Tiam kirjutas:Vabandan selle OT pärast, aga ise olin ülinoor nende Iisraeli relvatehingute aja ning internetis tuulates leiab variante seinast seina- seega kas keegi, kes sellel ajal juba oma peaga mõtles ja asjadest huvotus oskab hinnata kas tegemist on alusetu süüdistsuega või on seal tõepõhi ka all.
See jutt, et Iisraeli relvatehinguga osteti mingil korruptiivsel ja riigile kahjulikul moel hunnik roostetavat vanarauda, on samasugune eelkõige sisepoliitilistel põhjustel lendu lastud (ja kahjuks ülimalt elujõuline) müüt nagu ka see, et Laar hävitas Eesti põllumajanduse (kuidas on võimalik hävitada midagi, millele kommunistid tegelikult juba 40 aastat varem läbi kollektiviseerimise ja küüditamiste kabelimatsu andsid?). Lisaks on vahetuntud fakt, et Iisraeli relvatehingu ettevalmistused algasid tegelikult juba Vähi esimese valitsuse ajal.
Laias laastus jaguneb kriitika Iisraeli relvatehingu osas kaheks – 1. kas kuskilt oleks saanud odavamalt?; 2. Kas saadud kraam oli kvaliteetne ja sobilik.
Esimese punkti juurde tulles võib öelda, et kui eesmärgiks oli saada eelkõige Lääne standarditele vastavat kergemat jalaväerelvastust ja –varustust, siis suurem osa lääneriike ei olnud kuni Vene vägede lahkumiseni 1994. aastal eriti tahtmist täis meile relvi müüa – kurat teab, mida need tšuhnaad oma ebastabiilses riigis nendega veel korraldavad. Seetõttu oli tollal laual kaks suhteliselt võrdset valikut – osta relvi Iisraelist või Lõuna-Aafrika Vabariigist. Seejuures poleks olnud erilist vahet ei hinnas ega ka relvade kvaliteedis, sest suurem osa LAV-i pakutust olid needsamad Iisraeli litsentsi alusel valmistatud Galilid ehk teisisõnu parandatud variandid AK-st. Jah, paralleelselt osteti ka eelkõige automaate ja RPG-sid ka Hiinast ja automaate Rumeeniast, kuid need automaadid ei olnud kokkuvõttes eriti kvaliteetsed, nende padrunud ei vastanud NATO standarditele ja oleksid kokkuvõttes läinud kallimaks, kuna tänu 5,56mm ja 7,62mm padrunite kasutuselevõtule on Eestil õnnestunud saada tasuta või sümboolse hinnaga NATO riikide külma sõja aegseid moonavarusid. Seetõttu pole Hiina ja Rumeenia kalassid täna enam ka kasutusel ning ilmselt läheb sarnastel põhjustel peatselt möödaniku teele ka M-69d (RPG-7 Hiina kloon).
Kokkuvõttes läks tehing tollases rahas maksma (interneti andmetel) 55 miljonit dollarit ehk umbes 700 miljonit krooni, mille maksmine jagunes kuuele või seitsmele aastale. Seejuures saadi selle tegelikult mitte üldse väga suure summa eest automaate, püstolkuulipildujaid, kuulipildujaid, täpsuspüsse, sideseadmeid, miinipildujaid, õhutõrjekahureid, TT-raketisüsteeme ja TT-granaadiheitjaid, kiivreid, killuveste ja rakmeid kokku 12 000 mehele. Arvestades seda, et tollal Eesti kaitseväes praktiliselt muud tõsisemat relvastust peaaegu ei olnudki ning see lubas enamvähem normaalse tabelvarustusega relvastada-varustada vähemalt kergemaid jalaväeüksuseid, on 700 miljonit krooni sellise koguse relvade eest mitte palju, vaid pigem isegi vähe makstud. Kas tänapäeval saaks sama koguse kaasaegset relvastust sama raha eest, isegi kui arvestada vahepeal toimunud krooni kursi muutumist? Sügavalt kahtlen selles.
Kui siia juurde lisada veel fakt, et suur osa Iisraelist hangitud varustusest on ka täna täiesti töökorras, kaasaegne ja kasutusel, võiks isegi öelda, et tegemist oli maksumaksjale eriti soodsa diiliga.
Mis puudutab teist punkti, ehk hangitud relvastuse ja varustuse kvaliteeti, siis siin hakkas taaskord levima terve rida müüte kinnikiiluvatest ja „vaid kõrbe tingimustesse sobivatest“ automaatidest ja kuulipritsidest, rikkistest Mapatsitest, roostetanud ÕT-kahuritest jne. Esiteks on vähetuntud fakt, et Eesti pool ei võtnud vastu ühtegi relva, mis oli katkine, roostes või millelt puudusid mõned detailid, vaid need vahetati vastavalt lepingule juutide poolt nende endi kulu-ja-kirjadega välja, nagu tsiviliseeritud maailmas kombeks.
Teiseks tekitas „kvaliteediprobleeme“ eelkõige seni vaid Kalašnikovide kasutanud kaitseväelaste harjumatus sellise täna elementaarsena tundunud tõsiasjaga, et Läänes valmistatud relvad on Nõukogude omadest tavaliselt kvaliteetsemalt valmistatud, mistõttu on need täpsemad ning vajavad samas regulaarsemat ja korralikumat puhastamist, kui „vana hea“ AK-47, mis tegi ka paksult liiva täis olles ikka pauku. Samuti tõrkusid ka „paljukirutud“ Negevi kuulipildujad mitte sita kvaliteedi, vaid vale relvaõli või konservandi kasutamise tõttu. Täna ei esine Galilidega enam mingeid töökindluse probleeme ei Eestis ega ka Afganistanis või Iraagis, kus neid relvi peetakse muide töökindlamaks ameeriklaste M16/M4 automaadist.
Probleemid tekkisid ka kaugmaa-TT-raketisüsteemidega MAPATS, millede puhul selgus kõikidel 1990. Aastatel korraldatud lahinglaskmistel, et rakett ei startinud või lendas märgist täiesti mööda. Hiljem selgus, et probleem polnud mitte selles, et juudid oleksid meile mingit risu müünud, vaid selles, et kuigi juudid pakkusid tollal meile teatava lisaraha eest ka nende relvasüsteemide hoolduslepingut (tänapäeva EKV-s täiesti normaalne nähe igasuguse natukene keerukama ja elektroonikat sisaldava relvasüsteemi puhul) ning juhtnööre relvade ja laskemoona korrektse ladustamise ja hoiustamise teemadel, siis tollal leidsid mõned tarkpead, et pole vaja Iisraeli kapitaliste nuumata ja küll me saame nende relvade ladustamise ja elutsükli-hooldusega ise ka oma piiritus tarkuses hakkama. Seetõttu ladustati MAPATS-id või nende laskemoon kuuldavasti mingisse suvalisse lekkiva katusega kuuri, mistõttu pole ime, et ükski rakett enam pärast normaalselt ei lennanud. Millalgi 2000. aastate keskel tuli inimestele ikkagi aru pähe, TAAS-iga sõlmiti hooldus- ja remondileping ning seejärel pole nende rakettide lennutamisega ja tabamistäpsusega enam mingeid probleeme esinenud. (Iseenesest on see MAPATS-ite lugu iseloomulik näide EKV 1990. aastate hooldus- ja ladustamisvõimekusest ning arusaama puudumisest selle kohta, et relvasüsteemi ülalpidamine ei piirdu vaid ühekordse ostuhinnaga. Selles valguses julgen tõsiselt kahelda, kas me oleks suutnud 1990. aastate võimekuse ja ressursside juures ülalhoida ja ladustada MAPATS-ist kordades keerukamaid relvasüsteeme nagu nt tankid, isegi kui need oleksid meile tasuta hoovi peale kohale veetud.)
Kui vaadata Iisraelist saadud kraami seisu täna, siis tuleb tõdeda, et suurem osa on sellest endiselt täiesti edukalt kasutusel. Kasutuselt ära (või kuskile täiendusreservi jaoks mõeldud ladudesse) on viidud eelkõige see osa hangitust, mis on aja jooksul kulunud (kiivrid ja rakmed) või siis lihtsalt aegunud (raadiojaamad) ning seetõttu asendatud uutega. Seetõttu julgen väita, et Iisraeli relvatehing oli pikas perspektiivis üks igati kasulik, mõistlik ja maksumaksja raha otstarbekalt kasutanud tehing ning tollasele peaministrile tuleks teha kummardus, et tal piisas julgust sellise tolle aja tingimustes kalli ja vastuolilise tehingu sõlmimiseks olukorras, kus näljased pensionärid iganädalaselt Toompeal vihaseid pikette korraldasid.