise juurde, pani granaadi kollektori torude vahele, tõmbas stoilise rahuga sütikunööri ja avas järgmise auto mootorikapoti ning hakkas sama tööd seal tegema ega lasknud end lõhkevast granaadist põrmugi häirida. Tatarlaste laevale oleksin ehk läindki, sain ju alles hiljem teada, et tegemist oli tõelise röövlibandega ja et keegi just sellest seltskonnast oli Haapsalus visand Heljo Sepa aknasse granaadi: niisama ajaviiteks ja käe harjutamiseks."
"Mina käisin veel pühapäeva [24. IX 1944] keskpäeval dr Kõrge jalgrattaga Rohukülas maad kuulamas. Läks just parajasti viimane laev Hiiumaale, mis oli täis saksa mundris tatarlasi, kes kandsid käisel kilpi, millel oli minarett ja poolkuu ning sõna Krim. Vähemalt tol ajal olin veendunud, et tegemist oli Krimmi tatarlastega. Nüüd aga pole ma selles enam kindel, sest kirjandusest tean, et sakslased nimetasid neid turkestanlasteks, mis muidugi ei pruugi õige olla, sest ega sakslased asiaate eristada suurt püüdnudki. Kai kõrval oli mitukümmend veoautot üksteise kõrval ja üks saksa veltu, suur kott munagranaatidega kaelas, käis rahulikult ühe auto juurest teise juurde, pani granaadi kollektori torude vahele, tõmbas stoilise rahuga sütikunööri ja avas järgmise auto mootorikapoti ning hakkas sama tööd seal tegema ega lasknud end lõhkevast granaadist põrmugi häirida. Tatarlaste laevale oleksin ehk läindki, sain ju alles hiljem teada, et tegemist oli tõelise röövlibandega ja et keegi just sellest seltskonnast oli Haapsalus visand Heljo Sepa aknasse granaadi: niisama ajaviiteks ja käe harjutamiseks."
-
sturmkommando
- Liige
- Postitusi: 371
- Liitunud: 16 Veebr, 2004 15:30
- Asukoht: siin-seal
- Kontakt:
sakslaste poolt selline info:
23.jalaväediviisi päevaaruanne, Armeeabteilung Narwa võttis selle raadio teel vastu 22.septembril kell 02:02
In Hapsal kam es in den Vormittagsstunden zu dem Versuch, die estnische Flagge zu hissen, und zu vereinzelten Überfällen auf deutsche Wehrmachtsangehörige durch Zusammenrottungen estnischer SS Soldaten. 2 Verwundete des Zollgrenzschutzes. Dingfestmachen der Täter gelang nicht. 10 Geiseln festgenommen. Durch Streifen [üks loetamatu sõna käsitsi kirjutatud] wiederhergestellt. Festnahme aller in Hapsal befindlichen SS-Angehörigen im Gange.
[...]
Mart Laar on sellele sissekandele millegipärast viidanud nii (September 1944, lk.271 viide 4): KTB Narwa Nr.7 21.9.1944 19.15. Tegelikult oli selle kellaajaga III.SS soomuskorpuse päevaaruanne.
23.jalaväediviisi päevaaruanne, Armeeabteilung Narwa võttis selle raadio teel vastu 22.septembril kell 02:02
In Hapsal kam es in den Vormittagsstunden zu dem Versuch, die estnische Flagge zu hissen, und zu vereinzelten Überfällen auf deutsche Wehrmachtsangehörige durch Zusammenrottungen estnischer SS Soldaten. 2 Verwundete des Zollgrenzschutzes. Dingfestmachen der Täter gelang nicht. 10 Geiseln festgenommen. Durch Streifen [üks loetamatu sõna käsitsi kirjutatud] wiederhergestellt. Festnahme aller in Hapsal befindlichen SS-Angehörigen im Gange.
[...]
Mart Laar on sellele sissekandele millegipärast viidanud nii (September 1944, lk.271 viide 4): KTB Narwa Nr.7 21.9.1944 19.15. Tegelikult oli selle kellaajaga III.SS soomuskorpuse päevaaruanne.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist