www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 30 Nov, 2020 7:25

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 102 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5 ... 7  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Sept, 2005 23:45 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 20 Jaan, 2005 3:52
Postitusi: 1720
Dietrich kirjutas:
mind närib kahtluseuss,et Shiim pilkab mind


Üldsegi mitte. Tahan öelda vaid seda, et sa ei saa kindlalt väita: "...see mida ma kõnelesin on tõsi".
Olen samuti neid süüdistusi kuulnud (või noh, neist lugenud), kuid minu teada ei ole olemas andmeid (võin muidugi eksida), mis näitaksid SELGELT, et Kuperjanov saatis mehi asjatult surma.
See, et näiteks mingis ajaleheartiklis niimoodi kirjutati, pole ju argument.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Sept, 2005 19:48 
Eemal
Liige

Liitunud: 11 Veebr, 2005 8:57
Postitusi: 92
Kas mitte Kuperjanovi naine Alice mitte ei avaldanud oma mälestusteraamatut (esimese vabariigi ajal).Ja seal oli vist juttu kuidas Kuperjanov oma talumeestest sõdureid kantsikuga udjas,et need ikka lahingusse läheksid.Vahest selle pärast lasti talle kuul selga.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Kuperjanov
PostitusPostitatud: 15 Sept, 2005 10:29 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 20 Juul, 2004 15:58
Postitusi: 7
Asukoht: Pärnu
Mati kirjutas:
26.juulil oli mul au olla ühe raamatu esitlemisel Mati Õuna juures.
Seal rääkis üks härrasmees (kahjuks ma ei tea nime), et on liikumas selline versioon nagu oleks Kuperjanovit tulistanud Paju lahingus hoopis oma mees.
Mehed olevat olnud väga vihased, kuna lahingus oli tolle aja kohta palju langenuid.
Tsiteerin "Eesti Vabadussõda" I osa lk. 429.: "On andmeid, et ltn. J. Kuperjanov oli enne lahingu algust käinud kpt. A. Irve juures, kellele ta tol korral vahetult allus. Tasakaaluka juhina oli kpt. Irv öelnud, et partisanid oodaku kallaletungiga mõisale kuni soomusrongid parandavad silla ning võivad neid siis mõjuvalt toetada. Ltn. J. Kuperjanov aga ei jäänud ootama, lootes nähtavasti vallutada mõisa üksinda, Võib-olla osalt kaasa kistud oma hõlpsast edust samal kohal eelmisel päeval."


Kuperjanovist tehti kangelane kaua peale Vabadussõja lõppu, eriti oli vaja selliseid mehi pakkuda rahvale vaikival ajastul. Mees, kes nüüd on kangelase ausse tõstetud oma ülema otsese käsu eiramise eest- Karl Parts keelas rünnata mõisa, soomusrongid oleks selle peale teeremonti järveks muutnud- oleks ellujäänuna läinud sõjatribunali alla. Seda meest väärindatakse vale lahingu eest. Mida Ta aga saavutas Tsaariarmees või kuidas teotseti Tartu vabastamisel, jne oleks palju olulisem välja tuua, kui too viimane, "lipnikkude lahing". See on üks rahvale pakutud tootem, ei muud. Ja õnneks valitseb arvamuste paljusus.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 15 Sept, 2005 14:58 
Tsiteeri:
Mida Ta aga saavutas Tsaariarmees või kuidas teotseti Tartu vabastamisel, jne oleks palju olulisem välja tuua ...


Nõustun eeltooduga. :roll:

õ


Üles
  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 16 Sept, 2005 0:06 
Eemal
Liige

Liitunud: 27 Juul, 2005 22:45
Postitusi: 148
Asukoht: Lõuna-Eesti
Ei nõustu eeltooduga. Ja jälle need oleksid. Kõik lahingud ei lõppe võiduparaadidega. Jääb mulje, et mõned tahavad Vabadussõda näha ainult võidukate lahingute jadana ja vaid Kuperjanov rikkus kõik suure ja ilusa ära. Raskesti haavatud Kuperjanov toimetati Tartu haiglasse ööpäev peale pihtasaamist. Miks? Aga kõik ei lähe alati nii, nagu peaks minema.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 16 Sept, 2005 16:58 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 04 Mai, 2004 16:36
Postitusi: 1522
Asukoht: Dorpat
Dietrich kirjutas:
...kuid ikkagi leidub neid uljaspäid(nt mina)kes allikate põhjalike läbitöötlemiste tulemusel võivad müüte kummutada.


Õige kõva tegija... :shock:
Siis ära imesta kui foorumikaaslased Sinu praalivat hämamist ei kannata!

Kuperjanovi surma asjaolusid on dokumentaalselt uuritud ja kokkuvõtteid ning järeldusi tehtud minu mäletamist mööda juba eelmise EW ajal.
Alates haiglas tehtud üksikasjalikust vigastuste kirjeldusest, lõpetades sündmustiku rekonstrueerimisega maastikul.

Legend, et teda tulistas oma alluv, läks liikvele juba eelmise vabariigi ajal ja seal vaevalt oli kellegi pahatahtlik käsi mängus - eks neid legende luuakse ikka.

Kindlasti oleks J. Kuperjanovist räägitud hoopis teisiti kui ta poleks selles lahingus langenud.

Sõda aga ongi selline koht, kus tulistatakse ja saadakse surma... :(

Väejuht paraku peab olemagi karm ja otsustusvõimeline ja iga otsus, mis ta vastu võtab, on antud olukorras õige. Ligemale sajand hiljem pole mingitel pseudohumanistidel mõtet hakata nämmutama, et näe inimesi sai ju surma...!

Ette võiks Kuperjanovile heita midagi vaid siis, kui ta oleks mehi lahingusse ajanud ja ise komissari moodi kuskil tagapool puu taga passinud...

ProPatria

_________________
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 16 Sept, 2005 20:24 
Eemal
Liige

Liitunud: 26 Aug, 2005 20:51
Postitusi: 400
Asukoht: Tallinn
Paju lahingust ilmus pikem artikkel ka vist Horisondis 90-ndatel. Autor võis olla E.Laasi. Ka see oli kriitiline J.Kuperjanovi suhtes. Muide, Paju mõisa kaitses Läti punaküttide 7.polgu üks pataljon.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 17 Sept, 2005 12:47 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Dets, 2004 21:45
Postitusi: 2150
Alice Kuperjanovi "Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni" (Tartu: Postimees, 1937, lk 122-133) lõpuosa.

Ühtlasi ostan (korraliku, brosheeritud) Arno Raagi raamatu "Kolm nädalat punast diktatuuri: Tartu sündmusi Eesti Vabadussõja päevilt" (Tartu: Postimees, 1938; 312 lk) :-).

Aga siin Alice K.:

[lk 122:]

"Olin umbes kella 10 saadik Telliste sidumispunktis. Ilm oli selge ja külm. Postijaama hoone trepilt ulatus kaugele ümbrusse nägema. Lahingu alates tulin maja trepile, et kui mitte oma silmaga näha, siis vähemalt kõrvaga eraldada omade ja võõraste vägede tegevust. Küll oli hea tunne kuulda meie patarei järjekindlat pommitamist ja kuulipildujate alatist täristamist! Lootsin, et nüüd ehk punased hakkavad kohtadelt taganema ja meie mehed on neil kannul. Metsatukk segas pärisvaadet mõisa peale. Halb oli tunne, kui vaenlase poolt tegevus muutus energilisemaks ja intensiivsemaks. Tulevahetus oli äge. Mürskude lõhkemisest ühel kui teisel pool kajas mets alatasa vastu. Ja varsti muutus kuulipildujate- ning püssituli lakkamatuks.

[123: ]

Toodi esimesed haavatud. Üks neist kergemini vigastatud, teine raskemini. Haavad seoti ning haavatud saadeti Sangaste jaama Tartu edasisaatmiseks. Pärisin mitmelt K. järele. Vastati, et olevat kogu aja kuuliderahe all püsti edasi liikunud ja tegevust juhtinud. Üks haavatud treffnerist, Uri, 1. roodu sõdur, teadis seletada, et K. on terve ja on 2. roodu juurde läinud.

Läksin uuesti trepile ja jälgisin lahingu käiku, kuid see võitlus ei mõtelnudki lõpule läheneda. Laskmine oli ühelt kui ka teiselt poolt väga äge. Selge talvise taeva all kestsid suurtükkipommide lõhkemised kui ägedad piksekärgatused edasi, suuri külmunud maakamakaid kui kuivanud lehekesi õhus keerutades. Alatine vastastikune kuulipildujate tegevus ja püssilaskmine, — kõik sulas üheks lakkamatuks põrinaks, mis vahetevahel päris põrgut meelde tuletas.

Sirged soomlaste read marssisid Tellistest mööda Paju suunas. Meie hõimuveljed tulid meile appi, sest vastaseks oli ju meie mõlema rahva ühine verivaenlane. Suureks toeks oli meie eesti sõduril Vabadussõja ajal teadmine, et abi tuleb ja abi on tulnud ja et sa oma hädas ja õnnetuses mitte üksi ei ole jäetud. Õnnelik on rahvas ja õnnelik on inimene, kes õnnetuse- ja hädasilmapilkudel omab kedagi, keda võib sõbraks nimetada. Harilikult haihtuvad sõbrad niisugustel kordadel. Eesti rahvas oli Vabadussõja ajal üks neid õnnelikke, kes omas sõpru ka hädasilmapilkudel.

Meilgi siit, Telliste postijaama trepilt, soomlaste marssimist vaadates oli tunne, et ega nüüd punastel hästi lähe.

Lahing kestis ühtesoodu edasi. Läksin jällegi tuppa, et jälgida haavatute sidumist ja kuulda, kummal pool on õnn, kummal ebaõnn. Partisanid liikuvat visalt, kuid siiski vähehaaval edasi, — see oli kõikide ühine teadmine. ,,Kuulirahe on väga tihe, raske on ennast selle eest varjata", vastati.

Sidumispunkti tegevust jälgides märkasin, kuidas üks sõdur sisse tuli ja dr. Rauale midagi sosistas. Viimane tõmbas ruttu sineli selga ja läks välja. Tahtsin esialgu küsida, kuhu dr. Raud läks, kuid hoidusin sellest. Mõtlesin, kui hakkan pärima, ütlevad: ,,Näe, naine on ikka

[124:]

uudishimulik." Tahtsin kangesti küsida, kuid siiski jätsin. Läksin välja trepile, lootes, et sealt saan selgust, kuid seal ei olnud dr. Rauda. Küsisin trepil seisvalt sõdurilt: ,,Kuhu dr. Raud läks?" See vastas: ,,Üles, teise maja juurde." Minu uuele küsimusele, et miks ta sinna läks, vastas poiss: ,,Sinna toodi üks haavatu." Nüüd muutusin paha aimates õige kärsituks ja pärisin, miks haavatu sinna viidi, kuna sidumispunkt asub siin. Sõdur sattus kimbatusse ja ei osanud järsku midagi vastata. Nüüd oli mul selge, milles asi seisab. Küsisin sõdurilt, miks ta mulle ei ütle, kui ta teab. Siis üksikuid sõnu otsides vastas: ,,Ärge ehmatage, K. toodi siia, ta on kergesti käest haavatud."

See ei võinud võimalik olla. Tean, et K. poleks kerge käehaava pärast lahinguväljalt üldse lahkunud ja kui oleks olnud raskem käehaav, siis ta oleks naerdes tulnud sidumispunkti ja öelnud: ,,Sain vähe kriimustada."

Seevõrra ma tundsin oma meest. Seal pidi aga midagi väga tõsist olema. Pärisin siis veel lähemalt sõduri käest, et kuhu K. viidi. Sõdur vastas: „Jaama".

Trepi ees seisis vaba hobune. Istusin reele ja käskisin kohe end mehele järele sõidutada. Jõudsingi temale poolel teel enne jaama järele. Hüppasin reelt ja jooksin ta juurde. K. lamas väga kahvatuna ja kinnisilmi reel. Istusin reeäärele ja võtsin ta käe. Ta avas silmad, naeratas vähe ja katsus mu kätt suruda. Siis pani silmad uuesti kinni. Näha oli, et ta kannatas väga.

K. olid kaasas tema noorem vend Eduard ja tema tädipoeg Oskar Rafael. Selgus, et K., saades raskesti haavata, oli end palunud soomlaste sidumispunkti viia, sest see oli lähemal lahinguplatsile ja ta teadis mind olevat meie sidumispunktis. Kuid seal seotuna tuli teda ikkagi meie punktist mööda jaama tuua.

Jaama jõudes leidsime, et kõik haavatud paigutatakse kaubavagunitesse, mille külgedele lauad kinnitatud haigete asetamiseks. Tähendab, esiteks oli ase kõva ja teiseks oli karta, et kaubavagun raputab liiga kõvasti. Olin mures, kuidas mehele midagi pehmemat asemele muretseda. Lõpuks, pikema otsimise järel leidus jaamas üks pere, kes laenas oma vedrumadratsi. Panime selle vagunipõrandale ja

[125:]

K, selle peale, lootes sel teel vähegi põrutust ära hoida. Esialgu öeldi, et kõrgemalt poolt olevat tulnud korraldus, et K. tuleb erarongiga kiires korras Tartu saata, kuid see jäi teostamata, sest haavatuid toodi järjest juurde. Meie vagun oli kuni viimse võimaluseni täis. Rong aina venis pikemaks. Umbes kell 2 jõudsime jaama ja nüüd oli kell juba 4 saamas.

Siin selgus ka, kui äge oli lahing olnud: surnutena toodi rongile lipnikud Mitnits ja Vannamb ning ltn. Saar oli ka surma saanud, tähendab kõik 2. roodu ohvitserid, sest lpn. Kriska oli juba haavatuna siin. Lõpuks toodi siia ka ltn. Piip, käest raskelt haavatuna. Tema ise, kui ka meie hoidsime teda K. eemale. Teadsime, kuivõrra halvasti see K. oleks mõjunud. Ltn. Piip oli väga rusutud meeleolus, sest tema teadis, milline raske olukord oli Paju all.

Teade K. haavata saamisest on küll ühelt poolt meestes suure kättemaksutahte esile kutsunud, kuid teiselt poolt ka teatava meeleolulanguse.

Kuid see kestis vaid üürikest aega. Partisanide read koondati ja soomlaste reserv saadeti lahingusse. Eriti ägeda tule alla oli sattunud 3. rood ltn. Soodla juhatusel, kes oma meestega ka esimesena mõisa tungis. Paju vallutati. Venelased, kes küll oma parimad jõud, nagu hiinlased ja lätlased, viimasesse lahingusse enne Valka olid saatnud, kadusid lõpuks käratult.

13

Ootasime Sangaste jaamas rongi väljasõitu, mis aga kuidagi tulla ei tahtnud. Haavatuid toodi järjest juurde. Raskemini haavatud paigutati meie rongi, kuna kergemalt haavatute jaoks moodustati uus rong.

Kui ainult praegustes oludes seda sanitaarvagunit ette kujutada! Nagu juba eespool tähendasin, oli see tavaline kaubavagun, mille seinte külge olid kinnitatud lauad lamamiseks. Soojendamiseks mingit muud võimalust peale ühe raudahju ei olnud, mille plekkkorsten küll kuidagi välja oli juhitud, kuid osa suitsu siiski vaguni sisemusse jättis. Akent vagunil muidugi ei olnud ning valgust tuli lasta kas uksest või tuli leppida väikese lambi või küünlavalgusega. Igatahes oli külm. Rongi saatjaks olid arst ja ka õde. Aga

[126:]

ühest vagunist teise pääses ainult väljast. Kas iga vaguni peale õde, velsker või sanitar oli, ei mäleta enam. Meie vagunis nägin alatiselt õde ja arsti.

Lõpuks kella 8 ajal õhtul hakkasime liikuma. Kuid see oli hirmus. Kõik mürises ja kõlises ja raputas pööraselt. Vaesed haavatud, mida pidid küll need kannatama! Kuid ei ühtegi oiet. Nende kannatusi võis ainult lugeda nende nägudelt.

K., kellel oli raske seesmine haav, mõjus raputamine väga halvasti. Ei ta kaevanud sõnagagi, kuid pulsi kiirenemine ja temperatuuri langus näitasid seda. Enamiku aega oli ta meelemärkuseta olekus. Teadvusele tulles kõneles ta vaid mõne üksiku sõna. Teel palus, et ma tema jalgu masseeriksin, sest need surevat ära. Tegin seda. Ühtlasi soojendasin raudahjul vett ja panin talle pudeli sooja veega jalge alla.

Rong liikus vaid teosammul edasi, nii et sihtpunkt vaid õige kaugel ettekujutatav oli. K. oli juba õige nõrgaks jäänud. Meeleheites ei osanud ma enam midagi peale hakata. Arst, kes alati siin juures oli, lausus mulle vahetpidamatult: ,,Nüüd ta sureb! Nüüd ta sureb!" Olin sellest isegi teadlik ja seepärast hirmul, kuid arstilt ei oleks seda siiski kuulda tahtnud. Nägime kõik, et halvenemise peapõhjuseks oli raputus. Otsustasime siis lõpuks K. Pukas rongilt maha võtta, dr. Reyer'i kui tunnustatud kirurgi siia välja kutsuda ja siis vajaduse korral haavatu autos Tartu edasi viia, lootes selle kaudu teda liigsest raputusest päästa.

Pukka jõudsime kell 12 öösi, s. t. Sangastest Pukka sõitsime 4 tundi. Võib ette kujutada seda ärritust, mida pidin kannatama raskelt haavatuga sellise venimise puhul. Pukas pidi olema pikem peatus puude ja vee võtmiseks. Et K. jaama jõudes oli meelemärkuseta, siis jooksin temalt küsimata telefoni juurde. Helistasin Tartu jaama komandandile ja palusin teda dr. Reyerilt küsida, kas ta on nõus diviisi staabi autoga koha peale välja sõitma koos mõne abilisega ning minu mehe oma hoole alla võtma. Ka pidi kapten Jakobson diviisi autot küsima ja siis kõigest mind informeerima.

[127:]

Et rong Pukas oli seisnud juba hulk aega, olid haavatud raputusest natuke toibunud. K. avas silmad. Katsusin talle seletada, et meie Pukas maha jääme, sest rongis liialt põrutab ning et dr. Reyer sõidab siia, vaatab teda üle ja küllao meie siis autoga Tartusse pääseme. Ta naeratas pisut ja lausus: ,,Mis meie jukerdame, sõidame kohe Tartu." Ja samas sulges jälle silmad.

Ei tahtnud midagi teha tema tahtmise vastu, seepärast ruttasin uuesti jaama, et Tartusse K. soovi edasi öelda. Olin ilma palituta ja palja päi, sest vagunis oli läinud päris soojaks, eriti meie juures, kuna raudahi asus just lähedal. Millegipärast tuli ka arst minuga kaasa.

[128:]

Jaamahoone uksel tuli üks jaama ametnikest vastu. Küsisin, kas jõuan veel telefoni juures ära käia enne rongi väljumist. ,,Ja muidugi, rong seisab veel umbes 20 minutit." Läksin telefoni juurde ja palusin uuesti Tartu jaama komandanti, et ta dr. Reyerit kõigest informeeriks ja paluks teda korraldus teha, et haigeraam saadetaks rongile vastu. Kpt. Jakobson lubas kõik korraldada.

Jaamahoonest väljudes selgus aga, et meie rong oli vahepeal ära sõitnud. Mis nüüd teha? Jaamaülemalt järele pärides, kuidas säärane asi juhtus, sest rong pidi veel 20 minutit seisma, saime seletuse: Pukka oli järele jõudnud veel teine haavatute rong, kergemalt haavatutega, millega sõitis ka üks meie sõjaväe juhte. Et temal oli väga kiire Tartu jõudmisega, kolinud ta esimesse rongi üle ja käskinud selle kohe välja saata, mida ka tehti.

Nüüd seisime nagu kaks patust — arst ja mina, teadmata, mida ette võtta. Varsti selgus, et ka teine haavatute rong väljub umbes 10—15 minuti pärast. Hea, sellega võis küll järele sõita, kuid oleksin tahtnud ju mehe juures olla, sest ta oli iga silmapilk surija. Kuid inimene on loodud kannatama.

Veel halvem oli see asjaolu, et minuga koos jäi maha ka rongi arst, kelle hoole all oli 140 raskesti haavatut. Et seda viga kuidagi parandada, otsustasime järgmist: Ma võtsin telefonitoru ja helistasin Pukast Palupera jaama. Jaamaülemat kõigest informeerides palusin teda esimest rongi niikaua jaamas kinni pidada, kui meie järele jõuame. See pidi ju ainult veerand tundi kestma, sest veerand tundi hiljemini sõitsime meie Pukast välja. Jaamaülem lubas. Oli hea meel, et asi nii korraldada andis.

Pukas muretses "Ühistöö" raudtee toitluspunkti juhataja A. Kadak (pr. Alide Asmus) mulle ühe suure meeste reisukasuka selga ja ühe villase salli pähe, milles nüüd rongile ruttasin.

Sõit paistis väga pikana, ehkki rong palju kiiremini sõitis kui enne ja meie vist juba poole tunniga Paluperas olime. Jõudnud jaama, jooksime kohe välja, et asuda teisele rongile, kuid — oh häda — rongi polnud! Pärisime jaamaülemalt, miks see nii on, kuna ta ju lubas rongi vähe

[129:]

peatada. Jaamaülem vastas, et rongis kaasa sõitev ülemus polevat seda lubanud.

Nüüd oli hea nõu kallis. Mis teha? Helistasin Elva. Esimene haavatute rong oli juba seal. Seletasin jaamaülemale jälle loo ära ja palusin ka sõjaväelist ülemust sellest informeerida, sest haavatud olid ilma arstita ja nii võis mõni õnnetus juhtuda. Kuid kõik seletused olid asjatud.

Sõitsime nüüd ühe jaamavahelise vahemaaga ja mina võisin Tartu jõuda alles siis, kui mees oli juba rongilt maha võetud ja haiglasse viidud. Kõige rohkem muret tegi mulle see, et rongid sõitsid kiiremini kui enne ja sellega ka raputus oli palju suurem, mis kindlasti K. väga halvasti mõjus. Pigistasin hambad kokku ja kössitasin vaikides vaguninurgas, suitsu sees, oodates vaid, millal rong jõuab Tartu.

Järgnesid Elva, Nõo. Ja juba järgmine jaam on Tartu. Kuid minu katsumisaeg ei olnud veel lõpule jõudnud. Nõo jaamas võeti meie rongi eest vedur ära ja saadeti tagasi Sangastesse, sest seal oli uus haavatute rong ootamas. Meile pidi Tartust uus vedur järele saadetama, mis hiljemalt veerandi või poole tunni kestel pidi sündima. Nii vähemalt ütles jaamaülem.

Midagi pole parata. Mida sa öösi kella 4 ajal, mil Nõkku jõudsime, ikkagi ette võtad, pealegi kui vedur on iga silmapilk tulemas. Oota vaid!

Ootasimegi. Veerandtunnist sai pool, kuid uut vedurit polnud kuski näha. Oli teada, et nüüd ta võib õige kauaks jääda. Võitlesin kogu selle aja enesega, kas helistada Tartu jaama ja küsida, kas mees elab või mitte. Tahtsin väga, kuid ei julgenud. Ehkki mulle oli selge, et ta vaevalt võib elama jääda, kuid lasta enesele öelda, et ta on surnud, ei söandanud. Katsusin mitu korda telefonitoru, kuid panin uuesti tagasi. Mehed olid vahepeal juba veduri järele pärinud, mis ,,iga silmapilk" pidi Tartust väljuma.

Lõpuks kõike jõudu kokku võttes ja lootes, et küllalt tugev olen kõike tõtt kuulma, võtsin telefonitoru ja helistasin. Komandandi asemel vastas täiesti võõras hääl. Küsisin komandandi järele. Vastati, et ta on haavatute rongile vastu läinud. Küsisin, kas ta ehk teab, kuidas on K. seisukord. Telefonist vastati, et vist samasugune kui

[130:]

ennegi Tähendab, ta elas veel. See teade andis jällegi jõudu veduri ootamiseks.

Küll oleksin sel momendil Tartus tahtnud olla! Küll oleksin tahtnud ta jõuetust käest kinni hoida! Tean, see oleks ta kannatusi vähendanud. Sama üks soov ja tahe torkis peas kümmet- ja sadapidi.

Raudteed mööda Tartu minna oleks selles olukorras naljaasi olnud, sest kui inimene on väga ärritatud, siis ei tunne ta väsimust ega raskusi, vaid saab veel jõudu juurde. Usun, et ka hobuse saamine lähedalt talust ei oleks olnud võimatu.

Teate peale, et vedur tuleb kohe, väljusin jaamahoonest, sest oli võimatu selle suure rahutusega hinges paigal püsida. Hakkasin piki raudteerööpaid edasi-tagasi sammuma, et veduri tulekul kohe valmis olla vagunisse hüppamiseks.

Jalutasin hea tüki aega, ise ikka Tartu poole vahtides, lootes veduri suitsu lähenevat, kuid asjata. läksin uuesti jaamahoonesse. Siin istus paar meest tukkudes, teised olid vagunisse tagasi läinud. Küsisin, kuidas on veduriga. Vastati — ei tea. Võtsin telefoni ja helistasin Tartu. Sealt vastati: "Otsekohe tuleb!"

Väljusin uuesti ja jalutasin. Kui sel ööl minu poolt Nõo jaamas edasi-tagasi jalutatud maa kokku arvata, siis oleks see kindlasti kaks korda Tartu maa pikkuse välja andnud. Nüüd veel sellest tagantjärel mõteldes leian, et küll võib inimene teatavates olukordades siiski rumal olla. Mina ei julgenud aga tulema hakata sellepärast, et ,,otsekohe" tulev vedur oleks mind palju kiiremini Tartu viinud. Niisiis sammusin jälle, raske meeste kasukas seljas, juuksed härmas, mööda raudteeliini.

Veel mitu järelepärimist Tartust. Veel mitu teadet veduri "otsekohesest" tulekust, kuni lõpuks kell 1/2 9 hommikul see pärale jõudis. Ja alles kella 9 ajal olime Tartu jaamas. '

Jõudnud haiglasse, kohtasin dr. Reyerit, kes koridoris mulle seletas, et K. on elulootusi vaid viis prots., lisades

[131:]

juurde: ,,kuid imed võivad igal ajal juhtuda." Meest oli ainult süstimiste kaudu elus hoitud, sest süda kippus nõrgaks jääma.

Keskpäeval oli arstide kontsiilium koos, kuid raske oli midagi ette võtta, sest haige oli liiga nõrk, et teda põhjalikult läbi vaadata. Selgus, et kuul oli tal läbistanud vasema käe, kopsu, neeru ja kõhu.

Haige lamas peaaegu kõik aeg meelemärkuseta. Vaid üksikutel momentidel tegi ta silmad lahti, naeratas pisut, ütles mõne sõna ja siis kadus jälle teadvus. Lõuna paiku, kui ta kord jälle silmad avas, ütlesin talle: ,,Kas tead, et Valga on meie!" Ta vastas valulise ilmega: ,,Seda ma püüdsin!" Ei ühtegi oiet, ei ühtegi kaebamist.

Arstide katsed siin kuidagi aidata osutusid kõik asjatuiks.

Õhtu eel oli selge, et lõpp ei ole enam kaugel, ja järgmisel hommikul, s.o. 2. veebr. kell 5.30 lakkas noor, nii tuliselt vaba Eestit ja kodu armastanud süda töötamast.

Lõppsõnad

"Mälestused on kapital, mille protsentidest inimesed elavad." Nende sõnadega algas õpetaja Lattik aastate eest oma kõnet J. Kuperjanovi auks korraldatud mälestusaktusel. Kui palju sügavat tõtt, kui palju mõõtmatut jõudu ja kui palju siiski tõsist reaalelu peitub neis sõnades!

Mälestused on need, mis meid rahvana kannavad üle aegade hämaruse meie esivanemate ajaloolistele võitlusväljadele, meie kaugete aegade kangelaskujude juurde. Ehkki kangelasi varjab teatav unustuseloor, säilivad nad kas või vähese protsendina mälestusi meenutades. Elustub sündmustik ja elustuvad taas tegelased. Need ajaloolised kangelaskujud oma suure julguse ja vahvusega on olnud suureks eeskujuks meie Vabadussõjas.

Meie tänapäeva noorsugu vajab elavnenud kangelaste eeskujusid Vabadussõja päevilt ja Vabadussõja ajaloo lehekülgedelt.

[133:]

Praegu on meil mälestused Vabadussõjast veel küllalt värsked, kuna sõja kaasaegsed seda ise jutustades elustavad. Kuid aegade möödudes ühes tegelastega kaovad ka elavad kujutlused, tuhmuvad ajaloo-leheküljed ja laiemad rahvahulgad kannavad suust suhu vaid üksikute kangelaste nimesid ja kuulsusrikaste lahingute kirjeldusi.

Üle maa püstitatud langenute mälestusmärgid jäävad elavaks meeldetuletuseks sellest, kui palju parimaid poegi on langenud Eesti iseseisvuse võitluses, kui palju emade, laste, naiste ja rahva pisaraid ja valu on maetud nende alla. Kuid suurimaks monumendiks jääb siiski mälestus rahva hinges. Ja aegade möödudes jutustab vanaisa või vanaema õhtuhämaruses, oma lapselast põlvel kiigutades, oma vanavanematelt kuuldud lugusid Eesti Vabadussõja heitlustest ja ta sangaritest."


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 28 Sept, 2005 22:49 
Eemal
Liige

Liitunud: 27 Jaan, 2005 9:55
Postitusi: 64
Asukoht: mere ääres
Vaatn et vaidlus käib jubedalt et milline ta oli.Kuid arvan et on kõigil õigus.Ta oli kangelane kuid ta ei andnud armu ka oma meestele.Olen rääkinud kunagu vanamehega.Ja tema isa oli kuperjanovlane.Siis ta rääkis isa oli juba öelnud et jJulius oli julm inimene.Ja et siis oli juba juttu et omad lasid maha.Ja see jutuajamine toimus 80aastate lõpp.Kui temast üldse ei räägitud veel.Ja nagu ei leia ka mingit põhjust et vana oleks niisama mulle mulli ajanud.Arvan et seda ei saa keegi kunagi enam teada.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 02 Okt, 2005 22:36 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 24 Sept, 2005 20:05
Postitusi: 12
No Karl Parts oma raamatus " Kas võit või surm" suhtub Kuperjanovisse väga suure austusega ja tema kui kaasaegse arvamust võime ikkagi rohkem uskuda , kui siin foorumis paugutamist, et milline Kuperjanov oli. Sõjaaegseks ülemaks olemine nõuab suurt meelekindlust ja vähe punasematele tüüpidele see kindlasti oli vastukarva. Nagu on teada, oli Vabadussõja ajal sellist punasepaska kõikjal, ka armees.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Okt, 2005 20:31 
Eemal
Liige

Liitunud: 01 Apr, 2005 20:55
Postitusi: 129
Asukoht: Pärnumaa
Meile P'rnu pataljonis mingi leitnant r''kis ka, et omad olla Kuperjanovi maha lasknud, minu arust t'itsa usutav, kes ikka tahab [lekaalus olevat vastast r[nnata.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Okt, 2005 21:39 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 23 Veebr, 2005 20:33
Postitusi: 571
Asukoht: Tartu
Ennegi rünnatud ülekaalukaid vastaseid ja võidetud. Kuperjanov oli fanaatik, aga nendest kipub vahel hirmus puudus käes olema. Mees uskus edusse ja tegutses selle nimel - kui omad oleksid ta selja tagant maha kõmmutanud, siis oleks see väljendunud ka lahingu käigus, kuid lahing võideldi lõpuni ka ilma Kuperjanovita, seega ei usu ma reeturmõrtsukate varianti. Punapaska tiirleb siin praegugi liiga palju, pärast Vabadussõda oli õhk kindlasti puhtam.

_________________
... käituge nii, nagu oleks te üksi ja sõda algaks homme.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 10 Okt, 2005 9:11 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Juun, 2005 9:57
Postitusi: 1067
Mina arvan, et Kuperjanov oli kangelane ja sedaviisi tuleks ka temasse suhtuda. Muidugi ei saa teda üle idealiseerida, sest meil kõigil on ka omad vead, aga see ei muuda selle mehe saavutusi. Igaühe nime juba väeosale ei anta. Võrus aga asub Kuperjanovi nime kandev väeosa.
Tegemist oli sõjamehega, kes võitles oma maa vabaduse eest, mõtlemata sellele, kas ta jääb ellu või ei, kas sõja lõppedes ootab teda au ja kuulsus või mitte. Julius Kuperjanov tegi seda, mida üks sõjamees tegema pidi. Karl Parts oma raamatus on seda ka toonitanud. Võib olla mõni tema alluvatest kihutaski talle kuuli selga, võib olla mitte. Seda ei saa tõenäoliselt enam kunagi teada.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Okt, 2005 0:22 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 03 Aug, 2004 18:05
Postitusi: 320
Asukoht: Kelder
Dietrich kirjutas:
Kuperjanovi teod polnud sageli nii õilsad ja roosilised,kui seda fanatistid üritavad kujutada.targad mehed räägivad,et ta saatis üsna vastutustundeliselt oma mehi lahingusse,kaotades ülemääraselt palju mehi.See on pelgalt üks müüt,tegelikult ei olnud ta nii kõva mees,kui teda kujutada üritatakse.


noh vähemalt ei seadnud ta omade seljataha kuulipildujaid üles...

_________________
Kui ma oma suhkru normi ei saa, siis ma vihastan!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Okt, 2005 8:05 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Juun, 2005 9:57
Postitusi: 1067
taipohh kirjutas:
Dietrich kirjutas:
Kuperjanovi teod polnud sageli nii õilsad ja roosilised,kui seda fanatistid üritavad kujutada.targad mehed räägivad,et ta saatis üsna vastutustundeliselt oma mehi lahingusse,kaotades ülemääraselt palju mehi.See on pelgalt üks müüt,tegelikult ei olnud ta nii kõva mees,kui teda kujutada üritatakse.


noh vähemalt ei seadnud ta omade seljataha kuulipildujaid üles...


ja minu teada formeeris ta selle üksuse vabatahtlikult ... ja kui ta nii kõva mees ei olnud, siis miks minu isa vanaonu, endine kuperjanovlane, suhtus surmani oma komandöri suure lugupidamisega ja austusega ning hoidis oma kodus aukohal Kuperjanovi pilti :?: ja seda juba väga paksul vene ajal :roll: Samal ajal suhtus ta aga EW presidenti, kui reeturisse.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 102 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5 ... 7  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt