Alustaks siis järjekordse järjejutuga. Sattus kätte raamat ülaltähendatud pealkirjaga. Välja antud 2006 aastal Moskvas. Ja autoriks Dimitri Hmelnitski. Raamatu alapealkirjaks on "Vestlusi Viktor Suvoroviga". Osa asju tuleb muidugi juba tema raamatutest tuttav ette, aga on ka selliseid huvitavaid seiku, vähemasti minu jaoks, mida pole enne kohanud. Kel huvi, on teretulnud lugema, kel mitte, võib asja kahe silma vahele jätta. Põhjalikumalt saab aimu raamatu autori eestsõnast. Huvilistele head lugemist.
[ Kommentaarid jms võiks olla tõlketekstist eraldi ehk siis siin http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=21916 - Estoloog]
1
Tänasel päeval on Viktor Suvorov mitte ainuüksi üks kõige loetumaid, vaid vististi ka kõige vihatumaid Teise Maailmasõja teemaga tegelevaid ajaloolasi. Kusjuures mitte ainult Venemaal. Terve esimese ingliskeelse “Jäälõhkuja” tiraaž osteti siiani tundmatute inimeste poolt kokku ning hävitati. Mitte ükski Saksamaa ametlikest ajaloolastest, kes töötavad riiklike grantide najal, ei ole julgenud ametlikult tema toetuseks sõna võtta. Kodumaal sajatavad teda nii “parempoolsed” kui “vasakpoolsed”, nii “patrioodid” kui “liberaalid”. Ja sellest hoolimata müüakse tema ajaloolisi uurimusi tohututes tiraažides.
Selles raamatus vastab Viktor Suvorov esmakordselt ammendavalt teravatele ning ebameeldivatele küsimustele oma vaadete kohta ning oma saatusest.
Eessõna.
80-ndate lõpul, alles läände sattununa, lugesin ajalehes “Russkaja mõsl” paari peatükki tollal veel avaldamata Viktor Suvorovi raamatust “Jäälõhkuja”. Formaalselt võttes asus see materjal minu kui arhitekti ning arhitektuuri kriitiku huvidesfäärist küllaltki kaugel. Faktiliselt aga väga lähedal, kuna just sellajal proovisin ma hakata mõistma, mis sünnitas stalinliku arhitektuuri, tekkinuna eimillestki kolmekümnendate algul.
Oli selge, et arhitektuur on ainult osa grandioossest ja arusaamatust nähtusest nimega “stalinlik režiim” ning et püüd uurida seda tükkhaaval on mõttetu. Üks ja sama inimene juhtis majandust, põllumajandust, sise- ja välispoliitikat ning kultuuri kõigis tema avaldusvormides- kirjandust ja arhitektuuri, kunsti ja muusikat...Ja mitte ainult et juhtis. Algul reformis ta NSVL tundmatuseni. Stalinlik riik kolmekümnendate keskel ei olnud üldsegi kahekümnendate lõpu NSVL moodi. Selle asemele tekkis absoluutselt teistsugune riigikorraldus, hoopis teistsuguse majanduse, kultuuri ja sotsiaalse struktuuriga.
Kõik need reformid viidi läbi äärmiselt kiiresti, väga kindla käega ning jälgisid kahtlemata kõrvalekaldumatult üht eesmärki. 20-ndate lõpul asus Stalin looma riiki enda jaoks, vastavalt enda vajadustele ning eesmärgile. Ning juhtis ta selle riigi elu kõiki külgi ühtede ja samade meetoditega.
Ametlik nõukogude ajalooteadus ei andnud üleüldse mingeid vastuseid küsimusele, mida taotles Stalin ning milline oli stalinliku NSVL eksisteerimise mõte. Aga oli ju selles riigis vaid üks vaba tahtega inimene, kes oli vaba võtma vastu suvalisi otsuseid ning planeerima riigi tegevust ükskõik millises valdkonnas. Ja ka selle sisuliselt orjandusliku riigi kodanike elu-olus.
Nõukogude võimust sõltumatud ajaloolased- Avtorhanov, Conquest, Solženitsõn ja teised- seletasid paljutki stalinliku riigi erinevatest eluvaldkondadest, tuvastasid paljusid stalinliku režiimi salajasi lehekülgi. Aga küsimus sellest, mida Stalin taotles, mille nimel ta oma absoluutselt ebainimliku režiimi rajas ning miljoneid inimesi hävitas, vastas esmakordselt Viktor Suvorov oma “Jäälõhkujas”. Täpsemalt öeldes, püstitas esimesena sellise ülesande.
Seepärast näis juba esimene avalik kirjutis endise tollal vähetuntud jooksus oleva nõukogude spiooni raamatust mulle tähtsa teadusliku sündmusena.
Suvorovi tees “Stalin valmistas ette Teist Maailmasõda ja Euroopa vallutamist” selgitas ootamatult pilti. Selgus, et sellisest vaatenurgast klapib praktiliselt kõik. Seletub mitte ainult 1941 aasta sõjaline katastroof, vaid ka kollektiviseerimine ja industrialiseerimine oma loomalikuses, NSVL sise- ja välispoliitika, repressioonid, kultuurireformid ja muu. “Jäälõhkuja” argumentide süsteem nägi välja laitmatu, kahes esimeses raamatus kogutud argumendid selle kohta, et Stalin valmistas ette kallaletungi Euroopale, on ümberlükkamatud.
Kuid kordi huvitavam tundus poleemika Suvorovi raamatute ümber. Autori peale paiskus mitte ainult nõukogude ametlike ajaloolaste raev, vaid ka nõukogude vabariikide (ka endiste) üldsuse pahameel. Ja mitte ainult nõukogude. Isegi NSVL-ist emigreerunud, paljud teenekad ja aktiivsed nõukogudevastased tegelased nagu näiteks kirjanik Vladimov ei suutnud leppida mõttega, et Teise Maailmasõtta astus NSVL mitte fašismiga võitlejana ning vabastajana, vaid agressori ja vallutajana. Kusjuures plaanid selleks valmisid Stalinil ja tema ümbruskonnal ammu enne seda, kui sellega hakkas tegelema Hitler.
Just ühiskondlik resonants Suvorovi raamatute ümber, “reetur Rezuni” sajatamine ning solvamine sundisid mind üles astuma mõningate retsensioonidega. Peale neist ühe ilmumist 1998 aastal “Russkoi mõslis” helistas mulle Berliini Viktor Suvorov, kes elas Bristolis. Nii me tutvusimegi. Aasta pärast õnnestus organiseerida Suvorovi esinemine emigrantidele Berliinis. Asi oli toona uudne ja küllaltki pingeline- esinejaks linnas, mis traditsiooniliselt täis KGB ja GRU agente, inimene, kes NSVL on surma mõistetud.
Kuid Suvorovit võeti hästi vastu. Kuigi saalis oli hulgaliselt tema vastaseid, pidasid nad end vaikselt üleval. Suurem osa oli tema pooldajaid, avalikku vaidlusse aga väljaspool omade ringi Suvorovi vastased reeglina ei astu. Muideks, mul on tulnud ette viibida ka emigrantide kogunemistel, mis on koosnenud eranditult tema vastastest.
Sedasorti ettevõtmised ei suurenda ega vähenda Suvorovi raamatute teaduslikku väärtust, kuid nad on väga huvitavad ajutegevuse seisukohast.
Meie tutvus arenes. Osutus, et Suvorov on erakordselt sümpaatne, elav, teravmeelne ning hasartne inimene. Täpselt nagu ta raamatudki. Me helistasime küllaltki tihti, vahetasime informatsiooni, viiteid huvitavatele publikatsioonidele, jagasime üksteisega muljeid. Mõnedki telefonikõned venisid väga pikaks. Mõnikord katkestasin ma teda sõnadega “Stopp, see tuleb kirja panna!” Nii tekkisidki mõned intervjuud Suvoroviga, mis trükiti ära erinevates ajalehtedes. Suvorov omakorda oli minu raamatu satlinistlikust arhidektuurist üks esimesi lugejaid ning kriitikuid.
2005 aasta sügisel tekkis idee teha raamat vestlustest Viktor Suvoroviga. Esmajoones tahtsin ma talt välja uurida, kuidas tal tekkis üldse idee “Jäälõhkuja” kirjutamiseks ning tema enda saatusest- lühidalt sellest mis jäi tema raamatu raamide taha. Nii teaduslik-ajaloolise seeria, mille alguseks oli “Jäälõhkuja” kui ka autobiograafiliste GRU ja nõukogude armee teemaliste “Akvaariumi” ja “Vabastaja”. 2006 aasta jaanuaris-veebruaris kirjutasime oma telefonivestlused üles ja nii sündiski see raamat
Dimitri Hmelnitski
Dimitri Hmelnitski: "Jäälõhkuja akvaariumist"
Dimitri Hmelnitski: "Jäälõhkuja akvaariumist"
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
2
Vestlused Viktor Suvoroviga.
“Jäälõhkuja”
-“Jäälõhkuja on Viktor Suvorovi kõige tuntum teos. See kindlustas talle ülemaailmse tuntuse, kuid kutsus ka esile enim proteste. Jäälõhkuja lõhestas kaheks mitte ainuüksi vene, vaid ka rahvusvahelise ajalooteaduse, pööras täielikult pea peale miljonite inimeste harjumuspärased ettekujutused nõukogude ajaloost ning Teisele Maailmasõjale eelnenust. Millal teil tekkis esimene mõte raamatule “Jäälõhkuja”?
Ma arvan, et igal autoril on raske määratleda seda esimest momenti, mil tal tekib üks või teine idee. Esmalt tekib arusaam. Alles seejärel ilmub soov seda kõike kuskil millalgi esitleda. Minul oli mitu sellist “ilmutust”.
Toimub loeng Frunze-nimelises Kiievi Kõrgemas Sõjakoolis. Ning lektori poolt ajaloolise materjali esitamisel selgub, et 1941 aasta 22 juunil toimunud Punaarmee purustamisel tuleks meil koondada oma tähelepanu sellele, milline mahajäänud tehnika meil sõja algul oli, kui rumalad me olime, kui rumal oli Stalin. Noh ja nii edasi.
Aga vaat sellest, et 1941 aasta septembris sai Punaarmee metsikult Kiievi all tappa, sellest enam rääkida ei tohi, see on nõukogudevastasus. Nõukogude vägede ümberpiiramine 1942 aasta mais Harkovi all- sellest ei räägitud meie õpikutes mitte kuskil, seda ei valgustatud mingilgi moel, kui aga keegi seda meenutas, siis oli tegu räige nõukogudevastasusega ning sellega tegeles hullemal juhul KGB. Vaat siis saabuski mulle esimest korda mõistmine. Kuigi- siiski vist mitte päris esimest.
Vaat mis on üllatav ning imelik- miks on ainult üks selline sündmus, üks kuupäev, ainuke meie ajaloos, mille uurimisel me keskendume vaid halval. Sest kõik on meil muidu ju parem- ja viljasaak, ja sportlased, haridus ja teadus, kuritegevuski väheneb pidevalt.
Ja pärast oli Tšernobõl. Esimene reaktsioon sellele- midagi ei juhtunud. Midagi küll toimus, aga see oli nii vähe. Aprilli lõpul käis pauk, aga Kiievis on maipidustused. Spetsiaalselt tuli tervele maailmale näidata, et midagi hirmast pole, midagi pole juhtunud. Enesetappode statistika oli salastatud. Kõik negatiivne läks kalevi alla.
Aga on üksainus kuupäev- 1941 aasta 22 juuni- kui negatiiv sätitakse maailmale imetlemiseks. Me paksime justkui selle tähelepanu teritama, üksikasjaliselt õppima, kui rumalad me olime.
Näiteks: 73 % meie tankidest nõudis 22 juunil remonti. See on ju skandaal üle terve maailma. Palju oli tanke üldse, ei räägitud mitte kunagi ega mitte kuskil, ainult protsendid. Teadmata arvust. Kui me poleks sellest rääkinud, poleks keegi remontimata tankidest teadnudki. Aga meie millegipärast rääkisime.
Või võtame meie teised “ajalooteosed”- kuue või kaheteistköitelise Suure Isamaasõja ajaloo. Peatükk teise maailmasõja algusest- kui halb oli Hitler, mida ja kus ta kõike kokku ahnitses....ja sealsamas järgmine alajaotus- nõukogude inimeste rahulik töö, millesse oli sujuvalt sisse kirjutatud meie “vabastusretked”. Mida mitte kuidagi ei seostatud Teise Maailmasõjaga.
Ja nii ma istun ja valmistun seminariks ning õpin kuupäevi. Kõik nad on erinevates jaotustes ja näib, et mitte kuidagi omavahel seotud. Võtan ja hakkan neid paberile välja kirjutama. Nii tulebki välja: 1. septembril tungis Hitler Poolale kallale. Aga meil hakkas 17 septembril “vabastusretk” sellesesamasse Poolasse. Panen kirja, on kergem meelde jätta.
Või siis- meie “vabastusretk” Soome, mis sai teoks 40 aasta märtsis. Aga aprillis läks Hitler Taani ja Norrasse. 1940 aasta mais-juunis tungis Hitler Prantsusmaale, Belgiasse, Hollandisse jne. Meil aga oli juunis “vabastusretk” Rumeeniasse, juulis aga ühinevad “vabatahtlikult” NSVLga Leedu, Läti ja Eesti.
Kui kõik selle niimoodi kokku korjad, siis hakkab imelik. “Vabastusretk”- see on ju sisuliselt seesama asi, lihtsalt nimetus on vähe teine. Aga tegime me ühel ja samal ajal ühtesid ja samu asju.
-Materjale valmistumisest kallaletungiks kogusite juba siis, kursandipäevil?
Jah, aga nagu meie rumaluste kollektsiooni. Vaat loome õhudessantvägesid, mida kunagi sõjas ei kasutatud. Õigemini küll kasutati paar korda, aga alati ebaõnnestunult. Moskva all 1941/42 aastal kasutati õhudessanti. Kuhu kurat dessant- lumme, pakasesse...Dnepropetrovski dessant 1943 aastal- ebaõnnestumine. Dessant saab toimuda ainult siis, kui meil on õhus ülemvõim. Dessant tuleb kohale lennutada, maandada, tagada talle toetus õhust, hiljem aga loopida neile alla kõik- kartulid ja pelmeenid, laskemoon ja veri ning ravimid. Selleks aga on vajalik meie absoluutne ülekaal õhus. Niisiis, küll me olime rumalad, luues dessantväed, mida kunagi ei kasutanud.
Loen marssal Bagramjani mälestusi. 1940 aastal hakkasime korraga Karpaatides meie laskurdiviise ümber varustama mägi-laskurdiviisideks. Toona oli see Kiievi sõjaväeringkond. Ja kirjutab marssal, et “vägisi taban end mõttelt: “Miks me küll neid mägi-laskurdiviise formeerime, meil tuleb ju tasandikel sõdida”. Aga mägi-laskurdiviise me kergendasime, see tähendab võtsime neilt ära kõik raskerelvastuse. Asemele andsime köied ja “kassidega” saapad. Ning diviisid osutusid alanud sõjas lahinguvõimetuteks. Näib, et veel üks rumalus.
Aga pärast tuleb vaat selline loeng. Kui me valmistume pealetungiks, peame lennuväljad tooma võimalikult ette. Näiteks: Žukov valmistus 1939 aastal löögiks Jaapani kuuenda armee pihta ning tõmbas lennuväljad Mongoolia idapiirile võimalikult lähemale, et lennukid saaksid kohe pealetungi algul lennata kogu oma tegevusraadiuses vaenlase territooriumi kohal. Lahingumoona laod, varustus, hospidalide baas- kõik see vvõimalikult lähedale. Me peame ju edasi liikuma. Tähendab- kõik tuleb tuua eesliinile.
Edasi, järgmisel loengul (mõne aja pärast) räägitakse, et enne meile kallale tungimist nihutas Hitler piirile võimalikult lähedale lennuväljad, laod, staabid, sidesõlmed jms.
Edasi. Nõukogude Liit justkui ei valmistunud sõjaks. Aga lennuväljad vedas piiri äärde, ja laod, ja muugi. Kõik selle pommitasid sakslased segamini. Hirmus rumalad olime...
Needsamad näited. Möödub mõni aeg ja mulle räägitakse Punaarmee kõige hiilgavamast opetratsioonist. 1945 aasta august, Mandžuuria pealetungioperatsioon. Ning kõiki 1941 aasta vigu kirjeldatakse mulle kui hiilgavat näidet õigest tegevusest: lennuväljad tuleb viia piiri äärde, komandopunktid, staabid, laod ja muu selline samuti. Et vaenlane midagi ei aimaks, lasti ohvitserid puhkusele, piirivalvurid niidavad otse piiril heina, laulud kõlavad, kino näidatakse. Aga siis- kolaki- vaenlase pihta täie rauaga. Vaat kuidas tuleb tegutseda.
Ja tuleb välja, et kõik 1941 aasta “vead” moodustavad siin, 1945 aastal, hiilgava operatsiooni. Ja kõik vead sõna otseses mõttes
korduvad.
1941 aastal oli paljudel meie lennuväljadel topeltkomplekt lennukeid. Lendureid, oletame, oli 60, lennukeid aga 120. Kui vaenlane kallale tungib, istuvad 60 lendurit 60-sse lennukisse ja lendavad minema, aga mida ülejäänutega teha? Täielik rumalus ju. Vaat sellist juttu mulle räägitakse. Möödub aga pool aastat ning mulle jutustatakse sellest, et 1945 aastal tehti meil väääga kavalalt. Et vaenlane ei arvaks, et me valmistume tema pihta lööki andma, ei toimu meil lennutehnika ümberbaseerumist, vaid ajapikku me lihtsalt vahetame juba koondatud lennuväeüksustes vanad lennukid uute vastu välja. Ümberrelvastumine ja kõik. Aga vanad lennukid jäävad sinnasamasse. Vaenlane saab oma luurelt rahustavaid teateid, et nii nagu oli hävituslennuväe polk, nii see seal ka seisab, nagu oli pommitajate polk, nii ka on, ja ka polgu komandör on sama...
Aga niipea, kui me löögi andsime, tõusis polk õhku ja läks edasi, baseerudes ümber uutele lennuväljadele, samal ajal tuli sügavast tagalast lennuväljale uue polgu isikkoosseis, kus olid ainult ohvitserid, lendurid ja tehnikud. Niipea, kui nad maandusid, oligi olemas uus polk varakult lennuväljale jäetud tehnikaga. Seda pole enam vaja formeerida, polk on ammu formeeritud, aga asus lihtsalt 5000 km kaugusel sündmuskohast, nüüd aga pandi koosseis paarile transpordilennukile ja toodi olemasoleva tehnika juurde.
Täpselt samasugune situatsioon tekkis ka siis, kui ma teenisin Karpaatia sõjaväeringkonnas ning sain oma rühmakese. Meie, 66-nda kaardiväe diviisi, igas polgus oli teine komplekt relvastust. Mina olin esimese rühma komandör. Ohvitsere ei jätkunud, teist ja kolmandat rühma käsutasid seersandid.
-Ajateenijad?
Ja-ja, ajateenijad. See oli Nõukogude- Hiina konflikti aegadel, sõda Damani poolsaare pärast ja muu taoline. Roodudes oli tihti ohvitseridest vaid roodukomandör ja esimese rühma komandör. Ja kõik.
Ma pidin roodukomandöri asendama kõikidel juhtumitel- puhkus, väljakutse staapi, jooming või mõni muu tähtis ettevõtmine.
Aga hargnemise puhul olin mina diviisi teise formeeringu roodukomandör.
Seletan.
Kuulutatakse häire, diviis asub masinatele ja sõidab kuhugi minema. Aga diviisis, nagu ma juba ütlesin, on relvastust kaks komplekti. Tankid- meil olid T-55 ja T-54, säilituses aga seisid T-34. Iseliikuvad olid meil SU-122-54. Need olid võimsad relvad, ma pole neid kuskil, mitte ühelgi pildil kohanud. Aga vana komplekt oli SU-100. Vanad seisid, aga uusi kasutati. Muideks, film “Sõjas nagu sõjas ikka” filmiti meie diviisis, sõjalisteks konsultantideks olid diviisikomandör ja staabiülem. Saime uued automaadid, AKM, aga vanad, AK, andsime lattu. Sai diviis uued tankitõrje suurtükid “Rapiir”, andsime vanad suurtükid lattu, säilitusse. Need müüakse pärast kas “klassivendadele” näiteks Vietnami või siis veel kuhugi või antakse riiklikku arsenali. Aga alati oli diviisis eelmine, enne vahetust kasutusel olnud relvakomlekt olemas.
Niisiis, diviis lahkus lahinguhäire korras. Linnakusse jääb meie 145 kaardiväe polk. Polgukomandöri asetäitja, staabiülema asetäitja, pataljonikomandöride asetäitjad ning igast roodust ja patareist esimese rühma komandör. Täpselt sama toimub teistes polkudes ning diviisis tervikuna. Ja jäi maha teine komplekt relvastust.
Mis see selline on? See on teise formeeringu polgu skelett.
Milleks see hea on? Pole vaja uut diviisi formeerida. Kõik komandörid on olemas, kusjuures mitte reservistid, vaid teame-tunneme üksteist hästi. Saame sõdurid, paksud reservistid, nad istuvad sellele vanale relvastusele, mida me omame ja mida nad tunnevad ning teine diviis ongi valmis.
Kõik see on väga hea süsteem. Aga puudus on vaat milles. Me olime päris piiri ääres, Tšernovtsõs. Kui diviis läks liikvele ning sinna jäid maha vaid asetäitjad ilma isikkoosseisuta (esialgu) ja meile tungitakse kallale, siis see teine formatsioon hävib. Kuniks me pakse reserviste kokku korjame, (aga päev-kaks selleks ikka kulub), meid kõiki ära koksataksegi. Kui ma 1968 aastal seda süsteemi vaatasin, siis meenus mulle äkki see meie nõndanimetatud “rumalus” sellest, et meie igal lennuväljal oli 1941 aastal kaks komplekti lennukeid. See süsteem saab toimida vaid pealetungil, kui esimeene koosseis läheb edasi, tühjadele lennuväljadele jäävad aga vanade lennukite komplektid. Saame uued lendurid ning ongi olemas uus polk.
[/b]
Vestlused Viktor Suvoroviga.
“Jäälõhkuja”
-“Jäälõhkuja on Viktor Suvorovi kõige tuntum teos. See kindlustas talle ülemaailmse tuntuse, kuid kutsus ka esile enim proteste. Jäälõhkuja lõhestas kaheks mitte ainuüksi vene, vaid ka rahvusvahelise ajalooteaduse, pööras täielikult pea peale miljonite inimeste harjumuspärased ettekujutused nõukogude ajaloost ning Teisele Maailmasõjale eelnenust. Millal teil tekkis esimene mõte raamatule “Jäälõhkuja”?
Ma arvan, et igal autoril on raske määratleda seda esimest momenti, mil tal tekib üks või teine idee. Esmalt tekib arusaam. Alles seejärel ilmub soov seda kõike kuskil millalgi esitleda. Minul oli mitu sellist “ilmutust”.
Toimub loeng Frunze-nimelises Kiievi Kõrgemas Sõjakoolis. Ning lektori poolt ajaloolise materjali esitamisel selgub, et 1941 aasta 22 juunil toimunud Punaarmee purustamisel tuleks meil koondada oma tähelepanu sellele, milline mahajäänud tehnika meil sõja algul oli, kui rumalad me olime, kui rumal oli Stalin. Noh ja nii edasi.
Aga vaat sellest, et 1941 aasta septembris sai Punaarmee metsikult Kiievi all tappa, sellest enam rääkida ei tohi, see on nõukogudevastasus. Nõukogude vägede ümberpiiramine 1942 aasta mais Harkovi all- sellest ei räägitud meie õpikutes mitte kuskil, seda ei valgustatud mingilgi moel, kui aga keegi seda meenutas, siis oli tegu räige nõukogudevastasusega ning sellega tegeles hullemal juhul KGB. Vaat siis saabuski mulle esimest korda mõistmine. Kuigi- siiski vist mitte päris esimest.
Vaat mis on üllatav ning imelik- miks on ainult üks selline sündmus, üks kuupäev, ainuke meie ajaloos, mille uurimisel me keskendume vaid halval. Sest kõik on meil muidu ju parem- ja viljasaak, ja sportlased, haridus ja teadus, kuritegevuski väheneb pidevalt.
Ja pärast oli Tšernobõl. Esimene reaktsioon sellele- midagi ei juhtunud. Midagi küll toimus, aga see oli nii vähe. Aprilli lõpul käis pauk, aga Kiievis on maipidustused. Spetsiaalselt tuli tervele maailmale näidata, et midagi hirmast pole, midagi pole juhtunud. Enesetappode statistika oli salastatud. Kõik negatiivne läks kalevi alla.
Aga on üksainus kuupäev- 1941 aasta 22 juuni- kui negatiiv sätitakse maailmale imetlemiseks. Me paksime justkui selle tähelepanu teritama, üksikasjaliselt õppima, kui rumalad me olime.
Näiteks: 73 % meie tankidest nõudis 22 juunil remonti. See on ju skandaal üle terve maailma. Palju oli tanke üldse, ei räägitud mitte kunagi ega mitte kuskil, ainult protsendid. Teadmata arvust. Kui me poleks sellest rääkinud, poleks keegi remontimata tankidest teadnudki. Aga meie millegipärast rääkisime.
Või võtame meie teised “ajalooteosed”- kuue või kaheteistköitelise Suure Isamaasõja ajaloo. Peatükk teise maailmasõja algusest- kui halb oli Hitler, mida ja kus ta kõike kokku ahnitses....ja sealsamas järgmine alajaotus- nõukogude inimeste rahulik töö, millesse oli sujuvalt sisse kirjutatud meie “vabastusretked”. Mida mitte kuidagi ei seostatud Teise Maailmasõjaga.
Ja nii ma istun ja valmistun seminariks ning õpin kuupäevi. Kõik nad on erinevates jaotustes ja näib, et mitte kuidagi omavahel seotud. Võtan ja hakkan neid paberile välja kirjutama. Nii tulebki välja: 1. septembril tungis Hitler Poolale kallale. Aga meil hakkas 17 septembril “vabastusretk” sellesesamasse Poolasse. Panen kirja, on kergem meelde jätta.
Või siis- meie “vabastusretk” Soome, mis sai teoks 40 aasta märtsis. Aga aprillis läks Hitler Taani ja Norrasse. 1940 aasta mais-juunis tungis Hitler Prantsusmaale, Belgiasse, Hollandisse jne. Meil aga oli juunis “vabastusretk” Rumeeniasse, juulis aga ühinevad “vabatahtlikult” NSVLga Leedu, Läti ja Eesti.
Kui kõik selle niimoodi kokku korjad, siis hakkab imelik. “Vabastusretk”- see on ju sisuliselt seesama asi, lihtsalt nimetus on vähe teine. Aga tegime me ühel ja samal ajal ühtesid ja samu asju.
-Materjale valmistumisest kallaletungiks kogusite juba siis, kursandipäevil?
Jah, aga nagu meie rumaluste kollektsiooni. Vaat loome õhudessantvägesid, mida kunagi sõjas ei kasutatud. Õigemini küll kasutati paar korda, aga alati ebaõnnestunult. Moskva all 1941/42 aastal kasutati õhudessanti. Kuhu kurat dessant- lumme, pakasesse...Dnepropetrovski dessant 1943 aastal- ebaõnnestumine. Dessant saab toimuda ainult siis, kui meil on õhus ülemvõim. Dessant tuleb kohale lennutada, maandada, tagada talle toetus õhust, hiljem aga loopida neile alla kõik- kartulid ja pelmeenid, laskemoon ja veri ning ravimid. Selleks aga on vajalik meie absoluutne ülekaal õhus. Niisiis, küll me olime rumalad, luues dessantväed, mida kunagi ei kasutanud.
Loen marssal Bagramjani mälestusi. 1940 aastal hakkasime korraga Karpaatides meie laskurdiviise ümber varustama mägi-laskurdiviisideks. Toona oli see Kiievi sõjaväeringkond. Ja kirjutab marssal, et “vägisi taban end mõttelt: “Miks me küll neid mägi-laskurdiviise formeerime, meil tuleb ju tasandikel sõdida”. Aga mägi-laskurdiviise me kergendasime, see tähendab võtsime neilt ära kõik raskerelvastuse. Asemele andsime köied ja “kassidega” saapad. Ning diviisid osutusid alanud sõjas lahinguvõimetuteks. Näib, et veel üks rumalus.
Aga pärast tuleb vaat selline loeng. Kui me valmistume pealetungiks, peame lennuväljad tooma võimalikult ette. Näiteks: Žukov valmistus 1939 aastal löögiks Jaapani kuuenda armee pihta ning tõmbas lennuväljad Mongoolia idapiirile võimalikult lähemale, et lennukid saaksid kohe pealetungi algul lennata kogu oma tegevusraadiuses vaenlase territooriumi kohal. Lahingumoona laod, varustus, hospidalide baas- kõik see vvõimalikult lähedale. Me peame ju edasi liikuma. Tähendab- kõik tuleb tuua eesliinile.
Edasi, järgmisel loengul (mõne aja pärast) räägitakse, et enne meile kallale tungimist nihutas Hitler piirile võimalikult lähedale lennuväljad, laod, staabid, sidesõlmed jms.
Edasi. Nõukogude Liit justkui ei valmistunud sõjaks. Aga lennuväljad vedas piiri äärde, ja laod, ja muugi. Kõik selle pommitasid sakslased segamini. Hirmus rumalad olime...
Needsamad näited. Möödub mõni aeg ja mulle räägitakse Punaarmee kõige hiilgavamast opetratsioonist. 1945 aasta august, Mandžuuria pealetungioperatsioon. Ning kõiki 1941 aasta vigu kirjeldatakse mulle kui hiilgavat näidet õigest tegevusest: lennuväljad tuleb viia piiri äärde, komandopunktid, staabid, laod ja muu selline samuti. Et vaenlane midagi ei aimaks, lasti ohvitserid puhkusele, piirivalvurid niidavad otse piiril heina, laulud kõlavad, kino näidatakse. Aga siis- kolaki- vaenlase pihta täie rauaga. Vaat kuidas tuleb tegutseda.
Ja tuleb välja, et kõik 1941 aasta “vead” moodustavad siin, 1945 aastal, hiilgava operatsiooni. Ja kõik vead sõna otseses mõttes
korduvad.
1941 aastal oli paljudel meie lennuväljadel topeltkomplekt lennukeid. Lendureid, oletame, oli 60, lennukeid aga 120. Kui vaenlane kallale tungib, istuvad 60 lendurit 60-sse lennukisse ja lendavad minema, aga mida ülejäänutega teha? Täielik rumalus ju. Vaat sellist juttu mulle räägitakse. Möödub aga pool aastat ning mulle jutustatakse sellest, et 1945 aastal tehti meil väääga kavalalt. Et vaenlane ei arvaks, et me valmistume tema pihta lööki andma, ei toimu meil lennutehnika ümberbaseerumist, vaid ajapikku me lihtsalt vahetame juba koondatud lennuväeüksustes vanad lennukid uute vastu välja. Ümberrelvastumine ja kõik. Aga vanad lennukid jäävad sinnasamasse. Vaenlane saab oma luurelt rahustavaid teateid, et nii nagu oli hävituslennuväe polk, nii see seal ka seisab, nagu oli pommitajate polk, nii ka on, ja ka polgu komandör on sama...
Aga niipea, kui me löögi andsime, tõusis polk õhku ja läks edasi, baseerudes ümber uutele lennuväljadele, samal ajal tuli sügavast tagalast lennuväljale uue polgu isikkoosseis, kus olid ainult ohvitserid, lendurid ja tehnikud. Niipea, kui nad maandusid, oligi olemas uus polk varakult lennuväljale jäetud tehnikaga. Seda pole enam vaja formeerida, polk on ammu formeeritud, aga asus lihtsalt 5000 km kaugusel sündmuskohast, nüüd aga pandi koosseis paarile transpordilennukile ja toodi olemasoleva tehnika juurde.
Täpselt samasugune situatsioon tekkis ka siis, kui ma teenisin Karpaatia sõjaväeringkonnas ning sain oma rühmakese. Meie, 66-nda kaardiväe diviisi, igas polgus oli teine komplekt relvastust. Mina olin esimese rühma komandör. Ohvitsere ei jätkunud, teist ja kolmandat rühma käsutasid seersandid.
-Ajateenijad?
Ja-ja, ajateenijad. See oli Nõukogude- Hiina konflikti aegadel, sõda Damani poolsaare pärast ja muu taoline. Roodudes oli tihti ohvitseridest vaid roodukomandör ja esimese rühma komandör. Ja kõik.
Ma pidin roodukomandöri asendama kõikidel juhtumitel- puhkus, väljakutse staapi, jooming või mõni muu tähtis ettevõtmine.
Aga hargnemise puhul olin mina diviisi teise formeeringu roodukomandör.
Seletan.
Kuulutatakse häire, diviis asub masinatele ja sõidab kuhugi minema. Aga diviisis, nagu ma juba ütlesin, on relvastust kaks komplekti. Tankid- meil olid T-55 ja T-54, säilituses aga seisid T-34. Iseliikuvad olid meil SU-122-54. Need olid võimsad relvad, ma pole neid kuskil, mitte ühelgi pildil kohanud. Aga vana komplekt oli SU-100. Vanad seisid, aga uusi kasutati. Muideks, film “Sõjas nagu sõjas ikka” filmiti meie diviisis, sõjalisteks konsultantideks olid diviisikomandör ja staabiülem. Saime uued automaadid, AKM, aga vanad, AK, andsime lattu. Sai diviis uued tankitõrje suurtükid “Rapiir”, andsime vanad suurtükid lattu, säilitusse. Need müüakse pärast kas “klassivendadele” näiteks Vietnami või siis veel kuhugi või antakse riiklikku arsenali. Aga alati oli diviisis eelmine, enne vahetust kasutusel olnud relvakomlekt olemas.
Niisiis, diviis lahkus lahinguhäire korras. Linnakusse jääb meie 145 kaardiväe polk. Polgukomandöri asetäitja, staabiülema asetäitja, pataljonikomandöride asetäitjad ning igast roodust ja patareist esimese rühma komandör. Täpselt sama toimub teistes polkudes ning diviisis tervikuna. Ja jäi maha teine komplekt relvastust.
Mis see selline on? See on teise formeeringu polgu skelett.
Milleks see hea on? Pole vaja uut diviisi formeerida. Kõik komandörid on olemas, kusjuures mitte reservistid, vaid teame-tunneme üksteist hästi. Saame sõdurid, paksud reservistid, nad istuvad sellele vanale relvastusele, mida me omame ja mida nad tunnevad ning teine diviis ongi valmis.
Kõik see on väga hea süsteem. Aga puudus on vaat milles. Me olime päris piiri ääres, Tšernovtsõs. Kui diviis läks liikvele ning sinna jäid maha vaid asetäitjad ilma isikkoosseisuta (esialgu) ja meile tungitakse kallale, siis see teine formatsioon hävib. Kuniks me pakse reserviste kokku korjame, (aga päev-kaks selleks ikka kulub), meid kõiki ära koksataksegi. Kui ma 1968 aastal seda süsteemi vaatasin, siis meenus mulle äkki see meie nõndanimetatud “rumalus” sellest, et meie igal lennuväljal oli 1941 aastal kaks komplekti lennukeid. See süsteem saab toimida vaid pealetungil, kui esimeene koosseis läheb edasi, tühjadele lennuväljadele jäävad aga vanade lennukite komplektid. Saame uued lendurid ning ongi olemas uus polk.
[/b]
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
3
-See süsteem oli 1941 aastal toimiv?
Sama süsteem, millist ma nägin 1968 aastal. Ja siis mulle meenuski eespool jutuks olnu. See kõik on vajalik ainult pealetungiks valmistumisel. Kõik see töötab ainult rünnakuks. Nii et see kõik, millest meil seoses 1941 aastaga räägitakse, polnud mitte rumalus, vaid ettevalmistus pealetungiks.
Raamatus “M-päev” olen ma kirjeldanud järgmist situatsiooni. 1068 aastal, enne sissetungi Tšehhoslovakkiasse, (“M.päev”) vahetati ühel päeval kõik Karpaatia sõjaväeringkonna sõdurite säärikud nahksäärikute vastu välja. Korraga ja kõigil. Harilikult nad käisid kirsades ringi. See oli signaal. Kõik said aru- ettevalmistus kallaletungiks.
DDR territooriumil ja Poolas käisid sõdurid ringi nahksäärikutes, nagu ka Moskva, Kiievi ja teiste suurte linnade garnisonides. Ülejäänud mass aga oli kirsades. Seisame piiri ääres, sügeleme, sauna tahaks, kõik mõistatavad- läheme või ei lähe...Ja korraga kõigile nahksäärikud! Selge, läheme.
Keegi ei teadnud, mis juhtus, on’s tegu maailmasõja või millegi muuga, aga kõigil on selge- minek.
Ja üks vanataat, kellega me mõnikord koosviina võtsime, ütles:
“Kõik on täpselt nagu 1941 aastal. Ka siis anti sõduritele nahksaapad.” See oli meie jaoks signaal.
Nende saabaste kohta on mul kogunenud palju materjali. Niisama lihtsalt sõdurile uusi saapaid ei anta.
Akadeemias(see oli juba hiljem) luges meile loenguid kindral-leitnant Moše Milštein, vana luuraja, hunt, kes oli töötanud mittelegaalina ning strateegilise maskeeringu valitsuses.
Muideks, kui ma olin juba läände põgenenud, siis saabus ka see kindral läände. Samal ajal paigaldati tiibrakette ning kõikjal, kaasa arvatud Inglismaal, toimusid suured protestid jms. Võimas oli toona see rahuvõitluse kampaania. Ja vaat siis esineb see kindral ameerika inglise keeles, väga puhtas muideks, rahu kaitseks, tiibrakettide vastu. Kujutate ette, saabub nõukogude kindral ja teatab, et see on lihtsalt eetilisest seisukohast vale. Te asetate Inglismaa tuumarünnaku sihtmärgiks. Ja kõik muu taoline...Ja kogu siinne press vaimustub- millised kindralid küll Nõukogude Liidus on, kui kultuursed nad on, kui haritud nad on, kui puhtalt nad inglise keelt valdavad, ja veel ameerika aktsendiga...
Kunagi ma esinesin ja mulle esitati selle kindrali kohta küsimus. Ma küsisin neilt, kas nad suudavad endi hulgast leida kindral-leitnandi, kes räägiks vabalt vene keelt, oleks valmis Venemaale sõitma ja agiteerima Moskvas relvastuse vähendamise poolt. Mis ajast on kindralid hakanud relvastuse piiramise poolt hääletama. Las agiteerib oma kodumaal, miks agiteerimiseks vaenlaste juurde sõita. Muuseas, seesama Milštein on raamatu “Austav teenistus” autor, märkega “Täiesti salajane”. Me õppisime seda Akadeemias.
-Ta pole Sudoplatovi poiste hulgast?
Ei, ei. Milštein oli GRU-st. Ja niisiis, loeb ta meile loengut ja räägib Stalini rumalusest pärast Teist Maailmasõda. See oli just Hiinaga suhete halvenemise aegu. Hiinal tekkisid hambakesed ning ta hakkas meid vaikselt , tasapisi hammustama. Ja Milštein räägib:
“Milline rumalus küll tehti! Mandžuuria oli iseseisev riik, Tiibet oli iseseisev riik. Ka Sise-Mongooliast oleks saanud iseseisva riigi kujundada. Kui Stalin 45 aastal jaapanlased Hiinast välja kihutas, oleks tulnud säilitada iseseisev Mandžuuria, iseseisev Tiibet, luua veel mingid puhveriigid ning me elaksime nagu Vanajumala selja taga, omamata Hiinaga ühist piiri.” Ja kõik räägivad, et oi, milline tõde!
Aga mind tiris kurat keelest, ja ma esitasin küsimuse: “Seltsimees kindral, 1939 aastal puudus meil ühine piir Saksamaaga, aga võtsime kätte ja kehtestasime selle”. See tähendab, et meenutasin situatsiooni, mil me ettekavatsetult tekitasime ühise piiri Hitleriga. Ta maigutas tummalt suud ja ei leidnudki midagi vastuseks, ma olin suutnud ta tupikusse ajada. Ning siis helises kell. Järgmise loengu luges ta minu küsimust meenutamata. Ja ma ise hoidsin ka keele hammaste taga. Tõsi küll, mingeid järelmeid sellel kõigel ei olnud...
Hiljem mõtlesin, et tõepoolest oleks olnud , hea, kui Hiinaga oleks sel kombel talitatud. Aga me tegime teisiti, arvasime, et Hiina on meil taskus...Aga kui me poleks 1939 aastal loonud ühist piiri Saksamaaga, oleksime säilitanud Poola, noh, kasvõi pooliku riigna, poleks meil olnud ühist piiri Hitleriga ega poleks olnud ootamatut kallaletungi.
Ja nii oligi mitu sellist hetke, kuni tuli mõistmine.
-Ma olen mitmeid kordi kuulnud vihjeid Sovorovi aadressil, et ta nagu ei kasutaks arhiive. Millise materjali baasil on kirjutatud “Jäälõhkuja”?
Ettekavatsetult ei kasutanud arhiive, täiesti ettekavatsetult. “Jäälõhkuja” on kirjutatud avatud allikatele toetudes, mis on avalikusele kättesaadavad.
Ma tahtsin öelda- leedid ja džentelemanid, näete, kõik see lebab ju pinnal. Milleks teile arhiivid, kõik, kordan, KÕIK, on ju niigi avalik. Näete, mida Marx on öelnud, näete, mida on öelnud Lenin, mida on öelnud Trotski, mida Stalin. Stalini tegevused on näete siin, Ja siin on Punaarmee tegevus.
Oletagem, et kõik need memuaarid, mis on alates 1945 aastast kirjutatud ning mida meile kõik need aastad on topitud, on otsast lõpuni valed. Ja ka siis olen ma võitja. Tunnistagem, et Žukov valetas. Keda ma tsiteerin? Žukovit, Vassilevskit, põhimõtteliselt kõiki marssaleid, kes meil NSVL olid ja kes on mingeidki kirjalikke ülestähendusi jätnud...Marssal Timošenko memuaare ei kirjutanud, kuid on olemas tema kõned, on tema esinemiste stenogrammid, mida ma samuti tsiteerin. Ja isegi Nõukogude Liidu Marssalit Leonid Ilitš Brežnevit- samuti. Kui nad valetavad, tuleb ju siis avalikult tunnistada, et kõik see on vale, et kogu see makulatuur ei sünni muuks kui tulehakatuseks.
Ja ma arutlen- kui see kõik on jamps, siis jutustage mulle, mis tegelikult toimus. Minu allikate väärtus seisneb selles, et kurjategijad ise räägivad oma kuritegudest. Need on ju nende sõnad. Mina pole neid välja mõelnud.
Aga kui me kõneleme arhiividest, siis peksan ma sama nuiaga vastu nende õpetatud päid. "Olgu, poisid," räägin neile, "näidake siis mulle NSVL kaitseplaani. Teil on ju ligipääs kõigile arhiividele. Näidake mulle, kus seda näha saaks". Esines kindral-polkovnik Gorkov seeria purustavate artiklitega “Globaalse vale lõpp.” Ja tõi teksti riigipiiri kaitseplaaniga vägede hargnemise korral. See tähendab, kuni toimub Punaarmee hargnemine, tuleb see järk-järgult piirivalvuritele piirivööndisse toetuseks.
“Seltsimees kindral,” küsin ma temalt, “kas see ongi kõik, millega ammenduvad meie strateegilised kavatsused? Kõik riigi strateegilised plaanid? Saata välja pataljonid ja kaitsta koos piirivalvuritega piiri? Kuni Punaarmee hargneb. Aga kui ta on hargnenud, mis hakkab siis juhtuma?"
Vaikivad. Ja kui mind noomitakse, et ma ei kasuta arhiive, vastan ma neile samaga. Praegu kirjutan uut raamatut, “Viimane Vabariik”, teine osa ja näitan selles, et ei Žukov ega teised meie silmapaistvad väejuhid eriliste teadmistega Punaarmee kohta silma ei paista. Nad pääsevad kõikidesse arhiividesse, aga nend teadmised on pehmelt öeldes tühised.
-Ligipääs arhiividele kroonuajaloolastel oli ja ma arvan, et ilmselt on ka praegu. Kuid praktiliselt ei kasutata arhiividest ju midagi. See tähendab, et nende dokumentaalne baas ei erine vähimalgi määral teie omast!
Just. Seda esiteks. Teiseks, omal ajal ma rehkendasin välja dokumendi 1941 aasta 11 märtsist. Armeekindral Garejev, endine Kindralstaabi ülema asetäitja teadustöö alal, aga nüüdne Sõjateaduste Akadeemia president räägib, et teatud osale arhiividest ei avata ligipääsu veel niipeagi. See on kuuskümmend aastat peale sõda! Peale seda noomib seesama kindral mind, et miks ma ei kasuta arhiive!! Ühest küljest suletud arhiivid, teisest küljest- miks pole viiteid.
Ma pöördusin Venemaa ajakirjanike poole ja andsin neile fondi, toimiku nimekirja ja lehed- dokumentide loendi. Palusin leida arhiividest konkreetsed dokumendid. Nad läksidki arhiividesse ja palusid näidata neid dokumente. “Ei,” vastati, “Neid dokumente me välja anda ei saa. Sest kuigi kõik dokumendid Teisest Maailmasõjast ei kuulu enam salastatuse alla, on olemas siiski märge “Eritoimik” ning dokumente sellise templiga on enam kui kakssada tuhat säilitusühikut. Nende kallale ei lasta kedagi. Aga mittesalastatud dokumentidel on uus, seninägematu märge- “Ei kuulu väljaandmisele.” Salastatud ei ole, aga välja ei anta. GRU arhiiv on täielikult suletud. Avanes vaid Iisraeli uurijale Gorodetskile, kes, on suuteline vene keelt vaid silphaaval lugema. Vene uurijaid aga sinna ligi ei lasta. Muideks, seetõttu, et tal on nii head suhted meie kõrgema sõjaväe ja poliitilise juhtkonnaga, otsustas Iisraeli valitsus omal ajal ta Venemaale saadikuks määrata
-Kuidas- saadikuks?
Nojah. Aga Iisraeli uurija Zeev Bar-Sella võttis Iisraeli ajalehtedes sõna ja tegi ta niimoodi maatasa, et teda saadikuks ei määratudki.
-Muideks, arhiividest veel. Mihail Meltjuhhovi väga tõsises töös “Stalini käestlastud šanss” leiab see situatsioon reaalset kinnitust. Seal on peatükk nõukogude sõjaeesest planeerimisest. Ning selles 75 viidet vaid seitmele arhiiviallikale. Nendest mitte ühtegi viidet Kindralstaabi arhiivile. Aga tegu on ju kõige kapitaalsema nõukogude sõjaeelse ajaloo uurimusega.
Žukovilt leiame Punaarmees 1941 aasta 21 juuni seisuga olevate lennukite arvu, ja seal viitab ta 12-köitelisele Teise Maailmasõja ajaloole, selle neljandale köitele. Selles omakorda viidatakse sõja-ajaloo Instituudile. Saadan sinna päringu ja saan vastuseks, et 1990 aasta 13 aprillil on sõja-ajaloo instituudi ülema Volkogonovi korraldusel kõik need dokumendid hävitatud. Seitse tonni! Peale seda määrati Volkogonov VF Presidendi nõunikuks sõjaväe küsimustes. Ühesõnaga, nagu laulusalm ütleb, tundes surmatundi, hävitasid nad dokumendid. Ja selle eest määrati ajalooliste, sõjaliste ja igasugu muude teaduste doktor presidendi nõunikuks.
-See süsteem oli 1941 aastal toimiv?
Sama süsteem, millist ma nägin 1968 aastal. Ja siis mulle meenuski eespool jutuks olnu. See kõik on vajalik ainult pealetungiks valmistumisel. Kõik see töötab ainult rünnakuks. Nii et see kõik, millest meil seoses 1941 aastaga räägitakse, polnud mitte rumalus, vaid ettevalmistus pealetungiks.
Raamatus “M-päev” olen ma kirjeldanud järgmist situatsiooni. 1068 aastal, enne sissetungi Tšehhoslovakkiasse, (“M.päev”) vahetati ühel päeval kõik Karpaatia sõjaväeringkonna sõdurite säärikud nahksäärikute vastu välja. Korraga ja kõigil. Harilikult nad käisid kirsades ringi. See oli signaal. Kõik said aru- ettevalmistus kallaletungiks.
DDR territooriumil ja Poolas käisid sõdurid ringi nahksäärikutes, nagu ka Moskva, Kiievi ja teiste suurte linnade garnisonides. Ülejäänud mass aga oli kirsades. Seisame piiri ääres, sügeleme, sauna tahaks, kõik mõistatavad- läheme või ei lähe...Ja korraga kõigile nahksäärikud! Selge, läheme.
Keegi ei teadnud, mis juhtus, on’s tegu maailmasõja või millegi muuga, aga kõigil on selge- minek.
Ja üks vanataat, kellega me mõnikord koosviina võtsime, ütles:
“Kõik on täpselt nagu 1941 aastal. Ka siis anti sõduritele nahksaapad.” See oli meie jaoks signaal.
Nende saabaste kohta on mul kogunenud palju materjali. Niisama lihtsalt sõdurile uusi saapaid ei anta.
Akadeemias(see oli juba hiljem) luges meile loenguid kindral-leitnant Moše Milštein, vana luuraja, hunt, kes oli töötanud mittelegaalina ning strateegilise maskeeringu valitsuses.
Muideks, kui ma olin juba läände põgenenud, siis saabus ka see kindral läände. Samal ajal paigaldati tiibrakette ning kõikjal, kaasa arvatud Inglismaal, toimusid suured protestid jms. Võimas oli toona see rahuvõitluse kampaania. Ja vaat siis esineb see kindral ameerika inglise keeles, väga puhtas muideks, rahu kaitseks, tiibrakettide vastu. Kujutate ette, saabub nõukogude kindral ja teatab, et see on lihtsalt eetilisest seisukohast vale. Te asetate Inglismaa tuumarünnaku sihtmärgiks. Ja kõik muu taoline...Ja kogu siinne press vaimustub- millised kindralid küll Nõukogude Liidus on, kui kultuursed nad on, kui haritud nad on, kui puhtalt nad inglise keelt valdavad, ja veel ameerika aktsendiga...
Kunagi ma esinesin ja mulle esitati selle kindrali kohta küsimus. Ma küsisin neilt, kas nad suudavad endi hulgast leida kindral-leitnandi, kes räägiks vabalt vene keelt, oleks valmis Venemaale sõitma ja agiteerima Moskvas relvastuse vähendamise poolt. Mis ajast on kindralid hakanud relvastuse piiramise poolt hääletama. Las agiteerib oma kodumaal, miks agiteerimiseks vaenlaste juurde sõita. Muuseas, seesama Milštein on raamatu “Austav teenistus” autor, märkega “Täiesti salajane”. Me õppisime seda Akadeemias.
-Ta pole Sudoplatovi poiste hulgast?
Ei, ei. Milštein oli GRU-st. Ja niisiis, loeb ta meile loengut ja räägib Stalini rumalusest pärast Teist Maailmasõda. See oli just Hiinaga suhete halvenemise aegu. Hiinal tekkisid hambakesed ning ta hakkas meid vaikselt , tasapisi hammustama. Ja Milštein räägib:
“Milline rumalus küll tehti! Mandžuuria oli iseseisev riik, Tiibet oli iseseisev riik. Ka Sise-Mongooliast oleks saanud iseseisva riigi kujundada. Kui Stalin 45 aastal jaapanlased Hiinast välja kihutas, oleks tulnud säilitada iseseisev Mandžuuria, iseseisev Tiibet, luua veel mingid puhveriigid ning me elaksime nagu Vanajumala selja taga, omamata Hiinaga ühist piiri.” Ja kõik räägivad, et oi, milline tõde!
Aga mind tiris kurat keelest, ja ma esitasin küsimuse: “Seltsimees kindral, 1939 aastal puudus meil ühine piir Saksamaaga, aga võtsime kätte ja kehtestasime selle”. See tähendab, et meenutasin situatsiooni, mil me ettekavatsetult tekitasime ühise piiri Hitleriga. Ta maigutas tummalt suud ja ei leidnudki midagi vastuseks, ma olin suutnud ta tupikusse ajada. Ning siis helises kell. Järgmise loengu luges ta minu küsimust meenutamata. Ja ma ise hoidsin ka keele hammaste taga. Tõsi küll, mingeid järelmeid sellel kõigel ei olnud...
Hiljem mõtlesin, et tõepoolest oleks olnud , hea, kui Hiinaga oleks sel kombel talitatud. Aga me tegime teisiti, arvasime, et Hiina on meil taskus...Aga kui me poleks 1939 aastal loonud ühist piiri Saksamaaga, oleksime säilitanud Poola, noh, kasvõi pooliku riigna, poleks meil olnud ühist piiri Hitleriga ega poleks olnud ootamatut kallaletungi.
Ja nii oligi mitu sellist hetke, kuni tuli mõistmine.
-Ma olen mitmeid kordi kuulnud vihjeid Sovorovi aadressil, et ta nagu ei kasutaks arhiive. Millise materjali baasil on kirjutatud “Jäälõhkuja”?
Ettekavatsetult ei kasutanud arhiive, täiesti ettekavatsetult. “Jäälõhkuja” on kirjutatud avatud allikatele toetudes, mis on avalikusele kättesaadavad.
Ma tahtsin öelda- leedid ja džentelemanid, näete, kõik see lebab ju pinnal. Milleks teile arhiivid, kõik, kordan, KÕIK, on ju niigi avalik. Näete, mida Marx on öelnud, näete, mida on öelnud Lenin, mida on öelnud Trotski, mida Stalin. Stalini tegevused on näete siin, Ja siin on Punaarmee tegevus.
Oletagem, et kõik need memuaarid, mis on alates 1945 aastast kirjutatud ning mida meile kõik need aastad on topitud, on otsast lõpuni valed. Ja ka siis olen ma võitja. Tunnistagem, et Žukov valetas. Keda ma tsiteerin? Žukovit, Vassilevskit, põhimõtteliselt kõiki marssaleid, kes meil NSVL olid ja kes on mingeidki kirjalikke ülestähendusi jätnud...Marssal Timošenko memuaare ei kirjutanud, kuid on olemas tema kõned, on tema esinemiste stenogrammid, mida ma samuti tsiteerin. Ja isegi Nõukogude Liidu Marssalit Leonid Ilitš Brežnevit- samuti. Kui nad valetavad, tuleb ju siis avalikult tunnistada, et kõik see on vale, et kogu see makulatuur ei sünni muuks kui tulehakatuseks.
Ja ma arutlen- kui see kõik on jamps, siis jutustage mulle, mis tegelikult toimus. Minu allikate väärtus seisneb selles, et kurjategijad ise räägivad oma kuritegudest. Need on ju nende sõnad. Mina pole neid välja mõelnud.
Aga kui me kõneleme arhiividest, siis peksan ma sama nuiaga vastu nende õpetatud päid. "Olgu, poisid," räägin neile, "näidake siis mulle NSVL kaitseplaani. Teil on ju ligipääs kõigile arhiividele. Näidake mulle, kus seda näha saaks". Esines kindral-polkovnik Gorkov seeria purustavate artiklitega “Globaalse vale lõpp.” Ja tõi teksti riigipiiri kaitseplaaniga vägede hargnemise korral. See tähendab, kuni toimub Punaarmee hargnemine, tuleb see järk-järgult piirivalvuritele piirivööndisse toetuseks.
“Seltsimees kindral,” küsin ma temalt, “kas see ongi kõik, millega ammenduvad meie strateegilised kavatsused? Kõik riigi strateegilised plaanid? Saata välja pataljonid ja kaitsta koos piirivalvuritega piiri? Kuni Punaarmee hargneb. Aga kui ta on hargnenud, mis hakkab siis juhtuma?"
Vaikivad. Ja kui mind noomitakse, et ma ei kasuta arhiive, vastan ma neile samaga. Praegu kirjutan uut raamatut, “Viimane Vabariik”, teine osa ja näitan selles, et ei Žukov ega teised meie silmapaistvad väejuhid eriliste teadmistega Punaarmee kohta silma ei paista. Nad pääsevad kõikidesse arhiividesse, aga nend teadmised on pehmelt öeldes tühised.
-Ligipääs arhiividele kroonuajaloolastel oli ja ma arvan, et ilmselt on ka praegu. Kuid praktiliselt ei kasutata arhiividest ju midagi. See tähendab, et nende dokumentaalne baas ei erine vähimalgi määral teie omast!
Just. Seda esiteks. Teiseks, omal ajal ma rehkendasin välja dokumendi 1941 aasta 11 märtsist. Armeekindral Garejev, endine Kindralstaabi ülema asetäitja teadustöö alal, aga nüüdne Sõjateaduste Akadeemia president räägib, et teatud osale arhiividest ei avata ligipääsu veel niipeagi. See on kuuskümmend aastat peale sõda! Peale seda noomib seesama kindral mind, et miks ma ei kasuta arhiive!! Ühest küljest suletud arhiivid, teisest küljest- miks pole viiteid.
Ma pöördusin Venemaa ajakirjanike poole ja andsin neile fondi, toimiku nimekirja ja lehed- dokumentide loendi. Palusin leida arhiividest konkreetsed dokumendid. Nad läksidki arhiividesse ja palusid näidata neid dokumente. “Ei,” vastati, “Neid dokumente me välja anda ei saa. Sest kuigi kõik dokumendid Teisest Maailmasõjast ei kuulu enam salastatuse alla, on olemas siiski märge “Eritoimik” ning dokumente sellise templiga on enam kui kakssada tuhat säilitusühikut. Nende kallale ei lasta kedagi. Aga mittesalastatud dokumentidel on uus, seninägematu märge- “Ei kuulu väljaandmisele.” Salastatud ei ole, aga välja ei anta. GRU arhiiv on täielikult suletud. Avanes vaid Iisraeli uurijale Gorodetskile, kes, on suuteline vene keelt vaid silphaaval lugema. Vene uurijaid aga sinna ligi ei lasta. Muideks, seetõttu, et tal on nii head suhted meie kõrgema sõjaväe ja poliitilise juhtkonnaga, otsustas Iisraeli valitsus omal ajal ta Venemaale saadikuks määrata
-Kuidas- saadikuks?
Nojah. Aga Iisraeli uurija Zeev Bar-Sella võttis Iisraeli ajalehtedes sõna ja tegi ta niimoodi maatasa, et teda saadikuks ei määratudki.
-Muideks, arhiividest veel. Mihail Meltjuhhovi väga tõsises töös “Stalini käestlastud šanss” leiab see situatsioon reaalset kinnitust. Seal on peatükk nõukogude sõjaeesest planeerimisest. Ning selles 75 viidet vaid seitmele arhiiviallikale. Nendest mitte ühtegi viidet Kindralstaabi arhiivile. Aga tegu on ju kõige kapitaalsema nõukogude sõjaeelse ajaloo uurimusega.
Žukovilt leiame Punaarmees 1941 aasta 21 juuni seisuga olevate lennukite arvu, ja seal viitab ta 12-köitelisele Teise Maailmasõja ajaloole, selle neljandale köitele. Selles omakorda viidatakse sõja-ajaloo Instituudile. Saadan sinna päringu ja saan vastuseks, et 1990 aasta 13 aprillil on sõja-ajaloo instituudi ülema Volkogonovi korraldusel kõik need dokumendid hävitatud. Seitse tonni! Peale seda määrati Volkogonov VF Presidendi nõunikuks sõjaväe küsimustes. Ühesõnaga, nagu laulusalm ütleb, tundes surmatundi, hävitasid nad dokumendid. Ja selle eest määrati ajalooliste, sõjaliste ja igasugu muude teaduste doktor presidendi nõunikuks.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
4
-Meenutasite, et kasutasite üle neljasaja memuaariraamatu?
Ilmselt enamgi. Mu isa oli memuaristika suur austaja, ja tundis väga suur huvi, mis siis ikkagi 1941 aasta 22 juunil toimus.
-Kas tal endal õnnestus sedavälja selgitada?
Ei. Ta kogus neid raamatuid ja imestas meie rumaluse üle. Aga ta teadis väga paljut. Kui ma saabusin suvorovlaste koolist, kus me erinevalt tavakoolist pidime igal aastal eksameid sooritama, vaheajaks koju, algas minu jaoks tõeline eksam.
Algas isegi juhuslikest numbritest. Näiteks viiest. Viies mehaniseeritud korpus. Kes käsutas? Aleksejenko. Ta kamandas Žukovil Halhin- Golis paremat tiiba. Ahah, selge. Aga kus see korpus asus? Taga-Baikalis. Millise armee koosseisus? Kuueteistkümnenda. Ühesõnaga- kõike seda pidin ma teadma. Aga kes oli armeekomandör? Lukin, Mihail Fjodorovitš. Aga mis tast edasi sai? Vangi sattus, jalg amputeeriti. Kus see temaga juhtus? Solovesi ületuskohal, Dnepril. Niiviisi, esitanud ühe küsimuse, võis ta mind teisi küsimusi esitamata eksamineerida kella viiest õhtul kella viieni hommikul. Uhte ja sedasama küsimust arendades. Aga mina olin 13-14 aastat vana. Ja kõiki neid diviise ja armeesid pidin ma peast teadma.
Võtame veel näiteks: Konev, Ivan Stepanovitš. Ahaa! Käsutas Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonda. Sõda alustas millisel ametikohal? 19 armee juhatajana. Kus baseerus 19 armee? Tšerkassõs, teine etrateegiline ešelon.
Ma võisin vabalt mööda kõiki neid memuaare jalutada. Moskvas oli mul suur sõjaline raamatukogu. Juba pärast seda, kui ma põgenesin, pärast “Jäälõhkuja” ilmumist, kirjutas GRU ülem “Komsomolskaja Pravdas”, et mul oli suur sõjaline raamatukogu. Palju aastaid pärast juhtunut meenutas seda GRU ülem. See on ju tunnustus.
Peale pagemist tuli mul need raamatud uuesti koguda. Aga kustkohast oli toona Inglismaal neid võtta? Pea-aegu võimatu. Seepärast tegin väga palju fotokoopiaid. Filmilindil on mul olemas ajalehed “Krasnaja Zvezda” ja “Pravda” aastakäigud 1939-1941. Arvuteid tollal ei olnud, aga olid mikrofilmid. Lugesin kõik need ajalehed läbi ja peale seda kasutan prille, nägemine pole enam see. Põhiliselt oli raamat valmis 1981 aastal, kuid töö selle kallal jätkus. Täiendasin seda kogu aeg. Aga 1985 aastal otsustasin punkti panna.
1985 aastal oli Suure Võidu 40 aastapäev. Ja ma otsustasin “Jäälõhkuja” avaldada kuidas vähegi võimalik, kasvõi osadena. Esimesena ilmus see peatükkide kaupa “Russkii mõslis”, 1985 aasta mais. Kuid keegi ei reageerinud. Nõukogudevastaseid väljaandeid oli palju, kuid ükski neist ei võtnud raamatut avaldada. Vene keeles pole seda raamatut piiri taga kunagi avaldatud. 1989 aastal ilmus see Saksamaal saksa keeles. Aga samal ajal tahtsin ma hirmsasti seda vene keeles avaldada.
Brightonis, New Yorgis kavatseti raamatut välja anda, aga vahele segasid mingid tumedad jõud. Tegu oli firmaga “Liberty”. Venis ja venis see asi. Nad otsustasid omakeskis, et töötavad teksti ümber. Mulle midagi teatamata. Helistasin sinna, nemad vastu, et kõik on normaalne, töötame. Veidi veel, kolme päeva pärast lõpetame töö teksti kallal. Mina küsisin: “MIDAAA????” Nemad vastu, et pea kõik on juba valmis. Siis nõudsin, et nad saadaksid teksti mulle tagasi. Saadetigi siis mulle tekst- see oli üle mõistuse...Oleks see vene keeles ilmunud, siis see oleks olnud lõpp...Vaadake, minu stiil olla vale. Nemad otsustasid raamatu ümber kirjutada, et stiil oleks hea. Kogu terminoloogia oli ümber tehtud. Mina kirjutan-“kindrali auaste”. Nemad parandavad selle “kindrali ametiks”. Aga sellised ametid kaotati meil juba 1917 aastal. Jama ühesõnaga.
-Mis see siis oli, lihtsalt rumalus?
Ma ei mõista siiani, mis see oli. Minu sõnade “Kõrgeim Ülemjuhataja” asemel kirjutasid nad “ülemjuhataja”. Ülemjuhatajaid oli meil seinast seinani, Kõrgeim Ülemjuhataja oli aga vaid üksainus. Mina kirjutan “123- s hävituslennuväe polk.”. Aga nemad teavad paremini! Ja arvavad, et lennuväes polkusid ei ole. Ning kirjutavad ilma minu loata 123-s eskadrill. Pidamata vajalikuks mind tehtud tööst isegi informeerida. Koolis on klassid 10 “A”, 10 “B”, aga kui väita, et on ka 10 “Õ”, siis rahvas lihtsalt ei usu seda. Polgus võib olla kolm eskadrilli, vahel ka neli või viis. On ka suurte numbritega eskadrille, aga sellisel juhul esineb nende nimetuses vältimatult ka sõna “üksik”. See oli paduanekdoot. Mina nõudsin, et avaldataks minu tekst. Nemad vastasid, et kui te pole millegagi nõus, siis tehke parandused. Aga kui ma kõik ära parandan, siis tuleb ju välja minu esialgne tekst. Milleks ma pean oma raamatut ümber kirjutama, kui teil on minu käsikirja koopia? See avaldagegi! Kui toimetaja pole millegagi nõus, kui ta kahtleb milleski, küsigu, kooskõlastame. Aga niimoodi töötama polnud nad nõus.
-Kes sellega seal tegeles?
Mingisugune tädike, keda kutsuti Asjaks, kirjutas kohusetundlikult kahe kuu jooksul kogu mu raamatu ümber, olles veendunud, et minu stiil ei kõlba kuhugi. Pani kõik oma sõnadega ümber. Mina kirjutan “kindral-major” või “kindral-polkovnik”, aga tema lühendas need kõik “kindraliks”. Mina kirjutan, et “oli kindral-major, sai kindral-pölkovnikuks”, nendel tuleb välja, et “oli kindral, sai kindraliks”. Kirjutan et “1943 aastal loodi Kurski kaarel selline kaitse, et mineerimise tihedus uletus 17 tuhande miinini kilomeetril. Pean silmas jooksvaid kilomeetreid.” Tema tegi sellest ruutkilomeetrid. Ja nii edasi, ja nii edasi. Siis kirjutasin, et Stalin viis armees läbi puhastuse, kuid kriitilistel momentidel talle keegi pommi laua alla ei toppinud, nagu seda tehti Hitleriga. Tekstis oli sinna ridade vahele käsitsi kirjutatud: “Ha-ha, mida veel? See on ju fašistlik propaganda. Mida, kas hitlerlased ise siis said Hitlerile laua alla pommi panna?” Nad ei suutnud endale ette kujutada, et Hitlerile võisid hitlerlased ise pommi panna!
Mina arvasin, et saavad raamatu, teevad sinna vajalikud grammatilised jms parandused. Et kui “piim” on ühe “i”-ga kirjutatud, siis parandavad. Kirjavead jäävad ju ikka, toona trükkisid kõik kirjutusmasinatega. Aga nemad kirjutasid raamatu ümber. Siis ma ütlesingi: “Stopp, davaite saatke tekst tagasi!”. Jumal tänatud, et tookord raamat ei ilmunud.
Inglise keeles ilmus “Jäälõhkuja” 1990 aastal Suur-Britannias. Kuid keegi ostis kogu tiraaži kokku ja raamat hävitati. Praegu müüakse selle raamatu eksemplari 999,99 dollari eest. Uurisin, millest selline veider hind. Vastati, et ainueksemplar, tugevasti kannatada saanud.
-Aga kes raamatu kokku ostis? Ja kes hävitas?
Ma ei tea. Keegi, kellele oli tarvis, et raamat ei ilmuks. Võimalik, et KGB. Kes kokku ostis, see ka hävitas.
-Ja edasi? Vene keeles ilmus raamat juba 1992 aastal?
Jah, 1992 aastal. Lugu oli selline. Perestroika oli haripunktis, kõik avanes. Ja ajakiri “Neva” pöördus minu poole palvega anda neile midagi trükkimiseks. Ma andsin neile “Akvaariumi”. Trükiti ära. Müüs väga hästi...saabusid kirjad lugejatelt. Et veel palume! MGU üliõpilased kirjutasid, et nad tellisid kõik ajakirja ka järgmiseks aastaks uute publikatsioonide ootuses. “Neva” pöördus taas minu poole- on sul veel midagi? Vastan, et on! Ja saatsin “Jäälõhkuja” Ise ütlen neile, et seda te muidugi ei trüki. Davai, vastati.
Saatsingi. Saabus paus. Helistasin et teada saada, millises numbris ja mismoodi hakkab ilmuma. Vastati, et oleks vaja mingit tähtpäeva, et trükis sellele pühendada. Räägin neile, et ma saan ju aru, et neil hetkel tähtpäeva pole. Noh, saabuski tähtpäev. Helistan- kuidas on? Seletati, et vaata, me ei saa ju meie veterane sellisel päeval solvata.
Ja venib asi uuesti. Venis senikaua, kuni silmapiirile kerkis Sergei Leonidovitš Dubov. Üks esimesi vene magnaate ja oligarhe. Ta ostis kirjastuse Novoje Vremja ja ajakirja, ostis Puškini väljakul hiiglasliku hoone, sõitis minu juurde ning sõnas:
“Davai! Esimene proovitiraaž 320 000. Imelik number, ei 300 ega 350...Seletus peitus selles, et ta otsustas trükkida pakkimispaberil ilma piltide ja kaartideta. Mina talle, et teeme inimlikult! No mis sõjaraamat see on- ilma kaartideta. Nii ei kõlba, mõistad? Mõtles, mõtles ja otsustas: 300 tuhat annab välja pehmata kaantega ja pakkimispaberil
-Meenutasite, et kasutasite üle neljasaja memuaariraamatu?
Ilmselt enamgi. Mu isa oli memuaristika suur austaja, ja tundis väga suur huvi, mis siis ikkagi 1941 aasta 22 juunil toimus.
-Kas tal endal õnnestus sedavälja selgitada?
Ei. Ta kogus neid raamatuid ja imestas meie rumaluse üle. Aga ta teadis väga paljut. Kui ma saabusin suvorovlaste koolist, kus me erinevalt tavakoolist pidime igal aastal eksameid sooritama, vaheajaks koju, algas minu jaoks tõeline eksam.
Algas isegi juhuslikest numbritest. Näiteks viiest. Viies mehaniseeritud korpus. Kes käsutas? Aleksejenko. Ta kamandas Žukovil Halhin- Golis paremat tiiba. Ahah, selge. Aga kus see korpus asus? Taga-Baikalis. Millise armee koosseisus? Kuueteistkümnenda. Ühesõnaga- kõike seda pidin ma teadma. Aga kes oli armeekomandör? Lukin, Mihail Fjodorovitš. Aga mis tast edasi sai? Vangi sattus, jalg amputeeriti. Kus see temaga juhtus? Solovesi ületuskohal, Dnepril. Niiviisi, esitanud ühe küsimuse, võis ta mind teisi küsimusi esitamata eksamineerida kella viiest õhtul kella viieni hommikul. Uhte ja sedasama küsimust arendades. Aga mina olin 13-14 aastat vana. Ja kõiki neid diviise ja armeesid pidin ma peast teadma.
Võtame veel näiteks: Konev, Ivan Stepanovitš. Ahaa! Käsutas Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonda. Sõda alustas millisel ametikohal? 19 armee juhatajana. Kus baseerus 19 armee? Tšerkassõs, teine etrateegiline ešelon.
Ma võisin vabalt mööda kõiki neid memuaare jalutada. Moskvas oli mul suur sõjaline raamatukogu. Juba pärast seda, kui ma põgenesin, pärast “Jäälõhkuja” ilmumist, kirjutas GRU ülem “Komsomolskaja Pravdas”, et mul oli suur sõjaline raamatukogu. Palju aastaid pärast juhtunut meenutas seda GRU ülem. See on ju tunnustus.
Peale pagemist tuli mul need raamatud uuesti koguda. Aga kustkohast oli toona Inglismaal neid võtta? Pea-aegu võimatu. Seepärast tegin väga palju fotokoopiaid. Filmilindil on mul olemas ajalehed “Krasnaja Zvezda” ja “Pravda” aastakäigud 1939-1941. Arvuteid tollal ei olnud, aga olid mikrofilmid. Lugesin kõik need ajalehed läbi ja peale seda kasutan prille, nägemine pole enam see. Põhiliselt oli raamat valmis 1981 aastal, kuid töö selle kallal jätkus. Täiendasin seda kogu aeg. Aga 1985 aastal otsustasin punkti panna.
1985 aastal oli Suure Võidu 40 aastapäev. Ja ma otsustasin “Jäälõhkuja” avaldada kuidas vähegi võimalik, kasvõi osadena. Esimesena ilmus see peatükkide kaupa “Russkii mõslis”, 1985 aasta mais. Kuid keegi ei reageerinud. Nõukogudevastaseid väljaandeid oli palju, kuid ükski neist ei võtnud raamatut avaldada. Vene keeles pole seda raamatut piiri taga kunagi avaldatud. 1989 aastal ilmus see Saksamaal saksa keeles. Aga samal ajal tahtsin ma hirmsasti seda vene keeles avaldada.
Brightonis, New Yorgis kavatseti raamatut välja anda, aga vahele segasid mingid tumedad jõud. Tegu oli firmaga “Liberty”. Venis ja venis see asi. Nad otsustasid omakeskis, et töötavad teksti ümber. Mulle midagi teatamata. Helistasin sinna, nemad vastu, et kõik on normaalne, töötame. Veidi veel, kolme päeva pärast lõpetame töö teksti kallal. Mina küsisin: “MIDAAA????” Nemad vastu, et pea kõik on juba valmis. Siis nõudsin, et nad saadaksid teksti mulle tagasi. Saadetigi siis mulle tekst- see oli üle mõistuse...Oleks see vene keeles ilmunud, siis see oleks olnud lõpp...Vaadake, minu stiil olla vale. Nemad otsustasid raamatu ümber kirjutada, et stiil oleks hea. Kogu terminoloogia oli ümber tehtud. Mina kirjutan-“kindrali auaste”. Nemad parandavad selle “kindrali ametiks”. Aga sellised ametid kaotati meil juba 1917 aastal. Jama ühesõnaga.
-Mis see siis oli, lihtsalt rumalus?
Ma ei mõista siiani, mis see oli. Minu sõnade “Kõrgeim Ülemjuhataja” asemel kirjutasid nad “ülemjuhataja”. Ülemjuhatajaid oli meil seinast seinani, Kõrgeim Ülemjuhataja oli aga vaid üksainus. Mina kirjutan “123- s hävituslennuväe polk.”. Aga nemad teavad paremini! Ja arvavad, et lennuväes polkusid ei ole. Ning kirjutavad ilma minu loata 123-s eskadrill. Pidamata vajalikuks mind tehtud tööst isegi informeerida. Koolis on klassid 10 “A”, 10 “B”, aga kui väita, et on ka 10 “Õ”, siis rahvas lihtsalt ei usu seda. Polgus võib olla kolm eskadrilli, vahel ka neli või viis. On ka suurte numbritega eskadrille, aga sellisel juhul esineb nende nimetuses vältimatult ka sõna “üksik”. See oli paduanekdoot. Mina nõudsin, et avaldataks minu tekst. Nemad vastasid, et kui te pole millegagi nõus, siis tehke parandused. Aga kui ma kõik ära parandan, siis tuleb ju välja minu esialgne tekst. Milleks ma pean oma raamatut ümber kirjutama, kui teil on minu käsikirja koopia? See avaldagegi! Kui toimetaja pole millegagi nõus, kui ta kahtleb milleski, küsigu, kooskõlastame. Aga niimoodi töötama polnud nad nõus.
-Kes sellega seal tegeles?
Mingisugune tädike, keda kutsuti Asjaks, kirjutas kohusetundlikult kahe kuu jooksul kogu mu raamatu ümber, olles veendunud, et minu stiil ei kõlba kuhugi. Pani kõik oma sõnadega ümber. Mina kirjutan “kindral-major” või “kindral-polkovnik”, aga tema lühendas need kõik “kindraliks”. Mina kirjutan, et “oli kindral-major, sai kindral-pölkovnikuks”, nendel tuleb välja, et “oli kindral, sai kindraliks”. Kirjutan et “1943 aastal loodi Kurski kaarel selline kaitse, et mineerimise tihedus uletus 17 tuhande miinini kilomeetril. Pean silmas jooksvaid kilomeetreid.” Tema tegi sellest ruutkilomeetrid. Ja nii edasi, ja nii edasi. Siis kirjutasin, et Stalin viis armees läbi puhastuse, kuid kriitilistel momentidel talle keegi pommi laua alla ei toppinud, nagu seda tehti Hitleriga. Tekstis oli sinna ridade vahele käsitsi kirjutatud: “Ha-ha, mida veel? See on ju fašistlik propaganda. Mida, kas hitlerlased ise siis said Hitlerile laua alla pommi panna?” Nad ei suutnud endale ette kujutada, et Hitlerile võisid hitlerlased ise pommi panna!
Mina arvasin, et saavad raamatu, teevad sinna vajalikud grammatilised jms parandused. Et kui “piim” on ühe “i”-ga kirjutatud, siis parandavad. Kirjavead jäävad ju ikka, toona trükkisid kõik kirjutusmasinatega. Aga nemad kirjutasid raamatu ümber. Siis ma ütlesingi: “Stopp, davaite saatke tekst tagasi!”. Jumal tänatud, et tookord raamat ei ilmunud.
Inglise keeles ilmus “Jäälõhkuja” 1990 aastal Suur-Britannias. Kuid keegi ostis kogu tiraaži kokku ja raamat hävitati. Praegu müüakse selle raamatu eksemplari 999,99 dollari eest. Uurisin, millest selline veider hind. Vastati, et ainueksemplar, tugevasti kannatada saanud.
-Aga kes raamatu kokku ostis? Ja kes hävitas?
Ma ei tea. Keegi, kellele oli tarvis, et raamat ei ilmuks. Võimalik, et KGB. Kes kokku ostis, see ka hävitas.
-Ja edasi? Vene keeles ilmus raamat juba 1992 aastal?
Jah, 1992 aastal. Lugu oli selline. Perestroika oli haripunktis, kõik avanes. Ja ajakiri “Neva” pöördus minu poole palvega anda neile midagi trükkimiseks. Ma andsin neile “Akvaariumi”. Trükiti ära. Müüs väga hästi...saabusid kirjad lugejatelt. Et veel palume! MGU üliõpilased kirjutasid, et nad tellisid kõik ajakirja ka järgmiseks aastaks uute publikatsioonide ootuses. “Neva” pöördus taas minu poole- on sul veel midagi? Vastan, et on! Ja saatsin “Jäälõhkuja” Ise ütlen neile, et seda te muidugi ei trüki. Davai, vastati.
Saatsingi. Saabus paus. Helistasin et teada saada, millises numbris ja mismoodi hakkab ilmuma. Vastati, et oleks vaja mingit tähtpäeva, et trükis sellele pühendada. Räägin neile, et ma saan ju aru, et neil hetkel tähtpäeva pole. Noh, saabuski tähtpäev. Helistan- kuidas on? Seletati, et vaata, me ei saa ju meie veterane sellisel päeval solvata.
Ja venib asi uuesti. Venis senikaua, kuni silmapiirile kerkis Sergei Leonidovitš Dubov. Üks esimesi vene magnaate ja oligarhe. Ta ostis kirjastuse Novoje Vremja ja ajakirja, ostis Puškini väljakul hiiglasliku hoone, sõitis minu juurde ning sõnas:
“Davai! Esimene proovitiraaž 320 000. Imelik number, ei 300 ega 350...Seletus peitus selles, et ta otsustas trükkida pakkimispaberil ilma piltide ja kaartideta. Mina talle, et teeme inimlikult! No mis sõjaraamat see on- ilma kaartideta. Nii ei kõlba, mõistad? Mõtles, mõtles ja otsustas: 300 tuhat annab välja pehmata kaantega ja pakkimispaberil
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
5
-See on mul olemas. Näete, lebab seal.
Millise tiraažiga?
-320 tuhat.
Vot-vot. Selliseid tahtis ta 300 tuhat, aga 20 tuhat andis välja kõvade kaantega, piltide ja kaartidega. Selline ongi seletus 320 000-sele tiraažile. Teine trükk tuli juba miljonilises tiraažis. Ütles, et sulle kuulsus ja mulle raha. Aga 1994 aasta esimesel veebruaril ta tapeti. Oma maja ees.
-Aga milline oli reaktsioon “Jäälõhkujale”?
Kõige huvitavam reaktsioon oli “Ogonjokis”, rubriigis “Nädala raamat”. Vaat, nii ja naa, ilmus selline ja selline raamat, “Jäälõhkuja”. Aga hilinenult. Kes siis seda ei teaks, et NSVL kavatses Saksamaale kallale tungida. Me teame seda ju kõik niigi! Hiljaks jäid, Suvorov! Nii et küsimus on sellega suletud. Meile on niigi kõik selge!
Kui mind fašistiks või kurat teab veel kelleks sõimatakse, siis sellega on selge, seda ma mõistan. Aga see, et raamat hilines...see lõbustas mind tublisti.
-Aga kuidas reageerisid ajaloolased?
Nad võtsid mu kohe ette. “Kus on arhiivid?” Ja siis ma pöördusingi Marssal Viktor Georgjevitš Kulikovi poole umbes sellise ette panekuga: Ma arvan, et Teie, seltsimees Nõukogude Liidu Marssal, viisite minu riigi loosungi all “Et ainult sõda ei oleks” täieliku laostumise ja hävinguni. Ilmaasjata tegite seda, sest sõda oleks alustanud NSVL, pole me nii süütukesed ühtegi. Seepärast on teie argument, et me peame relvastuma, et keegi meile kallale ei tungiks, üdini võlts. Nii et, kas ratsa või jalgsi, tulge rind rinna vastu põõsastiku juurde. Tulge avatud jutuajamisele, hakkame lööma telekaamerate ees. Marssal ei teinud väljagi.
Olid katsed ka Volkogonovi ja teistega. Kogu kõrgema juhtkonnaga personaalselt. Personaalselt saatsin neile kõigile kirjad ja sain personaalse vastuse- vaikus. Esinedes küll televisioonis, küll raadios, BBC-s, Deutche Welles, kordasin pidevalt, et olen valmis avalikuks disskussiooniks. Palun, paljastage mind! Minul ei ole arhiive, teil on. Kohtume telekaamerate ees, las rahvas otsustab, kes meist on loll. Kuid siiani pole telekaamerate ette kedagi tassida õnnestunud.
-Raamatukesi ja artikleid Suvoorovi vastu ilmus ja ilmub rohkearvuliselt. Kuidas võiks summeerida põhilisi pretensioone. See, et Suvorov on võltsija ja ja valetab, on selge, Aga veel?
Peamine pretensioon on “halb inimene”. Ja kirjeldatakse, milline paha ma olen, ja naine on mul paha, ja tütar, ja poeg on samuti pahad.
Hiljuti üks onuke, GB polkovnik, kuulutas, et kui ma põgenesin, siis olla mu vanataat ennast häbist üles poonud. Aga mu vanataat, Vassili Andrejevits, oli mahnoolane, varjas seda kogu elu ning vihkas nõukogude võimu väga ja väga. Oleks ta elanud selle päevani, mil ma põgenesin, oleks ta rõõmust nina täis tõmmanud...
Ta võttis mu kallal kogu aeg, et ma valet võimu teenin.
Nii et, mitte minu raamatute paljastamine pole peamine, vaid minu paljastamine. Aga juba vanad roomlased teadsid, et kui senativaidlustes läheb keegi isiklikuks ning kinnitab, et oponent on loll, muutub ta automaatselt kaotajaks. Ja arvestatakse, et ta on kõik argumendid ammendanud. Ja kui kirjutatakse kõiksugu jälkusi minu kohta, sellest, kui halb ma olen, et ma pilastan lapsi ja loomi, ja mida kõike ma seal veel ei tee, siis lähen ma koju ja ütlen naisele:” Tatjanake, tee šampus lahti!” Sest see tunnistab seda, et ma olen võitnud, et vastastel pole argumente.
-Kriitika põhimass on just selline?
Jah. Aga siis tulid täiesti asja sisusse mittepuutuvad kuid mõnikord üllatavad norimised.
Näiteks kirjutan ma, et Žukov oma memuaarides kirjutab, et Halhin-Golis põlesid meie tankid nagu küünlad, sest neil seisid mitte diisel-, vaid karburaatormootorid. Ahaa! Ja kogu maailm korrutab, et vaatake kui lollid on venelased, kasutasid karburaatormootoreid. Mina kirjutan oma raamatus “Viimane Vabariik”, et NSVL oli ainuke riik, mis lõi kiirekäigulise 500 jõulise tankidiisli. See seisis tankil T-34 ja iseliikuritel SU-85, SU-100 ja SU-122. Sama diisli forseeritud varianti kasutati ka rasketel tankidel ja liikuritel KV-1, KV-2, IS-1. IS-2, ISU-122 jne. Peale selle kasutati seda diislit ka rasketel suurtükiväe vedukitel. No polnud kellelgi maailmas midagi analoogset. Ja kuidas siis minu peale viskuti...Aga vaat Jaapanis oli tank diiselmootoriga!!! Kõigepealt- palju oli Jaapanis üleüldse tanke? Neid toodeti seal terve sõja jooksul vähem, kui NSVL tootis ühes kuus. Teiseks. Millistes heitlustes Jaapani tank silma paistis? Kus? Kas oli kuskil midagigi Kurski kaare sarnast? Kolmandaks- nende tank oli auto baasil, aeglasekäiguline, mitte tankidiisel, võimsusega 90 hobust. Aga meil oli 500 hobujõudu! Kiirekäiguline V-kujuline, jaapanlastel aga ridamootor. Väikese võimsusega. Ja tankid olid neil needitud imed. Relvastus- 37 mm suurtükk, aga meie “vananenud” tankidelgi seisis juba ammu 45 mm suurtükk. Seejärel 76 mm, edasi 122 mm, liikursuurtükkidel isegi 152 mm. Jaapani tanke ei pruugi üldse arvestada, sest nad pole kuskil silma paistnud ega erilist mõju avaldanud.
See on selline pisiasi, mida ma tean ja millele meelega tähelepanu ei pööra. Põhimõtteliselt ei oma nad minu tõestusmaterjalis mingit kaalu.
Mina räägin, et võtke ämber diislit ja ämber bensiini, asetage tõrvik bensiiniämbri juurde. Võib lahvatada. Te pole veel tõrvikuga ämbrit puudutanud, kui palaval päeval aurustunud bensiin lahvatab. Aga nüüd pistke tuli diisliämbrisse. Tõrvik kustub. Vaat see ongi diisli eelis. Esineb üks onuke, keegi Grõzun, ja ajab hambad paljaks- Ha-ha-ha, ega’s sakslased tõrvikutega sõdinud. Aga soomustläbistavale mürsule on savi, kas diisel või karburaator. Vaat praegu ma kirjutangi talle vastust- armas inimene no miks sa siis siiani vait olid, kui Žukov kogu maailmale meie tankide kohta kirjutas, kui tuleohtlikud need on, et neil seisavad karburaatormootorid, aga vaja oleks diisleid. Miks sa SIIS vait olid? Oleks tulnud seltsimees Žukovile seletada, et mürsule pole vahet, millise mootoriga tanki tabada. Miks vait olid, ah? Aga tegelikult pole asi mürsus. Asi on selles, et kui tegu on bensiinimootoriga, siis piisab suvalisest sädemest, mis mürsutabamusest tekib, et puhkeks tulekahju. Seda enam, kui kasutatakse kõrge oktaanarvuga bensiini. Diiselmootoriga aga seda ei juhtu.
-Noh, need on igat sorti naljahambad. Aga tõsisemad inimesed- Garejev, Gorkov-millised on nende põhilised pretensioonid?
Tõsiseid lihtsalt pole olnud. Ma ei viitsi nendega lihtsalt vaielda. No see kõik pole ju tõsiseltvõetav.
-Näiteks?
Noh, näiteks. Seesama Garejev jutustas, miks me pidime vallutama Põhja-Bukoviinia. Seetõttu, et et sealt kulges strateegiline raudtee lõunast põhja, euroopa raudtee, meie omaga võrreldes kitsam, ning et seal oli palju liikuvaid koosseise- vedureid, vaguneid jne. Ja et meile oli see pealetungiks väga tähtis. Ma tsiteerisin teda, aga tema oma sõnu ei tunnistanud. Vaat sellised on meie suhted temaga.
Gorkov aga esitas dokumendi, mis näitab, et meil oli plaan piiri katmiseks. Mitte kaitseks, vaid katteks. Ja kuulutab, et see on nüüd globaalse vale lõpp. Minu oma siis mõistagi. Ja toob needsamad katteplaanid. Ma siis räägin, et kui meil olid kaitsesõja plaanid, seletage siis mulle, miks see plaan ei rakendunud? Et plaani ei olnud? Ja kui nii, siis seletage, millega tegelesid Žukov ja teised pool aastat Kindralstaabis? Ei, ma isegi ei taha nendega vaielda, sest mitte kordagi mitte kunagi pole sealt midagi arukat tulnud.
-Ma võtsin registri “Stalini kabineti külastajad” ja lugesin huvi pärast kokku, et alates 1941 aasta jaanuarist, kui Žukov sai Kindralstaabi ülemaks kuni 22 juunini viibis Žukov Stalini kabinetis 33 korda. Vähimatki vihjet sellele, millega ta seal tegeles, tema memuaarides pole.
Žukov kirjutab, et Stalin kuulas haruharva Kindralstaabi ülemat ja et tal “puudus võimalus rääkida Staliniga”. Samas kui tema kohtumised Stalini kabinetis kestsid nii poolteist tundi kui ka kuus tundi...
-See on mul olemas. Näete, lebab seal.
Millise tiraažiga?
-320 tuhat.
Vot-vot. Selliseid tahtis ta 300 tuhat, aga 20 tuhat andis välja kõvade kaantega, piltide ja kaartidega. Selline ongi seletus 320 000-sele tiraažile. Teine trükk tuli juba miljonilises tiraažis. Ütles, et sulle kuulsus ja mulle raha. Aga 1994 aasta esimesel veebruaril ta tapeti. Oma maja ees.
-Aga milline oli reaktsioon “Jäälõhkujale”?
Kõige huvitavam reaktsioon oli “Ogonjokis”, rubriigis “Nädala raamat”. Vaat, nii ja naa, ilmus selline ja selline raamat, “Jäälõhkuja”. Aga hilinenult. Kes siis seda ei teaks, et NSVL kavatses Saksamaale kallale tungida. Me teame seda ju kõik niigi! Hiljaks jäid, Suvorov! Nii et küsimus on sellega suletud. Meile on niigi kõik selge!
Kui mind fašistiks või kurat teab veel kelleks sõimatakse, siis sellega on selge, seda ma mõistan. Aga see, et raamat hilines...see lõbustas mind tublisti.
-Aga kuidas reageerisid ajaloolased?
Nad võtsid mu kohe ette. “Kus on arhiivid?” Ja siis ma pöördusingi Marssal Viktor Georgjevitš Kulikovi poole umbes sellise ette panekuga: Ma arvan, et Teie, seltsimees Nõukogude Liidu Marssal, viisite minu riigi loosungi all “Et ainult sõda ei oleks” täieliku laostumise ja hävinguni. Ilmaasjata tegite seda, sest sõda oleks alustanud NSVL, pole me nii süütukesed ühtegi. Seepärast on teie argument, et me peame relvastuma, et keegi meile kallale ei tungiks, üdini võlts. Nii et, kas ratsa või jalgsi, tulge rind rinna vastu põõsastiku juurde. Tulge avatud jutuajamisele, hakkame lööma telekaamerate ees. Marssal ei teinud väljagi.
Olid katsed ka Volkogonovi ja teistega. Kogu kõrgema juhtkonnaga personaalselt. Personaalselt saatsin neile kõigile kirjad ja sain personaalse vastuse- vaikus. Esinedes küll televisioonis, küll raadios, BBC-s, Deutche Welles, kordasin pidevalt, et olen valmis avalikuks disskussiooniks. Palun, paljastage mind! Minul ei ole arhiive, teil on. Kohtume telekaamerate ees, las rahvas otsustab, kes meist on loll. Kuid siiani pole telekaamerate ette kedagi tassida õnnestunud.
-Raamatukesi ja artikleid Suvoorovi vastu ilmus ja ilmub rohkearvuliselt. Kuidas võiks summeerida põhilisi pretensioone. See, et Suvorov on võltsija ja ja valetab, on selge, Aga veel?
Peamine pretensioon on “halb inimene”. Ja kirjeldatakse, milline paha ma olen, ja naine on mul paha, ja tütar, ja poeg on samuti pahad.
Hiljuti üks onuke, GB polkovnik, kuulutas, et kui ma põgenesin, siis olla mu vanataat ennast häbist üles poonud. Aga mu vanataat, Vassili Andrejevits, oli mahnoolane, varjas seda kogu elu ning vihkas nõukogude võimu väga ja väga. Oleks ta elanud selle päevani, mil ma põgenesin, oleks ta rõõmust nina täis tõmmanud...
Ta võttis mu kallal kogu aeg, et ma valet võimu teenin.
Nii et, mitte minu raamatute paljastamine pole peamine, vaid minu paljastamine. Aga juba vanad roomlased teadsid, et kui senativaidlustes läheb keegi isiklikuks ning kinnitab, et oponent on loll, muutub ta automaatselt kaotajaks. Ja arvestatakse, et ta on kõik argumendid ammendanud. Ja kui kirjutatakse kõiksugu jälkusi minu kohta, sellest, kui halb ma olen, et ma pilastan lapsi ja loomi, ja mida kõike ma seal veel ei tee, siis lähen ma koju ja ütlen naisele:” Tatjanake, tee šampus lahti!” Sest see tunnistab seda, et ma olen võitnud, et vastastel pole argumente.
-Kriitika põhimass on just selline?
Jah. Aga siis tulid täiesti asja sisusse mittepuutuvad kuid mõnikord üllatavad norimised.
Näiteks kirjutan ma, et Žukov oma memuaarides kirjutab, et Halhin-Golis põlesid meie tankid nagu küünlad, sest neil seisid mitte diisel-, vaid karburaatormootorid. Ahaa! Ja kogu maailm korrutab, et vaatake kui lollid on venelased, kasutasid karburaatormootoreid. Mina kirjutan oma raamatus “Viimane Vabariik”, et NSVL oli ainuke riik, mis lõi kiirekäigulise 500 jõulise tankidiisli. See seisis tankil T-34 ja iseliikuritel SU-85, SU-100 ja SU-122. Sama diisli forseeritud varianti kasutati ka rasketel tankidel ja liikuritel KV-1, KV-2, IS-1. IS-2, ISU-122 jne. Peale selle kasutati seda diislit ka rasketel suurtükiväe vedukitel. No polnud kellelgi maailmas midagi analoogset. Ja kuidas siis minu peale viskuti...Aga vaat Jaapanis oli tank diiselmootoriga!!! Kõigepealt- palju oli Jaapanis üleüldse tanke? Neid toodeti seal terve sõja jooksul vähem, kui NSVL tootis ühes kuus. Teiseks. Millistes heitlustes Jaapani tank silma paistis? Kus? Kas oli kuskil midagigi Kurski kaare sarnast? Kolmandaks- nende tank oli auto baasil, aeglasekäiguline, mitte tankidiisel, võimsusega 90 hobust. Aga meil oli 500 hobujõudu! Kiirekäiguline V-kujuline, jaapanlastel aga ridamootor. Väikese võimsusega. Ja tankid olid neil needitud imed. Relvastus- 37 mm suurtükk, aga meie “vananenud” tankidelgi seisis juba ammu 45 mm suurtükk. Seejärel 76 mm, edasi 122 mm, liikursuurtükkidel isegi 152 mm. Jaapani tanke ei pruugi üldse arvestada, sest nad pole kuskil silma paistnud ega erilist mõju avaldanud.
See on selline pisiasi, mida ma tean ja millele meelega tähelepanu ei pööra. Põhimõtteliselt ei oma nad minu tõestusmaterjalis mingit kaalu.
Mina räägin, et võtke ämber diislit ja ämber bensiini, asetage tõrvik bensiiniämbri juurde. Võib lahvatada. Te pole veel tõrvikuga ämbrit puudutanud, kui palaval päeval aurustunud bensiin lahvatab. Aga nüüd pistke tuli diisliämbrisse. Tõrvik kustub. Vaat see ongi diisli eelis. Esineb üks onuke, keegi Grõzun, ja ajab hambad paljaks- Ha-ha-ha, ega’s sakslased tõrvikutega sõdinud. Aga soomustläbistavale mürsule on savi, kas diisel või karburaator. Vaat praegu ma kirjutangi talle vastust- armas inimene no miks sa siis siiani vait olid, kui Žukov kogu maailmale meie tankide kohta kirjutas, kui tuleohtlikud need on, et neil seisavad karburaatormootorid, aga vaja oleks diisleid. Miks sa SIIS vait olid? Oleks tulnud seltsimees Žukovile seletada, et mürsule pole vahet, millise mootoriga tanki tabada. Miks vait olid, ah? Aga tegelikult pole asi mürsus. Asi on selles, et kui tegu on bensiinimootoriga, siis piisab suvalisest sädemest, mis mürsutabamusest tekib, et puhkeks tulekahju. Seda enam, kui kasutatakse kõrge oktaanarvuga bensiini. Diiselmootoriga aga seda ei juhtu.
-Noh, need on igat sorti naljahambad. Aga tõsisemad inimesed- Garejev, Gorkov-millised on nende põhilised pretensioonid?
Tõsiseid lihtsalt pole olnud. Ma ei viitsi nendega lihtsalt vaielda. No see kõik pole ju tõsiseltvõetav.
-Näiteks?
Noh, näiteks. Seesama Garejev jutustas, miks me pidime vallutama Põhja-Bukoviinia. Seetõttu, et et sealt kulges strateegiline raudtee lõunast põhja, euroopa raudtee, meie omaga võrreldes kitsam, ning et seal oli palju liikuvaid koosseise- vedureid, vaguneid jne. Ja et meile oli see pealetungiks väga tähtis. Ma tsiteerisin teda, aga tema oma sõnu ei tunnistanud. Vaat sellised on meie suhted temaga.
Gorkov aga esitas dokumendi, mis näitab, et meil oli plaan piiri katmiseks. Mitte kaitseks, vaid katteks. Ja kuulutab, et see on nüüd globaalse vale lõpp. Minu oma siis mõistagi. Ja toob needsamad katteplaanid. Ma siis räägin, et kui meil olid kaitsesõja plaanid, seletage siis mulle, miks see plaan ei rakendunud? Et plaani ei olnud? Ja kui nii, siis seletage, millega tegelesid Žukov ja teised pool aastat Kindralstaabis? Ei, ma isegi ei taha nendega vaielda, sest mitte kordagi mitte kunagi pole sealt midagi arukat tulnud.
-Ma võtsin registri “Stalini kabineti külastajad” ja lugesin huvi pärast kokku, et alates 1941 aasta jaanuarist, kui Žukov sai Kindralstaabi ülemaks kuni 22 juunini viibis Žukov Stalini kabinetis 33 korda. Vähimatki vihjet sellele, millega ta seal tegeles, tema memuaarides pole.
Žukov kirjutab, et Stalin kuulas haruharva Kindralstaabi ülemat ja et tal “puudus võimalus rääkida Staliniga”. Samas kui tema kohtumised Stalini kabinetis kestsid nii poolteist tundi kui ka kuus tundi...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
6
“M-päev”
-Kui “Jäälõhkujasse” on koondatud materjalid, mis tõestavad, et NSVL valmistas ette Teist Maailmasõda, siis “M-päevas” on esitatud argumentatsioon selle kohta, et kallaletung Euroopale üldse ja Saksamaale sealhulgas pidi toimuma nimelt juulis. Kuidas võiks formuleerida raamatu põhiideed. Harilikult arutatakse lõpututes diskussioonides katkendeid, kõike ja tükikesi, mitte kunagi komplektselt.
Raamatu põhiidee seisneb selles, et otsus Teise Maaimasõja austamiseks oli vastu võetud Kremlis 1939 aasta 19 augustil. Ja et tegu ei olnud spontaanse, vaid läbimõeldud otsusega. Sellel, mis Kremli juhtkond toona ette võttis, oli pöördumatu iseloom. Kõik otsused, mis nad 1939 aasta augustis vastu võtsid, viisid riigi automaatselt sõtta ningnendelt rööbastelt oli võimatu maha pöörata. Riik veeres sõtta. Nagu ei saa öelda, et naine on veidi rase, nii ei saa ka alahinnata sellist sündmust nagu mobilisatsioon. Mobilisatsioon on protsess, mis sünnitab sõja.
-Aga miks just 19 august? Niipalju kui ma mäletan, ei teadnud toona, kui “M-päev” kirjutati, veel keegi 19 augusti kõnest, see tekst leiti hiljem.
Selle teksti ma rehkendasingi välja. Kusjuurs see ei nõudnudki erilist vaeva. Tuli lihtsalt maha istuda ja arvutada. Peaga. Mõelda tuli vaat millele. Kuni 18 augusti õhtuni loeti Hitlerit kogu progressiivse inimkonna vaenlaseks, inimsööjaks ja kurjategijaks. Aga 19 augusti hommikust loeti Hitlerit normaalseks poliitikuks, kellega võis mingeid dokumente alla kirjutada, kelle esindajaga võis pokaali šampust juua. Temaga kannatas korraga läbi rääkida nii ühest kui teisest asjast.
-Miks just 19 augusti hommikul? Kust see teada on?
Sellest, et 19 augusti hommikul saatis NSVL Hitlerile kutse läbirääkimisteks. Põhimõtteliselt oli see organiseeritud nii, nagu oleks initsiatiiv lähtunud saksa poolelt. Sinnani rääkis kogu meie press, raadio, poliitilised tegelased üksmeelselt sellest, et Hitler on paha inimene. Ja äkki muutus kõik. Läheb Saksamaale šifreering- saatke Ribbentrop. See lendab kohale, nad jagavad käppelt Euroopa pooleks, ning nädala pärast algabki Teine Maailmasõda. Kutse saadeti välja 19 augustil, Ribbentrop saabub 21-sel, pakt kirjutatakse alla 23 augustil...
-Ilmselt toimus tol päeval, 19 augustil, mitmeid väikseid sündmusi?
Noh, mitte ainult väikseid, vaid ka suuri. Kuni 19 augustini ei saadetud Hitlerile mingeid kutseid. Noh, olid seal mingid kontaktid, Berliinis oli meie esindaja Astahhov ja teised, pärast Škvatsev, kes sinna sõitis. Midagi seal toimus, midagi tehti, aga see kõik oli laastutuli. Ja äkki kutse Hitlerile- davai, saada Ribbentrop, hakkame Poolat jagama, kirjutame alla sõpruskokkuleppe jne.
Niisiis, kui minu arvestuste järgi oli Hitler selle päevani vaenlane, aga sellest päevast alates lihtsalt oma inimene, siis ilmselt just sel päeval kogus Stalin oma õukonna kokku ja andis uued juhtnöörid.
Nagu polgukomandör, kes kogub kokku pataljonide, roodude ja võib-olla ka rühmakomandörid ning räägib: “Vennad, eile töötasime kartulilaos, aga täna saadetakse meid metsa langetama” või “suundume laagrisse”. Midagi uut hakkas toimuma. Varem oli niimoodi, aga nüüd hakkame teisiti tegema. Sel päeval pidi Stalin olukorda selgitama.
Ma pean tunnistama, et oletus sellest, et sel päeval toimus Poliitbüroo istung ning et Stalin pidas sellel kõne, mille sisu ma umbkaudu välja rehkendasin, oli minu poolt suhteliselt nahhaalne avaldus. Sest mingeid dokumente mul selle kohta ju polnud. Aga oli arvestus, oli lihtlabane loogika ning arutluskäik, mis leidis hiljem täielikku kinnitust. Jah, selline Poliitbüroo nõupidamine toimus, Stalin pidas kõnet ja ning seletas selles oma ligemale ringkonnale, mis hakkab edasi toimuma.
-Kas peate silmas Stalini kõne stenogrammi, mida agentuur HAVAC levitas?
Just. Seda esiteks. Aga hiljem leidis Tatjana Semjonova Bušujeva selle kõne üleskirjutise. Inimesed, kes sellega tõsiselt tegelevad, leidsid tunnistusi, et kõne tõepoolest peeti. Aga mis peamine- kui kõik, millest selles kõnes räägitakse, on agentuuri poolt välja mõeldud, siis tuleb nende ees müts maha võtta ning sügavalt kummarduda. Sest nad ennustasid täpselt ette, mis hakkab toimuma. Võib lõpmatuseni vaielda, kas kõne toimus või mitte. Kuid me näeme Stalini tegusid. Ning kokkusattumused on lihtsad ja üllatavad.
Asi on vaat milles. Suvalised teadmised muutuvad teaduseks vaid sel juhul, kui need teadmised on süstematiseeritud. Näiteks, ühtsesse geograafilisse koordinaadistikku ühendatud punktid maakeral moodustavad teaduse- geograafia. Selle loomiseni ujusid meresõitjad “silma järgi”.
Ja mind on alati üllatanud süsteemi puudumine meie ajaloos. Ise olen võimalusi ja jõudu mööda mulle teadaolevaid andmeid alati püüdnud süstematiseerida. Ja kui see süstematiseerimine on õnnestunud, siis tekivad alati väikesed avastused.
Siinkohal mõned näited.
Kui palju oli meil väliarmeesid? Keegi pole seda kunagi öelnud.Ma seadsin sisse kaardikesed ning hakkasin neile andmeid, mida vähegi õnnestus leida, kirja panema. Vaat siin on Esimene Punalipuline armee Kaug-Idas, vaat siin on Teine, siin on Kolmas. On teada, millal nad loodi ja kes neid käsutas...
Edasi, kui palju oli meil sõjaväeringkondi? Hakkame lugema- siin on Moskva sõjaväeringkond, siin Taga-Baikali, ...aga palju neid on? Toona polnud kuskilt võimalik selliseid andmeid leida, aga siiski suutsin ma need kokku korjata. Kuusteist ringkonda ja üks rinne. Kaug-Ida rinne. Kes neid käsutasid? Panin kirja. Ja äkki tegin enda jaoks väikese avastuse.
-Vabandage, aga üks tehniline küsimus. Rinne on termin, mis seostub vaid sõjategevusega? Millal moodustub rinne?
Rinne on mõiste, millel on mitu tähendust. Esiteks üldine, näiteks nõukogude-saksa rinne. Teiseks võib olla tegu organisatsioonilise ühikuga. Rinne eesotsas rindejuhatajaga. Rinne on armeegrupp. See luuakse sõja jaoks. Niisiis, alates 1939 aastast eksisteeris Kaug-Ida rinne. Kogu muul territooriumil eksisteerisid sõjaväeringkonnad. Vahel toimub meil kõik teistpidi. Kõige võimsamad lääne sõjaväeringkonnad olid palju võimsamad kui Kaug-Ida rinne. Nii näiteks oli Lääne eri-sõjaväeringkonna koosseisus 3-4 korda rohkem tanke kui Kaug-Idas. Miks nii? Et kogu maailmale näidata, et meil on vaid üks rinne, Kaug-Idas, ja käsutas seda armeekindral Apanasenko, Jossif Rodionovitš. Aga läänes on meil kõik rahulik. Kuigi kõik lääne sõjaväeringkonnad olid Politbüroo otsusega 21 juunist 1941 rinneteks muudetud.
-Enne sakslaste kallaletungi? See on väge tugev moment. Aga reeglite järgi, sõjaväe normide järgi, millisel momendil ringkond rindeks muutub? Kui pikalt enne sõjategevuse algust?
Asi on selles, et sõjaväeringkonna ja rinde vahel on vahe põhimõtteliselt vaid nimetuses. Midagi rohkem seal ei muutu, erinevusi pole. Vaat näiteks on armeekindral Pavlov, Lääne Erisõjaväeringkonna juhataja. Ta muutub mingil hetkel rindejuhatajaks. Ja ka tema staap, opertiivosakonna juhataja, luureülem polkovnik Blohhin jäävad sinnasamasse. Tema alluvuses on endiselt neli armeed, 10 armee keskel, paremal neljas, vasakul kolmas ja tagalas kolmeteistkümnes. Aga nimetus muutub kõige viimasel hetkel.
-Teie arvestuse järgi, kaks nädalat enne...?
Jah, minu arvestuse järgi kaks nädalat enne. Asi on selles, et ümbruskonna jaoks pole see muutus kuidagi märgatav, isegi sõjaväelastele...Diviis elab, käivad õppused, ülalt tulevad käskkirjad...korpusekomandörilt, armeekomandörilt...aga juba on tegu rindega. Rinnete komandopunktid olid ette viidud 1941 aasta varakevadel. Me teame, et sõja puhul muudetakse ringkonnad rinneteks ning ehitame juba varakult komandopunkti, maa-aluse sidesõlme, ja nii edasi. Aga nimetuse vahetamine võtab vaid hetke.
Pöördume tagasi süstematiseerimise juurde. Kirjutasin lahti, kui palju oli meil armeesid, kes olid nende komandörid....Stopp! Avastus! Võite seda nimetada nagu soovite, aga minu jaoks oli tegu avastusega. Põhja-Kaukasia sõjaväeringkond. Käsutab kindral-leitnant Ivan Stepanovitš Konev. Ja 19 armee. Kamandab jällegi kindral-leitnant Ivan Stepanovitš Konev. Kuidas nii, kas ta käsutab nii ringkonda kui armeed? Midagi on siin nihu. Vaatan edasi. 20 armee ja Orjoli sõjaväeringkond, võtame nii armee kui ringkonna ülema- üks ja sama inimene, kindral-leitnant Remezov, Fjodor Nikititš. 21 armee- kindral-lleitnant Gerasimenko, ja Volgaäärne sõjaväeringkond- samuti kindralleitnant Gerassimenko. Nimekaimud? Ei mitte, ikka seesama Vassili Filippovitš. Arusaamatu.
18-s, 19-s, 20-s, 21-e, 22-e, 24-s, 28-s armee- kõigil on komaandörideks inimesed, kes samaaegselt käsutavad sõjaväeringkondi. Samad näod.
Nüüd võtame näiteks TASSi teadaande 1941 aasta 13 juunist. Ning kõik, mis puudutab 13 juunit, korjame omaette toimikusse.
-Aga millest rääkis see TASSi teadaanne?
Sisu oli selline. Liiguvad kuuldused, et Saksamaa kavatsevat meile kallale tungida. Aga see on jama. Saksamaa meile kallale tungida ei kavatse.
Niisiis, esiteks. Miks me alati ja kõikjal kõneleme, et vaenlane on ümberringi, et vaenlane ei maga, aga vaid kord ajaloo jooksul 1941 aasta 13 juunil kuulutame, et vaenlane ei kavatse meile kallale tungida? Selle kohta lausuvad harilikult kõik “Oh kui rumal oli Stalin!”
Praegu on see teadaanne paljudes teatmikes olemas. Aga tollal polnud seda lihtne leida. Kõik tsiteerisid seda, aga teksti polnud. Ja mina leian lõpuks selle teksti ja loen läbi.
Ning seal on kirjutatud vaat niimoodi. Liiguvad kuuldused, et Saksamaa kavatseb NSVL kallale tungida. See kõik on jama, Saksamaa täidab oma liitlaskohustusi sama hästi, kui NSVL. Aga veel liiguvad kuuldused, et NSVL kavatseb Saksamaale kallale tungida. No olge nüüd! Ei iialgi!! Aga mis puudutab vägede liikumisi, siis see on niisama, õppuste tarbeks.
Huvitav, mõtlen. Täpselt viljalõikuseks. Täpselt selleks ajaks, kui on tarvis vilja koristada, organiseeritakse õppused. Mingi jamps.
Harilikult pööravad kõik tähelepanu esimesele osale. Kuid esimene osa on preambula, sissejuhatus. Meil tehti alati niimoodi. Näiteks tuli 1938 aastal välja Keskkomitee määrus NKVD tööst. Kõigepealt tuleb rituaalne kiidulaul, et NKVD on saavutanud suuri edusamme võitluses rahvavaenlastega. Ja jutustatakse milliseid edusamme saavutati. Aga edasi tuleb see hirmus sõna “kuid...”Ja läks lahti...Kokkuvõttes lendas seltsimees Ježov oma kohalt, lasti maha ja kogu tema vennaskonna pihta korraldati laskevõistlused. Kõigepealt preambula suurtest edusammudest, mis on lihtsalt sissejuhatatav osa, mis sisuga mingit seost ei oma.
Täpselt samuti on selle TASSi teadaandega 13 juunist. “Käivad kuuldused, et Saksamaa kavatseb meile kallale tungida...! Ahah. Aga mis edasi on kirjutatud?
See sissejuhatav osa oli vajalik, et sujuvalt peamisele üle minna. Et näe, levivad kuuldused, et Nõukogude Liit kaavatseb kallale tungida. Aga ei, ei, mitte mingil juhul. Lihtsalt toimub vägede ümberpaigutamine.
13 juunil kõlas see TASSi teadaanne, 14 juunil trükiti see ajalehtedes ära. Aga 14 juuni on leinapäev Balti riikidele, Lääne-Ukrainale, Lääne-Valgevenemaale, Moldaaviale. Sel päeval tirisid tšekistid tuhandete kaupa elanikke nende korteritest, majadest välja ja saatsid neid sinna, kust need inimesed enam kunagi ei naasenud. Toimus rindeäärse riba puhastus, välja saadeti kogu nn. “ebasoovitav element”. Ühest küljest käivad kuuldused, et me ei soovi kallale tungida, teisest küljest tegutseme teisiti- 14 juunil saadetakse tuhandeid ja tuhandeid inimesi loomavagunites Kashastani, Kaug-Itta, ja mujale. Räägime ühte ja teeme teist!
Edasi! Vaatan ja näen: 16-s armee liigub Baikali äärest Nõukogude Liidu lääneosasse. Sama toimub 19 armeega Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonnast, 20 armeega Orjoli ringkonnast jne.
See tähendab, et kindral-leitnant I.S. Konev formeeris Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna vägedest 19. armee ja viib seda salaja Nõukogude Liidu lääneosasse. 21 armee viiakse liikuma Volgaäärsest ringkonnast, 22-e armee Uraali ringkonnast, 24-s armee Siberi sõjaväeringkonnast...Kõik sisealade sõjaväeringkondade juhid on oma ringkonnad maha jätnud, oma staabid kaasa korjanud ning liiguvad oma vägedega salamisi läänerajoonidesse.
Siin on TASSi teadaanne...Me ei soovi Saksamaale kallale tungida. Aga siin –Nõukogude Liidu tegevus.
Veel süstematiseerimisest. Pöördume tagasi 1939n aastasse. 19 augustil saadab Stalin Hitlerile kutse Ribbentropi Moskvasse sõiduks. Ribbentrop sõidabki. Samal päeval, 19 augustil, võtab Stalin vastu otsuse Hitleriga ühise piiri loomise kohta. Ja samal päeval, 19 augustil, algab hiiglaslik, seniolematu Punaarmee vägede hargnemine. Loed diviiside ajalugu- formeeriti 1939 aasta 19 augusti käskkirja põhjal. Ja neid on palju. Sinnani, 18 augustini 1939 oli meil 96 laskurdiviisi, aga 21 juunil 1941 oli 198. Laskurdiviiside arv suurenes üle kahe korra. Aga iga diviis- see on 14 800 inimest! Enne 19 augusti oli 0 tankidiviisi, 21 juuniks 1941 oli aga 61 tankidiviisi..
Hitler tungis Poolale kallale, omades kuute tankidiviisi, Aga siin kõlab üle riigi, et me ei kavatse kallale tungida...
Kordan veelkord- süstematiseerimine ja ainult!
“M-päev”
-Kui “Jäälõhkujasse” on koondatud materjalid, mis tõestavad, et NSVL valmistas ette Teist Maailmasõda, siis “M-päevas” on esitatud argumentatsioon selle kohta, et kallaletung Euroopale üldse ja Saksamaale sealhulgas pidi toimuma nimelt juulis. Kuidas võiks formuleerida raamatu põhiideed. Harilikult arutatakse lõpututes diskussioonides katkendeid, kõike ja tükikesi, mitte kunagi komplektselt.
Raamatu põhiidee seisneb selles, et otsus Teise Maaimasõja austamiseks oli vastu võetud Kremlis 1939 aasta 19 augustil. Ja et tegu ei olnud spontaanse, vaid läbimõeldud otsusega. Sellel, mis Kremli juhtkond toona ette võttis, oli pöördumatu iseloom. Kõik otsused, mis nad 1939 aasta augustis vastu võtsid, viisid riigi automaatselt sõtta ningnendelt rööbastelt oli võimatu maha pöörata. Riik veeres sõtta. Nagu ei saa öelda, et naine on veidi rase, nii ei saa ka alahinnata sellist sündmust nagu mobilisatsioon. Mobilisatsioon on protsess, mis sünnitab sõja.
-Aga miks just 19 august? Niipalju kui ma mäletan, ei teadnud toona, kui “M-päev” kirjutati, veel keegi 19 augusti kõnest, see tekst leiti hiljem.
Selle teksti ma rehkendasingi välja. Kusjuurs see ei nõudnudki erilist vaeva. Tuli lihtsalt maha istuda ja arvutada. Peaga. Mõelda tuli vaat millele. Kuni 18 augusti õhtuni loeti Hitlerit kogu progressiivse inimkonna vaenlaseks, inimsööjaks ja kurjategijaks. Aga 19 augusti hommikust loeti Hitlerit normaalseks poliitikuks, kellega võis mingeid dokumente alla kirjutada, kelle esindajaga võis pokaali šampust juua. Temaga kannatas korraga läbi rääkida nii ühest kui teisest asjast.
-Miks just 19 augusti hommikul? Kust see teada on?
Sellest, et 19 augusti hommikul saatis NSVL Hitlerile kutse läbirääkimisteks. Põhimõtteliselt oli see organiseeritud nii, nagu oleks initsiatiiv lähtunud saksa poolelt. Sinnani rääkis kogu meie press, raadio, poliitilised tegelased üksmeelselt sellest, et Hitler on paha inimene. Ja äkki muutus kõik. Läheb Saksamaale šifreering- saatke Ribbentrop. See lendab kohale, nad jagavad käppelt Euroopa pooleks, ning nädala pärast algabki Teine Maailmasõda. Kutse saadeti välja 19 augustil, Ribbentrop saabub 21-sel, pakt kirjutatakse alla 23 augustil...
-Ilmselt toimus tol päeval, 19 augustil, mitmeid väikseid sündmusi?
Noh, mitte ainult väikseid, vaid ka suuri. Kuni 19 augustini ei saadetud Hitlerile mingeid kutseid. Noh, olid seal mingid kontaktid, Berliinis oli meie esindaja Astahhov ja teised, pärast Škvatsev, kes sinna sõitis. Midagi seal toimus, midagi tehti, aga see kõik oli laastutuli. Ja äkki kutse Hitlerile- davai, saada Ribbentrop, hakkame Poolat jagama, kirjutame alla sõpruskokkuleppe jne.
Niisiis, kui minu arvestuste järgi oli Hitler selle päevani vaenlane, aga sellest päevast alates lihtsalt oma inimene, siis ilmselt just sel päeval kogus Stalin oma õukonna kokku ja andis uued juhtnöörid.
Nagu polgukomandör, kes kogub kokku pataljonide, roodude ja võib-olla ka rühmakomandörid ning räägib: “Vennad, eile töötasime kartulilaos, aga täna saadetakse meid metsa langetama” või “suundume laagrisse”. Midagi uut hakkas toimuma. Varem oli niimoodi, aga nüüd hakkame teisiti tegema. Sel päeval pidi Stalin olukorda selgitama.
Ma pean tunnistama, et oletus sellest, et sel päeval toimus Poliitbüroo istung ning et Stalin pidas sellel kõne, mille sisu ma umbkaudu välja rehkendasin, oli minu poolt suhteliselt nahhaalne avaldus. Sest mingeid dokumente mul selle kohta ju polnud. Aga oli arvestus, oli lihtlabane loogika ning arutluskäik, mis leidis hiljem täielikku kinnitust. Jah, selline Poliitbüroo nõupidamine toimus, Stalin pidas kõnet ja ning seletas selles oma ligemale ringkonnale, mis hakkab edasi toimuma.
-Kas peate silmas Stalini kõne stenogrammi, mida agentuur HAVAC levitas?
Just. Seda esiteks. Aga hiljem leidis Tatjana Semjonova Bušujeva selle kõne üleskirjutise. Inimesed, kes sellega tõsiselt tegelevad, leidsid tunnistusi, et kõne tõepoolest peeti. Aga mis peamine- kui kõik, millest selles kõnes räägitakse, on agentuuri poolt välja mõeldud, siis tuleb nende ees müts maha võtta ning sügavalt kummarduda. Sest nad ennustasid täpselt ette, mis hakkab toimuma. Võib lõpmatuseni vaielda, kas kõne toimus või mitte. Kuid me näeme Stalini tegusid. Ning kokkusattumused on lihtsad ja üllatavad.
Asi on vaat milles. Suvalised teadmised muutuvad teaduseks vaid sel juhul, kui need teadmised on süstematiseeritud. Näiteks, ühtsesse geograafilisse koordinaadistikku ühendatud punktid maakeral moodustavad teaduse- geograafia. Selle loomiseni ujusid meresõitjad “silma järgi”.
Ja mind on alati üllatanud süsteemi puudumine meie ajaloos. Ise olen võimalusi ja jõudu mööda mulle teadaolevaid andmeid alati püüdnud süstematiseerida. Ja kui see süstematiseerimine on õnnestunud, siis tekivad alati väikesed avastused.
Siinkohal mõned näited.
Kui palju oli meil väliarmeesid? Keegi pole seda kunagi öelnud.Ma seadsin sisse kaardikesed ning hakkasin neile andmeid, mida vähegi õnnestus leida, kirja panema. Vaat siin on Esimene Punalipuline armee Kaug-Idas, vaat siin on Teine, siin on Kolmas. On teada, millal nad loodi ja kes neid käsutas...
Edasi, kui palju oli meil sõjaväeringkondi? Hakkame lugema- siin on Moskva sõjaväeringkond, siin Taga-Baikali, ...aga palju neid on? Toona polnud kuskilt võimalik selliseid andmeid leida, aga siiski suutsin ma need kokku korjata. Kuusteist ringkonda ja üks rinne. Kaug-Ida rinne. Kes neid käsutasid? Panin kirja. Ja äkki tegin enda jaoks väikese avastuse.
-Vabandage, aga üks tehniline küsimus. Rinne on termin, mis seostub vaid sõjategevusega? Millal moodustub rinne?
Rinne on mõiste, millel on mitu tähendust. Esiteks üldine, näiteks nõukogude-saksa rinne. Teiseks võib olla tegu organisatsioonilise ühikuga. Rinne eesotsas rindejuhatajaga. Rinne on armeegrupp. See luuakse sõja jaoks. Niisiis, alates 1939 aastast eksisteeris Kaug-Ida rinne. Kogu muul territooriumil eksisteerisid sõjaväeringkonnad. Vahel toimub meil kõik teistpidi. Kõige võimsamad lääne sõjaväeringkonnad olid palju võimsamad kui Kaug-Ida rinne. Nii näiteks oli Lääne eri-sõjaväeringkonna koosseisus 3-4 korda rohkem tanke kui Kaug-Idas. Miks nii? Et kogu maailmale näidata, et meil on vaid üks rinne, Kaug-Idas, ja käsutas seda armeekindral Apanasenko, Jossif Rodionovitš. Aga läänes on meil kõik rahulik. Kuigi kõik lääne sõjaväeringkonnad olid Politbüroo otsusega 21 juunist 1941 rinneteks muudetud.
-Enne sakslaste kallaletungi? See on väge tugev moment. Aga reeglite järgi, sõjaväe normide järgi, millisel momendil ringkond rindeks muutub? Kui pikalt enne sõjategevuse algust?
Asi on selles, et sõjaväeringkonna ja rinde vahel on vahe põhimõtteliselt vaid nimetuses. Midagi rohkem seal ei muutu, erinevusi pole. Vaat näiteks on armeekindral Pavlov, Lääne Erisõjaväeringkonna juhataja. Ta muutub mingil hetkel rindejuhatajaks. Ja ka tema staap, opertiivosakonna juhataja, luureülem polkovnik Blohhin jäävad sinnasamasse. Tema alluvuses on endiselt neli armeed, 10 armee keskel, paremal neljas, vasakul kolmas ja tagalas kolmeteistkümnes. Aga nimetus muutub kõige viimasel hetkel.
-Teie arvestuse järgi, kaks nädalat enne...?
Jah, minu arvestuse järgi kaks nädalat enne. Asi on selles, et ümbruskonna jaoks pole see muutus kuidagi märgatav, isegi sõjaväelastele...Diviis elab, käivad õppused, ülalt tulevad käskkirjad...korpusekomandörilt, armeekomandörilt...aga juba on tegu rindega. Rinnete komandopunktid olid ette viidud 1941 aasta varakevadel. Me teame, et sõja puhul muudetakse ringkonnad rinneteks ning ehitame juba varakult komandopunkti, maa-aluse sidesõlme, ja nii edasi. Aga nimetuse vahetamine võtab vaid hetke.
Pöördume tagasi süstematiseerimise juurde. Kirjutasin lahti, kui palju oli meil armeesid, kes olid nende komandörid....Stopp! Avastus! Võite seda nimetada nagu soovite, aga minu jaoks oli tegu avastusega. Põhja-Kaukasia sõjaväeringkond. Käsutab kindral-leitnant Ivan Stepanovitš Konev. Ja 19 armee. Kamandab jällegi kindral-leitnant Ivan Stepanovitš Konev. Kuidas nii, kas ta käsutab nii ringkonda kui armeed? Midagi on siin nihu. Vaatan edasi. 20 armee ja Orjoli sõjaväeringkond, võtame nii armee kui ringkonna ülema- üks ja sama inimene, kindral-leitnant Remezov, Fjodor Nikititš. 21 armee- kindral-lleitnant Gerasimenko, ja Volgaäärne sõjaväeringkond- samuti kindralleitnant Gerassimenko. Nimekaimud? Ei mitte, ikka seesama Vassili Filippovitš. Arusaamatu.
18-s, 19-s, 20-s, 21-e, 22-e, 24-s, 28-s armee- kõigil on komaandörideks inimesed, kes samaaegselt käsutavad sõjaväeringkondi. Samad näod.
Nüüd võtame näiteks TASSi teadaande 1941 aasta 13 juunist. Ning kõik, mis puudutab 13 juunit, korjame omaette toimikusse.
-Aga millest rääkis see TASSi teadaanne?
Sisu oli selline. Liiguvad kuuldused, et Saksamaa kavatsevat meile kallale tungida. Aga see on jama. Saksamaa meile kallale tungida ei kavatse.
Niisiis, esiteks. Miks me alati ja kõikjal kõneleme, et vaenlane on ümberringi, et vaenlane ei maga, aga vaid kord ajaloo jooksul 1941 aasta 13 juunil kuulutame, et vaenlane ei kavatse meile kallale tungida? Selle kohta lausuvad harilikult kõik “Oh kui rumal oli Stalin!”
Praegu on see teadaanne paljudes teatmikes olemas. Aga tollal polnud seda lihtne leida. Kõik tsiteerisid seda, aga teksti polnud. Ja mina leian lõpuks selle teksti ja loen läbi.
Ning seal on kirjutatud vaat niimoodi. Liiguvad kuuldused, et Saksamaa kavatseb NSVL kallale tungida. See kõik on jama, Saksamaa täidab oma liitlaskohustusi sama hästi, kui NSVL. Aga veel liiguvad kuuldused, et NSVL kavatseb Saksamaale kallale tungida. No olge nüüd! Ei iialgi!! Aga mis puudutab vägede liikumisi, siis see on niisama, õppuste tarbeks.
Huvitav, mõtlen. Täpselt viljalõikuseks. Täpselt selleks ajaks, kui on tarvis vilja koristada, organiseeritakse õppused. Mingi jamps.
Harilikult pööravad kõik tähelepanu esimesele osale. Kuid esimene osa on preambula, sissejuhatus. Meil tehti alati niimoodi. Näiteks tuli 1938 aastal välja Keskkomitee määrus NKVD tööst. Kõigepealt tuleb rituaalne kiidulaul, et NKVD on saavutanud suuri edusamme võitluses rahvavaenlastega. Ja jutustatakse milliseid edusamme saavutati. Aga edasi tuleb see hirmus sõna “kuid...”Ja läks lahti...Kokkuvõttes lendas seltsimees Ježov oma kohalt, lasti maha ja kogu tema vennaskonna pihta korraldati laskevõistlused. Kõigepealt preambula suurtest edusammudest, mis on lihtsalt sissejuhatatav osa, mis sisuga mingit seost ei oma.
Täpselt samuti on selle TASSi teadaandega 13 juunist. “Käivad kuuldused, et Saksamaa kavatseb meile kallale tungida...! Ahah. Aga mis edasi on kirjutatud?
See sissejuhatav osa oli vajalik, et sujuvalt peamisele üle minna. Et näe, levivad kuuldused, et Nõukogude Liit kaavatseb kallale tungida. Aga ei, ei, mitte mingil juhul. Lihtsalt toimub vägede ümberpaigutamine.
13 juunil kõlas see TASSi teadaanne, 14 juunil trükiti see ajalehtedes ära. Aga 14 juuni on leinapäev Balti riikidele, Lääne-Ukrainale, Lääne-Valgevenemaale, Moldaaviale. Sel päeval tirisid tšekistid tuhandete kaupa elanikke nende korteritest, majadest välja ja saatsid neid sinna, kust need inimesed enam kunagi ei naasenud. Toimus rindeäärse riba puhastus, välja saadeti kogu nn. “ebasoovitav element”. Ühest küljest käivad kuuldused, et me ei soovi kallale tungida, teisest küljest tegutseme teisiti- 14 juunil saadetakse tuhandeid ja tuhandeid inimesi loomavagunites Kashastani, Kaug-Itta, ja mujale. Räägime ühte ja teeme teist!
Edasi! Vaatan ja näen: 16-s armee liigub Baikali äärest Nõukogude Liidu lääneosasse. Sama toimub 19 armeega Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonnast, 20 armeega Orjoli ringkonnast jne.
See tähendab, et kindral-leitnant I.S. Konev formeeris Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna vägedest 19. armee ja viib seda salaja Nõukogude Liidu lääneosasse. 21 armee viiakse liikuma Volgaäärsest ringkonnast, 22-e armee Uraali ringkonnast, 24-s armee Siberi sõjaväeringkonnast...Kõik sisealade sõjaväeringkondade juhid on oma ringkonnad maha jätnud, oma staabid kaasa korjanud ning liiguvad oma vägedega salamisi läänerajoonidesse.
Siin on TASSi teadaanne...Me ei soovi Saksamaale kallale tungida. Aga siin –Nõukogude Liidu tegevus.
Veel süstematiseerimisest. Pöördume tagasi 1939n aastasse. 19 augustil saadab Stalin Hitlerile kutse Ribbentropi Moskvasse sõiduks. Ribbentrop sõidabki. Samal päeval, 19 augustil, võtab Stalin vastu otsuse Hitleriga ühise piiri loomise kohta. Ja samal päeval, 19 augustil, algab hiiglaslik, seniolematu Punaarmee vägede hargnemine. Loed diviiside ajalugu- formeeriti 1939 aasta 19 augusti käskkirja põhjal. Ja neid on palju. Sinnani, 18 augustini 1939 oli meil 96 laskurdiviisi, aga 21 juunil 1941 oli 198. Laskurdiviiside arv suurenes üle kahe korra. Aga iga diviis- see on 14 800 inimest! Enne 19 augusti oli 0 tankidiviisi, 21 juuniks 1941 oli aga 61 tankidiviisi..
Hitler tungis Poolale kallale, omades kuute tankidiviisi, Aga siin kõlab üle riigi, et me ei kavatse kallale tungida...
Kordan veelkord- süstematiseerimine ja ainult!
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
7
-Muideks, “M-päev”, kas see oli ametlik väljend?
Ja, ja. Seda esines väga sageli. Näiteks on Nõukogude Liidu marssalil Rokossovski kirjutanud:
“Me teadsime, mida meil tuleb “M-päeval” teha. Kuid kui me avasime paketid, oli seal paljutki kirjas, kuid mitte seda, mis tuleb teha, kui meile tungib kallale vaenlane.”
-Niisiis, mobilisatsioonist, mis algas 19 augustil.
Mobilisatsioonist rääkides peame kõigepealt meenutama Boriss Mihhailovitš Šapošnikovi. Nõukogude Liidus oli vaid üks inimene, keda Stalin ees- ja isanime pidi kutsus: Boriss Mihhailovitš. See oli Šapošnikov, Nõukogude Liidu marssal. Tõsi küll, Ribbentropiga lepingu allakirjutamise ajal ei olnud ta veel marssal, vaid esimese järgu armeekomandör. Kui Molotov ja Ribbentrop lepingu alla kirjutas, seisis ta Stalini kõrval. Nad mõlemad seisid tagapool ja hõõrusid käsi. Veel 20-ndate teises pooles andis Šapošnikov välja muljetavaldava raamatu “Armee aju”. Selles raamatus seletab ta, mida mobilisatsioon endast kujutab. Mobilisatsioon on see, kui riik viiakse rahuaja rööbastest üle sõjaolukorda. Šapošnikov toob näite. Seisab tunnimees, tal on püstol kabuuris. See on rahuaeg. Aga siis sirutab käe, haarab püstoli ja vinnastas päästiku. See on mobilisatsioon. Edasi järgneb sõda. Šaposnikov hoiatab, et mobilisatsioon ei saa olla osaline, mobilisatsioon- see on sõda. Kui kauboi haaras püstoli ja vinnastas päästiku, siis tagasiteed enam ei ole. Kui me otsustasime alustada mobilisatsiooni, alustab seda ka vaenlane. Meie saame ja tahaksime peatuda, kuid vastane seda ei tea...Kui me haarasime püstoli ja vinnastasime päästiku, siis vastane püüab tulistada varem. Ta ju ei tea, mida me edasi teeme. Seepärast on tema huvides varem tulistada.
Šapošnikov töötas välja väga võimsa ja targa süsteemi. Ta selgitas, et lõvimamma, kes jahib sebrat, ei suuda teda taga ajades tabada, ta pole niimoodi loodud. Sestap jaguneb tema rünnak kahte ossa. Algul hiilib ta vaikselt ligemale, seejärel järgneb sööst. See sööst- avaliku mobilisatsiooni algus, ei tohi toimuda enne avaliku sõjategevuse algust.
Šapošnikov kirjutab kõigide riikide rumalusest Esimes Maailmasõjas. Kuulutati sõda ja kõik asusid oma armeesid mobiliseerima. Austria-Ungari, Saksamaa, Venemaa, Prantsusmaa. Vastase piir on avatud, tühi, liigu edasi. Aga mobilisatsioon pole veel lõpetatud. Kui kõik olid mobiliseeritud, suunduti piirile, kuid oli juba hilja. Kõik olid juba mobiliseerunud, lähenesid üksteisele- positsiooniline tupik. Šapošnikov soovitas läbi viia salajase mobilisatsiooni, mobiliseerides sissetungiks ründeešelonid veel enne sõjategevuse algust,
ning sõjategevuse alustamise korral suunata need ešelonid viivitamatult vastase territooriumile. Viivitamatult, võimaldamata tal mobilisatsiooni läbi viia, hõivates tema territooriumi. Ning nende vägede katte all mobiliseerida teine ešelon, kolmas jne.
“M-päev”- see oli salajase mobilisatsiooni lõpp ja löök vastase pihta, mille katte all võis juba häbenemata viia riigis läbi avalikku mobilisatsiooni.
-See on agressori kontseptsioon, mis mingil juhul ei kõlba kaitseks.
Mitte mingil juhul. Kusjuures see, kes võttis vastu otsuse mobilisatsiooniks (need on Šapošnikovi sõnad), võttis vastu otsuse sõjaks. Ta ei lahuta neid mõisteid. Mobilisatsioon ei saa olla osaline, see saab olla vaid üldine. Nagu ka rasedus ei saa olla osaline. Me alustasime mobilisatsiooni, tähendab, me võtsime vastu otsuse sõdida. Sellest kõrvale põigelda on võimatu.
Niisiis, 1939 aasta 19 augustil, kui Stalin näitas Hitlerile rohelist tuld, kutsuti Ribbentrop läbirääkimisteks kohale ning samaaegselt algas selsamal päeval Punaarmees salajane mobilisatsioon. Aga “M-päev” oli see päev, mil see salajane mobilisatsioon saavutab oma sihtmärgi. Kui salaja mobiliseeritud väed tungivad vastase territooriumile ning kuulutatakse välja “M-päev”, siis hakkame avalikult tegema seda, mille poole püüdleme.
-Salajane mobilisatsioon algas uute armede formeerimisest?
Diviiside, brigaadide, korpuste, armeede. Oletame, et 1939 aasta augustis oli meil neli tankikorpust. Neid kutsuti algul mehhaniseerituiks, pärast, alates 1938 aastast tanki ja hiljem uuesti mehaniseeritud korpusteks. Kui Hitler meile kahe aasta pärast kallale tungis, oli neid juba kakskümmend üheksa. 1939 aastal polnud meil ühtegi õhu-dessantvägede korpust. Kui Hitler kallale tungis, oli neid juba viis ja veel viis oli ettevalmistusstaadiumis. Kui valmistati ette ettepanekut Hitlerile Poola jagamiseks, siis NSVL Euroopa osas armeesid polnud. Sõjaväeringkondade koosseisus olid korpused, aga mitte armeed. Armeesid oli vaid kaks- Esimene Punalipuline ja Teine Punalipuline, mõlemad Kaug-Idas. Kui Hitler kallale tungis, oli armeesid juba 28. Kakskümmend kolm NSVL läänepiiridel ja veel viis teel sinna. Aga Kaug-Idas oli viis armeed. Kusjuures väga nõrka.
-Üleüldine mobilisatsioon ei puudutanud ainult armeed?
Jah, muidugi. Mobilisatsioon puudutas ka majandust. Eelkõige loodi näiteks lahingumoona rahvakomisariaat jms. Kogu tööstus viidi üle sõjaaja režiimile.
-Mida see tähendas?
Ressursside mobiliseerimist. 1940 aastal loodi niinimetatud “Tööjõureservid”. Miljonid alaealised saadeti sunniviisiliselt kasarmuolukorda, kinnitati sõjatehaste juurde ning sunniti orjama. Mehhanism oli lihtne. Kuulutati välja, et nõukogude rahva elujärg on tõusnud nii kõrgele, et õppimise eest kõrgemates koolides ning keskkooli lõpuklassides tuleb maksta. Täiesti imetlusväärne põhjendus- seoses tõusnud elatustasemega hakake palun õppimise eest maksma...Aga kodanikel polnud millegagi maksta. Sestap kukkus kõrgkoolidest ja vanematest klassidest kolinal rahvast välja. Jäid vaid need, kes suutsid maksta. Aga kõigi ülejäänute eest meie võim hoolitses. – “Tööjõureservidesse!” Sinna sattuti mobilisatsiooni alusel, aga sealt minema jooksmine (sattusid sinna ju 13-14 aastased) oli juba ühel astmel kriminaalkuriteoga. Ja selle eest lajatati täismõõdus karistusaeg ning topiti GULAGi. Ja liiati oli sealt jooksu minna hoopiski mitte lihtne. “Väljaõpe” kestis “tööjõureservides” kaks aastat koos tootmisnormide täitmisega. Sind õpetatakse, aga peale seda pead veel selle eest neli aastat sealsamas tehases, kuhu sind kinnistati, tööd tegema. Ilma mingi õiguseta töökoha ja –tingimuste vahetamiseks.
-Aga see on ju sunnitöö!
Mitte ainult alaealised, vaid ka täiskasvanud olid kinnistatud. Anti välja määrus, mis keelas ilma suunamiseta töökoha vahetuse. Nii näiteks ehitati Kuibõševis hiiglaslik lennukitehas. Ja võeti Moskvast terve tsehh ja viidi üle Kuibõševi. Või Amuuri äärsesse Komsomolskisse. Keelduda ei olnud inimestel õigust. Talurahvas kinnistati kolmekümnendate algul, töölised aga kolmekümnendate lõpul.
-Huvitav vastuolu. Kolmekümnendate algul kui valitses metsik inseneride puudus, tööstust aga oli vaja ehitada, meelitati kõrgematesse koolidesse rahvast. Töölisfakulteetide jmt kaudu. Kõiki, kes vaid tahtsid, valmistati lühendatud kursustel ette kõrgkoolidesse astumiseks. Aga 1939 aastal oli situatsioon vastupidine, vaja oli lihttöölisi, insenere jätkus.
Isegi mitte nii! Need, kes olid sobivas vanuses, lihtsalt “riisuti” kokku, vanemate klasside õpilased “Tööjõureservidesse” , üliõpilased aga aeti sõjaväkke ning tehti sõjakoolide kursantideks. Nagu näiteks minu isa, tema astus tööstusinstituuti, aga võeti sõjaväkke.
-Kas ta võeti sõjakooli?
Ei, algul teenis aasta sõdurina. Aasta jäi veel, ta lootis pärast seda õppimist jätkata. Aga talle öeldi, et lähed õppima sõjakooli. Ja soovi ei küsitud.
-Mobilisatsiooniga?
Just et mobiliseeriti. Ka näiteks Nõukogude Liidu Marssali Viktor Georgjevitš Kulikovi mälestustes on kirjeldatud sarnane situatsioon, 1939 aastal sattus ta jalaväekooli. Lõpetas selle 1941 aasta 19 juunil ja jõudis saada leitnandi auastme. Minu isa ei jõudnud.
-Tuleb välja, et mobilisatsioonimehanism majanduses on selline: kõigi vanusegruppide ootamatu sõjaväkke korjamine, tekkinud vaakum aga täidetakse koolilaste ja üliõpilastega.
Ainult koolilastega. Üliõpilased saadeti sõjakoolidesse.
-Selles siis põhiliselt seisneski majanduse üleviimine sõjaaja relssidele?
Just nimelt. Esineb korraga keegi Paša Angelina ja kutsub üles sadat tuhandet sõbrannat traktorile istuma. Valmistati ette ligi 200 000 naistraktoristi põllumajanduse tarbeks. Tema kutsus ülesse sadat tuhandet, mobiliseeriti aga kakssada tuhat. Meeste eest hoolitses Punaarmee, korjates nad oma tiiva alla, aga naised vahetasid neid kõikjal välja- tehased komplekteeriti naistega, traktoribrigaadid koosnesid naistest, kolhoosidesse jäid järele vaid naised.
-Tähendab varjatud mobilisatsioon eeldas kiiret, kahe-kolme aasta jooksul toimuvat armee ja sõjatööstuse plahvatuslikku kasvu. Kogu maa üleviimist lõplikult sunnitööle.
Jah. Kõigist oma raamatutest armastan ma kõige rohkem “M-päeva” Mitte seetõttu, et ta oleks kuidagi eriliselt hea, vaid seepärast, et tegu on materjaliga, mida saab tõestada nagu geomeetria teoreemi.
Harilikult kutsuti sõjaväkke kolmandik kutsealuste kontingendist. Ülejäänud sõjaväes ei teeninud. Aga 1939 aasta 19 augustil võtab seltsimees Stalin vastu otsuse ülemnõukogu neljanda erakorralise istungjärgu kokkukutsumise kohta. Millegipärast oli talle tarvis erakorralist istungjärku. 31. augustil teeb seltsimees Vorosilov ettekande üleüldise sõjaväekohustuse sisseviimise hädavajalikusest, aga esimese septembri hommikul, üheaegselt saksamaa sissetungiga Poolasse, võtab see istungjärk vastu seaduse üleüldisest sõjaväekohustusest. Ja meile seletatakse, et tegu oli väga õige ja täiesti loogilise otsusega, seadus võeti vastu juba alanud Teise Maailmasõja tingimustes. Kuid see, kes andis delegaatidele käsu koguneda Moskvasse ja seadus vastu võtta, mõtles sellele juba 19 augustil! Hitler ei teadnud, et ta alustas esimesel septembril Teist Maailmasõda, aga Stalin korraldas juba 19 augustil Moskvas, et noh, poisid, tulge Moskvasse, alanud Teise Maailmasõja tingimustes on vaja vastu võtta seadus üleüldisest sõjaväekohust. Vahva, mis? 1939 aasta kolmandal septembril kuulutasid Prantsusmaa ja Inglismaa Saksamaale sõja ning Hitler oli sellest uudisest jahmunud. Ta ei olnud arvestanud sündmuste sellist pööret. Teise Maaimasõtta sattus ta rumalusest. Aga vaat seltsimees Vorošilov kandis rahvadesindajatele juba 1939 aasta 31 augustil ette, et ilma üleüldise sõjaväekohustuseta me enam kuidagi läbi ei saa. Kuniks Hitler oli vaenlane ja inimsööja, seniks saime läbi, aga niipea, kui lepingu alla kirjutasime, hakkasime kirvest teritama.
Muideks, samal päeval, esimesel septembril, viidi sisse ka alampolkovniku auaste. Sinnani olid meil nooremleitnant, leitnant, vanemleitnant. Need olid “kuubikud” Edasi tulid vanemohvitserid, kapten, major, polkovnik. Vastavalt üks, kaks või kolm “liiprit”. Kui 1939 aasta 1 septembril ilmus alampolkovnik, siis hakkas ta kandma kolme “liiprit”, polkovnik aga nelja.
-Muideks, “M-päev”, kas see oli ametlik väljend?
Ja, ja. Seda esines väga sageli. Näiteks on Nõukogude Liidu marssalil Rokossovski kirjutanud:
“Me teadsime, mida meil tuleb “M-päeval” teha. Kuid kui me avasime paketid, oli seal paljutki kirjas, kuid mitte seda, mis tuleb teha, kui meile tungib kallale vaenlane.”
-Niisiis, mobilisatsioonist, mis algas 19 augustil.
Mobilisatsioonist rääkides peame kõigepealt meenutama Boriss Mihhailovitš Šapošnikovi. Nõukogude Liidus oli vaid üks inimene, keda Stalin ees- ja isanime pidi kutsus: Boriss Mihhailovitš. See oli Šapošnikov, Nõukogude Liidu marssal. Tõsi küll, Ribbentropiga lepingu allakirjutamise ajal ei olnud ta veel marssal, vaid esimese järgu armeekomandör. Kui Molotov ja Ribbentrop lepingu alla kirjutas, seisis ta Stalini kõrval. Nad mõlemad seisid tagapool ja hõõrusid käsi. Veel 20-ndate teises pooles andis Šapošnikov välja muljetavaldava raamatu “Armee aju”. Selles raamatus seletab ta, mida mobilisatsioon endast kujutab. Mobilisatsioon on see, kui riik viiakse rahuaja rööbastest üle sõjaolukorda. Šapošnikov toob näite. Seisab tunnimees, tal on püstol kabuuris. See on rahuaeg. Aga siis sirutab käe, haarab püstoli ja vinnastas päästiku. See on mobilisatsioon. Edasi järgneb sõda. Šaposnikov hoiatab, et mobilisatsioon ei saa olla osaline, mobilisatsioon- see on sõda. Kui kauboi haaras püstoli ja vinnastas päästiku, siis tagasiteed enam ei ole. Kui me otsustasime alustada mobilisatsiooni, alustab seda ka vaenlane. Meie saame ja tahaksime peatuda, kuid vastane seda ei tea...Kui me haarasime püstoli ja vinnastasime päästiku, siis vastane püüab tulistada varem. Ta ju ei tea, mida me edasi teeme. Seepärast on tema huvides varem tulistada.
Šapošnikov töötas välja väga võimsa ja targa süsteemi. Ta selgitas, et lõvimamma, kes jahib sebrat, ei suuda teda taga ajades tabada, ta pole niimoodi loodud. Sestap jaguneb tema rünnak kahte ossa. Algul hiilib ta vaikselt ligemale, seejärel järgneb sööst. See sööst- avaliku mobilisatsiooni algus, ei tohi toimuda enne avaliku sõjategevuse algust.
