Am. Üh-de abiandmisest n-liidule, 1941-1945

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
arvolv
Liige
Postitusi: 541
Liitunud: 06 Okt, 2006 15:06
Asukoht: Seattle, WA, USA
Kontakt:

Am. Üh-de abiandmisest n-liidule, 1941-1945

Postitus Postitas arvolv »

Lgp. foorumi liikmed/lugejad;

Am. Üh-de Lend-Lease'i (laenamise/rentimise) programm kestis 11. III 1941 aastast kuni 14. VIII 1945'ni. Lend-Lease-Act'i (seadus abiandmisest liitlastele) läbi, amid saatsid nõukogude liidule USD 9,8 milliardi väärtuses (rehkendatud 1945 aasta rahas) sõjaväe riistu ja varustused - mida nõukogude liit/venemaa pole senini tagasi maksnud; originaal summa, USD 9,8 mlrd., plus liitprotsendid. Selle laenamise/rentimise hulgas kuuluvad ka mittu erinevad autode, veoautode ja tangide tüübid, mida nõukogude liidu sõjavägi kasutas igal frondil. Mittu ajakirjades/raamatutes on kirjutatud, (näiteks, M-Hobby 6/99; Stuart (R.P. Hunnicutt); Panzerwrecks; Emajõgi 1944; jne.) et ameerika ja briti autod/tangid nõukogude liidu kasutuses olid ka balti riikides (EW/LA/LI's) operatiivselt aktiivsed.

Minu küsimused siis:

A.) Millised puna armee üksused, mis olid teise maailma sõja ajal aktiivsed balti riikide territooriumides, kasutasid ameerika ja/või briti autod/tangid?
B.) Kas fotod nendest ameerika/briti sõidukitest EW/LA/LI territooriumis eksiteerivad? Panzerwrecks'i raamatus, lk. 50, näiteks, on üks foto ühest ami M3 Lend-Lease'ist tangist saksa Wehrmacht'i kasutuses Saaremaal, 1944 aastal; M-Hobby ajakirjas, 6/99, on mõned fotod Mk. III Valentine IX tankidest Vilniuses; jne.
C.) Kas need ameerika/briti tangid kandsid mingid erinevad embleemid/numbrid?
D.) Kas nende ameerika/briti sõidukitega on mingi kokkupuuted eestlastega/lätlastega/leedulatega?
E.) Kas fotod ameerika Willys MB Jeep'idest, Dodge/Ford/GM veoautodest, jne., baltikumis, teise maailma sõja ajal, eksisteerivad?
F.) Millistest (suurtematest/taktiliselt tähtsamatest lahingutest), EW/LA/LI territooriumil, võtsid need ameerika/briti sõidukid osa?

Tänan abi eest.

Terv.;

Arvo L. V.
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

C.) Kas need ameerika/briti tangid kandsid mingid erinevad embleemid/numbrid?

Sama küsimus tekkis. Mälus ei suuda meenutada, et oleksin näinud pilte:

"Kui ... 1944. aasta juulis käisime Vene rindel, kohtasime igal sammul Ameerika veoautosid. .... Tänu helesinisele märgile "US" ja kõikidele raamidele sisse löödud Ameerika seerianumbrile oli neid kerge ära tunda."

[Arvud annab ta: 427 284 veoautot, 13 303 lahingumasinat, 35 170 mootorratast ja 2328 dzhiipi.]]

Lõik on sellest raamatust (küll venekeelsest tõlkest; autor oli Ameeriak sõjalise missiooni ülem Moskvas)

Deane, John R. (John Russell), 1896-
The strange alliance; the story of our efforts at wartime co-operation with Russia
New York, The Viking press, 1947
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Panen siia üles teema illustreerimiseks lõigu raamatust "Eesti Vabadusvõitlejad Teises Maailmasõjas" lk 554-555, kus endine Eesti Auto-Tankirügemendi ohvitser Herman Mölder jutustab kapten Karl Vildma üritusest luua Eesti 20. Diviisi juurde trofeetankide üksust.
Paistab, et Mölderi ja Vildma suhted on II Maailmasõja päevil sassi läinud ja nähtavasti isiklikest vastuoludest tingituna annab ta asjast väga sarkastilise ülevaate. Kuid fakt jääb faktiks, midagi üritati teha ja mõned inglise päritolu tankid sealt Käreverest ka ära toodi.
Järgmisel hommikul asusime teele Käreveresse, sest Vildma oli saanud kuulda, et Käreveres oli saksa kõige rohkem ja kõige kõrgemate aumärkidega dekoreeritud oberst Rudel oma stukadega pomme külvates peksnud puruks Emajõest üle tulnud vene tankiüksuse, mis sundis venelasi tagasi tõmbuma Emajõe taha.
Jõudnud Kärevere silla rajooni, selgus, et Rudel oli teinud tõesti aukartustäratava hävitustöö - venelaste käsutuses olnud inglise Valentine ja Mathilde tüüpi kergeid tanke oli terve Emajõe äärne väli täis. Kui oleksin olnud vanarauakaupmees, siis oleksin tundnud lausa rõõmu, nähes neid pommide otsetabamuse või pommikildudest purustatud tankide vrakke.
Praktiliste kogemustega tankistina aga oli pilt mulle masendav. Mul polnud ju vahendeid nende purustatud tankide Tallinna vedamiseks, kus Vildma kavade kohaselt Saku õllevabriku hoonetes pidi tulema ltn. Jüri Randla poolt organiseeritud remontdepoo. Kui ka oleks saanud neid purustatud tanke Sakku vedada, siis ikkagi puudusid meil tagavaraosad purustatud ja rikkiläinud osade asendamiseks. Vildma, nähes neid tanke, sattus vasikavaimustusse ja käskis mul need tema poolt kohe Tallinnast väljanõutud meestega kokku vedada. Kuhu vedada ja millega vedu teostada, selle kohta "kõrge ülemus" ei andnud nõu.
Venelaste poolt paanilisel põgenemisel mahajäetud lahinguväljal ringi jalutades leidsin asju, mis mulle oli üllatuseks. Leidsin tühje konserveeritud sealiha purke, millel olid ingliskeelsed pealkirjad ja märge "Made in USA". Järelikult nüüd vene sõdur, taskutäie kaerte asemel sai toiduks ameeriklaste poolt abistamiskorras antud sealiha. Teiseks üllatuseks oli see, et nägin esmakordselt vene uusi kuldseid õlakuid, mis lahinguväljale maha olid jäetud.
Revolutsiooni ajal olid ohvitseride kuldsed pagunid "revoluutsiategijate" poolt üheks põlatumaks vormirõivastuse osaks ja need kisti maha ohvitseride kuubedelt ja palitutelt või siis löödi need naeltega elavate inimeste õlgade lihasse kinni. Nägin lapsena ise, kuidas ühel maapolitseinikul urjaadnikul olid tema pagunid kinnitatud naeltega õlgale enne mahalaskmisele viimist. (Minu vanaonu poeg Hans Mölder oli üks neist kolmekümnest, kes hukati Valgas Luke surnuaia taga 31. jaanuaril 1919. a. Valga vabastamine toimus päev hiljem.)
Järgmisel hommikul olidki kohal mu vanad teenistuskaaslased, allohvitserid Auto Tanki Rügemendist. Need mehed olid tankide remondi alal meistrid, sest kogu omariikluse aja jooksul olid nad hoidnud ajast ja arust läinud, kuid veel kasutamisel olevad Renault tankid eeskujulikus sõidukorras. Ka nende arvates polnud purustatud tankidele elu sisseajamine ainult kruvikeeraja abil mõeldav, sest meil muid vajalikke tööriistu polnud.
Leidsime siiski ühe tanki Emajõe äärest luhast, mis näis olevat enamvähem korras. Tankijuht oli ilmseit paanikas olles kihutanud Rudeli pommide eest pääsemiseks jõeäärsesse luhta ja sinna kinni jäänud. Tankiga pehmes luhas edasipääsu otsides, oli ta käigukasti vigastanud. Venelaste tule all parandasime käigukasti ära niipalju, et saime teist käiku kasutades teele. See oli vanade tankimeeste oskuste demonstratsioon, sest nad olid teinud liikumiskõlbulikuks ühe neile senitundmatu masina ja seda tankis leitud mõne tööriistaga.
Teel liikus tank surnuvankrile omase kiirusega ja meie, oma „kurba saatust leinavad“ mehed, marssisime leinarongis tigusammul liikuva tanki taga. Kirusime Vildmat, kes oma millegagi õigustamata plaani raames oli meid pannud mundritesse väga ohtlikul ajal.
Öökorterisse jäime ühte tallu, kus magamisaseme saime ühe suure küüni lakka. Enne meid olid seal venelased maganud ja neilt pärisime täid, mis vaenuliste poolte omavahelises võitiuses jäid erapooletuiks ja sobitasid sõprust iga mehega, kes pakkus neile söögivõimalust. Meie ise aga olime poolnäljas, sest meil puudus toitiustamiseks üksus ja sellest Tallinnast kohaletulnud meestel kaasasolevast toidumoonast ei jätkunud kõigile korralikuks kõhutäieks.
Tanki, kui meie unistusliku üksuse alusvara, peitsime põhuhunnikusse, et sakslased seda meilt ära ei näppaks.
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Siia teemasse oskan ainult lisada vemmalvärsi, mis kuulujärgi lõppes vähemalt ühele interpreedile ka sõiduga Siberisse: "ZISid, GAZid sõja võitsid, Studebaker muidu sõitis!"
Ka KGB sai aru, mida tegelikult öeldi :wink:
represseritu
Liige
Postitusi: 198
Liitunud: 24 Veebr, 2005 18:27
Asukoht: Metsakooli tee9, Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas represseritu »

USA lend-leasi autosid kasutati pea kõigis Nõukogude Liidu rindevägedes.
Studebekkerid olid põhilised välisuurtükkide veokid ja Willised põhilised
polgu-ja diviisikomandõride sõdukid. Sõjajärgsetel nõukogude paraadi-
del 1947 ja 1948 aastatel Tallinnas vedasid kahureid ja olid reaktiiv-miinipildujte (Katjushade) baasmasinateks Studebekkerid. Ja veel
1952 aasta suvel viibides õppusel Matrossovi polgu sapöörpataljonis
Jägala jõe äärses suvelaagris oli meil seal 3 kolmeteljelist amfiibveo-
autot GMC ja üks amfiibwillis. Ja nendega sai ringi sõidetud. Ja ilmselt
peaks ju leiduma rahvusraamatukogus ajalehti- ajakirju esimeste sõjajärgsete punapühade sõjaväeparaadide fotodega
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

79-81 Ukrainas kiitsid paljud vanemad ohvitserid Studesid ,hinnates nende läbivust väga kõrgelt.Need olid siis mehed,kelle teenistus algas kuskil viiekümnendate keskpaigas,järelikultolid need siis tol ajal kasutuses.Muidugi võis olla ka tegu "majad suuremad ja muru rohelisem" sündroomiga,aga üksmeelselt hindasid nad studesid Zil 157-st paremaks,Uraalidest rääkimata.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Sarjas "Tanki na pole boja" Nr 8 ja 9/2005 on S. V. Ivanovi "Tanki lend-liza v Krasnoj Armii", ilmunud 300 eks, Rosenfeld müüb Tartus a 200 Kr. Päris palju fotosid/joonistusi tekstile lisaks.

Seal on lk 21 M4A2 Sherman "Narva rajoonis" 02.-03.1944 jõekaldal (halb foto) ja siis lk 25 vastas see joonistusena.

Ja lk 31 on M3A1 Scout Car Jelgavas 1. Balti rinde koosseisus (korpust ei mäleta).

Rohkem siinkandiga seotud pilte silma ei jäänud. Ja seda helesinist US-märki ei näinud ühelgi fotol.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Arensburger kirjutas:Panen siia üles teema illustreerimiseks lõigu raamatust "Eesti Vabadusvõitlejad Teises Maailmasõjas" lk 554-555, kus endine Eesti Auto-Tankirügemendi ohvitser Herman Mölder jutustab kapten Karl Vildma üritusest luua Eesti 20. Diviisi juurde trofeetankide üksust.
Paistab, et Mölderi ja Vildma suhted on II Maailmasõja päevil sassi läinud ja nähtavasti isiklikest vastuoludest tingituna annab ta asjast väga sarkastilise ülevaate. Kuid fakt jääb faktiks, midagi üritati teha ja mõned inglise päritolu tankid sealt Käreverest ka ära toodi.
Järgmisel hommikul asusime teele Käreveresse, sest Vildma oli saanud kuulda, et Käreveres oli saksa kõige rohkem ja kõige kõrgemate aumärkidega dekoreeritud oberst Rudel oma stukadega pomme külvates peksnud puruks Emajõest üle tulnud vene tankiüksuse, mis sundis venelasi tagasi tõmbuma Emajõe taha.
Jõudnud Kärevere silla rajooni, selgus, et Rudel oli teinud tõesti aukartustäratava hävitustöö - venelaste käsutuses olnud inglise Valentine ja Mathilde tüüpi kergeid tanke oli terve Emajõe äärne väli täis. Kui oleksin olnud vanarauakaupmees, siis oleksin tundnud lausa rõõmu, nähes neid pommide otsetabamuse või pommikildudest purustatud tankide vrakke.
Praktiliste kogemustega tankistina aga oli pilt mulle masendav. Mul polnud ju vahendeid nende purustatud tankide Tallinna vedamiseks, kus Vildma kavade kohaselt Saku õllevabriku hoonetes pidi tulema ltn. Jüri Randla poolt organiseeritud remontdepoo. Kui ka oleks saanud neid purustatud tanke Sakku vedada, siis ikkagi puudusid meil tagavaraosad purustatud ja rikkiläinud osade asendamiseks. Vildma, nähes neid tanke, sattus vasikavaimustusse ja käskis mul need tema poolt kohe Tallinnast väljanõutud meestega kokku vedada. Kuhu vedada ja millega vedu teostada, selle kohta "kõrge ülemus" ei andnud nõu.
Venelaste poolt paanilisel põgenemisel mahajäetud lahinguväljal ringi jalutades leidsin asju, mis mulle oli üllatuseks. Leidsin tühje konserveeritud sealiha purke, millel olid ingliskeelsed pealkirjad ja märge "Made in USA". Järelikult nüüd vene sõdur, taskutäie kaerte asemel sai toiduks ameeriklaste poolt abistamiskorras antud sealiha. Teiseks üllatuseks oli see, et nägin esmakordselt vene uusi kuldseid õlakuid, mis lahinguväljale maha olid jäetud.
Revolutsiooni ajal olid ohvitseride kuldsed pagunid "revoluutsiategijate" poolt üheks põlatumaks vormirõivastuse osaks ja need kisti maha ohvitseride kuubedelt ja palitutelt või siis löödi need naeltega elavate inimeste õlgade lihasse kinni. Nägin lapsena ise, kuidas ühel maapolitseinikul urjaadnikul olid tema pagunid kinnitatud naeltega õlgale enne mahalaskmisele viimist. (Minu vanaonu poeg Hans Mölder oli üks neist kolmekümnest, kes hukati Valgas Luke surnuaia taga 31. jaanuaril 1919. a. Valga vabastamine toimus päev hiljem.)
Järgmisel hommikul olidki kohal mu vanad teenistuskaaslased, allohvitserid Auto Tanki Rügemendist. Need mehed olid tankide remondi alal meistrid, sest kogu omariikluse aja jooksul olid nad hoidnud ajast ja arust läinud, kuid veel kasutamisel olevad Renault tankid eeskujulikus sõidukorras. Ka nende arvates polnud purustatud tankidele elu sisseajamine ainult kruvikeeraja abil mõeldav, sest meil muid vajalikke tööriistu polnud.
Leidsime siiski ühe tanki Emajõe äärest luhast, mis näis olevat enamvähem korras. Tankijuht oli ilmseit paanikas olles kihutanud Rudeli pommide eest pääsemiseks jõeäärsesse luhta ja sinna kinni jäänud. Tankiga pehmes luhas edasipääsu otsides, oli ta käigukasti vigastanud. Venelaste tule all parandasime käigukasti ära niipalju, et saime teist käiku kasutades teele. See oli vanade tankimeeste oskuste demonstratsioon, sest nad olid teinud liikumiskõlbulikuks ühe neile senitundmatu masina ja seda tankis leitud mõne tööriistaga.
Teel liikus tank surnuvankrile omase kiirusega ja meie, oma „kurba saatust leinavad“ mehed, marssisime leinarongis tigusammul liikuva tanki taga. Kirusime Vildmat, kes oma millegagi õigustamata plaani raames oli meid pannud mundritesse väga ohtlikul ajal.
Öökorterisse jäime ühte tallu, kus magamisaseme saime ühe suure küüni lakka. Enne meid olid seal venelased maganud ja neilt pärisime täid, mis vaenuliste poolte omavahelises võitiuses jäid erapooletuiks ja sobitasid sõprust iga mehega, kes pakkus neile söögivõimalust. Meie ise aga olime poolnäljas, sest meil puudus toitiustamiseks üksus ja sellest Tallinnast kohaletulnud meestel kaasasolevast toidumoonast ei jätkunud kõigile korralikuks kõhutäieks.
Tanki, kui meie unistusliku üksuse alusvara, peitsime põhuhunnikusse, et sakslased seda meilt ära ei näppaks.
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt

Brittide toodetud Matilda II tank Viljandi raudteejaama juures 1944 aastal.
Kas on tegu eksemplariga eelpool toodud loost?
oliver
Liige
Postitusi: 2100
Liitunud: 01 Dets, 2004 17:53
Asukoht: Saarel
Kontakt:

Postitus Postitas oliver »

Ma olen korduvalt mõelnud miks see tank nii täpselt puude vahele on aetud, maskeerimiseks?
Kasutaja avatar
gnadenlose
Liige
Postitusi: 2160
Liitunud: 02 Mär, 2004 13:18
Asukoht: Kilulinn/Kardulavabariik
Kontakt:

Postitus Postitas gnadenlose »

Punaarmee ohvitserid inspekteerivad sakslaste hävinud tehnikat pärast Tamsa lahingut, all paremal piilub Jeep
Pilt
Гив Ми Мани
Tubiniit
Uudistaja
Postitusi: 12
Liitunud: 22 Sept, 2009 20:56
Asukoht: Tallinn Nõmme
Kontakt:

Postitus Postitas Tubiniit »

Ühe saatuse vingerpussi tõttu Vene poolel võidelnud eesti mehe kommentaar 1970-ndatel Ameerika abi kohta: Studebakeritest oleks NL-le olnud piisav abi sõja võitmiseks, aga Douglas transportlennukid olid need, mis NL vägedele mobiilsuse võimaldasid.
Studebakerid muuseas koguti NL-s peale sõda kokku ja vuntsiti üles, et USA-le tagasi anda.
Minu isa nägi pealt (ta oli seal sõjavangilaagris), kuidas Odessa sadamas neile järeletulnud USA laev spetsiaalse seadmega värskelt ülevärvitud Studebakerid laiaks litsus ning trümmi toimetas.
USA peale sõda saadetud viljaabi külvati maha, kuigi ameeriklased olid hoiatanud, et kuivatist läbikäinud vili ei idane.
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Am. Üh-de abiandmisest n-liidule, 1941-1945

Postitus Postitas Lemet »

Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
uudishimulik
Liige
Postitusi: 642
Liitunud: 20 Nov, 2006 14:05
Kontakt:

Re: Am. Üh-de abiandmisest n-liidule, 1941-1945

Postitus Postitas uudishimulik »

Kas siia teemasse?
Manused
august 2013 068.jpg
august 2013 060.jpg
august 2013 064.jpg
Maragratt
Liige
Postitusi: 48
Liitunud: 07 Juul, 2013 11:30
Kontakt:

Re: Am. Üh-de abiandmisest n-liidule, 1941-1945

Postitus Postitas Maragratt »

Elu on imelik!1944ndal aastal meie ühes soomepoistega lõime venelased Voldist kuni Õvi külani ja veel Kärevere silla juures venelased üle jõe.Kui meie tulime ole maandtee Õvi kälast paremalt meil jäi suu lahti,Heinamaa oli täis igasugusi masinaid-tanke-kahurisi.Hiljem uurides suurem jagu värki oli Made in USA.Toido kraam oli tehtud-Canadas-Australias ja muial.Niisugust toidu kraami meie polnud näinud aastaid.Isegi laskemoon oli Made in USA's.Üksus sõi nädalate viisi head toitu,tänu Onu Sammile.
Kasutaja avatar
ruger
Liige
Postitusi: 19210
Liitunud: 04 Juul, 2009 12:29
Kontakt:

Re: Am. Üh-de abiandmisest n-liidule, 1941-1945

Postitus Postitas ruger »

Veidi infoks, palju NSVL-ile lend-lease varustust saadeti.
Pilt

Pilt
https://twitter.com/Chernyshovvita1/sta ... 1219212290
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist