Vapper eestlane Kuramaa lahingutes

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Vapper eestlane Kuramaa lahingutes

Postitus Postitas Arensburger »

Kuramaa kotis sõdis ühe Saksa diviisi koosseisus vapralt noor eestlane Gösta Rammo. Toon siin mõned väljavõtted tema kirjadest kodustele, millised väliseesti ajakirjanduses on avaldatud. Trükkisin välja just lahingutegevust puudutavad osad.
Poiss on olnud väga vapper ja temast oleks võinud vabalt tulla viies eestlane rüütliristi kandja.
Kahju, et ei tea, milliste eesti väeosade koosseisus ta enne Kuramaad oli. Võibolla 37. politseipataljon (jutt Degrellist Tartu all), kuid kahtlen. Milline eestlaste üksus oli veel Tartu kaitsmisel lennuväe mundris?
Ühes kirjas on ära toodud väliposti number. Kas keegi oskab öelda, millisele väeosale see kuulus. Pataljoni numbrina ära toodud 18, on vist mingi viga. Kes oskab aidata.

Pilt


Kui ma 25.augustil 1944 Kärstna jaama taga esmakordselt rindele sattusin, alustasime kohe kerge vasturünnakuga kuulsa Leon Degrelli juhtimisel. See kuju meie keskel lõi teatava vaimustuse, julguse. Kui ma täna sellele päevale tagasi mõtlen, on mul veelgi see imelik tunne, kui suur võib olla võitlusvaimustus ja kuidas siis midagi ei kardeta. Nii on see mul alati olnud, ei saa just öelda, et oleksin hirmu tundnud. Ja kohe samal, minu esimesel lahingupäeval, istusime kompanii ülemaga kahekesi ühes hekis kahe vene tanki vahel, mõlemad meist umbes viie meetri kaugusel. Siis oli natuke ebamugav tunne, kuna me seekord vastavate relvade puudusel võimetud olime nende tankide hävitamiseks. Hiljem olen oodanud just sellist olukorda, kuid see pole seni kordunud.
Nüüd ei karda ma enam üksikuid tanke, sest oleme kõik äärmiselt hästi relvastatud. Oleme nüüd lähivõitluses kümneid tanke puruks lasknud selle uue tankirusikaga. See on üks haruldane relv väikese mehe jaoks võitluses suurte soomusmasinate vastu. Sangar pole ma kunagi olnud, ka seekord mitte. Aga on täiesti selge, et ma venelane eest nii kergesti plehku ei pane. Kõige lähemal ajal on mul nende sellidega jälle pistmist.
Jõulud saavad sel aastal võrdlemisi kurvad olema. Möödunud aastal olin sel ajal Idrizas ja võtsime kõvasti napsu. Selleks oli seal küllalt aega ja võimalust. Siin on aga olukord hoopiski teistsugune, napsi võtmisele pole aega mõeldagi. Jõulud 1942 olin aga kodus Tallinnas, teie kõigi keskel. Jah, iga aasta isemoodi.
Mul on ju ainult umbkaudne teadmine, et te kuidagi Tallinnast välja pääsesite. Kui te kord minust midagi kuulete ja mu väliposti numbri saate, saatke mulle mõni pilt meie perest. Kui mind Riiast välja saadeti, pidin kõik oma asjad kohvris ja seljakotis maha jätma. Ainult lahingupauna (Sturmgepäck) sain kaasa võtta. Nüüd on mul vaid leivakott ja lahinguvarustus. Kui mul ainult mõni pilt taskus oleks, mis mulle mu kodu ja omakseid meenutaks!
Teie kirju loen iga päev korra läbi, varsti on nad mul peas. Tekib kohutav kojuigatsus, mille vastu on päris raske võidelda. Kirjutage! Olen ainuke eestlane siin. Millist rõõmu toob emakeelne kiri!
Teie kõigi Gösta

Kuramaal 16.novembril 1944. Kallid kodused!
Istun üsna üksi oma punkris ja saadan oma mõtted teie juurde. Olete kõik mulle nii palju armsamaks ja lähedasemaks saanud kui kunagi varem.
Olete ainsad, kellega veel saan sidet pidada. Mu sünnikodu „Sae“ on minu mõtetes viimasel ajal palju maad võtnud. Iga päev mõtlen sellele armsale kohale, ilusale Pedjale! Kui Pedja mulle meenub, unustan kogu selle vastikuse ja koleduse, milles ma siin elan.
Pärast eilset luurerünnakut punaste tagalasse olen Rammo nime kompaniis üsna tuttavaks teinud. Kui eile õhtul tagasi jõudsin, kutsus kompül. mu enda juurde. Jõime koos tassi tulist kohvi, paar võileiba ning mõnus konjak ei teinud ka just paha. Keha oli võrdlemisi külmunud, see soojendas aga kõik jälle üles. Ajasime ligi kolm tundijuttu, nii ühest kui teisest. Mis minu R.O.B.sse puutub (Reserveoffiziersbewerber ehk reservohvitseriks taotleja), ütles ta niipalju, et patül ei saa selles suhtes mulle mingeid raskusi teha. Ta lubas mulle hästi vägeva hinnangu kaasa anda. Noh, mis siis viga! See ei saa aga enne sündima, kui meid siit rabast välja vahetatakse.
Eilsel rünnakul kaotasin oma kõige parema sõbra, kellega juba augustist saadik jalaväes koos olin. Kahju temast, ta oli tore poiss, ei kartnud tema püssipauku. Ta eesnimi oli Willy.
Viskasin hiljuti lennuväe vormi seljast ära. Kannan nüüd siis välihalli kuube. Püksid on ikka veel lennuväe omad. Ärge siis väga ehmatage, kui kord üks maaväelane teie ette ilmub ja oma koduseid tervitab. Olen ju ikka seesama Gösta, kelle portfelli sisemisele küljele papi kord Pedjal kirjutas punase pliiatsiga: „Gösta, ole koolis hea poiss!“ Meie punker sai nüüd enamvähem valmis. Ainult ruumi on kole vähe. See on aga igas punkris nii, välispind peab ju väikseks jääma, tabamuse viltimiseks. Millega ma aga rahul olla ei taha, on need neetud putukad ihu kallal. Kõigil meestel on sama probleem.
Kirjutage ikka! Te ei kujuta enestele ette, kuidas ma teilt posti ootan!
Teie kõigi Gösta

Kuramaal 24. novembril 1944. Kallid kodused!
Sellist raba nagu siin pole ma kunagi enne näinud. Õhtul läbimärjana magama minna pole kuigi mõnus. Punkri ahi on ka nii algeline, et midagi ei kuivata, küll aga natuke sooja annab, mis on peaasi.
Rinne on senini võrdlemisi rahulik, kuna see kuradi Ivan siin rabas oma soomusmasinatega midagi teha ei saa. Enamasti ründab ta jalaväega, saab siis aga ka kohutava nahatäie. Ja see kulub talle ka ära.
Ilm läheb juba pimedaks. Valgustust pole meil mingisugust. Minu uus väliposti number on 07466-B.
Elage hästi! Teie kõigi Gösta

Kuramaal 18.detsembril 1944. Minu kallid kodused!
Jõulud on ukse taga. Oleksin tahtnud teile mõne pakikese teele panna, kui see olnuks võimalik.
Kui siinses rindelõigus ka niipalju kisa-kära oleks, nagu varem Tõrvat ja Helmet kaitstes. Helme all läks lahing eriti ägedaks. Venelane suunas meie poole turmtule, mis kestis 11 tundi, aga me ei taganenud meetritki. Lähivõitluses sain käsigranaatide kildudest kaks korda haavata. Haavad sidusin ise. Venelane loopis meile kaela umbes 30 käsigranaati, omapoolt vastasime umbes 20-ga. Rohkem ei tasunud neid loopida: vaenlane oli tagasi löödud! See käsigranaatidega mäng kestis umbes tund aega. Teel Taagepera poole 21.septembril 1944 andsid härrad mulle teise klassi raudristi (EK2), hiljem jalaväe rünnakmärgi ja haavatute märgi. Saime ka „suurlahingu pakikesi“ hüvitusena. Sealt pärisin ka kaks väikest haava, üks paremal küljel ning teine paremas sääremarjas. Mulle lisati ka tulevase puhkuse arvele seitse „tõendatud lähivõitluspäeva“.
Viimasel ajal kohe ei taha punkris pikki päevi veeta. Pean saama mõne põnevama ülesande. Selle täitmine on muidugi põnev. Täna oli mul seejuures jälle palju õnne. Oleks ma ühegi sammu rohkem astunud, poleks minust enam selle kirja kirjutajat. Mind päästis aga sõber, kes põõsa tagant oma pea liiga esile tõstis. Sosistasin talle, et tee ennast hästi väikseks! Siis vaatasin ise automaatselt maha, et ka ennast pikali visata. Hing pidi kinni jääma: 20cm minu vasemast jalast asus kurikuulus asi - miin! Oleksin peaaegu peale astunud! Jah, õnne peab olema. Võtsin selle miini ilusti kaasa ja näitasin ülemusele. Naersime mõlemad ja suitsetasime ühe sigareti.
Mõned päevad veel ja pühad ongi käes. Kui süütate küünlad jõulupuul, pühendage ka üks küünal minule. Laske minu küünlal teie küünalde keskel põleda, kuigi ma ise teie juures olla ei saa. Teie kõigi Gösta

Kuramaal laatsaretis, 22. detsembril 1944. Kallid kodused!
Saatuse tahtel, taeva võimsal juhtimisel, olen mina esimest korda elus astunud majja, mida me laatsareti nime all tunneme.
Nii lühikest ja tormirikast rünnakut pole ma seni läbi teinud nagu täna, kümme tundi tagasi. Algus oli raske, punane istus kõvasti oma kraavis ega tahtnud sugugi välja minna. Lõpuks saime oma kompaniiga ta ikka välja lüüa. Kui ta jooksma pistis, ei saanud enam kuidagi pidama. Kompanii ülema haavata saades võtsin kompanii üle. Ja just siis, kui kõige raskem osa rünnakust läbi oli, pidi mul õnnetus juhtuma, mis aga imekombel siiski veel hästi läks. Sain ühe paraja granaadi killu näkku ja ühe üsna suure, mis mul praegu mälestuseks taskus, paremasse õlga! Õnneks ei ole kondil midagi viga, ainult kaheksa sentimeetri pikkuselt ja viie laiuselt pole mu õlal enam liha peal. Kuna verekaotus oli suur, tuleb hooti nõrkus peale. See läheb aga jälle mööda. Suurt viga pole midagi. Tahan seitsme päeva pärast oma üksuse juurde tervena tagasi minna.
Käsi väsib ära. Vasakuga ei oska veel! Tervisi teile kõigile!
Teie kõigi terve Gösta

Kuramaa kesklõigus Frauenburgi lähedal, 7.jaanuaril 1945. Kallid kodused!
Kirjutasin teile jõulude paiku, et ühel rünnakul rinde õgvendamiseks sain paremasse õlga granaadi killu, mis mulle oleks võinud saatuslikuks saada. See kild on mul veel praegu taskus. Staabiarst ütles, et mul oli rängalt õnne. Oleks see kild mõne mm võrra sügavamale läinud, võinuks ma kas parema käe kaotada, või oleks parem käsi kangeks jäänud. Naersin ja ütlesin, et hoopis venelasel pole õnne minu suhtes.
Olen praegu Kuramaa rindel, ühe tuntud linna lähedal, kus punased korduvalt oma suurrünnakuid sooritanud on. Kuidas küll need Stalini eliitväed siin lüüa on saanud! Nagu sõjateadetes avaldati, hävitati meie poolt mitusada vene tanki ja lennukit Kuramaa sillapea vastu suunatud kolmanda vene suurrünnaku ajal, mis kestis 21.-29. detsembrini. Usun kindlalt, need arvud ei ole liialdatud.
Olen astunud tugeva ja kindla jalaga uude aastasse. Vana-aasta õhtu viimased tunnid istusin koos patüliga ja adjutandiga, ka paar veltveeblit veel, igast kompaniist üks kompanii esindaja. Oli kena, naersime ja tegime nalja. Minu otseseks ülemuseks on nüüd üks üsna kõva sell, rüütliristi kandja. Ka temaga sobib kõik imehästi! Mida võiks üks sõdur veel soovida, kui et ta oma ülemustega ja alamatega hästi läbi saaks! Tunnen ise sellest suurt rõõmu, kuigi meie rindelõik just rahulik pole. Meeleolu täna on hea, olen rahul.
Olge kõik südamest tervitatud! Teie kõigi Gösta

Kuramaal 13. jaanuaril 1945. Kallid kodused!
Eile oli postiljon ka mind meeles pidanud ning tõi mulle korraga kolm kirja: mammilt, Ingridilt ja üks Frankfurt/Oderist. Eriti sügavalt mõjusid mulle mammi ja Ingridi kirjad.
Kus ma homme istun, seda veel ei tea. Homme varahommikul on mu lööküksusel järjekordne ülesanne täita ja nii pean ka ootama, mida saatus mulle toob. Üleeilne päev aga näitas jälle, et Peetrus mind veel ei taha, ma pole selleks veel küps. Jooksin läbi laia miinivälja, pikutasin seal paar tundi ning jooksin jälle tagasi läbi sama miinivälja. Ise ma ei teadnud veel, et seal üldse miine on. Tagasi jõudes selgus, et olin oma luurerühmaga kõige kardetavamas kohas ära käinud! Peaasi, et ma oma mehed tagasi tõin, tervelt ja värskelt. Täna oli keegi jälle samas kohas käinud, temal polnud aga õnne, oli oma saatuse ohvriks langenud. Üldse sellised „jalutuskäigud“ on minu lööknumbriks kujunenud. Rammo ja luure- või lööksalk, need kuuluvad kokku, nagu mu kompanii väidab.
Tänaseks lõpetan, on veel mõndagi õiendada ja kaaluda. Homme hommikul kehtib jalle: Anna pihta, onu Otto!
Jääge terveks ja olge tugevamad kui mõned saatuse raskused! Teie kõigi Gösta

Kuramaal 28. jaanuaril 1945. Minu kõige kallimad!
Nagu te kindlasti vahepeal kuulnud olete, käisin korra otsaga Danzigis, et sealt edasi teie juurde puhkusele sõita. Mind pandi seal aga kolmeks päevaks ootama ja kõik läks viltu! Rinde lagunemise, tagajärjel ei leitud mingit võimalust minu edasi saatmiseks. Kui oleksingi edasi sõitnud, oleks mind järgmises jaamas kinni võetud ja Weichseli rindele saadetud. Meie armee Kuramaal ei taha aga oma mehi sellisel kombel kaotada, seepärast saadeti meid oma üksuse juurde tagasi. Pean nüüd siin ära ootama, kuni olukord sealsel rindelõigul enamvähem laheneb.
Kuidas ma nii järsku „puhkuse“ sain ? (Nüüd kirjutan selle sõna juba jutumärkides!). Mammi sünnipäeva varahommikul (14. jaanuaril) ründas meie lööküksus punast. Olin selle löökkompanii ülemaks. Lõime vaenlase kraavist välja ja võitlesime endid meie vanale liinile tagasi, mille jõulupühade aegu olime ühe teise üksuse läbi kaotanud. Mul pole kunagi midagi nii hästi õnnestunud kui see rünnak! Punane tegi kohe kuus vastulööki, jättis aga 80 surnut meie rindelõigu ette. Ja meie kaotused, paar haavatut, mitte ükski langenu! Selle eest sain erilise tänu ja tunnustuse komandörilt, kes aga mõni minut pärast seda langes. Punane ei jätnud aga oma jonni, tuli õhtul veel kaheksa tankiga. Neist hävitati kaks meie kahurväe täistabamuste läbi ja kaks tankirusikatega. See ei olnud aga kahjuks minu kompanii lõigus, vaid 300m vasakul. Järgmine hommik oli üsna vaikne. Käisin mõne mehega veel venelast külastamas. Varastasime tema positsioonilt kaks raskekuulipildujat ja lasin ühe vene tankitõrjekahuri oma tankirusikaga puruks.
Lõunapaiku tuli aga kättemaks, kahurväe tugeva toetusega. Punane ründas otsejoones meie rindelõiku! Kui olime ta jalaväe enamuses maha niitnud, saatis ta neli tanki otse minu vasaku tiiva kallale. Ta teadis hästi, et meil seda kohta peaaegu võimatu kaitsta oli. Võtsin kaks meest kaasa ja jooksin ise neile soomusmasinaile vastu. Ronisin kraavist välja, ainsateks relvadeks tankirusikad ja üks uus Sturmgewehr. Roomasin oma kahe tankirusikaga, tankidele vastu. Lasin ühe neist täiesti põlema. Teisel lendas kuppel pealt koos kahuri ja kuulipildujatega! Teadsin, et kombel pääsen puhkusele, või siis ootab Taevataat mind enda juurde puhkama! Puhkust pidin igal juhul saama! Hüüdsin tagasi, et saatku mulle veel kaks „rusikat“. Mehed tahtsid aga ise ka puhkusele sõita ja roomasid mulle järele. Lasin ka neil tulistada. Nii olid kõik tankid hävitatud! Vaenlase rünnaku kardetavaim moment oli seega möödas. Jalavägi ründas meid veel korra. Nad said aga veel koledama sauna kui algul. Õhtul vahetati meid välja.
Mind saadeti kohe armee ülemjuhataja juurde. Sain temalt tankidehävitamise märgi paremale käele, kohale, millest 30cm kõrgemal veel haav mädaneb. Samas andis ta mulle paberi, millel seisab sõna-sõnalt: „Seega annan veltveebel Rammole, 1st kompaniist Rünnakpataljonist 18, lisatasuna tema silmapaistvate vaprustegude eest 20 päeva eripuhkust, lisaks reisupäevadele!“ Allakirjutanud: Boege, jalaväe kindral ja 18-da Armee, ülemjuhataja.
Jõudsin aga kahjuks ainult Danzigi ja mitte kaugemale. Tagasi jõudes oma kompanii juurde tõrjusin pisaraid. Ainustki sõpra pole mul enam siin, kus istun. Kaotused on olnud rängad. Endistest olen päris üksi. Uusi mehi on aga terve kari. Ainuke rõõm, et mõne tunni eest jõudis minu vana kompül laatsaretist tagasi. Istume nüüd kahekesi, kaks vana uute keskel. Tema on veel tõsisem kui mina. Küllap kuulsite raadiost midagi „rasketest lahingutest kagupool Liibavit“. Seal just oli meie üksus ja seal olid minu mehed! Nutta, nutta võiksin nende pärast.
Mu näonahk on varsti päris puru. Sain nende tankide vahel 15. jaanuaril näkku kolm kildu. Need haavad ajasid kohutavalt verd välja. Nüüd on lugu juba palju parem. Parem õlg on ka varsti terve, kuigi möödunud rünnak endisele haavale just head ei teinud. Aga pole viga, ka see paraneb ükskord! Ootame ära, saan varsti oma EK1 kätte.
Olge terved ja jääge ikka terveks, minu kõige kallimad! Teie kõigi Gösta
PS. Lisan saksa ajalehest väikese väljalõike kuupäevaga 17. jaan. 1945. Leiate ehk kuskilt ühe tuttava nime!
Tõlge Saksamaal ajalehes ilmunud lahingukirjeldusest pealkirjaga Kurlandkämpfer – „Rünnak põhjapool Vainodet“, atlikkel saksa ajalehest kuupäevaga 17. jaanuar 1945.
„Meile on saabunud järgnev lahingukirjeldus, mis täiendab 15. jaanuaril Kurland Berichtis teatavaks tehtud edukaid meiepoolseid rünnakuid lahingaladel põhjapool Vainodet.
14. jaanuaril 1945 tungisid rünnakpataljoni grenaderid veel hommikuses uduvines kell 6.50 Kolmandas Kuramaalahingus bolsevikkude poolt vallutatud metsa, nõndanimetatud „Kastenwaldi“ ja võtsid selle lähivõitluses tagasi. Täielikult üllatunud vaenlane vaatas tihedas padrikus järsku meie kuulipildujate ja püstolkuulipildujate torudele otse näkku. Pärast ägedaid käsigranaatide duelle ja lähivõitlusi oli endine saksa kaitsekraav kiiresti vasakult ja paremalt tagasi vallutatud, samal ajal kui meie rasked relvad vaenlase tankitõrjekahurid ja granaadiheitjad vaos hoidsid. Tugevasti kindlustatud tugipunkti „Kaljupesa“ kaitses bolsevik meeleheitlikult. Komandör majorleitnant Michel, olles ainult mõni päev pataljoni juures, sööstis kaasahaarava hooga meeste ees välja ja vallutas „Kaljupesa“. Sealjuures sai ta surma kangelasena. Seda nii kallilt tagasivõidetud maad kaitsesid tema mehed kaks päeva vahetute, kangekaelsete vasturünnakute vastu. Kõikide meie relvade kogutule varjus kaitsesid endid meie grenaderid raskes lähivõitluses. Sealjuures õnnestus hävitada peaaegu kõik ründavad vaenulikud tankid. Kokku hävitati kaheksa tanki, kaks kahurväe täistabamuste läbi ja seitse lähivõitlusrelvadega. Veltveebel Rammo rünnakpataljoni esimesest kompaniist hävitas üksinda kaks tanki tankirusikatega peavõitlusliini otseses läheduses. Vaenlane kaotas üle neljakümne loendatud surnu, kolm sõjavangi ja suure enamuse selles rindelõigus kasutusel olevatest tankitõrje kahuritest ja raskekuulipildujatest. „Kastenwald“ ja „Kaljupesa“ jäid kindlalt meie kätte. Rünnakut „Kaljupesale“ jääb alatiseks meenutama langenud komandöri, majorleitnant Micheli nimi".

Viimane kiri Göstalt.
Kuramaal 14. veebruaril 1945.
Eile oli mul jälle üks väike rõõmupäev! Sain ilusa kirja, tunnustuse armee ülemjuhatajalt koos järjekordse puhkuse loaga. Aga tean ju, et mu tegelik puhkusele pääsemise võimalus ei olene siinsest olukorrast! Küll aga seegi kord laheneb. Sain ka komandöri käe läbi esimese klassi raudristi! Seda ootasin juba ammu, jõudis aga alles 13. veebruaril pärale. Peale selle sain veel paremale varrukale 17cm õlast allapoole tankide hävitamismärgi hõbedas. Ega teist keegi kogemata 4. veebruaril (pühapäeval) kell 14. 00 ja kell 20. 00 sõjaväeuudiseid ei kuulanud? Seal oli üks lisa sõjaväeteadetele, milles ka veltveebel Rammo nime oli mainitud! Mina ise seda ei kuulnud, aga mu sõber laatsaretis kirjutas mulle sellest.
Kõik see on aga lõppeks ükskõik. Peaasi on see, et üldine olukord on rohkem kui tõsine. Läheb seegi kord mööda, peame ära ootama. Küllap tulevad ka paremad ajad! Oleme seda ära teeninud. Hetkel olen väljaõpetajaks ühes tagala üksuses. On päris mõnus olemine. Ootan aga sõja lõppu, nagu teiegi!
Tänaseks lõpetan. Aega on üldiselt hirmus vähe. Tervita kõiki ja ole ise terve!
Sinu vennas Gösta

See on viimane olemasolev rindekiri Göstalt.
Gösta Rammo vaprust vaenlase ees tunnistavad teenetemärgid, millega teda vääristati. Teise klassi raudrist (EK2) 20.09.44. / Jalaväe rünnaku hõbemärk 6.10.44. / Haavatute must märk 28.10.44. / Haavatute hõbemärk 12.01.45. / Esimese klassi raudrist (EM) 13.02.45. / Tankide hävituse hõbemärk 13.02.45. / “Vaprus vaenlase ees“ ülendus veltveebliks (18 aasta vanuselt) 23.12.1944.
Pärast Gösta viimast kirja rindelt järgnes vaikus. See vaikus on kestnud tänase päevani. Järelpärimiste tagajärjel on saadud kunagi hiljem Saksa Punaselt Ristilt kaudselt teada, et varakevadel 1945 oli veltveebel Gösta Rammo saanud raskesti haavata Kuramaa sillapeas. Rindekaaslaste poolt toimetati Gösta Liibavi sõjaväehaiglasse, kus ta suri saadud haavade tagajärjel. Ta maeti saksa sõjaväe kalmistule. Sõjas Eesti eest, Nõukogude Liidu punaarmee vastu, oli Gösta teeninud erinevates üksustes kokku neli aastat (1941-1945). Kui veltveebel Gösta Rammo langes, oli ta 19 aastat vana.
1941.a. läks Rammode perest vabatahtlikult venelaste vastu sõtta 4 meest: pereisa Alfons Rammo (43), õemees Ott Toomik (21), vend Erik Rammo (19) ja Gösta Rammo (15). Gösta pani oma vanuseks 17. Umbes sellisena nägi ta ka välja, pikk, sale kuid laiaõlgne. Enne Göstat langes õemees Ott Toomik lõuna-Ukraina steppides sügisel 1943. Pereisa vabastati sõjaväest akuutsete maohaavade tõttu augustis 1942. Pereema oli kutseline õde ja astus Saksa Punase Risti teenistusse 1941.a. 1943.a. saadeti ta Punase Risti õena (tänu keeleoskusele) tööle Tallinnasse Lasnamäe lennuväljale rajatud saksa lennukite parandusfirma „Espenlaubi“ juurde. Ta oli selle firma esmaabi punkti peaõde kuni saksa sõjavägede taandumiseni Eestist aastal 1944. Eestist siirdus Rammode pere (pärit Kõola kihelkonnast, Vaimastvere vallast Tartumaalt) Saksamaale. Õde Ingrit oli oma tädi juurde Berliini elama siirdunud juba varem.
Kunnar
Liige
Postitusi: 56
Liitunud: 19 Apr, 2004 13:35
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Kunnar »

Väliposti number 07466 kuulus alates 20.08.1943 järgmisele üksusele:
Stab und Einheit Sturmbataillon AOK18.
Seega ei tähendanud number 18 mitte pataljoninumbrit vaid armee oma.
Kas sa tead millal see pilt on tehtud? Kas selles rünnakpataljonis või juba varem?


