www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 04 Juun, 2020 11:55

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 102 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Kuperjanov
PostitusPostitatud: 24 Juul, 2008 18:33 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Veebr, 2005 22:42
Postitusi: 392
Asukoht: Raplamaa
Väike lõik äia mälestustest kohtumisest Kuperjanoviga koos eelnevate
sündmustega:


ÕPPURINA VENEMAAL


1918. a veebruaris, kui Saksa väed okupeerisid Eesti, õppisin Venemaal Sablino asulas (Leningradi lähedal) gümnaasiumis.
Eesti okupeerimisega katkes side minu kodustega, kes asusid Tartumaal Avinurme vallas.
Kevadel peale gümnaasiumi lõpetamist asusin elama Tosno (Nikolai, Oktoobri) jaama lähedale oma tädipoegade juurde, neist kaks olid ohvitserid ja üks kohalik kooliõpetaja (hiljem ärimees).
Toiduainete nappuse tõttu läksin koos tädipojaga, tolleaegse lipnikuga, ühte natsionaliseeritud mõisa aiatööle. Teesklesime vilunud aednikke ja meile maksti 11. rubla päevas, kuna kohalikud venelased said vaid 10 rubla.
Meie teenistus ei kestnud kauem kui esimese pühapäevani, millist kavatsesime pühitseda, kuid tööde üldjuht seda ei lubanud. Kuna meile ka loodetud toiduainete kaarti ei antud, siis võtsime lõpuarve. Töölt lahkudes püüdsime valmistada leiva aseainet lina ja ristikuseemneist, kuid sellest valmistatud leib polnud kuigi isuäratav. Rukkijahu ostmiseks matkasin Luuga jõe äärde Dolgaja Melnitsa eesti asundusse. Sealt õnnestus osta 1,5 puuda rukkijahu, mille viisin küüdimehega 40 km eemal- asuvasse Moloskovitsõ jaama. Edasi raudteel Lissino jaama. Jaamast kandsime tädipoegadega vähema tähelepanu äratamiseks jahu seljas 10 km .


ESMAKORDNE PIIRIÜLETAMINE

Juulikuu lõpul oli vintsutused Venemaal muutunud talumatuks ja otsustasime tulla Eestisse.
Jamburgis selgus, et optantide ešelon väljub alles kolme päeva pärast. Seetõttu otsustasin piiri ületada salaja. Juba Jamburgi raudteesillal seisis valvur-punaväelane. Üle pääses ainult kohalikust komandantuurist välja antud “propuskiga” (läbilasketähega). Liikusin sillale koos kohalike elanikega ja ulatasin punaväelasele oma propuski, mis oli välja antud Tosno jaamast ja maksev ainult sõiduks Jamburgi. Valvur uuris minu propuskit erilise tähelepanuga ja kordas:
“Tosno, Tosno.” Olukorra päästmiseks sirutasin propuski tagasisaamiseks käe ja ütlesin: “ Noh seltsimees, kas lugemine teeb raskusi, näed ju, et propusk on õige!” Mõned kohalikest elanikest turtsatasid naerma ja valvur ulatas propuski tagasi ning laskis üle silla. Vene piiripunktis Dubrovka külas ootas üle piiri pääsemist 5-6-meheline salakaubavedajate jõuk, nendega seltsides sain kergelt üle kõigist formaalsustest.
Piiripunkti komissarile kinnitasime, et elame neutraalribas (saksa valvepostide ja vene valvepostide vaheline umbes 7-8 km laiune riba) ja soovime minna koju. Saanud propuski lähenesime traataia väravale, kus valvuriks oli eestlane. Valvur kontrollis propuskid ja pakid ning pakkide sisukohaselt võttis ka altkäemaksu. Väravast läbi pääsenud, läbisime neutraalriba vahejuhtumiteta. Popovka küla juures kohtasime saksa valveposti. Valveposti allohvitserile maksime igaüks kaks “tsaarirubla”, siis pääsesime Narva jõe äärde. Üle jõe viimise eest maksime paadimehele ühe rubla inimeselt ja olimegi Narva linnas. Suundusin raudteejaama. Jaamas selgus, et ilma ausveisita (isikutunnistuseta
?) raudteel sõita ei saa. Otsustasin siis matkata Avinurmeni jalgsi. Vaivara lähedal pidasid mind saksa sõdurid kinni. Uskusin, et viimased kavatsevad mind vangistada, kuid fritsusid huvitas enam korv, mida kandsin kaasas! Küsiti, kas midagi müün? Pakkusid omalt poolt sigareid ja sigarette. Pääsesin sõdurite juurest minema, ilma et oleksin ostnud pakutud kaupa. Pärast nimetatud juhtumit tervitasin sakslasi ettevaatuse pärast juba kaugelt. Tervitamist õpetasid minule salakaubavedajad. Selgitades, et siis ei ole karta tülitamist.
Vaivaras ööbisin ühe vabadiku pööningul. Jõhvis jätsin korvi hoiule ühe metsavahi juurde, et ei ärataks tähelepanu. Iisakusse jõudsin õhtul pimedas. Pimedas liikumine oli keelatud. Pääsesin viisaka tervituse tõttu, kuna minule vastu ruttav sõdur (arvatavasti valvur) ilmselt pidas mind tuttavaks.
Hommikul päikese tõusuajal jõudsin Rannapungerja sillale. Sillal seisis valvur. Viisakas tervitamine päästis ka siin olukorra. Sõdur ainult naeratas ja ma võisin minna edasi.
Lohusuus pöördusin sisse oma tädi poole, kuid samas olid korteris ka saksa allohvitserid. Pääsesin edasi õnnelikult.
Avinurmes leidsin venna parajasti heinatöölt. Tema juures töötasid kaks noormeest, kes osutusid sakslaste poolt likvideeritud 2. polgu sõdureiks.
Tutvudes olukorraga, läksin mõne päeva pärast komandantuuri näpupassi soetama. Tõlgi kaasabil ja kinnitusel tõendasin, et haiguse pärast pole saanud näpupassi varem soetada. Komandant uskus seletust.
Augusti kuul korraldasin kohaliku raamatukogu põhikirja tõlkimist ja uuesti organiseerimist. Käisin ka mõned korrad Tartus uurimas kooliolusid, kus veendusin, et õpingu jätkamiseks pean siirduma tagasi Venemaale.

TEISTKORDNE PIIRIÜLETAMINE

Septembri kuu esimestel päevadel sõitsin hobusel Narva, et ületada piiri teistkordselt. Narvas aga selgus, et sakslased on ehitanud Popovka küla kohta kaheksakordse traataia ja
selle elektriseerinud. Püüdsin pääseda läbi traataia väravast. Seal seisis aga valvur, kes ei lasknud läbi ei muidu ega raha eest, kuigi pakkusin talle 50.-. Ütles vaid: “ Kas tahate, et minule lastakse kuul pähe?” Veendusin, et valvur on eeskujulikult kohusetruu ja läbipääsuks tuleb otsida teist kohta…
Lahkusin näiliselt traataia juurest, kuid umbes 200 m eemal, kus traataed tegi nurga, pöördusin põõsaste varjus tagasi. Traataia keskel oli tõesti kolm traati isolaatoritel, kuid päevaajal nähtavasti ei olnud voolu sees.
Neutraalribas ööbides kuulsin pererahvalt, et pääseda Jamburgi olevat väga raske, pidavat kõiki arreteeritama. Polnud teist valikut, kui suundusin järgmisel päeval otse punaväelaste valvepostile. Postil oli eestlane, kes uskus mind, et põgenesin Venemaale sakslaste poolt

arreteerimise kartusel kui Venemaa gümnasist. Punaväelane kinnitas, et sakslased kauaks Eestisse ei jää. Küll varsti minnakse ja nad sealt minema pekstakse! Ütles veel, et sakslasi pole Eestis kuigi palju, ainult linnades ja üksikutes jaamades
Komissar uskus samuti minu juttu ja andis propuski Jamburgi sõjapõgenike bürooni. Edasi liikudes jõudsin Petrogradi , kus kirjutasin end sisse Geograafia Instituuti. Samasse instituuti astusid ka minu kaks tädipoega, mõlemad ohvitserid. Nende elu läks aga päev-päevalt kibedamaks, sest nad olid sunduslikult registreeritud instruktoriteks, kuid tegelikult hoidusid õppustest.
Et mitte sattuda punaväkke, otsustavad tädipojad siirduda Eestisse ja mind kutsuti kaasa teejuhina.


KOLMAS PIIRIÜLETAMINE

Nõustusin ettepanekuga ja oktoobri alul asusime teele, mina teejuhina. Kavatsesime tulla üle piiri Vasknarva kohalt. Sõitsime raudteel Veimarini. Jaama valvasid punaväelased, kuid kombineerisime endid valvuritest mööda. Suundusime öise pimeduse kattel kaardilt mahajoonistatud skeemi järgi Vasknarva poole. Öö oli kottpime ja vihmane, tee kitsas ja porine. Metsa läbides kaotasime tee. Otsustasime ööbida suure kuuse all, et valge tulekul teha kindlaks asukoht ja õige liikumise suund. Uinusime väsimuse tõttu raskelt. Hommikul ärkasime läheneva jutukõmina peale… Selgus, et magasime üsna tee ääres ja meist möödusid lähedal asuva Ivanovi klaasitehase töölised.
Muraveinos kuulsime, et Oudovas on väljakuulutatud mobilisatsioon. Kasutasime juhust ja suurematel sildadel seletasime valvuritele, et kuulume mobilisatsiooni alla ja läheme Oudova komisjoni.
Ühe päeva peatusime ühe eestlase talu pööningul. Kuivatasime endi rõivaid ja puhkasime. Järgmise päeva matkal tekitas tuska toidu küsimus. Kaasavõetud tagavara oli otsas ja toiduainete ostmise võimalust ei olnud. Käisime mitme eestlasest poodniku juures toitu palumas, kuid kõikjalt saadeti minema külma rahuga. Eestlasest metsavahi juures ei lastud meid isegi tuppa sooja. Tuletasime siis meelde, et suguvendi peaks ikka rohkem austama kui oma koera, kes toas mõnules ja meile vastu haukus. Olukorra päästis üks külalislahke venelane, kellel endal küll kahjuks leivaraasugi kodus ei olnud, kuid laenas seda meie jaoks oma naabrilt…
Gostitsõ jaama juures varitsesime parajat momenti, et teha kiirhüpe üle lageda kivitee. See õnnestus ja olimegi neutraalriba võsastikus. Narva jõe äärde pääsemiseks pidime põlvini vees minema üle heinamaa.
Narva jõe äärsest külast palkasime vene kaluri. Moondasime ka endid kalureiks ja võrkudega koormatud lootsikus möödusime saksa valvepostist. Seega saabusime Eesti poole Jaama külla. Nimetatud külas ööbisime ühe venelase juures, kes jällegi näitas oma külalislahkust. Tõi välja kõik oma paremad palad ja leivanatukese, mida hävitasime näljaste huntidena. Hommikul ei tahtnud tasust kuuldagi ja koguni vihastas, kui lahkudes jätsime lauale vastava rahasumma.
Lohusuu poole liikudes kasutasime väikest “sõjakavalust“. Tädipojad andsid kõik pakikesed ja kotikesed minu selga ning liikusid minust eespool umbes kilomeetri võrra. Selguski, et tädipojad olid saanud valvureist mööda tervitamisega, kuid mind peeti kinni. Valvur kutsus välja saksa allohvitseri, kes kõigepealt nõudis minult näpupassi. Luges passilt nimetuse Avinurme ja arvas, et see on lubatud 25-kilomeetrisest raadiusest kaugemal. Tõestasin, et sinna on siiski ainult 25 km. Selleks lugesin sõrmedel järgnevate kohtade vahemaad enam-vähem õigesti, kaugemaid vähendasin aga niivõrd, et viimsest kümnest kilomeetrist sai 1 km. (Tegelikult oli Avinurme üle 40 km.) Kuna rääkisin veel, et tulen Jaama külast sugulaste poolt, lasksid sakslane mind minna.
Viimased viis kilomeetrit sõitsime vähema tähelepanu äratamiseks palgatud küüdimehega. Jõudsimegi koju õnnelikult.





KOHTUMINE KUPERJANOVIGA

Novembrikuu algul sõitsin Tartu. Juhuslikult silmasin
“Postimehes” kuulutust, kus paluti kõiki maalt sissesõitjaid tulla Suurturg nr.14 (?) Taipasin, et selle kuulutuse taga midagi peitub, ja läksin sinna õhtuhämaruses. Teisel või kolmandal korrusel leidsin väheldase mööbliga toa. Toas laua taga istus leitnant Julius Kuperjanov ja jagas korraldusi Kaitseliidu organiseerimiseks kellegile tundmatule härrale. Kuperjanov ei olnud veel juttu lõpetanud, kui keegi tormas uksest sisse ja hüüdis: “Alla ukse juurde tuli rühm sakslasi!” Kuperjanov küsis: “Kas tulid arreteerima?“ Sissetulija vastas, et ei tea nende eesmärki. Kuperjanov alustas väikese pausi järele juttu minuga ja küsis päritolu. Sellejärel andis mulle üleskutseid Mustvee alevi, Lohusuu ja Avinurme valdadesse viimiseks. Üleskutseis nõuti kiiremas korras Kaitseliidu organiseerimist. Relvi soovitati muretseda Saksa komandantuuridest kokkuleppel sakslastega. Vajadusel osta raha eest. Juhul kui sakslased peaksid loobuma ka müümisest, siis võtta vägivaldselt. (Kas käsk vägivaldseks võtmiseks oli märgitud üleskutsele või tuli see edasi anda suuliselt, seda täpselt ei mäleta.)
Üleskutsed taskus, väljusin Kuperjanovi juurest, kuid all ukse juures ei märganud enam ainsatki sakslast.
Õhtul käisin “Vanemuise“ teatris, vaatamas operetti “Omal jalgel”. Kupleedes kuuldus hulga pisteid ja kaudseid vihjeid sakslaste suhtes. Publik aplodeeris maruliselt.
Järgmisel päeval ostsin endale igaks juhuks säärega saapad ja kalifeepüksid. Tartust väljusin laevaga, et sõita Mustveesse. Sõiduks puudus küll komandandi luba, kuid kuidagi kombineerisin end siiski õhtuks sihtkohta.


