Arensburger kirjutas:
Kuid uhkete Saaremaa viikingite aeg kadus koos saarlaste iseseisvusega. Hilisemad teated saarlaste sõjaväest on juba võõraste vägede koosseisus.
hrr...1905 aastal oli saarlastel oma sõjasalku küll. Mugav oleks punaste silti neile külge kleepida, aga maailm pole must valge, hoolimata sellest, et kommunistid kunagi seda meile pähe tagusid ja Soaremaa mehi punaseks värvisid.
Anonymous kirjutas:
noh, saarlaste s6jaajaloos on ka punane m2ss, sellest oled vaikimisi m@@da l2inud?

Mis kuradi punaste mäss. Talupojad astusid lihtsalt koos saksa parunite vastu välja, Tallinnast Saaremaale saadetud ohvitserinolk oli lihtsalt idioot, kes enda elu mugavamakstegemiseks lõi käpad saksa parunitega ja saksa vurfi luteri pastoritega, ja maatõugu mõisa opmanite, kiltrite ja kubjastega, mitte kohalike isamaaliselt meelestatud inimestega. Loomulikult tekitas see saarlastes viha. Esivanemate maad sakslaste käest tagasi ei saa vaid mingi idikas teeb suuri sõnu Eesti riigist ja rahvast ja siis mine sakste eest sõtta ka veel.
" Eks sii saare lapi päel ole neid müdinaid-madinaid peetud oma elu ja vabaduse eest, parunite ja vereimejate vastu.
Öheksmateistmendal aastal oli jälle. Kõik, kes elada tahtsid ja kellel oma rahva tulevik kallis oli, astusid
parunite vastu välja. Läksid päris tühjade püudega, mütmel üksi levakott selgas. Pärast aketi seda ülestõusu
levakoti söjaks üüdma. Meite tublid mehed löid Upal päris lahingu. Aga ikka parunite verekoerad olid meitist üle. Tapsid ja peksid süüta inimesi. Ning viimaks lasid ühe liigi köige paremid mehi Kullimäel maha, selle eest, et nad tahtsid elada, tahtsid omale ka inimese öigusi saaja, tahtsid looma arust lahti saaja. Vanasöna ütleb jo ka: "Loomal olgu ikka looma aru ja inimesel inimese aru (looma ja inimene ei ole mitte üheväärilised, nendel on ikka vahe vahel). Aga meite rahvast peeti jo loomadega ühe aru sihes."
___
" Seal Kuressaares, Roomassaare rannal
seal mere kaldal, kruusamägedes,
kus mitukümmend vaprat eesti venda,
nad ühishauas hingvad rahu sees.
...
Oh jumal taevas, võta palvet kuulda,
mis tuleb vaeste leinajate suust,
kel omaksed said ilmsüüta surma,
nad võitlesid oma vabaduse eest!
...
Küll ema nutab, kaebab poja järgi
ja õde leinab oma armast vennakest,
truu naine nutab abikaasat taga,
ei sarnast leia enam ilma seest.
Küll oli hirmus pilt, kes seda nägi,
kui nemad sammusivad surmale,
neil järel jooksis linnarahva vägi
ja hüüdisid jumalaga sõbrad veel.
...See laul oli kodanliku valitsuse aegu irmpsast keeldud, seda äi tohtin laulda kuskil. Selle laulmise eest oleks kohe kinni pandud. Seda peeti riigivastaseks lauluks. Aga tüdrukud laultsid ikka vahest. Mine pane sa inimeste suu kinni! Salaja laulti ikka. Seda ma pole mitte kuuln ega aru saan, kes selle kena laulu tein on. See oli kodanliku valitsuse aegu saladus. Seda äi ilitud ühege ingele."
Ja veelkord, mis kuradi punased. Ainult üks tegelane oli punane, ärakaranud madrus, võtnud see kinni ja lasknud maha. Aga võeti saarlased, kelle esivanematelt saksa parunid olid maa endale röövinud. Ja neid tapeti selle eest, et nad tahtsid oma maad tagasi. Ainuüksi väike ja vaene Saareküla andis Upale ja Kullimäele 8 meest. Ja muideks, tapeti ka inimesi, kel polnud üldse asjaga pistmist, aga olid pinnuks silmas kohalikule parunile ja kirikuõpetajale, näiteks M. Ennemuist.
Ime et Tallinna kadakasaksad, kes oma idiootsuses selle karistussalga Saaremaale saatsid, üldse julgesid Landeswehri, oma isandate vastu astuda, aga nähtavasti oli hirm eesti talupoja ajalooliste püüdluste ees suurem kui soov härraste saabast lakkuda
