Kevadtorm 2012

[kaur3]

Manuaalide üles riputamine on Soomes vist pikalt kasutusel. Endalgi oleks neid EKJ manuaale huvitav lugeda, sest pikki aastaid eksisteerisid mingid soome, inglise, vene jne keeltest tõlgitud samizdatid. Teine asi on selle tarkuse põhjal reaalse tegevuse ülesehitamine. Kui ülemad saavad omakeskis asju harjutada, mitte ei panda formeerimispunktis kohe allüksuste ette, oleks jälle natuke kindlam seis. Sellest, et 1990. aastatel teenistuse läbinud meestele antakse rootsi riistad ning nüüd lahingusse, on jällegi veider. Samas võib see olla ka täitsa normaalne olla kui taolise üksuse elueaks arvutatakse 1 kontakt vastasega. Küsimus vist taandubki lõpuks selleni, et mis võimekus peab olema. Kui võinekuseks on Läti jalaväelaste viivitamine, siis piisab ühest, kui aga tankipataljoni viivitamine, siis teisest. Tunne ennast, võidad pooled lahingud. Tunne ka vastast, võidad sõja. Või mis see hiinlane ütles?

[Heigo]

"Sellest, et 1990. aastatel teenistuse läbinud meestele antakse rootsi riistad ning nüüd lahingusse, on jällegi veider".

Järjekordselt ei saa vakka olla! Austatud Kaur3 ei ole selles midagi veidrat. Küsimus ei ole ju Rootsi riistades, kuigi kohe ma saan purske osaliseks, et meil on Galvi Linda ja malevates saavad aktiivsemad või RÕK-del olnud juba ammu kõik uue eesti varustuses ja üldiselt on tegemist mingi vana asjaga. Ma olen nõus, et varustus mängib rolli aga kui rootsi varustust vaadata kontseptsioonina, siis meie kliimas ei ole sellega häda midagi. Lihtsalt probleem on selles, et me ei oska mehele anda tervikuna rootsi sõduri varustus mida rootslane näiteks kandis 2000 aastani ja mida me saime ka siia Eestisse abina. Loomulikult saime ka 60ndate varustust. Küsisin mitmelt logistikult, kas meil on LK70 rootsi seljakotte ( 70 tähendab liitrit) või on ainult LK35 seljakotid (35 liitrised), siis vastuseks teatati, et varsustuse nimekirjas on ainult element "rootsi seljakott" ja, kas ta LK35 või LK70 või traatraamiga eksperimentaalne seljakott (Rootsi armee ei võtnud kasutusele vaid peale katsetamisi jäid toodetud eksemplarid mobilisatsiooni varudeks 70datel), kust me siis nad abina saime? Kokkuvõttes kevadtormil võib sõdur olla ka rootsi varustuses, kui tagala tagab üksustele laskemoona, toidu ja muu vajalike järelveo. Üldiselt Rootsi sõduril on siiani oliivroheline vihamaülikond ja seda viimased 20 aastat. Seega ei pea iga aasta tegema uut tööjoonist ning koostama hankekirjeldust. Rombi kujuline telkmatel aastast 1968 ( aastarv on pärit Rootsi sõjamuuseumist), samad kummikud mudelid on vähemalt viimased 20 aastat. Siinkohal tahaksin lõpetada kangelaslikkuse olukirjeldusega. Kevadtormi 2012 ametlikele fotodel on näha vees sumavad supersõdureid ( mitte nabani vaid vähe üle saapa), kes hiljem saapaid veest tühjaks kallavad koos vastava kangelaslikuse kirjeldusega meie sõjakirjasaatja poolt. Kui ma oleks üksuse ülem ja eriti kui peaks tegelema resevväelastega ja nende eraelust tulnud märgade saabaste poolt villis ja ära hõõrutud jalgadega, siis ma ei saa teha muud kui hüüda "Taara avita". Sellel aastal on meil tegemist pika kevadega ja metsad olid vett täis. Metsad on Eestis märjad 9 kuud kindlasti. Ma ei saaks riskida, et ükusest pool oleks lombakaid ja ülejäänud näitaksid saabastes kangelaslikust üles kui mets soliseb ja kraavid on vett täis. Mehe käiksid kummikutes juhul kui neid muidugi on. Ah jaa, rootsi seljakotte on meil nii LK35 ja LK70 ning ning ka mudeleid meditsiinile ja sidele LK35raamiga. Näitasin fotosid maleva tagalaallohvitserile, kes ütles, et mingi kogus on neil täitsa olemas aga keegi ei ole nende vastu huvi tundnud.. Üks pilt räägib ikka rohkem kui sada sõna.