OHTLIK KOHTUMINE

Mustvees suundusime koos tuttava koolipoisiga alevivanema juurde. Arvasin, et Kuperjanovi üleskutsed nakatavad alevivanemat, kuid eksisin. Ta veeretab neid sõrmede vahel, heidab lauale ega ütle suuremat midagi. Talle ei näi tegevat mingit lõbu neid meestele levitama hakata. Pöördume tagasi üle maja õue, hooviväravat avades seisame vastamisi Saksa ohvitseriga: ”Halt!” Mauserit käes hoides küsis, kes me oleme ja mida otsime? Näib, nagu haistaks ta midagi kahtlast. Surun üleskutseid kuuetaskutes. Vastasin, et oleme kooliõpilased ja käisime tuttavate juures. Ohvitser käsutas meid enda ees oma korterisse. Kutsus naabertoast tütarlapse, kohaliku arsti tütre. Meile näidates küsis: ”Kas need on kohalikud kooliõpilased?”
Tütarlaps vaatles meid uurivalt. Mind nägi esmakordselt elus. Vastas: ”Jah, on!”
Ohvitser laskis meid vabaks ja nii pääsesin ühes minu taskus olevate üleskutsetega. Läbiotsimise korral oleks ilmselt maha lastud.
Õhtul Avinurme minnes kinnitasin ühe üleskutse Pärniku poe uksele. Kohalikud olid väga imestanud. Kuidas see sinna sai? (Märkus: tegelikult jäigi see saladuseks, kes üleskutsed kohale tõi. Rääkisin sellest ajaloolasele Evald Laasile, kuid tema elu lõppes kahjuks ootamatult ruttu. Käsikiri J. J. mälestustest jäigi temale. Taastan arhiivist leitud märkmete järgi. Inge Kangur.)
Avinurmes üleantud üleskutsete mõjutusel või mõnel teisel põhjusel asuti Kaitseliitu organiseerima. Kaitseliidu ülemaks oli lipnik Johannes Jalak.
Detsembri algul käis Avinurmes lipn. Kõiv, kes pidas vallamajas kõne, kutsudes kõiki astuma Kaitseliitu.
Samal päeval korraldasin kohaliku Raamatukogu seltsi heaks peo, kus rahvast oli rohkesti. Näidendi sees sai mainitud, et punased on juba Vaivaras. Kuid publiku hulgast lisati, et juba Jõhvi lähedal. Teade punaste lähenemisest erilist meeleolulangust ei tekitanud ja peo lõpuks korraldatud tantsust võeti osa vägagi hoogsalt.
Keegi ei aimanud, et varsti ollakse sõjakeerises.

_________________
Si vis pacem, para bellum.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 03 Sept, 2008 12:29 
Eemal
Liige

Liitunud: 01 Apr, 2005 20:55
Postitusi: 129
Asukoht: Pärnumaa
Üldiselt on Hillarti seisukoht mulle vastuvõetav, küll aga on tekkinud ka üks küsimus. Nimelt seoses selle endise eskadrillikomandörist natšalniku näite kohta. Hillart sa väidad, et lugesid seda Suvorovi raamatust, millisest? Olen korduvalt läbi lugenud kõik eesti keeles ilmunud Suvorovi raamatud ja sellist episoodi pole neis üheski. Seega pidid sa sellest lugema võõrkeeles. Pealegi jääb sellise väite peale mulje, nagu Suvorov oleks kinnitanud nõukogude ajaloolaste väidet, et 1937-1938 aastal lasti kõik kõrgetel kohtadel olevad geniasalsed väekomandörid maha ja asemele pandi kogemusteta noored. Tegelikult on asi vastupidine Suvorov vaidleb sellele vastu ja sel teemal on ta kirjutanud ka minu arvates suurepärase raamatu "Puhastus". Seetõttu ei taha ma hästi uskuda, et eelpoolmainitud lõik kogenematust väejuhist-lendurist on pärit Suvorovi sulest.
Seos teemaga on selles, et käesoleva teema puhul toetan Hillarti arvamust, niiet palun mitte sõimata kirjutise teemasse mittevastavuse pärast.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 31 Jaan, 2009 1:39 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 20 Jaan, 2005 3:52
Postitusi: 1720
http://www.epl.ee/artikkel/457086
http://www.epl.ee/artikkel/457120

_________________
Pilt
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 03 Mär, 2009 22:49 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 16 Mär, 2008 20:52
Postitusi: 18
Asukoht: Tartu
Kuperjanovi kohta tean mina seda rääkida, et minu vana-vanaisa August Priimäe (Freiberg) võitles Vabadussõjas Kuperjanovi partsianide pataljonis, oli ka soomusrongi peal. Osales Tartu vabastamises ja Paju lahingus, kus Kuperjanov surmavalt haavata sai. Vanaisa rääkis oma isa sõnu ka mulle, kuidas Kuperjanov oli kõigis autoriteet, parim ja osavam väejuht, keda August ei olnud ei tsaari armees näinud ega isegi I maailmasõjas Euroopas võideldes näinud (Austria-Ungaris jm). Noore mehe kohta olid tal olnud vaimustavad kogemused ja tarkust oli kuhjaga. Eestlase kavalust oli ta täis olnud. Sest kuidas muidu ta nii kuulus üle maa oli. Kahju, et ühtegi dokumenti ega tõestusmaterjali pole Augusti kohta, võib-olla on, ei tea Ajalooarhiivis ei leitud.

Silver


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Juun, 2009 19:46 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 23 Veebr, 2005 20:33
Postitusi: 528
Asukoht: Tartu
Veel lugemist antud teemal:
http://www.kuperjanov.ee/

Milliseid kullakoormaid jahtis oberst Kalm?

_________________
... käituge nii, nagu oleks te üksi ja sõda algaks homme.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Juun, 2009 1:55 
Eemal
Liige

Liitunud: 01 Dets, 2005 23:09
Postitusi: 2228
Tsiteeri:
http://www.kuperjanov.ee/


Vaat see on alles huumorilehekülg. Pendel on liikunud teise äärmusesse.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Juun, 2009 6:26 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Veebr, 2007 16:31
Postitusi: 355
Asukoht: muuseum
Juhul kui härra Olev Teder peaks seda posti lugema, siis soovitus palun viitage oma allikatele korralikult. Fondis ERA 2124 on tagasihoidlikult ca 3000 säilikut mis kõik ei käi ltn Kuperjanovi ja tema üksuse kohta. Mis puudutab seda kaarti siis mul oli aega ca nädal, et seda teha, aga kui peaks kunagi tulema uus trükk siis selle vea parandame.

Edu!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Juun, 2009 8:25 
Eemal
Liige

Liitunud: 01 Dets, 2005 23:09
Postitusi: 2228
Ära seleta siin midagi, vaid mine ravi oma alaväärsuskompleksi, kaardivõltsingute viljeleja selline. :twisted:

Ole õnnelik, et sa pole peamine süüdlane. Teder on ta juba paljastanud:

Tsiteeri:
Miks kindral Laidoner hiljem Puurmani valla ala Vabadussõja kaardil punaste alla käskis joonistada loe osast Kuperjanovi kangelasteod".


Loeme siis:
Tsiteeri:
Et mitte ületähtsustada "nolgist"leitnandi edukust isamaa vabastamisel kaotati puht isiklikel emotsioonidel põhinevast alaväärsuskompleksist tulenevatel põhjustel ära 220 km2-ne tükk Eesti Vabariigi pinda, kandes selle tüki punaste alla kuuluvaks.


Tõsiselt rääkides - keegi kuskil kunagi tegi kaarti joonistades mingisuguse vea, mille põhjuseks oli teadmatus/väärinformatsioon ning nüüd on siis selle baasil vandenõuteooria kokku klopsitud. Neil koguteose "Eesti Vabadussõda" kaartidel on terve hulk vigu.

Asi on küllap tegelikult selles, et Kuperjanovi salk lahkus tõepoolest 3. jaanuaril Puurmanist Pikknurmesse, kust seejärel Saduküla ründas. Teder väidab, et Puurmani mõisa jäeti siiski 110 mobiliseeritut, 5 ohvitseri ja sõjaväeametnik kokku 8 püssiga (Kutsar, lk 127). Noh, kui see on tõsi, siis pole senised kaardid päris täpsed, aga et näha selle taga mingit võltsing-vandenõud, peab ikka olema väheke imelik. See leht tegelikult kubiseb igasugu pehmelt öeldes imelikest väidetest ja ütlemistest; igal sammul mingisugused pahatahtlikud võltsijad, valetajad, madalalaubalised alaväärsuskomplekside mõjul toimetajad, välja arvatud muidugi Kuperjanov ja Teder.

Väide, et Laidoner andis Puurmani mõisa kohta kaardi joonistamise puhul eriinstruktsioonid, meenutab mulle just nagu ühte juttu... Vapsijuttu:

Tsiteeri:
Kahjuks Vabadussõdalaste liikumise hoogustumisega keelati nn. "vapside" tegevus, mis seadis piirde ka Vabadussõja materjalide uurimisele ning tõukas vabariigi juhtivaid tegelasi tagantjärele toimunut võltsima.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Juun, 2009 12:03 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Veebr, 2007 16:31
Postitusi: 355
Asukoht: muuseum
Tulles tagasi selle kaardi juurde on kaardilegendis märgitud, et tegemist on SÕJATANDRI piiriga. Ehk selle alal toimus sõjategevus mitte ei ole tegemist Punaarmee edasitungipiiriga. Just sellise joone tekkimise taga on asjaolu et tihti peale ei jõudnud andmed vägede asetsustest õigeaegselt kõrgematesse staapidesse. Tihti peale oli olukord juba niipalju muutunud ja mingi asula või piirkond oli kas Eesti vägede poolt hõivatud või Punaarmee poolt hõivatud või mahajäätud. Samamoodi on Loode - Venemaal märgitud ära suured alad kus ei tegutsenud mitte ühtki Eesti Sõjaväe koosseisu kuulunud üksust. Balti pataljon tegutses küll Loode - Venemaal aga mitte igal pool.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Juun, 2009 13:13 
Eemal
Liige

Liitunud: 01 Dets, 2005 23:09
Postitusi: 2228
Antud juhul märgitigi see sõjatandri piir 1930. aastatel Pikknurme ja Puurmani vahele ilmselt teadmisega, et Kuperjanovi salk jättis Puurmani jaanuari alguses mõneks päevaks maha, liikudes Pikknurmesse. Seda, et Puurmanisse jäeti maha üks seltskond, kaardi joonistaja küllap lihtsalt ei teadnud.

See aga, et Kuperjanov Puurmani ümbruses tegutses, on "Eesti Vabadussõda" 1. köites täiesti ära märgitud, kusjuures tema salgale on üpris palju ruumi pühendatud (vt uus trükk, lk 338, 341).

Laidoner unustas siinkohal käsu võltsimiseks anda? Oi kui totter...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Juun, 2009 13:34 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 01 Dets, 2005 16:07
Postitusi: 164
Tere,
iseenesest huvitav on Kuperjanovi teenistuskäik Vene tsaariväes. Pole Kuperjanovi elulooga tegelenud ning seetõttu küsiks spetsialistede käest, kas keegi Kuperjanovi teenistuslehte näinud? Teda mobiliseeriti 1915. aastal. Alustas teenistust Novgorodi tagavarapataljonis. Sama aasta augustis ta lõpeats Petrogradi lipnike kooli (millise neist?) ning seejärel teenis 5. Kiievi grenaderipolgus Edelarindel. Oli roodu noorem ohvitser, jalaluurajate (maakuulajate) komando ülem ning rooduülem. Teda autasustati Anna ordeni II (??), III ja IV, Stanislavi ordeni II ja III ning Vladimiri ordeni IV järguga (milliste lahingute eest ta neid kõike sai??). Samuti Georgi risti IV järguga. Georgi risti ta sai pärjaga pärast 1917. a. veebruari ehk polgu soldatite komitee poolt. Seda võib tõlgendada kahtepidi: kas ta oli tõesti soldatite poolt niivõrd austatud või siis tantsis komitee pilli järgi (osavõtt miitingutest jms rindepoliitikast). Pigem vist esimene.
19.07.1917 sai haavata (kus lahingus??) ning teda evakueeriti Moskvasse (kuhu täpselt?). Detsembrist 1917 - Tartus (kuidas ta peale oktoobri Moskvast Eestisse sai? Teatavasti Moskvas tol ajal oli junkrute verine ülestõus.). Alates 12.12.1917 - Eesti rahvusdiviisi tagavarapataljoni ülema asetäitja, kuid teatavasti detsembris 1917 sellel ametikohal teenis al-kpt E.Vilmansen. Ka V.Lokki raamatus ei ole Kuperjanovits sõnagi. Milline siis oli Kuperjanovi tegelik roll Eesti rahvusväeosade loomisel ja millal ta tegelikult Eestisse tuli? Kõik see vähemalt minu jaoks on veits udune. Võibolla keegi on Kuperjanovi tausta tõsisemalt uurinud, et rahvakangelast nö igasugustest legendidest ja väljamõeldistest puhtaks teha?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 25 Juun, 2009 12:36 
Eemal
Liige

Liitunud: 01 Dets, 2005 23:09
Postitusi: 2228
Tsiteeri:
Samas lõi ta iseneselegi üllatuseks (ja teadmata?) Lõunarindel eeldused haaramaks initsiatiiv vastaselt veel ennem kui Tallinnas arvati seda saavutatavat.


Kuperjanovi pataljoni olulised teened jäävad jaanuarikuisesse vastupealetungi. Kuperjanovi tegevust enne seda Puurmani ümbruses pole mõtet suureks puhuda. Sama hästi lõi need eeldused iga teine väeosa, mis lõunarindel sel ajal paiknes. Tederi jutt ta kodulehel sellest*, kuidas seal kangelaslikult peaaegu et Tallinnat kaitsti, on asjatundmatu heietus. Punaarmee ei tunginud Puurmani suunas peale, vaid kavatses peale tungida hoopis mujal (lõunast Viljandi sihis ja Jõgeva-Põltsamaa sihis). Üldise olukorra seisukohalt oli Kuperjanovi tegevus Puurmani ümbruses mitte kuigi oluline.


*
Tsiteeri:
Arvestades eelnevat mõistab iga kainelt mõtlev inimene Puurmanis viibiva Kuperjanovi salga osatähtsust rindejoone kujunemisel ja punaste takistamisel loodesuunalisel pealetungil Tallinna. Lisades siia kogu Eestis kolmanda ja L-Eesti esimese külana vabastatud Saduküla operatsiooni edukuse, võime väita kindlameelselt, et leitnant Kuperjanovi sangarlikkus Puurmani Tartusuunalisel eesliinil põrmustas Punaarmee pealetungi Kesk-Eestile. Kes teab, kuidas salga puudumisel oleks olukorra tõsidus halvanud kogu Kesk-Eesti, millega vabariik oleks pooleks rebitud ning Rahvaväe üldjuhtimine Tallinnast suuresti pärsitud.


Mingit Punaarmee pealetungi "põrmustamist" lihtsalt polnud.

Mis puutub Sadukülasse, siis uues Tunas (2/2009) on avaldatud Kuperjanovi salgas teeninud lipnik Aleksander Mitnitsi kirjad koju.

Kiri 6.01.1919: "Eila olin Sadukülas, pidime mõisat tagasi võtma, kuid polnud kellegilt võtta, olid kadunud, ainult häävituse jäljed olid näha."

Ja nüüd vaatame raamatust "Kutsar" lehekülgesid 131-132, kus on lahingu kirjeldus Saduküla pärast. (Ilma igasuguse viiteta allikale.)


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 25 Juun, 2009 16:53 
Eemal
Liige

Liitunud: 01 Dets, 2005 23:09
Postitusi: 2228
Tsiteeri:
Ma pidasin selle "eeldusega" silmas Partsi-Kuperjanovi isetegevust Taru vallutamisel.. Wink


OK. Mulle jäi mulje, et pidasid silmas varasemat olukorda. Lõunarindel üldiselt haarati initsiatiiv ikkagi juba enne Tartu vallutamist.

Tsiteeri:
Muidugi võib vaielda kui kindel (ka ajalise pikkuse seisukohast) ning kui oluline sõjaliselt see "initsiatiiv" Tartu puhul oli, kuid moraalselt oli see ilma mingi kahtluseta sama oluline kui Narva tagasi võtmine!


Väga oluline, sest garanteeris, et Emajõe raudteesild langes tervena Eesti vägede kätte.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Reigole
PostitusPostitatud: 22 Juul, 2009 12:43 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 22 Juul, 2009 12:01
Postitusi: 10
Asukoht: Jõune
A.Kuperjanov kirjutab oma raamatu lk. 76-77:
„ Punased istusid suure jõuguna (mitusada meest) Sadukülas ja ei kavatsenudki taganeda, vaid pigemini edasi tungida, et meil taganemisteed ära lõigata. ... Järgmisel päeval käis Kuperjanov 2.polgu ülema juures selles asjas läbi rääkimas. Sellest käigust kõneleb prokurör Vilberg, kes siis 2.polgu staabi juures teenis.... Teada oli suur punaste ülekaal.... Järgmisel hommikul kella 5 paiku Kuperjanov isiklikult telefoni teel Põltsamaale teatanud, et Saduküla mõis on meie käes. (S.o. siis 06.01.19.-O.T.)
Nõnda, et arutleda selle üle kellel õigus, kas Mitnizil või Põltsamaa staabil, kaldub tegelikkus Kuperjanovi proua Alice öeldu kasuks. Samuti hoiti Vabadussõja muuseumis Kuperjanovi Sadukülast saadud nuga ja nuuti leitnandi vitriinil kuni vene okupatsioonini. Kui mõis oli juba vabastamise ajal tühi, nagu Mitnitz väitis, ei vedeleks seal sõjariistad põrandal. Ka pole kuulnud veel, et punased ilma lahinguteta kusagilt taganesid. Punaste pealetung pealinnale Jõgeva ja Põltsamaa liinilt käib ka just nimelt läbi Puurmani valla alade.

_________________
Olen uurinud 200 päeva arhiivis leit. Kuperjanoviga seonduvat ja leidnud üht ja teist. Loe "Kutsar" ja kodulehte www.kuperjanov.ee


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 22 Juul, 2009 13:21 
Eemal
Liige

Liitunud: 01 Dets, 2005 23:09
Postitusi: 2228
Tsiteeri:
A.Kuperjanov kirjutab oma raamatu lk. 76-77:
„ Punased istusid suure jõuguna (mitusada meest) Sadukülas ja ei kavatsenudki taganeda, vaid pigemini edasi tungida, et meil taganemisteed ära lõigata. ... Järgmisel päeval käis Kuperjanov 2.polgu ülema juures selles asjas läbi rääkimas. Sellest käigust kõneleb prokurör Vilberg, kes siis 2.polgu staabi juures teenis.... Teada oli suur punaste ülekaal.... Järgmisel hommikul kella 5 paiku Kuperjanov isiklikult telefoni teel Põltsamaale teatanud, et Saduküla mõis on meie käes. (S.o. siis 06.01.19.-O.T.)


Siit pole kuskilt otsast näha, et Sadukülas toimus lahing.


Tsiteeri:
Nõnda, et arutleda selle üle kellel õigus, kas Mitnizil või Põltsamaa staabil, kaldub tegelikkus Kuperjanovi proua Alice öeldu kasuks.


Ei ole kuskilt otsast näha. Pealegi, huvitav, millise "tegelikkuse" alusel on kirja pandud Saduküla vallutamise detailne kirjeldus raamatus "Kutsar"? Ehk viskaks selle allika letti, siis on mingitki alust Mitnitsi sõnades kahelda. Miks piirduda vaid Alice Kuperjanovi mälestuste tsiteerimisega, millest midagi konkreetset lahingu kohta Sadukülas välja ei loe? Samas Mitnits on justkui selle "lahingu" otsene pealtnägija. Millegipärast tundub mulle, et Saduküla vallutamine raamatus "Kutsar" on vaid kellegi fantaasialend...

Tsiteeri:
Samuti hoiti Vabadussõja muuseumis Kuperjanovi Sadukülast saadud nuga ja nuuti leitnandi vitriinil kuni vene okupatsioonini. Kui mõis oli juba vabastamise ajal tühi, nagu Mitnitz väitis, ei vedeleks seal sõjariistad põrandal.


Miks ei või tühjas mõisas põrandal nuga ja nuut vedeleda?

Tsiteeri:
Ka pole kuulnud veel, et punased ilma lahinguteta kusagilt taganesid.


Väljamõeldiste vorpimise asemel tasuks ehk veelgi rohkem arhiivis tööd teha ja raamatuid lugeda? Punased taganesid väga paljudest kohtadest ilma lahinguta. Toon peast praegu näiteks Mõisaküla mahajätmise jaanuari alguses.

Tsiteeri:
Punaste pealetung pealinnale Jõgeva ja Põltsamaa liinilt käib ka just nimelt läbi Puurmani valla alade.



Siis peaks äkki mobilisatsiooni välja kuulutama? Tegelikult, nagu juba ütlesin, mingit punaste pealetungi pealinnale üle Puurmani ei toimunud. Seega ei toimunud ka mingit selle pealetungi põrmustamist.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 102 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt