WWW III

[Kapten Trumm]

III maailmasõja versioon saksa ZDF värvides
http://www.youtube.com/watch?v=zO-BLggwqRU

Kokku 10 osa, ülejäänud leiate ise.

[Kapten Trumm]

Võistlusmäng - filmis on kasutatud ka Eestis filmitud kaadreid, ülesanne: millises osas ja millisel ajavahemikul?

[Toddie]

Huvitaval kombel peetakse Tallinna teletorni Leipzigiks, kolmas osa...

Film ise pole väga hull, sobib just oleksoloogia alla nagu rusikas silmaauku.
Ise tundsin ühed lahingukaadrid ära, mis on võetud ühest vanast Bundeswehri Külma Sõja aegsest õppefilmist meedikutele.

[Kapten Trumm]

Mõtlesin seda vaadates, et Jumal tänatud, et 90ndatel see sotsialismilaagri lagunemine (suhteliselt) veretult läks, sellised vanadusest debiilsed kindralid oleks meeleldi relvadega oma nõukogude superriiki taastanud.

Muidugi palju oli seal ka jampsi, silma jäi ootamatu Varssavi pakti dessant. Lääne-Saksamaal valmistuti ikka päris põhjalikult selleks variandiks ja kulutati sinna kõvasid rahasid spetsiaalselt selleks loodud relvasüsteemidele nagu tiibraketid Kormoran, 112 Saksa mereväe Tornadot, Albatros/Gepard klassi raketikaatrid, mereseire jne jne.

Reaalselt oleks see invasioonilaevastik põhja lastud. Vaadake relvastuse arvukust ning rannikulõiku olematut pikkust.

[setu]

Võibolla tuleks EKJ planeerimisel häälekamalt rääkida Lääne-Saksa toonasest mudelist, baasidest, valmisolekust nii abivägede vastuvõtmises jne.

Teisalt kolmanda maailmasõja teema võiks hoida ELJ arengupuudustest eemal.

Filmi Disko ja tuumasõda on juba teiste teemade all käsitletud, kuid sobilik siiagi teemasse.

[Lemet]

Sõdade ja revolutsioonide ajastu tagasitulek?

Juba ammu on läinud moodi iga kukkuva pommi puhul heietada teemasid Kolmandast Maailmasõjast. Reeglina pole tegu enama kui retooriliste harjutustega. Viimasel ajal hakkab olukord maailmas siiski aga järjest enam meenutama La Belle Epoqued- „ kaunist epohhi“- mis eelnes Esimesele Maailmasõjale. Aasta 2011 saab sarnanema kui mitte 1913 aastaga, siis vähemalt 1900 aastaga kindlasti.
On võetud kombeks arvata, et globaliseerumine teeb globaalsed sõjad mõttetuteks. Kuid harva on kaubandus, investeeringud ja humanitaarsidemed arenenud sedavõrd aktiivselt kui enne Esimest Maailmasõda. Rahvusvaheline kaubandus kasvas peadpööritavas tempos- sarnased mahud saavutati taas alles 60-ndatel. Ettevõtjad said võrreldava kergusega toimetada nii Iraanis kui Luksemburgis. Aktiivselt liikusid nii kaubad kui rahvamassid- sellele ajalooetapile langes migratsiooni tipp, mida muide saatis ka samasugune retoorika, nagutänaselgi päeval. Statistiliselt keskmine eurooplane võis pea takistamatult maailmas ringi rännata. Sellele järgnesid jutud maailmavalitsemisest ning piiride kaotamisest- ja see algas ka tegelikuses. Majanduslik globaliseerumine, saavutanud teatud piirid, viis edasistele katsetele „integreeruda“, sedapuhku šrapnellide ja ipriidi abil.
XIX sajandi viimane kolmandik oli uute jõukeskuste (USA, Saksamaa, Itaalia, Jaapani) tõusuaeg, Varsti muutus neil, kes asusid ressurssidest kaugel, „vanade“ maailma impeeriumite kõrval kitsaks. Esimese Maailmasõja prelüüdideks said mässud ja järjest sagenevad perifeersed konfliktid- 1894-1895 aasta Jaapani-Hiina sõda, 1898 aasta Hispaania-Ameerika sõda, Inglise-Buuri sõda 1899-1901, bokserite ülestõus 1899-1901, Vene-Jaapani sõda 1904-1905, Iraani 1905-1911 revolutsioon, Venemaa 1905-1907 aasta revolutsioon, Jöntürklerite revolutsioon 1908-1909, Hainani 1911-1913, Itaalia-Türgi sõda 1911-1912, Balkani sõjad 1912-1913.
Veel kaks iseloomulikku tunnust- terrorismi õitseng ning sellele vastu seisev patsifismi kasv.
XIX-XX sajandi vahetust ilmestasid rahvusvaheliste anarhistide dünamiidipakid, patsifism oli aga ülimalt populaarne.
Teiste sõnadega- algas järjekordne „suurepärane ajastu“ ja seda vaevalt et juhuslikult. Omal ajal tuntud inglise ajaloolane Arnold Joseph Toynbee leidis, et “maailmasõjad” mahuvad 115- aastasesse tsüklisse. ( (1568-1672, 1672-1792, 1792-1914, 1914-?). Iga tsükkel sisaldab nelja faasi- üldine sõda, „eluruum“, „toetavad sõjad“(suured, aga maailmasõja mastaapideni siiski mitteküündivad), üleüldine rahu. Segatuna „toetavate„ sõdadega, andsid maailmasõjad 50-aastase tsükli.
Maailmasõja „naoleonlik“ ring(vabariigi ning impeeriumi sõjad) 1792-1815. Sellele järgneb leppimine Viinis (1815-1853), toetavate sõdade seeria 1853-1871(Krimmi sõda 1853-1856, Austria-Prantsuse sõda 1859, Prantsuse-Preisi sõda 1870-1871), üldine rahu 1871-1914(43 aastat ilma tõeliselt mastaapsete sõdadeta suurte tegijate vahel) ning seejärel maailmasõda 1914-1918.
Konfliktide perioodilisuse põhjal esitas Toynebee nõndanimetatud „kahe põlvkonna hüpoteesi“, mille sisu on selles, et sõja üleelanud annavad sõjast tekkinud õudustunde edasi oma lastele. Aga kui sõjajutte jutustatakse lastelastele, on sõja raskused ja õudused juba meelest pühitud ning jutustustes pannakse rõhk juba sõjalisele kangelaslikkusele ning suursugususele. Sestap on lapselapsed taas valmis katsumusteks ning unistavad sõjalisest kuulsusest.
Probleem on selles, et Toynebee ennustatud intervall ei kehtinud isegi siis, kui olid olemas kõik eeldused. Ettekujutlus maailma- ja toetavate sõdade järjepidevusest osutus samuti ekslikuks- Esimesele Maailmasõjale järgnes Teine Maailmasõda. Enamgi veel- järjepidevust ei olnud ilmselgelt ka XVII sajandil- Kolmekümneaastane sõda, mis liigitati toetavate sõdade hulka, oli tegelikult tüüpiline „maailmasõda“.
Kuid globaalsete sõdade tsüklilisust see kuidagi ei muuda. Seetõttu püüti küllaltki kiiresti leida sellele ratsionaalset seletust, seostades seda kondratjevlike majandustsüklitega.
1. Tsükkel 1779 kuni 1841-1843(kasvufaas kuni 1814 aastani) sünkroonne „napoleonliku ringiga 1792-1815)

2. Tsükkel alates 1844 kuni 1890-1896 (kasvufaas kuni 1870-75 aastani), sõjad 1853-1871.
3. Tsükkel 1891-96 kuni 1929-33(kasvufaas kuni 1914 aastani, teistel hinnangutel kuni 1920 aastani), Esimene Maailmasõda 1914-1918.
4. Tsükkel alates 1929-33 aastast kuni 1973-75 aastani, kõrgem punkt tuleb 50-ndate algusesse, Teine Maailmasõda 1939-1945.

Teiste sõnadega- maailma- ja toetavate sõdade voog tekib muutumatult tõusufaasis 10-23 aastat peale tsükli algust. Tüüpiliseimaks võib lugeda aega 10-15 aastani.
Katse mahutada sõjad Kondratjevi tsüklite üldisesse skeemi võttis ette Georg Goldstain. Tema idee seisneb selles, et maailmasõjad sünnivad vahede tõttu tootmise efektiivsuse vähenemises ja majanduse jätkuvas kasvus (see kukub ligi kümneaastase hilinemisega). See vahe viib tooraine nõudluse kasvule ja uute turgude vajadusele ( kui ei saa areneda intensiivselt, tuleb areneda ekstensiivselt), mis provotseerib omakorda kokkupõrkeid. Mida suurem on võistlevate riikide rahanduslik ja sõjaline potentsiaal, seda verisemad on ka sõjad. Globaalsed konfliktid stimuleerivad taas innovaatilist aktiivsust. Edasi- lammutades tootmist, sunnivad need riiki ressursse ümber orienteerima sisemiste probleemide lahendamiseks ning puhastavad platsi uue tehnoloogilise platsdarmi rajamiseks. Mis omakorda kiirendab tootmise efektiivsust. Seejärel efekt ammendub ning me näeme uut keeret „kaitse“ kulutuste kasvu spiraalil…
Hetkel elame 1973-75 aastal alanud Kondratjevi tsükli piirides. Tsükli haripunkt langes 1990-ndate keskele- Lääne jaoks oli tegu õitsenguajaga. Praeguseks on käes languseosa finaaletapp, tsükli kriis.
Pole raske märgata, et „meie“ tsükkel peidab endas mõistatust- sõda, mis traditsionaalse skeemi kohaselt oleks pidanud algama aastatel 1985-1990, pole toimunud. Vastaseis USA ja NSVL vahel Reagani ajal küll oli, kuid kokkupõrke asemel üks vastaspooltest võttis lihtsalt laiali laguneda. Kas see tähendab, et standartne skeem lakkas töötamast? Äärmiselt väheusutav. „Tõrge“ oli tingitud mitmete unikaalsete faktorite kokkulangemisest, mis järgmise tsükli raamides enam vaevalt korduma saavad. Eelkõige tuleb märkida NSVL kui olemasoleva hegemooni oponendi äärmiselt ebastandartseid parameetreid. Esmalt omas NSVL ja Lääne vastasseis küllaltki paradoksaalset iseloomu. Tegu oli kahe teineteist täiendava majanduse võitlusega- eksportööri ja importööri võistlus tingimustes, kus toorainetel olid sisuliselt olematud hinnad. (70-ndate naftašokk oli kunstliku loomuga). Teisisõnu- vastaseis oli NSVL poolel praktiliselt ilma majandusliku vundamendita ning baseerus puhtalt geopoliitikal. Teiseks, 80-ndate alguseks (vastupidiselt vasakpoolsete retoorikale) oli majandus NSVL jõudnud juba kriisi lävele. Peale hiilgavaid saavutusi 30-60ndatel algas regressi ajajärk, mittemärgatav seitsmekümnendatel, kuid juba hästi tunnetatav kümmekond aastat hiljem. Neist kahest faktorist piisas, et NSVL eliit käpad püsti ajaks. ,

Kuues tsükkel saab täiesti ilmselt toimuma USA-Hiina võitluse foonil. Ilmselt saavad neist kahest laialdaste koalitsioonide tuumikud(Antante 2 vrs Quadruple Alliance-2). Sealjuures pole lähima 20 aasta jooksul ette näha mingeid eeldusi Hiina mudeli kriisiks. Edasi- potentsiaalne kahe konkureeriva majandusmudeli kokkupõrge(jutt käib kahest tooraine importöörist selle hinnalisuse ja defitsiidi tingimustes). Samal ajal väheneb välisturgude tähtsus (USA oma sealhulgas) Hiina jaoks kiires tempos. Kaubanduslike ja finantssidemete rolli kiputakse üleüldse ülehindama- 1914 aastal hakkasid madistama üksteisega väga tihedalt seotud majandustega riigid. Kokkuvõttes on meil tegu klassikalise „epohhilõpu“ stsenaariumiga.
Sealjuures pole ideel sellest, et tuumarelv välistab suurte sõdade võimalusemaailma suurriikide vahel, tegelikkusega midagi ühist. Sõjad taktikalise tuumarelva kasutamisega on täiesti võimalikud ning varem või hiljem ka vältimatud. Mis aga puudutab strateegilist tuumarelva, siis selle massiline kasutamine vaenlase vastu, kes on suuteline sama massiivse vastulöögi andmiseks, on välistatud. Pärast NSVLl tekkinud võimekust tuumalöögile tuumalöögiga vastamiseks muutus USA ametlik doktriin kiiresti piiratud tuumasõja doktriiniks. NSVL kuulutas, et piiratud tuumasõda muutub vältimatult üleüldiseks. See tees polnud aga kunagi olnud püstitatud liiga jäigalt, NSVL juhtkond valmistus eeskätt just piiratud konfliktiks (siit ka kümned tuhanded taktikalised lõhkepead ja tankid). Sel kombel pole tuumarelv kunagi tähendanud „kõikide sõdade lõplikku kaotamist“
Kõigest eelpool toodust lähtudes võib järeldada, et globaalse konflikti võimalikus Kondratjevi tsükli järgmise tõusufaasis on pea sajaprotsendine. Kui täpsemalt, siis käib jutt võimalikust konfliktist algusega vahemikus 2018 kuni 2031 (meenutan, maailmasõjad hakkavad 10-24 aastat peale tsüklilise kriisi algust). Sealjuures ei anna mingit efekti isegi kogu maailmamajanduse ümberformaatimine antiglobaalses võtmes. Pole põhjust arvata, et sõjad sünnivad globaliseerumisest. Pigem tekivad nad majanduse spetsiifilise arengu korral, mis loob „tellimuse“ sõdadele. Seetõttu tihedad rahvusvahelised majandussuhted ning kalduvus protektsionismile vaid süvendavad probleemi- just seda täheldatigi Suure Depresiooni aegadel, mis, nagu laialt teada, lõppes Teise Maailmasõjaga.


Евгений Пожидаев

http://www.rosbalt.ru/main/2011/03/26/832791.html

[oleeg]

Sellel tekstil on ka komm-id...

terv
o

[John]

Trummi antud filmi lõpus mainiti, et peale silode tühjendamist ei ole enam andmeid edasiste sündmuste kohta.

Lisaksin siis selle jätkuks ühe filmi mille otsa komistasin hiljuti. 1984 aasta inglaste "Threads":

http://www.youtube.com/watch?v=iQo0BQM3OlQ

Tegevus siis keskendub Inglismaal Sheffieldi nimelisele linnale nii enne kui ka pärast tuumarünnakut. Kes ei viitsi sissejuhatavaid osasid vaadata siis rünnak ise leiab aset viiendas osas. Kokkuvõttes üsna mõtlema panev film (arvestades, et nt NSVL lagunemine oleks täiesti vabalt võinud ka tuumasõjaga lõppeda).

[Kapten Trumm]

Märksa küpsem tuumasõjadraama on ameeriklaste The Day After - muide üks väheseid USA filme, mida ENSV ajal ETV-s näidati. Stsenaarium, mis kohati draama vahelt aimata on, on Threads'iga umbes analoogne (isegi EMP rünnak).

http://www.kinokopilka.tv/movies/563-na ... uschiy-den
(samast saab selle ka alla laadida)

Sellel farmeri perel ikka vedas kõvasti, filmist on näha, et jänkide silod olid neil päris maja kõrval.

[John]

Mis Threadsi juures mu tähelepanu äratas oli see, et lisaks peategelaste isiklikule draamale räägiti üleminekuperioodidel ka üldistest tuumasõja mõjudest- nt see, et kuna ellujäänud on niigi füüsiliselt nõrgad ja kütus väärtuslik, siis laibad jäetakse lihtsalt sinna kuhu nad pommitamise järjel on jäänud. Kui siia juurde veel liita olematu arstiabi siis tulemuseks on üldised koolera/tüüfuse jne epideemiate puhangud, millele ei aita kaasa ka ellujäänute nõrk tervis.

Threadsi kohta taustinfot uurides tuli ka esile The Day After- vaatasin ka seda ja minu meelest on mõlemad oma olustikus head filmid. Tõsi, tavaliselt jagunetakse kahte leeri kumb ikkagi realistlikumalt asja kujutab.

Mu enda arvamus on, et kui Threads toimub SB-s kus on suur linnastumus ja vähe territooriumi (eriti võrreldes USA-ga) mistõttu ka fallout-i mõju on ka palju intensiivsem tervele elanikkonnale kuna lihtsalt füüsiliselt pole kohta kuhu saaks põgeneda, et kõige hullemast pääseda. Lisaks kõigele sõltub SB toitlustamisel impordist (maailmasõja ajalgi ähvardas britte vahepeal nälg saksalaste allveelaevade tegevus tõttu) ehk siis nende enda põllumajandus ei suuda neid ära toita. Eriti kui tööstuslikult toodetud mürgid/väetised jne otsa saavad ja atmosfääri lennanud tolm blokeerib päikest esimeste lõikuste ajal.

Samas USA-s, kui võtta aluseks FEMA prognoositavad tuumapeade sihtmärgid:


Märkus: antud kaart peaks olema 1980ndate prognoos.

Ja eeldatavad kõige hullemate "fallout" alade levik koos valitsevate tuultega:



on näha, et kui Kesk ja eriti Ida-Ameerikas on ilmselt tingimused samad nagu antud filmides kujutatakse siis samas Lääne ja eriti Loode-Ameerikas oleks olukord natuke paremini üleelatav.

Muidugi antud analüüs on mu isiklik arvamus nii et kui kuskil puusse panen siis on konstruktiivne kriitika teretulnud.

Samas ma ei eita et eks mõlemas filmis oli ka veidi ulmet: nt Threadsis see, kuidas alles peale 10 aasta möödumist hakkasid sellised kasulikud asjad nagu aurumootor ja söe kaevandamine vaikselt levima.

Või siis nt Day Afteris kus ühe linna kohta oli üks tuumaseen jne.

[John]

Olgu kuidas nende konvoidega oli aga fakt on (nagu corvuse tsitaadist välja tuli), et SB-l oli juba konventsiaalsõja tingimustes enda toitmisega probleeme. Jääb üle vaid spekuleerida mis oleks saanud totaalse tuumahävingu tingimustes kus ka rahvusvahelised abiorganisatsioonid/mehhanismid jne oleks lakanud töötamast.

Tuumasõja teema jätkuks olen vabal ajal netist uurinud natuke ka reaalsete plaanide kohta. Siimaani olen kahe otsa peale saanud, millest üks on Poolaka valitsuse tasandil avaldatud plaanid Varssavi pakti rünnakute kohta

Link ajaleheartiklile:
http://www.nukewatchinfo.org/Quarterly/ ... page7e.pdf

Ja siis üldine kaart:
http://www.neatorama.com/images/2005-11 ... r-plan.jpg

Mis siis pärinevad aastast 1979

Teine on siis Tšehhoslovakkia plaanid 1964 aastast, mille paikapidavuses võib aga tõsiselt kahelda:

Link foorumile kus on ka originaalanalüüs akadeemikult kes plaanid leidis (kõige esimene postitus):
http://www.militaryphotos.net/forums/sh ... an-of-1964

Kahelda võib kuna
a) plaanid leiti avalikust arhiivist
b) ulmelised ideed- nt Tšehhoslovakkiast marsitakse läbi radioaktiivse tühermaa 9 (!) päevaga Prantsusmaale Lyoni.
c) ebatäpsused paberite ja tegelike väekoondiste vahel

Täpsem kriitika on ka antud foorumil lingina antud. Originaal on küll tšehhi keeles:

http://www.historieavojenstvi.cz/2006/csla_na_ryne.pdf

aga on ka inglise keelde tõlgitud ja saadaval sama foorumi leheküljel (kuna tekst on üsna pikk siis ei hakka seda siia kopeerima). Ülevalt 12 postitus, kasutajanime saturnin all. Pealkirjaks siis The Operational Plan of the Czechoslovak People's Army for the War Phase of 1964 - Was it a Real Operational Plan?

Ilmselt on siis tegemist kindralstaabi poole genereeritud mustandiga mida käiku ei lastud.

Kogu rünnakplaani Lääne-Euroopale ei kajasta need plaanid kindlasti. Järeldan seda, kuna mõlemal plaanil ei ole midagi mainitud Kopenhaageni kohta, samas õnnestus mul ükskord juttu ajada omal ajal Raadil baseerunud Tu-22 komandöriga kes väitis, et sõja ajal pidi ta oma kargo tühjendama nimetatud linna pihta. Ja see oli ainult ühe teraslinnu ülesanne...

Oleks tänulik kui kellegi on veel huvitavaid linke antud teema kohta?

[Kapten Trumm]

Threadsis on ju öeldud - peale esimest talve on Suurbritannia rahvastiku suurus keskaja tasemel.

Teine asi - millegipärast eeldavad need tuumasõjafilmid, et iga economic target pälvib ainult ühe lõhkepea. See on tüüpiline stsenaarium, kus nähakse linna kohal üht tuumaseent ja kuskil 5-10 km kaugusel (suurlinn on kaugelt suurem) ronivad inimesed ikka keldrist välja (kes sinna minna taipas/jõudis/sai. Isegi kui vaatate viimast Terminatori osa, siis on ühes kaadris vaade L.A-le, kus on majad veel püsti. Ma arvan, et nt Moskva linn koos oblastiga oleks reaalselt pälvinud ehk 2000-3000 lõhkepead ja seal poleks isegi Moskva metroosse varjumine aidanud (lämbumine). Moskva linnast jääb järgi hulk sulanud maapinda, kus ei ela ka bakterid.

Reaalselt on peamine toidupuuduse põhjus vast radioaktiivne saastumine, millest valdavat tuule suunda arvestades pääseb ehk Põhja-Sotimaa ja Wales (millest kumbki pole põllumajanduspiirkond).

Selle kõrval, mida "pakuvad" 80ndate lõhkepead ja kohaletoimetuse süsteemid, on Hiroshima lihtsalt odav tulevärk. Hiroshima suuruse pommi lõhkemine Stockmani kohal tähendab, et Õismäe majad jäävad katuste-akendeta ning saavad tulekahjustusi. Plats lage on kuskil Kosmoseni ja edasi on isegi korrusmaja keldris varjumisel suured ellujäämise shansid.

NSVL aegne suurlinnade planeering (suburbid ja "päikesekujuline põhiplaan") muidu arvestab linna keskmes toimuva plahvatuse mõjude vähendamisega (laiad kiirtena laiali jooksvad keskmagristraalid vähendavad lööklaine efekti, üksteise taga asuvad majad ja rohke betooni kasutamine vähendavad valguskiirguse mõju. Lisaks on betoonehitus küllalt vastupidav (vaadake Hiroshima kesklinna pilte, mis materjalist majad jäid isegi epitsentris täitsa püsti).

Mul on üks inglise õppefilm tuumarelva efektide kohta (Londoni näide), katsun youtube'sse üles panna, see on ka sealt võetud, aga enam ei leia).

Seniks
http://www.fas.org/nuke/intro/nuke/napb90-exec.pdf

Head lugemist

[Kapten Trumm]

Mõlemad piirkonnad on OLULISED veise ja lambakasvatuspiirkonnad. Samuti kasvatatakse Šoti madalamas osas INTENSIIVSELT kartuleid; vilja ja suhkrupeeti.
50% Šoti maa-alast on nö metsik; 3 % on urbaniseerunud alad ja ülejäänu on kõik põllumajandusega seotud. Mis on muidugi vähem kui Inglismaa keskmine. Ehk siis kogu Inglismaa pindalast on põllumajanduse ja karjakasvatusega seotud 77% maa pindalast (umbes 19 mil hektarit), mis sisaldab ka veekogusid. Brittide tarbimisvajadusest rahuldab see c.60%; ülejäänud 40% tuleb sisse tuua. Samas on selle valdkonnaga seotud alla 1.5 % töövõimelisest elanikkonnast.

Ma väljendasin end vist valesti - väljaspoole GB fallout pattern'i jääb ikka väga vähe sellist põllumajanduslikku tootmist, mis hulga miljoneid ära toidaks, oleks piisavalt radiatsioonikindel ning mis kõige tähtsam - annaks kiiresti uut saaki. Kui Londoni fallouti kannavad Atlandi tuuled mandrile, siis Walesi kaevanduspiirkondade, südamaa tööstuslinnade, Iiri keskuste ja lääneranniku suurte sadamate fallout triivib küll otse üle selle saare.

Suurfarmide loomapidamine põhineb tänapäeval peale kõrgendite heina ka teravilja, soja ja maisi põhjal valmistatud söötadel ja ma arvan, et nt ilma antibiootikumite ja moodsate ravimiteta hakkavad peagi tekkima loomataudid (mis levivad kitsas ruumis väga hästi). Parasvöötme laiuskraadidel annab 1 hektar maad loomset biomassi alla 50 kg aastas, need on ikka väga tohutud alad, mis on lisaks rohumaale vajalikud ka teravilja kasvatamiseks.

Lisaks tuleb arvestada seda, et peale tööstuskeskuste puruks pommitamist ei ole elektrit, aga kuidas seda va liha säilitada? Noh, niiet mingid kõhutõved ei leviks? Kokkuvõttes jõuame sinnani, et kogu ellujäämise võti on teraviljakasvatus, sest ta säilib aastaid, annab saaki vähemalt korra aastas (kaua kulub veise täiskaalu saamiseks?).

Lihamajanduse küsimuse vastus peitub ilmselt toidupoe hindu vaadates, sest kõige odavam lihatoode on tavaliselt kanaliha. Odavaim on ta seepärast, et teda on kõige odavam (ja vähem ressursimahukam) kasvatada. Sealiha on juba kallim kuskil 30% ja veiseliha on sealihast juba 2-3 korda kallim ning lambaliha on veiselihast veel omakorda 50% kallim.

Tegelikult on Briti saarte jaoks palju olulisem tuumapommide lõhkamiste jada ning nende toimumiste asukohad sesimiliselt. Ehk siis selline tihe (kunstlik) seismiline tegevus võib põhjustada muutusi Inglismaa mandrilaval, mis omakorda võib kutsuda esile Golfi hoovuse voolusängi muutust ning selle kaugenemist Inglismaalt. See aga oleks Inglismaa saare elukeskkonna (ja väga kaugele põhja ulatuva põllumajanduse) suhtes palju olulisem tegur

Inglismaa strateegilisi sihtmärke kasutades on vähetõenäoline massiline võimsate groundburstide kasutamine, mida nt kasutataks USA kesklääne raketiväljade vastu. Seega rääkida mingist Golfi hoovuse muutumisest või mandrilava nihkest on jama.

[John]

Ei saa kuidagi moodi ümber konvoidest. Andsin modedele teada, et vastvad postitused võiks ümber tõsta II maailmasõja alamfoorumi alla.

Niisiis aga teemasse- mis puutub saarlastesse siis lisaks ainult niipalju, et üleüldisele infra hävingule lisanduvad idee järgi ka threadsis mainitud probleemid- nt atmosfääri paisanud tolm mis blokeerib päikest ja võib põhjustada temperatuuri languse kuni -20 kraadi Celsiust (võrreldes vastava aastaja keskmise temperatuuriga), mis loomulikult ei mõju hästi igasugustele põllumajandusvormidele.

Oleks huvitav kui saaks ligi ka briti külma sõja aegsetele plaanidele tuumasõjaks valmistumisel. Vastava dokumendi 1970 aasta versioon on avalikult kättesaadavaks tehtud tänu professor Peter Hennessy pingutustele:

http://news.bbc.co.uk/today/hi/today/ne ... 110678.stm

Vaatasin National Archive's ringi aga ilmselt pole seda veel digitaliseeritud.

Tänud ka Trumm su toodud lingi eest- üsna... huvitav oli lugeda kuidas FEMA prognoosis, et näitena toodud Tennesse osariigis hävib 2/3 populatsioonist nii pommitamise kui ka esialgse fallout tagajärjel. Kui nüüd võtta ka see sama FEMA prognoostiavad "high-risk area" kaart mis ma eelmine lehekülg tõin:



Ning vaadata Tennesse asukohta, siis hakkab vaikselt tekkima ettekujutus, mis vaatepilt oleks avanenud kesk ja kirde-ameerikas, samuti Los-Angelesi/San Franciscos/Phoenix piirkonnas.

Trumm kas oleks võimalik ka seda (Londoni näide) õppefilmi näha?

[Lemet]

Müüt, mis elas üle külma sõja

Tuumarelv on ümbritsetud müütide ja legendidega paljudes riikides. Kuid vähestes kohtades osutus müstifitseerumine nii mastaapseks kui Venemaal. Kadunud NSVL ületas läänt traditsionaalselt tavajõudude arvukuses ning jäi sama traditsionaalselt alla tuumarelvastuses. Võitlus tuumadesarmeerimise ning tuumarelvade vastane propaganda olid Nõukogude Liidus esmajärgulise tähtsusega asjad. Üheks kõige laialdasemalt levinud propagandamüütidest oli stamp tuumaarsenalide „üleküllusest“.

Peasekretäride asemele tulid presidendid, kuid selle osaga nõukogude pärandist ei kiirustanud keegi hüvasti jätma. Nõukogude agitpropi stambid muutusid aksioomideks, mis omasid tegelikkusega väga kaudset kokkupuudet, nõukogude aegsele folkloorile lisandusid aga uued jutud.
Üheks kõige levinumaks propagandamüüdiks oli stamp tuumaarsenalide „üliküllusest“. Nõukogude agitprop saavutas suurt edu arutlustes „mõttetust“ tuumaarsenalide kasvatamisest, mis suudavad “mitmekordselt hävitada kõik elava planeedil Maa!“. Postnõukogude aja agitaatorid jätkasid seda, midagi eriti enda poolt uut lisamata. Kooskõlas uusimate teooriatega oli nõukogude tuumaarsenalide kasvatamine seotud vaid juhmist võidujooksust USA-ga. Tähendab- tuumaarsenale võib valutult vähendada.
Tavavaatleja jaoks tundub mõte tuhandetesse ulatuvatest lõhkepeadest tõepoolest jabur. Vastavalt ameeriklaste endi arvutustele on 400-500 megatonnini ulatuvast lõhkepeast tõepoolest rohkem kui küll, et jätta Ühendriigid ilma kolmandikust elanikkonnast ning kahest kolmandikust tööstusest. Kui uskuda ametlikke allikaid, töötavad strateegilised tuumajõud vastastikuses kohtuva löögi režiimis. Teiste sõnadega, peale signaali saamist tuumalöögist peaksid rünnatava poole raketid startima veel enne, kui ründavad kontinentidevahelised ballistilised raketid oma sihtmärke tabavad.

Kas te ei märka midagi imelikku? Kui üks seltskond kuulutab vastastikku tagatud hävitust , tõestab teine, et „juba üks tuumaplahvatus on vastuvõetamatu kaotus, kümme aga maailmalõpp!!“
Sealjuures mõjub kujutluspilt ühest-kahest raketist, mis „vastastikku tagatud hävituslöögi“ kestel stardivad- kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide arv, mis isegi kõige nigelama strateegiliste tuumajõudude arengu stsenaariumi korral stardivad, loetakse sadades- päris tobedalt. Teiste sõnadega, kui vastastiku tagatud hävituslöök on vältimatu, siis kust on võetud mõlgutused kümnest üksikust lõhkepeast?

Loobume retoorikast ning asume faktide kallale. Milline on 1950-1980-ndatel toimunud tuumavõidurelvastumise tegelik põhjus? Kui lühidalt, siis ameeriklased, planeerides tuumalööki NSVL pihta, ei kavatsenud kohe kindlasti teisena surra. Neil oli vaja hävitada nõukogude raketid enne seda, kui need startida jõuavad. Paraku suutis 1960-1970-ndatel aastatel šahtis paikneva kontinentidevahelise ballistilise raketini ulatuda vaid tuumalõhkepea, mille kohaletoimetamiseks oli vaja teist samasugust raketti. Kusjuures madala täpsusastme tõttu vajati ühe šahti tabamiseks mitut lõhkepead. NSVL aga, omades ülekaalu tavarelvastuses, nägi enda tuumajõude vaid vahendina ning argumendina, et hoida USAd tagasi tuumarelva kasutamisest.

Vastulöök eeldas suure koguse lõhkepeade säilimist peale suure enamuse nõukogude tuumajõududest hävitanud USA lööki. Nõukogude hinnangul eeldanuks mõjuv vastulöök 100-150 lõhkepead. Samal ajal kasvas ameeriklaste võimekus ennetavaks löögiks seoses kandjate tehniliste omaduste paranemisega pidevalt. Mille tõttu tuli NSVL oma arsenali pidevalt suurendada. Kokkuvõttes- et tagada vastulöögiks ette nähtud sadade tuumarakettide starti, tuli pidevas valmisolekus hoida tuhandeid rakette.

Miks siis arvestas NSVL vastulöögi alla jäämisega, kui põhipanus tehti vastastikusele hävitamisele? Tegelikuses oli vastastikku tagatud hävitusstsenaarium kehtiv vaid vähe aega ja küllaltki spetsiifilistes tingimustes. Ja isegi siis ei püütud arvestada täielikult vastastikku tagatud hävitamisega.

Nagu öeldud, suutis 70-ndate keskel raketi šahtist „kätte saada“ vaid teine samasugune rakett. Kontinentidevahelised ballistilised raketid lendavad sihtmärgini 30-35 minutit. Kusjuures nende positsioonide rajoonid on teada ning stardid on raketirünnaku hoiatussüsteemide satelliitide poolt võrdlemisi kergelt avastatavad. Trajektoori kestel on nad sama efektiivselt ja võrdlemisi kaugelt (tänapäeval kuni 6000 km kauguselt) raketirünnaku hoiatusradarite poolt avastatavad. Selle tulemusena jääb rünnaku ohvril piisaval aega reageerimiseks- ootamatu rünnak on võimatu.

Sellest puudusest on vabad allveelaevadel paiknevad raketid. Need võivad startida vaenlase ranniku lähedalt ning 8-10 minutiga jõuda isegi kontinendi sügavuses paiknevate sihtmärkideni. Rünnak allveelaevadelt jätab vaenlasele vähe aega vastutegevuseks. Tõsi küll, 70-ndatel oli allveelaevadel paiknevate rakettide täpsus väga madal ning nad polnud suutelised hävitama hästikaitstud väikseid sihtmärke, nagu näiteks šahtides paiknevad stardiseadmed või tuumajõudude komandopunktid.

Niisiis- kuni 80-ndateni oli rakettidel, mis olid suutelised hävitama vaenlase tuumaobjekte, suur lennuaeg , väiksema lennuajaga raketid olid aga selliste objektide vastu väheefektiivsed. Kusjuures juba 60-ndate lõpuks olid nii USA kui ka NSVL varustatud raketirünnaku eelhoiatussüsteemidega- esmalt eelhoiatusradaritega, 70-ndate lõpust aga ka vastava otstarbega kosmiliste gruppidega. 70-ndate algul võis NSVL juhtkond saada hoiatuse raketirünnakust 15 minutit enne lööki, kümnendi lõpul aga juba 25-30 minutit enne lööki, ehk siis vahetult peale rakettide väljalaskmist.

Ja alles siis sai vastastikku tagatud hävitus reaalsuseks. Ameeriklaste interpretatsioonis nähti ennetava löögi stsenaariumit umbkaudu selliselt: Esimese viie minuti jooksul avastavad satelliidid vastase raketi stardi. Järgneva seistme minuti jooksul toimuvad sõjaväelaste nõupidamised rünnaku reaalsuse osas ning presidendi teavitamine. Viieteistkümnendal minutil toimub presidendi nõupidamine Staabiülemate Komiteega. Kahekümne viie minuti pärast stardimomendist- juhul kui nõupidamiste käigus interpreteeritakse rünnak kui reaalne- sanktsioneerib president vastulöögi. Edasi läheb käsk stardikoodidega mööda käsuahelat alla ning toimuvad stardiprotseduurid. Endise Strateegiliste Raketivägede ülemjuhataja Solovtsovi sõnul kulub Venemaal selleks kolm minutit. Ameeriklased räägivad neljast minutist. 30-35 minutit peale starti lõhkevad tühjaksjäänud šahtide kohal neid purustavad lõhkepead. Ja veel 30 minuti pärast aurustuvad ründaja suured linnad.

Suhteliselt pikk protseduur rünnaku reaalsuse määramiseks on karm paratamatus- 80-ndatel saabusid eelhoiatussüsteemidelt valehäired keskmiselt kuus korda päevas. 70-ndatel polnud „täpsustavad“ protseduurid veel probleemideks- aega nendeks jätkus piisavalt.

Toonase situatsiooni omapäraks oli suhteliselt pikk „ähvardusperiood“- ameeriklased ei suutnud relvituks tegevat lööki anda ilma ettevalmistuste ja hästimärgatava rahuaja seisundist väljumiseta.Seda enam poleks olnud ootamatuseks raketi start ise. Sestap nägi 70-ndatel ja ka 80-ndate esimesel poolele vastastiku tagatud hävitamine välja täiesti realistliku stsenaariumina.
NSVL oleks tulnud oma strateegilese tuumarelva varusid vähendada nendesama hädavajaliku 100-150 lõhkepeani. Siiski kasvas 1970-1980 lõhkepeade arv hoopistükkis ligi neli korda. Asi on selles, et isegi toona eksisteeris kümneid võimalikke põhjusi, mille tõttu vastastikku tagatud hävitamine võis mitte toimida- alates avariist või diversioonist raketirünnaku eelhoiatusjaamas(avariid toimusid tõepoolest) kuni elementaarse peakaotuseni Kremlis, mille käigus võis minna kaotsi kontroll tuumanupu üle. Just seetõttu peeti Kremlis vajalikuks omada tuumajõude, mis on suutelised USAsse toimetama 100-150 lõhkepead kasvõi vastulöögi korras . Sealjuures ameeriklaste rakettide täpsus kasvas pidevalt ning nende strateegilisi tuumajõude arendati arvestades mitte vaid jooksvaid, vaid ka potentsiaalseid ohtusid.

Potentsiaalsed ohud muutusid kiirelt reaalseteks, muutes sealjuures vastastikku tagatud hävitusstsenaariumi suhteliselt ebarealistlikuks. 80-ndate keskel suutis USA patiseisust välja tulla, tehes arvestuse väikesele lennuajale, suurele täpsusele ja tähelepandamatusele. Ameeriklaste jõupingutused olid suunatud mitmesse suunda. USA töötas välja uut allveelaevadele paigutatavate rakettide põlvkonda- 1990 aastaks loodi väga täpne rakett Trident-II, mis oli suuteline kindlalt hävitama väikseid hästikaitstud sihtmärke. Peale selle õnnestus ameeriklastel märgatavalt suurendada ka kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide täpsust- rakettide MX (relvastuses 1986 aastast) tabamistäpsus suudeti viia 50-meetrise raadiuse peale.

80-ndate keskel võttis Pentago kasutusele uuel tehnilisel tasemel strateegilised tiibraketid Tomahawk ja AGM-86. Väike lennukõrgus (60 meetrist kuni „puulatvade kohal“) ja väikesed mõõtmed raskendasid äärmiselt nende avastamist PVO vahenditega, tolle aja arvestuses väga suur täpsus(raadius 30 meetrit) võimaldas 150 kilotonnisel lõhkepeal hävitada kõige tundlikumaid sihtmärke. Tiibraketid võisid märkamatult X tunnil vaenlase õhuruumi imbuda ning anda löögi NSVL tuumaobjektide ning juhtimispunktide pihta.

Peale kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide ja tiibrakettide arendamise tegeles USA ka kesktegevuskaugusega rakettide arendamisega. „Peast ilmajätmise“ rünnaku idee ilmus ameerikas 70-ndate keskel ning leidis oma kehastuse 1982 aastal ilmunud „Pershing-2“s. Uuel raketil oli väike lennuaeg(8 minutit) ning suur täpsus(tabamisraadius 25 meetrit). Lõpuks algas ka vähemärgatavate ründelennukite tuntud stealthide tootmine
NSVLis toimunud perestroika alguseks suutsid ameeriklased järsult suurendada oma „demilitariseeriva“, „pimestava“ ning „peast ilmajätva“ löögi potentsiaali. Kokkuvõttes, kui nõukogude epohhi riismetel hakkasid toimuma strateegiliste ründevahendite piiramise läbirääkimised, kahtlesid paljud eksperdidi, kas isegi 10 000 strateegilist lõhkepead suudab garanteerida täiemastaapse kättemaksu peale USA esmalööki. Nõukogude establishment lootis liigselt vastastikku tagatud hävitamise peale.
Külma sõja aegadest kadusid Euroopast nii kestegevuskaugusega raketid kui ka maapealse baseerumisga Tomahawkid , USA tuumaarsenal aga vähenes ligikaudu kaks korda. Paralleelselt vähenes ka sihtmärkide arv, ameerika tuumajõudude formaalset vähenemist aga kompenseeriti tema kvalitatiivse täiustamisega.

Tänapäevastes tingimustes toimuv tuumakallaletungi stsenaarium näeb välja järgmine. Löök antakse ilma ilmselgete, silmapaistvate ettevalmistusteta- ameeriklaste sõjaline doktriin näeb ette ootamatut ja ennetavat jõu rakendamist. Esimeses ešelonis toimub rünnak „kolmhambaga“- allveelaevadel paiknevate Trident-II tüüpi rakettide- tuumapeadega varustatud tiibrakettide ning stealthlennukite abil.
„Trident“ on USA tuumajõudude peamine saavutus 80-ndate lõpuga võrreldes. Selle suur täpsus (tabamisraadius 60 meetrit) muudab selle ainukeseks allveelaevadel paiknevaks raketiks, mis on võimeline garanteeritult hävitama väikeseid hästikaitstud sihtmärke. Niisiis, hüpoteetiliselt Barentsi mere akvatooriumilt startinud Trident lendab madalal orbiidil (orbiidikõrgus kuni 200 km), mis lühendab lennuaega ja vähendab järsult radaritega avastamise kaugust (kuni 1600 km-ni). Mõne aja möödudes(6-8 minutit Venemaa keskosa jaoks) saavutavad lõhkepead oma sihtmärgid, purustades raketišahtid, komandopunktid ning seidekeskused, hävitades kai ääres seisvad tuuma-allveelaevad, mobiilsed raketikompleksid kergetes varjetes ning strateegilise lennuväe lennuväljad. Mõned suuremas kõrguses toimuvad tuumaplahvatused blokeerivad raadioside.

Hüpoteetilise rünnaku teine peategelane on merel ja õhus baseeruvad nii tavaliste kui ka tuumalõhkepeadega varustet tiibraketid. Kusjuures kuigi tuumapeadega varustatud tiibrakettide paiknemine laevadel on strateegiliste relvastuste piiramise lepinguga keelatud, on see piirang kaheldava väärtusega- tavalõhkepeade asendamine tuumapeadega võtab aega loetud minutid. Arvestades Venemaa õhukaitse olukorda on nende efektiivne avastamine välistatud. Oma osa annavad ka stealth lennumasinad.
Lõpuks annavad purustatud ja juhtimise kaotanud tuumajõududele viimase löögi kontinentide vahelised ballistilised raketid „Minuteman-3“ millele on paigutatud rakettide MX päisosad.

Sellise sündmuste arengu korral ei jää meie karmis reaalsuses võimalustki organiseerida vaenulikule supostaadile vastastikku tagatud hävitamist- kontinentidevahelised ballistilised raketid on tänasel päeval viimased löögiandjad. Nii et Venemaa hüpoteetiline vastulöök saab olema nimelt vastulöök, mitte aga vastastikku tagatud hävitamine. Pole raske arvata, et see juhtub startivate kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide arvu järsu vähenemise tõttu.

Muideks, jäävad ju veel mobiilsed platvormid- allveelaevad ja maapinnal liikuvad mobiilsed platvormid. Need võivad tõepoolest tekitada ründajatele probleeme, kuid mitte niipalju, kui tavaliselt on võetud arvata. 120-tonniste masinate märkamatus ja tabamatus patrulleerimisel on tugevalt üle hinnatud. Allveelaevadel on aga teine nõrkus- side. Sukeldunud laevad on suutelised teateid vastu võtma vaid väga ja äärmiselt madalatel sagedustel. Saatjad, mis nendel sagedustel töötavad- tegu on koletuslike konstruktsioonidega- eksisteerivad ainueksemplaridena ning on kergelt tabatavad. Probleemidega on silmitsi ka vastuvõtjad- pukseeritav antenn sellise side jaoks on 300-900 meetrit pikk, tema sukeldumissügavus on aga piiratud 30 meetriga. Selline „saba“ piirab allveelaeva kiiruse 3 sõlmeni ning jätab ta ilma manööverdamisvõimekusest.

Kõige selle tõttu võtavad allveelaevad baasiga ühendust pikkade vaheaegade järgi ning rünadavale poolele pole üldsegi hädavajalik uputada neid esimestel minutitel peale tuumalöögi andmist.
Nii tulebki välja, et reaalsuses eksisteerivad „poolteist tuhat lõhkepead, mis vastastikuse löögi käigus välja lastakse“ , eksisteerivad vaid kodumaise agitpropi fantaasiates. Reaalse konflikti käigus hävitatakse 85-90% Venemaa tuumajõududest enne, kui need jõuavad startida. Järelejäänud 10% (aga see pole kaugeltki sadu rakette) tuleb tegemist teha raketitõrjega, mille perspektiivid pole üldsegi mitte nii sünged ja tumedad, nagu meile propaganda sisendada püüab, reageerides sealjuures kuidagi väga närviliselt raketitõrje ohule. Üldiselt on vastus küsimusele, milleks on vaja tuhandeid lõhkepäid, vägagi lihtne- selleks, et sihtmärgini jõuaks mõnikümmend…

Евгений Пожидаев


http://www.chaskor.ru/article/tysyacha_ ... vka__18108