Šapošnikov kirjutab kõigide riikide rumalusest Esimes Maailmasõjas. Kuulutati sõda ja kõik asusid oma armeesid mobiliseerima. Austria-Ungari, Saksamaa, Venemaa, Prantsusmaa. Vastase piir on avatud, tühi, liigu edasi. Aga mobilisatsioon pole veel lõpetatud. Kui kõik olid mobiliseeritud, suunduti piirile, kuid oli juba hilja. Kõik olid juba mobiliseerunud, lähenesid üksteisele- positsiooniline tupik. Šapošnikov soovitas läbi viia salajase mobilisatsiooni, mobiliseerides sissetungiks ründeešelonid veel enne sõjategevuse algust,
ning sõjategevuse alustamise korral suunata need ešelonid viivitamatult vastase territooriumile. Viivitamatult, võimaldamata tal mobilisatsiooni läbi viia, hõivates tema territooriumi. Ning nende vägede katte all mobiliseerida teine ešelon, kolmas jne.
“M-päev”- see oli salajase mobilisatsiooni lõpp ja löök vastase pihta, mille katte all võis juba häbenemata viia riigis läbi avalikku mobilisatsiooni.
-See on agressori kontseptsioon, mis mingil juhul ei kõlba kaitseks.
Mitte mingil juhul. Kusjuures see, kes võttis vastu otsuse mobilisatsiooniks (need on Šapošnikovi sõnad), võttis vastu otsuse sõjaks. Ta ei lahuta neid mõisteid. Mobilisatsioon ei saa olla osaline, see saab olla vaid üldine. Nagu ka rasedus ei saa olla osaline. Me alustasime mobilisatsiooni, tähendab, me võtsime vastu otsuse sõdida. Sellest kõrvale põigelda on võimatu.
Niisiis, 1939 aasta 19 augustil, kui Stalin näitas Hitlerile rohelist tuld, kutsuti Ribbentrop läbirääkimisteks kohale ning samaaegselt algas selsamal päeval Punaarmees salajane mobilisatsioon. Aga “M-päev” oli see päev, mil see salajane mobilisatsioon saavutab oma sihtmärgi. Kui salaja mobiliseeritud väed tungivad vastase territooriumile ning kuulutatakse välja “M-päev”, siis hakkame avalikult tegema seda, mille poole püüdleme.
-Salajane mobilisatsioon algas uute armede formeerimisest?
Diviiside, brigaadide, korpuste, armeede. Oletame, et 1939 aasta augustis oli meil neli tankikorpust. Neid kutsuti algul mehhaniseerituiks, pärast, alates 1938 aastast tanki ja hiljem uuesti mehaniseeritud korpusteks. Kui Hitler meile kahe aasta pärast kallale tungis, oli neid juba kakskümmend üheksa. 1939 aastal polnud meil ühtegi õhu-dessantvägede korpust. Kui Hitler kallale tungis, oli neid juba viis ja veel viis oli ettevalmistusstaadiumis. Kui valmistati ette ettepanekut Hitlerile Poola jagamiseks, siis NSVL Euroopa osas armeesid polnud. Sõjaväeringkondade koosseisus olid korpused, aga mitte armeed. Armeesid oli vaid kaks- Esimene Punalipuline ja Teine Punalipuline, mõlemad Kaug-Idas. Kui Hitler kallale tungis, oli armeesid juba 28. Kakskümmend kolm NSVL läänepiiridel ja veel viis teel sinna. Aga Kaug-Idas oli viis armeed. Kusjuures väga nõrka.
-Üleüldine mobilisatsioon ei puudutanud ainult armeed?
Jah, muidugi. Mobilisatsioon puudutas ka majandust. Eelkõige loodi näiteks lahingumoona rahvakomisariaat jms. Kogu tööstus viidi üle sõjaaja režiimile.
-Mida see tähendas?
Ressursside mobiliseerimist. 1940 aastal loodi niinimetatud “Tööjõureservid”. Miljonid alaealised saadeti sunniviisiliselt kasarmuolukorda, kinnitati sõjatehaste juurde ning sunniti orjama. Mehhanism oli lihtne. Kuulutati välja, et nõukogude rahva elujärg on tõusnud nii kõrgele, et õppimise eest kõrgemates koolides ning keskkooli lõpuklassides tuleb maksta. Täiesti imetlusväärne põhjendus- seoses tõusnud elatustasemega hakake palun õppimise eest maksma...Aga kodanikel polnud millegagi maksta. Sestap kukkus kõrgkoolidest ja vanematest klassidest kolinal rahvast välja. Jäid vaid need, kes suutsid maksta. Aga kõigi ülejäänute eest meie võim hoolitses. – “Tööjõureservidesse!” Sinna sattuti mobilisatsiooni alusel, aga sealt minema jooksmine (sattusid sinna ju 13-14 aastased) oli juba ühel astmel kriminaalkuriteoga. Ja selle eest lajatati täismõõdus karistusaeg ning topiti GULAGi. Ja liiati oli sealt jooksu minna hoopiski mitte lihtne. “Väljaõpe” kestis “tööjõureservides” kaks aastat koos tootmisnormide täitmisega. Sind õpetatakse, aga peale seda pead veel selle eest neli aastat sealsamas tehases, kuhu sind kinnistati, tööd tegema. Ilma mingi õiguseta töökoha ja –tingimuste vahetamiseks.
-Aga see on ju sunnitöö!
Mitte ainult alaealised, vaid ka täiskasvanud olid kinnistatud. Anti välja määrus, mis keelas ilma suunamiseta töökoha vahetuse. Nii näiteks ehitati Kuibõševis hiiglaslik lennukitehas. Ja võeti Moskvast terve tsehh ja viidi üle Kuibõševi. Või Amuuri äärsesse Komsomolskisse. Keelduda ei olnud inimestel õigust. Talurahvas kinnistati kolmekümnendate algul, töölised aga kolmekümnendate lõpul.
-Huvitav vastuolu. Kolmekümnendate algul kui valitses metsik inseneride puudus, tööstust aga oli vaja ehitada, meelitati kõrgematesse koolidesse rahvast. Töölisfakulteetide jmt kaudu. Kõiki, kes vaid tahtsid, valmistati lühendatud kursustel ette kõrgkoolidesse astumiseks. Aga 1939 aastal oli situatsioon vastupidine, vaja oli lihttöölisi, insenere jätkus.
Isegi mitte nii! Need, kes olid sobivas vanuses, lihtsalt “riisuti” kokku, vanemate klasside õpilased “Tööjõureservidesse” , üliõpilased aga aeti sõjaväkke ning tehti sõjakoolide kursantideks. Nagu näiteks minu isa, tema astus tööstusinstituuti, aga võeti sõjaväkke.
-Kas ta võeti sõjakooli?
Ei, algul teenis aasta sõdurina. Aasta jäi veel, ta lootis pärast seda õppimist jätkata. Aga talle öeldi, et lähed õppima sõjakooli. Ja soovi ei küsitud.
-Mobilisatsiooniga?
Just et mobiliseeriti. Ka näiteks Nõukogude Liidu Marssali Viktor Georgjevitš Kulikovi mälestustes on kirjeldatud sarnane situatsioon, 1939 aastal sattus ta jalaväekooli. Lõpetas selle 1941 aasta 19 juunil ja jõudis saada leitnandi auastme. Minu isa ei jõudnud.
-Tuleb välja, et mobilisatsioonimehanism majanduses on selline: kõigi vanusegruppide ootamatu sõjaväkke korjamine, tekkinud vaakum aga täidetakse koolilaste ja üliõpilastega.
Ainult koolilastega. Üliõpilased saadeti sõjakoolidesse.
-Selles siis põhiliselt seisneski majanduse üleviimine sõjaaja relssidele?
Just nimelt. Esineb korraga keegi Paša Angelina ja kutsub üles sadat tuhandet sõbrannat traktorile istuma. Valmistati ette ligi 200 000 naistraktoristi põllumajanduse tarbeks. Tema kutsus ülesse sadat tuhandet, mobiliseeriti aga kakssada tuhat. Meeste eest hoolitses Punaarmee, korjates nad oma tiiva alla, aga naised vahetasid neid kõikjal välja- tehased komplekteeriti naistega, traktoribrigaadid koosnesid naistest, kolhoosidesse jäid järele vaid naised.
-Tähendab varjatud mobilisatsioon eeldas kiiret, kahe-kolme aasta jooksul toimuvat armee ja sõjatööstuse plahvatuslikku kasvu. Kogu maa üleviimist lõplikult sunnitööle.
Jah. Kõigist oma raamatutest armastan ma kõige rohkem “M-päeva” Mitte seetõttu, et ta oleks kuidagi eriliselt hea, vaid seepärast, et tegu on materjaliga, mida saab tõestada nagu geomeetria teoreemi.
Harilikult kutsuti sõjaväkke kolmandik kutsealuste kontingendist. Ülejäänud sõjaväes ei teeninud. Aga 1939 aasta 19 augustil võtab seltsimees Stalin vastu otsuse ülemnõukogu neljanda erakorralise istungjärgu kokkukutsumise kohta. Millegipärast oli talle tarvis erakorralist istungjärku. 31. augustil teeb seltsimees Vorosilov ettekande üleüldise sõjaväekohustuse sisseviimise hädavajalikusest, aga esimese septembri hommikul, üheaegselt saksamaa sissetungiga Poolasse, võtab see istungjärk vastu seaduse üleüldisest sõjaväekohustusest. Ja meile seletatakse, et tegu oli väga õige ja täiesti loogilise otsusega, seadus võeti vastu juba alanud Teise Maailmasõja tingimustes. Kuid see, kes andis delegaatidele käsu koguneda Moskvasse ja seadus vastu võtta, mõtles sellele juba 19 augustil! Hitler ei teadnud, et ta alustas esimesel septembril Teist Maailmasõda, aga Stalin korraldas juba 19 augustil Moskvas, et noh, poisid, tulge Moskvasse, alanud Teise Maailmasõja tingimustes on vaja vastu võtta seadus üleüldisest sõjaväekohust. Vahva, mis? 1939 aasta kolmandal septembril kuulutasid Prantsusmaa ja Inglismaa Saksamaale sõja ning Hitler oli sellest uudisest jahmunud. Ta ei olnud arvestanud sündmuste sellist pööret. Teise Maaimasõtta sattus ta rumalusest. Aga vaat seltsimees Vorošilov kandis rahvadesindajatele juba 1939 aasta 31 augustil ette, et ilma üleüldise sõjaväekohustuseta me enam kuidagi läbi ei saa. Kuniks Hitler oli vaenlane ja inimsööja, seniks saime läbi, aga niipea, kui lepingu alla kirjutasime, hakkasime kirvest teritama.
Muideks, samal päeval, esimesel septembril, viidi sisse ka alampolkovniku auaste. Sinnani olid meil nooremleitnant, leitnant, vanemleitnant. Need olid “kuubikud” Edasi tulid vanemohvitserid, kapten, major, polkovnik. Vastavalt üks, kaks või kolm “liiprit”. Kui 1939 aasta 1 septembril ilmus alampolkovnik, siis hakkas ta kandma kolme “liiprit”, polkovnik aga nelja.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
8
-Millal võeti vastu armeemäärustik? Ja vastavalt millistele määrustele planeeriti lahingutegevust?
Armees on palju määrustikke. On rivimäärustik, distsiplinaarmäärustik, siseteenistuse määrustik, vahtkonnamäärustik. Taktikalisel tasemel juhinduvad allüksused ja väeosad lahingumäärustikust. BUP (bojevoi ustav pehhotõ) jalaväe lahingumäärustik, BUBA (Bojevoi ustav bombardirovotšnõi aviatsi)- pommituslennuväe lahingumäärustik. Jne. Aga operatiiv ja strateegilisel tasemel, s.t. diviisist ja kõrgemale, määrab kõigi jaoks ühtne välimäärustik. Määrustikke uuendatakse ning täiustatakse pidevalt. 1939 aastal jõustus PU-39 (Polevoi ustav-välimäärustik). Ainult üks fraas sellest:
“Punaarmeest saab kõige pealetungivam armee kunagi pealetunginud armeedest”. Ning edasi kõik samas vaimus. Aga mulle seletatakse: “Seda ju ei allkirjastatud!” See tähendab, et see pole kinnitatud. Õige- tiitellehel ilutseb “Projekt”. Aga eelnenud PU-36 oli ära muudetud, PU-39 aga trükitud ja vägedesse laiali jaotatud. Selle järgi õpiti ja õpetati sõjaväeakadeemiates, viidi läbi õppusi ja manöövreid, planeeriti sõda ning selle järgi tegutsesid väed. Ja mingit teist määrustikku ei eksisteerinud. Muideks, ega eelnev PU-36 polnud milleski parem, lihtsalt see ei olnud nii avameelne, aga nägi ette samu tegevusi. Kinnitava allkirja puudumine seletub lihtsalt. Ladvikus toimus äge purelemine. Midagi võetakse vastu, aga jäetakse praoke pagemiseks. Näiteks oli “Süvalahingu pidamise ajutine instruktsioon”. “Ajutine instruktsioon!!” Ehk siis, kui sind hakatakse selle pärast süüdistama, et sa oled rahvavaenlane, siis ütledki, et see on ju ajutine, mitte pidev.
Aga mingit teist pole, on ainult ajutine.
Või siis “ÜK(b)P ajaloo lühikursus”. Kui mõnda, kasvõi seltsimees Stalinit, hakatakse noomima, miks seda või teist pole kajastatud, siis võite alati öelda: “No seltsimehed, see on ju lühikursus!!”
Niisiis oli meil PU projekt. Mingeid muid dokumente ei ole ega tule. On projekt, mille järgi tegutses kogu Punaarmee. Töötav ja tegutsev projekt, selles oligi asi. Aastaid püüan ma seda hankida, kuid kuskil, absoluutselt kusagil pole. Hä vitatud ja jäljed kaotatud…
Stalin teadis juba 1939 aasta 19 augustil, et ta seab kogu maal sisse üleüldise sõjaväekohustuse. See võimaldas suurendada armee koosseisu momentaalselt kuni viie ja poole miljoni inimeseni(tänapäeval räägitakse juba, et enamgi). Teenistusajaks kehtestati kaks aastat. Et mitte inimesi ehmatada.
Niisiis, Stalin Ülemnõukogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumist ning 1939 aasta 1 septembril võetakse vastu uus seadus. Aga ta ei saanud mitte mõista, et kahe aasta pärast, 1941 aasta esimesel septembril, tuleb see inimmass kodudesse laiali lasta. Või…peab see mass enne esimest septembrit hakkama sõdima.
-Aga majanduslik surve riigile on sellise armee suuruse muutumise puhul niivõrd üüratu, et kõik kaotab mõtte, kui sõda ei alustata.
Tegu oli kogu riigi laostamisega. Armeed polnud millegagi toita, sest karja arvukus oli väiksem kui 1916 aastal. Aga 1916 aasta oli juba niigi loomalik aasta, kõik mehed olid rindel, eided pidasid Venemaa majandust üleval. Tegu oli Esimese Maailmasõja aegse kriisiaastaga. Meil aga oli rahuajal karja arvukus väiksem kui 1916 aastal. Ja riik ei suutnud ennastki toita. See tähendab, et selline mobilisatsioon tähendas kas sõda või riigi majanduslikku kollapsit. Ainuüksi olukord transpordis tähendas midagi!
-Millised momendid osutavad veel juuli algusele kui oletatavale daatumile Saksamaale kallaletungimiseks? Teised ajaloolased, kes tahes või tahtmata teid toetavad, on kõik enam-vähem nõus, et juuli. Vaieldakse rohkem selle üle, kas jutt käis kuuendast juulist, nagu Teie oma “M-päevas” kirjutate, või kümnendast, või viieteistkümnendast…
Vaat sellised. TASSi teadaanne oli kõlanud, teise ešeloni väed hakkasid liikuma. Siin minu ees on arvud. Näiteks Ivan Stepanovitš Konevi 19 armee, millest me alles rääkisime, omas koosseisus 110 339 inimest, 20-nes armee 113 093 inimest, 21 armee 106 112 inimest, 22-ne armee 83 162 inimest, 24-s armee 88 029 inimest, kuueteistkümnes armee omas 1443 tanki. Kujutage ette- 1443 tanki. Kui Hitler tungis Poolale kallale, oli tal alla 4000 tanki, siin aga on ainuüksi ühes Taga-Baikalist saabunud teise strateegilise ešeloni armees 1443 tanki.
Nad kõik liiguvad. Ning lõpliku koondumise kuupäev on kindlalt paika pandud- 10 juuli 1941. Ja mulle öeldakse, et see ongi kuupäev- 10 juuli 1941. Kuupäev, millal pidi olema koondunud teine ešelon. Järelikult pidi Punaarmee astuma sõtta peale kümnendat juulit. Tundub, et nii! Aga ei ole.
Sest kõik meie sõjaeelsed õpikud räägivad sellest, et oodata teise ešeloni koondumist pole lihtsalt mõtet. Ja see leidis mitmekordselt kinnitust. Näiteks alustab NSVL sõda Jaapani vastu. See on selline näidissõda, nagu ka Saksamaa vastu, ainukese vahega, et Jaapani vastu läks õnneks, aga Saksamaa vastu mitte. Sõda Jaapaniga on meile selleks näidiseks, mille põhjal me kontrollime sõda Saksamaaga.
Kõiki 1941 aasta “vigu” korrati 1945 aastal. Lennuväljad viidi piiri äärde, samuti komandopunktid jne. Ning toimus vägede gigantne ümberpaiknemine läänest itta. Viies armee, viiekümne kolmas, kolmekümne üheksas…ja niisiis, arvati, et milleks meile kogu teise ešeloni koondumine, kui tal pole seal kuskil koonduda. Aga kui esimene ešelon hakkab liikuma, siis tema asemele mahajäetud kasarmutesse, laagritesse, mahalaadimispunktidesse- vaat sinna saabubki teine ešelon. Pole vaja oodata tema saabumist. Sestap ka minu järeldus- mitte peale, vaid enne kümnendat juulit.
Kuuenda kuupäeva koha pealt võime vaielda…kui mitte just see, et tegu oli pühapäevaga. Stalin armastas pühapäeviti kallale tungida.
-Mihhail Meltjuhhovi artiklis on öeldud, et Suvorovi ainuke argument, miks ta arvas sõda algavat kuuendal juulil, oli Stalini armastus pühapäevahommikuste kallaletungide vastu.
Ei, see pole nii. Kuigi Stalin armastas tõepoolest pühapäeva hommikuti kallale tungida. Nagu ka Hitler, muideks. Seda esiteks. Aga teiseks ja see on põhiline- see oli viimane pühapäev enne teise strateegilise ešeloni lõplikku koondumist.
Ja paljutähenduslikud vihjed. Nagu see: armeekindral Ivanov, Kindralstaabi ülema asetäitja, kirjutas, et Hitleril õnnestus meid ennetada kaks nädalat. Kuidas “ennetada”? Ainuüksi sellega ta kinnitab, et sõda oli ennetav. Ja seda kõneleb nõukogude armeekindral, kusjuures ametlikult!
Mida tähendab ennetada? Kui ma valmistan ette kaitset, kuidas saab mind ennetada? Vaat näiteks Kaug-Idas istuti kaevikutes, blindaažides. Ja äkki tungisid jaapanlased kallale. No kuidas nad said meid “ennetada”? Mida tähendab-“ennetasid kaks nädalat”?
-“M-päevas” meenutate kindral Vlassovi ülekuulamisi, mille käigus ta kinnitas Punaarmee pealetungikavatsusi. Kus neid tsiteeriti?
Vlassovi ülekuulamise protokoll 1942 aasta 8 augustist säilitatakse Freiburgis, Bundeswehri keskarhiivis. Seda protokolli on palju kurdi avaldatud, lõike sellest trükkis ka 1992 aasta 27 oktoobril “Krasnaja Zvezda”. Sealsamas Freiburgis säilitatakse ka teisi nõukogude kindralite ülekuulamisprotokolle. Lukini, Ponedelini, Truhhini…
Kui jutt läheb toetumisest allikatele, siis tuleb siinkohal veel märkida, et meie ametlik sõjaajalugu toetub väga harva dokumentidele. Näiteks räägib meie ametlik ajalugu, et Stalin hävitas nelikümmend tuhat väejuhti ja sõjaväeülemat. Mina küsin- kallid seltsimehed, kust see on võetud? On teil dokumente, mis seda numbrit kinnitaksid? Kes seda esimesena väitis? Leidsin ise dokumendi, torkasin nemadki sinna ninapidi sisse. Dokumendis oli aga kirjutatud, et oli nelikümmend tuhat erru lastud. Kelledest pärast suur osa tagasi võeti. Mina toetun märksa sagedamini dokumentidele kui minu vastased.
Mis aga puudutab kriitikat minu aadressil…no siin on üks näidis sellisest kriitikast. Mina kirjutasin, et sakslased oleks pidanud enne NSVL kallaletungimist ette valmistama kuus miljonit kasukat. Volkogonov naeris selle peale metsikult:
“ Nad ju planeerisid Nõukogude Liidu vallutamist kolme kuu jooksul!”. Mina räägin, et kolm kuud kolmeks kuuks, pärast tuleb ju ikkagi talv. Partisanidega võidelda, okupatsiooniteenistust korraldada jne. Nii et rumal naer.
Asi on selles, et ei Garejev, ei Volkogonov ega keegi teine sõjaväe ülemustest, kes suuri tähti pagunitel kannavad, pole mind kunagi konkreetselt kritiseerinud. Kui Gorejev kirjutab midagi minu kohta, siis kirjutab ta minust mööda. Ta ei süüdista mind milleski, mingites ebaõigetes faktides näiteks. Ta pealkirjatseb. Nagu ülejäänudki. Kõige hiilgavam näide on Gorodetski “Müüt “Jäälõhkujast”” Meie teosed asuvad erinevatel tasanditel ja ei ristu kuskil.
-Aga millegagi ju Gorodetski “Jäälõhkuja juures ei nõustunud?!
Mitte millegagi! Avaldus, mis sealt tuli, kõlas:”No ei hakka ma ju ometigi Suvoroviga vaidlema!” Ja jutustab seal, et lendas Inglismaale kohale Hess, kirjeldas, millega teda seal toideti, milline diplomaat kellele mida ütles…Minu jutule ei oma see mingisugust seost, ei poolt, ei vastu…See ei ristu minu teemadega vähimalgi määral.
-Aga katseid tõsisteks vastuväideteks ei olnud?
Ei. Olid norimised pisiasjade kallal. Näiteks üks “väga võimas” paljastus. Mina räägin, et kui tankil on mootor ahtris, ülekanne aga ees, siis tuleb mootori ühendamiseks ülekandega kasutada kardaani. Aga kui sul läheb kardaanvõll läbi terve tanki, siis tuleb torni põrand (selle pöörlev osa) tõsta kardaanvõlli kohale. See kõik viib tanki kõrguse kasvule, aga kõrguse iga sentimeetri eest tuleb maksta lisasoomusega. Soomus aga- see on kaal, liigne kaal on aga nagu inimesele koti kartulitega kuuendale korrusele joosta. Esineb siis üks onu, naerab hirmsal kombel ja räägib, et kardaani olemasolu ei avalda mõju tanki kõrgusele, vaid hoopis tanki korpuse kõrgusele. Vaat tanki korpus muutub kõrgemaks. Oh, jah…Kui tanki korpus muutus kõrgemaks, aga sul on ikka seesama torn ja seesama vedrustus, siis muutus ka tank kõrgemaks. Vaat niimoodi “püüdis” ta mind kinni!
-Internetis on üks väga aktiivne isik, lisaks kõigele veel kommunist, mul on olnud temaga kokkupuutumist. Kirjutas paar artiklit, mis tema sõnul “lükkavad Suvorovi ümber”. Tema põhitees on see, et ei mäleta enam millises raamatus, kuid teie poolt toodud statistika hääletustest natside kasuks 1932 aastal olid valed. Ma isegi ei tundnud huvi, olid need õiged või mitte. Järeldus sellest oli aga see, et kui juba sellelt tabati, on ka kõik ülejäänu kokku valetatud…
Ja-jah. Ma sain nende numbritega selgust. Asi oli selles, et seal oli ju mitmeid hääletusi, need toimusid üksteise järel. Ja kui ma need numbrid tõin- ma ju ei mõelnud neid ise välja, kirjutasin nad samuti kuskilt välja, mingist allikast- siis mingi nõukogude allikas tõi sellised numbrid, mina kordasin neid. Tuli välja, et tegelikult olid numbrid teised. Ja mis siis? Võtke ühed numbrid või teised, üldpilt sellest ju ei muutu-oma käitumisega tagasid kommunistid Hitleri võidu.
-Asi pole üldse numbrites, asi on loogikas: inimene teatab sellise tobeda materjali alusel, et lükkas Suvorovi ümber. Toona, muideks, lõppes meie vaidlus täiesti rabavalt, Ma ütlesin:” Hästi. Kui te ta ümber lükkasite, siis olge nii kena, poolel leheküljekesel, palun, pange kirja “Jäälõhkuja” põhiteesid ja see, millised neist te ümber lükkasite” Ja kõik. Vaikus.
Veelgi naljakam oli see, kui hiljuti vestlesin ühe sümpaatse sakslasega, väga kvalifitseeritud ajaloolasega, ning küsisin temalt, kes sakslastest võiks osaleda diskussioonis sellel teemal ja seal esineda, vastas ta: “Poliitkorrektsuse kaalutlustel ei leia te ühtki saksa ajaloolast, kes sõltub oma töös grantidest ning kes oleks nõus Suvorovi toetuseks esinema. Mitte seepärast, et nad poleks temaga nõus, vaid seetõttu, et nad langeksid süsteemist välja.”
Alles hiljuti esitati mulle veel üks hirmus süüdistus. Ma vaikin juudiprobleemist. Artikkel nii kõlaski:”Peamisest Suvorov vaikis!”
-Aga miks oleks tulnud sellest rääkida?
Ei tea. Ja kurat seda teab, kuidas veel juuditeemat Stalini Hitlerile kallaletungi teemaga siduda.
-Kas oleks võimalik lühidalt visandada “Jäälõhkuja” ja “M-päeva” läbivad ideed. Inimestele, kes neid raamatuid pole lugenud. Kontseptsioon ja põhiargumendid.
Esiteks poleks peale Esimese Maailmasõja lõppu praktiliselt ükski riik saanud alustada Teist Maailmasõda. Kuna: Inglismaa oli seotud oma koloniaalküsimustega, armee oli tal väike, laevasti aga hiiglaslik, et kaitsta oma kolooniaid ja ühendusteid nendega. Suurbritannial polnud mingit põhjust sõda plaanida, tal polnud Euroopa kontinendeil mingeid ambitsioone.
Ka Prantsusmaal polnud mingit huvi sõda alustada. Kuna Verssaillesi rahulepinguga sai ta niigi kõik, mida soovis ning lisaks sellele ehitas oma piiridele Hiina müüri sarnast kaitseliini- tähendab, tegu oli puhtakujulise kaitsestrateegiaga. Saksamaa oli täiesti desarmeeritud, ei hakka loetlemagi, mida ja kui palju jäeti neile järele, kuid Saksamaa kui sõjaline ja sõjatehniline suurriik oli täielikult likvideeritud ning eioleks suutnud mingit sõda alustada.
Nendes tingimustes oleks Nõukogude liit võinud elada ja rõõmustada. Aga NSVL tegi kõik, et aidata Saksamaal asuda sõjaks valmistumise teele. Õpetati saksa tankiste, lendureid jne. Küsimus- kelle vastu? Loomulikult mitte enda vastu. Tähendab ülejäänud Euroopa vastu.
-Ühes kolmekümnendate alguse brošüüris nägin ma sellist arvestust. Punaarmee koosseisus 1931 aastal oli nii- ja niimitu inimest. Kõigi naabrite (Soome, Bulgaaria, Rumeenia, kõigi-kõigi) summaarne sõjavägi oli nii- ja niimitu tuhat inimest. Et Punaarmee suudaks neid kõiki võita, peaks tal olema nii- ja niipalju inimesi. Mingi meeletus, jampslik doktriin, mis eeldas, et kõik need väikeriigid ühinevad ning tungivad Nõukogude Liidule kallale.
Loomulikult, täielik jama. Keegi loomulikult nõukogude Liidule kallale tungida ei saanud, aga Nõukogude Liit valmistas Saksamaad ette uueks sõjaks.
Teiseks, Stalin aitas Hitleri võimule.
Kolmandaks- kogu Nõukogude Liidu sisepoliitika oli allutatud agressiivsele välispoliitikale, kuna NSVL ei suutnud eksisteerida kõrvuti normaalsete riikidega. Sestap oli relvatootmine riigis viidud koletuslikule tasemele, kuid neid ei toodetud mitte oma riigi kodanike kaitseks, sest nende relvade tootmiseks organiseerisid Stalin ja tema käealused miljonite ohvritega näljahäda. Milleks toota relvi, kui inimeste hukkumine on selle tootmise ainuke tulemus.
Edasi! Kui Stalin poleks tahtnud Saksamaaga sõdida, oleks ta pidanud säilitama neutraalsete riikide vööndi Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Siis poleks Saksamaa ootamatult kallale tungida. Kuid Stalin koos Hitleriga jagasid Poola, rajasid Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahele ühise piiri. Stalin nihutas oma piirid Saksamaaga kokku kõikjal, kus see vähegi võimalik oli, Soomest Rumeeniani. Põhja-Jäämerest Musta mereni. Kõik naaberriigid muutusid Nõukogude Liidu ohvriteks. Kaasa arvatud Leedu, kel polnud 1939 aastal NõukogudeLiiduga isegi ühist piiri.
Järgmine moment. Teine Maailmasõda oli Nõukogude Liidu poolt 1939 aastal puhtalt ette kavatsetud ning Nõukogude Liit oli algusest peale- 1939 aasta augustist- selles osaline. Ning oli Hitleri liitlane, koos Hitleriga alistasid nad EuroopaStalini mõte oli selles, et Hitleri kätega purustada Euroopa, seejärel aga lämmatada Hitler. Nagu ta Ježovi kätega hävitas oma potentsiaalsed vastased ja isegi need, kes oleksid nendeks võinud saada, pärast aga litsus Ježovi enda laiaks. Ning seda kõike nimetati “ježovluseks”, kuigi tegelikult oli tegu puhtakujulise stalinlusega.
Kõike, mida tehti Nõukogude Liidus kaitseks, hakati peale seda, kui Stalin mõistis, et ta võib anda Hitlerile hoobi , et Hitler on end sidunud Teise Maailmasõjaga, hävitama nimg Punaarmee valmistus eranditult ette rünnakuks.
Ning viimane. Nõukogude Liidu purustamine 1941 aastal seletub sellega, et kõik plaanid, kõik ettevalmistused – kõik oli suunatud just rünnakuks, kaitseks ei tehtud midagi.
-Millal võeti vastu armeemäärustik? Ja vastavalt millistele määrustele planeeriti lahingutegevust?
Armees on palju määrustikke. On rivimäärustik, distsiplinaarmäärustik, siseteenistuse määrustik, vahtkonnamäärustik. Taktikalisel tasemel juhinduvad allüksused ja väeosad lahingumäärustikust. BUP (bojevoi ustav pehhotõ) jalaväe lahingumäärustik, BUBA (Bojevoi ustav bombardirovotšnõi aviatsi)- pommituslennuväe lahingumäärustik. Jne. Aga operatiiv ja strateegilisel tasemel, s.t. diviisist ja kõrgemale, määrab kõigi jaoks ühtne välimäärustik. Määrustikke uuendatakse ning täiustatakse pidevalt. 1939 aastal jõustus PU-39 (Polevoi ustav-välimäärustik). Ainult üks fraas sellest:
“Punaarmeest saab kõige pealetungivam armee kunagi pealetunginud armeedest”. Ning edasi kõik samas vaimus. Aga mulle seletatakse: “Seda ju ei allkirjastatud!” See tähendab, et see pole kinnitatud. Õige- tiitellehel ilutseb “Projekt”. Aga eelnenud PU-36 oli ära muudetud, PU-39 aga trükitud ja vägedesse laiali jaotatud. Selle järgi õpiti ja õpetati sõjaväeakadeemiates, viidi läbi õppusi ja manöövreid, planeeriti sõda ning selle järgi tegutsesid väed. Ja mingit teist määrustikku ei eksisteerinud. Muideks, ega eelnev PU-36 polnud milleski parem, lihtsalt see ei olnud nii avameelne, aga nägi ette samu tegevusi. Kinnitava allkirja puudumine seletub lihtsalt. Ladvikus toimus äge purelemine. Midagi võetakse vastu, aga jäetakse praoke pagemiseks. Näiteks oli “Süvalahingu pidamise ajutine instruktsioon”. “Ajutine instruktsioon!!” Ehk siis, kui sind hakatakse selle pärast süüdistama, et sa oled rahvavaenlane, siis ütledki, et see on ju ajutine, mitte pidev.
Aga mingit teist pole, on ainult ajutine.
Või siis “ÜK(b)P ajaloo lühikursus”. Kui mõnda, kasvõi seltsimees Stalinit, hakatakse noomima, miks seda või teist pole kajastatud, siis võite alati öelda: “No seltsimehed, see on ju lühikursus!!”
Niisiis oli meil PU projekt. Mingeid muid dokumente ei ole ega tule. On projekt, mille järgi tegutses kogu Punaarmee. Töötav ja tegutsev projekt, selles oligi asi. Aastaid püüan ma seda hankida, kuid kuskil, absoluutselt kusagil pole. Hä vitatud ja jäljed kaotatud…
Stalin teadis juba 1939 aasta 19 augustil, et ta seab kogu maal sisse üleüldise sõjaväekohustuse. See võimaldas suurendada armee koosseisu momentaalselt kuni viie ja poole miljoni inimeseni(tänapäeval räägitakse juba, et enamgi). Teenistusajaks kehtestati kaks aastat. Et mitte inimesi ehmatada.
Niisiis, Stalin Ülemnõukogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumist ning 1939 aasta 1 septembril võetakse vastu uus seadus. Aga ta ei saanud mitte mõista, et kahe aasta pärast, 1941 aasta esimesel septembril, tuleb see inimmass kodudesse laiali lasta. Või…peab see mass enne esimest septembrit hakkama sõdima.
-Aga majanduslik surve riigile on sellise armee suuruse muutumise puhul niivõrd üüratu, et kõik kaotab mõtte, kui sõda ei alustata.
Tegu oli kogu riigi laostamisega. Armeed polnud millegagi toita, sest karja arvukus oli väiksem kui 1916 aastal. Aga 1916 aasta oli juba niigi loomalik aasta, kõik mehed olid rindel, eided pidasid Venemaa majandust üleval. Tegu oli Esimese Maailmasõja aegse kriisiaastaga. Meil aga oli rahuajal karja arvukus väiksem kui 1916 aastal. Ja riik ei suutnud ennastki toita. See tähendab, et selline mobilisatsioon tähendas kas sõda või riigi majanduslikku kollapsit. Ainuüksi olukord transpordis tähendas midagi!
-Millised momendid osutavad veel juuli algusele kui oletatavale daatumile Saksamaale kallaletungimiseks? Teised ajaloolased, kes tahes või tahtmata teid toetavad, on kõik enam-vähem nõus, et juuli. Vaieldakse rohkem selle üle, kas jutt käis kuuendast juulist, nagu Teie oma “M-päevas” kirjutate, või kümnendast, või viieteistkümnendast…
Vaat sellised. TASSi teadaanne oli kõlanud, teise ešeloni väed hakkasid liikuma. Siin minu ees on arvud. Näiteks Ivan Stepanovitš Konevi 19 armee, millest me alles rääkisime, omas koosseisus 110 339 inimest, 20-nes armee 113 093 inimest, 21 armee 106 112 inimest, 22-ne armee 83 162 inimest, 24-s armee 88 029 inimest, kuueteistkümnes armee omas 1443 tanki. Kujutage ette- 1443 tanki. Kui Hitler tungis Poolale kallale, oli tal alla 4000 tanki, siin aga on ainuüksi ühes Taga-Baikalist saabunud teise strateegilise ešeloni armees 1443 tanki.
Nad kõik liiguvad. Ning lõpliku koondumise kuupäev on kindlalt paika pandud- 10 juuli 1941. Ja mulle öeldakse, et see ongi kuupäev- 10 juuli 1941. Kuupäev, millal pidi olema koondunud teine ešelon. Järelikult pidi Punaarmee astuma sõtta peale kümnendat juulit. Tundub, et nii! Aga ei ole.
Sest kõik meie sõjaeelsed õpikud räägivad sellest, et oodata teise ešeloni koondumist pole lihtsalt mõtet. Ja see leidis mitmekordselt kinnitust. Näiteks alustab NSVL sõda Jaapani vastu. See on selline näidissõda, nagu ka Saksamaa vastu, ainukese vahega, et Jaapani vastu läks õnneks, aga Saksamaa vastu mitte. Sõda Jaapaniga on meile selleks näidiseks, mille põhjal me kontrollime sõda Saksamaaga.
Kõiki 1941 aasta “vigu” korrati 1945 aastal. Lennuväljad viidi piiri äärde, samuti komandopunktid jne. Ning toimus vägede gigantne ümberpaiknemine läänest itta. Viies armee, viiekümne kolmas, kolmekümne üheksas…ja niisiis, arvati, et milleks meile kogu teise ešeloni koondumine, kui tal pole seal kuskil koonduda. Aga kui esimene ešelon hakkab liikuma, siis tema asemele mahajäetud kasarmutesse, laagritesse, mahalaadimispunktidesse- vaat sinna saabubki teine ešelon. Pole vaja oodata tema saabumist. Sestap ka minu järeldus- mitte peale, vaid enne kümnendat juulit.
Kuuenda kuupäeva koha pealt võime vaielda…kui mitte just see, et tegu oli pühapäevaga. Stalin armastas pühapäeviti kallale tungida.
-Mihhail Meltjuhhovi artiklis on öeldud, et Suvorovi ainuke argument, miks ta arvas sõda algavat kuuendal juulil, oli Stalini armastus pühapäevahommikuste kallaletungide vastu.
Ei, see pole nii. Kuigi Stalin armastas tõepoolest pühapäeva hommikuti kallale tungida. Nagu ka Hitler, muideks. Seda esiteks. Aga teiseks ja see on põhiline- see oli viimane pühapäev enne teise strateegilise ešeloni lõplikku koondumist.
Ja paljutähenduslikud vihjed. Nagu see: armeekindral Ivanov, Kindralstaabi ülema asetäitja, kirjutas, et Hitleril õnnestus meid ennetada kaks nädalat. Kuidas “ennetada”? Ainuüksi sellega ta kinnitab, et sõda oli ennetav. Ja seda kõneleb nõukogude armeekindral, kusjuures ametlikult!
Mida tähendab ennetada? Kui ma valmistan ette kaitset, kuidas saab mind ennetada? Vaat näiteks Kaug-Idas istuti kaevikutes, blindaažides. Ja äkki tungisid jaapanlased kallale. No kuidas nad said meid “ennetada”? Mida tähendab-“ennetasid kaks nädalat”?
-“M-päevas” meenutate kindral Vlassovi ülekuulamisi, mille käigus ta kinnitas Punaarmee pealetungikavatsusi. Kus neid tsiteeriti?
Vlassovi ülekuulamise protokoll 1942 aasta 8 augustist säilitatakse Freiburgis, Bundeswehri keskarhiivis. Seda protokolli on palju kurdi avaldatud, lõike sellest trükkis ka 1992 aasta 27 oktoobril “Krasnaja Zvezda”. Sealsamas Freiburgis säilitatakse ka teisi nõukogude kindralite ülekuulamisprotokolle. Lukini, Ponedelini, Truhhini…
Kui jutt läheb toetumisest allikatele, siis tuleb siinkohal veel märkida, et meie ametlik sõjaajalugu toetub väga harva dokumentidele. Näiteks räägib meie ametlik ajalugu, et Stalin hävitas nelikümmend tuhat väejuhti ja sõjaväeülemat. Mina küsin- kallid seltsimehed, kust see on võetud? On teil dokumente, mis seda numbrit kinnitaksid? Kes seda esimesena väitis? Leidsin ise dokumendi, torkasin nemadki sinna ninapidi sisse. Dokumendis oli aga kirjutatud, et oli nelikümmend tuhat erru lastud. Kelledest pärast suur osa tagasi võeti. Mina toetun märksa sagedamini dokumentidele kui minu vastased.
Mis aga puudutab kriitikat minu aadressil…no siin on üks näidis sellisest kriitikast. Mina kirjutasin, et sakslased oleks pidanud enne NSVL kallaletungimist ette valmistama kuus miljonit kasukat. Volkogonov naeris selle peale metsikult:
“ Nad ju planeerisid Nõukogude Liidu vallutamist kolme kuu jooksul!”. Mina räägin, et kolm kuud kolmeks kuuks, pärast tuleb ju ikkagi talv. Partisanidega võidelda, okupatsiooniteenistust korraldada jne. Nii et rumal naer.
Asi on selles, et ei Garejev, ei Volkogonov ega keegi teine sõjaväe ülemustest, kes suuri tähti pagunitel kannavad, pole mind kunagi konkreetselt kritiseerinud. Kui Gorejev kirjutab midagi minu kohta, siis kirjutab ta minust mööda. Ta ei süüdista mind milleski, mingites ebaõigetes faktides näiteks. Ta pealkirjatseb. Nagu ülejäänudki. Kõige hiilgavam näide on Gorodetski “Müüt “Jäälõhkujast”” Meie teosed asuvad erinevatel tasanditel ja ei ristu kuskil.
-Aga millegagi ju Gorodetski “Jäälõhkuja juures ei nõustunud?!
Mitte millegagi! Avaldus, mis sealt tuli, kõlas:”No ei hakka ma ju ometigi Suvoroviga vaidlema!” Ja jutustab seal, et lendas Inglismaale kohale Hess, kirjeldas, millega teda seal toideti, milline diplomaat kellele mida ütles…Minu jutule ei oma see mingisugust seost, ei poolt, ei vastu…See ei ristu minu teemadega vähimalgi määral.
-Aga katseid tõsisteks vastuväideteks ei olnud?
Ei. Olid norimised pisiasjade kallal. Näiteks üks “väga võimas” paljastus. Mina räägin, et kui tankil on mootor ahtris, ülekanne aga ees, siis tuleb mootori ühendamiseks ülekandega kasutada kardaani. Aga kui sul läheb kardaanvõll läbi terve tanki, siis tuleb torni põrand (selle pöörlev osa) tõsta kardaanvõlli kohale. See kõik viib tanki kõrguse kasvule, aga kõrguse iga sentimeetri eest tuleb maksta lisasoomusega. Soomus aga- see on kaal, liigne kaal on aga nagu inimesele koti kartulitega kuuendale korrusele joosta. Esineb siis üks onu, naerab hirmsal kombel ja räägib, et kardaani olemasolu ei avalda mõju tanki kõrgusele, vaid hoopis tanki korpuse kõrgusele. Vaat tanki korpus muutub kõrgemaks. Oh, jah…Kui tanki korpus muutus kõrgemaks, aga sul on ikka seesama torn ja seesama vedrustus, siis muutus ka tank kõrgemaks. Vaat niimoodi “püüdis” ta mind kinni!
-Internetis on üks väga aktiivne isik, lisaks kõigele veel kommunist, mul on olnud temaga kokkupuutumist. Kirjutas paar artiklit, mis tema sõnul “lükkavad Suvorovi ümber”. Tema põhitees on see, et ei mäleta enam millises raamatus, kuid teie poolt toodud statistika hääletustest natside kasuks 1932 aastal olid valed. Ma isegi ei tundnud huvi, olid need õiged või mitte. Järeldus sellest oli aga see, et kui juba sellelt tabati, on ka kõik ülejäänu kokku valetatud…
Ja-jah. Ma sain nende numbritega selgust. Asi oli selles, et seal oli ju mitmeid hääletusi, need toimusid üksteise järel. Ja kui ma need numbrid tõin- ma ju ei mõelnud neid ise välja, kirjutasin nad samuti kuskilt välja, mingist allikast- siis mingi nõukogude allikas tõi sellised numbrid, mina kordasin neid. Tuli välja, et tegelikult olid numbrid teised. Ja mis siis? Võtke ühed numbrid või teised, üldpilt sellest ju ei muutu-oma käitumisega tagasid kommunistid Hitleri võidu.
-Asi pole üldse numbrites, asi on loogikas: inimene teatab sellise tobeda materjali alusel, et lükkas Suvorovi ümber. Toona, muideks, lõppes meie vaidlus täiesti rabavalt, Ma ütlesin:” Hästi. Kui te ta ümber lükkasite, siis olge nii kena, poolel leheküljekesel, palun, pange kirja “Jäälõhkuja” põhiteesid ja see, millised neist te ümber lükkasite” Ja kõik. Vaikus.
Veelgi naljakam oli see, kui hiljuti vestlesin ühe sümpaatse sakslasega, väga kvalifitseeritud ajaloolasega, ning küsisin temalt, kes sakslastest võiks osaleda diskussioonis sellel teemal ja seal esineda, vastas ta: “Poliitkorrektsuse kaalutlustel ei leia te ühtki saksa ajaloolast, kes sõltub oma töös grantidest ning kes oleks nõus Suvorovi toetuseks esinema. Mitte seepärast, et nad poleks temaga nõus, vaid seetõttu, et nad langeksid süsteemist välja.”
Alles hiljuti esitati mulle veel üks hirmus süüdistus. Ma vaikin juudiprobleemist. Artikkel nii kõlaski:”Peamisest Suvorov vaikis!”
-Aga miks oleks tulnud sellest rääkida?
Ei tea. Ja kurat seda teab, kuidas veel juuditeemat Stalini Hitlerile kallaletungi teemaga siduda.
-Kas oleks võimalik lühidalt visandada “Jäälõhkuja” ja “M-päeva” läbivad ideed. Inimestele, kes neid raamatuid pole lugenud. Kontseptsioon ja põhiargumendid.
Esiteks poleks peale Esimese Maailmasõja lõppu praktiliselt ükski riik saanud alustada Teist Maailmasõda. Kuna: Inglismaa oli seotud oma koloniaalküsimustega, armee oli tal väike, laevasti aga hiiglaslik, et kaitsta oma kolooniaid ja ühendusteid nendega. Suurbritannial polnud mingit põhjust sõda plaanida, tal polnud Euroopa kontinendeil mingeid ambitsioone.
Ka Prantsusmaal polnud mingit huvi sõda alustada. Kuna Verssaillesi rahulepinguga sai ta niigi kõik, mida soovis ning lisaks sellele ehitas oma piiridele Hiina müüri sarnast kaitseliini- tähendab, tegu oli puhtakujulise kaitsestrateegiaga. Saksamaa oli täiesti desarmeeritud, ei hakka loetlemagi, mida ja kui palju jäeti neile järele, kuid Saksamaa kui sõjaline ja sõjatehniline suurriik oli täielikult likvideeritud ning eioleks suutnud mingit sõda alustada.
Nendes tingimustes oleks Nõukogude liit võinud elada ja rõõmustada. Aga NSVL tegi kõik, et aidata Saksamaal asuda sõjaks valmistumise teele. Õpetati saksa tankiste, lendureid jne. Küsimus- kelle vastu? Loomulikult mitte enda vastu. Tähendab ülejäänud Euroopa vastu.
-Ühes kolmekümnendate alguse brošüüris nägin ma sellist arvestust. Punaarmee koosseisus 1931 aastal oli nii- ja niimitu inimest. Kõigi naabrite (Soome, Bulgaaria, Rumeenia, kõigi-kõigi) summaarne sõjavägi oli nii- ja niimitu tuhat inimest. Et Punaarmee suudaks neid kõiki võita, peaks tal olema nii- ja niipalju inimesi. Mingi meeletus, jampslik doktriin, mis eeldas, et kõik need väikeriigid ühinevad ning tungivad Nõukogude Liidule kallale.
Loomulikult, täielik jama. Keegi loomulikult nõukogude Liidule kallale tungida ei saanud, aga Nõukogude Liit valmistas Saksamaad ette uueks sõjaks.
Teiseks, Stalin aitas Hitleri võimule.
Kolmandaks- kogu Nõukogude Liidu sisepoliitika oli allutatud agressiivsele välispoliitikale, kuna NSVL ei suutnud eksisteerida kõrvuti normaalsete riikidega. Sestap oli relvatootmine riigis viidud koletuslikule tasemele, kuid neid ei toodetud mitte oma riigi kodanike kaitseks, sest nende relvade tootmiseks organiseerisid Stalin ja tema käealused miljonite ohvritega näljahäda. Milleks toota relvi, kui inimeste hukkumine on selle tootmise ainuke tulemus.
Edasi! Kui Stalin poleks tahtnud Saksamaaga sõdida, oleks ta pidanud säilitama neutraalsete riikide vööndi Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Siis poleks Saksamaa ootamatult kallale tungida. Kuid Stalin koos Hitleriga jagasid Poola, rajasid Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahele ühise piiri. Stalin nihutas oma piirid Saksamaaga kokku kõikjal, kus see vähegi võimalik oli, Soomest Rumeeniani. Põhja-Jäämerest Musta mereni. Kõik naaberriigid muutusid Nõukogude Liidu ohvriteks. Kaasa arvatud Leedu, kel polnud 1939 aastal NõukogudeLiiduga isegi ühist piiri.
Järgmine moment. Teine Maailmasõda oli Nõukogude Liidu poolt 1939 aastal puhtalt ette kavatsetud ning Nõukogude Liit oli algusest peale- 1939 aasta augustist- selles osaline. Ning oli Hitleri liitlane, koos Hitleriga alistasid nad EuroopaStalini mõte oli selles, et Hitleri kätega purustada Euroopa, seejärel aga lämmatada Hitler. Nagu ta Ježovi kätega hävitas oma potentsiaalsed vastased ja isegi need, kes oleksid nendeks võinud saada, pärast aga litsus Ježovi enda laiaks. Ning seda kõike nimetati “ježovluseks”, kuigi tegelikult oli tegu puhtakujulise stalinlusega.
Kõike, mida tehti Nõukogude Liidus kaitseks, hakati peale seda, kui Stalin mõistis, et ta võib anda Hitlerile hoobi , et Hitler on end sidunud Teise Maailmasõjaga, hävitama nimg Punaarmee valmistus eranditult ette rünnakuks.
Ning viimane. Nõukogude Liidu purustamine 1941 aastal seletub sellega, et kõik plaanid, kõik ettevalmistused – kõik oli suunatud just rünnakuks, kaitseks ei tehtud midagi.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
9
-Suuremat osa Suvorovi oponentidest ärritab ja viib endast välja juba ainuüksi idee, nagu oleks NSVL 1941 aastal valmistunud Saksamaale kallale tungima ning et sellised ettevalmistused toimusid. Sellel positsioonil pole teadusega vähimatki ühist. Pigem on tegu traditsiooniliste nõukogude propaganda stereotüüpsete valede jätkumisega.
Minu nõndanimetatud “oponentide” säärane vaatenurk on nii häbiks nii kogu meie rahvale kui ka meie ajaloole. Sest kui isegi jätta kõrvale, kellel on õigus ja kellel mitte, kui vaid abstraktselt ideele vaadata, siis on nende vaatepunkt amoraalne. Tuleb välja, et NSVL pidas fašismiga pealesunnitud sõda ning me oleme Euroopa vabastajad vastu tahtmist, nagu oleme vastu tahtmist ka antifašistid. Poleks Hitler kallale tunginud, oleksime jäänudki temaga sõpradeks, oleksime koos šampust joonud, koos Euroopat alistanud, toimetanud ühiselt nagu näiteks Poolas ning punalipud oleksidki jäänud nii Saksamaa kui ka NSVL koonduslaagrite kohal lehvima.
Just nii vaidleski mulle vastu Nõukogude Liidu Marssal Viktor Georgievitš Kulikov. Sõdis ta 1941 aasta 22 juunist. Aga siis tuleb ju välja, et Teie, Viktor Georgjevits, olete antifašist vastu tahtmist. Kui meile poleks kallale tungitud, oleksitegi jäänud ustavaks hitlerlaseks. Vaat Vlassov, kes vangi sattus, hakkas sakslastega koostööd tegema, mis oli halb. Aga milline on vahe Tema ja Teie vahel?
Teie teenisite armees, mis oli Hitlerile liitlaseks. Ja ka Vlassov teenis armees, mis oli Hitleri liitlaseks. Milles on siis vahe? Lihtsalt Hitler võttis Vlassovi teenistusse, aga Teiega ei tahtnud tegemist teha. Kogu vahe. Aga oleks tahtnud, oleksite tões ja usus teda teeninud. Tuleb ju nii välja?
-Mind on samuti alati pannud imestama, miks arvatakse, et oletus sellest, nagu valmistunuks NSVL Saksamaale kallale tungima, peaks mingilgi määral NSVL kompromiteerima. Et muidu oli nagu hea, aga siis oleks olnud paha. Peale seda kõike, mis Hitler oli juba jõudnud toime panna, tundub, et tema avalikuks vaenlaseks saamine oleks maa reputatsioonile vaid kasuks.
Liit Saksamaaga- see kompromiteerib Nõukogude Liitu. Kui öeldakse, et 1939 aastal kirjutasime me alla lepigu Hitleriga, kuna meil ei jäänud muud üle ning läksime koos naabreid vallutama, et ise ellu jääda, siis see, andke andeks, on juba puhtalt kriminaalne, urkalik ellusuhtumine- sure sina täna ja mina suren tänu sellele ehk alles homme. Tapame ükskõik keda, pea-asi, et ise ellu jääme.
Minu kontseptsioon on isegi formaalselt palju patriootlikum. Sest ilmselt on üllam planeerida sõda Hitleriga, selmet liidus temaga alistada ülejäänud maailm. Viimane versioon on tunduvalt kompromiteerivam.
-Nendes arutlustes on üks moment, mis Suvorovi vastu töötab. See põhineb paradoksil, mida paljud võtavad ehtsa mündina. Tuleb välja, et liit Hitleriga on amoraalne, kallaletung talle aga oleks justkui moraalne. Oponentidel võtab selline teemapööre muidugi hoogu maha, aga sealjuures tekib selline väide, nagu oleks Stalin “hea” kallaletungiga kompenseerinud “halba” liitu. Eksisteerivad ajaloolased, kes toetavad “Suvorovi kontseptsiooni” ettevalmistustest kallaletungiks Saksamaale ning Euroopale, kuid loevad sealjuures Stalinlikku poliitikat täiesti õigeks ning õigustatuks. Õieti oleks teinud, kui oleks kallale tunginud. NSVL oleks avanenud pimestavad välispoliitilised võimalused.
Kuigi tegelikult ei saa reaalselt Stalini kavatsuste üllusest mitte mingil juhul rääkida, Stalin ju ei kavatsenud võidelda fašismiga ega karistada natse mingite pattude eest. Talle oli savi, kellele esimesena kallale tungida, kas natslikule Saksamaale või lääne demokraatiatele. Igal juhul kavatses ta need kõik purustada.
Üldiselt võib muidugi mõista, miks rahvamasse ärritab idee sellest, et Stalin võis planeerida kallaletungi Saksamaale. Esmalt ilmselt seetõttu, et taoline mõte tirib enda sabas veel teist väga ohtlikku mõtet. Kui nõustuda sellega, et Stalin valmistas ette kallaletungi, tekib loogiline küsimus- mis edasi? Ning seejärel veel üks- milline oli Stalini välispoliitika tervikuna, mida ta tahtis saavutada. Ja vastus tundub tulevat väga ebameeldiv: mingeid muid eesmärke, peale maailmavalitsemise, NSVL polnud. Ja variseb kokku harjumuspärane müüt nõukogude antifašismist, nõukogude rahva vabastusmissioonist jne.
Just-just, see kõiki ärritabki. Euroopast ei taha keegi rääkida.
-Ja veel üks väga huvitav psüholoogiline moment puhtalt nõukogude ajaloo tõlgendusest. Te jutustasite varem polkovnikust, kes luges sõja-ajaloo kursust. Sellest, et 22 juuni kohta tohtis rääkida, aga peksasaamisest Kiievi all enam mitte. Tegu on ju teadliku pettusega. Kas inimesed, kes seda rääkisid, teadsid, et tegu on valega?
Ei.
Kes siis selle vale konstrueeris?
Asi on selles, et seda konstrueeriti juba algusest saati. Juba 22 juunil kuulutati, et meile tungiti kallale ning kõik, mis oli enne seda, tuleb unustada. Ja kõik tahtsid unustada ning unustasidki. Või veel, me oleme ju ohvrid, meile tungiti kallale…
-Kaasa arvatud kindralid, kes seda kõike välja töötasid?
Noh…Asi on selles, et paljudel kadus see mälust. Nõukogude Liidus oli tavaks mäletada vaid seda, mis oli ohutu. Tervisele oli see kasulikum. Sest tõelisi mälestusi ei saanud kellegagi jagada. Kui ma oma raamatuid välja andsin, kus näppudel sai seletatud, kuis kõik toimus, hakkasin saama rindemeestelt kirju sisuga: “Jah, tõsi, nii oligi.” Aga sinnani nad kuidagi ei mõelnud selle peale ning ei meenutanud.
Aga kui jutt läheb nende plaanide väljatöötajatele, siis number üks oli kaitse rahvakomissar, Nõukogude Liidu marssal Semjon Konstantinovits Timošenko. Kes mitte kunagi mingeid mälestusi sõjast ei kirjutanud. Teda pressiti, nõuti, aga ta ei andnud alla. Ega ei kirjutanud. Tegu oli ausa inimesega. Ta mõistis, et tõde ei lasta kirjutada, valetada aga ei tahtnud. Number kaks oli Georgi Konstantinovits Žukov. Kindralstaabi ülem. Kõik plaanid olid tema käes. Ja vaat tema kirjutas memuaare küll. Oma raamatutes näitan, et kõik, mida ta kokku kirjutas, oli üks suur luiskamine. Žukov mõistis kõike, teadis, et valetab, see ronib tal igalt poolt välja.
Ma püüan teda pidevalt sõnast. Näiteks kirjutab ta, et et ta varem kahtles, kuid kui 21 juuni õhtul ilmusid ülejooksikud, “mõistsime- see on sõda!”. Aga veidi hiljem, mõni lehekülg tagapool, teatab, et seal kuski 22 juuni hommikul kella kolme paiku hakkab Stalinile helistama, see aga ei ärka, rumal Stalin selline.
Mina ütlen- oot-oot, pidage hoogu. Kui sulle, seltsimees Žukov, oli 21 juuni õhtul selge, et tungitakse kallale, ja sina istusid Stalini kabinetis ning Stalin keeras magama, siis kuidas sa seda lubasid?
Jamps tuleb välja! No mida sa tast kella kolme ajal äratama hakkasid, kui sulle juba eelmine õhtu kõik selge oli…memuaarides peaks see olema keskne, põhjapanev stseen: “21 juuni õhtuks oli mulle kõik selge, me istusime Stalini kabinetis, vaidlesime, sõimlesime, ta ei uskunud mind…”. Vaat talle oli kõik selge, aga ta istus ja oli vait ning hakkas siis kell kolm öösel Stalinile helistama, teda äratama. Žukovi valed on mul kahes spetsiaalselt temale pühendatud raamatus paljastatud, ja ka teistes raamatutes samuti, riburada pidi…
Veel üks inimene, kes selliseid plaane välja töötas, oli Nõukogude Liidu Marssal Vassilevski. Operatiiv-Peavalitsuse kindral-major. Valetas samuti.
-Aga olid ju veel kõrgema ešeloni sõjaväelased, kes kõike mõistsid, kes ringkondi käsutasid…
Jah, muidugi. Kuid nende seas on vähe neid, kes ellu jäid. Vähe jäi järele inimesi, kes oleks võinud memuaare kirjutada. Näe, näiteks Läänerinnet käsutas armeekindral Pavlov. Tema kraesse keerati kogu süü esimeste kaotuste eest ning lasti maha. Kindral-polkovnik Kirponoss, Edelarinde juht- hukkus lahingutes piiramisrõngast väljumisel. See oli meie kõige võimsam grupeering. Kiievi sõjaväeringkond muutus sõja algul Edelarindeks. Fjodor Issidorovitš Kuznetsov- kretiin, kes alustas sõda rinde juhatajana, kukkus sealt armeekomandöriks ning lõpetas sõja korpusekomandörina- Niimoodi tasakesi. Pehmelt öeldes mitte kõige targem inimene. Memuaare ei jätnud. Kes veel? Kindral-polkovnik Tšerevitšenko, Jakov Trofimovitš. Stalinil oli 22 juunil kakskümmend kaheksa täielikult hargnenud armeed, kaheksa armeekomandöri oli kindral-majorid, üheksateist kindral-leitnandid ning kõigest üks armeekomandör oli kindralpolkovnik. Tšerevitšenko. Käsutas kõige võimsamat kõikidest nõukogude armeedest, üheksandat. Mis millegipärast oli hargnenud Rumeenia piiril. Ja seesama Tšerevitšenko kirjeldas Kodusõda, aga Teisest Maailmasõjast vaikis. Aga oleks huvitav teada, miks kõige võimsam nõukogude armeedest hargnes just Rumeenia piiril.
Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonda käsutas kindral-leitnant Ivan Stepanovitš Konev. Enne sõda muutis ta kõik oma ringkonna lahinguüksused üheksateistkümnendaks armeeks, mis liikus Tšerkassõ alla. See oli teine strateegiline ešelon. Sinna nihutati seitse armeed, kaasa arvatud ka üheksateistkümnes. Sõja algusest ei kirjuta ta midagi, oma memuaare alustab ta 1945 aastast. Esimene raamat on pühendatud sõja lõpule. Aga teine raamat aastatele 1943-1944. Sõda kirjeldas Konev teisest otsast ning alguseni ei jõudnudki.
Mihail Fjodorovitš Lukin. Käsutas 16-ndat armeed, mis liikus Taga-Baikalist läände. Ka tema vaikis. Ja ei asunud samuti memuaaride kallale. Sel tasemel inimesed mõistsid kõike. Nõukogude liidus oli tsensuur ja oli enesetsensuur. Liigset ei räägitud. Kähvatad ebavajalikku ja mured on kaelas. Ka kõik eelnevad sündmused töötlesid mälu kõvasti. Järgnevad sündmused ladestusid eelnevatele, moonutades neid.
“Hitler tungis kallale!” See oli niivõrd šokeeriv, et kõik unustasid lihtsameelselt selle, mis toimus enne. Aga kes ka mäletas, see oli targu vait.
Näiteks armeekindral Batov, Pavel Ivanovitš. Oli Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna juhataja asetäitja. Enne sõda viidi ta üle Krimmi, seal valmistus ta dessantoperatsioonide läbiviimiseks. Aga kuhu võisid maabuda meie väed, kui neid laaditi laevadele Krimmis ja vaenlast meie territooriumil ei olnud? Oma memuaarides ei kirjuta ta sellest midagi. Mitte sõnagi sellest miks ja kuidas ta sinna sattus ja millega tegeles…
-Suvorovi raamatud on täidetud argumentidega, et Stalin valmistus Saksamaale kallale tungima. Proovime kokku korjata põhiargumendid. Need, mis ümberlükkamatult tõestavad, et ettevalmistused kallaletungiks tõepoolest käisid.
Esiteks- Oli kindlustuste liin vanal piiril, mille me demilitariseerisime ja maha jätsime.
Teiseks- Stalin ehitas uue kindlustatud liini piki uut piiri. Võidakse öelda, et näe, siin ongi kaitse…Ei! Tegu oli puhtalt pealetungiliinuga. Miks? Sest selle ette ei looddud mingeid takistusi, tulistamiseks ettenähtud kaitserajatised olid nihutatud otse vastu piiri. Ja ehitati seda kõike teisejärgulise tähtsusega suundades eesmärgiga saada võimalus võtta sealt vägesid ning koondada need löögirusikaks peasuundadele. Uued ehitatavad kindlustused ei olnud ette nähtud kaitseks.
Enne sõda eksisteerisid varakult ette valmistatud partisanisalgad, metsades olid salajased baasid relvade, lahingumoona, sidevahendite medikamentide jne. Varudega. Salgad kihutati laiali ning baasid likvideeriti.
Olid mineeritud kõik sillad, raudteejaamad, veevõtu kohad. See oli väga tähtis, sest agressori vägede varustamine strateegilistes mastaapides oli mõeldav vaid raudteid mööda. Raudteel liikus aga kõik vaid auru jõul, vedur ei saa liikuda ilma veeta, seda kulub tal koletuslikes kogustes. Kui meie taganemisel oleks kõik veetornid ja –pumbad õhitud, oleks kogu blitzkrieg lämbunud. Aga meie demineerisime selle kõik.
Piirivalvurid lõikasid oma lõikudes okastraattõketesse läbikäike.
-Lõikasid läbikäike?
Jah. Kelle tarvis? Agressorile? Piirisillad demineeriti. Kelle huvides? Agressori?
Piirile oli paisatud ligi neli miljonit kaardikomplekti. Kõik olid Euroopa kaardid. Enda territooriumi jaoks kaarte polnud. Riik valmistus täielikult sõjaks vaid võõral territooriumil.
-Kas need kaardid on saksa arhiivides olemas.
Mul endalgi on, lausa kodus. On kaart 1941 aasta märtsist, Ida-Preisimaa. Ülal on kiri “Kindralstaap” jne…
Järgmine moment. 1941 aasta juuni algul ja mai lõpul lasti tohututes kogustes välja punaarmee võitlejatele ning nooremale kom. koosseisule mõeldud vene-saksa vestmikke. Neid trükiti Moskvas, Kiievis, Minskis, Leningradis…Vene-saksa vestmik-sõnastikud, mida saab kasutada vaid Saksamaa territooriumil.
Järgmiseks. Kirjutati laule. Selliseid nagu “Veliki den nastal”, plaat lasti välja miljonilistes tiraažides.
Ja niisiis: “Zbruczi kohal, Zbruczi kohal läheb punavägi. Me õpetame meie riiki armastama, Timošenko juhib meid. Tuli marssalile meelde meie kangelaslik tee, meenutas ta kahekümnendat aastat, vaatas nagu kotkas oma vägedele ja käsutas “Edasi!”. Ja läksime me äikesepilvena, nagu vaid meie oskame, et fasistlik kõnts puruks lüüa. Me lähme lahingutega edasi, ja kuhu ka ei vaata, on Timošenko meiega, Timošenko juhib meid.”
Räägin, et vennad, no ei olnud midagi taolist, ei vaadanud ta kotkana vägedele ja ei käsutanud “Edasi!”
See laul on kirjutatud pärast 1940 aasta seitsmendat maid. Sest enne seda ei olnud Timosenko marssal. Keegi poleks julgenud luuletustes nimetada Timošenkot marssaliks enne, kui seltsimees Stalin talle sellise auastme omistas. Laul on kirjutatud peale 1940 aasta seitmendat maid ja enne 1941 aasta juunit. Aga kui algas sõda, unustati laul. Ei tulnud välja… “Zbruczi kohal…Timosenko kõige ees…” Liduti ju kuni Moskvani, Timosenko kõige ees. Või kuidas käsite seda mõista.
Aga “Veliki den nastal”- see pole niisama, see on Šostakovitš!
-Kus need laulud eksisteerivad?
Kasvõi minu juures. Ma leidsin need. Praegu dikteerin “Jäälõhkujat” CD-le, tahtsin ka need laulud sinna peale panna, kuid materjali kogunes nii palju, et laulud tuli välja lõigata. Kuid minu tulevastes töödes kõlaavad need ilmtingimata.
Niisiis, olid meil kindlustatud rajoonid- need hävitati. Olid juba rahu ajal loodud partisanisalgad. Tähendab, vaenlane saabub ja nemad juba tegutsevad. Need aeti laiali.
Järgmiseks. Oli ka kindlustusrada. Vaenlane tungib meie territooriumile, meil aga lendavad kõik sillad õhku. Proovi ehitada sildu üle 41 000 jõekese ja suurema jõe NSVL Euroopa osas. Õhku pidid lendama kõik jaamad, veevarustus…Kõik see katkestati ning hakati ehitama piiri poole kulgevaid raudteeliine, laiendama teid jne. Loodi kümme raudteevägede brigaadi, aga üks brigaad on kolm-neli tuhat inimest. Need brigaadid pidid kitsa vahega Euroopa raudteed ehitama ümber laia rööpavahega nõukogude standardile. Neil oli olemas ka vastav varustus ning ettevalmistus.
Järgmine moment. Dnepri flotill. Dnepri sillad võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Needki olid kõik lõhkamiseks ette valmistatud. Aga et vaenlane ei saaks ületuskohti rajada, oli loodud Dnepri flotill. Mis 1940 aastal laiali saadeti. Kui Hitler oleks jõudnud Dneprini, oleks sillad õhitud ja Dneprit mööda sõidaksid rasked monitorid. Tollal polnud neid kuramuse veehoidlaid samuti, ning Dnepr oli lai. Vasak kallas- madalikud, võsa, soostunud- seal oleks võinud kaatreid peita…niipea, kui oli kuulda, et sakslased kuskil ülepääse ehitavad, kargad välja, pommitad selle ürituse laiali ning poed taas põõsasse. Seal on kõik umbe kasvanud, soo ja linnud…
Aga nagu öeldud, likvideeriti see flotill ning tehti ühest Dnepri flotillist kaks. Üks- Pinski flotill- viidi voolu mööda üles jõe lätete juurde. Seal ehitati talvel soode kaudu Dnepri-Bugi kanal, et ühendada Dnepri bassein Bugiga. Bugi kaudu oli võimalik väljuda Vislale, sealt edasi aga Saksa jõgedele. Kõik see valmistatigi 1940 aastal ette.
Aga teine osa lasti mööda jõge alla kuni jõesuudmeni, läbis selle teekonna ning jõudis Doonau suudmeni. Meil oli hästi väikene nõukogude territoorium Doonau suudmes. Keegi Doonau suudme kaudu Nõukogude Liidule kallale tungida ei saanud. Seal on madalikud, sood jne. Aga sinna suunati võimsad jõelaevad. Milleks? Aga selleks, et nööda Doonaud üles tõusta.
Nõukogude armeedest võimsaim oli hargnenud mitte Saksamaa, vaid Rumeenia vastu. Piki piiri paiknes kaks mägiarmeed. Meie piiril mägesid pole, küll aga on need Rumeenia territooriumil. Eesmärgiks- lõigata ära Rumeenia nafta.
Edasi. Õhu-dessantväed. Kaitsesõjas puudun nende järele vajadus. Meie probleem kaitsesõjas on see, kuidas omi vägesid piiramisrõngast välja tuua, mitte aga sinna uusi visata. Partisanisalkade asemel, mis laiali aeti, hakati aga formeerima õhu-dessantvägede korpusi. 1941 aasta juuniks oli viis korpust lahinguvalmis ning viie hargnemine pooleli.
Järgmiseks. Nõukogude Liit viis läbi salajase mobilisatsiooni. Ning selle põhjal kutsuti sõjaväkke niipalju inimesi, et riigi majandus osutus olevat kokkuvarisemise serval. Me juba rääkisime sellest, et 1939 aasta 1 septembrist viidi sisse üleüldine sõjaväekohustus. Miks? Sest sel päeval algas Teine Maailmasõda. Kuid Hitler ei teadnud esimesel septembril, et algas Teine Maailmasõda. Kui kolmandal septembril kuulutas Inglismaa ja tema järel Prantsusmaa Saksamaale sõja, oli see Hitleri jaoks šokk. Ta oli arvanud, et Poolaga läheb samuti kui Austria ühendamise või Tšehhiga.
Kuid selgus, et Poolat talle ei andestata. Ja niisiis, Hitler ei teadnud, et esimesel septembril algas Teine Maailmasõda…
Viies sisse üleüldise sõjaväekohustuse, suurendas Stalin ühe hoobiga poolteiselt miljonilt viiele ja poolele. Pluss veel reservistid. Ja need viis ja pool miljonit tuli koju lasta 1941 aasta esimesel septembril. See tähendab, et enne esimest septembrit pidi Stalin sõda alustama. Või kõik need miljonid koju laskma.
-Suuremat osa Suvorovi oponentidest ärritab ja viib endast välja juba ainuüksi idee, nagu oleks NSVL 1941 aastal valmistunud Saksamaale kallale tungima ning et sellised ettevalmistused toimusid. Sellel positsioonil pole teadusega vähimatki ühist. Pigem on tegu traditsiooniliste nõukogude propaganda stereotüüpsete valede jätkumisega.
Minu nõndanimetatud “oponentide” säärane vaatenurk on nii häbiks nii kogu meie rahvale kui ka meie ajaloole. Sest kui isegi jätta kõrvale, kellel on õigus ja kellel mitte, kui vaid abstraktselt ideele vaadata, siis on nende vaatepunkt amoraalne. Tuleb välja, et NSVL pidas fašismiga pealesunnitud sõda ning me oleme Euroopa vabastajad vastu tahtmist, nagu oleme vastu tahtmist ka antifašistid. Poleks Hitler kallale tunginud, oleksime jäänudki temaga sõpradeks, oleksime koos šampust joonud, koos Euroopat alistanud, toimetanud ühiselt nagu näiteks Poolas ning punalipud oleksidki jäänud nii Saksamaa kui ka NSVL koonduslaagrite kohal lehvima.
Just nii vaidleski mulle vastu Nõukogude Liidu Marssal Viktor Georgievitš Kulikov. Sõdis ta 1941 aasta 22 juunist. Aga siis tuleb ju välja, et Teie, Viktor Georgjevits, olete antifašist vastu tahtmist. Kui meile poleks kallale tungitud, oleksitegi jäänud ustavaks hitlerlaseks. Vaat Vlassov, kes vangi sattus, hakkas sakslastega koostööd tegema, mis oli halb. Aga milline on vahe Tema ja Teie vahel?
Teie teenisite armees, mis oli Hitlerile liitlaseks. Ja ka Vlassov teenis armees, mis oli Hitleri liitlaseks. Milles on siis vahe? Lihtsalt Hitler võttis Vlassovi teenistusse, aga Teiega ei tahtnud tegemist teha. Kogu vahe. Aga oleks tahtnud, oleksite tões ja usus teda teeninud. Tuleb ju nii välja?
-Mind on samuti alati pannud imestama, miks arvatakse, et oletus sellest, nagu valmistunuks NSVL Saksamaale kallale tungima, peaks mingilgi määral NSVL kompromiteerima. Et muidu oli nagu hea, aga siis oleks olnud paha. Peale seda kõike, mis Hitler oli juba jõudnud toime panna, tundub, et tema avalikuks vaenlaseks saamine oleks maa reputatsioonile vaid kasuks.
Liit Saksamaaga- see kompromiteerib Nõukogude Liitu. Kui öeldakse, et 1939 aastal kirjutasime me alla lepigu Hitleriga, kuna meil ei jäänud muud üle ning läksime koos naabreid vallutama, et ise ellu jääda, siis see, andke andeks, on juba puhtalt kriminaalne, urkalik ellusuhtumine- sure sina täna ja mina suren tänu sellele ehk alles homme. Tapame ükskõik keda, pea-asi, et ise ellu jääme.
Minu kontseptsioon on isegi formaalselt palju patriootlikum. Sest ilmselt on üllam planeerida sõda Hitleriga, selmet liidus temaga alistada ülejäänud maailm. Viimane versioon on tunduvalt kompromiteerivam.
-Nendes arutlustes on üks moment, mis Suvorovi vastu töötab. See põhineb paradoksil, mida paljud võtavad ehtsa mündina. Tuleb välja, et liit Hitleriga on amoraalne, kallaletung talle aga oleks justkui moraalne. Oponentidel võtab selline teemapööre muidugi hoogu maha, aga sealjuures tekib selline väide, nagu oleks Stalin “hea” kallaletungiga kompenseerinud “halba” liitu. Eksisteerivad ajaloolased, kes toetavad “Suvorovi kontseptsiooni” ettevalmistustest kallaletungiks Saksamaale ning Euroopale, kuid loevad sealjuures Stalinlikku poliitikat täiesti õigeks ning õigustatuks. Õieti oleks teinud, kui oleks kallale tunginud. NSVL oleks avanenud pimestavad välispoliitilised võimalused.
Kuigi tegelikult ei saa reaalselt Stalini kavatsuste üllusest mitte mingil juhul rääkida, Stalin ju ei kavatsenud võidelda fašismiga ega karistada natse mingite pattude eest. Talle oli savi, kellele esimesena kallale tungida, kas natslikule Saksamaale või lääne demokraatiatele. Igal juhul kavatses ta need kõik purustada.
Üldiselt võib muidugi mõista, miks rahvamasse ärritab idee sellest, et Stalin võis planeerida kallaletungi Saksamaale. Esmalt ilmselt seetõttu, et taoline mõte tirib enda sabas veel teist väga ohtlikku mõtet. Kui nõustuda sellega, et Stalin valmistas ette kallaletungi, tekib loogiline küsimus- mis edasi? Ning seejärel veel üks- milline oli Stalini välispoliitika tervikuna, mida ta tahtis saavutada. Ja vastus tundub tulevat väga ebameeldiv: mingeid muid eesmärke, peale maailmavalitsemise, NSVL polnud. Ja variseb kokku harjumuspärane müüt nõukogude antifašismist, nõukogude rahva vabastusmissioonist jne.
Just-just, see kõiki ärritabki. Euroopast ei taha keegi rääkida.
-Ja veel üks väga huvitav psüholoogiline moment puhtalt nõukogude ajaloo tõlgendusest. Te jutustasite varem polkovnikust, kes luges sõja-ajaloo kursust. Sellest, et 22 juuni kohta tohtis rääkida, aga peksasaamisest Kiievi all enam mitte. Tegu on ju teadliku pettusega. Kas inimesed, kes seda rääkisid, teadsid, et tegu on valega?
Ei.
Kes siis selle vale konstrueeris?
Asi on selles, et seda konstrueeriti juba algusest saati. Juba 22 juunil kuulutati, et meile tungiti kallale ning kõik, mis oli enne seda, tuleb unustada. Ja kõik tahtsid unustada ning unustasidki. Või veel, me oleme ju ohvrid, meile tungiti kallale…
-Kaasa arvatud kindralid, kes seda kõike välja töötasid?
Noh…Asi on selles, et paljudel kadus see mälust. Nõukogude Liidus oli tavaks mäletada vaid seda, mis oli ohutu. Tervisele oli see kasulikum. Sest tõelisi mälestusi ei saanud kellegagi jagada. Kui ma oma raamatuid välja andsin, kus näppudel sai seletatud, kuis kõik toimus, hakkasin saama rindemeestelt kirju sisuga: “Jah, tõsi, nii oligi.” Aga sinnani nad kuidagi ei mõelnud selle peale ning ei meenutanud.
Aga kui jutt läheb nende plaanide väljatöötajatele, siis number üks oli kaitse rahvakomissar, Nõukogude Liidu marssal Semjon Konstantinovits Timošenko. Kes mitte kunagi mingeid mälestusi sõjast ei kirjutanud. Teda pressiti, nõuti, aga ta ei andnud alla. Ega ei kirjutanud. Tegu oli ausa inimesega. Ta mõistis, et tõde ei lasta kirjutada, valetada aga ei tahtnud. Number kaks oli Georgi Konstantinovits Žukov. Kindralstaabi ülem. Kõik plaanid olid tema käes. Ja vaat tema kirjutas memuaare küll. Oma raamatutes näitan, et kõik, mida ta kokku kirjutas, oli üks suur luiskamine. Žukov mõistis kõike, teadis, et valetab, see ronib tal igalt poolt välja.
Ma püüan teda pidevalt sõnast. Näiteks kirjutab ta, et et ta varem kahtles, kuid kui 21 juuni õhtul ilmusid ülejooksikud, “mõistsime- see on sõda!”. Aga veidi hiljem, mõni lehekülg tagapool, teatab, et seal kuski 22 juuni hommikul kella kolme paiku hakkab Stalinile helistama, see aga ei ärka, rumal Stalin selline.
Mina ütlen- oot-oot, pidage hoogu. Kui sulle, seltsimees Žukov, oli 21 juuni õhtul selge, et tungitakse kallale, ja sina istusid Stalini kabinetis ning Stalin keeras magama, siis kuidas sa seda lubasid?
Jamps tuleb välja! No mida sa tast kella kolme ajal äratama hakkasid, kui sulle juba eelmine õhtu kõik selge oli…memuaarides peaks see olema keskne, põhjapanev stseen: “21 juuni õhtuks oli mulle kõik selge, me istusime Stalini kabinetis, vaidlesime, sõimlesime, ta ei uskunud mind…”. Vaat talle oli kõik selge, aga ta istus ja oli vait ning hakkas siis kell kolm öösel Stalinile helistama, teda äratama. Žukovi valed on mul kahes spetsiaalselt temale pühendatud raamatus paljastatud, ja ka teistes raamatutes samuti, riburada pidi…
Veel üks inimene, kes selliseid plaane välja töötas, oli Nõukogude Liidu Marssal Vassilevski. Operatiiv-Peavalitsuse kindral-major. Valetas samuti.
-Aga olid ju veel kõrgema ešeloni sõjaväelased, kes kõike mõistsid, kes ringkondi käsutasid…
Jah, muidugi. Kuid nende seas on vähe neid, kes ellu jäid. Vähe jäi järele inimesi, kes oleks võinud memuaare kirjutada. Näe, näiteks Läänerinnet käsutas armeekindral Pavlov. Tema kraesse keerati kogu süü esimeste kaotuste eest ning lasti maha. Kindral-polkovnik Kirponoss, Edelarinde juht- hukkus lahingutes piiramisrõngast väljumisel. See oli meie kõige võimsam grupeering. Kiievi sõjaväeringkond muutus sõja algul Edelarindeks. Fjodor Issidorovitš Kuznetsov- kretiin, kes alustas sõda rinde juhatajana, kukkus sealt armeekomandöriks ning lõpetas sõja korpusekomandörina- Niimoodi tasakesi. Pehmelt öeldes mitte kõige targem inimene. Memuaare ei jätnud. Kes veel? Kindral-polkovnik Tšerevitšenko, Jakov Trofimovitš. Stalinil oli 22 juunil kakskümmend kaheksa täielikult hargnenud armeed, kaheksa armeekomandöri oli kindral-majorid, üheksateist kindral-leitnandid ning kõigest üks armeekomandör oli kindralpolkovnik. Tšerevitšenko. Käsutas kõige võimsamat kõikidest nõukogude armeedest, üheksandat. Mis millegipärast oli hargnenud Rumeenia piiril. Ja seesama Tšerevitšenko kirjeldas Kodusõda, aga Teisest Maailmasõjast vaikis. Aga oleks huvitav teada, miks kõige võimsam nõukogude armeedest hargnes just Rumeenia piiril.
Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonda käsutas kindral-leitnant Ivan Stepanovitš Konev. Enne sõda muutis ta kõik oma ringkonna lahinguüksused üheksateistkümnendaks armeeks, mis liikus Tšerkassõ alla. See oli teine strateegiline ešelon. Sinna nihutati seitse armeed, kaasa arvatud ka üheksateistkümnes. Sõja algusest ei kirjuta ta midagi, oma memuaare alustab ta 1945 aastast. Esimene raamat on pühendatud sõja lõpule. Aga teine raamat aastatele 1943-1944. Sõda kirjeldas Konev teisest otsast ning alguseni ei jõudnudki.
Mihail Fjodorovitš Lukin. Käsutas 16-ndat armeed, mis liikus Taga-Baikalist läände. Ka tema vaikis. Ja ei asunud samuti memuaaride kallale. Sel tasemel inimesed mõistsid kõike. Nõukogude liidus oli tsensuur ja oli enesetsensuur. Liigset ei räägitud. Kähvatad ebavajalikku ja mured on kaelas. Ka kõik eelnevad sündmused töötlesid mälu kõvasti. Järgnevad sündmused ladestusid eelnevatele, moonutades neid.
“Hitler tungis kallale!” See oli niivõrd šokeeriv, et kõik unustasid lihtsameelselt selle, mis toimus enne. Aga kes ka mäletas, see oli targu vait.
Näiteks armeekindral Batov, Pavel Ivanovitš. Oli Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna juhataja asetäitja. Enne sõda viidi ta üle Krimmi, seal valmistus ta dessantoperatsioonide läbiviimiseks. Aga kuhu võisid maabuda meie väed, kui neid laaditi laevadele Krimmis ja vaenlast meie territooriumil ei olnud? Oma memuaarides ei kirjuta ta sellest midagi. Mitte sõnagi sellest miks ja kuidas ta sinna sattus ja millega tegeles…
-Suvorovi raamatud on täidetud argumentidega, et Stalin valmistus Saksamaale kallale tungima. Proovime kokku korjata põhiargumendid. Need, mis ümberlükkamatult tõestavad, et ettevalmistused kallaletungiks tõepoolest käisid.
Esiteks- Oli kindlustuste liin vanal piiril, mille me demilitariseerisime ja maha jätsime.
Teiseks- Stalin ehitas uue kindlustatud liini piki uut piiri. Võidakse öelda, et näe, siin ongi kaitse…Ei! Tegu oli puhtalt pealetungiliinuga. Miks? Sest selle ette ei looddud mingeid takistusi, tulistamiseks ettenähtud kaitserajatised olid nihutatud otse vastu piiri. Ja ehitati seda kõike teisejärgulise tähtsusega suundades eesmärgiga saada võimalus võtta sealt vägesid ning koondada need löögirusikaks peasuundadele. Uued ehitatavad kindlustused ei olnud ette nähtud kaitseks.
Enne sõda eksisteerisid varakult ette valmistatud partisanisalgad, metsades olid salajased baasid relvade, lahingumoona, sidevahendite medikamentide jne. Varudega. Salgad kihutati laiali ning baasid likvideeriti.
Olid mineeritud kõik sillad, raudteejaamad, veevõtu kohad. See oli väga tähtis, sest agressori vägede varustamine strateegilistes mastaapides oli mõeldav vaid raudteid mööda. Raudteel liikus aga kõik vaid auru jõul, vedur ei saa liikuda ilma veeta, seda kulub tal koletuslikes kogustes. Kui meie taganemisel oleks kõik veetornid ja –pumbad õhitud, oleks kogu blitzkrieg lämbunud. Aga meie demineerisime selle kõik.
Piirivalvurid lõikasid oma lõikudes okastraattõketesse läbikäike.
-Lõikasid läbikäike?
Jah. Kelle tarvis? Agressorile? Piirisillad demineeriti. Kelle huvides? Agressori?
Piirile oli paisatud ligi neli miljonit kaardikomplekti. Kõik olid Euroopa kaardid. Enda territooriumi jaoks kaarte polnud. Riik valmistus täielikult sõjaks vaid võõral territooriumil.
-Kas need kaardid on saksa arhiivides olemas.
Mul endalgi on, lausa kodus. On kaart 1941 aasta märtsist, Ida-Preisimaa. Ülal on kiri “Kindralstaap” jne…
Järgmine moment. 1941 aasta juuni algul ja mai lõpul lasti tohututes kogustes välja punaarmee võitlejatele ning nooremale kom. koosseisule mõeldud vene-saksa vestmikke. Neid trükiti Moskvas, Kiievis, Minskis, Leningradis…Vene-saksa vestmik-sõnastikud, mida saab kasutada vaid Saksamaa territooriumil.
Järgmiseks. Kirjutati laule. Selliseid nagu “Veliki den nastal”, plaat lasti välja miljonilistes tiraažides.
Ja niisiis: “Zbruczi kohal, Zbruczi kohal läheb punavägi. Me õpetame meie riiki armastama, Timošenko juhib meid. Tuli marssalile meelde meie kangelaslik tee, meenutas ta kahekümnendat aastat, vaatas nagu kotkas oma vägedele ja käsutas “Edasi!”. Ja läksime me äikesepilvena, nagu vaid meie oskame, et fasistlik kõnts puruks lüüa. Me lähme lahingutega edasi, ja kuhu ka ei vaata, on Timošenko meiega, Timošenko juhib meid.”
Räägin, et vennad, no ei olnud midagi taolist, ei vaadanud ta kotkana vägedele ja ei käsutanud “Edasi!”
See laul on kirjutatud pärast 1940 aasta seitsmendat maid. Sest enne seda ei olnud Timosenko marssal. Keegi poleks julgenud luuletustes nimetada Timošenkot marssaliks enne, kui seltsimees Stalin talle sellise auastme omistas. Laul on kirjutatud peale 1940 aasta seitmendat maid ja enne 1941 aasta juunit. Aga kui algas sõda, unustati laul. Ei tulnud välja… “Zbruczi kohal…Timosenko kõige ees…” Liduti ju kuni Moskvani, Timosenko kõige ees. Või kuidas käsite seda mõista.
Aga “Veliki den nastal”- see pole niisama, see on Šostakovitš!
-Kus need laulud eksisteerivad?
Kasvõi minu juures. Ma leidsin need. Praegu dikteerin “Jäälõhkujat” CD-le, tahtsin ka need laulud sinna peale panna, kuid materjali kogunes nii palju, et laulud tuli välja lõigata. Kuid minu tulevastes töödes kõlaavad need ilmtingimata.
Niisiis, olid meil kindlustatud rajoonid- need hävitati. Olid juba rahu ajal loodud partisanisalgad. Tähendab, vaenlane saabub ja nemad juba tegutsevad. Need aeti laiali.
Järgmiseks. Oli ka kindlustusrada. Vaenlane tungib meie territooriumile, meil aga lendavad kõik sillad õhku. Proovi ehitada sildu üle 41 000 jõekese ja suurema jõe NSVL Euroopa osas. Õhku pidid lendama kõik jaamad, veevarustus…Kõik see katkestati ning hakati ehitama piiri poole kulgevaid raudteeliine, laiendama teid jne. Loodi kümme raudteevägede brigaadi, aga üks brigaad on kolm-neli tuhat inimest. Need brigaadid pidid kitsa vahega Euroopa raudteed ehitama ümber laia rööpavahega nõukogude standardile. Neil oli olemas ka vastav varustus ning ettevalmistus.
Järgmine moment. Dnepri flotill. Dnepri sillad võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Needki olid kõik lõhkamiseks ette valmistatud. Aga et vaenlane ei saaks ületuskohti rajada, oli loodud Dnepri flotill. Mis 1940 aastal laiali saadeti. Kui Hitler oleks jõudnud Dneprini, oleks sillad õhitud ja Dneprit mööda sõidaksid rasked monitorid. Tollal polnud neid kuramuse veehoidlaid samuti, ning Dnepr oli lai. Vasak kallas- madalikud, võsa, soostunud- seal oleks võinud kaatreid peita…niipea, kui oli kuulda, et sakslased kuskil ülepääse ehitavad, kargad välja, pommitad selle ürituse laiali ning poed taas põõsasse. Seal on kõik umbe kasvanud, soo ja linnud…
Aga nagu öeldud, likvideeriti see flotill ning tehti ühest Dnepri flotillist kaks. Üks- Pinski flotill- viidi voolu mööda üles jõe lätete juurde. Seal ehitati talvel soode kaudu Dnepri-Bugi kanal, et ühendada Dnepri bassein Bugiga. Bugi kaudu oli võimalik väljuda Vislale, sealt edasi aga Saksa jõgedele. Kõik see valmistatigi 1940 aastal ette.
Aga teine osa lasti mööda jõge alla kuni jõesuudmeni, läbis selle teekonna ning jõudis Doonau suudmeni. Meil oli hästi väikene nõukogude territoorium Doonau suudmes. Keegi Doonau suudme kaudu Nõukogude Liidule kallale tungida ei saanud. Seal on madalikud, sood jne. Aga sinna suunati võimsad jõelaevad. Milleks? Aga selleks, et nööda Doonaud üles tõusta.
Nõukogude armeedest võimsaim oli hargnenud mitte Saksamaa, vaid Rumeenia vastu. Piki piiri paiknes kaks mägiarmeed. Meie piiril mägesid pole, küll aga on need Rumeenia territooriumil. Eesmärgiks- lõigata ära Rumeenia nafta.
Edasi. Õhu-dessantväed. Kaitsesõjas puudun nende järele vajadus. Meie probleem kaitsesõjas on see, kuidas omi vägesid piiramisrõngast välja tuua, mitte aga sinna uusi visata. Partisanisalkade asemel, mis laiali aeti, hakati aga formeerima õhu-dessantvägede korpusi. 1941 aasta juuniks oli viis korpust lahinguvalmis ning viie hargnemine pooleli.
Järgmiseks. Nõukogude Liit viis läbi salajase mobilisatsiooni. Ning selle põhjal kutsuti sõjaväkke niipalju inimesi, et riigi majandus osutus olevat kokkuvarisemise serval. Me juba rääkisime sellest, et 1939 aasta 1 septembrist viidi sisse üleüldine sõjaväekohustus. Miks? Sest sel päeval algas Teine Maailmasõda. Kuid Hitler ei teadnud esimesel septembril, et algas Teine Maailmasõda. Kui kolmandal septembril kuulutas Inglismaa ja tema järel Prantsusmaa Saksamaale sõja, oli see Hitleri jaoks šokk. Ta oli arvanud, et Poolaga läheb samuti kui Austria ühendamise või Tšehhiga.
Kuid selgus, et Poolat talle ei andestata. Ja niisiis, Hitler ei teadnud, et esimesel septembril algas Teine Maailmasõda…
Viies sisse üleüldise sõjaväekohustuse, suurendas Stalin ühe hoobiga poolteiselt miljonilt viiele ja poolele. Pluss veel reservistid. Ja need viis ja pool miljonit tuli koju lasta 1941 aasta esimesel septembril. See tähendab, et enne esimest septembrit pidi Stalin sõda alustama. Või kõik need miljonid koju laskma.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
10
-Või oleks kohe tulnud välja kuulutada kolmeaastane teenistusaeg.
Noh, sellele nad ei läinud. Sest kui sõdur on teeninud kaks aastat, aga talle kuulutatakse, et tuleb teenida veel kolmas, siis tähendab see armee kokkuvarisemist. Ühel esimestest olümpiamängudest- mitte Vana-Kreeka, aga tänapäevastel- pidi jooksja jõudma finišisse. Aga tal paluti joosta veel viiskümmend meetrit, kohani, kus istus kuninglik perekond. Oli vist Suur-Britanniaga tegu. Aga ta ei suutnud enam sinna joosta, jõudu ei jätkunud. Niisiis, kui sõdurile, kes on juba kaks aastat teeninud, lugenud tunde, minuteid ja sekundeid, äkki öelda, et tuleb teenida ka veel kolmas aasta, siis armee pudeneb lihtsalt laiali. Sellist armeed ei hoia enam mingi vindiga koos. Rahu ajal selline asi läbi ei lähe.
-Tuleb välja, et Punaarmee ettevalmistuse tipp langeb neljakümne esimesele aastale.
Jah.
-Ja seda edasi venitada ei kannatanud?
Mitte mingil juhul. Tuli kas alustada sõda või rahvas koju lasta. Kuid siis on mõistmatu, miks olid vajalikud sellised uskumatud kulutused taolise gigantse armee väljaõpetamiseks ning ülalpidamiseks.
-1939 aastal kutsuti korraga mitu aastakäiku?
Asi on selles, et varem kutsuti sõjaväkke alates 21 eluaastast ning vaid üks kolmandik kogu kontingendist. Aga nüüd korraga hakati võtma alates 19 eluaastast. Varem ei teadnud keegi, kutsutakse sõjaväkke või mitte. Aga nüüd otsustas Stalin korraga, et see on rumalus- kutsuda sõjaväkke alates 21 eluaastast. Miks? Ma olen selle kallal mõtisklenud. Miks võeti varem alates 21 eluaastast. Teenisin ise õppediviisis. Saime 18 aastasi poisse, neist oli võimalik voolida mida tahes. Nagu plastiliinist. Kui aga inimene oli saanud pikendust ning sattus armeesse 20, 21 või 22 aastaselt, siis oli juba tegu mehega. Kes mõistis juba elust üht-teist, nendega oli raske töötada. Need polnud enam koolipingist tulnud jõmpsikad.
Arusaamatult tuleb välja. Inimene töötab, ja korraga kutsutakse ta 21 aastaselt sõjaväkke. Aga tal on juba järsku perekond? Miks mitte kutsuda teda 18-9 aastaselt? See on ju jaburus. Riigile kahjulik. Et see tavainimesele kasulik pole, on niigi selge. Aga miks riik selle peale välja läks? Seda süsteemi võis mõista vaid hetkel, mil see lõppes. Lõppes see 1 septembril 1939. Kuulutatakse välja üleüldine sõjaväekohustus ning korjatakse korraga kokku kogu kontingent. Nii need, kes on 21 kui ka need, kes on 20 või 19. Vahva, eks?! Aga need, kes on 18 ja kellel on keskharidus, riisuti samuti kokku ning saadeti sõjakoolidesse. Ka minu isa oli nende hulgas.
Ja lisaks kõigele räägitakse veel: “Vanja, sa oled juba 25! Aga sa pole ju veel sõjaväes käinud?!” Ei ole. A nu-ka, tule aga tule! Ning armee, tema võimsus kasvas enneolematult. Noh, kujutage ette, et teil on tarvis praegu Saksamaa territooriumile mahutada ära kasvõi miljon sõdurit. Lagedal väljal. Kujutate ette, milline koormus riigile! Aga seal polnud miljon. Seal oli kasv poolteisest miljonist viie ja poole miljonini! Rääkimata laevastikust ning NKVD vägedest. Ka neid tuleb arvestada.
Teisest küljest, need on ju riigi alamad, neid tuleb riietada ja saapad anda, ise aga ei tooda nad mitte kuraditki. Milline koormus jällegi riigi majandusele! Lisaks kõigele hakkas 1941 aasta veebruaris vägede ümberpaigutamine. Läände, läände…Ümber paigutati üha rohkem ja rohkem, maikuuks saavutas see koletuslikud mõõtmed, aga kolmeteistkümnendal juunil oli tegu juba kogu Punaarmee liikumisega Kaug-Ida, Taga-Baikali jt garnisonidest läände. Kõik ühe piiri äärde. Edasi!!
Ja vaat oma raamatus esitasin ma küsimuse, kirjutasin lausa suurte tähtedega, aga ükski kriitik pole võtnud vastata. Ma ütlesin: Punaarmee (see on peamine tõestusmaterjal) ei saanud enam tagasi pöörduda. Ümberpaiknemine algas veebruaris. Märtsis suurenes, edasi suurenes, suurenes, suurenes, kuni muutus üleüldiseks. Tagasi pöörduda ei saanud. Jätta kogu see vägi piiriäärsetesse metsadesse oli samuti võimatu, sest kevadeks see kõik laostub. Talvituda võib ju ükskõik kus, kuid piiriäärsetel aladel puudus tingimused lahinguliseks väljaõppeks ja ettevalmistuseks. Aga armee ei saa elada muldonnides ja mitte midagi teha.
Seda massi ei saanud hoida oma territooriumil piiri ääres ning ei saanud ka tagasi pöörata. Juba transpordipõhjustel…Ja üldse, oleks ju rumalus- veebruarist alates vedada kogu armee piiri äärde, aga pärast, juulist, hakata seda oma Kaug-Ida urgastesse tagasi vedama.
Kordan veelkord küsimust: “Punaarmee ei saanud tagasi pöörduda ega saanud jääda piiriäärsetesse metsadesse talvituma. Küsimus: Mis tal üle teha jäi?”
Mitte ükski kriitikutest ei ole meenutanud kunagi seda küsimust. Isegi mitte kaudselt, isegi mitte riivamisi. Mitte keegi ja mitte kunagi!
Armee ise, pluss staabid, pluss komandopunktid, pluss varustus, hospidalid, hospidalibaas, kaardid, vere, liha, jalarättide, vedelkütuse tagavarad- kõik see lebas maapinnal. Kõik see paigutati maapinnale ja ei saanud seal riknemata üle paari nädala seista.
On veel üks moment. Organiseeriti meil kas 1940 või 1941 aastal laskemoona rahvakomisariaat. Juba Hitleriga pakti allakirjutamise ja Saksamaa kallaletungi vahepeal. See rahvakomisariaat hakkas tootma sellisel hulgal laskemoona, et seda polnud kuskil säilitada. Aga tootmine kasvas. Tööstus läks 1941 aasta veebruaris üle sõjaaja režiimile. Lennukitööstus näiteks läks kindlalt.
-Mida see tähendab- “sõjaaja režiim”?
Sõjaaja režiim tähendab reaalsuses, et vahetus kestab kümme tundi ja et neid vahetusi on kaks. Hitler hakkas oma majandust sõjaaja režiimile üle viima alles pärast lüüasaamist Stalingradi all. Sinnani töötati Saksamaal ühes vahetuses. Hitleril kehtis kaheksetunnine vahetus.
-Siinkohal võib veel meelde tuletada 1940 aasta seadust töökoha vahetamise keelust.
Just. Kõik see kokkuvõttes tähendaski tööstuse täielikku mobiliseerimist. Töölised kinnistati tehaste juurde. Talupojad olid maa külge kinnistatud juba varem
-“Jäälõhkujas” on väga hea episood plaaneritega.
Jah. Paar sõna nendest. Kõige suuremaid ja võimsamaid lennukeid maailmas ehitas meie konstruktor Oleg Antonov. Kuid enne sõda ehitas Antonov mitte ainult transpordilennukeid, vaid ka plaanereid. Ja mis huvitav- neil plaaneritel olid kõnekad nimed. Üks neist oli KT-40. Krõlja Tanka. (tanki tiivad) Kerge tanki külge kinnitati tiivad, sikutati ta puksiiriga, pommitaja DB-3 üles, plaaner haakis end lahti ning asus iseseisvalt lendama. Maanduda sai ta ainult heakvaliteedilisele maanteele. Lülitas lennu ajal mootori tööle, andis roomikutele maksimumhoo ja maanduski kuskil.
Aga mingeid kõrgekvaliteedilisi asfaltteid seespool piiri ei olnud. See-eest oli neid meie piiri läheduses piisavalt, näiteks kuskil Köningsbergi kandis. Ja vaat need just sobisidki.
Veel üks Antonovi plaaneritest sai nime “Massiline” Vabandage, aga milleks meile “Massiline”? Niisiis, 1941 aasta kevadel andis Žukov käsu plaanerite massitootmiseks. Sest õhu-dessantväed- see on langevarjurid ja planeristid. Neid visatakse alla langevarjudega või maandatakse plaaneritel. Aga plaanereid säilitada on raske. Tegu on väga hapra konstruktsiooniga. Plaanereid säilitatakse angaarides. Kui 1941 aasta kevadel hakati massiliselt plaanereid tootma, siis säilitada neid vihma ja lume käes 1942 aastani oli võimatu. Plaanerid ehitati, angaare nende hoidmiseks mitte.
-Nad olid siis ühekordsed?
Põhimõtteliselt jah. Kui sul on olemas need.kes sellega vanillas territooriumil maanduvad, siis olid need ühekordsed. Kuid Antonov ei peatunud saavutatul. Ta leiutas täispuhutava plaaneri, mis oli võimalik saata sinna, seejärel lasta õhk välja, keerata plaaner kompsuks, laadida transpordilennukile ning tuua tagasi uueks täispuhumiseks. Aga plaanreid, mida polnud kuskil säilitada ja mis ei suutnud lahtise taeva all talve üle elada, valmistati 1941 aasta kevadel pöörastes kogustes.
Nõukogude tööstus oli juba enne mobilisatsiooni nähtud esmajoones ette sõjalise toodangu jaoks. Mul lebab juba kakskümmend aastat lõpetamata peatükk pealkirjaga “Pöördumatu ime”
Peatükk on vaat millest. Mingisugune vaevatud õmblustsehh kuskil Valgevenes hakkas sõja teisel päeval tootma telkmantleid sõjaväele. Sakslased tungisid peale, ja nemad hakkasid kohe telkmantleid valmistama. Aga et tootmist alustada, peavad olema ju nende telkmantlite jaoks varud. Rohelist niiti, lõiked, näidised, varustus. Räägitakse, et toimus ime, algas sõda ja meie alustasime hetkeliselt sõjslise toodangu väljalaskmist.
Aga teiselt poolt- teistpidi seda imet tööle rakendada ei õnnestu mitte kuidagi. Seisab see STK (sõjalis-tootmiskompleks)- ja mitte kuraditki, kuidas ka ei tõmbleks. Kõiksugu konvertorid, riiklikud programmid…Mitte kuidagi ei õnnestu. Sõda lõppes juba kuuskümmend aastat tagasi, aga sõjatööstus rahuaja toodangut välja lasta ei suuda. Vaat tanke toota- olge lahked. Kosmosesse rakette saata- palun. Aga sõiduauto ehitada- selleks tuleb osta Itaaliast spetstehas koos näidiste ja inventariga osta. Ise toota me ei suuda. Seda enam viia üle mõni sõjatehas rahuaja toodangule. Ei tule välja…
***
Kolmekümnendate algul ameeriklased projekteerisid ning varustasid sisseseadega kõik nõukogude traktoritehased- Stalingradi, Tšeljabinski, Harkovi…Rekonstrueerisid Kirovi tehased Leningradis. Kuni sinnani polnud NSVL suuteline välja laskma ühtegi enda loodud traktorit. Leningradis püüti küll toota äratõmmatud “Fordsonit”, kuid ebaõnnestunult.
Tundub, et tänuväärt asi- põllumajanguse kindlustamine mehanismidega. Ainult imelik, miks tuli selleks, et küla traktoritega aidata, see küla esmalt laostada, inimesi aga miljonite kaupa hauda ajada. Juba algusest peale on kahtlane, et Stalin küla jaoks püüdis.
-See, et traktoritehased juba algul sõjatehastena ehitati, on väljaspool kahtlust. Ja ka ligi kuussada tuhat autot armee vajadusteks, mis pidi välja lastama (ja ka lasti), ka need toodeti ameeriklaste poolt ehitatud tehastes.
Mulle pole kunagi juhtunud ette traktorite arvu, mis kolmekümnendatel põllumajandusele saadeti. Kuid Mihhail Meltjuhhovi artiklis “Suure Isamaasõja lävel” leidsin sellised andmed: 1941 aasta mobilisatsiooniplaanide kohaselt pidi “NSVL relvajõudude arvukus peale mobilisatsiooni olema 8,9 miljonit inimest, vägedel pidi olema 106 700 kahurit ja miinipildujat, kuni 37 000 tanki, 22 200 lahingulennukit, 10 700 soomusautot, ligi 91 000 traktorit ja 595 000 autot.”See tähendab, et traktoreid pidi vägedes olema 2,5 korda rohkem kui tanke. Milline on traktori roll sõjaväes?
Vastus on siin väga lihtne. Halderi, Saksamaa maavägede staabiülema avaldatud päevikust võib lugeda: “Venelastel on hea. Nende suurtükiväge veavad traktorid, meie peame toime tulema hobustega”. On fotod, milledel meie traktorid veavad porisse takerdunud saksa veoautosid. Need traktorid, mis meie põgenevate vägede poolt maha jäeti, kulusid sakslastele marjaks ära. Traktor leidis suurtükivedukina väga laialdast kasutust.
-Ühes oma kirjas Stalinile soovitas Tuhhatševski kümned tuhanded teise ešeloni traktorid katta soomusega ning lasta need ette aeglasekäihuliste tankidena…
Jah, ma just parasjagu kirjutan sellest. Kuid see on tehnoloogiline barbaarsus.
-Lugedes “Viimast vabariiki”, pöörasin tähelepanu sellisele asjale. Seal räägitakse saksa ja nõukogude tankide arvulisest ja kvaliteedi suhtest. Tuuakse tõendeid ka selle kohta, et nõukogude tankiväed olid märksa tugevamad saksa omadest. Nii arvuliselt kui kvaliteedi poolest. Ja tekkis selline mõte- raske on arvata, et saksa konstruktorid olid nõukogude omadest lihtsalt rumalamad ja nõrgemad…
Loomulikult. Sõjatehnika konstruktorid lahendavad ülesandeid, mida nende ette seab sõjaväeline juhtkond.
-Tuleb välja, et saksa konstruktoritele ei antud kuni 1942 aastani ülesannet luua tanke, mis oleksid olnud suutelised vallutama Nõukogude Liitu ja vastu seisma nõukogude tankivägedele. Kusjuures needsamad saksa tankid- väikesearvulised, kerged, vaid kuulivastase soomusega, relvastatuna üksnes kuulipilduja või väikesekaliibrilise suurtükiga, täitsid hiilgavalt neile kuni 1941 aastani püstitatud ülesanded. Vallutasid Prantsusmaa, vallutasid teised Euroopa riigid. Rommel sõdis nendega Aafrikas küllaltki edukalt. Ning seljuures ei olnud kaebusi tankide tehnilise ebatäiuslikuse kohta. Probleemid algasid alles 1941 aastal, peale NSVL kallale tungimist.
Jah, muidugi.
-Nii. Tuleb välja, et Hitler ei kavatsenud varem mingilgi kombel Nõukogude Liiduga sõdida. Ei plaaninud, erinevalt Stalinist, Molotov-Ribbentropi pakti rikkuda. Kui oleks plaaninud, oleks juba varakult alustanud ettevalmistusi sõjaks NSVLga, kusjuures juba enne pakti sõlmimist, aga mitte aasta peale seda. Ei oleks üritanud kõigi jõududega Inglismaad vallutada, millest eluruumi võitmise mõttes oli samapalju kasu kui sokult piima. Seda enam et NSVL oli ühine piir. Veel üks argument spontaansuse kasuks, Hitleri Venemaale kallaletungi preventiivsuse tunnistuseks.
Tuleb välja, et ei kavatsenud. Kui juba algselt oleksid eksisteerinud NSVL vallutamise plaanid, kasvõi selle Euroopa osa, oleks ka vastavad tankid välja töötatud. Nii võimsuse kui külmakindluse osas…Et suuta ühe hooga Uraalideni jõuda.
-Või oleks kohe tulnud välja kuulutada kolmeaastane teenistusaeg.
Noh, sellele nad ei läinud. Sest kui sõdur on teeninud kaks aastat, aga talle kuulutatakse, et tuleb teenida veel kolmas, siis tähendab see armee kokkuvarisemist. Ühel esimestest olümpiamängudest- mitte Vana-Kreeka, aga tänapäevastel- pidi jooksja jõudma finišisse. Aga tal paluti joosta veel viiskümmend meetrit, kohani, kus istus kuninglik perekond. Oli vist Suur-Britanniaga tegu. Aga ta ei suutnud enam sinna joosta, jõudu ei jätkunud. Niisiis, kui sõdurile, kes on juba kaks aastat teeninud, lugenud tunde, minuteid ja sekundeid, äkki öelda, et tuleb teenida ka veel kolmas aasta, siis armee pudeneb lihtsalt laiali. Sellist armeed ei hoia enam mingi vindiga koos. Rahu ajal selline asi läbi ei lähe.
-Tuleb välja, et Punaarmee ettevalmistuse tipp langeb neljakümne esimesele aastale.
Jah.
-Ja seda edasi venitada ei kannatanud?
Mitte mingil juhul. Tuli kas alustada sõda või rahvas koju lasta. Kuid siis on mõistmatu, miks olid vajalikud sellised uskumatud kulutused taolise gigantse armee väljaõpetamiseks ning ülalpidamiseks.
-1939 aastal kutsuti korraga mitu aastakäiku?
Asi on selles, et varem kutsuti sõjaväkke alates 21 eluaastast ning vaid üks kolmandik kogu kontingendist. Aga nüüd korraga hakati võtma alates 19 eluaastast. Varem ei teadnud keegi, kutsutakse sõjaväkke või mitte. Aga nüüd otsustas Stalin korraga, et see on rumalus- kutsuda sõjaväkke alates 21 eluaastast. Miks? Ma olen selle kallal mõtisklenud. Miks võeti varem alates 21 eluaastast. Teenisin ise õppediviisis. Saime 18 aastasi poisse, neist oli võimalik voolida mida tahes. Nagu plastiliinist. Kui aga inimene oli saanud pikendust ning sattus armeesse 20, 21 või 22 aastaselt, siis oli juba tegu mehega. Kes mõistis juba elust üht-teist, nendega oli raske töötada. Need polnud enam koolipingist tulnud jõmpsikad.
Arusaamatult tuleb välja. Inimene töötab, ja korraga kutsutakse ta 21 aastaselt sõjaväkke. Aga tal on juba järsku perekond? Miks mitte kutsuda teda 18-9 aastaselt? See on ju jaburus. Riigile kahjulik. Et see tavainimesele kasulik pole, on niigi selge. Aga miks riik selle peale välja läks? Seda süsteemi võis mõista vaid hetkel, mil see lõppes. Lõppes see 1 septembril 1939. Kuulutatakse välja üleüldine sõjaväekohustus ning korjatakse korraga kokku kogu kontingent. Nii need, kes on 21 kui ka need, kes on 20 või 19. Vahva, eks?! Aga need, kes on 18 ja kellel on keskharidus, riisuti samuti kokku ning saadeti sõjakoolidesse. Ka minu isa oli nende hulgas.
Ja lisaks kõigele räägitakse veel: “Vanja, sa oled juba 25! Aga sa pole ju veel sõjaväes käinud?!” Ei ole. A nu-ka, tule aga tule! Ning armee, tema võimsus kasvas enneolematult. Noh, kujutage ette, et teil on tarvis praegu Saksamaa territooriumile mahutada ära kasvõi miljon sõdurit. Lagedal väljal. Kujutate ette, milline koormus riigile! Aga seal polnud miljon. Seal oli kasv poolteisest miljonist viie ja poole miljonini! Rääkimata laevastikust ning NKVD vägedest. Ka neid tuleb arvestada.
Teisest küljest, need on ju riigi alamad, neid tuleb riietada ja saapad anda, ise aga ei tooda nad mitte kuraditki. Milline koormus jällegi riigi majandusele! Lisaks kõigele hakkas 1941 aasta veebruaris vägede ümberpaigutamine. Läände, läände…Ümber paigutati üha rohkem ja rohkem, maikuuks saavutas see koletuslikud mõõtmed, aga kolmeteistkümnendal juunil oli tegu juba kogu Punaarmee liikumisega Kaug-Ida, Taga-Baikali jt garnisonidest läände. Kõik ühe piiri äärde. Edasi!!
Ja vaat oma raamatus esitasin ma küsimuse, kirjutasin lausa suurte tähtedega, aga ükski kriitik pole võtnud vastata. Ma ütlesin: Punaarmee (see on peamine tõestusmaterjal) ei saanud enam tagasi pöörduda. Ümberpaiknemine algas veebruaris. Märtsis suurenes, edasi suurenes, suurenes, suurenes, kuni muutus üleüldiseks. Tagasi pöörduda ei saanud. Jätta kogu see vägi piiriäärsetesse metsadesse oli samuti võimatu, sest kevadeks see kõik laostub. Talvituda võib ju ükskõik kus, kuid piiriäärsetel aladel puudus tingimused lahinguliseks väljaõppeks ja ettevalmistuseks. Aga armee ei saa elada muldonnides ja mitte midagi teha.
Seda massi ei saanud hoida oma territooriumil piiri ääres ning ei saanud ka tagasi pöörata. Juba transpordipõhjustel…Ja üldse, oleks ju rumalus- veebruarist alates vedada kogu armee piiri äärde, aga pärast, juulist, hakata seda oma Kaug-Ida urgastesse tagasi vedama.
Kordan veelkord küsimust: “Punaarmee ei saanud tagasi pöörduda ega saanud jääda piiriäärsetesse metsadesse talvituma. Küsimus: Mis tal üle teha jäi?”
Mitte ükski kriitikutest ei ole meenutanud kunagi seda küsimust. Isegi mitte kaudselt, isegi mitte riivamisi. Mitte keegi ja mitte kunagi!
Armee ise, pluss staabid, pluss komandopunktid, pluss varustus, hospidalid, hospidalibaas, kaardid, vere, liha, jalarättide, vedelkütuse tagavarad- kõik see lebas maapinnal. Kõik see paigutati maapinnale ja ei saanud seal riknemata üle paari nädala seista.
On veel üks moment. Organiseeriti meil kas 1940 või 1941 aastal laskemoona rahvakomisariaat. Juba Hitleriga pakti allakirjutamise ja Saksamaa kallaletungi vahepeal. See rahvakomisariaat hakkas tootma sellisel hulgal laskemoona, et seda polnud kuskil säilitada. Aga tootmine kasvas. Tööstus läks 1941 aasta veebruaris üle sõjaaja režiimile. Lennukitööstus näiteks läks kindlalt.
-Mida see tähendab- “sõjaaja režiim”?
Sõjaaja režiim tähendab reaalsuses, et vahetus kestab kümme tundi ja et neid vahetusi on kaks. Hitler hakkas oma majandust sõjaaja režiimile üle viima alles pärast lüüasaamist Stalingradi all. Sinnani töötati Saksamaal ühes vahetuses. Hitleril kehtis kaheksetunnine vahetus.
-Siinkohal võib veel meelde tuletada 1940 aasta seadust töökoha vahetamise keelust.
Just. Kõik see kokkuvõttes tähendaski tööstuse täielikku mobiliseerimist. Töölised kinnistati tehaste juurde. Talupojad olid maa külge kinnistatud juba varem
-“Jäälõhkujas” on väga hea episood plaaneritega.
Jah. Paar sõna nendest. Kõige suuremaid ja võimsamaid lennukeid maailmas ehitas meie konstruktor Oleg Antonov. Kuid enne sõda ehitas Antonov mitte ainult transpordilennukeid, vaid ka plaanereid. Ja mis huvitav- neil plaaneritel olid kõnekad nimed. Üks neist oli KT-40. Krõlja Tanka. (tanki tiivad) Kerge tanki külge kinnitati tiivad, sikutati ta puksiiriga, pommitaja DB-3 üles, plaaner haakis end lahti ning asus iseseisvalt lendama. Maanduda sai ta ainult heakvaliteedilisele maanteele. Lülitas lennu ajal mootori tööle, andis roomikutele maksimumhoo ja maanduski kuskil.
Aga mingeid kõrgekvaliteedilisi asfaltteid seespool piiri ei olnud. See-eest oli neid meie piiri läheduses piisavalt, näiteks kuskil Köningsbergi kandis. Ja vaat need just sobisidki.
Veel üks Antonovi plaaneritest sai nime “Massiline” Vabandage, aga milleks meile “Massiline”? Niisiis, 1941 aasta kevadel andis Žukov käsu plaanerite massitootmiseks. Sest õhu-dessantväed- see on langevarjurid ja planeristid. Neid visatakse alla langevarjudega või maandatakse plaaneritel. Aga plaanereid säilitada on raske. Tegu on väga hapra konstruktsiooniga. Plaanereid säilitatakse angaarides. Kui 1941 aasta kevadel hakati massiliselt plaanereid tootma, siis säilitada neid vihma ja lume käes 1942 aastani oli võimatu. Plaanerid ehitati, angaare nende hoidmiseks mitte.
-Nad olid siis ühekordsed?
Põhimõtteliselt jah. Kui sul on olemas need.kes sellega vanillas territooriumil maanduvad, siis olid need ühekordsed. Kuid Antonov ei peatunud saavutatul. Ta leiutas täispuhutava plaaneri, mis oli võimalik saata sinna, seejärel lasta õhk välja, keerata plaaner kompsuks, laadida transpordilennukile ning tuua tagasi uueks täispuhumiseks. Aga plaanreid, mida polnud kuskil säilitada ja mis ei suutnud lahtise taeva all talve üle elada, valmistati 1941 aasta kevadel pöörastes kogustes.
Nõukogude tööstus oli juba enne mobilisatsiooni nähtud esmajoones ette sõjalise toodangu jaoks. Mul lebab juba kakskümmend aastat lõpetamata peatükk pealkirjaga “Pöördumatu ime”
Peatükk on vaat millest. Mingisugune vaevatud õmblustsehh kuskil Valgevenes hakkas sõja teisel päeval tootma telkmantleid sõjaväele. Sakslased tungisid peale, ja nemad hakkasid kohe telkmantleid valmistama. Aga et tootmist alustada, peavad olema ju nende telkmantlite jaoks varud. Rohelist niiti, lõiked, näidised, varustus. Räägitakse, et toimus ime, algas sõda ja meie alustasime hetkeliselt sõjslise toodangu väljalaskmist.
Aga teiselt poolt- teistpidi seda imet tööle rakendada ei õnnestu mitte kuidagi. Seisab see STK (sõjalis-tootmiskompleks)- ja mitte kuraditki, kuidas ka ei tõmbleks. Kõiksugu konvertorid, riiklikud programmid…Mitte kuidagi ei õnnestu. Sõda lõppes juba kuuskümmend aastat tagasi, aga sõjatööstus rahuaja toodangut välja lasta ei suuda. Vaat tanke toota- olge lahked. Kosmosesse rakette saata- palun. Aga sõiduauto ehitada- selleks tuleb osta Itaaliast spetstehas koos näidiste ja inventariga osta. Ise toota me ei suuda. Seda enam viia üle mõni sõjatehas rahuaja toodangule. Ei tule välja…
***
Kolmekümnendate algul ameeriklased projekteerisid ning varustasid sisseseadega kõik nõukogude traktoritehased- Stalingradi, Tšeljabinski, Harkovi…Rekonstrueerisid Kirovi tehased Leningradis. Kuni sinnani polnud NSVL suuteline välja laskma ühtegi enda loodud traktorit. Leningradis püüti küll toota äratõmmatud “Fordsonit”, kuid ebaõnnestunult.
Tundub, et tänuväärt asi- põllumajanguse kindlustamine mehanismidega. Ainult imelik, miks tuli selleks, et küla traktoritega aidata, see küla esmalt laostada, inimesi aga miljonite kaupa hauda ajada. Juba algusest peale on kahtlane, et Stalin küla jaoks püüdis.
-See, et traktoritehased juba algul sõjatehastena ehitati, on väljaspool kahtlust. Ja ka ligi kuussada tuhat autot armee vajadusteks, mis pidi välja lastama (ja ka lasti), ka need toodeti ameeriklaste poolt ehitatud tehastes.
Mulle pole kunagi juhtunud ette traktorite arvu, mis kolmekümnendatel põllumajandusele saadeti. Kuid Mihhail Meltjuhhovi artiklis “Suure Isamaasõja lävel” leidsin sellised andmed: 1941 aasta mobilisatsiooniplaanide kohaselt pidi “NSVL relvajõudude arvukus peale mobilisatsiooni olema 8,9 miljonit inimest, vägedel pidi olema 106 700 kahurit ja miinipildujat, kuni 37 000 tanki, 22 200 lahingulennukit, 10 700 soomusautot, ligi 91 000 traktorit ja 595 000 autot.”See tähendab, et traktoreid pidi vägedes olema 2,5 korda rohkem kui tanke. Milline on traktori roll sõjaväes?
Vastus on siin väga lihtne. Halderi, Saksamaa maavägede staabiülema avaldatud päevikust võib lugeda: “Venelastel on hea. Nende suurtükiväge veavad traktorid, meie peame toime tulema hobustega”. On fotod, milledel meie traktorid veavad porisse takerdunud saksa veoautosid. Need traktorid, mis meie põgenevate vägede poolt maha jäeti, kulusid sakslastele marjaks ära. Traktor leidis suurtükivedukina väga laialdast kasutust.
-Ühes oma kirjas Stalinile soovitas Tuhhatševski kümned tuhanded teise ešeloni traktorid katta soomusega ning lasta need ette aeglasekäihuliste tankidena…
Jah, ma just parasjagu kirjutan sellest. Kuid see on tehnoloogiline barbaarsus.
-Lugedes “Viimast vabariiki”, pöörasin tähelepanu sellisele asjale. Seal räägitakse saksa ja nõukogude tankide arvulisest ja kvaliteedi suhtest. Tuuakse tõendeid ka selle kohta, et nõukogude tankiväed olid märksa tugevamad saksa omadest. Nii arvuliselt kui kvaliteedi poolest. Ja tekkis selline mõte- raske on arvata, et saksa konstruktorid olid nõukogude omadest lihtsalt rumalamad ja nõrgemad…
Loomulikult. Sõjatehnika konstruktorid lahendavad ülesandeid, mida nende ette seab sõjaväeline juhtkond.
-Tuleb välja, et saksa konstruktoritele ei antud kuni 1942 aastani ülesannet luua tanke, mis oleksid olnud suutelised vallutama Nõukogude Liitu ja vastu seisma nõukogude tankivägedele. Kusjuures needsamad saksa tankid- väikesearvulised, kerged, vaid kuulivastase soomusega, relvastatuna üksnes kuulipilduja või väikesekaliibrilise suurtükiga, täitsid hiilgavalt neile kuni 1941 aastani püstitatud ülesanded. Vallutasid Prantsusmaa, vallutasid teised Euroopa riigid. Rommel sõdis nendega Aafrikas küllaltki edukalt. Ning seljuures ei olnud kaebusi tankide tehnilise ebatäiuslikuse kohta. Probleemid algasid alles 1941 aastal, peale NSVL kallale tungimist.
Jah, muidugi.
-Nii. Tuleb välja, et Hitler ei kavatsenud varem mingilgi kombel Nõukogude Liiduga sõdida. Ei plaaninud, erinevalt Stalinist, Molotov-Ribbentropi pakti rikkuda. Kui oleks plaaninud, oleks juba varakult alustanud ettevalmistusi sõjaks NSVLga, kusjuures juba enne pakti sõlmimist, aga mitte aasta peale seda. Ei oleks üritanud kõigi jõududega Inglismaad vallutada, millest eluruumi võitmise mõttes oli samapalju kasu kui sokult piima. Seda enam et NSVL oli ühine piir. Veel üks argument spontaansuse kasuks, Hitleri Venemaale kallaletungi preventiivsuse tunnistuseks.
Tuleb välja, et ei kavatsenud. Kui juba algselt oleksid eksisteerinud NSVL vallutamise plaanid, kasvõi selle Euroopa osa, oleks ka vastavad tankid välja töötatud. Nii võimsuse kui külmakindluse osas…Et suuta ühe hooga Uraalideni jõuda.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
11
Vabastaja märkmed.
-Vabastaja märkmed on minu arust kirjanduslikust vaatenurgast üks teie kõige õnnestunumaist teostest. Loen seda ikka ja jälle üle. Oli see esimesena kirjutatud?
Esimesena jah. Väga kaua tuli seda “takka pressida”. Ilmus ta 1981 aastal
-Aga miks esimene? “Jäälõhkuja” oli ju mõtteis varem?
Jah. Aga kui ma põgenesin, oli mul tarvis millegi eest elada. Tahtsin olla sõltumatu inimene. Ja asusin kohe “Jäälõhkuja” kallale. Aga et seda kirjutada, oli mul vaja leida kõigepealt kuskilt ligi 4000 nõukogude kindralite raamatut. Ma teadsin neid raamatuid, olin neid lugenud, aga nad kõik jäid mul sinna, Nõukogude Liitu. Ja pidin nad kuskilt Inglismaal hankima. Tollal oli see küllaltki raske. Kõik see oli vaja leida, taas läbi lugeda, tsitaadid üles kirjutada, välja lõigata, kleepida
Aga “Vabastaja” – see oli midagi sellist, mida ma sain teha kohe, kiiresti ja kindlustada sellega enam-vähem enda materiaalne julgeolek, et maha istuda ja “Jäälõhkujat” kirjutada. Sest üks asi on idee peas, aga kirjutada raamat, et veidi raputada õpetatud maailma- see pole nii lihtne.
-Mulle tundub, et kogu teie loomingu võib jagada kolme teema vahel. Nendeks on armee kui selline ning kõik, mis sellega seostub, siis “Akvaarium”, GRU ning luure ja kõik sellega seostuv ning lõpuks sõja-ajalugu ning kõik stalinliku asjatamisega seonduv.
Ma ise jagan samuti kolme ossa, kuid veidi teisiti. Minu jaoks on Akvaarium ja “Vabastaja märkmed” üks. Seejärel minu romaanikesed, mida ma samuti armastan- “Kontroll”, “Valik”. Ning lõpuks kolmas- sõjaajalugu. Mis on nii “Jäälõhkuja”, “Puhastus” ja teised.
-Üks küsimus, mis huvitab praktiliselt kõiki lugejaid. Kuidas Teie biograafia kattub sellega, mida on kirjutatud “Vabastajas”? Talupoja päritolu vaevalt.
Tõepoolest, kolhoosi autojuht pole ma kunagi olnud. Ja ka arbuusidega ei kaubelnud. Kuid stseen “Vabastajast”, kuidas Dneprisse kallatakse väetist, on elust võetud, see toimus minu silme all, ma nägin seda pealt. Midagi sellist ju välja ei mõtle. Nii et kõik on tõsi.
Tegu oli ju tüüpilise nõukogude situatsiooniga. Saabumas on Lenini juubel. Sellega seoses võtavad kõik endale täiendavaid kohustusi ning hoiavad kokku. Kokkuhoitud materjalist toodetakse väetist. Kena, nemad tootsid, aga mida selle väetisega edasi teha? Meil on ju plaanimajandus, kuhu see väetis toppida? Kellel kuradil seda vaja on. Säilitada? Pole taarat. Säilitamiseks ja ladustamiseks on planeeritud võimsused, rohkem pole kuskilt võtta. Mida teha? Oblastikomitee sekretär mõistab, et tehas jääb kohe-kohe seisma, aga seda lubada ei saa kuidagi. Ja hakkab kolhoosides häiret lööma. “Vedage välja!!!” Tehakse jaotuskava, kes kui palju peab välja vedama. Noh, palju tsisterne kolhoosis ikka olla saab? Harilikult kolm- üks piima, üks vee ja üks bensiini jaoks. Kolhoos asub linnast, näiteks Tšerkassõst, seitsmekümne kilomeetri kaugusel. Ja mitu päeva tuleb sead väetist vedada, kui jaotuskava alusel eraldati sulle näiteks kakssada tonni. Ja nii see kõik valatigi Dneprisse. Ja kõik see toimus otse minu silme all. Miilits küll kirjutas seal midagi, aga mis see enam aitas.
Kui ma räägin endast kui nõukogudevastasest, siis tähendab, et ma mõistsin et süsteem on väär juba rohujuure tasandil. Eriti juba läänes viibides. Ma mõistsin, et seal on selline asi võimatu, meil aga võimalik.
Nüüd endast. Isa oli mul ohvitser. Sõtta astus ta 1941 aasta 23 juunil, aga juba 13 juunil aeti neid häire korras jalule.
-Kus ta tookord oli?
Kiievi all, 140 laskurdiviisis. Me vaidlesime temaga kaua sõja alguse üle. Ja siis pakkusin ma talle kunagi, et “Davai, las ma jutustan sulle, kuidas sa sõda alustasid!” Mitte sina mulle, aga mina sulle. Tema ütles, et olgu, jutusta. Ja mina rääkisin talle sellise loo.
13 juuni õhtul kõlas TASSi teadaanne sellest, et me ei kavatse Saksamaale kallale tungida. Oli nii? Tema kinnitab, et oli. Aga öösel tõsteti teid häire korras jalule. Nii? - Nii. Ja kästi kaasa võtta vaid kõik mis on eluks ja lahingupidamiseks hädavajalik. Õigus? - Õigus. Nii oli. Ja õhtuks venisid juba kolonnid? 140 diviis liikus edasi? – Oli küll. Ja naised seisid tee ääres ja nutsid? – Jah, nutsid.
Ja vaat siis hakkas ta mind uskuma. Kõige rohkem hämmastas teda see, kuidas ma naistest teadsin. Aga ma arvestasin selle lihtsalt välja. Samas kõrval asus 200 laskurdiviis, mida kamandas polkovnik Ljudnikov,
hilisem Nõukogude Liidu Kangelane, Stalingradi sangar ja kindral-polkovnik. Tema kirjeldaski seda kõike. Aga kui tema kirjeldas, tähendab nii oli ka teistes väekoondistes. Meil on ju nii- kui ühes kolhoosis pole seemet, siis võib absoluutse kindlusega öelda, et ka teistes naaberkolhoosides on sama probleem. Kui meie kolhoosis puuduvad karburaatorid ütleme GAZ-51le, võib jällegi oletada, et neid pole ka naabruses. Kui Moskvas virutatakse “Žigulide” kojamehi, võib oletada, et seda tehakse ka Primorje krai Barabaši asulas. Kui 200s diviis aeti häire korras jalule ja liikus edasi, pidi ka 140-ndas diviisis sama toimuma. Kõike seda ma talle jutustasingi ja ta jäi uskuma. Pärast jutustas ta mulle veel paljutki...
Ja niisiis, sõdis ta 41 aasta 3 juunist kuni 1945 aasta 9 maini, ja hiljem veel terve Jaapani sõja. Sai neli korda raskelt haavata ja korra raskelt põrutada. 1954 aastal lõi see põrutus nii rängalt välja, et ta kaotas täielikult kõnevõime. Ta toodi Hassanist, kus tollal seisis õhutõrjepolk, Barabašši. Sealt viidi Habarovskisse, kus igasuguste meetoditega püüti kõnevõimet tagasi tuua. Kuu, teine. Ja siis ütles üks arst talle:
“Olgu, teeme nii. Ma hakkan sind süstima. Nendel pole mingit mõju peale selle, et nad teevad metsikut valu. Sul on hullusti valus, sina aga püüa röökida.”
Nii ravitigi välja. Seal, Kaug-Idas ta sõdis, sinna jäi ta kuni 1957 aastani.
-Milline ta viimane auaste oli?
Major. Sellepärast, et ta sõdis küll rindel, aga vanemad olid okupeeritud territooriumil. Aga et nad seal olid, tähendas seda, et Akadeemiasse polnud võimalik astuda. Ongi kõik.
-Aga sõjakooli ta lõpetas?
Jah. Kogu tema lugu mahub täielikult “M-päeva” Ta lõpetas kooli ja astus 1939 aastal Dnepropetrovski metallurgiainstituuti, mis oli tollal väga tuntud. Sai kaks nädalat õppida, siis kuulutati välja seadus üleüldisest sõjaväekohustusest, mille järgi kutsuti kõik, kel vanust 18 aastat (aga tema oli 1921 aastal sündinud) sõjaväeteenistusse. Kui ta ära korjati (aga toona korjati ära kõik poisid) jäid kooli vaid tütarlapsed. Tüdrukud panid rahad kokku ning kinkisid talle fiiberkohvrikese. Selle kohvrikesega ta läkski armeesse teenima. Teenis aasta ära ja siis öeldi talle, et oled hea sõdur, nüüd lähed suurtükiväe ohvitseride kooli. Kiievisse. Üheks aastaks Lõpetas kooli ja saadeti ta stažeerima 140-ndasse diviisi. Kursant-stažöörina. Auaste pidi juulikuus omistatama.
13. juunil kuulutati häire. Diviis läks liikuma, kõik asjad kästi maha jätta. Ka kohvrikest ei oleks nagu saanud kaasa võtta. Aga tema võttis ja peitis kõige kiuste kohvri telgivaiu vedavasse veokisse koorma alla.
Noh, sõdisid nad siis, sõdisid, ja väga kähku sai temast patarei komandör. Sest ta oli aasta suurtükiväes teeninud ja aasta ohvitseriks õppinud (see oli kiirendatud kursus). Aga sellele vaatamata, et ta oli terve kursuse lõpetanud ja ka matemaatikaga oli tal kõik väga hästi, jäi ta ikka veel kursandiks. Ja kuigi seal oli lademes harimatuid poisse, kes kolmekuuliste kursustega olid saanud nooremleitnantiteks, pöördusid needsamad harimatud tema poole, paludes: “Käsuta meid!” Tulid Kiievi piiramisrõngast välja, sõdisid Moskva all. Tal on medalid, “Kiievi kaitsmise eest” ja “Moskva kaitsmise eest”. Moskva all leiti nende kursuse 150 lõpetajast kaks ellujäänut ning omistati neile leitnandi auaste.
Noh, ja Kaug-Idas ta kaugele ei jõudnudki, sest oli lõpetanud ainult üheaastase õppeasutuse. Aga peale sõda- armee oli tohutu, ohvitsere polnud kuhugi panna: kõik nad olid sõja jooksul auastmetes tõusnud. Peale sõda oli hädavajalik akadeemiasse sattuda. Kes sinna sattus, see hakkas karjääri tegema. Aga neid, kelle vanemad olid olnud okupeeritud territooriumil, neid ei võetud Akadeemiasse, ainult Nõukogude Liidu kangelasi. Isa oli ukrainlane, aga kogu Ukraina oli okupeeritud. Pealegi oli tal raske haavatasaamine.
Mina astusin Suvorovi kooli 1957 aastal, mul täitus siis 11 aastat.
-Kus kool asus?
Voronežis.
-Suvorovi kooli astumine- kas see oli suur õnnestumine?
Muidugi!
-Miks?
See andis väga hea hariduse. Voronež oli tugevalt purustatud. Ta oli sõdivate poolte vahel ära jaotatud. Ühel tänavapoolel olid sakslased, teisel meie omad. Sealt voolas veel jõekene läbi, kus, muideks, Peeter Esimene oma laevu vette lasi. Mis hiljem Aasovi mereni jõudsid.
Vaat see rajoon, “Pridatša”, jäi nõukogude poole peale. Seal oli kompleks vanu hooneid, mis veel tsaar Nikolai ajal oli trahvipataljoni jaoks ehitatud. Et linn oli meie ja sakslaste vahel pooleks, siis linna raamatukogu jõuti “meie” poolele ära vedada ning paigutati neisse hoonetesse. Hooned jäid aga tule all terveks. Seinad on seal läbitungimatud. Midagi Nikolai aegse kasarmu ja sunnitöö keskvangla vahepealset. 1943 aasta 19 detsembril paigutati siia seltsimees Stalini käsul Voroneži suvorovlaste sõjakool. Mõnelt aknalt võeti ainult trellid maha. Kogu linn oli paremal kaldal, aga seal olid alles jäänud vaid varemed. Hiljem linn taastati, aga raamatukogu unustati.
Kümmekond aastat peale sõda ehitati uus oblasti raamatukogu ning korjati sinna uus fond. Aga vana fond jäigi vasakule kaldale meie kooli. Vanad raamatud lebasid seal surnud koormana. Aga raamatukogu oli rikkalikeim, veel revolutsioonieelsete fondidega. Ja millised raamatud seal olid- lausa uskumatu! Seal oli näiteks Dante “Jumalik komöödia”, väga vana väljaanne. Ühesõnaga, selles raamatukogus lebasid tõelised aarded. Kuid meile anti vaid neid raamatuid, mida nõudis programm ja poliitosakond. Et sealt midagi muud kätte saada, selleks tuli omada häid tutvusi raamatukogu töötajate hulgas. Mul õnnestus sellised tutvused sisse seada ning pääsesin aaretele ligi. Kätte neid ei antud, neid võis vaid tohutus lugemissaalis lugeda.
-Hüüdnime, mis hiljem pseudonüümiks sai, selle saite samuti seal?
Noh, ma olin nii Bonapart, ja Kutuzov, aga siis kuulsin kuskilt ka oma hilisemat pseudonüümi. Praegu mingisugune Riikliku Julgeoleku polkovnik, kes mind lapsepõlvest ei tunne, võtab minust kirjutada kurat teab mida, sealhulgas ka minu pseudonüümist. See kinnitab vaid seda, et pole teil, poisid, püssirohtu sarvedes. Otsida, keda millise nimega lapsepõlves narriti ning seda nina alla hõõruda...see räägib sellest, et sellistel kriitikutel pole midagi hinge taga. Aga hüüdnimed olid mul alati head...
Lugu oli nii. Suvorovi kooli võeti vastu 11 aastaselt. Ja kursus oli seal samuti üheteistaastane, samas kui tavakoolides oli kümneaastane. Õpetati väga hästi. Näiteks võõrkeelt õpiti kümneinimestelistes gruppides. Ja iga päev. Tavakooliga võrreldes suur vahe. Kui tavakoolis istub tunnis 30-35 inimest, siis meil oli kolm korda vähem. Peale kooli lõppu võis minna tööle sõjaväetõlgiks, juba see kõneleb ise enda eest.
-Suvorovi kool andis keskhariduse?
Jah. Aga et saada tõlgiks, oli vajalik anda erieksam.
-Keeleks oli saksa keel?
Jah, saksa keel.
-Aga edasi, peale kooli?
Tuleb rääkida veel sellestki, et raha Suvorovi koolidesse pandi kolossaalselt. Need olid tõepoolest elitaarsed asutused. Vaadake- armees on rühmakomandöriks leitnant või siis vanemleitnant. Roodukomandör on kapten. Sõjakoolides ning õppediviisides on rühmakomandör kapten, roodukas major. Pataljonikomandöriks on juba alampolkovnik. Suvorovi koolis on rood kolm rühma, igas rühmas on õppetöö algul 25 kadetti. 75 tükki roodus, aga enne lõpetamist oli neid alles jäänud 50. Rühmakomandörideks olid suvorovi koolis (ja ainult seal) majorid, roodukomandörideks olid alampolkovnikud. Kooli ülema asetäitjad olid polkovnikud, aga batja ise oli kindral-major. Igas roodus oli peale alampolkovniku ja kolme majori veel neli üleajateeniat- praporštšikku tänases mõistes- roodu vanem ja kolm rühmakomandöri asetäitjat. 75 kadetti, kes sel aastal vastu võeti, on esimene rood. Järgmisel aastal saab ta uue numbri- teine roodJa nii seitsmendani. Seitsmes rood on kõige austsväärsem- lõpetajad. Kuues on lõpetajate eelne. Kui meie, esmakursuslased, kohtasime viienda roodu kadetti, pidime teda tervitama:”Soovin tervist, seltsimees eellõpetaja!” Head poisid olid...Aga suhted...Iga aasta vanem luges nooremaid oma orjadeks, aga temast vanem omakorda teda ja teisi temavanuseid või nooremaid enda omadeks. Ja nii edasi. Aga need suhted ei olnud matslikud, vaid aristokraatlikud. Vasallsõltuvus...
Eliikool oli vapustav. Kes ei suutnud kollektiivis elada, lendas välja. Seitmendale kursusele välja jõudmine tähendas juba midagi. Ja kui sa olid mölakas või lurjus, siis seitsmenda kursuseni ei jõudnud sa kunagi. Oleks välja pekstud kus kurat. Kord oli ses suhtes väga karm...Kuid 1960-ndast aastast aastast neisse koolidesse enam kedagi ei võetud.
-Miks?
Vabastaja märkmed.
-Vabastaja märkmed on minu arust kirjanduslikust vaatenurgast üks teie kõige õnnestunumaist teostest. Loen seda ikka ja jälle üle. Oli see esimesena kirjutatud?
Esimesena jah. Väga kaua tuli seda “takka pressida”. Ilmus ta 1981 aastal
-Aga miks esimene? “Jäälõhkuja” oli ju mõtteis varem?
Jah. Aga kui ma põgenesin, oli mul tarvis millegi eest elada. Tahtsin olla sõltumatu inimene. Ja asusin kohe “Jäälõhkuja” kallale. Aga et seda kirjutada, oli mul vaja leida kõigepealt kuskilt ligi 4000 nõukogude kindralite raamatut. Ma teadsin neid raamatuid, olin neid lugenud, aga nad kõik jäid mul sinna, Nõukogude Liitu. Ja pidin nad kuskilt Inglismaal hankima. Tollal oli see küllaltki raske. Kõik see oli vaja leida, taas läbi lugeda, tsitaadid üles kirjutada, välja lõigata, kleepida
Aga “Vabastaja” – see oli midagi sellist, mida ma sain teha kohe, kiiresti ja kindlustada sellega enam-vähem enda materiaalne julgeolek, et maha istuda ja “Jäälõhkujat” kirjutada. Sest üks asi on idee peas, aga kirjutada raamat, et veidi raputada õpetatud maailma- see pole nii lihtne.
-Mulle tundub, et kogu teie loomingu võib jagada kolme teema vahel. Nendeks on armee kui selline ning kõik, mis sellega seostub, siis “Akvaarium”, GRU ning luure ja kõik sellega seostuv ning lõpuks sõja-ajalugu ning kõik stalinliku asjatamisega seonduv.
Ma ise jagan samuti kolme ossa, kuid veidi teisiti. Minu jaoks on Akvaarium ja “Vabastaja märkmed” üks. Seejärel minu romaanikesed, mida ma samuti armastan- “Kontroll”, “Valik”. Ning lõpuks kolmas- sõjaajalugu. Mis on nii “Jäälõhkuja”, “Puhastus” ja teised.
-Üks küsimus, mis huvitab praktiliselt kõiki lugejaid. Kuidas Teie biograafia kattub sellega, mida on kirjutatud “Vabastajas”? Talupoja päritolu vaevalt.
Tõepoolest, kolhoosi autojuht pole ma kunagi olnud. Ja ka arbuusidega ei kaubelnud. Kuid stseen “Vabastajast”, kuidas Dneprisse kallatakse väetist, on elust võetud, see toimus minu silme all, ma nägin seda pealt. Midagi sellist ju välja ei mõtle. Nii et kõik on tõsi.
Tegu oli ju tüüpilise nõukogude situatsiooniga. Saabumas on Lenini juubel. Sellega seoses võtavad kõik endale täiendavaid kohustusi ning hoiavad kokku. Kokkuhoitud materjalist toodetakse väetist. Kena, nemad tootsid, aga mida selle väetisega edasi teha? Meil on ju plaanimajandus, kuhu see väetis toppida? Kellel kuradil seda vaja on. Säilitada? Pole taarat. Säilitamiseks ja ladustamiseks on planeeritud võimsused, rohkem pole kuskilt võtta. Mida teha? Oblastikomitee sekretär mõistab, et tehas jääb kohe-kohe seisma, aga seda lubada ei saa kuidagi. Ja hakkab kolhoosides häiret lööma. “Vedage välja!!!” Tehakse jaotuskava, kes kui palju peab välja vedama. Noh, palju tsisterne kolhoosis ikka olla saab? Harilikult kolm- üks piima, üks vee ja üks bensiini jaoks. Kolhoos asub linnast, näiteks Tšerkassõst, seitsmekümne kilomeetri kaugusel. Ja mitu päeva tuleb sead väetist vedada, kui jaotuskava alusel eraldati sulle näiteks kakssada tonni. Ja nii see kõik valatigi Dneprisse. Ja kõik see toimus otse minu silme all. Miilits küll kirjutas seal midagi, aga mis see enam aitas.
Kui ma räägin endast kui nõukogudevastasest, siis tähendab, et ma mõistsin et süsteem on väär juba rohujuure tasandil. Eriti juba läänes viibides. Ma mõistsin, et seal on selline asi võimatu, meil aga võimalik.
Nüüd endast. Isa oli mul ohvitser. Sõtta astus ta 1941 aasta 23 juunil, aga juba 13 juunil aeti neid häire korras jalule.
-Kus ta tookord oli?
Kiievi all, 140 laskurdiviisis. Me vaidlesime temaga kaua sõja alguse üle. Ja siis pakkusin ma talle kunagi, et “Davai, las ma jutustan sulle, kuidas sa sõda alustasid!” Mitte sina mulle, aga mina sulle. Tema ütles, et olgu, jutusta. Ja mina rääkisin talle sellise loo.
13 juuni õhtul kõlas TASSi teadaanne sellest, et me ei kavatse Saksamaale kallale tungida. Oli nii? Tema kinnitab, et oli. Aga öösel tõsteti teid häire korras jalule. Nii? - Nii. Ja kästi kaasa võtta vaid kõik mis on eluks ja lahingupidamiseks hädavajalik. Õigus? - Õigus. Nii oli. Ja õhtuks venisid juba kolonnid? 140 diviis liikus edasi? – Oli küll. Ja naised seisid tee ääres ja nutsid? – Jah, nutsid.
Ja vaat siis hakkas ta mind uskuma. Kõige rohkem hämmastas teda see, kuidas ma naistest teadsin. Aga ma arvestasin selle lihtsalt välja. Samas kõrval asus 200 laskurdiviis, mida kamandas polkovnik Ljudnikov,
hilisem Nõukogude Liidu Kangelane, Stalingradi sangar ja kindral-polkovnik. Tema kirjeldaski seda kõike. Aga kui tema kirjeldas, tähendab nii oli ka teistes väekoondistes. Meil on ju nii- kui ühes kolhoosis pole seemet, siis võib absoluutse kindlusega öelda, et ka teistes naaberkolhoosides on sama probleem. Kui meie kolhoosis puuduvad karburaatorid ütleme GAZ-51le, võib jällegi oletada, et neid pole ka naabruses. Kui Moskvas virutatakse “Žigulide” kojamehi, võib oletada, et seda tehakse ka Primorje krai Barabaši asulas. Kui 200s diviis aeti häire korras jalule ja liikus edasi, pidi ka 140-ndas diviisis sama toimuma. Kõike seda ma talle jutustasingi ja ta jäi uskuma. Pärast jutustas ta mulle veel paljutki...
Ja niisiis, sõdis ta 41 aasta 3 juunist kuni 1945 aasta 9 maini, ja hiljem veel terve Jaapani sõja. Sai neli korda raskelt haavata ja korra raskelt põrutada. 1954 aastal lõi see põrutus nii rängalt välja, et ta kaotas täielikult kõnevõime. Ta toodi Hassanist, kus tollal seisis õhutõrjepolk, Barabašši. Sealt viidi Habarovskisse, kus igasuguste meetoditega püüti kõnevõimet tagasi tuua. Kuu, teine. Ja siis ütles üks arst talle:
“Olgu, teeme nii. Ma hakkan sind süstima. Nendel pole mingit mõju peale selle, et nad teevad metsikut valu. Sul on hullusti valus, sina aga püüa röökida.”
Nii ravitigi välja. Seal, Kaug-Idas ta sõdis, sinna jäi ta kuni 1957 aastani.
-Milline ta viimane auaste oli?
Major. Sellepärast, et ta sõdis küll rindel, aga vanemad olid okupeeritud territooriumil. Aga et nad seal olid, tähendas seda, et Akadeemiasse polnud võimalik astuda. Ongi kõik.
-Aga sõjakooli ta lõpetas?
Jah. Kogu tema lugu mahub täielikult “M-päeva” Ta lõpetas kooli ja astus 1939 aastal Dnepropetrovski metallurgiainstituuti, mis oli tollal väga tuntud. Sai kaks nädalat õppida, siis kuulutati välja seadus üleüldisest sõjaväekohustusest, mille järgi kutsuti kõik, kel vanust 18 aastat (aga tema oli 1921 aastal sündinud) sõjaväeteenistusse. Kui ta ära korjati (aga toona korjati ära kõik poisid) jäid kooli vaid tütarlapsed. Tüdrukud panid rahad kokku ning kinkisid talle fiiberkohvrikese. Selle kohvrikesega ta läkski armeesse teenima. Teenis aasta ära ja siis öeldi talle, et oled hea sõdur, nüüd lähed suurtükiväe ohvitseride kooli. Kiievisse. Üheks aastaks Lõpetas kooli ja saadeti ta stažeerima 140-ndasse diviisi. Kursant-stažöörina. Auaste pidi juulikuus omistatama.
13. juunil kuulutati häire. Diviis läks liikuma, kõik asjad kästi maha jätta. Ka kohvrikest ei oleks nagu saanud kaasa võtta. Aga tema võttis ja peitis kõige kiuste kohvri telgivaiu vedavasse veokisse koorma alla.
Noh, sõdisid nad siis, sõdisid, ja väga kähku sai temast patarei komandör. Sest ta oli aasta suurtükiväes teeninud ja aasta ohvitseriks õppinud (see oli kiirendatud kursus). Aga sellele vaatamata, et ta oli terve kursuse lõpetanud ja ka matemaatikaga oli tal kõik väga hästi, jäi ta ikka veel kursandiks. Ja kuigi seal oli lademes harimatuid poisse, kes kolmekuuliste kursustega olid saanud nooremleitnantiteks, pöördusid needsamad harimatud tema poole, paludes: “Käsuta meid!” Tulid Kiievi piiramisrõngast välja, sõdisid Moskva all. Tal on medalid, “Kiievi kaitsmise eest” ja “Moskva kaitsmise eest”. Moskva all leiti nende kursuse 150 lõpetajast kaks ellujäänut ning omistati neile leitnandi auaste.
Noh, ja Kaug-Idas ta kaugele ei jõudnudki, sest oli lõpetanud ainult üheaastase õppeasutuse. Aga peale sõda- armee oli tohutu, ohvitsere polnud kuhugi panna: kõik nad olid sõja jooksul auastmetes tõusnud. Peale sõda oli hädavajalik akadeemiasse sattuda. Kes sinna sattus, see hakkas karjääri tegema. Aga neid, kelle vanemad olid olnud okupeeritud territooriumil, neid ei võetud Akadeemiasse, ainult Nõukogude Liidu kangelasi. Isa oli ukrainlane, aga kogu Ukraina oli okupeeritud. Pealegi oli tal raske haavatasaamine.
Mina astusin Suvorovi kooli 1957 aastal, mul täitus siis 11 aastat.
-Kus kool asus?
Voronežis.
-Suvorovi kooli astumine- kas see oli suur õnnestumine?
Muidugi!
-Miks?
See andis väga hea hariduse. Voronež oli tugevalt purustatud. Ta oli sõdivate poolte vahel ära jaotatud. Ühel tänavapoolel olid sakslased, teisel meie omad. Sealt voolas veel jõekene läbi, kus, muideks, Peeter Esimene oma laevu vette lasi. Mis hiljem Aasovi mereni jõudsid.
Vaat see rajoon, “Pridatša”, jäi nõukogude poole peale. Seal oli kompleks vanu hooneid, mis veel tsaar Nikolai ajal oli trahvipataljoni jaoks ehitatud. Et linn oli meie ja sakslaste vahel pooleks, siis linna raamatukogu jõuti “meie” poolele ära vedada ning paigutati neisse hoonetesse. Hooned jäid aga tule all terveks. Seinad on seal läbitungimatud. Midagi Nikolai aegse kasarmu ja sunnitöö keskvangla vahepealset. 1943 aasta 19 detsembril paigutati siia seltsimees Stalini käsul Voroneži suvorovlaste sõjakool. Mõnelt aknalt võeti ainult trellid maha. Kogu linn oli paremal kaldal, aga seal olid alles jäänud vaid varemed. Hiljem linn taastati, aga raamatukogu unustati.
Kümmekond aastat peale sõda ehitati uus oblasti raamatukogu ning korjati sinna uus fond. Aga vana fond jäigi vasakule kaldale meie kooli. Vanad raamatud lebasid seal surnud koormana. Aga raamatukogu oli rikkalikeim, veel revolutsioonieelsete fondidega. Ja millised raamatud seal olid- lausa uskumatu! Seal oli näiteks Dante “Jumalik komöödia”, väga vana väljaanne. Ühesõnaga, selles raamatukogus lebasid tõelised aarded. Kuid meile anti vaid neid raamatuid, mida nõudis programm ja poliitosakond. Et sealt midagi muud kätte saada, selleks tuli omada häid tutvusi raamatukogu töötajate hulgas. Mul õnnestus sellised tutvused sisse seada ning pääsesin aaretele ligi. Kätte neid ei antud, neid võis vaid tohutus lugemissaalis lugeda.
-Hüüdnime, mis hiljem pseudonüümiks sai, selle saite samuti seal?
Noh, ma olin nii Bonapart, ja Kutuzov, aga siis kuulsin kuskilt ka oma hilisemat pseudonüümi. Praegu mingisugune Riikliku Julgeoleku polkovnik, kes mind lapsepõlvest ei tunne, võtab minust kirjutada kurat teab mida, sealhulgas ka minu pseudonüümist. See kinnitab vaid seda, et pole teil, poisid, püssirohtu sarvedes. Otsida, keda millise nimega lapsepõlves narriti ning seda nina alla hõõruda...see räägib sellest, et sellistel kriitikutel pole midagi hinge taga. Aga hüüdnimed olid mul alati head...
Lugu oli nii. Suvorovi kooli võeti vastu 11 aastaselt. Ja kursus oli seal samuti üheteistaastane, samas kui tavakoolides oli kümneaastane. Õpetati väga hästi. Näiteks võõrkeelt õpiti kümneinimestelistes gruppides. Ja iga päev. Tavakooliga võrreldes suur vahe. Kui tavakoolis istub tunnis 30-35 inimest, siis meil oli kolm korda vähem. Peale kooli lõppu võis minna tööle sõjaväetõlgiks, juba see kõneleb ise enda eest.
-Suvorovi kool andis keskhariduse?
Jah. Aga et saada tõlgiks, oli vajalik anda erieksam.
-Keeleks oli saksa keel?
Jah, saksa keel.
-Aga edasi, peale kooli?
Tuleb rääkida veel sellestki, et raha Suvorovi koolidesse pandi kolossaalselt. Need olid tõepoolest elitaarsed asutused. Vaadake- armees on rühmakomandöriks leitnant või siis vanemleitnant. Roodukomandör on kapten. Sõjakoolides ning õppediviisides on rühmakomandör kapten, roodukas major. Pataljonikomandöriks on juba alampolkovnik. Suvorovi koolis on rood kolm rühma, igas rühmas on õppetöö algul 25 kadetti. 75 tükki roodus, aga enne lõpetamist oli neid alles jäänud 50. Rühmakomandörideks olid suvorovi koolis (ja ainult seal) majorid, roodukomandörideks olid alampolkovnikud. Kooli ülema asetäitjad olid polkovnikud, aga batja ise oli kindral-major. Igas roodus oli peale alampolkovniku ja kolme majori veel neli üleajateeniat- praporštšikku tänases mõistes- roodu vanem ja kolm rühmakomandöri asetäitjat. 75 kadetti, kes sel aastal vastu võeti, on esimene rood. Järgmisel aastal saab ta uue numbri- teine roodJa nii seitsmendani. Seitsmes rood on kõige austsväärsem- lõpetajad. Kuues on lõpetajate eelne. Kui meie, esmakursuslased, kohtasime viienda roodu kadetti, pidime teda tervitama:”Soovin tervist, seltsimees eellõpetaja!” Head poisid olid...Aga suhted...Iga aasta vanem luges nooremaid oma orjadeks, aga temast vanem omakorda teda ja teisi temavanuseid või nooremaid enda omadeks. Ja nii edasi. Aga need suhted ei olnud matslikud, vaid aristokraatlikud. Vasallsõltuvus...
Eliikool oli vapustav. Kes ei suutnud kollektiivis elada, lendas välja. Seitmendale kursusele välja jõudmine tähendas juba midagi. Ja kui sa olid mölakas või lurjus, siis seitsmenda kursuseni ei jõudnud sa kunagi. Oleks välja pekstud kus kurat. Kord oli ses suhtes väga karm...Kuid 1960-ndast aastast aastast neisse koolidesse enam kedagi ei võetud.
-Miks?
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
12
1961 aastast hakkas nende koondamine ja õpiaega lühendati kolme aastani.
Pärast 60-ndat aastat lõpetati vastuvõtt. Viimane, seitsmes rood sooritab eksamid ning lõpetab kooli, kõik tõusevad aste kõrgemale, esimest roodu aga enam pole. Seda ei moodustata. Nagu koolis ilma esimese klassita. Järgmisel aastal pole enam teist roodu. Ning seejärel asuti koole koondama, ümber formeerima. Peale mõningate väheste. Kõik roodud täies koosseisus koos roodukomandöridega viiakse allesjäänud koolidesse. Pärast kõike seda jäi meie kooli 1963 aastal järele vaid kolm roodu- seitsmes, kuues ja viies. Ja need kolm roodu viidi Kalininisse, Voroneži kool likvideeriti.
Üks rood lõpetas 1964 aastal, minu oma 1965 ning järgmisel aastal viimane.
Seda kõike räägin ma sellepärast, et isa sattus mul 1959-1960 aastal toimunud Hruštšovi koondamise alla. Armeest aeti ta minema. Arvutati pension väljateenitud aastate eest (neid oli tal 27) ja ta läks end tööle värbama. Õnnestus Tšerkassõ linna kino administraatoriks hakata.
Hiljuti tuli välja järjekordne raamat, milles selle autot, polkovnik Anton Tereštšenko kirjutab minu kohta, et “papake sokutas ta suvorovlaste kooli.” Noh, Suvorovi kooli saamine oli tollal raskemast raskem, kontrolliti tervist ja arengut, ja sõjaväelasi oli sel ajal nagu kirjuid koeri, polkovnikuid ja kindrale. Nii et mingil majoril oma poega sinna sokutada oleks olnud ülimalt keeruline.
Veel kirjutab see polkovnik, et ma kukkusin Voroneži koolis läbi ning “papake” (nii ta kirjutab) lasi mind üle viia Kalininisse. Tšerkassõ linna kinoadministraator laseb oma poja Kalininisse üle viia...ja et mul üksinda igav poleks, lasi mu papake veel kolm roodu koos minuga üle viia. Täies koosseisus. Kebist. Mida sellisest tahtagi.
Asi oli veel milles! Moskva sõjaväeringkonnas oli kolm suvorovi kooli, Moskva oma, Kalinini ning siis Voroneži oma. Ja paraadidele käidi nii, et jalaväerivi lõpetas kolm õppeasutust- esimesena Moskva oma, pärast neid Voroneži või Kalinini (käidi vaheldumisi) ning Leningradi nahhimovlaste kool (nende kursante hüüdsime meie “nahimoosideks”).
Kui Voroneži kool veel eksisteeris, sõitsid selle kursandid Moskvasse maiparaadiks, Kalinini omad aga oktoobriparaadiks. Peale Vorošilovi suvorovlaste kooli ümberformeerimist hakkas Kalinini kool käima nii mai kui ka oktoobriparaadil.
-Ja dokomendid kinnitavad seda?
Jah, muidugi, kõigile kursantidele anti dokument selle kohta, et nad osalesid paraadil
Need paraadid- on, mida meenutada. Elasime “nahimoosidega” kõrvuti, väike nagistamine käis pidevalt. Nemad hüüdsid endid “püütoniteks”, meie aga olime “kadetid”
-Oli see lausa ametlik?
Ei. Ametlikult olime suvorovlased. Muideks, seesama polkovnik kirjutab, et nagu oleks ta suvorovi kooli endine kasvandik. Pole ta selle kooli ligidalegi saanud ega kujuta endale ette, mis see oli. Mingeid kasvandikke seal polnud. Kasvandikud olid roodu muusikarühmades. Meil aga oli ametlik nimetus suvorovlane, ise aga nimetasime endid kadettideks, mille eest ülemused meid karistasid.
Niisiis, paraadikarp oli 200 inimest. Kui ma õppisin teises roodus, käisime paraadil Voronežis. Tollal oli Voroneži sõjaväeringkond, mis pärast likvideeriti ning mille asemele tuli Moskva sõjaväeringkond. Aga vanemaid kadette veeti Moskva paraadile.
Ettevalmistus paraadiks- kõigepealt kuu kohapeal, meie puhul siis Voronežis. Ja seejärel viidi meid kuuks Moskvasse. Aga seal...Äratus, hommikune ülevaatus, hommikusöök, seejärel viidi kaheks-kolmeks, mõnikord ka neljaks tunniks Kesklennuväljale, kus ettevalmistus toimus. Seal oli ka kogu tehnika. Ja vägesid oli mõõtmatult. Lüpetasid paraadi alati kolm pataljoni-Moskva, meie ning Leningradi “püütonite” oma. Peale seda pöördusime tagasi majutuskohta.
Muideks, ma olin Punasel Väljakul ka tookord, kui Stalin mausoleumist välja toodi. Meid toodi öösel viimasele paraadieelsele treeningule. See toimub juba Punasel väljakul. Toodi kohale, seisame tagumikega maosoleumi poole. Seisime meie ja kogu vägi seal niimoodi, siis aga öeldi, et võime kasarmusse tagasi sõita. Meile oli määratud kolm öist treeningut, aga üks neist oligi vaid selline seismine.
Igal õhtul näidati meile filme, häid filme. Artistid käisid esinemas, kusjuures esimese suurusjärgu omad. Ja ka meid viidi “Mosfilmi”. Kokkuvõttes andis see kuu paraadi ettevalmistamiseks (mul õnnestus osaleda neljal paraadil) väga tugeva hingelise laengu. Nii näiteks pakuti sõitu Novodevitše kalmistule. Kõik tõmbasid nina vingu- kalmistu, no mida huvitavat seal ka olla saab? Aga meie rühmakomandör soovitas, et sõitke, poisid, te ei kahetse. Ja ei kahetsenudki. Jumal küll, palju muljeid. Ja Gogoli haud, ja Stalini naise haud...
-Räägime nüüd sõjakoolist. “Vabastajas” on vapustav peatükk “gubu” kohta, kuhu kursandist peakangelane sattub. Mida endast tolleaegne sõjakool üldse kujutas?
Kool kandis nime Frunze nimeline Kahekordse Punalipu ordeniga autasustatud Kiievi Kõrgem Üldvägede juhtivkoosseisu õppeasutus. Ja asus Odessas.
-Odessas???
Just-just, Odessas. Enne Kalininis kooli lõpetamist kutsuti mind staapi. Istusid seal kaks mingisugust onukest. Aga meile, kooli lõpetavatle, oli antud nimekirjad, kuhu me võime sisse astuda. Minu valik oli langenud Harkovi kaardiväe tankivägede koolile, mis “Vabastajast” läbi lipsab.
Aga siinkohal peab tegema väikese tagasivaate. Nagu näete, on minu jutustuses üks detail teisega nii tihedalt läbi põimunud, et järjestust on raske säilitada. Naaseme Hruštšovi kärbete juurde. Kui Hruštšov armeed koondas ning miljon ja kakssada inimest sealt minema lõi, aeti laiali just kaadrikoosseis. Armees tuleb kaadrikoosseisu pidevalt vahetada. Mõni on oma aja ära teeninud, keegi peab pinsile minema jne. Raskused tekkisid aga sellega, et keegi enam ei soovinud sõjakooli minna. Ei meelitanud see perspektiiv inimesi. Minu isa, näiteks, aeti kõigepealt minema nagu koer, alles hiljem selgitati ning arvutati pension.
Ja nii oligi, et peale Hruštšovi vapustusi ei tahtnud enam keegi armeesse minna. Oli vaja millegagi meelitada. Ja nii tehtigi suuremast osast sõjakoolidest, kus enne õpiti vaid kolm aastat, ülikoolid ning hakates nendes õpetama menukamaid erialasid- raadio-tehnilisi, suurtükiväe jne. Tankikoole viidi aga uude astmestikku üle viimasena. Ma kaalutlesin, et on üldvägede ja tankikoolid. Suurt vahet neil pole. Tõsi küll, esimesed olid kõrgemad, tankikoolid aga harilikud. Aga milleks siis mulle tavakool. Raamatu järgi õppisin Harkovi kaardiväe tankikoolis.
Üldvägede koolid olid Moskva, Leningradi, Odessa, Novosibirski, Bakuu ja Taškendi omad. Odessa oma oli veidi erinev. Ja enne seda, kui ma hakkasin Suvorovi kooli lõpetama, kutsuti mind staapi. Millised su valikud on, küsivad needsamad kaks tsiviilriietes. Vastasin, et valisin Moskva või Leningradi kõrgema üldvägede kooli. Aga nemad räägivad:
“Me soovitame sul astuda Odessa omasse.”
Küsin:” On siis mingit vahet?” . Nemad vastu, et “Jah, vahe on olemas.” Hammustasin keelde ja mõtlesin, et kui soovitavad, siis vist ikka midagi selles on. Võiks muidugi ju vaielda, aga on sel mõtet. Aga kui soovitavad...Nad rääkisid mulle veel, et kool viiakse üle Kiievisse.
Üleviimine oli tingitud vaat millest. Odessa üldvägede kool oli , ütleme nii, et tavaline. Aga samas asus ta luure Peavalitsuse patronaaži all. See täheendas, et seal olid erisuhted. Odessas oli üks teaduskond, kus valmistati ette Angoolast ja teistest riikidest pärit terroriste, revolutsioonilisi sõdureid. 1965 aastal suurenes see teaduskond sedavõrd, et selle alla läks kogu õppeasutus, aga ülejäänud, vene poisid, kes seal õppisid, viidi üle Kiievisse.
Miks Kiievisse? Seda sellepärast, et Kiievis asus raketivägede kool. Nikita Hruštšov rajas tohutu koguse raketivägede õppeasutusi, neid aga polnud niipalju vaja. Kool, mis asus Kiievis, kandis nime KKTU- Kiievskoje komandno-tehnitšeskoje utšilištše. Poisid, kes seal õppisid, kandsid tankivägede embleeme. Enne seda paiknes seaal Kiievi iseliikuva suurtükiväe ühendatud õppeasutus. Hiljem, kuskil kuuekümnendate algul, rajati sinna raketivägede kool. Kooli ülemaks oli suurtükiväe kindral-major Muhatšev, üks meie raketivägede rajajatest. Temast on raketivägede ajaloos palju juttu. Osa juhtivkoosseisu jäi KKTU-st, ülejäänud lasti lahti, õppepinnad jäid alles ning kõik nõukogude kursandid viidi Odessast Kiievisse üle. Täielikult kolis kool Kiievisse üle 1965 aasta suvel ja sinna ma sõitsingi sisse astuma.
Niisiis olid Kiievis teine, kolmas ja neljas kursus kõik Odessast. Tualettruumi seinale oli kirjutatud “Parem Odessa tripperiga kui Kiiev kastanitega!”
Üldiselt olid kõik õppeasutused suhteliselt ühetaolised, Moskva oma oli erilise rõhuga pakazuhhale. Kui kedagi oli tarvis kuhugi viia, et talle näidata, kuidas meil rivisammuga liigutakse, millised on meil kasarmud, siis viiakse ta RSFSP Ülemnõukogu nimelisse Lenini ordeniga autasustatud Punalipulisse Moskva üldvägede juhtkonna õppeasutusse. Jumal tänatud, et mina sinna ei sattunud. Leningradi kool oli füüsilise kallakuga. Seal oli kõik samuti, kuid väga suurt rõhku pandi spordile. Kui oli tarvis näidata, nagu mängiks meil kõik kursandid võrkpalli. Või hokit. Ja nii edasi.
Aga Kiievi kool valmistas ette luurajaid. Luureüksuste komandöre.
Igas diviisis on luurepataljon. Peale selle on veel igas tanki- ja motoriseeritud jalaväe polgus oma luurerood. Kõik see on taktikaline luure. Ja selleks meid ette valmistatigi. Pärast kooli lõpetamist oli kolm teed- kas motoriseeritud jalaväe-, tanki- või luurerühma komandör. Need on kõik segaerialad. Üks ilma teiseta elada ei saa. Ning teenistuse jooksul võis laskurrühmast sattuda luureroodu, sealt aga tankipataljoni jne.
Kadetid astusid kohe teisele kursusele. Seitse aastat kadetikooli täitis vabalt esimese kursuse sõjakoolis. Aga esimene kursus oli tollal äärmiselt elajalik. Esimene kursus ei õppinud mitte koolis, vaid Nikolajevi õppediviisis. Õppes valmistati toona poole aasta jooksul ette seersante. Ja nii kandsidki kursandid tollal sõduripaguneid ning läbisid poole aasta jooksul õppediviisis täieliku seersantide ettevalmistustsükli. Poole aasta pärast said sõdurid endale paelad ning läksid vägedesse, kursandid aga alustasid sama algusest peale. See tähendab et nad läbisid õppediviisi kursuse kaks korda. Ja vaat sellisesse koosseisu sulatai kadette. Tuli välja teise kursuse pataljon enam-vähem pooleks kadette ning “miškasid”. Mõnedele kõige tigedamatele “miškadele” anti teisel kursusel paelad peale ning nad hakkasid kamandama. Kadette seersantiteks ei tehtud. Teati, et kadett kadetti käsutama ei hakka. Meil olid omad arusaamad. Distsipliin polnud küll nagu õppediviisis, aga humanismi järele just kah ei lõhnanud. Kadettidega käitumine oli veel Stalini ajal välja töötatud. Sarved murti maha üpris kiiresti. Vahe oli selles, et nüüd olime vande andnud. Koos kõige sellest tulenevaga. Mõned meie kadettidest otsustasid esimese asjana “miškade”- seersantidega arveid klaarida. Aga juba kolme nädala pärast mõistis tribunal nad süüdi, kõigile anti aasta dispatti, dispat aga teenistusaja sisse ei loeta. Pärast seda teenisid nad täisaja motolaskurväes reameestena. Üks neist- Vitja Piskunov- otsustas ka seal oma õigust taga ajada ning kukkus tsooni.
See, kes tahtis õppida, võis üldvägede juhtivkoosseisu koolist saada vägagi võimsa teadmistepagasi. Mina lõpetasin selle kooli kiituskirjaga.
1961 aastast hakkas nende koondamine ja õpiaega lühendati kolme aastani.
Pärast 60-ndat aastat lõpetati vastuvõtt. Viimane, seitsmes rood sooritab eksamid ning lõpetab kooli, kõik tõusevad aste kõrgemale, esimest roodu aga enam pole. Seda ei moodustata. Nagu koolis ilma esimese klassita. Järgmisel aastal pole enam teist roodu. Ning seejärel asuti koole koondama, ümber formeerima. Peale mõningate väheste. Kõik roodud täies koosseisus koos roodukomandöridega viiakse allesjäänud koolidesse. Pärast kõike seda jäi meie kooli 1963 aastal järele vaid kolm roodu- seitsmes, kuues ja viies. Ja need kolm roodu viidi Kalininisse, Voroneži kool likvideeriti.
Üks rood lõpetas 1964 aastal, minu oma 1965 ning järgmisel aastal viimane.
Seda kõike räägin ma sellepärast, et isa sattus mul 1959-1960 aastal toimunud Hruštšovi koondamise alla. Armeest aeti ta minema. Arvutati pension väljateenitud aastate eest (neid oli tal 27) ja ta läks end tööle värbama. Õnnestus Tšerkassõ linna kino administraatoriks hakata.
Hiljuti tuli välja järjekordne raamat, milles selle autot, polkovnik Anton Tereštšenko kirjutab minu kohta, et “papake sokutas ta suvorovlaste kooli.” Noh, Suvorovi kooli saamine oli tollal raskemast raskem, kontrolliti tervist ja arengut, ja sõjaväelasi oli sel ajal nagu kirjuid koeri, polkovnikuid ja kindrale. Nii et mingil majoril oma poega sinna sokutada oleks olnud ülimalt keeruline.
Veel kirjutab see polkovnik, et ma kukkusin Voroneži koolis läbi ning “papake” (nii ta kirjutab) lasi mind üle viia Kalininisse. Tšerkassõ linna kinoadministraator laseb oma poja Kalininisse üle viia...ja et mul üksinda igav poleks, lasi mu papake veel kolm roodu koos minuga üle viia. Täies koosseisus. Kebist. Mida sellisest tahtagi.
Asi oli veel milles! Moskva sõjaväeringkonnas oli kolm suvorovi kooli, Moskva oma, Kalinini ning siis Voroneži oma. Ja paraadidele käidi nii, et jalaväerivi lõpetas kolm õppeasutust- esimesena Moskva oma, pärast neid Voroneži või Kalinini (käidi vaheldumisi) ning Leningradi nahhimovlaste kool (nende kursante hüüdsime meie “nahimoosideks”).
Kui Voroneži kool veel eksisteeris, sõitsid selle kursandid Moskvasse maiparaadiks, Kalinini omad aga oktoobriparaadiks. Peale Vorošilovi suvorovlaste kooli ümberformeerimist hakkas Kalinini kool käima nii mai kui ka oktoobriparaadil.
-Ja dokomendid kinnitavad seda?
Jah, muidugi, kõigile kursantidele anti dokument selle kohta, et nad osalesid paraadil
Need paraadid- on, mida meenutada. Elasime “nahimoosidega” kõrvuti, väike nagistamine käis pidevalt. Nemad hüüdsid endid “püütoniteks”, meie aga olime “kadetid”
-Oli see lausa ametlik?
Ei. Ametlikult olime suvorovlased. Muideks, seesama polkovnik kirjutab, et nagu oleks ta suvorovi kooli endine kasvandik. Pole ta selle kooli ligidalegi saanud ega kujuta endale ette, mis see oli. Mingeid kasvandikke seal polnud. Kasvandikud olid roodu muusikarühmades. Meil aga oli ametlik nimetus suvorovlane, ise aga nimetasime endid kadettideks, mille eest ülemused meid karistasid.
Niisiis, paraadikarp oli 200 inimest. Kui ma õppisin teises roodus, käisime paraadil Voronežis. Tollal oli Voroneži sõjaväeringkond, mis pärast likvideeriti ning mille asemele tuli Moskva sõjaväeringkond. Aga vanemaid kadette veeti Moskva paraadile.
Ettevalmistus paraadiks- kõigepealt kuu kohapeal, meie puhul siis Voronežis. Ja seejärel viidi meid kuuks Moskvasse. Aga seal...Äratus, hommikune ülevaatus, hommikusöök, seejärel viidi kaheks-kolmeks, mõnikord ka neljaks tunniks Kesklennuväljale, kus ettevalmistus toimus. Seal oli ka kogu tehnika. Ja vägesid oli mõõtmatult. Lüpetasid paraadi alati kolm pataljoni-Moskva, meie ning Leningradi “püütonite” oma. Peale seda pöördusime tagasi majutuskohta.
Muideks, ma olin Punasel Väljakul ka tookord, kui Stalin mausoleumist välja toodi. Meid toodi öösel viimasele paraadieelsele treeningule. See toimub juba Punasel väljakul. Toodi kohale, seisame tagumikega maosoleumi poole. Seisime meie ja kogu vägi seal niimoodi, siis aga öeldi, et võime kasarmusse tagasi sõita. Meile oli määratud kolm öist treeningut, aga üks neist oligi vaid selline seismine.
Igal õhtul näidati meile filme, häid filme. Artistid käisid esinemas, kusjuures esimese suurusjärgu omad. Ja ka meid viidi “Mosfilmi”. Kokkuvõttes andis see kuu paraadi ettevalmistamiseks (mul õnnestus osaleda neljal paraadil) väga tugeva hingelise laengu. Nii näiteks pakuti sõitu Novodevitše kalmistule. Kõik tõmbasid nina vingu- kalmistu, no mida huvitavat seal ka olla saab? Aga meie rühmakomandör soovitas, et sõitke, poisid, te ei kahetse. Ja ei kahetsenudki. Jumal küll, palju muljeid. Ja Gogoli haud, ja Stalini naise haud...
-Räägime nüüd sõjakoolist. “Vabastajas” on vapustav peatükk “gubu” kohta, kuhu kursandist peakangelane sattub. Mida endast tolleaegne sõjakool üldse kujutas?
Kool kandis nime Frunze nimeline Kahekordse Punalipu ordeniga autasustatud Kiievi Kõrgem Üldvägede juhtivkoosseisu õppeasutus. Ja asus Odessas.
-Odessas???
Just-just, Odessas. Enne Kalininis kooli lõpetamist kutsuti mind staapi. Istusid seal kaks mingisugust onukest. Aga meile, kooli lõpetavatle, oli antud nimekirjad, kuhu me võime sisse astuda. Minu valik oli langenud Harkovi kaardiväe tankivägede koolile, mis “Vabastajast” läbi lipsab.
Aga siinkohal peab tegema väikese tagasivaate. Nagu näete, on minu jutustuses üks detail teisega nii tihedalt läbi põimunud, et järjestust on raske säilitada. Naaseme Hruštšovi kärbete juurde. Kui Hruštšov armeed koondas ning miljon ja kakssada inimest sealt minema lõi, aeti laiali just kaadrikoosseis. Armees tuleb kaadrikoosseisu pidevalt vahetada. Mõni on oma aja ära teeninud, keegi peab pinsile minema jne. Raskused tekkisid aga sellega, et keegi enam ei soovinud sõjakooli minna. Ei meelitanud see perspektiiv inimesi. Minu isa, näiteks, aeti kõigepealt minema nagu koer, alles hiljem selgitati ning arvutati pension.
Ja nii oligi, et peale Hruštšovi vapustusi ei tahtnud enam keegi armeesse minna. Oli vaja millegagi meelitada. Ja nii tehtigi suuremast osast sõjakoolidest, kus enne õpiti vaid kolm aastat, ülikoolid ning hakates nendes õpetama menukamaid erialasid- raadio-tehnilisi, suurtükiväe jne. Tankikoole viidi aga uude astmestikku üle viimasena. Ma kaalutlesin, et on üldvägede ja tankikoolid. Suurt vahet neil pole. Tõsi küll, esimesed olid kõrgemad, tankikoolid aga harilikud. Aga milleks siis mulle tavakool. Raamatu järgi õppisin Harkovi kaardiväe tankikoolis.
Üldvägede koolid olid Moskva, Leningradi, Odessa, Novosibirski, Bakuu ja Taškendi omad. Odessa oma oli veidi erinev. Ja enne seda, kui ma hakkasin Suvorovi kooli lõpetama, kutsuti mind staapi. Millised su valikud on, küsivad needsamad kaks tsiviilriietes. Vastasin, et valisin Moskva või Leningradi kõrgema üldvägede kooli. Aga nemad räägivad:
“Me soovitame sul astuda Odessa omasse.”
Küsin:” On siis mingit vahet?” . Nemad vastu, et “Jah, vahe on olemas.” Hammustasin keelde ja mõtlesin, et kui soovitavad, siis vist ikka midagi selles on. Võiks muidugi ju vaielda, aga on sel mõtet. Aga kui soovitavad...Nad rääkisid mulle veel, et kool viiakse üle Kiievisse.
Üleviimine oli tingitud vaat millest. Odessa üldvägede kool oli , ütleme nii, et tavaline. Aga samas asus ta luure Peavalitsuse patronaaži all. See täheendas, et seal olid erisuhted. Odessas oli üks teaduskond, kus valmistati ette Angoolast ja teistest riikidest pärit terroriste, revolutsioonilisi sõdureid. 1965 aastal suurenes see teaduskond sedavõrd, et selle alla läks kogu õppeasutus, aga ülejäänud, vene poisid, kes seal õppisid, viidi üle Kiievisse.
Miks Kiievisse? Seda sellepärast, et Kiievis asus raketivägede kool. Nikita Hruštšov rajas tohutu koguse raketivägede õppeasutusi, neid aga polnud niipalju vaja. Kool, mis asus Kiievis, kandis nime KKTU- Kiievskoje komandno-tehnitšeskoje utšilištše. Poisid, kes seal õppisid, kandsid tankivägede embleeme. Enne seda paiknes seaal Kiievi iseliikuva suurtükiväe ühendatud õppeasutus. Hiljem, kuskil kuuekümnendate algul, rajati sinna raketivägede kool. Kooli ülemaks oli suurtükiväe kindral-major Muhatšev, üks meie raketivägede rajajatest. Temast on raketivägede ajaloos palju juttu. Osa juhtivkoosseisu jäi KKTU-st, ülejäänud lasti lahti, õppepinnad jäid alles ning kõik nõukogude kursandid viidi Odessast Kiievisse üle. Täielikult kolis kool Kiievisse üle 1965 aasta suvel ja sinna ma sõitsingi sisse astuma.
Niisiis olid Kiievis teine, kolmas ja neljas kursus kõik Odessast. Tualettruumi seinale oli kirjutatud “Parem Odessa tripperiga kui Kiiev kastanitega!”
Üldiselt olid kõik õppeasutused suhteliselt ühetaolised, Moskva oma oli erilise rõhuga pakazuhhale. Kui kedagi oli tarvis kuhugi viia, et talle näidata, kuidas meil rivisammuga liigutakse, millised on meil kasarmud, siis viiakse ta RSFSP Ülemnõukogu nimelisse Lenini ordeniga autasustatud Punalipulisse Moskva üldvägede juhtkonna õppeasutusse. Jumal tänatud, et mina sinna ei sattunud. Leningradi kool oli füüsilise kallakuga. Seal oli kõik samuti, kuid väga suurt rõhku pandi spordile. Kui oli tarvis näidata, nagu mängiks meil kõik kursandid võrkpalli. Või hokit. Ja nii edasi.
Aga Kiievi kool valmistas ette luurajaid. Luureüksuste komandöre.
Igas diviisis on luurepataljon. Peale selle on veel igas tanki- ja motoriseeritud jalaväe polgus oma luurerood. Kõik see on taktikaline luure. Ja selleks meid ette valmistatigi. Pärast kooli lõpetamist oli kolm teed- kas motoriseeritud jalaväe-, tanki- või luurerühma komandör. Need on kõik segaerialad. Üks ilma teiseta elada ei saa. Ning teenistuse jooksul võis laskurrühmast sattuda luureroodu, sealt aga tankipataljoni jne.
Kadetid astusid kohe teisele kursusele. Seitse aastat kadetikooli täitis vabalt esimese kursuse sõjakoolis. Aga esimene kursus oli tollal äärmiselt elajalik. Esimene kursus ei õppinud mitte koolis, vaid Nikolajevi õppediviisis. Õppes valmistati toona poole aasta jooksul ette seersante. Ja nii kandsidki kursandid tollal sõduripaguneid ning läbisid poole aasta jooksul õppediviisis täieliku seersantide ettevalmistustsükli. Poole aasta pärast said sõdurid endale paelad ning läksid vägedesse, kursandid aga alustasid sama algusest peale. See tähendab et nad läbisid õppediviisi kursuse kaks korda. Ja vaat sellisesse koosseisu sulatai kadette. Tuli välja teise kursuse pataljon enam-vähem pooleks kadette ning “miškasid”. Mõnedele kõige tigedamatele “miškadele” anti teisel kursusel paelad peale ning nad hakkasid kamandama. Kadette seersantiteks ei tehtud. Teati, et kadett kadetti käsutama ei hakka. Meil olid omad arusaamad. Distsipliin polnud küll nagu õppediviisis, aga humanismi järele just kah ei lõhnanud. Kadettidega käitumine oli veel Stalini ajal välja töötatud. Sarved murti maha üpris kiiresti. Vahe oli selles, et nüüd olime vande andnud. Koos kõige sellest tulenevaga. Mõned meie kadettidest otsustasid esimese asjana “miškade”- seersantidega arveid klaarida. Aga juba kolme nädala pärast mõistis tribunal nad süüdi, kõigile anti aasta dispatti, dispat aga teenistusaja sisse ei loeta. Pärast seda teenisid nad täisaja motolaskurväes reameestena. Üks neist- Vitja Piskunov- otsustas ka seal oma õigust taga ajada ning kukkus tsooni.
See, kes tahtis õppida, võis üldvägede juhtivkoosseisu koolist saada vägagi võimsa teadmistepagasi. Mina lõpetasin selle kooli kiituskirjaga.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
13
AKVAARIUM.
-Autobiograafiline romaan “Akvaarium”, mis esmakordselt nägi trükivalgust 1991 aastal, oli esimene raamat, mis tõi Viktor Suvorovile tuntuse. Jutustus GRU-st- saladuslikust nõukogude sõjaväeluurest- leidis üldist tähelepanu ning sillutas paljus teed Suvorovi tulevastele ajalooraamatutele.Millal te kirjutasite “Akvaariumi”?
Hakkasin seda kirjutama kohe peale põgenemist. See oli 1978 aastal.
-“Akvaarium” oli esimene avaldatud raamat?
Ei. Esimene oli “Vabastaja jutustused” – armeest ja retkest Tšehhoslovakkiasse. “Vabastaja” ilmus 1981 aastal. Oli veel raamat “Nõukogude armees.” See ilmus inglise keeles 1982 aastal ning pole kunagi vene keeles ilmunud. 1984 aastal tuli välja raamat “Nõukogude sõjaväeluure”, mida samuti pole kunagi vene keeles trükitud. Seejärel ilmus “Akvaarium” 1985 aastal ja inglise keeles. Aga “Jäälõhkuja” pole kunagi piiri taga vene keeles ilmunud. Igasugused “Posevid” on sellest kõrvale hoidnud...
-“Akvaariumis” on efektne, kõigile pöörase mulje jätnud proloog. Seal näidatakse peakangelasele filmi ülejooksikust polkovniku elusalt põletamisest. Kas see nii oligi?
Sellist vaevalt et välja mõtleb
-Aga milleks seda vaja oli?
Mõelge ise, inimene saadetakse välismaale vastutusrikkale ja iseseisvale salajasele tööle, kus kõige muu kõrval tuleb tegemist teha ka tohutute rahadega. Kuidas garanteerida tema ustavus? Rahaga pole võimalik, palgad ei ole sellised. Kommunistliku ideoloogiaga? Selle peale näkkavad ainult lollakad, neid aga luuresse ei võeta. Armastusega Kodumaa vastu? Kodumaad me armastasime, aga mõistsime suurepäraselt, , mida võimud temaga teevad. Justnimelt kodumaa armastus võiski inimesi kõige otsustavamatele ja ootamatutele sammudele. Üle jäigi vaid hirmutamine.
-Kas film oli ehtne?
Ei tea, aga meile teda näidati.
-Kus te õppisite?
Mind võeti esialgu vastu Luure Peavalitsuse Sõjalis-Poliitilise Akadeemia kolmandasse teaduskonda, aga õppisin ma esimeses. Omavahel öeldes omas see õppeasutus kolm erinevat nimetust. Mittesalajane- sõjaväeosa nr. 35576. Salajane nimetus- Nõukogude armee sõjaakadeemia. Nii on mul diplomis kirjas. Dokumentides märkega “Täiesti salajane” kasutatakse nimetust Nõukogude armee sõjalis-poliitiline akadeemia.
Akadeemia kaks esimest teaduskonda on strateegiline luure, töö piiri taga. Kolmas on agentuurluure, aga mitte strateegiline, vaid operatiivluure.
-Mida see tähendab- operatiivluure?
Luure Peavalitsuse keskus tegeles strateegilise luurega. Aga peale selle oli veel kuusteist sõjaväeringkonda , neli laevastikku ja neli väegruppi. Kakskümmend neli võimsat sõjaväestruktuuri, igaüks omaenda staabiga. Esimese Valitsuse staabis planeeriti sõjategevust, see tähendab tulevast sõda, Teine Valitsus hankis vajalikke andmeid. Kõige kõrgem oli Luure Peavalitsus, talle allus 24 Luurevalitsust.
Igal Luurevalitsusel olid erinevad jõud ja vahendid luure teostamiseks. Igas staabis tegutsesid koostöös kaks mehhanismi- operaatorid ja luurajad. Staapides on ka palju teisi valitsusi ja osakondi, aga operaatorid ja luurajad on iga staabi tuumaks. Esimesed planeerivad, teised hangivad andmeid.
Kõigil sõjaväeringkondadel on eri liiki luurevõimekus- õhuluure, üldväe, raadiotehniline, spetsiaalne (spetsnaz) jne. Ja igas ringkonnas oli agentuuriluure. Kaadrit selle jaoks valmistas ette kolmas teaduskond. See luure oli ette nähtud NSVL piiri ja talle sõbralike riikide piiride taga töötamiseks.
Nii oli GSVG- nõukogude väegrupp Saksamaal- oma agentuurluure, mille töö oli suunatud Lääne-Saksamaale. Agentuuri värvati turistide hulgast, meremeeste ja Lääne-Saksamaal sugulasi omavate elanike hulgast. Põhja väegrupp, mis asus Poolas, omas oma agentuurluuret, mis värbas kaastöölisi Lääne-Saksamaalt, Taanist ja mujalt. Sama lugu oli keskväegrupiga Tšehhosluvakkias jne.
Samasugused ülesanded olid kõigi sõjaväeringkondade agentuurluuretel. Nii näiteks pidi Volgaäärne sõjaväeringkond sõja puhkedes moodustama rinde, mis pidi suunduma kas läände, Saksamaale või siis Hiina vastu. Aga rahu ajal hangib Volga-äärse sõjaväeringkonna Luurevalitsus vajalikke andmeid, kusjuures agentuurluurevõrk on ringkonnal oma, olgugi et mitte selliste võimalustega kui näiteks GSVG luurel, aga ikkagi...Agentuuri värbas ja omas ringkond nii läänes kui ka idas
Niisiis- kolmas teaduskond- see on operatiivtasandi agentuurluure.
Operatiivkunst mõeldi esmakordselt välja Nõukogude Liidus kolmekümnendatel või isegi veel varem, kahekümnendate lõpul. Kreeklased jagasid sõjakunsti kaheks, strateegiliseks ja taktikaliseks. Ütleme, et seisab künkal väejuht. Ja kõik, mida ta näeb, on taktikaline tase. Aga kõik, mis jääb väljaspoole tema nägemisulatust, on juba strateegiline tase.
Aga kohe kahekümnenda sajandi algul tuli venelastel tegemist teha millegi sellisega, mis polnud päriselt ei üks ega teine. Näiteks Mukdeni lahingu käigus tähendati, et tohutul territooriumil toimunud mitmepäevased tegevused ei allunud enam taktikalisele analüüsile, olid taktika jaoks suurevõitu, aga päris strateegiani ka veel ei küündinud. Taktika- see on polgu või diviisi tegevus. Venemaa elas oma elu, sõda toimus kusagil kaugel ega mõjutanud suurt riigi igapäevaelu. See tähendab, et strateegiaks seda ei nimeta.
Või Suurbritannia ja Argentiina vaheline Faulklandi konflikt. Mille alla seda liigitada, strateegia või taktika? Jõud, mis olid kaasatud, olid suured, ja veel maakera teisel poolel.Taktika jaoks palju, strateegia jaoks vähe. Sestap tekkiski vahepealne tase- operatiivkunst.
Seepärast oligi nõukogude sõjakunst jagatud kolme tasemesse- taktika, operatiivtasand ning strateegia. Luure on üks lahingutagamise liike. Järelikult jaguneb ka see kolmeks- taktikaline-, operatiiv- ja starateegiline luure. Juhtivkaadrit taktikaliseks ja operatiivluureks valmistasid ette paljud sõjakoolid ja akadeemiad. Frunze nimeline akadeemia, Soomusvägede akadeemia, Sideakadeemia ja teised. Sellega tegeles ka Frunze nimeline üldvägede juhtivkoosseisu sõjakool, mille minagi omal ajal lõpetasin. Kuid ohvitsere operatiivtasandi agentuurluure tarbeks valmistati ette Nõukogude Armee Sõjaakadeemia kolmandas teaduskonnas.
Niisiis, eksisteerib kolm luuretasandit- taktikaline, operatiiv ja strateegiline. Ning mina läbisin järjestikku kõik need kolm taset kõige alumisest kõige kõrgemani.
NA akadeemias valmistasid esimene ja teine teaduskond ette strateegilise agentuurluure ohvitsere, kolmas teaduskond- operatiivse agentuurluure omi. Operatiiv- agentuurluure tähendab agentide värbamist NSVL ja sõbralike riikide territooriumilt. Operatiivluure on armee, laevastike, flotillide ja rinnete jaoks. Rahu ajal sõjaväeringkondade jaoks...Aga strateegiline agentuurluure värbas om agentuuri üle terve maakera, eelkõige supostaadi territooriumil.
-Aga oli ka neljas teaduskond?
Neljandas teaduskonnas õppisid meie “nooremad vennad” . Vahetult Akadeemias asusid vaid teine ja kolmas teaduskond.
Esimeses teaduskonnas, kus mina õppisin ning neljandas teaduskonnas olid kõik kursused mööda Moskvat laiali. Idasakslasi õpetati poolakatest lahus, tšehhe jt. õpetati omaette. Astute esimesele kursusele ja õpite etteantud kohas. Samas kohas õpite ka teise, kolmanda ja neljanda kursuse. Kus õpivad teised, pole teie asi. Lisaks sellele ei kontakteerunud esimene kursus teisega, teine kolmandaga. Seda selleks, et välistada õppetöös tekitatavate üllatuste enneaegne avalikustamine. Väljaõpe sisaldab endas mitmeid üllatusi. Õppijatele on parem mitte teada, mis neid järgmisel kursusel ootab.
-Mitu kursust üldse oli?
Kolm.
-“Akvaariumis on öeldud, et teie õppisite neli aastat?
Õieti on öeldud. Akadeemia põhikursus on kolm aastat. Aga eksisteerib “eelkursus”, mis on samaaegselt ka “kontroll”kursus kestvusega üks aasta. Ning “lõpukursus”- samuti üks aasta. See on juba peale lõpetamist, pärast lõpuõhtut ja diplomi saamist. “Eelkursus” ei toimu Moskvas, vaid ühes 24-st väegruppide, laevastike või sõjaväeringkondade staapide luurevalitsustes, s.t operatiivluures. Eelkursustelt ei aeta läbi kõiki, vaid umbes pooled Akadeemia kandidaatidest. Põhiliselt need, kes on noored ja rohelised. Ise olim ma kursusel kõige noorem. Leitnant olin. Ja läbisin eelkursuse. See oli väga tõsine ettevalmistusaasta. Aga see polnud esialgu veel mitte Akadeemia, kuigi ma õppisin selle programmi järgi ja selle kontrolli all. Akadeemiasse võeti ka kapteneid ning majoreid, vahel ka alampolkovnikuid. Suure sõjalise aja elukogemusega inimesi läbi eelkursuse ei aetud.
Mina näiteks töötasin Volga äärse sõjaväeringkonna luurevalitsuses. Ühest küljest oli see tavaline sõjaväeteenistus. Teisest küljest olin ma ikkagi Akadeemia kandidaat, mida teadsid mu vahetud ülemused. Mul oli väga pingeline individuaalõppe programm. Pärast seda aastat olid nõuded juba hoopis teised- töötasid aasta operatiivluures, said paljutki teada- anna nüüd aru. Pärast seda aastat võidi väeosasse tagasi saata- sa ei sobi meile. Võidi ka kolmandasse teaduskonda saata, operatiivluuresse. Või tõsta kõrgemale, esimasse või teise teaduskonda, see tähendab strateegilise agentuurluure tasemele.
Akadeemia lõpetamisele järgneb aasta lõplikku ettevalmistust. See pole enam akadeemia, kuigi õppimine jätkub. See on lõplik viimistlemine töökohal. Need, kes saavad ajakirjandusliku katte, saavad koha suures ajalehes. Need, kes hakkavad tööle Tsiviillennunduse katte all, saavad töö Aeroflotis jne. Nad täidavad oma tööülesandeid, kuid puhkepäeviti ning õhtuti omandavad agentuurtöö spetsiifikat antud konkreetsetel tingimustel.
Lõplik lihvimine kestab põhimõtteliselt aasta ning toimub rangelt individuaalse programmi järgi. Inimene töötab aasta või rohkemgi, loob endale “legeendi”. Alles peale seda toimub esmane väljumine piiri taha. Aga keegi polnud kaitstud ootamatute muudatuste eest. Pärast esimese või teise kursuse lõpetamist võis väga vabalt sattuda taas operatiivtasandi agentuurluuresse, kui starteegilise luure standartiteni ei küündinud.
Selline saadeti tagasi sinna, kust ta tulnud oli, see tähendab mingisse ringkonda.
Saadetakse sind näiteks Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonda, Seal on määratud riigid, näiteks Türgi. Ja tegeledki operatiivluures Türgist agentuuri värbamisega, saamata jalgagi Liidust välja. Mõned, kes olid lõpetanud kolmanda teaduskonna, suunati meie juurde. Selline rotatsioon vahete-vahel toimus. Eelkursus polnud kõigile kohustuslik, vaid umbes pooltele.
Peale kolme kursuse lõpetamist anti kattevari, nagu näiteks seesama Aeroflot. See oli muidugi neile, kes veel enne Akadeemiasse astumist olid seotud strateegilise lennuväega, ning suutsid kergelt sobituda kõigi Aerofloti tööde tahkudega. Endisele allveelaevnikule anti kattevarjuks “Morflot” Ja nii edasi.
Aga mõned tõusid peale kolmanda teaduskonna lõpetamist ka meie juurde starteegilisse luurese. Aasta viimistlust võis venida ka paariks aastaks või kesta terve elu. Oli häid poisse, kes täiesti edukalt töötasid keskaparaadis, kuid keda ei lastud kordagi “iseseisvale jahile”. Mina lahkusin Genfi 1974 aasta 24 oktoobril, see tähendab praktiliselt kohe peale lõpetamist. Minu lihv toimus kiiresti.
Kolmandas teaduskonnas pole ei “eel-” ega “lõpukursust”. Ma andsin eksamid kolmandasse teaduskonda. Omamata arusaadavalt ettekujutustki, millega on tegu. Peale eksameid pakuti mulle veel aastake ringkonna staabis töötada. Öeldi, et peale aastast staabis töötamist on nõuded ja võimalused juba hoopis teised. Kas me võtame su esimesse või teise teaduskonda, või unustame aastase praktika ning jääd, nagu praegu oled, kolmandasse teaduskonda. Või aetakse sind siit kus kurat. Teiste sõnadega- võid jääda, nagu oled, kolmandasse teaduskonda, aga on võimalus ennast tõestada. Aasta pärast andsin eksamid teist korda ning mind võeti esimesse teaduskonda.
Teine teaduskond valmistas rahvast ette sõjaväeatašeedeks. Esimesel ja teisel teaduskonnal olid pea ühesugused programmid. Ainult et nemad liikusid ringi vormis, meie aga tsiviilriietes. Kolmas teaduskond liikus ringi nii eerariietes kui ka vormis, Kuid neid valmistati ette Nõukogude Liidu ning “vennasmaade” jaoks, kus nad võisid töötada. Neljas teaduskond oli “vennas”rahvaste jaoks.
Esimene teaduskond valmistas ette kattevarju all töötavaid jahiohvitsere. Kattevarjud olid erinevad, välja arvatud sõjalis-diplomaatilised.
AKVAARIUM.
-Autobiograafiline romaan “Akvaarium”, mis esmakordselt nägi trükivalgust 1991 aastal, oli esimene raamat, mis tõi Viktor Suvorovile tuntuse. Jutustus GRU-st- saladuslikust nõukogude sõjaväeluurest- leidis üldist tähelepanu ning sillutas paljus teed Suvorovi tulevastele ajalooraamatutele.Millal te kirjutasite “Akvaariumi”?
Hakkasin seda kirjutama kohe peale põgenemist. See oli 1978 aastal.
-“Akvaarium” oli esimene avaldatud raamat?
Ei. Esimene oli “Vabastaja jutustused” – armeest ja retkest Tšehhoslovakkiasse. “Vabastaja” ilmus 1981 aastal. Oli veel raamat “Nõukogude armees.” See ilmus inglise keeles 1982 aastal ning pole kunagi vene keeles ilmunud. 1984 aastal tuli välja raamat “Nõukogude sõjaväeluure”, mida samuti pole kunagi vene keeles trükitud. Seejärel ilmus “Akvaarium” 1985 aastal ja inglise keeles. Aga “Jäälõhkuja” pole kunagi piiri taga vene keeles ilmunud. Igasugused “Posevid” on sellest kõrvale hoidnud...
-“Akvaariumis” on efektne, kõigile pöörase mulje jätnud proloog. Seal näidatakse peakangelasele filmi ülejooksikust polkovniku elusalt põletamisest. Kas see nii oligi?
Sellist vaevalt et välja mõtleb
-Aga milleks seda vaja oli?
Mõelge ise, inimene saadetakse välismaale vastutusrikkale ja iseseisvale salajasele tööle, kus kõige muu kõrval tuleb tegemist teha ka tohutute rahadega. Kuidas garanteerida tema ustavus? Rahaga pole võimalik, palgad ei ole sellised. Kommunistliku ideoloogiaga? Selle peale näkkavad ainult lollakad, neid aga luuresse ei võeta. Armastusega Kodumaa vastu? Kodumaad me armastasime, aga mõistsime suurepäraselt, , mida võimud temaga teevad. Justnimelt kodumaa armastus võiski inimesi kõige otsustavamatele ja ootamatutele sammudele. Üle jäigi vaid hirmutamine.
-Kas film oli ehtne?
Ei tea, aga meile teda näidati.
-Kus te õppisite?
Mind võeti esialgu vastu Luure Peavalitsuse Sõjalis-Poliitilise Akadeemia kolmandasse teaduskonda, aga õppisin ma esimeses. Omavahel öeldes omas see õppeasutus kolm erinevat nimetust. Mittesalajane- sõjaväeosa nr. 35576. Salajane nimetus- Nõukogude armee sõjaakadeemia. Nii on mul diplomis kirjas. Dokumentides märkega “Täiesti salajane” kasutatakse nimetust Nõukogude armee sõjalis-poliitiline akadeemia.
Akadeemia kaks esimest teaduskonda on strateegiline luure, töö piiri taga. Kolmas on agentuurluure, aga mitte strateegiline, vaid operatiivluure.
-Mida see tähendab- operatiivluure?
Luure Peavalitsuse keskus tegeles strateegilise luurega. Aga peale selle oli veel kuusteist sõjaväeringkonda , neli laevastikku ja neli väegruppi. Kakskümmend neli võimsat sõjaväestruktuuri, igaüks omaenda staabiga. Esimese Valitsuse staabis planeeriti sõjategevust, see tähendab tulevast sõda, Teine Valitsus hankis vajalikke andmeid. Kõige kõrgem oli Luure Peavalitsus, talle allus 24 Luurevalitsust.
Igal Luurevalitsusel olid erinevad jõud ja vahendid luure teostamiseks. Igas staabis tegutsesid koostöös kaks mehhanismi- operaatorid ja luurajad. Staapides on ka palju teisi valitsusi ja osakondi, aga operaatorid ja luurajad on iga staabi tuumaks. Esimesed planeerivad, teised hangivad andmeid.
Kõigil sõjaväeringkondadel on eri liiki luurevõimekus- õhuluure, üldväe, raadiotehniline, spetsiaalne (spetsnaz) jne. Ja igas ringkonnas oli agentuuriluure. Kaadrit selle jaoks valmistas ette kolmas teaduskond. See luure oli ette nähtud NSVL piiri ja talle sõbralike riikide piiride taga töötamiseks.
Nii oli GSVG- nõukogude väegrupp Saksamaal- oma agentuurluure, mille töö oli suunatud Lääne-Saksamaale. Agentuuri värvati turistide hulgast, meremeeste ja Lääne-Saksamaal sugulasi omavate elanike hulgast. Põhja väegrupp, mis asus Poolas, omas oma agentuurluuret, mis värbas kaastöölisi Lääne-Saksamaalt, Taanist ja mujalt. Sama lugu oli keskväegrupiga Tšehhosluvakkias jne.
Samasugused ülesanded olid kõigi sõjaväeringkondade agentuurluuretel. Nii näiteks pidi Volgaäärne sõjaväeringkond sõja puhkedes moodustama rinde, mis pidi suunduma kas läände, Saksamaale või siis Hiina vastu. Aga rahu ajal hangib Volga-äärse sõjaväeringkonna Luurevalitsus vajalikke andmeid, kusjuures agentuurluurevõrk on ringkonnal oma, olgugi et mitte selliste võimalustega kui näiteks GSVG luurel, aga ikkagi...Agentuuri värbas ja omas ringkond nii läänes kui ka idas
Niisiis- kolmas teaduskond- see on operatiivtasandi agentuurluure.
Operatiivkunst mõeldi esmakordselt välja Nõukogude Liidus kolmekümnendatel või isegi veel varem, kahekümnendate lõpul. Kreeklased jagasid sõjakunsti kaheks, strateegiliseks ja taktikaliseks. Ütleme, et seisab künkal väejuht. Ja kõik, mida ta näeb, on taktikaline tase. Aga kõik, mis jääb väljaspoole tema nägemisulatust, on juba strateegiline tase.
Aga kohe kahekümnenda sajandi algul tuli venelastel tegemist teha millegi sellisega, mis polnud päriselt ei üks ega teine. Näiteks Mukdeni lahingu käigus tähendati, et tohutul territooriumil toimunud mitmepäevased tegevused ei allunud enam taktikalisele analüüsile, olid taktika jaoks suurevõitu, aga päris strateegiani ka veel ei küündinud. Taktika- see on polgu või diviisi tegevus. Venemaa elas oma elu, sõda toimus kusagil kaugel ega mõjutanud suurt riigi igapäevaelu. See tähendab, et strateegiaks seda ei nimeta.
Või Suurbritannia ja Argentiina vaheline Faulklandi konflikt. Mille alla seda liigitada, strateegia või taktika? Jõud, mis olid kaasatud, olid suured, ja veel maakera teisel poolel.Taktika jaoks palju, strateegia jaoks vähe. Sestap tekkiski vahepealne tase- operatiivkunst.
Seepärast oligi nõukogude sõjakunst jagatud kolme tasemesse- taktika, operatiivtasand ning strateegia. Luure on üks lahingutagamise liike. Järelikult jaguneb ka see kolmeks- taktikaline-, operatiiv- ja starateegiline luure. Juhtivkaadrit taktikaliseks ja operatiivluureks valmistasid ette paljud sõjakoolid ja akadeemiad. Frunze nimeline akadeemia, Soomusvägede akadeemia, Sideakadeemia ja teised. Sellega tegeles ka Frunze nimeline üldvägede juhtivkoosseisu sõjakool, mille minagi omal ajal lõpetasin. Kuid ohvitsere operatiivtasandi agentuurluure tarbeks valmistati ette Nõukogude Armee Sõjaakadeemia kolmandas teaduskonnas.
Niisiis, eksisteerib kolm luuretasandit- taktikaline, operatiiv ja strateegiline. Ning mina läbisin järjestikku kõik need kolm taset kõige alumisest kõige kõrgemani.
NA akadeemias valmistasid esimene ja teine teaduskond ette strateegilise agentuurluure ohvitsere, kolmas teaduskond- operatiivse agentuurluure omi. Operatiiv- agentuurluure tähendab agentide värbamist NSVL ja sõbralike riikide territooriumilt. Operatiivluure on armee, laevastike, flotillide ja rinnete jaoks. Rahu ajal sõjaväeringkondade jaoks...Aga strateegiline agentuurluure värbas om agentuuri üle terve maakera, eelkõige supostaadi territooriumil.
-Aga oli ka neljas teaduskond?
Neljandas teaduskonnas õppisid meie “nooremad vennad” . Vahetult Akadeemias asusid vaid teine ja kolmas teaduskond.
Esimeses teaduskonnas, kus mina õppisin ning neljandas teaduskonnas olid kõik kursused mööda Moskvat laiali. Idasakslasi õpetati poolakatest lahus, tšehhe jt. õpetati omaette. Astute esimesele kursusele ja õpite etteantud kohas. Samas kohas õpite ka teise, kolmanda ja neljanda kursuse. Kus õpivad teised, pole teie asi. Lisaks sellele ei kontakteerunud esimene kursus teisega, teine kolmandaga. Seda selleks, et välistada õppetöös tekitatavate üllatuste enneaegne avalikustamine. Väljaõpe sisaldab endas mitmeid üllatusi. Õppijatele on parem mitte teada, mis neid järgmisel kursusel ootab.
-Mitu kursust üldse oli?
Kolm.
-“Akvaariumis on öeldud, et teie õppisite neli aastat?
Õieti on öeldud. Akadeemia põhikursus on kolm aastat. Aga eksisteerib “eelkursus”, mis on samaaegselt ka “kontroll”kursus kestvusega üks aasta. Ning “lõpukursus”- samuti üks aasta. See on juba peale lõpetamist, pärast lõpuõhtut ja diplomi saamist. “Eelkursus” ei toimu Moskvas, vaid ühes 24-st väegruppide, laevastike või sõjaväeringkondade staapide luurevalitsustes, s.t operatiivluures. Eelkursustelt ei aeta läbi kõiki, vaid umbes pooled Akadeemia kandidaatidest. Põhiliselt need, kes on noored ja rohelised. Ise olim ma kursusel kõige noorem. Leitnant olin. Ja läbisin eelkursuse. See oli väga tõsine ettevalmistusaasta. Aga see polnud esialgu veel mitte Akadeemia, kuigi ma õppisin selle programmi järgi ja selle kontrolli all. Akadeemiasse võeti ka kapteneid ning majoreid, vahel ka alampolkovnikuid. Suure sõjalise aja elukogemusega inimesi läbi eelkursuse ei aetud.
Mina näiteks töötasin Volga äärse sõjaväeringkonna luurevalitsuses. Ühest küljest oli see tavaline sõjaväeteenistus. Teisest küljest olin ma ikkagi Akadeemia kandidaat, mida teadsid mu vahetud ülemused. Mul oli väga pingeline individuaalõppe programm. Pärast seda aastat olid nõuded juba hoopis teised- töötasid aasta operatiivluures, said paljutki teada- anna nüüd aru. Pärast seda aastat võidi väeosasse tagasi saata- sa ei sobi meile. Võidi ka kolmandasse teaduskonda saata, operatiivluuresse. Või tõsta kõrgemale, esimasse või teise teaduskonda, see tähendab strateegilise agentuurluure tasemele.
Akadeemia lõpetamisele järgneb aasta lõplikku ettevalmistust. See pole enam akadeemia, kuigi õppimine jätkub. See on lõplik viimistlemine töökohal. Need, kes saavad ajakirjandusliku katte, saavad koha suures ajalehes. Need, kes hakkavad tööle Tsiviillennunduse katte all, saavad töö Aeroflotis jne. Nad täidavad oma tööülesandeid, kuid puhkepäeviti ning õhtuti omandavad agentuurtöö spetsiifikat antud konkreetsetel tingimustel.
Lõplik lihvimine kestab põhimõtteliselt aasta ning toimub rangelt individuaalse programmi järgi. Inimene töötab aasta või rohkemgi, loob endale “legeendi”. Alles peale seda toimub esmane väljumine piiri taha. Aga keegi polnud kaitstud ootamatute muudatuste eest. Pärast esimese või teise kursuse lõpetamist võis väga vabalt sattuda taas operatiivtasandi agentuurluuresse, kui starteegilise luure standartiteni ei küündinud.
Selline saadeti tagasi sinna, kust ta tulnud oli, see tähendab mingisse ringkonda.
Saadetakse sind näiteks Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonda, Seal on määratud riigid, näiteks Türgi. Ja tegeledki operatiivluures Türgist agentuuri värbamisega, saamata jalgagi Liidust välja. Mõned, kes olid lõpetanud kolmanda teaduskonna, suunati meie juurde. Selline rotatsioon vahete-vahel toimus. Eelkursus polnud kõigile kohustuslik, vaid umbes pooltele.
Peale kolme kursuse lõpetamist anti kattevari, nagu näiteks seesama Aeroflot. See oli muidugi neile, kes veel enne Akadeemiasse astumist olid seotud strateegilise lennuväega, ning suutsid kergelt sobituda kõigi Aerofloti tööde tahkudega. Endisele allveelaevnikule anti kattevarjuks “Morflot” Ja nii edasi.
Aga mõned tõusid peale kolmanda teaduskonna lõpetamist ka meie juurde starteegilisse luurese. Aasta viimistlust võis venida ka paariks aastaks või kesta terve elu. Oli häid poisse, kes täiesti edukalt töötasid keskaparaadis, kuid keda ei lastud kordagi “iseseisvale jahile”. Mina lahkusin Genfi 1974 aasta 24 oktoobril, see tähendab praktiliselt kohe peale lõpetamist. Minu lihv toimus kiiresti.
Kolmandas teaduskonnas pole ei “eel-” ega “lõpukursust”. Ma andsin eksamid kolmandasse teaduskonda. Omamata arusaadavalt ettekujutustki, millega on tegu. Peale eksameid pakuti mulle veel aastake ringkonna staabis töötada. Öeldi, et peale aastast staabis töötamist on nõuded ja võimalused juba hoopis teised. Kas me võtame su esimesse või teise teaduskonda, või unustame aastase praktika ning jääd, nagu praegu oled, kolmandasse teaduskonda. Või aetakse sind siit kus kurat. Teiste sõnadega- võid jääda, nagu oled, kolmandasse teaduskonda, aga on võimalus ennast tõestada. Aasta pärast andsin eksamid teist korda ning mind võeti esimesse teaduskonda.
Teine teaduskond valmistas rahvast ette sõjaväeatašeedeks. Esimesel ja teisel teaduskonnal olid pea ühesugused programmid. Ainult et nemad liikusid ringi vormis, meie aga tsiviilriietes. Kolmas teaduskond liikus ringi nii eerariietes kui ka vormis, Kuid neid valmistati ette Nõukogude Liidu ning “vennasmaade” jaoks, kus nad võisid töötada. Neljas teaduskond oli “vennas”rahvaste jaoks.
Esimene teaduskond valmistas ette kattevarju all töötavaid jahiohvitsere. Kattevarjud olid erinevad, välja arvatud sõjalis-diplomaatilised.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
14
-Peale sõjalis-diplomaatiliste? See tähendab siis peale sõjaväeatašeede?
Jah. Aga samas oli küll juhus, kui pool minu grupist õppis esimeses teaduskonnas, aga saadeti nad ikkagi sõjaväeatašeedeks. Tekkis vajadus ja saadetigi. Ja ka vastupidi juhtus. Need, kes õppisid teises teaduskonnas, saadeti tööle tsiviilkattevarju all. Kate võis olla erinev, sõjaväeline või tsiviil, aga töö, mida teha tuli, jäi ikka samaks.
-Kas esimase ja teise teaduskonna ettevalmistus millegi poolest ka erines?
Põhimõtteliselt mitte. Noh, sellised üksikud pisiasjad...Näiteks kohe algul töötati läbi teema “Legaalsete võimaluste abil luureandmete hankimine”. Ja sõidame me Lihhatšovi nimelisse autotehasesse. Erariietes. Hiljem, pärast kuue- seitsmetunnist tehases ringikooserdamist (arhidektid vms) tuleme tagasi ning koostame aruande tehase kirjeldusega. Kahe nädala pärast tuleb kirjutada kirjand teemal “Mida ma nägin tehases.”. Ning kirjeldada kõike, mida nägid- kus on veevarustus, kes on direktor, kuidas on võimalik tsehhe õhku lasta...kuidas on võimalik tehast sõjaolukorras kasutada. Meil oli ju suvaline ettevõte sõjalise kallakuga.
Neil aga, kes õppisid teises teaduskonnas, oli ette nähtud sõjaväeosa külastus. Viid nad Tamanski diviisi, lonkisid seal mõne tunni ning pidid kirjeldama, millised aiad seal on, kui loll on komandör ja muud sellist. Veidi teise nurga alt, aga põhimõtteliselt ikka sama asi. Jaotus kaheks teaduskonnaks oli tegelikult kunstlik.
Isiklikult minu kattevarjuks oli puhas diplomaatia. Nende jaoks, kes teise teaduskonna lõpetasid, oli kattevarjuks sõjaväeatašee staatus. Piiri taha tööle saadeti neid sõjaväeatašeedena. Noh, kõik on omad, kõik teavad üksteist, sest kõik pärinevad ühest ja samast kohast- meie Akadeemiast.
-Siis tähendab, et kõik sõjaväeataseed on ge-er-ušnikud?
Mitte faktiliselt, vaid sajaprotsendiliselt. Ei eksisteeri teist organisatsiooni, mis valmistaks ette sõjaväeatašeesid ning juhendaks nende tööd. Ainult GRU.
Minu kattevarjuks olid ÜRO organisatsioonid Genfis. Nõukogude Liidu pidev esindus Genfis ÜRO juures oli tsiviilkattevari. Seal oli hunnikus rahvusvahelisi organisatsioone. Rahvusvaheline tööorganisatsioon, Rahvusvaheline Tervishoiuorganisatsioon, Rahvusvaheline Elektromehaanika Komitee...
Pärast õppimist teatati mulle, et tuleb ettevalmistus välisministeeriumis. Ettevalmistus kestis kolm päeva. Mulle öeldi: “Miks raisata terve aasta?”. Kus Välisministeerium asub? Smolenski väljakul. Suurepärane! Kes on välisminister? Seltsimees Gromõko. Suurepärane! Ja aitab. Kohver hambusse ja edasi. Nii tuligi mul tegelikult neli aastat, mitte viis.
Harilikult kulub selleks terve aasta. Ning sestap ma ka “Akvaariumis” viiest aastast kirjutasin. See võib küll venida ka pikema aja peale. Juhtub, et sind valmistatakse ette, valmistatakse, aga väljundit sinu jaoks pole. Koolitatakse sinust näiteks ajakirjanikku Suurbritanniasse, aga koht pole veel vabanenud. Ja tuleb oodata.
Et ma olin strateegilises luures, oli mu kattevarjuks puhas diplomaatia. Kui saadetakse sõjaväeatašeeks, siis toimub stažeerimine harilikult kaitseministeeriumi välissidemete osakonnas.
Iga GRU valitsusel (aga neid oli 12) oli oma suund. Minul oli Kindralstaabi teise peavalitsuse esimese valitsuse kolmas suund. Teine Peavalitsus- see oli Kindralstaabi Luure Peavalitsus. Luure Peavalitsuse Esimene Valitsus on Euroopa vastane agentuurluure. Esimese Valitsuse Kolmas suund on Prantsusmaa, Šveits ja Beneluksi maad.
Kindralstaabi Teine Peavalitsus ehk Luure Peavalitsus tegeleb info hankimisega. See koosneb valitsustest, mida juhivad kindral-leitnandid. Valitsus koosneb suundadest. Peale muu olid veel üksikud suunad, mis ei kuulunud valitsuste alla, vaid allusid otse GRU ülemale. Suundade eesotsas seisid kindral-majorid. GRU neli esimest valitsust olid hankivad.
GRU esimene suund oli väga võimas. Käsutas seda kindral-major Boriss Mihhailovitš Aleksandrov. Talle allusid kõik, kes Akadeemia lõpetasid ning valmistusid välismaale minekuks. Kõiki Akadeemia lõpetanuid ja välismaale suundujaid loksutati seal. Või kui sa, näiteks, tulid välismaalt tagasi ning sinu jaoks GRU ametikohta polnud, siis hapnesid esimesel suunal ning töötasid oma endises ametis truilt edasi. Mina näiteks oleksin jätkanud tööd välisministeeriumis, kuid allunud kindral Aleksandrovile. Ning mult oleks nõutud ka luuretööd. Aga mul vedas, mina “loksusin” vaid kolm päeva.
-Niisiis, te sõitsite tööle Genfi. Mil määral on “Akvaarium” autobiograafiline?
Täiesti. Välja arvatud konkreetsed faktid. Kogu töö taktika on täielikult kirjeldatud, sajaprotsendiliselt. Kõik mu tunded ja üleelamised- sajaprotsendiliselt. Töö psühholoogia, võtted jne- täielikult. Kusagil pole luisatud. Aga ma moonutasin kohti, nimesid ja daatumeid.
-Te olite juba abielus?
Jah, muidugi. Ta jookseb “Akvaariumis” ühes lauses läbi. Kui ma töötasin ringkonna staabis, oli seal ka üks “tütarlaps”, temap see oligi. Me oleme koos juba 35 aastat ja meie lapselaps saab kümneseks.
-Aga kas vallalisi üldse piiri taha lasti?
Ei.
-Te tutvusite oma tulevase naisega ringkonna staabis?
Jah. Vaadake, ma ei tahtnud sentimentaalsusi, aga annet tema kirjeldamiseks mul ei jätku. “Akvariumil” on teine eesmärk ja teema. Abiellusime Tatjanaga sõjaväeringkonna staabis töötades. Luurajal peab ilmtingimata olema naine ja mis kõige peamine, lapsed. Kuna see on kindlustunne. Tütar sündis, kui ma lõpetasin Akadeemias esimese kursuse. Lapsed pidid olema sõnakuulelikud, vanemaid mõistvad.
-Kas ka naisi valmistati ette tööks piiri taga?
Muidugi. Eksisteeris kolm naiste ettevalmistuse taset- minimaalne, seejärel keskmine ja kõrgem. Viimane oli arentuurettevalmistus täie programmi kohaselt.
-Kuidas tema “õppeasutust” nimetati?
Ikka seesama Nõukogude Armee Sõjaakadeemia…Aga lähenemine oli individuaalne. Keeleõpe oli iseseisev töö. Mine keelekursustele ja õpi, kui maksta vaja, maksame
Õppetöö toimus kõige erinavamates paikades, üldsegi mitte kohustuslikult Akadeemias. Oli hulgaliselt konspiratiivkortereid, -suvilaid jne. Naistel võimaldati tegeleda koduste majapidamisasjadega, aga ka vaeva tuli kõvasti näha… Neid õpetasid samad õppejõud, kes mindki. Jutustati, mida kujutab endast Prantsusmaa, Belgia, Luksemburg jne.
Peaale selle õpetati agentuurluuret- mis see on, raadioside, teised sidevõimalused, peidikud, kohtumised, konspiratiivkorterid, salakiri, operatiivtehnika j muu selline. Loenguid tuli kuulata ja koduseid ülesandeid lahendada. Sõjaväelist auastet tal polnud. Muideks, kuskil internetis lugesin, et mina sattusin läände kindral-majorina, tema aga olla mul alampolkovnik…
-Kas teid valmistati ette konkreetselt Genfi jaoks?
Ei, mind valmistati ette Prantsusmaa, Belgia, Hollandi, Luksemburgi ja Šveitši jaoks.
-Tähendab esimeseks keeleks oli prantsuse keel?
Jah, esimene oli prantsuse keel.
-Ja teine oli saksa?
Ei, saksa keelt õppisin ma varem, enne Akadeemiasse astumist, juba ringkonna staabis. Akadeemias oli põhiliseks prantsuse keel, teiseks aga inglise. Muideks, Genfis ma unustasin selle, “lülitasin sisse” prantsuse keele ning unustasin teised. Nelja aasta jooksul ununes inglise keel põhjalikult, hiljem tuli meelde tuletada.
Niisiis- naised.
Mõistate, luuraja on kohustatud edukas olema. Naine peab sind aitama. Kui sa ei saavuta edu, saadetakse teid mõlemaid tagasi koju. Nii et mõlemad pidid vaeva nägema. Tuli välja, et makstes ühele luurajale, omasid mu ülemused sisuliselt kahte luurajat.
Saabub luuraja koos naisega. Ja resident kutsub naise enda juurde. Vestlusele.
Resident vastutab täielikult kogu oma residentuuri ohutuse ja efektiivsuse eest, vastutab peaga. Ning vaat peale vestlust võib ta täiesti vabalt öelda midagi sellist, et näe, seda ei tohi tööle suurtükilasu kauguselegi lasta, aga vaat seda kasutada selles või teises operatsioonis. Sest resident on huvitatud nende kõigi maksimaalsest kasutamisest. Teisest küljest peab ta säilitama ettevaatlikust ning naistega mitte üle pingutama. Lase mingisugune lollpea asja kallale…Residendi otsus on määrav.
Meie töötasime “katte” all. Kuid eksisteerib veel üks strateegilise luure agentuuri tase, mittelegaalid. See on kõrgeim. Mind oleks võidud võtta ka mittelegaaliks. Oleks võidud võtta esimesel kursusel, või pärast Akadeemia lõpetamist, ja isegi pörast esimest komandeeringut. Kui mind oleks mittelegaalide hulka korjatud, siis oleks võetud ka naine. Ja sellisel juhul õpetataks mitte ainult mind, vaid ka teda tingimata täie programmi ulatuses. Ja siis oleks ka talle loomulikult omistatud sõjaväeline auaste. Aga “katte” all töötades polnud talle mingit auastet ette nähtud.
-“Akvaariumis” on kogu tegevus Genfist Viini üle viidud. Peakangelane oli vallaline ning põgenes läände üksinda.
Ei, mitte seda, et vallaline, seda küsimust lihtsalt ei puudutatud.
-Aga inimeste kirjeldused, kaastöötajateomad?
See on nagu oli,
-Ja sõprus Noorema Liidriga?
Ja-jaa, ka see kõik on tegelikus. Ainult kõik nimed ja kuupäevad on muudetud. Ma ei tahtnud kedagi löögi alla panna.
-Kuidas nägi välja see reaalne situatsioon, mis viis põgenemiseni?
Tegelikuses oli kõik märksa hirmsam, dramaatilisem ja halvem kui kirjeldatud. Kaks last, öö, naine magab…Aga juhtus see kõik nii. See resident, keda raamatus on kirjeldatud, sõitis minema. Enne ärasõitu ütles ta meile:
“Saadetakse lollpea. Ta hakkab siin niimoodi juhatama, et tuleb kas enesetapp või minek, kellele sattub.” Mulle sattus teine. Tema asemele saabus tõepoolest lollakas, kes oli suuteline vaid puid lõhkuma. Täielik idioot saadeti. Ma oleks pidanud võõraste vigade eest maksma, mida ma hoopiski ei soovinud teha. “Akvaariumis” pole lahkumise motiivi kirjeldatud. Lihtsalt juhtub midagi ja ma lahkun.
-Seal näib põgenemise põhjuseks olevat evakueerimise oht.
Evakuatsioonioht? Ei, see pole see. Normaalne inimene evakueerimise ohu eest ei põgene. Noh, evakueerivad, ja siis? Mis see minu asi on, mina töötasin nagu nõuti, jne.
-Aga mida see endast kujutas, evakuatsioon?
Kõike võis toimuda. Võis olla tagasipöördumine Moskvasse ja töö esimeses või viiendas valitsuses. Või sõeluti hoopiski luurest välja. Pannakse istuma. Likvideeritakse. Variante oli mitmeid.Peamine oli minema viia niimoodi, et viidav ei hakkaks tõmblema.
-Rahustav süst?
Võidi teha ka rahustav süst. Muidugi oli kõige parem, kui inimene ei muretseks. Aga minul oli peas juba “Jäälõhkuja” Elada sellega peas ja seda mitte kirjutada ma ei saanud. Aga ka Akvaariumis “Jäälõhkujat kirjutada ma ka ei saanud.
-Kas põgenemise protseduur oli samasugune kui raamatus kirjeldatud?
Me lahkusime tund enne seda, kui meie järele tuldi.
-Niisiis, te lahkusite öösel ja metsas sai naine teada sellest, mis toimub.
Just, nii see oli. Enne seda ei teadnud ta midagi.
-Ja ta võis tagasi tulla?
Võinuks küll. Aga ta osutus selleks, kes vaja. “Leid spiooni jaoks”!
-Salaja korterist lahkunud, võtsite kohe ühendust inglise saatkonnaga?
Jah. Algul olid nad umbusklikud. Ma helistasin ja ja ütlesin, et saatsin neile läkituse kolmest tähest. (GRU) Algul öeldi saatkonnas, et selline läkitus pole tõsiseltvõetav, Aga said kähku aru ja juba peale teist kõnet me kohtusime ning meid saadeti kiirelt Suur-Britanniasse.
Esialgu oli elu raske. Kohe hakati mind hirmutama. Sattuda pärast Šveitši Inglismaale, see on pea sama, kui sattuda Moskvast kui mitte just Usbekistani, siis vähemalt Bulgaariasse. Oli 1978/1979 aasta talv, riigis toimusid pidevad streigid. Ei olnud leiba, suhkurt, poed olid tühjad. Tohutud järjekorrad. London oli prahist ummistunud, prügivedajad streikisid, metroo streikis. Ühesõnaga, küpses sotsiaalne revolutsioon. Kuni lõpuks ilmus kevadel valimised võitnud Margaret Tatcher.
“Meil,” räägiti mulle, “on töötus. Miljoneid sa ei saa. Meil pole sinu jaoks mingit tööd. Meil on töötuid neli miljonit, kõikjal on järjekorrad. Nii et me ei tea, mida sinuga peale hakata!” Mina vastasin:
“Pole mõtet mind kollitada. See kõik on kommunisstlik propaganda ja seda ei usu ma juba ammu. Ma olen lugenud , et Londinis on vaksal, Paddington nimeks. Eeldan, et selles vaksalis on üldkasutatav peldik. Ja arvan, et sa peab keegi ka kasima. Vabaduse eest hakkangi seda tegema. Tööd leian ma endale alati, pole vaja mind hirmutada. Okey? Las teie töötud tegelevad lollustega, kui tahavad. Ärge mind ainult välja andke, ennast ära toita suudan ma alati.” Siis leidsid nad, et pole vaja ägestuda, mõtleme pisut ja leiame midagi sobivat… vaat sellised lood. Professoriks sain ma juba hiljem.
-Peale sõjalis-diplomaatiliste? See tähendab siis peale sõjaväeatašeede?
Jah. Aga samas oli küll juhus, kui pool minu grupist õppis esimeses teaduskonnas, aga saadeti nad ikkagi sõjaväeatašeedeks. Tekkis vajadus ja saadetigi. Ja ka vastupidi juhtus. Need, kes õppisid teises teaduskonnas, saadeti tööle tsiviilkattevarju all. Kate võis olla erinev, sõjaväeline või tsiviil, aga töö, mida teha tuli, jäi ikka samaks.
-Kas esimase ja teise teaduskonna ettevalmistus millegi poolest ka erines?
Põhimõtteliselt mitte. Noh, sellised üksikud pisiasjad...Näiteks kohe algul töötati läbi teema “Legaalsete võimaluste abil luureandmete hankimine”. Ja sõidame me Lihhatšovi nimelisse autotehasesse. Erariietes. Hiljem, pärast kuue- seitsmetunnist tehases ringikooserdamist (arhidektid vms) tuleme tagasi ning koostame aruande tehase kirjeldusega. Kahe nädala pärast tuleb kirjutada kirjand teemal “Mida ma nägin tehases.”. Ning kirjeldada kõike, mida nägid- kus on veevarustus, kes on direktor, kuidas on võimalik tsehhe õhku lasta...kuidas on võimalik tehast sõjaolukorras kasutada. Meil oli ju suvaline ettevõte sõjalise kallakuga.
Neil aga, kes õppisid teises teaduskonnas, oli ette nähtud sõjaväeosa külastus. Viid nad Tamanski diviisi, lonkisid seal mõne tunni ning pidid kirjeldama, millised aiad seal on, kui loll on komandör ja muud sellist. Veidi teise nurga alt, aga põhimõtteliselt ikka sama asi. Jaotus kaheks teaduskonnaks oli tegelikult kunstlik.
Isiklikult minu kattevarjuks oli puhas diplomaatia. Nende jaoks, kes teise teaduskonna lõpetasid, oli kattevarjuks sõjaväeatašee staatus. Piiri taha tööle saadeti neid sõjaväeatašeedena. Noh, kõik on omad, kõik teavad üksteist, sest kõik pärinevad ühest ja samast kohast- meie Akadeemiast.
-Siis tähendab, et kõik sõjaväeataseed on ge-er-ušnikud?
Mitte faktiliselt, vaid sajaprotsendiliselt. Ei eksisteeri teist organisatsiooni, mis valmistaks ette sõjaväeatašeesid ning juhendaks nende tööd. Ainult GRU.
Minu kattevarjuks olid ÜRO organisatsioonid Genfis. Nõukogude Liidu pidev esindus Genfis ÜRO juures oli tsiviilkattevari. Seal oli hunnikus rahvusvahelisi organisatsioone. Rahvusvaheline tööorganisatsioon, Rahvusvaheline Tervishoiuorganisatsioon, Rahvusvaheline Elektromehaanika Komitee...
Pärast õppimist teatati mulle, et tuleb ettevalmistus välisministeeriumis. Ettevalmistus kestis kolm päeva. Mulle öeldi: “Miks raisata terve aasta?”. Kus Välisministeerium asub? Smolenski väljakul. Suurepärane! Kes on välisminister? Seltsimees Gromõko. Suurepärane! Ja aitab. Kohver hambusse ja edasi. Nii tuligi mul tegelikult neli aastat, mitte viis.
Harilikult kulub selleks terve aasta. Ning sestap ma ka “Akvaariumis” viiest aastast kirjutasin. See võib küll venida ka pikema aja peale. Juhtub, et sind valmistatakse ette, valmistatakse, aga väljundit sinu jaoks pole. Koolitatakse sinust näiteks ajakirjanikku Suurbritanniasse, aga koht pole veel vabanenud. Ja tuleb oodata.
Et ma olin strateegilises luures, oli mu kattevarjuks puhas diplomaatia. Kui saadetakse sõjaväeatašeeks, siis toimub stažeerimine harilikult kaitseministeeriumi välissidemete osakonnas.
Iga GRU valitsusel (aga neid oli 12) oli oma suund. Minul oli Kindralstaabi teise peavalitsuse esimese valitsuse kolmas suund. Teine Peavalitsus- see oli Kindralstaabi Luure Peavalitsus. Luure Peavalitsuse Esimene Valitsus on Euroopa vastane agentuurluure. Esimese Valitsuse Kolmas suund on Prantsusmaa, Šveits ja Beneluksi maad.
Kindralstaabi Teine Peavalitsus ehk Luure Peavalitsus tegeleb info hankimisega. See koosneb valitsustest, mida juhivad kindral-leitnandid. Valitsus koosneb suundadest. Peale muu olid veel üksikud suunad, mis ei kuulunud valitsuste alla, vaid allusid otse GRU ülemale. Suundade eesotsas seisid kindral-majorid. GRU neli esimest valitsust olid hankivad.
GRU esimene suund oli väga võimas. Käsutas seda kindral-major Boriss Mihhailovitš Aleksandrov. Talle allusid kõik, kes Akadeemia lõpetasid ning valmistusid välismaale minekuks. Kõiki Akadeemia lõpetanuid ja välismaale suundujaid loksutati seal. Või kui sa, näiteks, tulid välismaalt tagasi ning sinu jaoks GRU ametikohta polnud, siis hapnesid esimesel suunal ning töötasid oma endises ametis truilt edasi. Mina näiteks oleksin jätkanud tööd välisministeeriumis, kuid allunud kindral Aleksandrovile. Ning mult oleks nõutud ka luuretööd. Aga mul vedas, mina “loksusin” vaid kolm päeva.
-Niisiis, te sõitsite tööle Genfi. Mil määral on “Akvaarium” autobiograafiline?
Täiesti. Välja arvatud konkreetsed faktid. Kogu töö taktika on täielikult kirjeldatud, sajaprotsendiliselt. Kõik mu tunded ja üleelamised- sajaprotsendiliselt. Töö psühholoogia, võtted jne- täielikult. Kusagil pole luisatud. Aga ma moonutasin kohti, nimesid ja daatumeid.
-Te olite juba abielus?
Jah, muidugi. Ta jookseb “Akvaariumis” ühes lauses läbi. Kui ma töötasin ringkonna staabis, oli seal ka üks “tütarlaps”, temap see oligi. Me oleme koos juba 35 aastat ja meie lapselaps saab kümneseks.
-Aga kas vallalisi üldse piiri taha lasti?
Ei.
-Te tutvusite oma tulevase naisega ringkonna staabis?
Jah. Vaadake, ma ei tahtnud sentimentaalsusi, aga annet tema kirjeldamiseks mul ei jätku. “Akvariumil” on teine eesmärk ja teema. Abiellusime Tatjanaga sõjaväeringkonna staabis töötades. Luurajal peab ilmtingimata olema naine ja mis kõige peamine, lapsed. Kuna see on kindlustunne. Tütar sündis, kui ma lõpetasin Akadeemias esimese kursuse. Lapsed pidid olema sõnakuulelikud, vanemaid mõistvad.
-Kas ka naisi valmistati ette tööks piiri taga?
Muidugi. Eksisteeris kolm naiste ettevalmistuse taset- minimaalne, seejärel keskmine ja kõrgem. Viimane oli arentuurettevalmistus täie programmi kohaselt.
-Kuidas tema “õppeasutust” nimetati?
Ikka seesama Nõukogude Armee Sõjaakadeemia…Aga lähenemine oli individuaalne. Keeleõpe oli iseseisev töö. Mine keelekursustele ja õpi, kui maksta vaja, maksame
Õppetöö toimus kõige erinavamates paikades, üldsegi mitte kohustuslikult Akadeemias. Oli hulgaliselt konspiratiivkortereid, -suvilaid jne. Naistel võimaldati tegeleda koduste majapidamisasjadega, aga ka vaeva tuli kõvasti näha… Neid õpetasid samad õppejõud, kes mindki. Jutustati, mida kujutab endast Prantsusmaa, Belgia, Luksemburg jne.
Peaale selle õpetati agentuurluuret- mis see on, raadioside, teised sidevõimalused, peidikud, kohtumised, konspiratiivkorterid, salakiri, operatiivtehnika j muu selline. Loenguid tuli kuulata ja koduseid ülesandeid lahendada. Sõjaväelist auastet tal polnud. Muideks, kuskil internetis lugesin, et mina sattusin läände kindral-majorina, tema aga olla mul alampolkovnik…
-Kas teid valmistati ette konkreetselt Genfi jaoks?
Ei, mind valmistati ette Prantsusmaa, Belgia, Hollandi, Luksemburgi ja Šveitši jaoks.
-Tähendab esimeseks keeleks oli prantsuse keel?
Jah, esimene oli prantsuse keel.
-Ja teine oli saksa?
Ei, saksa keelt õppisin ma varem, enne Akadeemiasse astumist, juba ringkonna staabis. Akadeemias oli põhiliseks prantsuse keel, teiseks aga inglise. Muideks, Genfis ma unustasin selle, “lülitasin sisse” prantsuse keele ning unustasin teised. Nelja aasta jooksul ununes inglise keel põhjalikult, hiljem tuli meelde tuletada.
Niisiis- naised.
Mõistate, luuraja on kohustatud edukas olema. Naine peab sind aitama. Kui sa ei saavuta edu, saadetakse teid mõlemaid tagasi koju. Nii et mõlemad pidid vaeva nägema. Tuli välja, et makstes ühele luurajale, omasid mu ülemused sisuliselt kahte luurajat.
Saabub luuraja koos naisega. Ja resident kutsub naise enda juurde. Vestlusele.
Resident vastutab täielikult kogu oma residentuuri ohutuse ja efektiivsuse eest, vastutab peaga. Ning vaat peale vestlust võib ta täiesti vabalt öelda midagi sellist, et näe, seda ei tohi tööle suurtükilasu kauguselegi lasta, aga vaat seda kasutada selles või teises operatsioonis. Sest resident on huvitatud nende kõigi maksimaalsest kasutamisest. Teisest küljest peab ta säilitama ettevaatlikust ning naistega mitte üle pingutama. Lase mingisugune lollpea asja kallale…Residendi otsus on määrav.
Meie töötasime “katte” all. Kuid eksisteerib veel üks strateegilise luure agentuuri tase, mittelegaalid. See on kõrgeim. Mind oleks võidud võtta ka mittelegaaliks. Oleks võidud võtta esimesel kursusel, või pärast Akadeemia lõpetamist, ja isegi pörast esimest komandeeringut. Kui mind oleks mittelegaalide hulka korjatud, siis oleks võetud ka naine. Ja sellisel juhul õpetataks mitte ainult mind, vaid ka teda tingimata täie programmi ulatuses. Ja siis oleks ka talle loomulikult omistatud sõjaväeline auaste. Aga “katte” all töötades polnud talle mingit auastet ette nähtud.
-“Akvaariumis” on kogu tegevus Genfist Viini üle viidud. Peakangelane oli vallaline ning põgenes läände üksinda.
Ei, mitte seda, et vallaline, seda küsimust lihtsalt ei puudutatud.
-Aga inimeste kirjeldused, kaastöötajateomad?
See on nagu oli,
-Ja sõprus Noorema Liidriga?
Ja-jaa, ka see kõik on tegelikus. Ainult kõik nimed ja kuupäevad on muudetud. Ma ei tahtnud kedagi löögi alla panna.
-Kuidas nägi välja see reaalne situatsioon, mis viis põgenemiseni?
Tegelikuses oli kõik märksa hirmsam, dramaatilisem ja halvem kui kirjeldatud. Kaks last, öö, naine magab…Aga juhtus see kõik nii. See resident, keda raamatus on kirjeldatud, sõitis minema. Enne ärasõitu ütles ta meile:
“Saadetakse lollpea. Ta hakkab siin niimoodi juhatama, et tuleb kas enesetapp või minek, kellele sattub.” Mulle sattus teine. Tema asemele saabus tõepoolest lollakas, kes oli suuteline vaid puid lõhkuma. Täielik idioot saadeti. Ma oleks pidanud võõraste vigade eest maksma, mida ma hoopiski ei soovinud teha. “Akvaariumis” pole lahkumise motiivi kirjeldatud. Lihtsalt juhtub midagi ja ma lahkun.
-Seal näib põgenemise põhjuseks olevat evakueerimise oht.
Evakuatsioonioht? Ei, see pole see. Normaalne inimene evakueerimise ohu eest ei põgene. Noh, evakueerivad, ja siis? Mis see minu asi on, mina töötasin nagu nõuti, jne.
-Aga mida see endast kujutas, evakuatsioon?
Kõike võis toimuda. Võis olla tagasipöördumine Moskvasse ja töö esimeses või viiendas valitsuses. Või sõeluti hoopiski luurest välja. Pannakse istuma. Likvideeritakse. Variante oli mitmeid.Peamine oli minema viia niimoodi, et viidav ei hakkaks tõmblema.
-Rahustav süst?
Võidi teha ka rahustav süst. Muidugi oli kõige parem, kui inimene ei muretseks. Aga minul oli peas juba “Jäälõhkuja” Elada sellega peas ja seda mitte kirjutada ma ei saanud. Aga ka Akvaariumis “Jäälõhkujat kirjutada ma ka ei saanud.
-Kas põgenemise protseduur oli samasugune kui raamatus kirjeldatud?
Me lahkusime tund enne seda, kui meie järele tuldi.
-Niisiis, te lahkusite öösel ja metsas sai naine teada sellest, mis toimub.
Just, nii see oli. Enne seda ei teadnud ta midagi.
-Ja ta võis tagasi tulla?
Võinuks küll. Aga ta osutus selleks, kes vaja. “Leid spiooni jaoks”!
-Salaja korterist lahkunud, võtsite kohe ühendust inglise saatkonnaga?
Jah. Algul olid nad umbusklikud. Ma helistasin ja ja ütlesin, et saatsin neile läkituse kolmest tähest. (GRU) Algul öeldi saatkonnas, et selline läkitus pole tõsiseltvõetav, Aga said kähku aru ja juba peale teist kõnet me kohtusime ning meid saadeti kiirelt Suur-Britanniasse.
Esialgu oli elu raske. Kohe hakati mind hirmutama. Sattuda pärast Šveitši Inglismaale, see on pea sama, kui sattuda Moskvast kui mitte just Usbekistani, siis vähemalt Bulgaariasse. Oli 1978/1979 aasta talv, riigis toimusid pidevad streigid. Ei olnud leiba, suhkurt, poed olid tühjad. Tohutud järjekorrad. London oli prahist ummistunud, prügivedajad streikisid, metroo streikis. Ühesõnaga, küpses sotsiaalne revolutsioon. Kuni lõpuks ilmus kevadel valimised võitnud Margaret Tatcher.
“Meil,” räägiti mulle, “on töötus. Miljoneid sa ei saa. Meil pole sinu jaoks mingit tööd. Meil on töötuid neli miljonit, kõikjal on järjekorrad. Nii et me ei tea, mida sinuga peale hakata!” Mina vastasin:
“Pole mõtet mind kollitada. See kõik on kommunisstlik propaganda ja seda ei usu ma juba ammu. Ma olen lugenud , et Londinis on vaksal, Paddington nimeks. Eeldan, et selles vaksalis on üldkasutatav peldik. Ja arvan, et sa peab keegi ka kasima. Vabaduse eest hakkangi seda tegema. Tööd leian ma endale alati, pole vaja mind hirmutada. Okey? Las teie töötud tegelevad lollustega, kui tahavad. Ärge mind ainult välja andke, ennast ära toita suudan ma alati.” Siis leidsid nad, et pole vaja ägestuda, mõtleme pisut ja leiame midagi sobivat… vaat sellised lood. Professoriks sain ma juba hiljem.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
vabandust, et segan. mitte, et see atašeede gru'ga seotus mingi üllatus oleks aga hetkel lihtsalt meenus, et kas mitte ka meie tanki-ants polnud kuski neegristanis mingiks atašeeks?Lemet kirjutas: -Siis tähendab, et kõik sõjaväeataseed on ge-er-ušnikud?
Mitte faktiliselt, vaid sajaprotsendiliselt. Ei eksisteeri teist organisatsiooni, mis valmistaks ette sõjaväeatašeesid ning juhendaks nende tööd. Ainult GRU.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist