http://web.zone.ee/wolfen/1.mp3 http://web.zone.ee/wolfen/2.mp3 täiesti vabalt! näiteks korraldati kamuflettplahvatus ja sadakond ruutkilomeetrit uudismaad oligi hoobilt kobestatud.Basilio kirjutas:Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas raadiost tuli vahetevahel teade järjekordsest Semipalatinskis korraldatud nõukogude tuumakatsetusest. Alati lisati, et see toimus "põllumajanduse huvides".
Mulle on siiani arusaamatu, kuidas see põllumajandusse puutuma pidi. Kas loodeti niiviisi mulda kobestada või?
endal samam tüübiga koos sünnipäevadcleo kirjutas:Kes seal kõnnib sonis-sallis,Feeliks_Jalgraud kirjutas:Kes seal situb sonis hallis?
See on meie Lenin kallis.
Seal ta ähib, seal ta puhib,
pärast surmagi meid juhib.
[1970]
see on meie Lenin kallis,
miks ta kõnnib sonis-sallis,
sest, et karvamüts on kallis.
Lihtsalt veel üks versioon
. Jutukaid pole armastanud eriti. Sisukord siis selliste toredate peatükkidega:"Nõukogude riik lähtub sellest, et kuni säilib imperialsm, jääb alles ka agressiivsete sõdade oht. NSV Liidu relvastatud jõud peavad alati valmis olema otsustavalt ja täielikult purustama mis tahes agressori, kes söandaks rünnata meie kodumaad."
Üldise sõjaväekohustuse seadusest.
50 KANGELASLIKKU AASTAT
Et siis: "Eesti Vabariik lähtub sellest, et kuni säilib Venemaa imperiaalne mõtlemine, jääb alles ka agressiivsete sõdade oht. EV relvastatud jõud peavad alati valmis olema otsustavalt ja täielikult purustama mis tahes agressori, kes söandaks rünnata meie kodumaad."Vb peaks ka tänapäeval mingi sellise üllitama kutsealustele. Ilma poliitiliste lauseteta ainult
Need mainitud "haritud ja intelligentsed", kellele lugupeetud kaasfoorumlase A 4 sõnade kohaselt " Eesti rahva püsimajäämine on oluline" oleksid siis möödunud 15 aasta jooksul ka midagi üllitada või teha võinud. Hetkel küll kipub see "murdmatu liit" propaganda tasemes ikka siiani Vabariigile pika puuga ära panema. Koolipõlves sai pea iga aasta kuskil relvade ligi käidud, kas Miinisadamas laevade peal, Matrossovi polgus, piirikate juures laskmas või Keilas tankide-suurtükkide pael turnimas.(miinisadamas peeti auasjaks, kui said kaatri peal kahetorulise seniitseadme torud klassijuhatajale nina alla sättida). Igatsugu värvilist ja mustvalget kirjavara topiti enne ja peale sööki. Vähemalt kui huvi oli, polnud lugemismaterjalist puudus. Oma 15 aastase pädaniku sõprade pealt oskan aga öelda, et tänapäeval küll midagi taolist üldises korras ei toimu. Ei tea jõnglased kaitseväestki kottigi, mõni üksik harv erand välja arvata, keda ilmselt kodust suunatud. Suurtükkide olemasolugi oli suureks üllatuseks. Rääkimata sellest, et need mõnigi kord uhkest pauku teevad...Ma eeldan, et meil on piisavalt haritud ja intelligentseid inimesi, kes saavad raamatute kirjutamisega hakkama ilma vankade hobuseunenägude pealt maha kirjutamata!
Kasutajad foorumit lugemas: maskeerimisvork ja 32 külalist
