Tere kõikidele siinsetele tarkadele.
Küsimus selline, millest koosneb ilutulestikuraketi nö. ülemine ots ehk siis see mis üles jõudes ühe või teise värviga eredalt põleb. Kas see on segatud samuti püssirohuga (lisatuna kas alumiiniumpulbrit, vaske, titaani..)?
Samuti, kas olemasolevad suhted võiksid olla tõesed rohule endale (raketi tarbeks)?:
67% kaaliumnitraati
23% väävlit
10% puusütt
Konkreetselt püssirohu %:
75% kaaliumnitraat
15% puusüsi
10% väävel
Loodetavasti ei ole liialt valel teel oma järeldustega.
Tänud ette.
Ilutulestiku raketi koostis
ülemine ots, ehk siis see mis värvi teeb on erinevate metallide ühendid. ise metall annab ise värvi. karbonaadid jms. kui ma õieti mäletan. vikipeedia abiks:
http://en.wikipedia.org/wiki/Fireworks
keri allapoole, seal on koostisest ka räägitud
http://en.wikipedia.org/wiki/Fireworks
keri allapoole, seal on koostisest ka räägitud
https://www.facebook.com/panzerwerke
Bitte kommen sie in nach käsikaudu, aber vorsicht: esikus on dunkel ja tulistatakse !
erinevaid värve saab väga erinevate asjadega. tihti kasutatakse igasuguseid sooli, aga kõige lihtsamad võimalused valget valgust saada on magneesiumiga. alumiiniumi puhul ma ei usu, et seal midagi juhtuks. rohelist tuld on läbi aegade tehtud krintspani ehk vaseroostega ja punast peaks saama näiteks rauarooste abil. ise olen vaid 2 esimest proovinud.
aga ega see siiski nii lihtne pole. kõigepealt tuleb hankida nimetatud koostisosad ja need püssirohuga segatuna spetsiaalsete riistapuudega imetihedalt kokku pressida. vastasel juhul sussab segu momentaalselt ära ja silmarõõmu jääb väheks. seda enam, et nii kiire põlemise puhul ei pruugi värviandvad ained üldse rakendudagi. püssirohuga tuleb aga kindlasti segada sest muidu need (peale magneesiumi) ei sütti üldse ja magneesium tavaolekus põleb kah nii ruttu, et ei jäta nautimiseks palju aega.
__________
selline raketiteema toob endaga alati kaasa helgeid mälestusi....
kunagi oli rakettide isevalmistamine tore meelelahutus, mis levis üle meie suure kodumaa erinevates pioneeride majades peitunud raketimudelismi ringides valitud seltskonna seas. selleks keedeti ise püssirohtu, katsetati erinevaid segusid (rektinduse seisukohast pole oluline mitte see, et püssirohi oleks äkiline, vaid see, et ta annaks optimaalse põlemiskiiruse juures maksimaalselt gaase isegi, kui põlemine on tavalisest veidi aeglasem), erinevaid lisandeid jmt. kuna kaaliumsalpeetrit polnud eriti saada, siis kasutati enamasti lihakombinaatides leidunud naatriumitritit. see oli aga tülikas, sest miskipärast muutus sellest tehtud püssirohi arvestatavaks just alles pärast läbikeetmist. väävlit käidi raudteelt korjamas. mingil meile teadmata põhjusel olid tollal enamuse raudteede vahed väävlitükikesi täis. see polenud küll see kõige puhtam (mida sai vahest apteegist osta), aga ajas siiski asja hästi ära. katsetati ka erinevate puuliikide söega. ei mäletagi enam täpselt, aga vist tunnistasime parimaks kasesöe. ise katsetasin ka aktiivsöega, aga see segu ei tulnud sugugi hea. võibolla oli põhjus selles, et gaasimaskifiltri söe sisse oli juba kurat teab, mis kemikaale pandud - igatahes sõbra samaka, mida ta filtreerida püüdis, värvis see ilusasti helelillaks ja seda tihkasid juua vaid kõige kaugema linnanurga kõige hullemad parmotid, kelle edasisest saatusest andmed puuduvad.
igatahes jah - igaüks püüdis leida seda kõige paremat segu. retsepte hoiti üldjuhul saladuses, aga eks neid ika omavahel vahetati vahest.
mootoreid tehti kombineerides teatud viisil omavahel püssirohtu ja papist jahipüssi padruni kesti (standardina 12cal.). plastkestad ajasid hädaga asja ära, ei olnud soovitavad, sest kippusid põlemise ajal sulama ja deformeeruma. hülsside ja püssirohu kombineerimiseks läks vaja vinget vasarat ja spetsiaalset, tehases Võit teha lastud tamperriista, mis pidi olema üleni vasest või kehvemal juhul alumiiniumist. raud, teras jmt oli täiesti out, sest pisimgi säde võis tähendada priipääset igavestele raketodroomidele või kehvema õnne korral ka tuusikut põletusravikeskusse (kehvema seepärast, et me kõik leidsime, et pigem igavesed raketodroomid kui elu lõpuni freddy kruegerina ringi konnata).
igatahes oli protseduuri mõte saada püssirohi hülsi sisse maksimaalse tihedusega. kivikõvaks kokku tambituna. samas pidi jääma ka sobilik düüsiava. kõige otsa tambiti piisav kogus valgustussegu. hülss seoti peenikese liistu otsa, lisati saapapaela ja püssirohu kokkukeetmise teel tekkinud süütenöör. startimine toimus sama kontseptsiooni järgi, nagu tänapäevastegi laiatarbe-ilutulestikurakettide puhul - otsapidi pudelisse ja tikuga tuld. oluline vahe oli vaid selles, et praegu on see tegevus kui mitte 100% kõigi poolt heakskiidetav, siis vähemalt täiesti legaalne, tollal aga pidi arvestama täpselt vastupidisega - üldiselt inimesed hindasid hakkajate poisikeste ettevõtlikkust ja tundsid selliste salatarkuste ees isegi teatavat aukartust, ent kuna see oli totaalselt illegaalne, siis võis igal pool leiduda mõni keelekandjast jobu, kes jooksis miilitsale helistama (niivõrd-kuivõrd kellelgi telefoni oli). millitsad teadsid sellest hobist ja kuna tartus oli kogu raketimudelismi ja uusastaraketinduse entusiastide tuumik kogunenud suhteliselt piiratud territooriumile narva maantee ühikatest puiesteeni, siis passiti meile peale. seepärast pidime me igal aastal raketitama erinevatel kellaaegadel, erinevates kohtades, kord koondama kogu tulejõu ühte punkti, kord hajutatult üle linnaosa. kõik sõltus sellest, mida miilitsad sel aastal plaaninud olid. selles teavitas meid enamasti ühe raketitaja õde, kes töötas kohalikus jaoskonnas sekretärina vmt. vahele ei jäänud nende aastate jooksul keegi. aga eks konspiratsioon oli ka korralik. kõik aastavahetuse performancile eelnevad kütuse- ja muud katsetused teostati varakult, juba suvel, mil oli hea rataste, võrride või mopeedidega inimtühjadesse katsepaikadesse sõita. kokkulepe oli, et 3-4 kuud enne aastavahetust sussutamisi ei tehta kui vähegi võimalik. ja kui on vaja katsetada, siis kindlasti mitte kellegi asjalise kodu lähedal. kui toimus start, siis lasti paari minuti jooksul kogu arsenal vastu taevast ning kaoti. mõte oli selles, et järgmiseks mõneks kuuks ei jääks kellelegi kuhugi koju ega mujale mitte mingeid inkrimineerivaid asitõendeid. töövahendid olid juba varakult ära peidetud, materjalid nagunii viimseni ära kulutatud jne. ja eks ta siis kevade poole hakkas jälle uue hooga pihta. eks me tegime seda kõike muidugi n.ö. ametliku raketitamise kõrvalt, mida sai pioneeride majas täiesti legaalselt harrastada. aga huvitav on see, et ehkki meil oli ringi kaudu vabalt võimalik tööstuslikult toodetud, tõesti kvaliteetseid ja suhteliselt võimsaid mootoreid saada, ei kasutatud neid peaaegu kunagi millekski muuks kui vaid ametlikuks võistlusspordiks - kõik klubivälise tegevuse vahendid toodeti omal käel eks sellega välditi teadlikult ringi ja selle juhendaja asjasse segamist, sest tegelikult just tema meile algselt seda kõike õpetaski.
njaah, olen ka nüüd vahepeal mõtelnud selle armsa lapsepõlvetraditsiooni taaselustamisele. tore oleks jõnglasega koos poolsalaja püssirohtu keeta, segusid katsetada, mootoreid tampida, isetehtud ilutulestikku lennutada. seda enam, et siis on mõnevõrra väiksem oht, et tatt omal käel keemikut mängima hakkab - saab ju kõik lapsepõlve kohustsuslikud püssirohusussutamised issiga koos ära tehtud. ise küll imestan, kuidas mu enda muidu üsna kontrollivad ja paanitsema kippuvad vanemad mul nii vabalt lubasid bensiinikanistreid täis garaažis püssirohtu keeta ja rakette toota, aga noh - ju siis läks usaldus õigesse kohta, sest isegi hoolimata ühest ema süül toimunud tootmiskatastroofist on maja veel tänasenigi püsti. püsti jäid ka kõigi teiste majad-elamised ja ühtki õnnetust meie tegevus endaga teadaolevalt kaasa ei toonud (v.a. see eelmainitud juhtum, kus mu ema näppis kannatamatusest ja hajameelsusest asju, mille näppimine talle küll rangelt keelatud oli ühes põhjalike selgitustega, mis vastasel korral juhtub ja miks juhtub).
aga ega see siiski nii lihtne pole. kõigepealt tuleb hankida nimetatud koostisosad ja need püssirohuga segatuna spetsiaalsete riistapuudega imetihedalt kokku pressida. vastasel juhul sussab segu momentaalselt ära ja silmarõõmu jääb väheks. seda enam, et nii kiire põlemise puhul ei pruugi värviandvad ained üldse rakendudagi. püssirohuga tuleb aga kindlasti segada sest muidu need (peale magneesiumi) ei sütti üldse ja magneesium tavaolekus põleb kah nii ruttu, et ei jäta nautimiseks palju aega.
__________
selline raketiteema toob endaga alati kaasa helgeid mälestusi....
kunagi oli rakettide isevalmistamine tore meelelahutus, mis levis üle meie suure kodumaa erinevates pioneeride majades peitunud raketimudelismi ringides valitud seltskonna seas. selleks keedeti ise püssirohtu, katsetati erinevaid segusid (rektinduse seisukohast pole oluline mitte see, et püssirohi oleks äkiline, vaid see, et ta annaks optimaalse põlemiskiiruse juures maksimaalselt gaase isegi, kui põlemine on tavalisest veidi aeglasem), erinevaid lisandeid jmt. kuna kaaliumsalpeetrit polnud eriti saada, siis kasutati enamasti lihakombinaatides leidunud naatriumitritit. see oli aga tülikas, sest miskipärast muutus sellest tehtud püssirohi arvestatavaks just alles pärast läbikeetmist. väävlit käidi raudteelt korjamas. mingil meile teadmata põhjusel olid tollal enamuse raudteede vahed väävlitükikesi täis. see polenud küll see kõige puhtam (mida sai vahest apteegist osta), aga ajas siiski asja hästi ära. katsetati ka erinevate puuliikide söega. ei mäletagi enam täpselt, aga vist tunnistasime parimaks kasesöe. ise katsetasin ka aktiivsöega, aga see segu ei tulnud sugugi hea. võibolla oli põhjus selles, et gaasimaskifiltri söe sisse oli juba kurat teab, mis kemikaale pandud - igatahes sõbra samaka, mida ta filtreerida püüdis, värvis see ilusasti helelillaks ja seda tihkasid juua vaid kõige kaugema linnanurga kõige hullemad parmotid, kelle edasisest saatusest andmed puuduvad.
igatahes jah - igaüks püüdis leida seda kõige paremat segu. retsepte hoiti üldjuhul saladuses, aga eks neid ika omavahel vahetati vahest.
mootoreid tehti kombineerides teatud viisil omavahel püssirohtu ja papist jahipüssi padruni kesti (standardina 12cal.). plastkestad ajasid hädaga asja ära, ei olnud soovitavad, sest kippusid põlemise ajal sulama ja deformeeruma. hülsside ja püssirohu kombineerimiseks läks vaja vinget vasarat ja spetsiaalset, tehases Võit teha lastud tamperriista, mis pidi olema üleni vasest või kehvemal juhul alumiiniumist. raud, teras jmt oli täiesti out, sest pisimgi säde võis tähendada priipääset igavestele raketodroomidele või kehvema õnne korral ka tuusikut põletusravikeskusse (kehvema seepärast, et me kõik leidsime, et pigem igavesed raketodroomid kui elu lõpuni freddy kruegerina ringi konnata).
igatahes oli protseduuri mõte saada püssirohi hülsi sisse maksimaalse tihedusega. kivikõvaks kokku tambituna. samas pidi jääma ka sobilik düüsiava. kõige otsa tambiti piisav kogus valgustussegu. hülss seoti peenikese liistu otsa, lisati saapapaela ja püssirohu kokkukeetmise teel tekkinud süütenöör. startimine toimus sama kontseptsiooni järgi, nagu tänapäevastegi laiatarbe-ilutulestikurakettide puhul - otsapidi pudelisse ja tikuga tuld. oluline vahe oli vaid selles, et praegu on see tegevus kui mitte 100% kõigi poolt heakskiidetav, siis vähemalt täiesti legaalne, tollal aga pidi arvestama täpselt vastupidisega - üldiselt inimesed hindasid hakkajate poisikeste ettevõtlikkust ja tundsid selliste salatarkuste ees isegi teatavat aukartust, ent kuna see oli totaalselt illegaalne, siis võis igal pool leiduda mõni keelekandjast jobu, kes jooksis miilitsale helistama (niivõrd-kuivõrd kellelgi telefoni oli). millitsad teadsid sellest hobist ja kuna tartus oli kogu raketimudelismi ja uusastaraketinduse entusiastide tuumik kogunenud suhteliselt piiratud territooriumile narva maantee ühikatest puiesteeni, siis passiti meile peale. seepärast pidime me igal aastal raketitama erinevatel kellaaegadel, erinevates kohtades, kord koondama kogu tulejõu ühte punkti, kord hajutatult üle linnaosa. kõik sõltus sellest, mida miilitsad sel aastal plaaninud olid. selles teavitas meid enamasti ühe raketitaja õde, kes töötas kohalikus jaoskonnas sekretärina vmt. vahele ei jäänud nende aastate jooksul keegi. aga eks konspiratsioon oli ka korralik. kõik aastavahetuse performancile eelnevad kütuse- ja muud katsetused teostati varakult, juba suvel, mil oli hea rataste, võrride või mopeedidega inimtühjadesse katsepaikadesse sõita. kokkulepe oli, et 3-4 kuud enne aastavahetust sussutamisi ei tehta kui vähegi võimalik. ja kui on vaja katsetada, siis kindlasti mitte kellegi asjalise kodu lähedal. kui toimus start, siis lasti paari minuti jooksul kogu arsenal vastu taevast ning kaoti. mõte oli selles, et järgmiseks mõneks kuuks ei jääks kellelegi kuhugi koju ega mujale mitte mingeid inkrimineerivaid asitõendeid. töövahendid olid juba varakult ära peidetud, materjalid nagunii viimseni ära kulutatud jne. ja eks ta siis kevade poole hakkas jälle uue hooga pihta. eks me tegime seda kõike muidugi n.ö. ametliku raketitamise kõrvalt, mida sai pioneeride majas täiesti legaalselt harrastada. aga huvitav on see, et ehkki meil oli ringi kaudu vabalt võimalik tööstuslikult toodetud, tõesti kvaliteetseid ja suhteliselt võimsaid mootoreid saada, ei kasutatud neid peaaegu kunagi millekski muuks kui vaid ametlikuks võistlusspordiks - kõik klubivälise tegevuse vahendid toodeti omal käel eks sellega välditi teadlikult ringi ja selle juhendaja asjasse segamist, sest tegelikult just tema meile algselt seda kõike õpetaski.
njaah, olen ka nüüd vahepeal mõtelnud selle armsa lapsepõlvetraditsiooni taaselustamisele. tore oleks jõnglasega koos poolsalaja püssirohtu keeta, segusid katsetada, mootoreid tampida, isetehtud ilutulestikku lennutada. seda enam, et siis on mõnevõrra väiksem oht, et tatt omal käel keemikut mängima hakkab - saab ju kõik lapsepõlve kohustsuslikud püssirohusussutamised issiga koos ära tehtud. ise küll imestan, kuidas mu enda muidu üsna kontrollivad ja paanitsema kippuvad vanemad mul nii vabalt lubasid bensiinikanistreid täis garaažis püssirohtu keeta ja rakette toota, aga noh - ju siis läks usaldus õigesse kohta, sest isegi hoolimata ühest ema süül toimunud tootmiskatastroofist on maja veel tänasenigi püsti. püsti jäid ka kõigi teiste majad-elamised ja ühtki õnnetust meie tegevus endaga teadaolevalt kaasa ei toonud (v.a. see eelmainitud juhtum, kus mu ema näppis kannatamatusest ja hajameelsusest asju, mille näppimine talle küll rangelt keelatud oli ühes põhjalike selgitustega, mis vastasel korral juhtub ja miks juhtub).
-
nuhk.Albert
- Liige
- Postitusi: 319
- Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58
Tartu Pioneeride Maja mudellennuringi õpetaja A. TUBERG avaldas ajakirjas «PIONEER» NR. 8 — 1963. aastal teismeliste uudishimu rahuldamiseks musta püssirohuga töötava raketi õpetuse.
Kütusena raketi mootoris kasutatakse segu, mis koosneb kaaliumnitraadist (KNOi), puusaest (C) ja väävlist (S). Kaalutakse 140 g kaaliumnitaati, 34 g puu-sütt ja 12 g kollast väävlit. Antud kogus on mõeldud 10 mootori laadimiseks.
Puusüsi peenestatakse uhmris (eelistatum - leht-puusüsi) peaaegu tolmuks ja segatakse väävliga. Teises uhmris peenestatakse kaaliumnitraat. Suurel paberil segatakse (puupulgaga) ained segi ja piserdatakse sinna (pulverisaatorist puhuda) veidi petrooleumi.
.pdf vormaadis fail saadaval Speedy Share vahendusel Pioneer.8-1963_Raketi.valmistamine.pdf
Kütusena raketi mootoris kasutatakse segu, mis koosneb kaaliumnitraadist (KNOi), puusaest (C) ja väävlist (S). Kaalutakse 140 g kaaliumnitaati, 34 g puu-sütt ja 12 g kollast väävlit. Antud kogus on mõeldud 10 mootori laadimiseks.
Puusüsi peenestatakse uhmris (eelistatum - leht-puusüsi) peaaegu tolmuks ja segatakse väävliga. Teises uhmris peenestatakse kaaliumnitraat. Suurel paberil segatakse (puupulgaga) ained segi ja piserdatakse sinna (pulverisaatorist puhuda) veidi petrooleumi.
.pdf vormaadis fail saadaval Speedy Share vahendusel Pioneer.8-1963_Raketi.valmistamine.pdf
-
nuhk.Albert
- Liige
- Postitusi: 319
- Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58
Raketi viib taevasse kõige lihtsama vaevaga KNO3, suhkru ning Fe2o3 segu mis on pliidil kokku keedetud.
Musta püssirohu valmistamine käsitsi on suhteliselt vaevarikas protsess, kuna väävel ning süsi tuleb VÄGA korralikult ära peenestada. Kui need ained niisama üle perse ära peenestada ning kokku seggada siis põleb see heal juhul nagu tikuväävel (aeglaselt) = kasutu.
Musta püssirohu valmistamine käsitsi on suhteliselt vaevarikas protsess, kuna väävel ning süsi tuleb VÄGA korralikult ära peenestada. Kui need ained niisama üle perse ära peenestada ning kokku seggada siis põleb see heal juhul nagu tikuväävel (aeglaselt) = kasutu.
O: Vanemat mil tehnikat
Püssirohule efektiaine lisamist üldiselt ei kasutata.
On eraldi paiskelaeng või rakettmootor ja värvilise tule või suitsu saamiseks vajalik efektilaeng.
Püssirohu ise valmistamist ei soovita. Kuigi koostis võib olla õige, on segamisel ja jahvatamisel ka vabrikutingimustes juhtunud palju õnnetusi.
Põhimõtteliselt näeb musta rohu valmistamise protsess välja niimoodi:
Lahustatakse destilleeritud vees salpeeter.
Lisatakse ükshaaval teised komponendid.
Moodustub paks pudru, millest vormitakse "koogid".
"Koogid" kuivatatakse, seejärel jahvatatakse.
Puru sõelutakse, et sorteerida terad läbimõõdu järgi.
Sorteeritud püssirohi kaetakse grafiidipulbriga, et terad kokku ei kleepuks, samuti vähendamaks staatilisest elektrist tekkida võiva sädeme tõenäosust.
Mida peenemateralisem püssirohi, seda kiiremini põleb. Seega igaks otstarbeks oma rohi.
Nagu näha, on tegu paraja teadusega, mida kuurinurgas katsetada ei maksa.
Efektide saamiseks kasutatavate segude koostis on lühidalt selline:
Kütus - alumiiniumi- või magneesiumipulber.
Oksüdeerija, võib samaaegselt olla ka leegi värvijaks.
Soolad, mis annavad värvi.
Sideaine, mis on ka kütuseks
Kloororgaanilised ühendid, mis tugevdavad efektiainete toimet.
Kollase tule saamiseks kasutatakse naatriumisooli.
Punase tule saamiseks kasutatakse strontsiumiühendeid.
Rohelise tule saamiseks kasutatakse baariumisooli või klooriühendeid.
Suitsusegud on omaette teema.
Aastavahetuseni jäänud päevade jooksul ilmselt kõike hankida, valmistada, katsetada... ei jõua. Jääb vaid täita kaupmeeste kukrut, kes kõik vajaliku Hiinast õigeaegselt on varunud.
On eraldi paiskelaeng või rakettmootor ja värvilise tule või suitsu saamiseks vajalik efektilaeng.
Püssirohu ise valmistamist ei soovita. Kuigi koostis võib olla õige, on segamisel ja jahvatamisel ka vabrikutingimustes juhtunud palju õnnetusi.
Põhimõtteliselt näeb musta rohu valmistamise protsess välja niimoodi:
Lahustatakse destilleeritud vees salpeeter.
Lisatakse ükshaaval teised komponendid.
Moodustub paks pudru, millest vormitakse "koogid".
"Koogid" kuivatatakse, seejärel jahvatatakse.
Puru sõelutakse, et sorteerida terad läbimõõdu järgi.
Sorteeritud püssirohi kaetakse grafiidipulbriga, et terad kokku ei kleepuks, samuti vähendamaks staatilisest elektrist tekkida võiva sädeme tõenäosust.
Mida peenemateralisem püssirohi, seda kiiremini põleb. Seega igaks otstarbeks oma rohi.
Nagu näha, on tegu paraja teadusega, mida kuurinurgas katsetada ei maksa.
Efektide saamiseks kasutatavate segude koostis on lühidalt selline:
Kütus - alumiiniumi- või magneesiumipulber.
Oksüdeerija, võib samaaegselt olla ka leegi värvijaks.
Soolad, mis annavad värvi.
Sideaine, mis on ka kütuseks
Kloororgaanilised ühendid, mis tugevdavad efektiainete toimet.
Kollase tule saamiseks kasutatakse naatriumisooli.
Punase tule saamiseks kasutatakse strontsiumiühendeid.
Rohelise tule saamiseks kasutatakse baariumisooli või klooriühendeid.
Suitsusegud on omaette teema.
Aastavahetuseni jäänud päevade jooksul ilmselt kõike hankida, valmistada, katsetada... ei jõua. Jääb vaid täita kaupmeeste kukrut, kes kõik vajaliku Hiinast õigeaegselt on varunud.
eks seepärast oli ka keetmine kasulik. väävli sulamistemperatuur on olenevalt vormist 105-115 kraadi. ma ei tea, kas suure lisanditehulgaga vee keemistemperatuur tõuseb, aga isegi sulamispunkti lähedal muutub väävel amorfsemaks ning igatahes segunevad püssirohu koostisained palju paremini. vahe keedetud ja keetmata püssirohu vahel oli igatahes nagu öö ja päev.qwerty009 kirjutas:Raketi viib taevasse kõige lihtsama vaevaga KNO3, suhkru ning Fe2o3 segu mis on pliidil kokku keedetud.
Musta püssirohu valmistamine käsitsi on suhteliselt vaevarikas protsess, kuna väävel ning süsi tuleb VÄGA korralikult ära peenestada. Kui need ained niisama üle perse ära peenestada ning kokku seggada siis põleb see heal juhul nagu tikuväävel (aeglaselt) = kasutu.
proovisin ka petrooleumi ja bensiiniga segamist, nagu tubergi õpetuseski kirjas, aga ainus vahe oli minu arvates see, et segu haises lihtsalt vastikult - muud, midagi.
Tossukaid saab kõige lihtsamini, kui segada KNO3 ja suhkur vahekorras 60-40. Selle põlemisel vabaneb ka suht palju gaasi, saab kasutada ka raketikütusena. Toss on selline hallikas-valge, äge vaadata kui taevas ringi kihutab.
Ent kas tuntumad keemikud siin seletaksid mulle, mis kuradi omadused need oksüdeerijal on, et ta hapnikku niimoodi vabastab, ent samas näiteks söögisooda (NaHCO3) ei vabasta? Kas ta peab olema mingit sorti lihtaine oksiid (Fe2O3), või ei tohi ta sisaldada süsinikku või mingit muud ainet, mis reaktsiooni ära nulliks? Või peab hoopiski oksüdeerija segamisel ära lagunema ja kütuse molekulidega ühinema?
Olen just siseprotsessidest huvitatud, mis toimub molekulaarmaailmas segamisel ja põlemisel.
Ent kas tuntumad keemikud siin seletaksid mulle, mis kuradi omadused need oksüdeerijal on, et ta hapnikku niimoodi vabastab, ent samas näiteks söögisooda (NaHCO3) ei vabasta? Kas ta peab olema mingit sorti lihtaine oksiid (Fe2O3), või ei tohi ta sisaldada süsinikku või mingit muud ainet, mis reaktsiooni ära nulliks? Või peab hoopiski oksüdeerija segamisel ära lagunema ja kütuse molekulidega ühinema?
Olen just siseprotsessidest huvitatud, mis toimub molekulaarmaailmas segamisel ja põlemisel.
molekulaarmaailma kohta ei oska öelda, aga kuivõrd sobilikud hapnikukandjad on reaktiivide (kaaliumi või tagumisel juhul naatriumi) soolad, siis ilmselt sellised rahulikud ained, nagu raud jmt ei anna kuumutamisel nii tormilist hapniku vabastamise reaktsiooni. samas aga saab rauaoksiide ju edumeelselt termiitsegudes kasutada, kus ta samuti hapnikukandjana toimib, aga reaktsioon ise pole nii tormiline kui on vaja püssirohus. noh, ja siis on muidugi oluline ka see, millisel temperatuuril hapnikukandja hapnikku piisava tempoga vabastama hakkab. kaldun arvama, et siin tulebki esile kaaliumi-naatriumi eelis rauast ja teistest oluliselt aktiivsemate ainetena. mis puutub aga soodasse, siis ju seal on keemilised sidemed liiga tugevad. peaegi on soodas süsinik, mistõttu soodat hoopist tulekustusvahendina kasutatakse. buuh, keemia on see kõik.Gfreak kirjutas:Ent kas tuntumad keemikud siin seletaksid mulle, mis kuradi omadused need oksüdeerijal on, et ta hapnikku niimoodi vabastab, ent samas näiteks söögisooda (NaHCO3) ei vabasta? Kas ta peab olema mingit sorti lihtaine oksiid (Fe2O3), või ei tohi ta sisaldada süsinikku või mingit muud ainet, mis reaktsiooni ära nulliks? Või peab hoopiski oksüdeerija segamisel ära lagunema ja kütuse molekulidega ühinema?
kunagi sai huvi pärast proovitud ka ammooniumnitraati aga sellega läks asi täitsa metsa - kuivalt ja külmalt kokku segatuna oli püssitohi lihtsalt üks pläss aga kui segu kokku keeta proovisin, sain tulemuseks mingi äärmiselt veidra gemüüse, mis justnagu põles, aga samas nagu ei põlenud kah. ma ei oskagi seda kirjeldada, see oli päris veider vaadata. pärast keegi targem arvas, et ammooniumnitraat andis juba keetmise ajal olulise osa hapnikust välja ning hiljem osalesid põlemises miskid alles jäänud kemikaalid (N, H). aga ehk keegi minust keemilisem inimene oskab seda kõike täpsemalt seletada.
muide, ega keegi oska öelda, kas siis kui ma mõnest keemiafirmast puhast väävlit ja kaaliumnitraati küsima lähen, mind veidi imeliku või kahtlustava pilguga ei jõllitata? no ilmselt nagunii jõllitatakse, aga ega keegi vast kätte ette panema ei hakka?
Kui hobi korras raketti tahad valmistada võin puhast kno3 pakkuda. Saab ka Postiga saata, ise Tln's.
Pole muidu antud ala spetsialist, kuid oksudeerijad nagu näit kno3 lagunevad teatud temp juures ning siis see hapniku eraldamine toimubki. KNO3 lagunes mingisuguse 300-400 juures vist.
Pole muidu antud ala spetsialist, kuid oksudeerijad nagu näit kno3 lagunevad teatud temp juures ning siis see hapniku eraldamine toimubki. KNO3 lagunes mingisuguse 300-400 juures vist.
O: Vanemat mil tehnikat
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline