Eesti mehed peale suurt sõda Prantsuse võõraste leegionis

Korea, Vietnam, Lähis-Ida, Afganistan. Kõik konfliktid. Kui seal on olnud eestlasi, siis seda enam.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Eesti mehed peale suurt sõda Prantsuse võõraste leegionis

Postitus Postitas Arensburger »

Kõik Eestlased kes juhtusid end 1945. aastal vangi andma Prantslastele, pandi peagi valiku ette - kas anname venelastele välja või astute võõrleegioni. Enamus eelistas endiselt Leegioni, kuid nüüd juba Prantslaste oma. Oli ka hulgaliselt neid, kes venelastele üle anti, kaasaarvatud 2. Eesti Piirikaitse Rügemendi ülem Vermet.
1945-46 aastal sai võõrleegion endisi SS-i mehi täis. Ka enamus relvastusest pärines sakslastelt. Seepärast öeldaksegi et Waffen-SS-i viimased lahingud peeti Indo-Hiinas. Mehed, kes viieaastase lepingu (põhiliselt Vietnamis) ära teenisid said vabaks ja võisid minna kuhu tahes. Väga paljudele jäi see kauaoodatud vabadus muidugi nägemata. Kuid oli ka üksikuid Eestlasi kes esimese lepingu lõppedes järgmise sõlmisid, siis juba allohvitseridena.
Kasutaja avatar
Arf
Liige
Postitusi: 299
Liitunud: 18 Veebr, 2004 1:12
Kontakt:

Postitus Postitas Arf »

Kas sa migit allikat või viidet selle kohta ei saa ära tuua? Oleks tänulik.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Panen siia ühe pildi Hintzeri kogust ja lisan pildi all oleva teksti.
Pilt
Hallang, Illo - 25a. Tallinnast, kommertzgümn. őpilane. Oli tőlgina saksa sőjaväes. Langes ameeriklaste kätte vangi. Anti hiljem prantslastele üle, kus nelja kuuga kehakaal langes 100 kg. - 50 kilole. Pikkus 2 m. Et vangis mitte surra, astus vőőrleegioni, kus teenis 5 aastat. (Temast intervjuu helilindil)
Kasutaja avatar
gnadenlose
Liige
Postitusi: 2160
Liitunud: 02 Mär, 2004 13:18
Asukoht: Kilulinn/Kardulavabariik
Kontakt:

Postitus Postitas gnadenlose »

Mingi 5 aasta eest umbes ilmus selleteemaline kirjutis Eesti Ekspressis, mul on see artikkel koos fotoga alles kenasti...
Гив Ми Мани
Kasutaja avatar
taz
Uudistaja
Postitusi: 16
Liitunud: 06 Jaan, 2004 9:26
Kontakt:

Postitus Postitas taz »

Antud artikkel ka ilusasti internetis olemas

Eesti Ekspress 05. oktoober 2000
Ellujäämise kõrgkool

http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2000/40/Aosa/kuum1.html
Warning: Trespassers will be shot. Survivors will be shot again.
Kasutaja avatar
gnadenlose
Liige
Postitusi: 2160
Liitunud: 02 Mär, 2004 13:18
Asukoht: Kilulinn/Kardulavabariik
Kontakt:

Postitus Postitas gnadenlose »

See pole just see artikkel, mida silmas pidasin. See, millest rääkisin, pajatas pärast sõja lõppu Võõrleegionisse sunnitud eestlastest. Illustratsioon oli ka vastav. Mul pole kahjuks skännimisvõimalust, muidu paneks siia selle üles.
Гив Ми Мани
Kasutaja avatar
Arf
Liige
Postitusi: 299
Liitunud: 18 Veebr, 2004 1:12
Kontakt:

Postitus Postitas Arf »

millal see sinu artikkel ilmus. seda saaks ju ekspressi arhiivist siis otsida.
Kasutaja avatar
gnadenlose
Liige
Postitusi: 2160
Liitunud: 02 Mär, 2004 13:18
Asukoht: Kilulinn/Kardulavabariik
Kontakt:

Postitus Postitas gnadenlose »

Arvan, et millalgi 2000...
Гив Ми Мани
Che

Postitus Postitas Che »

Kas keegi teab kui palju neid üldse oli kes prantslastele vangi langesid, pakun, et üsna vähe. Prantslastele läks Raimsi piirkond ja natuke Lõuna Saksamaad, seal aga eesti väeosi ei olnud. Samuti ei teeninud eestlased ulatuslikult Saksa diviisides, sest Saksa diviisid ka SS komplekteeriti üldjuhul nn Riigisakslastest või siis etnilistest sakslastest kes seaduse alusel said kohe päritolu tõttu Riigisakslasteks. Teiseks vangi langenud eestlased said Stantoni doktriini tõttu(EV oku patsiooni mittetunnnustamine) kohe eristaatuse ja paljud neist astusid US Army teenistusse sõjaväeteenistujatena ning isegi pidasid vahiteenistust natsi sõjakurjategijate vanglates ka Nürnbergi protsessil. Pakun, et võõrlegioniga liituti peamiselt muudel kaalutlustel, et saada korralik tööots, mis võis tollel hetkel olla palju parem kui kui DP(displaced person) staatus kuniks liitlased otsustasid mida nendega teha. Fakt on ka see, et ega elu saksamaal 45-48 ei olnud eriti hea, paljud olid POW laagrites ja nende tausta uuriti ja ebakindlus tuleviku ees oli suur. Nendes tingimustes oli Legion hea pääsetee ja pakkus mingitki stabiilsust. Ise kohtusin LAV ühe eesti vanamehega, kes oli legionär olnud, kuid kesk Aafrikas. Väidetavalt jooksis ta prantslaste poole üle 1943, ma küll ei tea kus rindelõigus aga võibolla oli ta Afrikakorpuses. Ta ei rääkinud sellest palju ja ma ei hakanud ka küsima.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Teiseks vangi langenud eestlased said Stantoni doktriini tõttu(EV oku patsiooni mittetunnnustamine) kohe eristaatuse ja paljud neist astusid US Army teenistusse sõjaväeteenistujatena ning isegi pidasid vahiteenistust natsi sõjakurjategijate vanglates ka Nürnbergi protsessil. Pakun, et võõrlegioniga liituti peamiselt muudel kaalutlustel,
Paljud eelnevas postituses toodud väited on õiged, kuid vale on panna ühte patta kõik okupatsioonitsoonid sõjajärgsel Saksamaal. Elu nendes oli sisse seatud küllaltki erinevatel põhimõtetel. Kui inglise ja ameerika tsoonile on lihtsam võrdusmärki panna, siis prantsuse okupatsioonitsoon oli midagi muud. Valikud, mida eelpool postitanu esile tõi, seal puudusid. Samuti oli suhtumine baltlastesse tunduvalt halvem kui riigisakslasesse. Kuigi prantsuse tsoonis oli eestlasi suhteliselt vähe, pidid nad oma edasise eksistentsi eest kõvasti muretsema. Prantslaste poolt pakutud variandid olid ainult halvad ja neist tuli valida sobilikuim. Kedagi ei pakkunud sulle seal mingit DP staatust ega teenimist mingites vahipataljonides (kui just leegionit selleks ei nimetatud).
Che

Postitus Postitas Che »

Lugupeetud oponent, küsimus on ju selles, et kui palju arvuliselt Eestlasi sattus Prantsuse tsooni, kahjuks ei ole mul objektiivset statistikat, kuid usun et neid oli väga vähe võibolla sadakond. Minu enda onu, kes täna elab Suurbritannias langes prantslastele vangi Belgia/Luxemburgi piiril ja sattus ta sinna peale Lätis asuva Abwheri luurekooli evakueerimist läände. Kuna tegemist oli sõjaväeluure ohvitseriga, siis oli ta juba 1946 a. Briti sõjaväeluure teenistuses Londonis. Kuid üldiselt ega prantslased eriti vange võtnudki, kui siis võibolla alles sõja lõppedes. Aga kas kellegil on infot mida võisid prantslased teha waffen SS teeninud prantslaste endiga? :(
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Che kirjutas:Aga kas kellegil on infot mida võisid prantslased teha waffen SS teeninud prantslaste endiga? :(
Suure osaga oli jutt olnud suht lühike - kollaboratsionist ning oksa. Või veelgi hullem ots.

Hetkel ei oska ühtegi täpsemat vihjet anda, kui et võid külastada siin varemgi reklaamitud foorumit http://forum.axishistory.com ning teha seal näiteks otsingu sõnadega faith of charlemagne soldiers.

Saab küllalt põhjalikke ja suht jubedaid lõpu lugusid.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Teema illustreerimiseks panen siia üles leegionis Aksi nime kandnud Arved Kungase mälestused

LÄBI LAAGRITE LEEGIONIST LEEGIONI

Alljärgnevate ridade autoril on olnud au – ajalooliste sündmuste survel – teenida kahes leegionis: Eesti Leegionis ja Prantsuse Võõrleegionis.

Pärast taganemist Eestist üle Saaremaa, sattusin nagu paljud teisedki kaasvõitlejad Neuhammeri laagrisse. Mind saadeti 46. Rügemendi 3. kompanii koosseisus taas idarindele. Seal, Oppelni ja Briegi vahel asuva Wolfsgrundi küla ees, sain peaaegu kohe ühe snaiperi kuulist haavata. Nii lõpetasingi sõja Saksamaal asuvate Wermsdorfi ja Riesa tagavarahaiglates, kuhu jäin kuni 26. aprillini 1945. Sel kuupäeval algas minu sõjavangi periood.
Tol 26. aprilli pärastlõunal tulid kaks ameeriklast jalgratastel(!) Wermsdorfi lossis asuvasse haiglasse teatega, et keskööl antakse see piirkond üle Punaarmeele. Nad lubasid endiga kaasa võtta mehed, kes jaksavad käia ning eelistavad endid vangi anda ameeriklastele. Ühtlasi kahetsesid nad, et neil polnud võimalik kaasa võtta raskemaid haavatuid. Varsti oligi koos umbes 3000-meheline „vabatahtlike“ sõjavangide salk, kes asus teele lääne poole kahe ameeriklase saatel. Kõik olid heas tujus, lauldi ja mängiti lõõtspilli. Kõik lootsid peatsele vabanemisele. Minu teada polnud rohkem eestlasi selles kolonnis. Kuulsime hiljem, et ameeriklased olid siiski veel enne keskööd ka raskelt haavatud Wermsdorfist ära toonud.
Meie lõbus rongkäik sai esimese pettumuse külas, kus oli suuremaid ameeriklaste üksusi ja kus meid värvilised sõdurid vaenlastena vastu võtsid. Ohvitseridelt kisti maha pagunid ja aumärgid. Vangide taskud ja leivakotid tehti tühjaks. Leitud isiklikud tarbed ja asjad lihtsalt visati teekraavi, nähtavasti vangide kiusamiseks. Protesteerimine tõi endaga kaasa vaid rusikahoope.
Toitlustamisest ei olnud esimesel neljal päeval juttugi. Läbitud kogumispunktides tuli magada lagedal väljal ning kannatada joogivee puudust. Lõpuks, pärast transporti rongil ja veoautodel, jõudsime mai algul Sinzigi laagrisse, kus Reini kaldal oli koos üle 120.000 vangi. Toit oli äärmiselt napp. Nii näiteks anti üks valge leib 20 mehele päevas ja igaüks sai paar supilusikatäit aedviljakonservi, millest piisas vaevalt lahjaks supiks kui mitu meest oma normid kokku panid. Eestlasi oli seal algul koos 60 mehe ümber. Hiljem eraldati paarkümmend endist leegionäri erilaagrisse, sest nad ei saanud oma veregrupi märgi tõttu varjata Relva-SSi kuuluvust ega võinud endid mingisse muusse relvaliiki kuuluvaks tunnistada. Nende meeste hulgas oli ka käesolevate ridade kirjutaja.
Imelikul kombel oli selles erilaagris toit pisut parem ja ameeriklased kohtlesid meid koguni teatava aupaklikkusega. Muidu möödus igapäevane elu monotoonselt ning ikka endiselt lageda taeva all ilma mingisuguse kaitseta vihma, tuule ja päikese eest. Säärane logelemine kestis kuni juulikuuni, mil ameeriklased andsid laagri ja vangid üle prantslastele. Üleandmiskingina tühjendasid ameeriklased nende varustuslao, jagades vangidele jalanõusid, tekke ja riideid.
Prantslaste saabumisel võttis elu vangilaagris päevapealt teise ilme. Toitlustamine muutus kehvaks, samuti ka vangide kohtlemine. Hiljem selgus, et meie valvuriteks olid endised prantsuse FTP liikmed (prantsuse kommunistlikud vabakütid ja partisanid), kes olid tegutsenud Saksa okupatsiooni ajal Prantsusmaal kommunistliku partei terroristidena.
Kättemaksuks korraldasid need uued kangelased ja „võitjad“ siis vangide peksmist, nende vähese vara ülevõtmist ja ameeriklaste poolt jagatud jalatsite ning riietuse konfiskeerimist. Peab mainima, et meie valvurid olid niisama viletsasti riietatud kui meiegi. Eriti toorelt käituti aga elsasslastest vangidega. Teatavasti olid elsasslased mobiliseeritud nn. rahvussakslastena Wehrmachti ja Waffen-SSi. Prantsuse kommunistid kohtlesid neid reetureina. Avastatud elsasslasi sunniti kadalipu spaleeride vahelt käpuli roomama kuni suurte latriinideni, kuhu neid siis paisati väljaheiteisse ja kuhu nad uppusid või kus neid lõpetati kivide loopimisega! Pärast selliseid juhtumeid ei julgenud enam ükski elsasslane oma prantsuse kodakondsusest rääkida.
Sinzigi laagrielanike arv kahanes päevpäevalt ja lõpuks jäi kohale vaid erilaager. Igast rahvusest veregrupi märkidega meestest. Viimaks viidi meid üle Andernachi laagrisse, mis juba algusest peale oli olnud prantslaste valduses. 19. kilomeetri pikkune vahemaa tuli jala ja jooksusammul katta. Nälginud mehed langesid maha nagu kärbsed ja neid ei ergutanud isegi mitte püssipärade hoobid. Õnneks meile kõigile kohtusime poolel teel ühe ameeriklaste kolonniga. Ameeriklased seekord käitusid ausate sõjameestena. Nad peatasid vangide kolonni ja selle saatemeeskond sai ameeriklaste käest sõimata. Ameeriklased ootasid niikaua kui kõik haiged veoautodel edasi transporditi ning seda nende ülevaatuse all.
Andernachi laagris oli olukord veelgi räbalam. Tuule ja vihma eest mingit varju ei olnud ja maasse ei tohtinud ka kaevuda. Esines kordi, mil meie valvurid öösiti oma joomapidudel umbpead laagrisse tulistasid. Õnneks oli selliste „naljategude“ tulemusel suhteliselt vähe ohvreid.
Pärast pikka vabanemise ootust avanes septembrikuus võimalus minna vabatahtlikult tööle ja meid transporditi siis Prantsusmaale. Meie teekond kuni Prantsusmaa piirini oli tõesti liigutav. Igas jaamas, kus peatusime ja kus eraisikuil oli vähegi võimalust meiega kokku puutuda, andsid inimesed meile kas või nende viimase leivapalukese. Ka võeti salaja vastu kirju omastele edasitoimetamiseks.
Prantsusmaale jõudes oli vastuvõtt hoopis jahedam, iseäranis Põhja- ja Kesk Prantsusmaal. Seal loobiti jaamades meid kividega ja rauatükkidega. Iseäranis agarad vangide peale sülitama ja kisama olid naised!
Selles transpordis olin vist ainuke eestlane. Teised reisikaaslased olid kas riigisakslased või rahvussakslased idaaladelt. Meid saadeti seekord Annecy linna Savoias. Seal asus üks musterlaager, mis oli mõeldud välismaalastele näitamiseks. Tegelikult oli see endine saksa sõjaväelaager elektrivalgustuse, veevärgi, spordiplatsi, raadio, raamatukogu ja kirikuga. Iga 40 mehe peale oli barakk voodite ja tekkidega. Toit oli vangide kohta hea. Laagrisse kuulus umbes 3000 vangi, kes peaaegu kõik käisid tööl väliskomandodes. Laagris püsis alaliselt ainult paarsada meest.
Nii sain minagi lõpuks mõneks nädalaks üksikkomandosse ühe talumehe juurde tööle. Külas, kus asusin, oli elu päris hea ja kohalikud elanikud kohtlesid mind ja teisi vange päris sõbralikult. Sain oma peremehega kaunis hästi läbi. Meievaheliseks tõlgiks oli talusulane, kes oli olnud prantsuse sõjavangina Saksamaal. Peremees oli naljakas mees - kõva kommunist, kes luges parteilehte „Humanite“, mis teda aga ei takistanud käimast igal pühapäeval kirikus, kust naastes tihti sõimas oma palgalist sulast, kui see oli jätnud või unustanud mõnd kodust talitust tegemata. Minu seletusi (tõlgi läbi) tegelikust kommunismist „töörahva paradiisis“ ta ei tahtnud võtta tõena. Ka ei mõistnud ta miks ma ei tahtnud kodumaale tagasi minna. Kahjuks lõppes see poolvabadus kiiresti ja meid (- samas külas oli veel teine eestlane, pärit Pandiverest) saadeti St-Fonsi laagrisse Lyoni lähedal. Ametlikuks põhjuseks oli „kodumaale“ saatmine. Lyoni linnast ja selle ümbrusest jäi mulle väga halb mulje. Linn oli ohtrasti kaunistatud „rahvaste isa“ Stalini piltidega ja punalippudega. Meie valvurid ja eraisikud kohtlesid meid vaenlastena.
Laagrisse ilmusid Prantsuse Võõrleegionisse värbajad, kes hoiatasid meid venelastele väljaandmise eest. Pikema kaalumise järel otsustasimegi „paradiisi sõidust“ pääsemiseks astuda vabatahtlikult Prantsuse Võõrleegioni. Meid oli kokku 21 baltlast, keda siis paigutati ühte Lyoni kasarmusse. Eestlasi oli kuus: Heinrich Remmelgas Rakverest, Ilmar Teder Viljandist, Arnold Tölp Läänemaalt (sai hiljem Indohiina surma), August Lapp Tartust, Alfred Kloks Märjamaalt ja mina. Mul õnnestus saada tööle kasarmu kööki. See töökoht andis võimaluse muretseda rohkelt toitu ja nii ei tarvitsenud mu nälgind saatusekaaslased enam tunda tühja kõhtu.
Lyonist saadeti meid kurikuulsasse St. Niklausi kindlusse Marseille’s, kus asus Leegioni värbamiskeskus. Esimene mulje Leegionist oli halb. Rekrutid olid majutatud niisketesse ja külmadesse keldritesse. Voodid ja tekid olid täisid ja lutikaid täis ning toitlustamine polnud kõige parem. Kohtlemine kaadri kapralite ja allohvitseride poolt oli äärmiselt range ja toores.
Mõni päev hiljem oli mul järjekordselt õnne ja sain ühe eestlasest kaprali vahendusel kaadrite juurde tööle. Minu peamiseks ülesandeks oli kellegi endise, okupatsiooniaegse prantsuse ministri eest hoolitsemine. See keskealine jõukas mees oli astunud Leegioni, et pääseda vangistusest ja kohtust. Ta tegi hiljem, kuni Indo-Hiinas langemiseni, Leegionis kiiret karjääri.
See eelistatud seisukord kestis peaaegu kuu aega, mis kulus ära igasugustest komisjonidest läbikäimiseks. Käisime ka saunas ja juuksuri juures, kes kõigil juuksed nulli peale maha pügas. Eestlaste, lätlaste ja leedulaste käest võeti veel allkirjaga tõend, et nad pole kunagi Nõukogude Liidu kodanikud olnud ega tahagi selleks saada. Pärast lõplikku Leegioni vastu võtmist anti meile ka „uus munder“ - Esimesest maailmasõjast pärinevad aegunud kaltsud. Peab aga ütlema, et arstlik kontroll oli väga range. Palju mehi praagiti sõjavigastuste või muidu kehva tervise pärast välja. Hiljem kuulsime, et neid siiski vangilaagrisse tagasi ei saadetud ja nad võisid jääda Prantsusmaale vabade töölistena. Ma sain kätte isegi prantsuse sõjavangi „palga“, kokku 21 franki 8-kuulise vangilaagris viibimise eest. Selle rahaga võis tookord käia umbes 3 korda kinos.
Nii käis meie „õppus“ kuni järgmise aasta märtsi-aprillikuuni välja. Tegelikult võis seda „õppust“ pidada peamiselt ameerika relvade tundmaõppimiseks ja prantsuse rivikorraga tutvumiseks. Saime ka paar korda laskmas käia, kuid tegelikult polnud niisugust väljaõpet kellelegi vaja, sest kõik mehed, peamiselt saksa sõjaväest tulnuina, olid igasugust õppust ja rindepraktikat juba küllalt saanud. Sakslastel lasti laulda nende endiseid marsilaule, kuid uute „prantsustatud“ sõnadega. Kohalikud kommunistlikud ajalehed olid sellele väga kurjad, et lasti endisi „natse“ niimoodi Aubagne linnas paraadi teha. Prantslastest ohvitseridel oli hea vabandus: „Palun väga, marsilaulude viisid on küll saksa omad, kuid sõnad on väga prantsuse patriootilised!“
Meile, baltlastele, valmistati veel viimane üllatus. Ühel päeval tuli käsk kõik relvad ja varustus ära anda, kuid endid siiski soojalt riietada. Meid esitati Marseille’s vene komisjonile, kes lahkesti soovis vastu võtta „kodumaale tagasipöördujaid“. Keegi ei olnud kindel, et meile seda ,,puhkusereisi“ peale ei suruta. Mind kutsuti isiklikult ühe Leegioni valgevenelasest majori juurde, kes mind igati püüdis julgustada punastele vastupidamiseks ning andis nõu kuidas neile vastata. Kuid temagi ei olnud kindel meie tuleviku osas. Nii esitati meid Marseille’s vastavates ametiruumides ühele vene NKVD-kaptenile, kes püüdis teada saada meie õigeid nimesid, elu- ja sünnikohti jm. isiklikke andmeid. Kuigi ma vene keelt oskasin, mängisin mittemõistmist ja lasin kõik tema küsimused saksa keelde tõlkida, võites seega aega vastamiseks. Tollal võis Leegionisse astumisel ennast sisse kirjutada ükskõik millise nime ja rahvuse all. Seda taktikat kasutasid ka paljud teised baltlased. Minu teada ei leidnud vaene NKVD-lane ühtki vabatahtlikku „paradiisi“ sõiduks. Ka olgu siinjuures märgitud, et enamik tema poolt korjatud isiklikke andmeid olid valed.
Viimaks jõudis kätte aprillikuu, mil meid laaditi ühele Hollandi laevale nimega „John de Witt“ ja läks Indo-Hiinasse sõiduks, kus prantslastel oli hädasti vaja kutselisi sõdureid sealsete kommunistlike mässajate (vietminhide) vastu võitlemiseks. Nii algas mul järjekordne kommunistide vastane võitlus, kuid seekord ilma klassikalise sõja reegliteta.
Che

Postitus Postitas Che »

Noh, mis need prantslased siis pidid nende sõjavangidega tegema, neile veini ja juustu pakkuma, või hoopis pai tegema, selle eest, et Kolmas Riik neid okupeeris.
Selline on juba sõduri saatus, millega iga sõdur on juba ette arvestanud, et ta võib saada haavata, -surma või vangi langeda!
Ära sõdi kui ei taha, deserteeru või jookse mobilisatsiooni eest metsa. Õige sõdur käsu korras ei sõdi, vastupidisel juhul on ta lihtsalt sõjasulane!
Ühes vanas Eesti sõjafilmis `Inimesed sõdurisineleis` vms. ütles üks tegelane kuldsed sõnad, et /--/ sõdur, kes ei usu selle armee võitu kuhu ta kuulub ei sobi-- vähemalt sellesse armeese/--/ ehk, kui läksid, siis sõdi ja talu kõiki sõjaveteenistusega kaasnevaid raskusi, vangi langemine kaasaarvatud, mitte ära kaeble, et kui vähe anti süüa ja oi kuidas peksti!
Venelastel oli vangilangemine keelatud ja Roomlastel samuti, Jaapanlased sooritasid pigem harakiri, nii et jah kahjuks oli sõda paljudele meie kaasmaalastele selline õnnemäng, kus nad tegid oma valiku kaotaja kasuks või jätsid siis oma valiku üldse tegemata, mis oli tegelikult palju halvem.
Näiteks need, kes Velikije Luki all üle jooksid, tegid oma valiku.
Sõjas on ju elul hoopis teine dimensioon, elatakse sekund korraga! Cet La Vie. Kuid lugu, kui puhas ajalooline dokumentalistika, oli iseenesest huvitav lugeda, aga mulle ei meeldi see väliseestlaste kirjastiil, kuidagi liiga propagandistlik meenutab väga nõukogude patriotismi.
Kasutaja avatar
taipohh
Liige
Postitusi: 320
Liitunud: 03 Aug, 2004 17:05
Asukoht: Kelder
Kontakt:

Postitus Postitas taipohh »

huvitav jutt,aga selle hindohiina kohta pole mingeid lugusi,kuidas seal sõditi jne.?
Kui ma oma suhkru normi ei saa, siis ma vihastan!
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist