Mässud ja mässukatsed vene sõjaväes

[Satakas]

ühes eesti oma väeosas juhtus minu ja veel ~60 inimese silme all selline juhus, kus 1. kuu noorsõdur (ühest teatavast rahvusest narva närvihaige) riviõppusel kapralist rühmavanema peale vihastas, rivist välja astus, talle rusikaha kõhtu virutas.

situatsioon oli üsna koomiline. kurat seda enam, mäletas, mida nii eriskummalist see vaene kapral seekord korda saatis, sest kuu ajaga pidanuks kõigile juba enam-vähem teada olema, kogu see ülemuste värk toimib põhimõttel "palju kisa - vähe villa". nii, et taoliseks ärrituseks polnud minu hinnangul küll mingit vajadust. seda enam, et ise pole tänase päevani viitsinud tollasele rühmaülemale vabaduse puiesteele külla minna ja nina puruks lüüa, ehkki millalgi teen seda kindlasti. vot tema oli küll tõeline sigade siga, aga tohlaka saanud kapral oli pigem keskmist sorti naljamees, kes sellesama rühmaülema käsul, soovil ja nõudmisel lihstalt pidi keskmisest kõvemat häält tegema ja seda oli kaugele näha, et kui ta oma munad mängus poleks olnud, poleks ta seda komejanti küll teha viitsinud.

no igatahes seises kapralike rivist 5-6 meetri kaugusel ja tuututas kuskil rivi lõpupool tolgendavate moskoviitide peale. küllap siis oli põhjus taas selles, et need idikad ei suutnud 10 minutit oma lõugu koomal hoida. see oli lihstalt kohutav, missugune mulisemisvajadus neid pidevalt vaevas. muliseti rivis seistes, rivis käies, sööklas süües, peldikus sittudes, klassis õppides, õhtusel loendusel, vabal ajal ja isegi öösel (püha taevas - omaenda une arvelt!! aru ma ei või!!). küllap siis kapral kostis selle sädina peale mõne krõbedama sõna ja küllap oli see mõnele konkreetsemale sibulale juba liiga mitmes kord, mistõttu ta hakkas seda kuidagi isiklikult võtma. teate ju neid vaesekesi küll - piisab kui nende kuuldes köhatada ja juba nad pärivad, et "tõ što, menja nahui poslal??" ja astuski vaene solvatu perfektses valvelsammus rivist välja, otse kaprali ette ja virutas hiiglama jumika tollele kõhtu. virutas ära ja pani samamoodi valvelsammus otse kasarmu poole. ilmselt vigasaanud kätt ravitsema. ja ilmselt ka seepärst, et vaevalt tal lisaks midagi muud tarka öelda ega teha olekski olnud. kapral ahmis õhku. ilmselt rohkem asjade ootamatust käigust kui saadud obadusest. vaatas vaheldumisi meid, pikkade sammudega eemalduvat sibulat ja oma hädasaanud kõhtu. asjast sottisaamine võttis tal kõva pool minutit. selle aja ta vaid kokutas, suutmata ühtki sõna ega lauset rohkem formuleerida kui esimese silbi jagu. siis ootamatult tuli mõte pähe ja pani täpselt nagu sibulgi vähemalt kahemeetriste valvelsammudega ajama. sedapuhku siis staabi poole. meie jäime rivvi seisma sest ei osanud muud targemat teha. kõik olid kindlad, et sibul rändab nüüd sinnasamma kartsakesse, mis parasjagu otse meie selja taga oma järgmist pahaaimamatut ohvrit varitses.

aga sittagi. täpselt ei teagi, kuidas see detailides lahenes, aga minu arust ei saanud sibul isegi lisatoimkonda. äärmiselt maotu lähenemine juhtkonna poolt... tüübi oleks pidanud pikema jututa paariks päevaks sitsima panema.

[Lemet]

Lugupeetud kaasfoorumlase Sataka näite põhjal eelistaksin mina noorema komandörkoosseisuna enda kogemuse põhjal vene kroonut. See kahe aasta pikkune teenimine omas vastukaaluks nii mõnegi plussi...

[Satakas]

no asjaolude leevendamiseks peab vist ka märkima, et sündmus leidis aset ajal, mil päris kõik polnud veel päris omale kohale loksunud ehk siis 1996 sügisel ja tegevuspaik polnud ka päris ehtne sõjavägi vaid kõigest sõjaväestatud päästeüksus. seal oli kõik kuidagi lõdvem. näiteks ei suutnud mu sõber, kes oli tollal samal ajal kupis viimaseid kuid rühmvanemana teenimas, mitte kuidagi aru saada, miks meie noorteajaelu on ~3x lõdvem kui temal - dembliootel seersandist vanakesel.

aga kordan: see kõik ei tohtinuks sellises teemas midagi muuta. lõtv elu on iseasi. avalik distsipliin aga hoopis teine.

[Vandersell]

Eks vene filmides ole ka üht- teisst. Sõdurid seisavad rivis. Ühel prillikandjal kukuvad prillid tema ees olevasse poriloiku. See võib kergesti juhtuda. Poiss hakkab loigust oma prilli üles tõstma, et neid taas ette panna, kuid ülemus surub tal oma kämblaga aga sõduri pea loigu sisse. Nii et ta nägu ja suu oleks poriloigu sees. Tahtes justkui näidata, et kui prillid kukuvad, las siis kukuvad, kui peab valves seisma.
Mu sisetunne ütleb, et see on elust võetud. Miks mitte, sest sõjaväes toimub ju palju suuremat mõnitamist. Oleks nüüd sõdur sellises olukorras oma vanemleitnandile vastu vahtimist virutanud, oleks vist palju jama tulnud.
Ülemuse ülbitsemine läks ju üle piiri.

[krijgsvolk]

Mis puutub sellesse, et kubus järjekord oli, siis jutt jumala õige ja teinekord oli järjekord õige pikk ning mõni mees seda oma mõnda päeva ära oodata ei jõudnudki, kas oli järjekordselt kuski kauges karupepus "komandeeringus" või läks õnneks ja tühistati!
Kõike tuli ette.
Kui vedas siis olisee komandeeringuvärk teinekord päris hea vaheldus, samas aga võis ka tüütus ja tõeline p..e ,olla, täpselt kuidas vedas.

[ostius]

Hallipäine vanemohvitser oli tõeline jobu. Hull Aktivist aga normaalne ohvitser.

Nojah, "tõelised jobud" on sõdinud Teises maailmasõjas ning vastutavad kõige naha ja karvadega raketibaasi õigel ajal ning ettenähtud kuludega valmimise eest; "normaalseid ohvitsere" aga saadetakse sigaduste eest stroibatti... "Tõelised jobud" saavad oma tööga hakkama; "normaalsed ohvitserid" ei saa ise oma tööga hakkama ning takistavad teiste tööd... "Tõelisi jobusid" austavad nii kolleegid kui ka alluvad; "normaalseid ohvitsere" peetakse ülipüüdlikkuse pärast kadett Biegleriks...

Vaata, üks asi on näpuga määrustikus rida ajada ning sellest pimesi lähtuda. Hoopis keerulisem on adekvaatselt hinnata olukorda ja käituda vastavalt sellele.

[kalleb]

minu ainus komandeering oli küll nagu teine puhkus , 2 nädalat mingeid armeiskoje utseniet ,ainus ülemus just sõjakoolist tulnud leitnant (solobon)

magasime päevad läbi ,vahepeal sõime ja magasime siis jälle

täielik massa

komandeeringusse sattusin Tserrjahovskisse Kaliningradi oblastisse , väeosa koosnes 15 sõdurist ja paarist ohvitserist ,enamik sõdureid olid eesti poisid

see oli 1989 aasta kevadel ,oli juba soe
siinkohas tervitan kõiki eesti poisse kes teenisid aega Tsernjahovvskis väeosas bataljon materialnava obespetsenija - в/ч 22305

[Fucs]

Meie väeossa toodi mäletamist mööda suvel või sügisel 87a, üks zvod (jagu) pool aastat teeninud armeenlasi, kes mingis piirivalve üksuses olid hakanud kollektiivselt ohvitseridele vastu. Neid oli umbes 30 meest. Mässama aga oli hakanud neid umbes saja ringis.

Mis siis tehti? Kõigepealt löödi rood laiali, paigutades mehed jagude kaupa erinevatesse väeosadesse. Edasi löödi nende jagu laiali umbes kümne mehelisteks gruppideks ja hajutati erinevate roodude vahel. Kuna nad endist viisi ei allunud korraldustele, siis kolmekümnest vennast umbes kakskümmend viidi meilt minema, ülejäänud jaotati nelja roodu vahel ära, igasse roodu kaks-kolm meest ja erinevatesse jagudesse. Seal anti vanakestele ja seerudele vaba voli neid "kasvatada". Nende armenjanide põhilause oli "Naidu v grazdanke, zarežu" (otsin su peale kroonut ülesse ja lõikan kõri läbi). Nii mõnigi seeru oli hirmul. Aga siis hakkasid nad ükshaaval kaduma meie väeosast. Viidi minema. Meil üks Tartu poiss käis osobisti abile (oli üks kaunis praporšikust venelanna) üpris tihti ja korrapäraselt, "meelehead tegemas" See oli siis kuulnud, et nende armeenlastega tegeles vaikselt, üks haaval osobõi otdel (eriosakonna major). Olevat nad kõik tembeldatud süüdi riigireetmise katses ja organiseeritud riigivastases tegevuses.

Riigireetmise eest võis ka "võška" saada muideks (mahalaskmine).
Ma arvan, et küllap nad lõpuks nii ära hirmutati, et olid edaspidi vaiksekesed. Või mine tea, äkki anti ka kohtu alla (sõjaväetribunali või tsiviilkohtu). Aga siis ma arvan, oleks kõlakaid liikunud.

Teine asi on veel see, et sulle kanti need rikkumised igasugustele kaartidele, igavesest ajast igavesti, ja sellega võidi ära rikkuda ka kogu sinu edaspidine elu tsiviilis.

Eks need olid esimesed vastuhakud Nõukogude võimule mis hiljem viisid ka sündmusteni Mägikarabahhias ja Stepanakerdis. Mõni seal sapöörilabidaga armeenlaste päid koksanud mees võib sellest täpsemalt rääkida.

O.T.
Sellega seoses meenus veel üks asi. Samal ajal pani ennast üks armeenlane Moskvas punasel väljakul bensiiniga põlema. Aasta oli 1987.

[kalleb]

sama pollitika oli utsebkasse toodud eesti poistega , utsebkas olid 6 patareid

igas patareis kuni 5 vzvoodi

igas vzvoodis 3 jagu

eestlased jagati ära nii et igasse vzvoodi satuks 1-3 tükki

ja need omakorda erinevatesse jagudesse

niiet eest keelt sai rääkida ainult perekuuride ajal kurilkas

mind pandi mingi tallinna ainult vene keelt rääkiva juudiga kokku ühte patareisse

see oli aga jube kaval vennike ja saatis pidevalt koju kirjasid vene keeles et teda mänitatakse ,eluisu otsas ja tahab enesetappu teha

osoboi otdel luges valikuliselt utsebka territooriumilt postkasti pandud kirjasid läbi ja kandis siis ette kuhu vaja

vennikesele tulid järgmine päev mingid punaste pagunite meditsiinipolkovnikud järele ,oli paar nädalat kadunud ja siis ilmus välja ning saadeti koju (ju teeskles hullu,see oli veel enne prisjaagat)

[krijgsvolk]

Nohoh! Juut ja vene kroonus?
Ei juhtunud kahe aasta jooksul sihukest eksemplari ise küll nägema!
Vast oli teine sihändsete hädiste ja abitute juutide suguharust?
Meil oli see lausa anekdoodi eest: juut sõjaväes.
Aga see vene kroonu oli ju suur ja ropp ja ega üks inimeseloom kõike näha ja teada ei saanudki.
Meilgi oli karantiinis 120 mehest täpselt 60 "arat" ja 60 valget inimest ja mida need mägedepojad endast kujutavad sai üsna täpselt selgeks koos ropu armeenia keelse sõimu ja paari viisakusväljendiga.
Sa hiljem lähedalt ikka igatsugu rahvast nähtud üle suure kodumaa ja kui võib öelda, et kroonu läksin üsna tolerantse ja sallivana, siis välja tuli sealt ikka täielik rassist, kes jagab inimeseloomad valgeteks ja mustadeks ( tšurkad, tšurbanid ja tšušmekid, pizdaglazõje igasugused, aga see on eraldi teema...)
Ma pärast isegi olen vahel imestanud, et miks seal igasugu rahvuste sitemad küljed välja lõid.

[kalleb]

jah meil utsebkas oli isegi 2 juuri ja just meie patareis

teine oli Vinnitsast pärit Ukraina juut

selline meeter-nelikümmend ,paksude sarvraamidega prillid ,nimi oli Vaks

kurtis et raha oli vähe ,muidu oleks võinud end vabaks osta

tegi ka sõjaväevastast propagandat ,seletas kõigile et ta pole siin vabatahtlikult,tema arvab et see sõjavägi on mõttetu ja kui oleks tema valida siis oleks kohe jalga lasnud

ühesõnaga poliitiliselt kõikuv element

muidu ta oli sõbralik ja tundus olema haritud ning hea kasvatusega (kinderstube)

nägin teda veel hiljuti odnoklassniki.ru saidil , samasugune nagu ennegi ,ainult prillid vahetanud moodsamate vastu

kutsus et kui Vinnitsasse satud tule kindlasti külla

oli ennast sokutanud Ukrainasse pärast utsebkat ,oli seal väeosa kirjutaja olnud

kurtis et väeosa kusagil kaugel tühermaal olnud , linnaluba olevat mõttetu teema

[ppp]

Kui juba juutide peale jutt läks, siis ka TPI sõjalise kateedris oli polkovnik Grotski, kui nüüd nime ja rahvusega ei eksi. Oli ütlemata kõva sõjamees , vähemalt silma järgi ja väliselt. Üsna uhke pilt oli, kui kalašnikovist läskis ühe käega, sineliõlmad laiali ja papaha viltu peas. Nii et iga rahva seas on igat värvi lambaid, ju oli siis rohkem iisraeli poeg, mitte euroopa juut.

[sturman]

ka meil oli üks juut väeosas,moskvast pärit.oli seersant.lääne-ukrainlased peksid teda kõvasti ja tihti.ma ei saanud algul aru,miks nad juute nii vihkavad,hiljem lugedes raamatut batka mahnost,sain aru.astusin ta kaitseks veel välja,sest hale hakkas tast.nüüd,lugedes eestlaste mälestusi sõjajärgsetest aastatest.kahetsen,et teda kaitsesin.

[hillart]

... nüüd,lugedes eestlaste mälestusi sõjajärgsetest aastatest.kahetsen,et teda kaitsesin.

Toh-hoh!!! Kas tõesti oli nii vana mees ajateenistuses? See pidi nüüd küll üks kangesti karm viga olema sõjakomissariaadis tekkinud, kui niisuguses vanuse mees aega teenima võeti (olla teine ju juba sõjajärgsetel aastatel miskiga hakkama saanud ). Aga müts maha sellise mehe ees. Olgugi, et vanust juba omajagu, tuli vastuvaidlematult oma kohust kodumaa ees täitma. Igatahes.

P.S. Aga tegelikult vist oli hoopis-hoopis vanema mehega tegu, kui suure sõja järgsetel aastatel tegutseja (praeguseks vähemalt 70-75 a. vana), sest füüsilist vägivalda pruukivad ukrainlased olla vist selle mehega suheldes lähtunud tema tegevusest Mahno aegadel. Seega pidi kõne all olnud mees, kes ajateenistuses oli, praeguseks lausa, noh, oma 100-aastane olema. Jumala eest! Minu lugupidamine sellise mehe vastu on juba piiritu. Pole sõnu, kirjeldamaks lugupidamist vanakese vastu, kes kõigele vaatamata oma kohust kodumaa ees kõigest muust ülemaks pidas.
Seega, poiss, sa ei pea midagi kahetsema! Ühe korraliku inimese ilmne kohus on vanainimest mingite noorte nagade vägivalla eest kaitsta. Päriselt. Nii see ongi.

[kalleb]

bandeera ruulib