Tervitades
Kunnar
Kunnar
Liige
Postitusi: 56
Liitunud: 19 Apr, 2004 13:35
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Kunnar »

Lisaksin veel, et arvestades pildil olevat mundrit ja kirjas mainitud 1943.a. jõulusid Idritsas, siis ta oli ilmselt ühes meie lennuväe üksuses. Idritsas olevat olnud eestlaste lennuväli. Lennuväljal olemist kinnitaks ka lause, et neil oli seal küllalt aega viina visata. Muudel üksustel mis sel ajal seal piirkonas olid, oli aega ainult partisanide suunas granaate visata. Ka mainib ta, et sattus esmakordelt rindele alles 25.08.44 Kärstna juures.
Kas keegi teab mis üksus Idritsa lennuväljal oli?

Tervitades
Kunnar
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kunnar kirjutas:Kas keegi teab mis üksus Idritsa lennuväljal oli?

Tervitades
Kunnar
Idritsa lennuväljal asus NachschlachtGruppe 11. Või tegelikult ta formeeriti seal. Eestist lahkuti veel AufklärungsGruppe 127 2. ja 3. eskadrillina. Algul oldi Pihkva lääne-lennuväljal, sealt edasi koliti Idritsa lennuväljale. Ning 18. oktoobril 1943 formeeriti samas nende kahe eskadrilli ning senise Stab/SAGr 127 baasil NSGr 11.

Veetsid tõesti seal ka jõulud. Tagasi Eestisse tulid juba 1944. a. veebruari lõpul - märtsi algul. Ning siis formeeriti Jõhvis ka grupi 3. eskadrill.
Viimati muutis nublu, 14 Dets, 2004 11:57, muudetud 1 kord kokku.
Carl
Liige
Postitusi: 68
Liitunud: 14 Mai, 2004 20:11
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Carl »

Kui ma 25.augustil 1944 Kärstna jaama taga esmakordselt rindele sattusin, alustasime kohe kerge vasturünnakuga kuulsa Leon Degrelli juhtimisel.
Jaama õigeks nimeks peaks olema Kärkna, ainult seal sai ta 25.augustil 1944 koos Degrelle`iga rünnakule minna.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

CarlS kirjutas:
Kui ma 25.augustil 1944 Kärstna jaama taga esmakordselt rindele sattusin, alustasime kohe kerge vasturünnakuga kuulsa Leon Degrelli juhtimisel.
Jaama õigeks nimeks peaks olema Kärkna, ainult seal sai ta 25.augustil 1944 koos Degrelle`iga rünnakule minna.
Kui juba Kärkna sündmustele jutt läks, siis...

25. augustil jätkasid venelased Tartust Läänepool üle Emajõe oleva sillapea laiendamist. Degrelle'i valloonid taganesid selle käigus lahingutega Kärknalt Voldile. Seega sai tegemist olla tõesti vaid kerge vasturünnakuga. Kui kuupäevad mälestustes sassi ei ole läinud ning 28. augusti suurest vasturünnakust juttu ei olnud.

Ja Eesti lennuüksustest - suvel 1944 olid kõik NSGr 11 eskadrillid koondatud juba lõunarindele. 1. ja 2. eskadrill asusid Adavere lennuväljal, 3. eskadrill Kärevere lennuväljal. Ilmselt moodustati lennuväljal teeninud meestest kiirkorras mingeid kampfgruppe'sid, mida siis saadeti appi venelaste rünnakut peatama. Ning ühe sellisega Rammo siis rindele sattuski Degrelle'i käpa alla. Kärevere on Kärknale lähemal, seega võiks eeldada, et tuli 3. eskadrillist. Aga nagu mainitud eelmises postis - 3. eskadrill formeeriti hiljem ning Rammo teenis juba Idritsa ajal grupis.

Aga loomulikult ei saa välistada, et ta vahepeal 3. eskadrilli üle viidi. Või et saadeti Adaverest Degrelle'i juurde. Või et sattus mingitel muudel asjaoludel sinna...
Paxos
Liige
Postitusi: 92
Liitunud: 08 Aug, 2007 18:04
Kontakt:

Kuramaal võidelnu värske kommentaar

Postitus Postitas Paxos »

Saadan edasi Kuramaal õhutõrjes võidelnud eestlase kommentaari, mille ma äsja sain:

"See mees paistab olema lennuväe vormis, auastme nime ma maakeeles ei tea, see on üks aste kõrgemal reamehest. Pildilt paistab, et kajakas on punasel taustal, mis tähendab et ta oli lendavas koosseisus. Sõja lõpupoole kanti neid üle Wehrmachti koosseisu ja nende väeosade sõidukitel olid tähed WL, mis tähendab Wehrmacht Luftwaffe. Meie hüüdsime neid wier laufen, mis maakeeles tähendab 'me jookseme'. Sõja lõpukuudel oli suur puudus lennuväes, puudus kütusest ja paljud lendava koosseisu mehed saadeti jalaväkke. Kui kraenurgal on kollane värv, siis kuulub mees õhutõrjesse."
Kasutaja avatar
hillart
Liige
Postitusi: 3281
Liitunud: 07 Jaan, 2005 15:02
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas hillart »

Kood: Vali kõik

... auastme nime ma maakeeles ei tea, see on üks aste kõrgemal reamehest. ...
Noo, jah!? :roll:
Aga miks mehel siis allohvitseri pagunid ja kraeserv on, kui ... ? :shock:

Näed siis!!
Ongi nii. Vaatasin järgi selle asja. Ongi tegelikult allohvitser (Unteroffizier). See 1 tuvike lõkmel ja allohvitseri kraeserv ongi seda. Ja Unterfeldwebel on sellele järgnev auaste. Kas tekstis äkki ongi siis juttu hoopis sellest järgmisest ja seega esimesest feldveebli auastmest?
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!
Paxos
Liige
Postitusi: 92
Liitunud: 08 Aug, 2007 18:04
Kontakt:

Vabandus vea pärast

Postitus Postitas Paxos »

Sama veteran kirjutab:

"Ma pean vabandama, ma tegin suure vea selle Kuramaa võitlejaga. Vaatasin tema krael kajakat ja ei pannud allohvitseri paelu tähele. Mul on väga kahju."
Kasutaja avatar
FW Anton
Liige
Postitusi: 1831
Liitunud: 01 Jaan, 2005 20:06
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas FW Anton »

Paxos ajab asjad sassi. Kollane rant pagunitel ja sama värvi põhi lõkmetel oli lendava koosseisu tunnus ja punane õhutõrje oma. Netis on piisvalt andmeid selle kohta, vaielda pole mõtet.
Anton - horridoo!
Paxos
Liige
Postitusi: 92
Liitunud: 08 Aug, 2007 18:04
Kontakt:

Postitus Postitas Paxos »

Palun natuke viisakamalt, FW Anton! Ma ei postita siin selleks, et asju sassi ajada, vaid annan edasi asjaosalise infot. Peame olema õnnelikud, et osa nendest meestest veel elab ja on täitsa loomulik, et vanema inimese mälu ei ole noore oma.
Kasutaja avatar
FW Anton
Liige
Postitusi: 1831
Liitunud: 01 Jaan, 2005 20:06
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas FW Anton »

Mida Paxos viisakamalt all silmas peab? Kirjutatud on vägagi viisakalt ja kui tead, siis oleks võinud vea ise ära parandada.
Anton - horridoo!
Kasutaja avatar
-=Mortyr=-
Liige
Postitusi: 363
Liitunud: 26 Okt, 2005 13:00
Kontakt:

Postitus Postitas -=Mortyr=- »

Nii palju veel lisaks, et varem oli Kärkna jaama nimeks tõepoolest Kärstna, mis hiljem ümber nimetati. Ise elan ka seal, natuke ajalugu uurinud.
Kasutaja avatar
-=Mortyr=-
Liige
Postitusi: 363
Liitunud: 26 Okt, 2005 13:00
Kontakt:

Postitus Postitas -=Mortyr=- »

Kas eelnimetatul 3. eskadrillil Kärevere tegevusraadiuses 44. sügisel kaotusi oli? On kuskil võimalik informatsiooni saada?
EOD
Liige
Postitusi: 4694
Liitunud: 12 Jaan, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas EOD »

-=Mortyr=- kirjutas:Kas eelnimetatul 3. eskadrillil Kärevere tegevusraadiuses 44. sügisel kaotusi oli? On kuskil võimalik informatsiooni saada?
Otsi Kaljo Alaküla raamat "Kolmas eskadrill". Saad infot ja nauditava lugemiselamuse.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist