Omakaitse liikmete veretööd eestlaste kallal 1941. aastal

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Vasta
Tapper
Liige
Postitusi: 708
Liitunud: 28 Juul, 2005 9:12
Asukoht: Ütsainus Mulgimaa
Kontakt:

Postitus Postitas Tapper »

Pioneeriks mittehakkamine ei teegi minust miskit kangelast vaid näitab milline meelsus valitses minu kodus.
Sest pioneeriks hakkamise vastu polnud mul ideoloogiliselt :P midagi, 9 aastaselt on muud mõtted peas! lihtsalt vanemad mõjutasid selles suunas.
Ja nüüd on mul selle üle hea meel.

Ja mina ei tea küll kes olid need paljud kes pioneerid ei olnud Nii palju kui ma tean oli meid koos paraleelklassidega kokku 3.

Teema võiks kinni panna enne kui mõni mees siin jälle, bänni saab. :twisted:
Herr Wiking me kaks võime siiski privas jätkata. Omavaheline jutt kipub erinema tavaliselt sellest mis suure auditooriumi ees aetakse :lol:

Ja kui sulle kõlbavad tõesti ka suure viljakuhjaga papred siis neid ma arvan leidavat.

Mul pole ju te vasta miskit Wiking lihtsalt minu meelest olete oma postitustes tihti nagu rohkem suur-saksamaa kui eesti eest väljas.Sry lihtsalt võtsin ja lugesin kõik te postitused enam vähem läbi ja selline mulje mulle jäi.
Oleks ka üks postitus olnud nii populaarsetes teemades nagu eesti kaitsevägi 1920-40. või eesti vastuhaku võimalused 1939 või vabadussõja kohta? Enamus on seal sõna võtnud miks mitte teie, küsin lihtsalt.
Evolutsiooni kõrvalmõju, intelligentsus
Wiking
Liige
Postitusi: 1308
Liitunud: 10 Apr, 2004 18:09
Asukoht: Haapsalu
Kontakt:

Postitus Postitas Wiking »

Ja mina ei tea küll kes olid need paljud kes pioneerid ei olnud Nii palju kui ma tean oli meid koos paraleelklassidega kokku 3.
Meid oli samuti paraleelklassiga kokku 3. Ja kõik asjalikud tegelased.
Teema võiks kinni panna enne kui mõni mees siin jälle, bänni saab.


See oht vist tõesti siin "mõnel" on, kes kuidagi teemasse ei lähe. :lol:
Ja kui sulle kõlbavad tõesti ka suure viljakuhjaga papred siis neid ma arvan leidavat
Väga vahva kui siin need esitaksid, usun, et kõik peale minu ka seda ootavad. Muidu oled teema alustanud ja ikkagi ühtegi vettpidavat fakti pole.
Mul pole ju te vasta miskit Wiking lihtsalt minu meelest olete oma postitustes tihti nagu rohkem suur-saksamaa kui eesti eest väljas.Sry lihtsalt võtsin ja lugesin kõik te postitused enam vähem läbi ja selline mulje mulle jäi.
Oleks ka üks postitus olnud nii populaarsetes teemades nagu eesti kaitsevägi 1920-40. või eesti vastuhaku võimalused 1939 või vabadussõja kohta? Enamus on seal sõna võtnud miks mitte teie, küsin lihtsalt.
:lol: :lol: :lol: Hehhehheehhee.. mismoodi sa sellele järeldusele jõudsid. Esita mõni fakt, mis seda kinnitaks. Kas hüüdsime kuskil Heil Hitler! :D
Kui Eesti Leegionäride ja teiste Saksa sõjaväes ning metsas metsavennana võidelnute eest seisan, mida ma kahtlemata ka tegema jään, siis kas see teeb mind Suur - Saksamaa eest seisjaks :?: Vaatad vist palju idanaabri uudiseid ja kuulad nende ja veel ühe rahvuse arvamusi, kes süvenemata ajaloosse süüdistab samuti vanu Eesti sõjamehi natsismis jne - ja mis veel väga sarnane, ka neil pole argumente, lihtsalt lahmitakse. See kahtlemata lõppeks kui meie valitsus võtaks pea liiva alt välja ja hakkaks Maailmale ka meie ajaloost rääkima.


Minu vana-vanaonu oli ka Omakaitses, Vabadussõjas käinud mees, Eesti ajal Vabadussõdalane ja Kaitseliitlane. Samuti on sinna organisatsiooni kuulund veel suguvõsa liikmeid. Võibolla erinevad meie vaated tõepoolest sellepärast, et minu suguvõsas polnud uusmaa saajaid, kõigil olid talud juba olemas. Pooldan ka ise eraomandi puutumatust.
Sinu fakte aga siiski ootan rõõmuga.
Tapper
Liige
Postitusi: 708
Liitunud: 28 Juul, 2005 9:12
Asukoht: Ütsainus Mulgimaa
Kontakt:

Postitus Postitas Tapper »

Mis paneb sind arvama, et minu esivanemad punased uusmaasaajad on?
Kus see fakt võetud on?
Tõesta palun? Minu postitustes ei viita miski sellele ilmselt praegu ebapopulaarse rahvakihi hulka. :)
Minu sellesama vanaema(kellest siin juba palju juttu) vend (ehk siis ka vanaonu vist?) sõdis saksa sõjaväes langes vangi ja suri kas 46-47 aastal tiisikusse .
1 vanaisa aga võitles tõesti punaarmees 45aastal. Ja siis kas sinu arvates teeb se minust punase. :shock:
Ma arvan, et igas eesti suguvõsas pole vaja palju kaevata, et tuleks välja siniseid punaseid ja valgeid.
Kas see kui ma võtan ja üritan rääkida ka sellisest asjast, siis sina oled mu juba kandnud enda jaoks lahtrisse kommunist punane vms.Lihtsalt sellepärast , et see jutt ei meeldi? Siis sama loogika nimetame sind natsiks hitleri kummarajaks jne.
Ütle üks minu postitus (mul pole neid palju) Kus ma olen saksa armees võidelnud eestlasi nmetanud natsideks või kurjategijateks?
Nägin selle vaeva sinu eest ära ja ütlen selliseid postitusi pole.
Heil Hitleri hüüdmine on siis ainuke fakt mis inimest natsiks teeb?
Sry nüüd ajad küll käojaani. Kui on selline anektoot :Lase Horst Wesselit , las juut väriseb. väljaütlemine teeb minust natsi ve?
Ja kui sa oma suguvõsa nii lahkelt lahkasid ehk paljastad ka mida tegid sinu mõlemad vanaisad? Vanaonu tegemised on nii sinul kui minul nüüd teada. Lisan ka teise vanaisa tegevuse: laste arvu pärast ei võetud :D.
Evolutsiooni kõrvalmõju, intelligentsus
Tapper
Liige
Postitusi: 708
Liitunud: 28 Juul, 2005 9:12
Asukoht: Ütsainus Mulgimaa
Kontakt:

Postitus Postitas Tapper »

On juba küllalt teemavälist plära olnud endapoolset ma mõtlen.
:roll:
Enne siin teemas sõna ei võta kui asjast räägin
Evolutsiooni kõrvalmõju, intelligentsus
Tapper
Liige
Postitusi: 708
Liitunud: 28 Juul, 2005 9:12
Asukoht: Ütsainus Mulgimaa
Kontakt:

Postitus Postitas Tapper »

Ajakirjast luup siis
Tumedad kohad tegin ise

Nr. 6 (115), 20. märts 2000



Tapmisega peab harjuma

NATSID. Tartu koonduslaagris toimusid massihukkamised Karl Linnase juhtimisel.

tekst Riho Västrik
vastrik@alex.utv.ee



--------------------------------------------------------------------------------


prillis 1987 deporteeris USA, kes ei tunnustanud Balti riikide annekteerimist, N Liitu eestlase Karl Linnase. Mees oli Eesti NSV-s 1962. aastal surma mõistetud süüdistatuna teenimises Tartu koonduslaagri ülemana. Linnase deporteerimise võttis südameasjaks USA kohtuministeeriumi kriminaaldivisjoni eriuurimisosakond (OSI).

Ühed kommunismivastases USA-s juubeldasid, et natsikurjategija saab õiglase karistuse. Teised aimasid KGB kõikvõimsat sepitsust. 1962. aasta kohtuprotsessis nähti farssi, sest otsus oli trükitud ajakirjas Sotsialistitsheskaja Zakonnost veel enne, kui protsess aset leidis.

Ohver või kurjategija. Tiina Jõgeda käsitles 1995. aasta 5. mai Eesti Ekspressis Linnase USA-st väljasaatmise tagamaid - OSI-s töötavate mõjukate juutide ja USA eestlaste vahelist konflikti. Artikli alguses avaldab Jõgeda arvamust, et küllap Linnasel ikka oli patte hingel, miks muidu USA ta N Liidu repressiivorganitele välja andis. Jõgeda lõpetab artikli karmi tõdemusega - kuni Eesti ajaloolased pole Karl Linnase kohta tõde selgitanud, ei saa me võidupüha tähistada.

Kas Linnas sai teenitud karistuse või muljuti ta lihtsalt suurriikide poliitiliste veskikivide vahel surnuks, nagu väidab Jõgeda?

Juba 1944 asus tööle ENSV vabariiklik komisjon, mis uuris natside ja nende kaasosaliste roimasid. See tõdes juba enne töö alustamist, et Tartu lähedal tankitõrjekraavis on hukatud üle kümne tuhande inimese. Kiire töö tulemusena tõusis see arv kaheteistkümne tuhandeni, nende hulgas 2000 juuti. See arv läks ametlikult käibele mitte ainult N Liidus, vaid ka Läänes.

Luup edastas 23. augustil 1999 okupatsioonivõimude repressiivpoliitika uurimiskomisjoni esimehe Peep Varju sõnu: Saksa okupatsiooni ajal hukkus Tartus 230 Eesti Vabariigi kodanikku, enamik neist hävituspataljonlased ja teistes punastes kuritegudes süüdi olevad isikud. Broshüüris "Eesti rahva inimohvrid nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal 1940-1953" (1997) kirjutab Varju siiski, et arhiiviandmed võimaldavad seni nimeliselt fikseerida 230 ohvrit Tartu linnast (mis ei ole ju üldarv). Seega ei olnudki Tartus justkui mingit massihukkamiste paika. On väidetud, et Tartus ei olnudki koonduslaagrit Saksa mõttes, tegu oli tavalise töölaagriga. Paraku on allikaid käsitletud puudulikult ja tendentslikult.


3000-4000 ohvrit. Eesti Julgeolekupolitsei Tartu Peavälisosakonna alla kuulusid lisaks Tartu linnale ja -maale ka Valga, Võru ja Petseri välisosakonnad. Ka sealt interneeriti inimesi Tartu koonduslaagrisse. Rahvusarhiivi dokumentide alusel võib öelda, et Nõukogude ajal väidetud hukatute arv 12 000 on enam kui kolmekordistatud. Kuid Tartu koonduslaagrist viidi hukkamisele siiski oluliselt rohkem kui mõnisada. Olemasolevate dokumentide põhjal saab tuletada kunagi peetud eksekuteeritute kausta ehk hukatute nimekirja mahu, mis oli tõenäoliselt 3500-4000. Kõik inimesed ei pärinenud Eestist - seni selgusetutel asjaoludel toodi inimesi Tartusse hukkamisele ka Lätist ja tõenäoliselt kaugemaltki. 715 hukatu, valdavalt Eesti kodaniku nimed on ka teada. Kui muidu tapeti täiskasvanuid, siis juutide puhul ka rauku ning sülelapsi. Samas ei olnud laager asutatud spetsiaalselt juutide hävitamiseks.

Barakid näituseväljakul ja hiljem Kuperjanovi kasarmute territooriumil (Kastani tänaval) olid täidetud valdavalt eestlastega. Surmamõistmiseks piisas suvalisest kaebusest, mis paraku võis olla ja kahjuks tihti oligi tingitud isiklikust vimmast.

Õhutada pogromme. Tartu koonduslaagri asutasid Eesti metsavennad ehk spontaanselt loodud Omakaitse kohe pärast lõunapoolse Tartu vabastamist bolshevikest tõenäoliselt 14. juulil 1941. See asus kunagise Põllumeeste Seltsi näituseväljakul. Juhtnöörid saadi Saksa sõjaväelastelt, kes eelistasid sellistel juhtudel eesriide taha jääda. Tööle hakati Saksa skeemi kohaselt, eestlasliku innuga.
Bolshevike veretööd ja küüditamised olid värskelt meeles, seetõttu on taoline aktiivsus teatud määral mõistetav. Valvuriteks olid esimestel nädalatel Omakaitse mehed, hiljem loodi spetsiaalne valvekompanii.

Kuigi pole ühtki dokumenti, mis annaks eestlastele korralduse tappa juute, andis Reichi Julgeoleku Peaameti ülem Reinhard Heydrich Baltimaade tapaüksuse Einsatzgruppe A komandörile Valter Stahleckerile instruktsiooni varjata tapmisi ja lasta paista, nagu oleksid tapjaiks kohalikud. Plaan oli õhutada kohalike elanike spontaanseid juudivastaseid pogromme.

"Äsjavallutatud piirkondade antikommunistlike ja juudivastaste ringkondade enesepuhastuslikke soove ei tohi takistada", kirjutas Heydrich. "Pigem tuleb neid, kui on vajadust ja asi kanaliseeritud korralikule alusele, intensiivistada, ilma jälgedeta (tõendeid jätmata), andmata kohalikele omakaitse ringkondadele ühtki võimalust viidata direktiividele või mis tahes poliitilisele kinnitusele".

Stahlecker oli siiski sunnitud tõdema, et Eestis ei tekkinud pogrommide võimalust, sest juutide arv oli suhteliselt väike. Eesti omakaitsejõud tegid tema raporti kohaselt üksikutel juhtudel kahjutuks eriti vihatud kommuniste, piirdudes üldiselt kinnivõtmistega.


Paralleelsed võimustruktuurid. Laagris toimisid alguses natsi-Saksamaale omased paralleelsed võimustruktuurid. Eriosakonna ülem Roland Lepik käsutas ka laagriülem Juhan Jüristet. Kapteni auastmes elupõline sõjaväelane Jüriste nõudis sellise vastuolulise käsuliini muutmist. Tulemuseks oli Lepiku määramine koonduslaagri ülemaks, samas jäi ta ka eriosakonna ülemaks. Ühtlasi saatis Saksa välikomandantuur koonduslaagrisse ülemveltveebli auastmes Fritz Gieseni, kes kõikide tunnistajate sõnul käsutas ka kapteni auastmes laagriülemat.

Mõni päev pärast seda, kui Saksa väed 28. augustil 1941 Tallinna vallutasid, määrati Lepik teenistusse Tallinna ja ta andis oma ameti Tartus üle lipnik Karl Linnasele.

Koonduslaagri juhtimine läks tõenäoliselt augustis taasloodud poliitilise politsei prefektuurile, Omakaitse kureeris valvet.

Surmaotsuseid langetas eriosakond ja need pidi kinnitama välikomandant.


Mark, Taska jt. Koonduslaagris teenisid eestlased väga erinevatel põhjustel. Oli mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid. Teised kandsid möödunud aegadest mõnda pattu hingel. Oli elukutselisi sõjaväelasi ja ka neid, kellele võimalus vägivallatsemiseks ja eludega mänglemiseks oli nagu sülle kukkunud õnn.

Kuulates filmiarhiivis säilinud ülesvõtteid Juhan Jüriste, Karl Linnase ja Ervin Viksi üle 1962 peetud kohtuprotsessilt, jäävad eriliste jõhkarditena kõlama valvurid Mark ja Robert Taska. Mark sidus nööri surmaminejate vahele, Mark lasi lapsi maha, Mark toorutses, Mark vägistas, oli alati purjus ja ähvardas. Taska peksis rihmaga, sundis külmal talvepäeval naisvangi enne tööleminekut juukseid märjaks tegema, hooples, kuidas ta tappis pussiga juudi naise. Need mehed liitusid rõõmuga mahalaskjate komandoga.


Auahne ja jõhker. Oli ka juhtumeid, kus inimene asus koonduslaagri teenistusse teadmisega, et see on pisisulide kinnipidamiskoht, mida tuleb lihtsalt valvata. Aru saades, et tegelikult on tegemist poliitvangide kinnipidamis- ja hävitamisasutusega, õnnestus mõnel ka nädala-paari pärast vabaks saada. Üks niisugustest oli pärast sõda tunnustatud kergejõustikutreeneriks tõusnud Olav Karikosk. Karikose kutsus 1941 septembris koonduslaagrisse teenima laagriülem Karl Linnas. Karikosk oli ka üks neljast tunnistajast, keda OSI töötajad Linnase asjas 1980 üle kuulasid.

Karikosk iseloomustas Linnast, kellega ta oli 1939 viibinud sõjaväeõppustel, kui auahnet, jõhkrat inimest, kes osales kõikvõimalikel sakslaste lõbustusüritustel. Alati õiges kohas. Linnas lasi ennast kutsuda hauptmaniks (kapten, pealik). Karikose sõnul laskis Linnas isiklikult ka inimesi maha. Seda kinnitasid ka teised tunnistajad.

Üldiselt komplekteeriti mahalaskjate meeskond vabatahtlikest, kellest ei olnud kunagi puudus. Korra sundis Linnas ka Karikoske kaasa minema, andes kategoorilise käsu:"Sellega peab harjuma". See toimus oktoobri lõpus 1941, kui hukkamisele viidi valdavalt juudi naisi, nende hulgas ka üks 10-12-aastane poiss. Lühikese bussisõidu ajal vägistas üks valvur hukatava naise.


Innukas käsutäitja. Üks ülemaailmse eestlaste organisatsiooni juhtidest on avaldanud arvamust, et küllap Linnas seal koonduslaagris ikka teenis. Aga vaevalt määrati 21-aastane nolk, kõigest lipnik, laagriülemaks. Tõsi, laagriülem ei olnud kõige kõrgem mees - käske jagas Giesen -, kuid teine mees laevas ja innukas käsutäitja oli ta küll. Möödunud kümnend Eesti ajaloos tõestab, et murrangulisel ajal on noortel n-ö kompleksivabadel, riskialdistel teoinimestel suurepärased shansid esile kerkida.

Linnase teenistus Tartu koonduslaagri ülemana langeb massiliste hukkamiste ajale. Mahalaskmised Jalaka liinil lõpetati veebruaris 1942. Linnas oli koonduslaagri ülemaks 1941. aasta septembrist 1942. aasta alguseni.

N Liidule välja antud Linnas suri 2. juulil 1987 Leningradi vanglahospidalis, väidetavalt kaksteistsõrmiksoole veritseva haavandi tõttu tehtud operatsioonide tagajärjel. See on lisanud loosse veelgi salapära ja spekulatsioone. Paraku nähtub ülalkirjutatust, et OSI ametnikud nõudsid Linnase väljasaatmist maalt asja eest. Kuivõrd oli deporteerimine N Liitu vastuolus USA moraali ja õigusemõistmise põhimõtetega, on iseasi.

Mind isiklikult Linnase saatus võidupüha tähistamast ei sega.

Autor on kirjutanud Tartu koonduslaagrist magistritöö

--------------------------------------------------------------------------------


Nr. 5 (114),
6. märts 2000

Nr. 7 (116),
3. aprill 2000
Evolutsiooni kõrvalmõju, intelligentsus
Tapper
Liige
Postitusi: 708
Liitunud: 28 Juul, 2005 9:12
Asukoht: Ütsainus Mulgimaa
Kontakt:

Postitus Postitas Tapper »

Inimene põgenes hauast
Juhani Püttsepp Eesti Ekspress, 16.01.2002

Saatus kinkis Omakaitse poolt sõja alguses massihauda aetud mehele ühe elu juurde.

Auk Mõisaküla linna taha Lämba talu karjamaale sai kümme meetrit pikk, kaks ja pool meetrit lai ning üle kahe meetri sügav. Käsu korras kaevasid selle 15. juulil 1941 Mõisaküla mehed.
Milleks nädalapäevad varem Mõisaküla vallutanud sakslastel ja neid toetanud kohalikul Omakaitsel nii suurt auku vaja läheb, selgus lähedal asuvasse tallu ootama kamandatud labidameestele järgmisel hommikul.
Päikesetõusu ajal astusid augu juurde hirmunud inimesed, kes olid pärast punaarmee taandumist vangistatud.
Püssiraudade ähvardusel. Viie kaupa. Kokku oli neid 61. Alles augu äärel said inimesed aru, et neid ei viidagi Riiga, nagu lubatud, vaid ees ootab mahalaskmine.
“Meid polnud keegi isegi üle kuulanud. Ainult üks kord päriti nime. Ja nüüd lastakse juba maha. Mille eest?” kirjeldab imekombel pääsenud Jaan Kippasto aastaid hiljem ühes ajaleheloos õõva, mida ta tundis tol 16. juulil augu äärel seistes.“Püssid palge, tuld!” kuulis esimesel nõukogude aastal komnoorena valimisi korraldanud Kippasto emakeelset käsklust. Siis lajatas Omakaitse kogupauk.

Kolm õnnekaarti
Kas libises ohvri jalg augu pervel või värises mahalaskja käsi? Kippasto taipas augu põhjas lamades, et on kuulidest puutumata.
Saatus jagas talle kohe kätte veel ühe õnnekaardi: meest ei tabanud ka augu põhja, oigavate kaaslaste pihta tulistatud nn armupaugud.
Suure vaevaga hoidis Kippasto hingamisruumi, et järjest peale langevate kehade all mitte lämbuda. Siis, lõpuks – vaikus.
Kippasto upitas end hauast välja ja pistis metsa poole jooksu. Seljas särk, mis enne oli olnud hall. Aga ei olnud enam hall, vaid täiesti punane.
“Laske maha!” kuulis põgenik karjumist. Kuid kuule ei tulnud, õnn astus veelkord Kippasto poolele.
Nimelt mõtlesid auku kinni ajama saadetud labidamehed, kes jäid jooksva Kippasto ja püssimeeste vahele, et nendele kõlas käsk põgenik maha lasta. Aga kuidas sa labidaga ikka lased?!
Püssimehed aga olid “laske maha” hüüdnud labidameestele selleks, et need end laskevälja vabastamiseks pikali viskaksid.
Segaduseviiv võimaldas Kippastol kaduda. Jälitamine ei andnud tulemust. Otsimist raskendas asjaolu, et mahalaskjatele polnud teada, kes põgenes.
Lämba ühishaua avas 1945. aasta märtsis Nõukogude komisjon. Nooruke emakeeleõpetaja Alma Illison läks uudishimust vaatama. Lämba karjamaa oli täis meeleheidet.
“Omaksed, kes pidid riietest leitud esemete järgi mahalastuid ära tundma, vähkresid lumes ja karjusid,” räägib nüüd Mõisaküla muuseumi varahoidjana töötav Illison. “Ma ei saanud pärast mitu päeva magada.”
Komisjoni aktist selgub, et osa inimesi lämbus haavatuna hauas. Seda tõendab asjaolu, et mõnel mõrvatul oli keel suust väljas ja käed kramplikult rinna küljes kinni, seisab aktis.Sellest siis pääses Jaan Kippasto.

Töölised ja sõjavägi
Lisaks veretööle Lämba karjamaal tappis Mõisaküla Omakaitse 1941. aasta 23. juulil Petruška talu lähistel veel 51 inimest.
“Mõisakülal oli Eesti poliitilise politsei silmis punaste pesa kuulsus,” kirjutab sealsete metsavendade juht 1941. aastal kapten Villem Raid oma sõjamälestustes.
Kippasto väidab, et Raid oli see, kes kamandas Omakaitse mehi mahalaskmisele ja nimetas toimingut jalgpallimänguks. Raid oma mälestustes hukkamistest ei räägi.
“Enamasti olid mahalastud lihtsad Mõisaküla elanikud, raudteevabriku töölised,” ütleb Alma Illison.
Ajaloolane Riho Västrik räägib, et Mõisaküla tekkis tänu raudteele, proletaarsel pinnal. Teisalt asus seal sõjaväeline struktuur, piirivalve.
Mõisaküla depoos valmisid vagunid märtsiküüditamiseks, see põhjustaski 1941. aasta vennatapu. Selline tõendamata rahvajutt liigub.
“Kui jõhker esimene nõukogude aasta tegelikult Mõisakülale oli, pole veel ülevaadet,” märgib Västrik. “Minu vanavanaisal, endisel kordnikul, kelle Omakaitse seal maha laskis, polnud küll süüd. Ta oli tulnud Mõisakülla oma poegi vaatama, neist kolm said ka Omakaitse kuulidest surma. Täielik anarhia. Pärast võimuvahetust 1944 läks kõik jälle käima vastassuunas.”

Jaan Kippasto oma esimeses elus

Jaan Kippasto oma teises elus

KIVI MÄLETAB: Viimased kümme aastat on nii palju rohtu ja võsa kasvatanud, et Mõisaküla muuseumi varahoidja Alma Illison pidi pool tundi otsima, enne kui leidis üles musta kiviga tähistatud Lämba hukkamispaiga.
Viimati muutis Tapper, 17 Aug, 2005 14:06, muudetud 2 korda kokku.
Evolutsiooni kõrvalmõju, intelligentsus
Tapper
Liige
Postitusi: 708
Liitunud: 28 Juul, 2005 9:12
Asukoht: Ütsainus Mulgimaa
Kontakt:

Postitus Postitas Tapper »

ee loodan et ma miski autorikaitsega ätta ei jää?
Tsitaadi algus

ÜHENDUS EESTI ELULOOD
Minu ja minu pere elulugu ENSV-s ja Eesti Vabariigis
Eluloovõistlusel äramärgitud töö
Paul Kuldkepp
EPMÜ emeriitprofessor, meistersportlane maadluses
Tartu, 2001


--------------------------------------------------------------------------------

Mina, Paul Kuldkepp, olen sündinud 10. augustil 1934. a. Viljandimaal Kabala vallas Villevere külas renditalupidaja peres teise ja ühtlasi viimase lapsena. Minu vanaisa, kes võttis naise jõukast Sellimäe talust, sai kaasavaraks 3 ha rendimaad, mille eest tuli aga suveti talus tööpäevi teha. Sellele maatükile ehitas vanaisa väikese maja koos lauda ja kuuriga. Vanaisa ja vanaema surid aga noorena, vanaisa vägivaldsesse surma ja vanaema tiisikusse. Nii tuli minu isal alustada iseseisvat elu noore poisina. Isa abiellus minu emaga, kes töötas Muriku talus teenijatüdrukuna, 1925 a. ja nad elasid aastaid lasteta. Vanemad teenisid väikese talu kõrvalt elatist: isa juhutöölisena, ema käsitöölisena. Saatuse tahtel sündisid minu vanemate perre pojad: vend Arnold 1933 ja mina 1934 aastal. Minul koos perega oli võimalus nautida õnnelikku Eesti Vabariigi aegset rahulikku lapsepõlve kuni suure sõjani. Isa ja ema töökus oli andnud neile võimaluse muretseda perre kudumismasinad, millega ema perele igapäevast leiba teenis. Isa aga oli jõudnud selleks ajaks varsa osta, kellest ta kavatses hobuse kasvatada, et metsatöödel kergema vaevaga raha teenida Nii veeres meie elu ülesmäge ja mul oleks neist esimestest lapsepõlveaastatest jäänud vaid helged mälestused, kui neid tundeid ei varjutaks üks sünge unenägu ja sellele järgnenud raskeid katsumusi täis aastad. Viieaastase poisina nägin unes, kuidas meie kodu nagu suur laev koos meiega kõikudes vee alla vajus, mille peale ma hirmununa ärkasin. Nutust ja hirmust rahunesin alles siis, kui kuulsin oma kõrval ema rahustuvat häält.

Unenäost ei olnud möödunud kuudki, kui algas Teine Maailmasõda, mis tõi kaasa ootamatusi igas eluvaldkonnas. Minu tädi (ema õde) põgenes 1939. a. sügisel koos oma viie lapse ja saksa soost abikaasaga venelaste eest Saksamaale. Venelased saabusid 1940. aastal ja Eestis kehtestati Nõukogude võim. Isast sai uusmaasaaja. Ta sai selle 3 ha suuruse maatüki omanikuks, mille eest ta oli senini talule pidanud tööpäevi tegema Isa valiti rahva poolt ka piimaühistu juhatusse ning määrati kassapidajaks. Kui suur sõda jõudis meieni ja vene väed olid sunnitud taanduma, organiseeris Kabala valla konstaabel Elmar Paju 1941. a. kohapeal Eesti Omakaitse üksuse, kes hakkas vallas Nõukogude võimu poolt soosituid likvideerima. Oli alanud metsik vennatapp ehk n.n. "Kabala tragöödia", mille tulemusena mõrvati 1941. a. suve teisel poolel Elmar Paju ja tema poolt värvatud abipolitseinike käe läbi ilma kohtuta perekonniti üle neljakümne mehe, naise, lapse ja vanakese. Mõrvatute hulgas oli isegi vabadussõja invaliide, kes langesid isikliku viha ja kättemaksu ohvriteks. Ka minu isa ja meie perekond oli määratud likvideerimisele.
See oli 3. augusti hommik aastal 1941, kui isa asutas minema Villevere meiereisse, kuhu ta oli kutsutud piimaühistu kassat üle andma. Asi tundus kahtlane, sest jutud metsikutest mõrvatöödest olid jõudnud ka meie pereni. Ema keelitas isa sinna mitte minema, kuid isa oli öelnud, et mul ei ole ühtki süüd ja kui meid tahetakse mõrvata, siis tullakse mulle koju järele ja meid tapetakse siis kõiki. Vaatasime veel kaua isale järele, kui ta kodust jalgrattaga oma viimasele teekonnale läks. Villevere meiereisse oli kutsutud teisigi likvideerimisele määratud mehi. Sealt oli kamandatud mehed Võhmasse ülekuulamisele, kuhu tuli minna jalgsi läbi metsa. Nüüd oli asi juba niivõrd läbipaistev, et mehed sellele teele enam vabatahtlikult ei asunud. Nad arreteeriti ja viidi metsateele juba püssimeeste saatel, kus nad selja tagant ootamatult tulistatuna maha lasti. Minu isa oli saanud aga õlavarrest haavata ja oli püüdnud põgeneda. Suure verekaotuse tõttu oli ta aga umbes 1 km kaugusel tulistamispaigast langenud taas mõrtsukate kätte, kus ta abituna surnuks tulistati ja mõrtsukate poolt samas koera kombel maha maeti. Tema põrm puhkab teadmata mahalaskmispaiga lähedal hauas tänaseni, sest selle otsijaid ähvardati mahalaskmisega kohapeal. Peale surmale määratud meeste mahalaskmist järgnes mõrvatute perekondade likvideerimise periood. Meie pere, ema ja kaks alaealist last, pääsesime kindlast surmast õnneliku juhuse läbi. Kui meile järele tuldi, et meid metsa mahalaskmisele viia, oli ema kodust ära. Mõrtsukate küsimusele, kus ema on, vastasime vennaga siiralt, et ema läks hobusega Jäleveresse sugulase matustele ja tuleb hilja. Nii olid abipolitseinikest mõrtsukad oodanud ema tulekut Tõrvaaugu ja Vaki vahelisel sillal kuni keskööni, kust ema pidi tagasitulles hobuvankriga tingimata üle sõitma. Saatuse tahtel käis ema veel peale matuseid Paemurus oma venda külastamas ja tuli seetõttu tagasi hoopis teist so. pikemat teed kaudu.

Rääkinud emale "võõraste onude" külaskäigust, taipas ema kohe, mis eesmärgil meid taga otsitakse. Ema otsus oli, et peame kodust ära minema ja kusagil varju otsima. Kahjuks polnud meil aga kusagile minna, sest keegi poleks ju külas julgenud surmamõistetutele oma kodus varjupaika anda. Nii otsustas ema koos oma väikeste lastega lauda lakka peitu minna, kus ta meid vennaga heinte alla peitis. Ema ise aga jäi valvama, millal püssimehed meile järele tulevad. Kui kell oli tiksunud kaugelt üle kesköö, olidki abipolitseinikud õues ja klopisid närviliselt maja uksele. Kui keegi ust avama ei tulnud, oli üks abipolitseinikest öelnud, paneme maja põlema, las kärvavad koos majaga! Teised aga olid öelnud, aga varandus! Siis oli meid otsitud kuurist ja ka lakast, õnneks pealiskaudselt! Ema oli kartnud kõige rohkem, et keegi meist lastest nutma hakkab või kasvõi ainult köhatab. Seekord oli saatus meie poolt ja me olime seekord pääsenud kindlast surmast.

Isa mahalaskmisest ei rääkinud meile keegi, küll aga räägiti isa põgenemisest ja pääsemisest. Nii ootasime isa kojutulekut nädalaid ja kuid, isegi aastaid, kuigi see oli väheusutav. Ootamine andis aga lootust ja jõudu edasi elamiseks. Ka ei lubatud saksa okupatsiooni ajal minna metsa isa hauda otsima, ähvardati kohapeal mahalaskmisega. Olen mõelnud, kas tõesti see maatükike, mis isa uusmaasaajana sai, oli surmanuhtlust väärt või ei meeldinud mõnele see, et üks vaene talupoeg valitakse piimaühistu juhatusse. Veelgi segasemaks teeb nende mõrvatööde ideoloogia fakt, et mõrvatute hulgas oli ka minu isaga koos mahalastud Andres Leier, kes oli kaotanud oma käe Vabadussõjas. Minu hinge närib tänaseni teadmine, et mõrtsukateks olid eestlased, oma küla mehed! Kas tõesti ahnus, rikkus ja isiklik põhjendamatu viha võivad viia inimeselt mõistuse ja halastuse.?!

Tsitaadi lõpp
Viimati muutis Tapper, 17 Aug, 2005 13:23, muudetud 1 kord kokku.
Evolutsiooni kõrvalmõju, intelligentsus
Wiking
Liige
Postitusi: 1308
Liitunud: 10 Apr, 2004 18:09
Asukoht: Haapsalu
Kontakt:

Postitus Postitas Wiking »

Mis paneb sind arvama, et minu esivanemad punased uusmaasaajad on?
Tore, et nad seda pole.
Ja kui sa oma suguvõsa nii lahkelt lahkasid ehk paljastad ka mida tegid sinu mõlemad vanaisad?
Minu emapoolne vanaisa oli Saksa tööteenistuses. Isa poolne vanaisa oli metsavend.

Nüüd aga sinu poolt kirjutatud faktide juurde:

Karl Linnas on vana teema, tema kohut on käsitletud palju palju. Ja kui ta venelaste julgeoleku haiglas suri, siis ennis hakkasid avanema eesriided ja tundus, et mees polegi nii süüdi. Ei oska tema kohta seisukohta võtta, kuna nüüd, hiljem pole seda uuritud. Nõukogude ajal olid sellised kampaaniad, kus otsiti sõjakurjategijaid. Ja kui mõni näitas veel näpuga ka, siis kasutatti see rõõmuga ära. Ma ei väida ka, et Karl Linnase sünametunnistus on puhas.

Kirjutan sulle siin veidike Eesti Omakaitsest:
Juba esimestest päevadest peale liitus Saksa relvajõududega tuhandeid metsades tegutsenud eesti mehi, kes jätkasid koos sakslastega võitlust sünnimaa täielikuks vabastamiseks. Septembri alguseks kuulus vastmoodustatud Omakaitsesse 25 000 vabatahtlikku, aasta lõpuks aga juba 42 800 meest.

Kohe pärast Tartu vabastamist toimus Tartu raekoja platsil metsavendadest omakaitseüksute paraad. Varsti selle järel tuli sakslastelt käsk - saata omakaitseüksused laiali ja moodustada nende baasil abipolitsei üksused. Kuid nädal hiljem see käsk tühistati ja Omakaitse jätkas tegevust.

Omakaitse oli kogu Eesti ulatuses tegutsev, vabatahtlik territoriaalne julgestusorganisatsioon, mis koosnes 13-st malevast, 52-st territoriaalsest pataljonist ja 270-st kompaniist. Kuigi Saksa võimud tegid selle tegutsemisele mitmesuguseid takistusi, oli Omakaitse siiski suhteliselt iseseisev ja omas vaba voli ise oma asju korraldada.

1943. aastaks olid olemas järgmised Omakaitse malevad:


Üksuse nimetus Staabi asukoht Üksuse ülem
1. Omakaitse peastaap Tallinn, Pagari tän. dir. kol. A. Sinka
2. Tallinna malev Tallinn kolonel Paul
3. Harju malev Tallinn kapten Saidre
4. Järva malev Paide major Jaagund
5. Viru malev Rakvere kapten Vaska
6. Narva malev Narva major Lääne
7. Tartu malev Tartu kol. ltn. Jaanson
8. Petseri malev Petseri kol. ltn. Viilup
9. Võru malev Võru kapten Tiivel
10. Valga malev Valga major Sander
11. Sakala malev Viljandi major Pori
12. Pärnu malev Pärnu major Lilleleht
13. Lääne malev Haapsalu major Kõrgmaa
14. Saaremaa malev Kuressaare kapten Kangro
15. Omakaitse kool Tallinn, Kehtna major Karik


Eesti Omakaitse

1941. a juulist oktoobrini vallutas Wehrmacht Eesti. Saksa vägesid abistasid metsavendade salgad, kes võtsid Kagu-Eestis, mille Punaarmee oli võitluseta maha jätnud, ja mujalgi võimu oma kätte enne Saksa vägede saabumist. Vabatahtlike ja Omakaitse üksused, mis võitlesid Wehrmachti diviiside alluvuses, desarmeeriti pärast sõjategevuse lõppu Eestis.
1941. a juulis alustati Kaitseliidu eeskujul vabatahtliku Eesti Omakaitse formeerimist. Omakaitse territoriaalüksused täitsid julgestusülesandeid kohtadel, peale selle moodustati palgalised kasarmeeritud üksused. Omakaitse allus alguses Eestimaa SS- ja politseijuhi juures asuvale korrapolitsei ülemale (Kommandeur der Ordnungspolizei beim SS- und Polizeiführer Estland) ooberst Wilhelm v. Thadenile, alates 1. oktoobrist 1942 väegrupi Nord tagala ülemjuhatajale jalaväekindral Franz v. Roques’ile. Omakaitse kasarmeeritud palgalised üksused jäid korrapolitsei ülema alluvusse, viidi Omakaitse koosseisust välja ja reorganiseeriti kaitsepataljonideks.
Eesti Omavalitsuse süsteemis allus Omakaitse sisedirektori alluvuses tegutsevale Politsei ja Omakaitse Valitsusele (hiljem Politseivalitsus, sügisest 1941 ülem kolonelleitnant Eduard Reissaar). Omakaitse ülem oli kolonel Jaan Maide. 1943. a märtsis moodustati eraldi Omakaitse Peavalitsus, mille ülem oli kolonelleitnant Arnold Sinka. 1944. a allus Omakaitse administratiivselt Eesti SS-üksuste kindralinspektorile Johannes Soodlale. Kohtadel allusid Omakaitse malevad (rügemendi staatuses) politseiprefektidele, malevaülem oli ühtlasi politseiprefekti abi.
23. juulil 1942 oli Omakaitses 43 347 meest, 38 890 territoriaalsetes ja 4457 kasarmeeritud üksustes. Ka 1943. a mais-juunis oli territoriaalses Omakaitses ligi 38 000 meest (282 kompaniid), püsse oli umbes 60% meeste jaoks. Seoses mobilisatsioonidega hakkas Omakaitse potentsiaalne võitlusvõime järjest kahanema: nooremad aastakäigud võeti tegevväkke. 12. augustil 1944 saatis 18. armee ülemjuhataja suurtükiväekindral Herbert Loch armee piirkonnas olevad Omakaitse üksused rindele. Viljandi, Pärnu, Valga, Lääne ja Järva malevate pataljonid võitlesid augustis ja septembris Lõuna-Eestis XXVIII armeekorpuse alluvuses. Ealise koosseisu, relvastuse ja väljaõppe poolest ei vastanud need aga enam moodsa sõja nõudmistele.


Pärast territoriaalse Omakaitse allutamist väegrupi Nord tagala ülemjuhatajale 1. oktoobril 1942 jäeti Omakaitse palgalised kasarmeeritud üksused Eestimaa SS- ja politseijuhi juures asuva korrapolitsei ülema alluvusse. Need formeeriti 8 vahipataljoniks (Schutzmannschafts-Wach-Bataillonen) numbritega 286–293. 1943. a veebruaris 291. ja 292. pataljon likvideeriti ning ülejäänutele anti laialisaadetud vabatahtlike pataljonide numbrid 29–33. Kuni 1944. a alguseni olid pataljonid vahiteenistuses oma senistes asupaikades: 29. pataljon Tallinnas ja Lääne-Eestis, 30. pataljon Tallinnas, Paides, Türil ja Tapal, 31. pataljon asus Rakveres, Kundas, Jõhvis ja Narvas, 32. pataljon Tartus, Viljandis ja Põltsamaal, 33. pataljon Võrus, Valgas, Petseris ja Antslas. Pataljonid 29–32 osalesid veebruaris ja märtsis 1944 lahingutes Narva rindel ja olid hiljem rannakaitses Ida-Virumaal. 33. pataljon osales veebruaris Meerapalu dessandi likvideerimises ja asus ka hiljem Kagu-Eestis, alludes mais 1944 11. jalaväediviisile. Suvel pataljonid likvideeriti ja mehed anti täienduseks 37., 38. ja 40. politseipataljonile.



Lugesin sinu artiklid ilusti läbi ja see on hea, et nüüd oled ka vaeva pisut näinud. Nagu sa mäletad, ütlesin ma ka enne, et eks üksikuid juhtumeid võis ikka juhtuda. Aga üksikuteks nad jäid. Ka sellest komm-noorest, kes hauast pääses, me ei tea tegelikult, mis põhjusel ta sinna viidi. Kui ta oli punane, siis tavaliselt kommunisti süüdistusest Nõukogude ajal piisas, et langetada "kohtuotsus" ja määrida pabereid. Süüdlasi otsiti igalt poolt ja iga pisemgi niidike oli rõõmuks anastajatele. Omakaitse oli jõud, kes 1941. aasta suvesõjas päästis väga palju elusid. Lennart Meri lõi kunagi, olles president, nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsiooni uuriva komisjoni. Uuri nende töö tulemust, see on tehtud neutraalselt. Kuna tollel ajal ka Wiesenthali keskus asus eestit süüdistama, uuriti Saksa Okupatsiooni aeg läbi eriti hoolsalt.
Wiking
Liige
Postitusi: 1308
Liitunud: 10 Apr, 2004 18:09
Asukoht: Haapsalu
Kontakt:

Postitus Postitas Wiking »

Siin on Omakaitsest pilte:
http://www.hot.ee/hintzer/album_12.htm
Wiking
Liige
Postitusi: 1308
Liitunud: 10 Apr, 2004 18:09
Asukoht: Haapsalu
Kontakt:

Postitus Postitas Wiking »

Kas Vendadest Saalistetest oled kuulnud? Siit saad lugeda..

JAAK PIHLAU
VENDADE SAALISTETE LUGU:

56 AASTAT SAATUSLIKUST PUNKRILAHINGUST EIDAPERE METSAS



Richard Saaliste

Eesti sõjajärgse vastupanuliikumise kõige silmapaistvam mees oli kahtlemata leitnant Richard Saaliste, kelle kohta liikus arvukalt legende juba tema eluajal ja kellele on pühendatud palju artikleid, isegi terveid raamatupeatükke nii kodu- kui ka välis-Eestis 1 . Et mõista, millise mehega tegemist oli, toome siin väikese väljavõtte tema sõbrale saadetud kirjast 2 : ”Minu arvates ei ole suurimat ARMASTUST kui SÕDURI ARMASTUS. Ühised ohvrid, ühised kannatused seovad...Olen kaks korda vabatahtlikult astunud kodumaa kaitse eest võitlusse ja kaks korda ka haavata saanud. Ma ei tea, kas sa tead, et 1941. a. augustikuus sain Virumaal Purtse jõe ääres kolme kuuliga paremast käsivarrest haavata. Kui teistkordsest haavatasaamisest oli veel haav lahti, õnnestus mul kuidagi põgeneda.” 1946. aastal Rootsist Eestisse tagasisaabunud Saaliste oli julgeoleku pidev jälitusobjekt, tema kohta saatis ENSV julgeolek Moskvasse eriteateid ja tema surmast teatati isiklikult Nõukogude julgeolekuministrile Abakumovile. Kahjuks on kirjutistes Richard Saaliste kohta sageli segamini aetud legendid ja tegelikkus ning teenimatult on varju jäänud tema vanem vend Artur, kes oli oma nooremale vennale suureks eeskujuks.

DOKUMENTE JA FAKTE

15. detsembril 1949 saatis ENSV julgeolekuminister B. Kumm järgmise ülisalajase kiirtelegrammi üleliidulisele julgeolekuministeeriumile. Sadade samal aastal Moskvasse saadetud teadaannete hulgas on see teadaolevalt ainus, mis lisaks Ministeeriumi 2. Peavalitsuse ülemale on adresseeritud ka kurikuulsale NSV Liidu julgeolekuministrile kindralpolkovnik Abakumovile. NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministrile kindralpolkovnik seltsimees Abakumovile NSV Liidu Riikliku Julgeolekuministeeriumi 2. Peavalitsuse Ülemale kindralmajor seltsimees Pitovranovile Agentuurasjas "Miraazh" läbiviidud abinõude realiseerimisplaani tulemusel 11. detsembril k.a. kombinatsioonis osalenud agendi "Välk", salainformaator-sidepidaja "Tulp" ja Eesti MGB Merebasseini valveosakonna naiskaastöölise Simsoni abil meie poolt unerohtu kasutades võeti salaja kinni illegaal Sulev Hansen (Stokholmi Eesti Rahvuskomitee emissari, Ameerika luure agendi Richard Saaliste sidemees ( kes ülekuulamisel andis tunnistusi Richard Saaliste ja temaga koos varjuvate isikute asukoha kohta. Nende andmete alusel töötati meie poolt välja operatsiooniplaan, mis nägi ette Richard Saaliste kinnivõtmist elusalt ja operatsioonis Sulev Hanseni kasutamist teejuhina punkri juurde. 14. detsembril k.a. operatsiooni käigus, vaatamata kasutatud abinõudele, kaasa arvatud raadioruupori kasutamisele, avaldasid Richard Saaliste kaaslased operatiivväegrupile visa relvastatud vastupanu. Tekkinud tulevahetuses tapeti

1. Saaliste Richard Otto p., hüüdnimi Hendrik, 32-aastane, pärit Velise vallast Läänemaal, endine Omakaitse pataljonikomandör, Stokholmi Eesti Rahvuskomitee emissar ja Ameerika luure agent; saabus illegaalselt Eestisse detsembris 1946.

2. Saaliste Artur Otto p., hüüdnimi Ants /Richard Saaliste vend/, 36-aastane, pärit Velise vallast Läänemaalt, endine sõjalis-fashistliku organisatsiooni Omakaitse pataljonikomandör. Illegaal alates 1944. a. sügisest.

3. Toomingas Elmar Jüri p., hüüdnimi Andres, sünd. 1908 Pärnus. Juhtis 1941. a. Nõukogude vägede taganemisel ENSV-st vastuhakku Pärnumaal Orajõe vallas; endine sõjalis-fashistliku organisatsiooni Omakaitse pataljonikomandör. Illegaal alates 1945. aastast.

4. Saaliste /Kuusk/ Ilse Mihkli t., sünd. 1923. a. Läänemaal Märjamaa vallas, Artur Saaliste naine. Illegaal alates 1947. aastast

5. Ainsalu Helje Antoni t., sünd. 1923 Järvamaal Käru vallas, Richard Saaliste armuke. Illegaal alates 1949. a. septembrist.

Elusalt tabati: Kuusk Erika Mihkli t., sünd. 1927 Läänemaal Märjamaa vallas. Ilse Saaliste õde. 1949. a. märtsis hoidis end kõrvale väljasaatmisest ja läks illegaaliks.

Saaliste punkrist võeti ära:

3 vintpüssi

2 automaati

5 püstolit ja palju padruneid.

Lähemalt eriteates.

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Minister

kindralmajor /Kumm/

15. detsembril 1949

Nr. 492

Jääb vaid lisada, et see tšekistlik operatsioon toimus umbes kolm kilomeetrit Eidaperest lõuna pool tollase Pärnumaa kirdenurgas, veidi üle kilomeetri kaugusel Reonda ja Ellamaa küladest. Selles haarangus osales ligi paarsada MVD eriväeosa sõdurit ja rühm tšekiste MGB Pärnu ning Tallinna keskaparaadi 2-N-osakonnast, kus tegeldi otseselt metsavendluse likvideerimisega. Kohal olid ka 2-N-osakonna ülem Dmitri Taevere ja leitnant Elmar Vertman 6 , kes paar päeva varem oli juhtinud Saaliste sidemehe Hanseni kinnivõtmist ja läbi viinud tema esimese ülekuulamise. Vertman oli sama aasta 27. veebruaril olnud rünnakrühma juhiks RVLi staabipunkri hävitamisel Pärnu-Jaagupi lähedal Ertsma rabas, kus hukkus seitse RVLi juhtivat liiget. Arvatavasti oli ka tema see, kes mõlemas haarangus ruupori kaudu eesti keeles ümberpiiratuid allaandmisele kutsus. Hiljem osales ta Rootsi ja Inglise luure vastastes petteoperatsioonides ning juhtis ka erioperatiivrühma SOO (Spetsialnoje Operativnoje Otdelenie), mida aastatel 1951Œ56 kasutati Inglise luure vastastes luuremängudes 7 , tõustes hiljem Eesti KGB vastu- ja seejärel välisluure juhiks.

Richard Saaliste oli sel ajal 33-aastane, sündinud 6. juulil 1916 neljalapselises taluperekonnas Nurtu-Ojaäärse külas Läänemaal. Ta põlvnes igipõlisest põllumeeste perekonnast, kellele kuulus suur (70 ha) hästikorrastatud talu kaunis kohas Velise jõe ääres. Mõnedel andmetel asetses just seal muistse maavanema suurtalu. Richard Saaliste lõpetas Jäneda põllutöökooli ja EV Sõjakooli aspirantide klassi, saades 1940. augustis lipniku aukraadi. 1941. aastal organiseeris ta Läänemaal metsavendade salga ja osales lahingutes saartel ning Virumaal, kus sai parema käe küünarnukist haavata. Rindeteenistuseks kõlbmatuna suunati ta Omakaitse ülemaks Hiiumaale, kus õppis relva käsitsema ka vasaku käega, tehes seda niisama hästi kui varem paremaga. 1944. aastal mobilisatsiooni käigus määrati ta leitnandina 6. piirikaitserügemendi 3. pataljoni kompaniiülemaks ja võttis osa Kagu-Eesti lahingutest, saades Lääniste all 18. augustil 1944 uuesti haavata. Lahtise reiehaavaga viibis ta mitmes haiglas, viimati Hiiumaal, kust 2. oktoobril, samal päeval kui venelased saarel maabusid, evakueerus Rootsi.

Artur Saaliste elukäigu kohta on toodud lühiülevaade 1937. aastal ilmunud kogumikus “Maakondlikud suurmehed” 8 : Saaliste, Artur. Põllum. Velises. Sünd. 5. dets. 1913. Velise v. Läänem. Õppis Velise algk., Jäneda Põllutöök. ja lõp. E.V. R. sõjak. 1934. Olnud pärast sõjak. lõp. tegelik põllum. isatalus, kus teostanud uuendusi. On K. L. Velise komp. päälik, Nurtu Noorrahva ühingu esimees ja lavategelane.

Sellele võib lisada, et Artur Saaliste tegeles aktiivselt spordiga, tulles 1942. ja 1943. aastal Eesti meistriks kreeka-rooma maadluse keskkaalus Märjamaa võistkonna koosseisus. Samaaegselt oli ta Märjamaa Omakaitse pataljoniülem.

Elmar Toomingase tegelik sünniaeg on 4. september 1905 (Tori vald Pärnumaal). Elukutselt oli ta kooliõpetaja, alates 1926. aastast Metsapoole (varem Treimani) 6-klassilise algkooli juhataja 9 . Ta oli samuti lõpetanud Tondi sõjakooli aspirantide klassi ja tegutses sõja ajal Omakaitse pataljoniülemana Orajõel.

KOJUTULEK

Sügisel 1946 tegi Richard Saaliste koos Läänemaa Omakaitse endise staabiülema Talvariga esimese katse mere kaudu kodumaale tagasi pöörduda, kuid seda takistas torm, mootoririke ja Vene piirivalvelaevade blokaad. Mõnede teadete kohaselt oli paadis kaasas ka ajalehe New York Herald Tribune korrespondent, kuid muud allikad seda ei kinnita 10.

Teine ja edukam mereretk toimus paar nädalat hiljem, kui 1. detsembril maabuti Saaremaa kagurannal Kübassaare poolsaarel (mitte Sõrves, nagu vahel väidetud). Kübassaare neemest möödumisel satuti aga karile ja Muhu kaudu mandrile jõudmiseks tuli kasutada juhuslikult ettesattunud kalapaate. Algselt oli kavas sama paadiga nädala pärast tagasi pöörduda (kaasa võeti 1200 liitrit bensiini), kuid avarii tõmbas sellele plaanile kriipsu peale.

Kogu kuueliikmeline meeskond (Saaliste, Tarvis, Krabi, Nurk, Tammiksalu, Mutso) koosnes Läänemaa meestest (kapteniks olnud Vassili Tarvis oli pärit Muhust, kuid temagi pere elas tollal Virtsu lähedal). Retke peamiseks eesmärgiks oli perekonnaliikmete ja mõnede teiste Eestis viibivate isikute toimetamine Rootsi. Seda küll suurema päästekaatri abil, mis 10.-12. detsembri paiku pidi saabuma Nõva rannikule. Saaliste hiljem arreteeritud kaaslaste ülekuulamisprotokollid kummutavad üldlevinud arvamuse, et kaasa oli antud ka raadio saatja ning relvad. On tõsi, et vahetult enne lahkumist kohtus Saaliste mõnede Eesti pagulaskonna juhtidega, kuid Ameerika või mõne muu välisluure ülesande täitmisest ei olnud juttugi. Tegelikult Richard Saaliste ja Talvarit asendanud Tammiksalu liitusid reisiga viimasel hetkel, paadiretke tegelikeks organiseerijateks olid Eesti baptistid (Aleksander Krabi oli endine baptisti jutlustaja Haapsalu lähedalt Asukülast).

Saaliste ja tema kaaslased ei aimanud aga, et nende saabumisest julgeolek juba teadis (seda nii postitsensuuri kui ka välisluurelt saadud teadaannete kaudu) 11 . Välisluure andmetel oli retke üheks eesmärgiks Rootsi toimetada Eesti baptistide juht ja julgeolek selgitas otsekohe välja tema isiku. Eesti MGB 2. osakonna aruandes 12 on kirjutatud: “ENSV baptistide juht, Lipstok Johannes Jaani p., kelle järgi Rootsist pidi paat saabuma, tuvastati Haapsalu linnas, värvati ja ühtlasi võeti agentuurtöötluse alla.”

Agentuurtöötluse alla võtmine tähendas, et teda eriti ei usaldatud; hilisemate teadete kohaselt kavatseti teda isegi arreteerida. Pideva valve alla võeti ka Mutsode talu Taebla vallas Nihka külas. Nii juhtus, et kui Saaliste koos oma kaaslastega saabus Mutso tallu, siis hoiatati teda otsekohe julgeoleku varitsuse eest. Nõvale 10. detsembri paiku oodatud paati aga ei saabunud ja kõik kuus meest hakkasid end varjama eri kohtades Läänemaal. Richard Saaliste lahkus oma kodukülasse Velisel, kus juba 1944. aastast alates varjas end tema vend Artur. Kodutalu sealauda pööningule ehitatud punkris saatsid nad mööda ka aastavahetuse 1946/47.

Julgeolek saatis nüüd otsingule mitu oma paremat agenti, nende seas “Tasuja” ja “Zharski”. 1947. aasta kevadel õnnestus “Tasujal” ühelt Mutso sugulaselt teada saada, et Rootsist on Eestisse salaja saabunud Paul Mutso koos mitme oma kaaslasega. Agent kohtus ka paar korda Paul Mutso endaga, kuid 9./10. augusti ööl Haapsalu lähedases metsas korraldatud haarangus pääses Mutso põgenema ja tapeti tagaajamise käigus. Seejärel seati

Mutso tallu üles lõks ja arreteeriti mitu Saaliste kaaslast, veidi hiljem ka teised temaga seotud isikud. Kokku anti kohtu alla ja saadeti laagrisse 19 inimest 13 , mõned kinnipeetutest vabastati ja värvati agentideks.

Alles hiljuti on selgeks saanud agent “Tasuja” nimi. See oli Leopold Ruuval, kelle värbas isiklikult MGB 2. (vastuluure)osakonna ülem Eduard Neelus 14 ja kes tol ajal töötas Haapsalu Kalakombinaadis randade inspektori ametikohal 15 .

METSAVENNA AASTAD

Richard Saaliste pääses lõksust seetõttu, et viibis Haapsalust kaugel ja pidas oma endiste kaaslastega sidet ainult sidepidajate kaudu, kes tema tegelikku asukohta ei teadnud. 1947. aasta jooksul kohtus Richard Saaliste paljude Läänemaa, Harjumaa, Pärnumaa ja Järvamaa metsavendadega, kujunedes tegelikult Lääne- ja Kesk-Eesti metsavendade üldtunnustatud juhiks. Turvalisuse huvides ei peatunud ta kaua ühegi metsavendade salga juures. Artur Saaliste vahendusel kohtuti Vigala valla Araste külast pärit Endel Redlichiga, kes 1947. aasta suvel oli metsa läinud ja rajanud RVL-nimelise (Relvastatud Võitluse Liit) ülemaalise vastupanuorganisatsiooni. Põhimõtteliselt Saalisted aktsepteerisid Redlichi koostatud RVLi põhikirja punkte, kuid pidasid poolavalikku tegutsemisviisi liiga ohtlikuks ning ametlikult RVLi liikmeks ennast ei registreerinud 16 . Siiski tutvustasid nad organisatsiooni põhikirja mitmele teisele juhtivale metsavennale, nagu Erich Jerletile, Vambola Orasele, Osvald Raadikule ja Elmar Saarele.

Suureks probleemiks jäi aga side loomine Rootsiga. Hiljem on väidetud, et Saaliste raadiojaam uppus koos paadiga, kuid ta jätkas sidepidamist Rootsiga teadmata viisil. Seda kinnitas ta isegi mõnele tuttavale metsavennale, ilmselt soovimata neile pettumust valmistada. Tegelikult olidki talle mõned raadioshifrid ja kuupäevad kaasa antud, et võimaluse korral Rootsiga raadioühendusse astuda (ise ta raadiotööd ei tundnud). Jerleti abiga õnnestus hankida Saksa luurajatest maha jäänud vene päritolu Sever-tüüpi raadiojaam ja veidi raadiotööd tundva Orase abil üritatigi 1947. aasta kevadel Rootsiga ühendust võtta. Katsed aga ebaõnnestusid ( võib-olla saatejaama vähese väljundvõimsuse tõttu, võib-olla seepärast, et Saaliste Rootsist lahkumisest oli möödunud liiga palju aega ja raadioseansse seal enam ei oodatud.)

Pärast kaaslaste arreteerimist katkestas Richard Saaliste sügisel 1947 igasugused sidemed RVLiga ja lahkus Läänemaalt sügavamale sisemaale Raikküla, Järvakandi, Lelle ja Käru valla territooriumile. Talve 1947/48 veetis ta arvatavasti Käru valla Määrasmaa küla talus, kus elas Helje Ainsalu nimeline noor neiu, kellega ta äsja oli tutvunud. Metsavendade aktsioonides Artur ja Richard Saaliste ei osalenud, pidades õigemaks äraootetaktikat, eeldades, et peatselt puhkeb uus maailmasõda Nõukogude Liidu ja lääneriikide vahel, kus ka organiseeritud metsavendlusel on oma roll täita. Järgmisel, 1948. aastal kohtasid Saalisted Lelle lähedases Riiuma talus paljusid ümbruskonna metsavendi ja illegaale, nende hulgas ka Endel Pärna, Elmar Saart, Evald Virkust, Valdo Põldverit ja Sulev Hansenit. Hanseni soovitusel rajati uus talvepunker Eidaperest lõuna poole Reonda ja Ellamaa külade lähedasse metsatukka talu lähedale, kus elas Sulev Hanseni vend Jaan.

Julgeolek jätkas muidugi Richard Saaliste jahti. Teda üles otsima saadeti palju teenekaid agente, nende seas ka saksaaegse Haapsalu politseikomissari abi Eduard Mursal (koodnimega “Rändur”) 17 . Tema otsinguid ei saatnud küll edu, kuid tal õnnestus kohtuda ühe Helmuti-nimelise metsavennaga, kes talle tutvustas RVLi põhikirja, värbas selle organisatsiooni liikmeks ja kinnitas, et nende tegevust juhib Rootsist saabunud Richard Saaliste 18 . Sel ajal oli julgeolekul RVList veel vähe teada ja nii sündis legend, nagu tegutseks Eestis võimas põrandaalune organisatsioon nimega RVL, mille on loonud Rootsist saabunud Saaliste ja tema kaaslased.

SAATUSLIK 1949. AASTA

1948./49. aasta talve veetsid vennad Saalisted Eidapere-lähedases punkris. Kuigi nad teadlikult püüdsid kokkupõrgetest julgeolekuga kõrvale hoida, juhtus sellel talvel siiski üks intsident 19 . Richard Saaliste sattus öösel Koogiste jaama lähedal raudteel kõndides vastamisi samas valvekäiku tegeva Lelle miilitsa Õispuuga. Viimane möödus temast, käsutas siis ootamatult käed üles ja tulistas, Saalistet siiski tabamata (kuul läbis mantlikrae). Vastuseks tulistas metsavendade juht läbi tasku ja tabas meest kohe surmavalt. Võimud ei suutnudki Õispuu tapjat leida, peamine kahtlus langes Lelle lähedal metsas end varjavale Elmar Sopile.

Märtsiküüditamine tõi metsavendade ellu suuri muutusi. Toiduvarude hankimine muutus raskemaks, palju abistajaid ja varjajaid küüditati, üha enam metsavendi tabati või langes reetmise läbi. Küüditamise vastuaktsioonina ilmusid vennad Saalisted oma kodukülla Nurtule ja lasid maha kaks kohalikku nõukogude aktivisti, küüditamise peaorganisaatorit. Märtsis arreteeriti ka Saalistega tihedalt seotud Vambola Oras (“Vammila”), kelle ülekuulamisel KGBl õnnestus saada olulisi andmeid Saalistete võimaliku asukoha kohta. Saalistete tabamiseks seati sisse agentuurasi (agenturnoe delo) “Miraaz”, mille raamides saadeti illegaalina Rapla-Lelle-Järvakandi piirkonda agent “Välk”, endine Eesti Vabariigi ohvitser. Tal õnnestus kiiresti kohalike metsavendade, nende hulgas ka Sulev Hanseni usaldus võita ja Riiuma talus kohtuda ka Artur Saalistega, keda ta tundis juba Tondi sõjakooli ajast. Arhiivis on säilinud kümmekond agent “Välgu” ja tema sidepidaja “Tulbi” (kelleks oli tema naine Asta-Virve) ettekannet, kus antakse põhjalik ülevaade ümbruskonnas tegutsevatest metsavendadest, nende tegevuskavadest, varjumispaikadest ja abistajatest 20 .

Agent püüdis ka Saaliste punkri täpset asukohta välja selgitada, kuid see ei õnnestunud, kuna rangeid konspiratsioonireegleid järgides kutsuti sinna vaid üksikuid äraproovitud võitluskaaslasi. Samal põhjusel ei kohtunud Saalisted lähikonnas ringiliikuva ja end kolonel Sinkaks nimetava mehega, keda õigusega peeti KGB agendiks. Sügisel liitusid uute punkrikaaslastena Ilse Saaliste õde Erika Kuusk, Helje Ainsalu ja Elmar Toomingas. Meenutab Erika Kuusk-Kask 21 : “Mu õde Ilse oli abielus Artur Saalistega, kes varjas end peale 1944. aastat kodutalu lähedal Nurme talus, samuti Lelle vallas Riiumal. Mingit kavatsust 1944. a. sügisel koos naisega evakueeruda neil polnud, Ilse sel ajal haige ka polnud; mäletan, kuidas Artur rääkis Eesti oma valitsuse loomisest ja koos Tiefi valitsusega Läänemaa rannikul viibimisest. Kohtasin teda ja Rootsist saabunud Richard Saalistet 1947. aasta talvel, kui nad varjasid ennast kodukülas Nurtul sigala lakas. Toiduga varustasid neid kaks kohalikku neiut, kelle nimesid ma ei tea. Saalistete vanemad olid kodutalust välja aetud, elasid saunas. Samal talvel suri nende ema, pojad vaatasid matuserongkäiku pealt, piiludes laudahoone ukse vahelt. Isa Otto suri hiljem tütre Meeta juures Pärnus. 1949. a. märtsiküüditamine tabas minu vanemaid, ka Meetat, mina ise pääsesin, kuna õppisin Tallinnas Kergetööstuse Tehnikumis. Õde Ilse varjas sel ajal end koos mehega Eidapere lähedases punkris, kuhu ma samuti läksin aprilli alguses. Seal olid ka Richard Saaliste ja Elmar Saar. Elasin punkris paar kuud, siis lahkusin oma tuttavate juurde Virumaal, elades peamiselt Moel. Kui sain teada, et kohapeal tehakse passikontrolli, tulin Eidapere punkrisse tagasi. Seal viibis nüüd lisaks Saalistetele ja Ilsele ka Richard Saaliste pruut Helje Ainsalu Kärult ja Elmar Toomingas. Hiljem olen kuulnud, et Toomingas varjas end varem oma tädi juures Pärnus. Tema naine Lilli viibis koos alaealiste lastega lühiajaliselt küll Lellel, kuid minu arvates polnud sellel Eidapere punkriga mingit seost. Helje Ainsalu oli töötanud telefonistina Kärul. Kui ta ükskord käis Saaliste piltide ilmutamise pärast Paides fotograafi juures, siis ta arreteeriti ja värvati KGB kaastööliseks. Helje andiski koostööks nõusoleku, kuid peale vabastamist putkas kohe metsa. Toiduga varustas meid peamiselt lähedalolevas Saunaaseme talus elav Jaan Hansen, kelle vend Sulev meid aegajalt külastas.

Ta liikus ringi koos Lõhmuse-nimelise mehega, keda hüüti kapteniks. Naistele räägiti vähe oma asjadest, isegi seda ei teadnud, kas punkris raadiosaatjat oli või mitte. Vennad Saalisted pidasid plaani Saksamaa kaudu Läände põgeneda, õppisid selleks isegi saksa keelt. Detsembri alguses said nad kuskilt teada, et Sulev Hansen on sisse kukkunud ja otsisid metsas uue punkri kohta, kuid ei leidnud. 14. detsembri hommikul ründas umbes 200 NKVD sõdurit punkrit. Neid märkas esimesena väljas viibinud Richard Saaliste, kes oma konest avas vastutule. Ta langes verisena punkri ukse juures. Artur Saaliste käskis meil kõigil tagaaknast väljuda ja minema hiilida, esimesena väljus Elmar Toomingas. Ta võttis endaga kaasa ka punkri ukse juures vaakuva Richardi, öeldes: “Mina oma venda nende kätte ei jäta”: Kõik teised, peale minu, said pihta juba metsas punkrist eemal olles. Mingit marutuld seejuures polnud. Minu juurde jooksis pilusilmne sõdur ja lõi püssipäraga pähe. Siis ilmus kohale keegi eestlasest julgeolekumees, kes takistas edasist peksmist ja kutsus kohale NKVD velskri. Ta suhtus minusse heatahtlikult ka hiljem, tema nimi oli vist Tilling. Mind viidi Eidapere jaama lähedal seisva sõjaväeauto juurde, minu ees lohistati jalgupidi Richard Saaliste surnukeha, mis visati autole, ja kuhu upitati ka mind. Mis mahajäänud tapetutest sai, seda ma ei tea. Hiljem räägiti, et nad olevat heidetud punkri juures olevasse kaevu, kuid kui me seal 1992. a. käisime, siis mingeid inimluid me küll ei leidnud.

Võib-olla maeti nad kusagile lähedusse. Mind viidi kõigepealt Pärnusse, kuid sõidutati paari tunni pärast edasi Pagarisse. Olin seal kaks kuud, algul kuulas mind üle keegi juut, kes pidevalt ähvardas ja rusikaid viibutas. Hilisem ülekuulaja oli palju viisakam. Lõpuks loeti ette kohtuotsus: 10 aastat sunnitööd. Vangilaagrist vabanesin 1957. aastal.”

Jääb veel lisada, et ainult kaks kilomeetrit eemal soo ääres asus teine punker, kus samal ajal viibisid Evald Virkus, Ilmar Luus ja Kalju Hanniotti. Kuuldes tulistamist, põgenesid nad kiiresti eri suundades. Virkus varjas end Lelle lähedal talus ja arreteeriti peatselt, nii nagu kümned teisedki Saalistega seotud isikud. Nende ühine kohtutoimik sisaldab 24 nime

(nende hulgas ka Vambola Oras, Erika Kuusk ja Sulev Hanseni) 22 . Hanniotti tabati oktoobris 1950, Luus oktoobris 1951, mõlemad mõisteti surma. Kaua Saaliste punkris elanud Elmar Saar viibis sel ajal mujal ja tabati "Suure rongiröövi" ühe peaorganisaatorina 1951. aastal ning mõisteti samuti surma 23 . Hansenil ei õnnestunudki KGB haardest lahti rabeleda: ja pärast vabanemist 1957. a värvati ta agendiks "Olev" 24 .

Agendi "Välk" õige nimi on Adolf Lõhmus, sündis 1908. aastal Valgamaal Soorus 25 . Pärast Tondi sõjakooli lõpetamist suunati ta 1932. aastal soomusrongide rügementi Tapal, kust aga nooremleitnandina 5 aastat hiljem teenistusest vabastati. Põhjuseks oli skandaal ohvitseride kasiinos, kus Lõhmust süüdistati vägistamises, kaasteenijatelt raha väljapetmises ja muus 26 . 1941. aastal oli ta omakaitseleitnant Petseris, hiljem teenis Saksa armees, muu hulgas õppejõuna Newenklau ohvitserikoolis Praha lähedal, kus kandis obersturmführeri paguneid. Julgeoleku 2-N osakonna agendiks värvati ta 19. aprillil 1948 järjekorranumbriga 11545 (hiljem numeratsiooni muudeti) 27 . Veidi hiljem värvati agendiks-salainformaatoriks “Tulp” ka tema naine Asta-Virve (sündinud 1922, neiupõlvenimega Krüger), kes tegutses peamiselt tema sidepidajana. “Välku” kasutati hiljem paljudes vastutusrikastes operatsioonides (1953. aasta järel kandis ta uut varjunime “Täht”). Muu hulgas oli tema see, kes koos teise agendiga “Võsa” unerohu “Neptun” abil 1954. aastal aitas kinni võtta Pärnumaa metsavennad Edgar Saaliste ja Hendrik Ensaare, kes hiljem surma mõisteti 28 .

Ta saadeti ka laagrist vabanenud Otto Tiefi juurde, võitis kiiresti endise riigimehe usalduse ja lubas Tiefi koostatud mahuka käsikirja Soome kaudu Rootsi toimetada, mida ta muidugi ei teinud (viis selle hoopis Pagari tänavale) 29 . Adolf Lõhmus arvati arhiivagendina reservi 1960. aastal ja ta suri Tallinnas 1980. aastal. Kuhu Richard Saaliste ja tema kaaslased on maetud, sellest julgeolekuarhiivid vaikivad. Arvatavasti jäeti tema neli kaaslast Eidapere metsas punkri juurde mulla alla, kuna metsavendade juht ise puhkab kuskil nimetus hauas Pärnus. Mõni veel elav KGB ohvitser võiks sellest rääkida, kuid on vähe lootust, et nad seda kunagi veel teevad.



1 Vello Pekomäe. Nad panid vastu viimseni. Stockholms Tidningen eestlastele, 5. apr 1957.
2 Hamilkar Mengel. Suurim armastus. New York, 1960, lk 110Œ112 ja 194Œ208 (kirjad sõbrale).
3 Mart Laar. Suurim armastus. Stockholm, 1994. Sisaldab E. Saare toimikus säilinud R. Saaliste päeviku sissekandeid 8. oktoobrist kuni 20. novembrini 1949.
4 Uudo Koolmeister. Mõnda leitnant Richard Saalistest. Hiiumaa, 27. sept 1994.
5 ERAF, f 131, n 1, s 157, l 343Œ344.
6 ERAF, f 1, n 6, s 5304 ja 9116. Taevere avaldas hiljem Saaliste tabamise kohta propagandistliku üllitise, milles toodul tegelike faktidega väga vähe ühist on (Rahva Hääl, 16. dets 1967).
7 Indrek Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Tallinn, 1996.
8 Maakondlikud suurmehed (toim A. Kalda). Tartu, 1937, lk 139.
9 Aino Lepp. Ei ole suuremat tegu, kui haarata relv isamaa õnne pärast... Pärnu Postimees, 4. nov 1995.
10 ERAF, f 130, n 1, s 9329E,I k l 33.
11 ERAF, f 131, n 1, s 107, l 19; f 131, n 1, s 120, l
230; f 131, n 1, s 45, l 135Œ137.
12 ERAF, f 131, n 1, s 120, l 120.
13 ERAF, f 130, n 1, s 11656E, 6 köidet.
14 ERAF, f 1, n 6, s 7576. Eduard Neelus (1918 Jaroslavl Œ 1983 Tallinn), rahvuselt eestlane, liitus NKVDga 1940, oli 1947Œ50 MGB 2. (vastuluure)- osakonna ülem, hiljem töötas MVDs, olles muu hulgas SORVVO ülemaks.
15 Leopold Ruuval (ka Ruuvall), endine taksoomanik Haapsalus ja Tallinnas, võeti Haapsalu Kalakombinaati tööle randade inspektorina 9. apr 1947; oli üks eestlaste ülevedajaid Rootsi 1944. a septembris; Paul Mutso äraandjana mäletavad teda
paljud Mutso omaksed ja kohalikud elanikud.
16 RVLi kohta on levinud palju legende osaliselt ka seepärast, et EKP ja julgeolek püüdsid selle abil massirepressioone õigustada. On teada, et uurimisosakonna ülem Jakobson ja tema asetäitja Pupõiev sundisid aastail 1948-49 paljusid arreteeritud metsavendi ja nende abistajaid alla kirjutama protokollile, kus nad kinnitasid oma kuulumist RVLi, kuigi kuulsid niisugusest organisatsioonist esimest korda. Tegelikult alustati RVLi liikmeks registreerimist 1947. a suvel (pärast varem legaliseerunud Endel Redlichi metsaminekut) ja see jätkus kuni 1948. a juunini, kui massiliste haarangute tõttu Lääne- ja Pärnumaal ametlik liikmeksvõtt lõpetati. Viimased pool aastat varjas Endel Redlich (“Must Kinnas”) end üksi Läänemaal Kullamaa valla Urevere külas, kus hukkus agendi “Mändla” (E. Kasesalu) ja kinnilangenud endise kaaslase Elsa Mesneri julgeolekule antud informatsiooni põhjal 28. juunil 1949.
17 ERAF, f 131, n 1, s 120, l 369.
18 “Helmut” oli ilmselt üks RVLi juhte Helmut Valdma-Valdek, hüüdnimega “Majandusministerl,”kes tapeti 1. jaanuaril 1948 Märjamaa valla Piipari talus.
19 Linda Saar artikli autorile 8.05.1999. Linda Tamsalu-Saar arreteeriti Saaliste salga abistajana jaanuaris 1950 ja talle mõisteti 10-aastane laagrikaristus.
20 ERAF, f 130, n .1, s 15328E.
21 Erika Kuusk-Kask artikli autorile 7.06.1997 ja 4.01.1998.
22 ERAF, f 130, n 1, s 9329E, 6 köidet.
23 5. septembril 1951 ründas kolm ühendatud metsavendade salka rongi Viluvere ja Kõnnu raudteejaamade vahel, lõhates raudtee, tappes 3 valvesõdurit ja rööviti 210 tuhat rubla, mis teadaolevalt on suurim selletaoline aktsioon eesti metsavendluse ajaloos. Kõik 9 metsavenda (Erich Jerlet, Hendrik Jõearu, Jüri Koks, Evald Pärtel, Osvald Raadik, Elmar Saar, Alfred Sirel, Ain Tänav, Erich Viisut) olid varem seotud Saalistega. Aktsiooni valmistasid ette Saar ja Pärtel, lõhkamisoperatsiooni viis läbi ja oli kassapidajaks Jerlet ning operatsiooni üldjuhiks valiti vanim nende hulgast Jüri Koks.
24 ERAF, f 136, s 55976; aruandes f 131, n 1, s 375, l 170-171 iseloomustatakse teda positiivselt.
25 ERAF, f 136, s 9438.
26 ERA, f 495, n 7, s 298.
27 ERAF, f 131, n 1, s 259, l 46.
28 ERAF, f 129, n 1, s 18250, 3 köidet.
29 ERAF, f 131, n 1, s 375, l 147Œ151. Lõhmust mainib Otto Tief ka oma mälestuste seniavaldamata osas.
Viimati muutis Wiking, 17 Aug, 2005 16:19, muudetud 3 korda kokku.
Charlemagne
Liige
Postitusi: 1483
Liitunud: 12 Juun, 2005 18:33
Kontakt:

Postitus Postitas Charlemagne »

Kippasto hauast pääsemise lugu on ka mingis NL aegses raamatus ära toodud. Need kõikvõimalikud "Rahvatasujad", "Mõrvarid ei pääse karistusest" ja muu punase aja kirjandus on vaid mälestusmärk ühest ajastust, kui tõde lasti just niipidi paista. Ajaloolasele on nad sama tõsiseltvõetavad kui "Junedtum in Ostraum", "Giftpilzen" või "Jude Süss", needki raamatukesed peaks mul kuskil kapinurgas olema. Linnase imelik surm ja Rudolf Hessi ülespoomine? Nii-ja teistpidi müüdid saadavad kõiki sündmusi.
Omakaitse või kelle iganes kuritegusid vaadeldes tuleks lähtuda klassikalistest küsimustest: kes, kus, millal, millega, mille eest etc. Kui need vastused on olemata või võetud propagandakirjandusest ajaloolisele allikmaterjalile toetumata , siis võib tegu olla küll ilusa looga, aga tõde ei tarvitse selles mitte olla... :twisted:
Näiteks vanatädikese X meenutus: küll see K oli ikka tore poiss sealt Y külast, heleda peaga ja mängis pilli....OK kuklavollid aga viisid ta sohu ja laksid maha ei millegi eest...nuuks :x
Tädi X jätab meenutamata kaks asja. Meeldivad elamused jaanikuu öösel, kui K eksis nende pere laudalakka ära. Ja need meeldivad mälestused ei luba teha juttu ka sellest, et K oli punaste aktiivne kaasajooksik ja näpuga näitaja küüditamisel. Subjektiivne mulje lööb objektiivsuse mängust välja. Ja on meil järjekordselt kasutada üks "mälestus" või "perekonnalugu", kus tõde pole näputäitki selle kandi pealt, mis meid huvitab.
Toonaste sündmuste mäletajaid on vähe järgi jäänud, varem oli võimalik erinevaid mälestusi võrrelda. Seega sõltub nüüd palju ühe või teise sündmuse tõlgendajast kui me ei võta tõe aluseks eeskätt mittevaidlustatavaid andmeid.
Charlemagne
Liige
Postitusi: 1483
Liitunud: 12 Juun, 2005 18:33
Kontakt:

Postitus Postitas Charlemagne »

:evil: trükisarviline! Õige oleks "Judentum in Ostraum"
Wiking
Liige
Postitusi: 1308
Liitunud: 10 Apr, 2004 18:09
Asukoht: Haapsalu
Kontakt:

Postitus Postitas Wiking »

Täielikult sinuga nõus kamraad Charlemagne :wink:
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Wiking! Korrektne oleks lisada allikaviide. Jaak peaks vist ikka Pihlak olema?
Wiking
Liige
Postitusi: 1308
Liitunud: 10 Apr, 2004 18:09
Asukoht: Haapsalu
Kontakt:

Postitus Postitas Wiking »

Oi VABANDUST!!! Tõestu suur patt, minupoolt jah :D
Just Jaak Pihlau on õige nimi


Ja siin veel allikaid internetist:
http://www.hot.ee/vaikal/ajalugu-6.html#oma
Viimati muutis Wiking, 17 Aug, 2005 16:20, muudetud 1 kord kokku.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 9 külalist