Mis hoiab sissi mõistuse juures?

[araterI]

Vendade Voitkadega oli asi küll tõele au andes nii, et selle meediastaariks saanud vennakse puhul oli tegemist lihtsalt tagasihoidliku vaimse arenguga aga tema venna puhul lisandus veel ka psüühiline hälve.

No tegelikult on ka selline taust metsasolemist soodustav aga me ei saa eeldada, et kõik metsa läinud mehed oleksid mõõdukast vaimsest arengust tulenevalt paljutaluvad ja ambitsioonideta.

[alo]

Soovitan lugeda Alfred Käärmanni "Surmavaenlase vastu". Veidi ettevaatlikult kirjutatud, kuid siiski metsavenna läbielamised oma käega kirja pandud. Räägitakse nii "lepiku liisust", niisama lepikus vastutulevatest Liisudest kui üldse ka metsavennana toime tulemise psüühilisest poolest. Näiteks eelpoolgi mainitud "preparaatidega" mürgitatud viinad, suguhaigete tüdrukute metsasaatmine eesmärgiga metsavendi nakatada jne.

Alo

[lennuk]

Tegelikult ütleb Käärmann sedasama, mida hillart. St sul peab olema tagala, teisiti sa ei funktsioneeri.

Iseasi, mida tagala all mõista. Tuleb koguda usaldusväärset infot ja elatisvahendeid. Samas, mida vähem su abistajad teavad, seda parem. Nii või teisiti langeb psüühikale väga suur koormus, pole võimalik hetkekski lõdvaks lasta. Ja eks jälitusmaania ja paranoilisus olegi sissi nö kutsehaigused.

[metssiga]

Kõikvõimalikele teoreetikutele tutvumiseks ühe metsavenna päevikulaadsed kirjutised. Albert Kosenkranius oli üks lihtne ja harilik eesti maamees. 1941 oli ta Kilingi-Nõmme ülestõusnute hulgas, 1945 sai teada, et ka tema kohta kogutakse selles asjas tunnistusi ja läks 23. veebruaril 1945 metsa. Sellel aastapäeval pani ta hiljem kirja oma mõtteid (kaustik konfiskeeriti pärast arreteerimist). Siinjuures on teemassepuutuv see, et A.K. oli selline üksinda ennast varjav ja mitte võitlev metsavend, kuni alates 1952 ta liikus ja tegutses aeg-ajalt koos Saare ja Oldega. A.K. tabati agendi poolt võileivaga sissesöödetud preparaadiga Neptun 12 ja mõisteti surma ning hukati.

Metsavend Albert Kosenkraniuse mõtted metsamineku aastapäevadel
Väljavõtted Albert Kosenkraniuse käsikirjalisest kaustikust 1953–1957


23. II 53. aastal
8 aastat.

Kui metsa vajusin, ei oleks küll uskunud, et nii pikk aeg tuleb kõrval hoida selle uue ussi tõu eest, ja et kaua saab inimene end metsas ära hoida, et on ka närvid vastu pidanud, sest mina olen ju täiesti üksildase elu elanud. Toiduga on ju siiani ka läbi saanud, aga nüüd läheb asi täbaraks. Täna söön viimase põdra liha ära, jääb veel paar pätsi leiba ja rasva, nii et pean enne musta maad välja minema, aga see on väga kardetav asi, pätid on väga valvel. Aga andku Jumal õnne.


10 aastat
23. II 1955. aastal

Täna pühitsen oma kümnendat aastapäeva. Tänu taevataadile, kõht on täis ja tervisel ka just viga ei ole, ainult see talvine aeg on väga igav, sest tööd pole midagi teha. Välisilmast ei tea ka midagi, kaks kuud olen juba üksilduses elanud, umbes kuu aja pärast saab ehk juba jalga harjutama hakata. Peaks ometi neist vereimejatest lahti saama, olen kümme aastat armast Eesti lippu hoidnud kui kõige kallimad varandust. Küll oleks siis suur rõõm kui saaks ta kord kodus vardase tõmmata. Antku Jumal õnne, loodan kõige paremat. Surm ja hukatus kommunistidele.

11 aastat tihnikus
23. veebruaril 1956. aastal

Peaks ometi 12. aastal midagi pööret tulema, et sellest igavast elust pääseks, läheb juba väljakannatamatuks ja hakkab juba närvide peal mõjuma, alatiseks elamiseks on mets loomadel, aga mitte inimestel, talved on väga igavad ilma tööta, ei lähe aeg kuidagi edasi. Sellel talvel on mull ometi üks seltsiline väike must koer, väga tark loom. Aga ta pole ju see mis inimene – kolm kuud ei tea välisilmast mitte midagi. Loodan kõige paremad. Surm ja hukatus komudele, oh te verejanulised pätid. 23. II 56. a. kell 2 päeval.

12 aastat
1957. a. 23. veebruar

[ järgneb tühi lehekülg ]

ERAF f. 129SM, n. 1, s. 16179/4. köide, l. 113 (ümbrik).

[USP]

Tundub nii, et usk Jumalasse on ikkagi see, mis (psüühiliselt terve?)inimese vaimselt ja emotsionaalselt tervena hoiab. Arusaam Jumala pidevast kohalolust -ka nö vestluskaaslasena -aitab üksindust ilmselt kõige paremini taluda...
Lisaks sellele annab usk inimese tegevusele moraalse mõõtme, mis aitab võitlejal hoiduda mõttetust julmusest.

[Tony]

... hoiab mõistuse juures põhitõed ,mis rahuajalgi. Kindlasti ei tohiks punkris aega viita viinapudeli taga. Paljud metsavennad alla sellega just käisid, ning olid kergeks saagiks NKVD -le.

[metssiga]

[quote="kelguga poiss"]Tundub nii, et usk Jumalasse on ikkagi see, mis (psüühiliselt terve?)inimese vaimselt ja emotsionaalselt tervena hoiab. Arusaam Jumala pidevast kohalolust -ka nö vestluskaaslasena

Paraku nii, et kui inimene räägib Jumalaga, on see palve. Kui Jumal räägib inimesega, on see skisofreenia.

[Standartenführer]

kaldute pointi´st kaugele muuseas, mulle tundub.

reegel on, et üleelamisel ei ole mitte ühtegi reeglit!
kes on sitas supelnud ja oma elu pärast kakelnud, see enam ei mäleta kuidas sai, aga sai!

inimesed on erinevad, nende kasvatus,- kuulumine,- perekonnaseis, - iseloom,- sõbrad,- olukorrad,- saatused,- võimalused,- jne jne on kõik nii erinevad, et te võite selle teema põlema panna....

siin ei ole millegi üle jahuda. oli kuidas oli, järgmine kord on teistmoodi.

[m69]

Paraku seda eestlase salarelva nimega patriotism, SBK käigus ei treenita minu teada üldse.

Salarelv ta ongi,sul on õigus.Infohankimine oma mõistuse asi.

[tsikkelröövel]

Vanaonu mul luges piiblit mätta peal. Mingi usklik ta küll polnud ei enne ega pärast, aga muud teha ka ei olnud, muidu oleks puhta lolliks läinud. Tema jutt.
No tal oli muidugi õde (minu vanaema) metsast väljas ja ta käis sinna sauna ja sai moona ka, seega ikka päris üksi ei olnud. Aga üksindus oli tappev. Samas, grupis osalemine tappis veelgi kiiremini - vahelejäämine oli vaid aja küsimus. Isegi, kui tegeleti vaid enese varjamisega, mida enamus metsavendi ju tegi.

[1919]

"Tuleb välja, et kui paistab, et sõjast miskit nahka ei saa, siis viska püss kaugele põõsasse ja mine koju naise ning laste juurde. Sest nn tagalale ei saa tänastes tingimustes lootma jääda. Iseseisval vastupanul ilma tagalata okupatsiooni tingimustes pole aga sisulist mõtet?"

Enamus metsavendi oleks ju varem või hiljem hea meelega välja tulnud kui see ei oleks tähendanud vangilaagrit. Suurem osa poleks ilmaski metsa läinudki kui oleks saanud mitte minna. Vaevalt meilgi oleks võimalik koju naise laste juurde minna kui nimi Kaitseliidus kirjas ja kommentaariumeis hulk sõjakaid kommentaare üles riputatud aastate jooksul )) Aga sõdida ei ole seal muidugi midagi, istu ja vaata, et hing sees püsib. Üks ei ole lahinguväljal sõdur, nagu öeldakse.

[Arnold]

Tabasid ära! Tegutsema peaks selle nimel, et metsa poleks vaja lipata - kui asi sinnani arenenud, siis võib kohe kohalikule kalmistule suuna võtta.

[Gfreak]

Või teisi sinna suunata... Kui hulluks ei lähe.

[hillart]

Mitte midagi ei hoia seda vältimatult saabuvat protsessi ära?
Nn. normaalseks (või suhteliselt "normaalseks") jäävad ja jäid vaid need, kellel juba enne metsaminekut seal kupli all eriti miskit pole (või polnud). Seega pole (polnud) neil sealt ka eriti miskit kaotada ja metsas istumine ei toogi (-nudki) neile kaasa mingit erilist vaimset muutumist võrreldes metsaeelse ajaga.
Lolliks lähevadki (ja läksid). Kes varem, kes hiljem.
Miks ma seda nii kindlalt väidan? Aga seepärast, et arvan keskmise eesti mehe siiski rohkem sinna mõtlevate olendite klassi kuuluvat, millega seoses neil siiski ka sealt ülalt poolt miskit kaotada on (on olnud).

[1919]

Sissindusest niipalju, et ei näe erilist mõtet konutada metsas maassekaevatud kümnekandises septikutünnis (nagu siin helgemad pead plaanivad) ja arvata, et nüüd oleme vastupanuvõitlejad ja kimbutame AK4-ga vastase kolonne. Tänapäeval on hoopis teised võimalused sellise peene elukorteri avastamiseks, maapiirkonnadki kubisevad vene õppekeelega kodanikest, vene jahimehed kolavad igal pool oma GPS-kaelarihmadega koertega. Sa ei jõua hulluks minemisele mõtlemagi hakata kui juba sikutatakse sind kraedpidi na chistuju voodu. Ja mis peaasi - enam ei ole keegi nii naiivne, et ootaks valget laeva. Seega ei ole seal tünnis teha midagi - hõlmad vöövahele ja shaagom marsh Pikale tänavale. Saab varem Siberist tagasi eluõhtule.