[kaur3]

Heigo, ma ei rääkinud Rootsi varustusest halvustavas võtmes vaid sellest, et meestele, kes ajateenistuse läbisid AK ja Galilidega on AK4 võõras riist. CG asemel olid ka M-69 ja B-300. Relvad on lihtsalt võõrad ning need tuleb selgeks õpetada. Ma väga loodan, et KT lõpuks suutsid mehed endale relvad selgeks teha. Vähemalt alguses oli instruktsiooni pikkuseks vaid 10 min. Nüüd võib loomilikult küsida:

"Mehed, palu te seal 90. aastatel üldse automaadist tulistasite ning rakette lasite?"

"Vähe lasime."

"Siis vahet ju ei olegi millega te NÜÜD asju ajate."

Järelikult oli siis võimekus sama suur kui praegu? Või praegu oli ikkagi väiksem, sest kusagil keegi ütles, et sõduri enesekindlus on seotud ka oma relva tundmisega? Selleks on vaja temaga ringi hüpata, tulistada pihta laskekaugustel, mis ka sõjas ette tulevad jne.

Nii palu siis tehnilisest aspektist, mis on küll oluline, kuid mitte nii oluline kui need eelnevatel lehekülgedel välja toodud juhtimine, motivatsioon, logistika jne.

[Kapten Trumm]

Relvaõpe on teil siin üle tähtsustatud. See AK-4 õpe, mida mul kunagi au saada oli, kestis kokku 2 päeva koos eksamiga ja laskeoskustesti tegin ära esimese korraga. Enne seda olid kokku puutnud ainult Galili ja AK-47-ga.

Mehed, palu te seal 90. aastatel üldse automaadist tulistasite ning rakette lasite

AK-4ga oli mul vend ajateenistuses 2002 ja tema lasi oma 11 kuuga ära täpselt kaks salve teravat ja põrkamine käis "valang-valang" meetodil. Seega ärgu seda KV relvaõpet nüüd niiväga tähtsustatagu...

Küsimus pole täna reservi relvades, vaid
1. reakoosseisul koostegutsemise ja sõjaoludes mõtlemise harjutamine (et reservistid ei võtaks julgestuseta päikest kesk põldu).
2. juhtidel juhtimispraktika nappuses - kord 5 aasta takka 2 nädalat - seda kogemust sujuvaks tegevuseks lihtsalt ei tekigi kunagi.
See, et me mõnele cimicu mehele paneme 7 aastat peale VROK-i juba majori pagunid peale, ei näita reservi juhtide taseme kohta mitte kui midagi.

[smr]

AK-4ga oli mul vend ajateenistuses 2002 ja tema lasi oma 11 kuuga ära täpselt kaks salve teravat ja põrkamine käis "valang-valang" meetodil. Seega ärgu seda KV relvaõpet nüüd niiväga tähtsustatagu...

Lihtsalt, et andmeid rohkem oleks, ka minu kogemus:

1999/2000 12 kuud sh 3 kuud Meegomäel ning sain lasta 36 padrunit live moona

[ivanorav]

AK-4ga oli mul vend ajateenistuses 2002 ja tema lasi oma 11 kuuga ära täpselt kaks salve teravat ja põrkamine käis "valang-valang" meetodil. Seega ärgu seda KV relvaõpet nüüd niiväga tähtsustatagu...

Lihtsalt, et andmeid rohkem oleks, ka minu kogemus:

1999/2000 12 kuud sh 3 kuud Meegomäel ning sain lasta 36 padrunit live moona

Ega minagi rohkem pole saanud, aga korvan neid "puudujääke" hobi korras Airsoftamisega ja Tondi lasketiirus.
Olen seisukohal, et tänase päeva seisuga on kogu sinu Meegomäe öpe olnud asjatu!

[Kapten Trumm]

Enne masu (st eelarvekärpeid, kust pole tänini taastutud) oli KL süsteemis võimalik käia aastas kümmekond korda laskmas ja kuna tahtjaid oli alati napilt, siis oli padruneid nii, et soovijail oli võimalik ära proovida püssirohusuitsu-iiveldus. Lastud sai ikka 50-100 padrunit ühe üritusega.

[Kapten Trumm]

http://www.epl.ee/news/eesti/suuroppus- ... d=64454932

Ongi meediasse jõudnud. Lugesin vastuoluliste tunnetega - aga vähemalt midagi - et ei tuleks ei tea mitmendat aastat argumente stiilis "kaadrikaitseväelased teavad küll milles probleem" (aga miskipärast ei võta ka midagi ette).

[HeiniR]

Mina lõpetasin ajateenistuse mõned aastad tagasi ning enamuse 11 kuust olin logistikas, 3 kuud jalaväes. Kokkuvõttes ei olnud vahet, millises patis teenid, lasta sai eelkõige automaadi ja vahepeal KP-ga piisavalt ehk kõik asendid, liikumised, muud veidrused (gaasimaskiga jne). Eelpool kõnelejatega võrreldes (mainiti 30 patti?) tundub, et isegi oksendamiseni.
Paukmoonast ma rääkima ei hakka, seda kohati ei jõudnud küll harjutuse ajal nii palju ära lasta kui kätte jagati.
Kokkuvõttes tahan öelda, et minule tundub varustuse jms osas aastad 2000. ja 2010. nagu öö ja päev. Tänasel päeval peaksid need probleemid olema küll möödas.

[Kapten Trumm]

Selliste asjade kvaliteet sõltub peamiselt ettevalmistuste põhjalikkusest. Et korraldada paar nädalat sisukat tegevust mitmesajasele meestekarjale, on vaja nädalate ja kuude pikkust ettevalmistust. Kui seda teeb keegi põhitöö kõrvalt (loeme põhitööks mitte funktsionaalse, vaid ajaressurssi võtva nähtuse), siis lähebki nagu läheb.

Ise küsimus on selles, et pataljon tähendab paarikümne rühmaülema ja paarisaja seersandi ümber - et milles küse, kas ei suudetud jalaväejao ettevalmistamata rünnakut ja muud sellist ajatäidet organiseerida ?

Sõna läheb laiali ja ise me oma istumise alust oksa saeme
1. järgmisel korral ei pruugi tulijaid niipalju olla
2. mõni partei võib taas tõsta kilbile "aegunud ja ebatõhusa ajateenistussüsteemi kaotamise" - sellised nähtavad saamatusjuhtumid on kõik vesi selle veskile (no vaadake, kas professionaalne Scoutspataljon magab nädalaid metsas - ja liitlased kiidavad). Järelikult on kutseline armee üks igati ontlik asi.

Üldiselt võiks olla üks lausa eraldi hinnatav distsipliin RÕK-idel - kui ülemad visatakse ettevalmistuseta vette, kuidas nad käigult asjad ära teevad ja hakkama saavad.

[kangelaspioneer]

Ma arvan, et selle sama artikli autoriga vestlesin pärast õppuse lõppu isiklikult- kuulsin, kuidas ta telefoni halas, et midagi ei tehtud. Võtsin siis meedikuid kokku, niipalju kui käepärast oli ja selgitasin, miks nad vähe tööd said ning et see teatud raamis normaalne nähe on. Tol hetkel tundus, et saadi aru. Rääkisin veidi hiljem ka ühe teise meedikuga, kes mulle varasemast ajast tuttav oli (ja teistest oluliselt varem aega teeninud), tolle arvates polnud peale varustuse (üksuse varustatus erialavahenditega) millegi üle nuriseda.

See jutt haakub vahekohtu tegevusega, kes millegipärast mehi rühmade kaupa surnuks kuulutas, selle asemel, et haavatukaarte jagada.

[tommy]

Usun, et sellise osavõtuarvudega ürituse puhul on ka paratamatu, et mingi seltskond vähem tähelepanu saab ja end kõrvalejäetuna tunneb. Ja kes teeb, eks sellel juhtub. Ka jamasi.
Nagu ka seda, et osad vinguvad alati, tehtagu mistahes.
Et asi mis meedias müüb, on intriig ja vastuolud.......peaks selge olema.
Kokkuvõttes, võrreldes varasemaga, oli see aasta ikkagi selge edasiminek.(IMHO)

[hillart]

Ma arvan, et selle sama artikli autoriga vestlesin pärast õppuse lõppu isiklikult- kuulsin, kuidas ta telefoni halas, et midagi ei tehtud. Võtsin siis meedikuid kokku, niipalju kui käepärast oli ja selgitasin, miks nad vähe tööd said ning et see teatud raamis normaalne nähe on. Tol hetkel tundus, et saadi aru. Rääkisin veidi hiljem ka ühe teise meedikuga, kes mulle varasemast ajast tuttav oli (ja teistest oluliselt varem aega teeninud), tolle arvates polnud peale varustuse (üksuse varustatus erialavahenditega) millegi üle nuriseda.

See jutt haakub vahekohtu tegevusega, kes millegipärast mehi rühmade kaupa surnuks kuulutas, selle asemel, et haavatukaarte jagada.

Siiski usun, et tõeiva selles asjas sees on. Järeldan seda eelkõige eelmiste aastate KT kogemuse põhjal.
Artikli kirjutaja sõnade kohaselt kuulus ta evakuatsiooniauto meeskonda ja seega oli tema vahetuks ülemaks evakuatsioonimeeskonna ülem, kelle ülemaks omakorda jaoülem, ja see omakorda allus meditsiinirühma ülemale. Reservõppekogunemistel võetakse seersandid 1 nädal enne reakoosseisu just nimelt sellel eesmärgil, et nad saaksid oma teadmisi-oskusi värskendada. Parameedikutele-seersantidele on selleks olemas isegi RPVK, e. reservparameediku värskenduskursus, kestvusega 1 nädala. Selle jooksul siis, nagu nimetuski ütleb, värskendatakse vastavaid sõjaväemeditsiinilisi teadmisi-oskusi ja lisaks sellele saavad n.ö. värskenduse ka jalaväe osas.(NB! Sellel aastal ühegi RÕK-i jaoks vähemalt MedVÕK-ist vastavat kursust ei tellitud.)
Käesoleval juhul, nagu ma aru sain, pole miskit sarnast läbi viidud. Ja see on juba otseselt selle RÕK-pataljoni rida. Ning riburada pidi ka selle pataljoni tagalakompanii ja meditsiinirühma ülema asi.

Seega - tõenäoliselt on sellel artiklil siiski tõsi taga, sest eelnevatel aastatel on just sarnaste asjadega (mitte ainult reservlaste juures, vaid ka reservi minevas pataljonis) väga suuri probleeme olnud. Pean silmas väljaõppe läbiviimist meditsiinirühma isikkoosseisule õppuse ettevalmistusperioodil. Eelkõige seepärast, et väga kasinate (või puuduvate) sõjaväeliste oskuste-teadmistega ülematel (meditsiiniteenistuse kaadriohvitserid ja -allohvitserid) on isegi aktiivse väljaõppeperioodi eelselt iseenda ja oma olemasolu tõestamisega nii palju tegemist, et üldse millestki aru saada ja kuidagi viisi ennast vee peal hoida. Ja teiseks - ega nad reeglina ei oska kah sõjaväeliselt väljaõpet läbi viia ning seega minnakse kergema vastupanu teed - ei tehta midagi ja püütakse võimalikult madalat profiiti hoida, et üldse mitte silma jääda. Neist tõdemustest tingituna pole ka viimase 7 aasta jooksul meditsiinirühma KT-del eesmärgipäraselt õppusesse rakendatud ja suures osas on selle isikkoosseisu funktsiooniks olnud vaid see aeg kuidagi õppuse piirkonnas üle elada. Aset on leidnud tavatu harmoonia ja üksmeel. Ühelt poolt rühm, kes ei tahagi (ülemate poolt) tegelikult suurt miskit teha (sest ei valda seda asja) ja teiselt poolt pataljoni juhtkond kellel on isegi hea meel, et ei pea taolise tundmatu valdkonnaga tegemist tegema (pole ju seni õppustel meditsiinikomponenti eriti lisada soovitud - pean silmas, et selliselt nagu see reaalselt olema peaks). Eks sellest siis tuli kah see kasin rakendus aktiivses õppuse perioodis.

Tõsi on see artikkel seega vahest küll, kuid - kas peab sellest siis nüüd nii suuresti pasundama. Vahest peaks see mees iseenda peale kah tiba vaatama. Kui ikka rühm tõepoolest oleks ihust ja hingest tahtnud väljaõpet teha, siis ei taha nagu uskuda, et nende ülemuskond (kelle kohuseks vastav tegevus oleks olnud) sellest kuidagi kõrvale nihverdada oleks suutnud.

P.S.
Vahekohtunike tegevuse kohta käiv kriitika on igatahes samuti õigustatyud.
Lihtsalt nii on. Meditsiiniteenistuse rida on 20 aastat peale KV taasasutamist meile nii tundmatu asi, et kergem on õppustel see lihtsalt kõrvale jätta. Et mängu ei segaks. Kuigi, jah! Ka surnutega peaks just-kui tegelema. Ja nendega jamamine peaks veelgi tüsilikum olema, kui elavatega. Kuid see on meile hoopistükki hoomamatu valdkond, tuleb konstateerida.

[Gordon]

Minu KT kogemus on 2006 aastast.
Kaks kõige negatiivsemat asja olid:
- rühmas oli üle 60 % "virtuaalseid sõdalasi". Muidu olid toredad tüüpid aga valvepostil nad ei käinud, nii et vahepeal sai 3 ööpäeva kohta 4-5 tundi magatud (seda ka siis 0,5-1 tunni kaupa);
- info ei liikunud alla. Miks, millal, kaua - kunagi ei olnud vastuseid. Seetõttu tundusid ka paljud tegevused mõtetud. Täpselt selline tunne oli, et oleme oma rühmaga nupp kaardil, mida siis tõstetakse, saamata aru, et selle nupu taga on ka elusad inimesed.

Kuna tegemist oli KL baasil formeeritud üksusega ja võitlejad olid tuttavad, siis vaimu aitas ülal hoida omavaheline "keemia". See aitas olukorra kuidagi üle elada. RÜ oli ka oma, kui aga aega oli, siis tegime alati ettevalmistavad harjutused enne ülesande täitma asumist. Tema ei oleks meid kindlasti niisama lebotama jätnud, kui vaba aega oleks olnud, siis oleks ta selle ka väljaõppega täitnud.

Selge on see, et sõjas ongi enamus aega passimist (ja kes tahakski kogu aeg olla keset actionit, kus ringi lendab teravmoon). Aga RÕKidel passimist harjutamas käia pole küll kuigi motiveeriv.
Enamalt jaolt tahame me kõik ju seal ka mingit adrenaliini laksu kogeda. Meie üksusel oli 5 päeva vaenlast nägemata küll moti suht maha tõmmanud ja magamatus oli päris ära kurnanud. Aga kui lõpus 5-6 tundi skautide vastu põrgatud sai, siis oli justkui kogu vaev ja kannatus tasutud - tegevus oli nii tihe, et kellelgi polnud aega väsimuse peale mõelda.

[Kapten Trumm]

Minumeelest harrastatakse RÕK-ides meil mingit arusaamatut väheintensiivse sõjategevuse formaati. Noh, kobisime laagrisse, siis valvasime, öösel läks 2 korda laskmiseks ka ja elu läheb edasi. Noh, sellises Camp Bastioni parimas rutiinis, tegime paar pauku, siis pesime, sõime ja puhkasime.

See, mida idanaaber pakub, ei ole selgelt väheintensiivne tegevus. See võib olla päris valus kultuurishokk, kui selgub, et ööpäevas tuleb 30 kiltsa oma 50 kg varustusega koos maha tatsata ning ööpäevade kaupa magamiseks lootust pole (veel enam soojas telgis ahjupaistel). Meditsiinivendadel ka igav ei ole, sest lisaks lahinguvigastustele tuleb tegeleda kümnete ja sadade verivillis jalgade probleemiga.

Arvan, et kui suudetaks orgunnida sellise tempoga tegevust (kasvõi väikeüksuse patrulli ja luure tasemel), siis kisakõrid ajalehes selliseid kommentaare ei annaks. Kes ikka tahaks tunnistada, et on nõrk või hakkama ei saa. Saan aru, et staapidel on vaja tegevust, aga kas see käsuprotsess peab ikka käima üksuste molutamise saatel? Praegu toob sedasorti meediakajastus kaasa potentsiaalsed küsimused maksumaksja raha kasutamise tõhususe kohta - seda enam, et sellele rahale on konkurente piisavalt.

Kui täna lasta mingitel aastast 2005 reservi arvatuil nädal aega iga päev 30 km maha tatsata, on see üksus 48 h pärast võitlusvõimetuks muutunud - põhjusel, et keegi ei suuda enam kõndida.