On kellelgi mingit inffi nimetet agregaadi kohta? Netist ei leidnud midagi...
Tegu on siis Reichi mandritevahelise raketiga, mis vist pidi saama tiitli V3.
A-9/A-10. Ehk kui kaugele natsid ikkagi jõudsid...
Aggregat 10
Vaid Siil mu kõrval lebas siin. Ta suri ammu.
[img]http://www.soobel.planet.ee/TGMB.gif[/img]
[img]http://www.soobel.planet.ee/TGMB.gif[/img]
-
canislupus
- Liige
- Postitusi: 1044
- Liitunud: 14 Veebr, 2005 13:23
- Kontakt:
Midagi üldist leiab siit:
http://www.netaxs.com/people/ebailey/a9_a10.html
Veidi detailsem inf on aga siin
http://www.astronautix.com/lvs/a9a10.htm
kes otsib, see ikka leiab
http://www.netaxs.com/people/ebailey/a9_a10.html
Veidi detailsem inf on aga siin
http://www.astronautix.com/lvs/a9a10.htm
kes otsib, see ikka leiab
-
sturmkommando
- Liige
- Postitusi: 371
- Liitunud: 16 Veebr, 2004 15:30
- Asukoht: siin-seal
- Kontakt:
veel pullim on Eugen Sangeri orbitaalpommitaja,
midagi USA space shuttle laadset. 1936'ndal aastal
üles joonistatud asi.
http://ablecd.wz.cz/darkside/article/sanger-3.jpg
http://ablecd.wz.cz/darkside/article/sanger-2.jpg
http://ablecd.wz.cz/darkside/article/sanger-1.jpg
http://ablecd.wz.cz/darkside/article/sanger-4.jpg
http://ablecd.wz.cz/darkside/article/sanger-5.jpg
http://ablecd.wz.cz/darkside/article/sanger-6.jpg
midagi USA space shuttle laadset. 1936'ndal aastal
üles joonistatud asi.
http://ablecd.wz.cz/darkside/article/sanger-3.jpg
http://ablecd.wz.cz/darkside/article/sanger-2.jpg
http://ablecd.wz.cz/darkside/article/sanger-1.jpg
http://ablecd.wz.cz/darkside/article/sanger-4.jpg
http://ablecd.wz.cz/darkside/article/sanger-5.jpg
http://ablecd.wz.cz/darkside/article/sanger-6.jpg
Kod.Sanger veel ei teadnud, et ülehelikiirustel on parem kasutada nooljaid tiibu. VonBrauni ideed aga olid revolutsioonilised.
Vaid Siil mu kõrval lebas siin. Ta suri ammu.
[img]http://www.soobel.planet.ee/TGMB.gif[/img]
[img]http://www.soobel.planet.ee/TGMB.gif[/img]
A-9/A-10. Ehk kui kaugele natsid ikkagi jõudsid...
Kontinentidevaheline ballistiline rakett A-9/A-10 . „America-Rakete”
Saksamaa, kes alustas Teist Maailmasõda traditsioonilise suurtükiväega, jõudis sõja lõpuks tänapäeva mõistes tiibrakettide Fieseler Fi 103,
mida laiemalt tuntakse ka kui V-1(Vau-1, tulenevalt tema saksakeelsest nimetusest "Vergeltungswaffe"- Kättemaksurelv) ja operatiiv-taktikaliste rakettide A-4 kasutamiseni. Kusjuures tegi seda mitte üksikute katseeksemplaridena, vaid suuremahulise seeriaviisilise tootmise ja massilise kasutamisega. Esimesi oma 840 kilogrammise lõhkepea ja 240 kilomeetrilise lennukaugusega toodeti sõja jooksul ligi 30 000 ja 1945 aasta 29 märtsiks oli neid Inglismaa poole lastud 10 000. Inglismaa pinnale jõudis neist 3200, Londonit tabas 2419, tappes 6184 inimest ning haavates 17981 inimest,
ülejäänud hälbisid teelt ja kukkusid alla kas rikete tõttu või tulistati alla hävitajate ning seniitsuurtükkide poolt. Üle kolmesaja raketi sai otsa 2000 üles lastud tõkestusaerostaadi läbi.
http://www.youtube.com/watch?v=MCdlBc__3kg
Teisi, tänapäevases mõistes operatiiv-taktikalisi rakette, mida tuntakse saksakeelse nimetuse Aggregat-4 järgi A-4 või siis ka Vau-2 nime all(Vergeltungswaffe-2), lasti sõja jooksul välja 3225 raketti, neist enamus Antwerpeni ja Londoni pihta.
Rakettide tabamuste tulemusena hukkus erinevatel andmetel kuni 7250 sõjaväelast ja tsiviilisikut. Rakettide tootmine toimus maa-alustes tehastes, kust nad siis stardiseadeldistele toimetati,
kasutades selleks spetsiaalseid haagiseid , nn. Meillerwageneid.
.
Samuti oli ilmselt võimalik start ka transpordialuselt.
Muideks, kui võtta kõrvale 1962 aastal relvastusse võetud nõukogude rakett R-17, mida NATO riikides tunti nimetuse all SS-1c Scud B, siis on põhilised andmed ehk lennukaugus ja kohele toimetatav laeng pea identsed. Sakslaste A-4 kaalus 12 ja pool tonni ning võimaldas 1000 kg lõhkepea toimetada 350 km kaugusele, vene rakett kaalus kuus ja pool tunni ning toimetas 989 kilogrammise laengu 300 km kaugusele. Erinevad on muidugi küll tabamistäpsused- kui A-4 hajuvus oli 15 km ringi sisse, siis vene raketi hajuvus oli vaid 450 meetrit.
Raketi A-4( Vau-2) põhimõtteline puudus seisnes selles, et see oli loodud monoblokina, mis liikus kogu lennu kestel ühe tervikuna. Samas koosnes raketi lend kahest täiesti erinevast etapist- aktiivsest, kui töötas raketi mootor ja passiivsest, kui rakett liikus ballistilist trajektoori mööda. Aktiivsel etapil olid vajalikud suure mahutavusega kütusepaagid, mis muutsid raketi kogukaks. Mida suurem oli raketi kiirus(mis suurenes arvestusliku lennukaugusega), seda suuremaks muutusid koormused atmosfääri tihedamatesse kihtidesse sisenemisel trajektoori langeval etapil. Vau-2 korpus ei pidanud alatihti neile koormustele vastu, mis viis rohkearvulistele avariidele katsetuste käigus ning kaotatud lahingurakettidele. Nii oli üheastmelist raketti A-4, mille tavaline lennukaugus küündis 300-400 kilomeetrini, põhimõtteliselt võimatu moderniseerida lennukauguse suurendamiseks üle 1000 km.
Kui tekkis küsimus raketi loomisest, mis suudaks küündida USA territooriumini, otsustasid Peenemünde konstruktorid just sel põhjusel teha uue raketi kaheastmelisena. Vastavalt nende projektile tuli esimese astmena, mis kujutas endast stardikiirendit, kasutada raketti A-10, teine aste koosnes aga tiibadega varustatud raketist A-9. Mida mõnikord kutsuti ka “America-Rakete”.
Esimene aste pidi tagama raketi vertikaalse stardi ning kiiruse 1180 m/sek (4250 km/h) . Pärast esimese astme kütuse ärapõlemist, mis arvestuste kohaselt pidi toimuma 24 km kõrgusel, eraldus esimene aste ning laskus langevarjude abil maapinnale. Esialgse konstruktsiooni väljatöötamise ajal pakkusid projekti kallal töötavad konstruktorid lahenduseks välja kuue A-4 kasutatava mootori kasutamist summaarse veojõuga 180 tonni, kuid hiljem otsustati siiski välja töötada spetsiaalne mootor veojõuga 200 tonni just selleks otstarbeks.
Esimese astme eraldumise momendil pidi sisse lülituma teise astme mootor ning kiirendama raketi kiiruseni 2780 m/sek (10 000 km/h). Ning tõstma raketi kuni 350 km kõrguseni. Viibides äärmiselt hõredas atmosfääris, liikunuks rakett ballistilisel trajektooril, sisenedes aga atmosfääri tihedamatesse kihtidesse pidid rakenduma aerodünaamilised tüüripinnad ning rakett oleks pikeerivalt lennult läinud üle planeerivale, toetudes sealjuures noolekujulistele kandepindadele. Kogu lend Euroopast Ameerikasse poleks võtnud üle 35-37 minuti.
Kaheastmelise raketi põhimõtteline üleolek seisneb selles , et peale oma ülesande täitmist eraldunud esimene aste kõigi oma selleks hetkeks ebavajalikeks muutunud mootorite, kütusepaakide ning ümbritseva korpusega ei osale enam edasises lennus ning pole mõttetuks ballastiks esimesele astmele.
Esimene aste ehk rakett A-10 oli aukartust äratav tükk tehnikat kaaluga 69 tonni(teistel andmetel 75 tonni). Kere läbimõõt oli esimesel astmel 4,15 meetrit. Pumpade abil suunati 52 tonni kütust (etüülpiiritus ja vedel hapnik) mootorisse, mis arendas tolle aja kohta kolossaalset veojõudu- 200 200 kgs. Mootoridüüsi ümber paiknesid sümmeetriliselt neli grafiidist gaasitüüri, mis tagasid lennul raketi stabiliseerimise. Tüüride juhtimine toimus güroskoopide abil. Esimese astme ülaosas paiknes ühendusseade teise astmega ühendamiseks, alaosa külge oli aga monteeritud neli stabilisaatorit mõõduga 9,8 meetrit, mis pidid raketti ka stardil toetama.
Tagamaks esimese astme korduvat kasutamist nähti ette spetsiaalse päästesüsteemi kasutamine, mis koosnes aerodünaamilistest piduritest ning nn.“ iseavaneva“ konstruktsiooniga 2500 ruutdetsimeetri suuruse pinnaga langevarjust, mille konstruktsioon võimaldas seda avada juba enne tihedatesse atmosfäärikihtidesse jõudmist. Seda selleks, et langevari töötaks sujuva pidurina paljude kilomeetrite ulatuses enne maapinnale jõudmist.
Rakett A-9- raketi A-4 tiibadega variant- oli üldkaalu 16,2 tonni juures 14 meetrit pikk. Raketile paigaldatud mootor arendas veojõudu 25 400 kgs, kütuse kaal oli 11,9 tonni. Raketi keskmise ja alumise osa täitsid jällegi kütusepaagid ja mootor, ülaosa oli ette nähtud kasuliku koorma jaoks. Kasuliku koorma all peeti silmas lõhkelaengut kaaluga 1000 kilo. Raketi täpseks sihtmärgile suunamiseks katsetati mitmeid meetodeid, kaasa arvatud soojusele reageerivad lõhkepead ja isegi televisioonikaamerat.Samalaadseid süsteeme praktiseerisid sakslased ka näiteks juhitavate lennukipommide suunamiseks. Paraku lõppesid kõik sedalaadsed katsed raketil ilma kindlate tulemusteta ning lõpptulemusena plaaniti kasutada võimsat raadiomajakat, mille saksa diversandid pidid paigaldama Empire State Buildingusse ning mis pidi mõne tööminuti jooksul raketi enda suunas juhtima. 1944 aasta 30 novembril toimetas allveelaev U-1230 selle ülesande täitmiseks Ameerika rannikule Maini lahe äärsesse Hancock Pointi kaks spetsiaalse raadioaparatuuriga varustatud diversanti, William Curtis Colepaugh ja Eric Gimpeli. Operatsioon, mille koodnimetuseks oli „Elster“ (Harakas)“, kukkus läbi kohe algul, väidetavalt Colepaughi joomise ja seelikuküttimise tulemusena. Mõlemad agendid mõisteti surma ja hukati 1945 aasta veebruaris.
Märksa kindlamaks meetodiks loeti raketi suunamist A-9 ninas hermeetilises kabiinis asuva piloodi poolt.
Umbkaudu 45 kilomeetri kõrgusel pidi piloot raketi A-9 juhtimise enda peale võtma, suunama selle sihtmärgile ning ohutus kõrguses katapulteeruma. Juba peale sõda teatas selleks ajaks ameeriklaste teenistuses olev projekti autor Werner von Braun ka raketi A-9/A-10 täiesti rahumeelse versiooni olemasolust. See tähendas raketis olevat mugavat piloodikabiini, õhus sissetõmmatavat/väljalastavat kolmerattalist telikut ning maandumiseks vajalikke aerodünaamilisi abivahendeid. Ka selles variandis võttis piloot 45 kilomeetri kõrgusel juhtimise üle ning suunas raketi planeerivale lennule. Sihtmärgile lähenedes heitis lendur eemale ninas paiknenud teravaotsalise voolundi, lasi välja teliku ning maandus sujuvalt maandumisrajale kõigest 130- kilomeetrilise tunnikiirusega.
Kui vaadata projekti A-9/A-10 puht sõjalisest vaatenurgast, siis on 86 tonni kaaluva monstrumi, mis raiskas lennul 64 tonni kütust ja toimetas sihtmärgile 1 tonni tavalist lõhkeainet, lahinguline efektiivsus suhteliselt küsitav. Saksamaa sõjalis-poliitiline juhtkond hindas projekti aga esmajoones poliitilisest, mitte majanduslikust või sõjalise efektiivsuse seisukohast. Juba ainuüksi see fakt, et New-York ja teised USA suurlinnad asuvad sakslaste kontinentidevaheliste rakettide löögiulatuses, oleks avaldanud tugevat mõju USA elanikkonnale, kelle hulgas Euroopas toimuvale sõjategevusele mitte vahelesekkumise pooldajad moodustasid tuntava protsendi.
A-9/A-10 loomisega seotud arvestused lõpetati 1942 aasta oktoobriks. Rakettide projekteerimistööd toimusid väga suure tempoga, kusjuures konstruktorid tegid 10-15 tunniseid tööpäevi ja töötasid ilma puhkepäevadeta. Ühtedel andmetel valmis 1945 aasta jaanuariks, kui kaotuseni oli loetud kuud, esimene katsemudel.
Mõistetavalt oli piloodi jaoks tegu „üheotsa piletiga“, kuid erinevalt Jaapani kamikazedest polnud sakslased siiski enesetapjad. Peale raketi kursile suunamist pidi piloot Atlandi ookeani kohal katapulteeruma ning teda ootav allveelaev pidi ta veest üles korjama.
Edasi läheb asi aga mõnevõrra müstiliseks kätte. Aga siiski…Oodates ja lootes ballistiliste rakettide edukat kasutuselevõttu, kiitis Saksamaa juhtkond heaks pilootide värbamise plaani, mille viisid läbi Otto Skorzeny ja Hajo Herrmann. Laiemalt on see üksus tuntud Kampfgeschwader 200 (KG 200) nime all, samuti kasutati nende kohta nimetust Leonidas-Staffel(Leonidas Squadron). Nende seotust projektiga A-9/A-10 on märgitud vähe, põhiliselt venekeelses netis, muidu räägitakse nende puhul teistest nn. enesetapumissioonidest, näiteks mehitatud Fieseler Fi 103R (Reichenberg) tüüpi tänapäevases mõistes tiibrakettide täpsest kohalelennutamisest.
Päris lootusetu üritusega siiski tegu polnud, üks projekti initsiaatoritest, Saksamaal hästituntud naispiloot Hanna Reitsch katsetas isiklikult viis korda lendmürsu hülgamist vahetult enne kokkupõrget ja jäi kõige kiuste ellu. Üldiselt hinnati siiski ellujäämisšansse kuskile 1% kanti. Mainitud vapper naispiloot osales muideks ka mitmete teiste rakettlennukite(Me-163 „Komet“ ja Ba-349 "Natter" katsetustel)
http://www.youtube.com/watch?v=dvncIrQ- ... re=related
Kuna lennata tulnuks neil „kotkastel“ subkosmilistel kõrgustel, sündis siit ilmselt ka legend „Kolmanda Reich’i kosmonautidest“, kuigi tegelikult nendega tegu polnud. Erinevatel andmetel kuulus raketipilootide gruppi 100-500 inimest.
Samal ajal valmis Werner von Braunil variant raketist, mille nimetuseks sai A-4b.
Sisuliselt oli tegu sellesama A-4ga, millele oli lisatud väiksed tiivad. Eelnevad arvestused näitasid, et sellisena ulatub raketi lennukaugus ligi 480 kilomeetrini. 1944 aasta detsembris esitati tellimus 20-le sedasorti raketile. Palju neist ehitada jõuti, pole teada. Kaks esimest katsestarti osutusid ebaõnnestunuiks, sestap tuli A-4b konstruktsiooni veel viimistleda ja teha mitmeid muudatusi. Kolmas start toimus 1945 aasta 27 jaanuaril. Rakett jõudis ettenähtud trajektoorile, kuid üleminekul planeerivale lennule rebenes küljest üks kandepind, mis viis aparaadi purunemisele.
Mis puudutab A-4b piloteeritavat varianti, mis oli varustatud tilgakujulise kupliga piloodikabiiniga, väljalastava teliku ning täiendava reaktiivmootoriga, siis see projekt jäi väidetavalt vaid eskiisjoonisteks. 1943 aastal alustas Werner von Braun, nagu eespool märgitud, tegevust A-9/A-10 loomisel. Sellise raketiga oleks olnud võimalik teoreetiliselt tõepoolest maalähedasele orbiidile jõuda. Praktika kujunes ilmselt mõnevõrra teistsuguseks.
A-9/A-10 edasine saatus on küllaltki udune ning kutsub esile massiliselt vaidlusi. Vastavalt ühtedele allikatele jõudsid sakslased ehitada kõigest kaks või kolm A-9 mudelnäidist, mis kunagi ei lennanud, kanderakett A-10 aga jäi hoopiski paberile. Seda versiooni esitatakse kõige tihedamalt ning see on ka kõige veenvam, seda enam, et ühtki A-9/A-10 komponenti pole leitud. Teised jälle kinnitavad, et kontinentidevahelisi rakette mitte ainult ei ehitatud, vaid nad olid valmis seeriatootmiseks.
Kokku oleks justkui ehitatud kaks raketti A-9/A-10, millistest ühte planeeriti katsetada Gröönimaa pihta, teist aga operatsiooni „Elster“ läbiviimiseks.
Mis juhtus esimese eksemplariga, on teadmata, aga teise süsteemi A-9/A-10 start toimus 1945 aasta 8 jaanuaril.( Enam väidetakse selle toimumist küll 24 jaanuaril, aga kuupäevadega on selles teemas üleüldse suur segadus). Raketi pardal asus piloot, keegi Rudolf Magnus Schreder. Start toimus edukalt, kuid lennu kümnendal sekundil tundus piloodile, et rakett süttis ning ta hammustas puruks tsüankaaliumiampulli. Arvestades rakettlennukite Me-163 pilootide kibedat kogemust, võib mõista pilooti, kes ei soovinud elusalt ära põleda. Samal ajal jõudis rakett edukalt ballistilisel trajektooril kosmosesse ning kukkus seejärel juhitamatult kuskile Atlandi ookeani.
Kolmas versioon kordab osaliselt teist. Selle teooria kohaselt toimus aastatel 1943-1945 kuni 48 süsteemi A-9/A-10 starti, kusjuures 1944 aastal plahvatas stardil 16 raketti kaheksateistkümnest. Piloodid, keda ette valmistati, pidid startima modifitseeritud rakettidel A-9/A-10b. Kolmanda Reichi "kosmonautide" gruppi kuulunud Raul Straicheri, toona 30-aastase Austria-Ungari päritolu piloodi sõnul toimus peale mõningaid edukalt lõppenud piloodita süsteemide starti viimane valiktuur, mille käigus valiti välja tema ja Martin von Dulen. Valiku käigus arvestati paljude asjaoludega, alates füüsilisest vastupidavusest ning lõpetades isikliku horoskoobiga.
Esimene start von Duleniga pardal toimus 1945 aasta 18. veebruaril ning ebaõnnestus- juba lennu kolmandal minutil rakett plahvatas, jätmata piloodile vähimatki šanssi. Teine start, mis toimus 24 veebruaril, osutus edukamaks. Rakett jõudis kosmosesse, tegi tiiru ümber Maa ja laskus vette Jaapani rannikul. (Mis iseenesest tundub siiski suht ebatõenäoline, mõeldes tehnoloogilistele probleemidele, millega atmosfääri sisenedes on silmitsi seisnud nii venelased kui ka ameeriklased, esmajoones kuumenemisele). Mõistes kaotuse vältimatust, käskis Saksamaa natslik juhtkond enne taganemist õhkida kosmodroomi Wewelsburgi lähistel, A-9/A-10 kallal tehtud tööde tulemused ja joonised aga peita lossi Karpaatides, kus nende jäljed kaovad. Esimene saksa kosmonaut aga kästi hävitada kui ohtlik tunnistaja…
Straicher jäi siiski ellu ning sattus tulevase DDR territooriumile, kus pisteti tänu oma avaldustele vaimuhaiglasse. Tõsi küll, tal õnnestus lõpuks sealt välja pääseda ja Lääne-Saksamaale jõuda. Lääne press võttis tema juttu suure vaimustusega. Endine „kosmonaut“ jutustas intervjuus „Spiegelile“ järgmist:
„Vaadates kosmosest kodusele planeedile, mõistsin, kui tühiselt väikesena tundub meie „ääretu maailm“. Nüüd, kui me valdame niivõrd võimsat tehnilist potentsiaali, ei valmista erilist vaeva allutada planeet varem või hiljem ühele suurvõimule.“
Tundub, et Straicher eksis kõvasti. Tema saladuslikkuse ja romantismiga läbi imbunud tunnistused ei seleta mitmeid asjaolusid. Kui Werner von Braunil õnnestus raskeimates tingimustes luua niivõrd täiuslikku raketisüsteemi, siis miks oli silmapaistval saksa konstruktoril aastaid hiljem USAs toimetades niipalju raskusi esimese ameerika kosmonaudi saatmisega ballistilisele orbiidile. Seda enam, et et ameeriklased said endale kogu Nordhauseni allmaatehase sisseseade koos "pooltoodete" näidistega ja Sonderstabi C allprojekti V peakonstruktori von Brauniga(venelased omakorda said Ebensee allmaatehase, pluss Von Brauni asetäitjad eesotsas Helmut Grötruppiga). Ning kui edu oli nii suur, siis miks vaikis von Braun sellest ajaloolisest faktist.
Sakslased töötasid küll välja katapulteerumissüsteeme(neid paigutati sõja teisel poolel mitmetele hävitajatele nagu Me-163, Me 262, He- 280, He-219 ja Do-335,
tegu oli tänapäevastest erinevalt pneumosüsteemidega )
ning tegelesid ka suurtes kõrgustes lendavate pilootide probleemidega.
Küll aga ei andnud Straicher vastust küsimusele, kuidas sattus ta sõja lõppedes taas Saksamaale, kui tema rakett laskus ookeani kauge Jaapani ranniku lähedal. Võimalik, et Straicher lendas tõepoolest ühel Werner von Brauni loodud piloteeritaval raketil, kuid maailma esimeseks kosmonaudiks pidada pole teda vast siiski põhjust.
Läbi aegade on ilmunud ka teisi „fakte“ sakslaste kosmoselendudest. 1990 aastal teatas ameerika ajakiri „Journal“ sensatsioonist- 1990 aasta 2 aprillil maabus peale 43-aastast eemalolekut kolm saksa kosmonauti. Atlandi ookeani maandus lennuaparaat kolme ekipaažiliikmega pardal, kes olid teadmata otstarbel 1943 aastal kosmusesse saadetud(Kui ma seda lugesin, tuli hoobilt meelde kunagi nõukogude ajal noorpõlves kinos nähtud film „Lõbusad ajad Spessartis“( Herrliche Zeiten im Spessart). Need kolm olid kosmosesse saatmiseks välja valitud Adolf Hitleri poolt. Raketi start toimus Balti meres Peenemündes paiknevalt teadusliku uurimiskeskuse salajaselt polügoonilt. Vastavalt teatele kujutas kosmoselaev, millel nad maandusid, endast täiustatud raketti A-4. Laskumisel märgati neid ühe Ühendriikide laevastiku laeva pardalt ning tõsteti koos raketiga merest välja. Uudisest haarasid kinni paljud maailma uudisteagentuurid, kuigi vähesed ajakirjanikud ja lugejad vaevusid järele mõtlema, mil kombel suutsid inimesed nii pikka aega orbiidil elada ning miks laeva ei avastatud varem.
Nii või teisiti tuleb tunnistada Kolmanda riigi püüdlusi kosmosesse. Iseküsimus, kaugele nad sellel teel ikkagi jõudsid…Peale seda, kui ameeriklastel õnnestus kätte saada nii tootmine kui ka mitmed programmi juhid, toimus USAs 1945 aasta sügisel kosmosemeditsiini laboratooriumi programmi raames seitse A-4 raketi starti. Rakettide ninas oli sektsioon, kuhu sai paigutada konteinereid loomade ja taimedega, mis pärast langevarju abil maale laskusid. Samuti toimus 1946 aasta 24 oktoobril New Mexicos asuvalt White Sandsi polügoonilt raketi, mille pardale oli paigaldatud fotoaparatuur, start. Süsteem tegi pildi iga poolteise sekundi tagant, rakett tõusis 104,6 km kõrgusele.
Enne seda olid kõrgeimalt tehtud maapinna fotod pärit aerostaadilt Explorer II, mis 1935 aastal 22 km kõrguselt maapinda pildistas. Inglise teaduse ja tehnikaajaloolane Kenneth W. Gatland märgib oma raamatus, et konteinerisse võis mahutada isegi primaadi. Aga järsku isegi inimese? Järsku oligi tegu sellesama kabiiniga piloodi-kosmonaudi jaoks. Meenutagem, et kolm nädalat peale Gagarinit suborbitaalsele lennule startinud Alan Shepard
saavutas kõrguseks 187 kilomeetrit, 1962 aasta 17 juulil aga esimese „Tiivulise Astronaudi“ nimetuse pälvinud major White, kes ühena vähestest on viibinud kosmoses ilma konventsionaalse kosmoselaevata, saavutas oma X-15 kõrguseks 96 kilomeetrit.
Nii et USAs A-4 saavutatud 100 km kõrgus kvalifitseerub täiesti kosmoseks.
Trofeerakettide praktiliselt momentaalne ümbertegemine elusolendite ülessaatmiseks tundub toetavat versiooni Kolmandas Reichis toimunud mehitatud lendude kohta. See aga omakorda seletab, miks just saksa raketikonstruktorid olid need, kes tegelesid USA kõige prestiižikama kosmilise programmiga- Kuulennu omaga. Nimelt loodi kompleks „Saturn“-„Apollo“ Werner von Brauni juhtimisel endiste saksa raketikonstruktorite poolt . Sarnasest patust pole muideks vabad ka venelased. Nimelt nende kätte sattunud teadlased ja konstruktorid Helmut Götruppiga eesotsas (juhtis koos Wieze, Borinski ja Neckariga projekti A9/10) said selleks potsentsiaalseks teguriks, mis lugupeetud vene raketiteadlase Koroljovi varjus lõi ülivõimsad raketimootorid N-1 ja N-2 ja saatis Juri Gagarini kosmosesse. Muideks, siia juurdesobib hästi moment venelastest ja nende aatompommi loomisest- mida kõrgest austet isand Sporrenbergi Jakup siin foorumil juba ennegi on täheldanud- keda autasustati pidulikult Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ja Valitsuse poolt peale Venemaa esimest edukat pommikatsetust 12. augustil 1953 aastal? Ikka põliselt slaavipäraste nimedega teadlasi ja konstruktoreid… Gustav Herz, Verner Tsulis, Günther Virt, Karl Zimmer, Robert Depel, Peter Tüssen, Heinz Bose... jne. (kokku 80 põlisslaavi nime). Nemad said Tööpunalipu ordeni.
Sotsialistliku Töö Kangelase aunimetus omistati Nicolaus Rillile.
http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0%D0% ... 1%83%D1%81
Projektijuhile Manfred von Ardennele aga Stalini Preemia...seda koguni kaks korda, 1947, 1953
http://en.wikipedia.org/wiki/Manfred_von_Ardenne
http://rutube.ru/tracks/1490182.html?v= ... start=1000
http://video.mail.ru/mail/vikto_v1/22607/22896.html
Saksamaa, kes alustas Teist Maailmasõda traditsioonilise suurtükiväega, jõudis sõja lõpuks tänapäeva mõistes tiibrakettide Fieseler Fi 103,
mida laiemalt tuntakse ka kui V-1(Vau-1, tulenevalt tema saksakeelsest nimetusest "Vergeltungswaffe"- Kättemaksurelv) ja operatiiv-taktikaliste rakettide A-4 kasutamiseni. Kusjuures tegi seda mitte üksikute katseeksemplaridena, vaid suuremahulise seeriaviisilise tootmise ja massilise kasutamisega. Esimesi oma 840 kilogrammise lõhkepea ja 240 kilomeetrilise lennukaugusega toodeti sõja jooksul ligi 30 000 ja 1945 aasta 29 märtsiks oli neid Inglismaa poole lastud 10 000. Inglismaa pinnale jõudis neist 3200, Londonit tabas 2419, tappes 6184 inimest ning haavates 17981 inimest,
ülejäänud hälbisid teelt ja kukkusid alla kas rikete tõttu või tulistati alla hävitajate ning seniitsuurtükkide poolt. Üle kolmesaja raketi sai otsa 2000 üles lastud tõkestusaerostaadi läbi.
http://www.youtube.com/watch?v=MCdlBc__3kg
Teisi, tänapäevases mõistes operatiiv-taktikalisi rakette, mida tuntakse saksakeelse nimetuse Aggregat-4 järgi A-4 või siis ka Vau-2 nime all(Vergeltungswaffe-2), lasti sõja jooksul välja 3225 raketti, neist enamus Antwerpeni ja Londoni pihta.
Rakettide tabamuste tulemusena hukkus erinevatel andmetel kuni 7250 sõjaväelast ja tsiviilisikut. Rakettide tootmine toimus maa-alustes tehastes, kust nad siis stardiseadeldistele toimetati,
kasutades selleks spetsiaalseid haagiseid , nn. Meillerwageneid.
. Samuti oli ilmselt võimalik start ka transpordialuselt.
Muideks, kui võtta kõrvale 1962 aastal relvastusse võetud nõukogude rakett R-17, mida NATO riikides tunti nimetuse all SS-1c Scud B, siis on põhilised andmed ehk lennukaugus ja kohele toimetatav laeng pea identsed. Sakslaste A-4 kaalus 12 ja pool tonni ning võimaldas 1000 kg lõhkepea toimetada 350 km kaugusele, vene rakett kaalus kuus ja pool tunni ning toimetas 989 kilogrammise laengu 300 km kaugusele. Erinevad on muidugi küll tabamistäpsused- kui A-4 hajuvus oli 15 km ringi sisse, siis vene raketi hajuvus oli vaid 450 meetrit.
Raketi A-4( Vau-2) põhimõtteline puudus seisnes selles, et see oli loodud monoblokina, mis liikus kogu lennu kestel ühe tervikuna. Samas koosnes raketi lend kahest täiesti erinevast etapist- aktiivsest, kui töötas raketi mootor ja passiivsest, kui rakett liikus ballistilist trajektoori mööda. Aktiivsel etapil olid vajalikud suure mahutavusega kütusepaagid, mis muutsid raketi kogukaks. Mida suurem oli raketi kiirus(mis suurenes arvestusliku lennukaugusega), seda suuremaks muutusid koormused atmosfääri tihedamatesse kihtidesse sisenemisel trajektoori langeval etapil. Vau-2 korpus ei pidanud alatihti neile koormustele vastu, mis viis rohkearvulistele avariidele katsetuste käigus ning kaotatud lahingurakettidele. Nii oli üheastmelist raketti A-4, mille tavaline lennukaugus küündis 300-400 kilomeetrini, põhimõtteliselt võimatu moderniseerida lennukauguse suurendamiseks üle 1000 km.
Kui tekkis küsimus raketi loomisest, mis suudaks küündida USA territooriumini, otsustasid Peenemünde konstruktorid just sel põhjusel teha uue raketi kaheastmelisena. Vastavalt nende projektile tuli esimese astmena, mis kujutas endast stardikiirendit, kasutada raketti A-10, teine aste koosnes aga tiibadega varustatud raketist A-9. Mida mõnikord kutsuti ka “America-Rakete”.
Esimene aste pidi tagama raketi vertikaalse stardi ning kiiruse 1180 m/sek (4250 km/h) . Pärast esimese astme kütuse ärapõlemist, mis arvestuste kohaselt pidi toimuma 24 km kõrgusel, eraldus esimene aste ning laskus langevarjude abil maapinnale. Esialgse konstruktsiooni väljatöötamise ajal pakkusid projekti kallal töötavad konstruktorid lahenduseks välja kuue A-4 kasutatava mootori kasutamist summaarse veojõuga 180 tonni, kuid hiljem otsustati siiski välja töötada spetsiaalne mootor veojõuga 200 tonni just selleks otstarbeks.
Esimese astme eraldumise momendil pidi sisse lülituma teise astme mootor ning kiirendama raketi kiiruseni 2780 m/sek (10 000 km/h). Ning tõstma raketi kuni 350 km kõrguseni. Viibides äärmiselt hõredas atmosfääris, liikunuks rakett ballistilisel trajektooril, sisenedes aga atmosfääri tihedamatesse kihtidesse pidid rakenduma aerodünaamilised tüüripinnad ning rakett oleks pikeerivalt lennult läinud üle planeerivale, toetudes sealjuures noolekujulistele kandepindadele. Kogu lend Euroopast Ameerikasse poleks võtnud üle 35-37 minuti.
Kaheastmelise raketi põhimõtteline üleolek seisneb selles , et peale oma ülesande täitmist eraldunud esimene aste kõigi oma selleks hetkeks ebavajalikeks muutunud mootorite, kütusepaakide ning ümbritseva korpusega ei osale enam edasises lennus ning pole mõttetuks ballastiks esimesele astmele.
Esimene aste ehk rakett A-10 oli aukartust äratav tükk tehnikat kaaluga 69 tonni(teistel andmetel 75 tonni). Kere läbimõõt oli esimesel astmel 4,15 meetrit. Pumpade abil suunati 52 tonni kütust (etüülpiiritus ja vedel hapnik) mootorisse, mis arendas tolle aja kohta kolossaalset veojõudu- 200 200 kgs. Mootoridüüsi ümber paiknesid sümmeetriliselt neli grafiidist gaasitüüri, mis tagasid lennul raketi stabiliseerimise. Tüüride juhtimine toimus güroskoopide abil. Esimese astme ülaosas paiknes ühendusseade teise astmega ühendamiseks, alaosa külge oli aga monteeritud neli stabilisaatorit mõõduga 9,8 meetrit, mis pidid raketti ka stardil toetama.
Tagamaks esimese astme korduvat kasutamist nähti ette spetsiaalse päästesüsteemi kasutamine, mis koosnes aerodünaamilistest piduritest ning nn.“ iseavaneva“ konstruktsiooniga 2500 ruutdetsimeetri suuruse pinnaga langevarjust, mille konstruktsioon võimaldas seda avada juba enne tihedatesse atmosfäärikihtidesse jõudmist. Seda selleks, et langevari töötaks sujuva pidurina paljude kilomeetrite ulatuses enne maapinnale jõudmist.
Rakett A-9- raketi A-4 tiibadega variant- oli üldkaalu 16,2 tonni juures 14 meetrit pikk. Raketile paigaldatud mootor arendas veojõudu 25 400 kgs, kütuse kaal oli 11,9 tonni. Raketi keskmise ja alumise osa täitsid jällegi kütusepaagid ja mootor, ülaosa oli ette nähtud kasuliku koorma jaoks. Kasuliku koorma all peeti silmas lõhkelaengut kaaluga 1000 kilo. Raketi täpseks sihtmärgile suunamiseks katsetati mitmeid meetodeid, kaasa arvatud soojusele reageerivad lõhkepead ja isegi televisioonikaamerat.Samalaadseid süsteeme praktiseerisid sakslased ka näiteks juhitavate lennukipommide suunamiseks. Paraku lõppesid kõik sedalaadsed katsed raketil ilma kindlate tulemusteta ning lõpptulemusena plaaniti kasutada võimsat raadiomajakat, mille saksa diversandid pidid paigaldama Empire State Buildingusse ning mis pidi mõne tööminuti jooksul raketi enda suunas juhtima. 1944 aasta 30 novembril toimetas allveelaev U-1230 selle ülesande täitmiseks Ameerika rannikule Maini lahe äärsesse Hancock Pointi kaks spetsiaalse raadioaparatuuriga varustatud diversanti, William Curtis Colepaugh ja Eric Gimpeli. Operatsioon, mille koodnimetuseks oli „Elster“ (Harakas)“, kukkus läbi kohe algul, väidetavalt Colepaughi joomise ja seelikuküttimise tulemusena. Mõlemad agendid mõisteti surma ja hukati 1945 aasta veebruaris.
Märksa kindlamaks meetodiks loeti raketi suunamist A-9 ninas hermeetilises kabiinis asuva piloodi poolt.
Umbkaudu 45 kilomeetri kõrgusel pidi piloot raketi A-9 juhtimise enda peale võtma, suunama selle sihtmärgile ning ohutus kõrguses katapulteeruma. Juba peale sõda teatas selleks ajaks ameeriklaste teenistuses olev projekti autor Werner von Braun ka raketi A-9/A-10 täiesti rahumeelse versiooni olemasolust. See tähendas raketis olevat mugavat piloodikabiini, õhus sissetõmmatavat/väljalastavat kolmerattalist telikut ning maandumiseks vajalikke aerodünaamilisi abivahendeid. Ka selles variandis võttis piloot 45 kilomeetri kõrgusel juhtimise üle ning suunas raketi planeerivale lennule. Sihtmärgile lähenedes heitis lendur eemale ninas paiknenud teravaotsalise voolundi, lasi välja teliku ning maandus sujuvalt maandumisrajale kõigest 130- kilomeetrilise tunnikiirusega.
Kui vaadata projekti A-9/A-10 puht sõjalisest vaatenurgast, siis on 86 tonni kaaluva monstrumi, mis raiskas lennul 64 tonni kütust ja toimetas sihtmärgile 1 tonni tavalist lõhkeainet, lahinguline efektiivsus suhteliselt küsitav. Saksamaa sõjalis-poliitiline juhtkond hindas projekti aga esmajoones poliitilisest, mitte majanduslikust või sõjalise efektiivsuse seisukohast. Juba ainuüksi see fakt, et New-York ja teised USA suurlinnad asuvad sakslaste kontinentidevaheliste rakettide löögiulatuses, oleks avaldanud tugevat mõju USA elanikkonnale, kelle hulgas Euroopas toimuvale sõjategevusele mitte vahelesekkumise pooldajad moodustasid tuntava protsendi.
A-9/A-10 loomisega seotud arvestused lõpetati 1942 aasta oktoobriks. Rakettide projekteerimistööd toimusid väga suure tempoga, kusjuures konstruktorid tegid 10-15 tunniseid tööpäevi ja töötasid ilma puhkepäevadeta. Ühtedel andmetel valmis 1945 aasta jaanuariks, kui kaotuseni oli loetud kuud, esimene katsemudel.
Mõistetavalt oli piloodi jaoks tegu „üheotsa piletiga“, kuid erinevalt Jaapani kamikazedest polnud sakslased siiski enesetapjad. Peale raketi kursile suunamist pidi piloot Atlandi ookeani kohal katapulteeruma ning teda ootav allveelaev pidi ta veest üles korjama.
Edasi läheb asi aga mõnevõrra müstiliseks kätte. Aga siiski…Oodates ja lootes ballistiliste rakettide edukat kasutuselevõttu, kiitis Saksamaa juhtkond heaks pilootide värbamise plaani, mille viisid läbi Otto Skorzeny ja Hajo Herrmann. Laiemalt on see üksus tuntud Kampfgeschwader 200 (KG 200) nime all, samuti kasutati nende kohta nimetust Leonidas-Staffel(Leonidas Squadron). Nende seotust projektiga A-9/A-10 on märgitud vähe, põhiliselt venekeelses netis, muidu räägitakse nende puhul teistest nn. enesetapumissioonidest, näiteks mehitatud Fieseler Fi 103R (Reichenberg) tüüpi tänapäevases mõistes tiibrakettide täpsest kohalelennutamisest.
Päris lootusetu üritusega siiski tegu polnud, üks projekti initsiaatoritest, Saksamaal hästituntud naispiloot Hanna Reitsch katsetas isiklikult viis korda lendmürsu hülgamist vahetult enne kokkupõrget ja jäi kõige kiuste ellu. Üldiselt hinnati siiski ellujäämisšansse kuskile 1% kanti. Mainitud vapper naispiloot osales muideks ka mitmete teiste rakettlennukite(Me-163 „Komet“ ja Ba-349 "Natter" katsetustel)
http://www.youtube.com/watch?v=dvncIrQ- ... re=related
Kuna lennata tulnuks neil „kotkastel“ subkosmilistel kõrgustel, sündis siit ilmselt ka legend „Kolmanda Reich’i kosmonautidest“, kuigi tegelikult nendega tegu polnud. Erinevatel andmetel kuulus raketipilootide gruppi 100-500 inimest.
Samal ajal valmis Werner von Braunil variant raketist, mille nimetuseks sai A-4b.
Sisuliselt oli tegu sellesama A-4ga, millele oli lisatud väiksed tiivad. Eelnevad arvestused näitasid, et sellisena ulatub raketi lennukaugus ligi 480 kilomeetrini. 1944 aasta detsembris esitati tellimus 20-le sedasorti raketile. Palju neist ehitada jõuti, pole teada. Kaks esimest katsestarti osutusid ebaõnnestunuiks, sestap tuli A-4b konstruktsiooni veel viimistleda ja teha mitmeid muudatusi. Kolmas start toimus 1945 aasta 27 jaanuaril. Rakett jõudis ettenähtud trajektoorile, kuid üleminekul planeerivale lennule rebenes küljest üks kandepind, mis viis aparaadi purunemisele.
Mis puudutab A-4b piloteeritavat varianti, mis oli varustatud tilgakujulise kupliga piloodikabiiniga, väljalastava teliku ning täiendava reaktiivmootoriga, siis see projekt jäi väidetavalt vaid eskiisjoonisteks. 1943 aastal alustas Werner von Braun, nagu eespool märgitud, tegevust A-9/A-10 loomisel. Sellise raketiga oleks olnud võimalik teoreetiliselt tõepoolest maalähedasele orbiidile jõuda. Praktika kujunes ilmselt mõnevõrra teistsuguseks.
A-9/A-10 edasine saatus on küllaltki udune ning kutsub esile massiliselt vaidlusi. Vastavalt ühtedele allikatele jõudsid sakslased ehitada kõigest kaks või kolm A-9 mudelnäidist, mis kunagi ei lennanud, kanderakett A-10 aga jäi hoopiski paberile. Seda versiooni esitatakse kõige tihedamalt ning see on ka kõige veenvam, seda enam, et ühtki A-9/A-10 komponenti pole leitud. Teised jälle kinnitavad, et kontinentidevahelisi rakette mitte ainult ei ehitatud, vaid nad olid valmis seeriatootmiseks.
Kokku oleks justkui ehitatud kaks raketti A-9/A-10, millistest ühte planeeriti katsetada Gröönimaa pihta, teist aga operatsiooni „Elster“ läbiviimiseks.
Mis juhtus esimese eksemplariga, on teadmata, aga teise süsteemi A-9/A-10 start toimus 1945 aasta 8 jaanuaril.( Enam väidetakse selle toimumist küll 24 jaanuaril, aga kuupäevadega on selles teemas üleüldse suur segadus). Raketi pardal asus piloot, keegi Rudolf Magnus Schreder. Start toimus edukalt, kuid lennu kümnendal sekundil tundus piloodile, et rakett süttis ning ta hammustas puruks tsüankaaliumiampulli. Arvestades rakettlennukite Me-163 pilootide kibedat kogemust, võib mõista pilooti, kes ei soovinud elusalt ära põleda. Samal ajal jõudis rakett edukalt ballistilisel trajektooril kosmosesse ning kukkus seejärel juhitamatult kuskile Atlandi ookeani.
Kolmas versioon kordab osaliselt teist. Selle teooria kohaselt toimus aastatel 1943-1945 kuni 48 süsteemi A-9/A-10 starti, kusjuures 1944 aastal plahvatas stardil 16 raketti kaheksateistkümnest. Piloodid, keda ette valmistati, pidid startima modifitseeritud rakettidel A-9/A-10b. Kolmanda Reichi "kosmonautide" gruppi kuulunud Raul Straicheri, toona 30-aastase Austria-Ungari päritolu piloodi sõnul toimus peale mõningaid edukalt lõppenud piloodita süsteemide starti viimane valiktuur, mille käigus valiti välja tema ja Martin von Dulen. Valiku käigus arvestati paljude asjaoludega, alates füüsilisest vastupidavusest ning lõpetades isikliku horoskoobiga.
Esimene start von Duleniga pardal toimus 1945 aasta 18. veebruaril ning ebaõnnestus- juba lennu kolmandal minutil rakett plahvatas, jätmata piloodile vähimatki šanssi. Teine start, mis toimus 24 veebruaril, osutus edukamaks. Rakett jõudis kosmosesse, tegi tiiru ümber Maa ja laskus vette Jaapani rannikul. (Mis iseenesest tundub siiski suht ebatõenäoline, mõeldes tehnoloogilistele probleemidele, millega atmosfääri sisenedes on silmitsi seisnud nii venelased kui ka ameeriklased, esmajoones kuumenemisele). Mõistes kaotuse vältimatust, käskis Saksamaa natslik juhtkond enne taganemist õhkida kosmodroomi Wewelsburgi lähistel, A-9/A-10 kallal tehtud tööde tulemused ja joonised aga peita lossi Karpaatides, kus nende jäljed kaovad. Esimene saksa kosmonaut aga kästi hävitada kui ohtlik tunnistaja…
Straicher jäi siiski ellu ning sattus tulevase DDR territooriumile, kus pisteti tänu oma avaldustele vaimuhaiglasse. Tõsi küll, tal õnnestus lõpuks sealt välja pääseda ja Lääne-Saksamaale jõuda. Lääne press võttis tema juttu suure vaimustusega. Endine „kosmonaut“ jutustas intervjuus „Spiegelile“ järgmist:
„Vaadates kosmosest kodusele planeedile, mõistsin, kui tühiselt väikesena tundub meie „ääretu maailm“. Nüüd, kui me valdame niivõrd võimsat tehnilist potentsiaali, ei valmista erilist vaeva allutada planeet varem või hiljem ühele suurvõimule.“
Tundub, et Straicher eksis kõvasti. Tema saladuslikkuse ja romantismiga läbi imbunud tunnistused ei seleta mitmeid asjaolusid. Kui Werner von Braunil õnnestus raskeimates tingimustes luua niivõrd täiuslikku raketisüsteemi, siis miks oli silmapaistval saksa konstruktoril aastaid hiljem USAs toimetades niipalju raskusi esimese ameerika kosmonaudi saatmisega ballistilisele orbiidile. Seda enam, et et ameeriklased said endale kogu Nordhauseni allmaatehase sisseseade koos "pooltoodete" näidistega ja Sonderstabi C allprojekti V peakonstruktori von Brauniga(venelased omakorda said Ebensee allmaatehase, pluss Von Brauni asetäitjad eesotsas Helmut Grötruppiga). Ning kui edu oli nii suur, siis miks vaikis von Braun sellest ajaloolisest faktist.
Sakslased töötasid küll välja katapulteerumissüsteeme(neid paigutati sõja teisel poolel mitmetele hävitajatele nagu Me-163, Me 262, He- 280, He-219 ja Do-335,
tegu oli tänapäevastest erinevalt pneumosüsteemidega )
ning tegelesid ka suurtes kõrgustes lendavate pilootide probleemidega.
Küll aga ei andnud Straicher vastust küsimusele, kuidas sattus ta sõja lõppedes taas Saksamaale, kui tema rakett laskus ookeani kauge Jaapani ranniku lähedal. Võimalik, et Straicher lendas tõepoolest ühel Werner von Brauni loodud piloteeritaval raketil, kuid maailma esimeseks kosmonaudiks pidada pole teda vast siiski põhjust.
Läbi aegade on ilmunud ka teisi „fakte“ sakslaste kosmoselendudest. 1990 aastal teatas ameerika ajakiri „Journal“ sensatsioonist- 1990 aasta 2 aprillil maabus peale 43-aastast eemalolekut kolm saksa kosmonauti. Atlandi ookeani maandus lennuaparaat kolme ekipaažiliikmega pardal, kes olid teadmata otstarbel 1943 aastal kosmusesse saadetud(Kui ma seda lugesin, tuli hoobilt meelde kunagi nõukogude ajal noorpõlves kinos nähtud film „Lõbusad ajad Spessartis“( Herrliche Zeiten im Spessart). Need kolm olid kosmosesse saatmiseks välja valitud Adolf Hitleri poolt. Raketi start toimus Balti meres Peenemündes paiknevalt teadusliku uurimiskeskuse salajaselt polügoonilt. Vastavalt teatele kujutas kosmoselaev, millel nad maandusid, endast täiustatud raketti A-4. Laskumisel märgati neid ühe Ühendriikide laevastiku laeva pardalt ning tõsteti koos raketiga merest välja. Uudisest haarasid kinni paljud maailma uudisteagentuurid, kuigi vähesed ajakirjanikud ja lugejad vaevusid järele mõtlema, mil kombel suutsid inimesed nii pikka aega orbiidil elada ning miks laeva ei avastatud varem.
Nii või teisiti tuleb tunnistada Kolmanda riigi püüdlusi kosmosesse. Iseküsimus, kaugele nad sellel teel ikkagi jõudsid…Peale seda, kui ameeriklastel õnnestus kätte saada nii tootmine kui ka mitmed programmi juhid, toimus USAs 1945 aasta sügisel kosmosemeditsiini laboratooriumi programmi raames seitse A-4 raketi starti. Rakettide ninas oli sektsioon, kuhu sai paigutada konteinereid loomade ja taimedega, mis pärast langevarju abil maale laskusid. Samuti toimus 1946 aasta 24 oktoobril New Mexicos asuvalt White Sandsi polügoonilt raketi, mille pardale oli paigaldatud fotoaparatuur, start. Süsteem tegi pildi iga poolteise sekundi tagant, rakett tõusis 104,6 km kõrgusele.
Enne seda olid kõrgeimalt tehtud maapinna fotod pärit aerostaadilt Explorer II, mis 1935 aastal 22 km kõrguselt maapinda pildistas. Inglise teaduse ja tehnikaajaloolane Kenneth W. Gatland märgib oma raamatus, et konteinerisse võis mahutada isegi primaadi. Aga järsku isegi inimese? Järsku oligi tegu sellesama kabiiniga piloodi-kosmonaudi jaoks. Meenutagem, et kolm nädalat peale Gagarinit suborbitaalsele lennule startinud Alan Shepard
saavutas kõrguseks 187 kilomeetrit, 1962 aasta 17 juulil aga esimese „Tiivulise Astronaudi“ nimetuse pälvinud major White, kes ühena vähestest on viibinud kosmoses ilma konventsionaalse kosmoselaevata, saavutas oma X-15 kõrguseks 96 kilomeetrit.
Nii et USAs A-4 saavutatud 100 km kõrgus kvalifitseerub täiesti kosmoseks.
Trofeerakettide praktiliselt momentaalne ümbertegemine elusolendite ülessaatmiseks tundub toetavat versiooni Kolmandas Reichis toimunud mehitatud lendude kohta. See aga omakorda seletab, miks just saksa raketikonstruktorid olid need, kes tegelesid USA kõige prestiižikama kosmilise programmiga- Kuulennu omaga. Nimelt loodi kompleks „Saturn“-„Apollo“ Werner von Brauni juhtimisel endiste saksa raketikonstruktorite poolt . Sarnasest patust pole muideks vabad ka venelased. Nimelt nende kätte sattunud teadlased ja konstruktorid Helmut Götruppiga eesotsas (juhtis koos Wieze, Borinski ja Neckariga projekti A9/10) said selleks potsentsiaalseks teguriks, mis lugupeetud vene raketiteadlase Koroljovi varjus lõi ülivõimsad raketimootorid N-1 ja N-2 ja saatis Juri Gagarini kosmosesse. Muideks, siia juurdesobib hästi moment venelastest ja nende aatompommi loomisest- mida kõrgest austet isand Sporrenbergi Jakup siin foorumil juba ennegi on täheldanud- keda autasustati pidulikult Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ja Valitsuse poolt peale Venemaa esimest edukat pommikatsetust 12. augustil 1953 aastal? Ikka põliselt slaavipäraste nimedega teadlasi ja konstruktoreid… Gustav Herz, Verner Tsulis, Günther Virt, Karl Zimmer, Robert Depel, Peter Tüssen, Heinz Bose... jne. (kokku 80 põlisslaavi nime). Nemad said Tööpunalipu ordeni.
Sotsialistliku Töö Kangelase aunimetus omistati Nicolaus Rillile.
http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0%D0% ... 1%83%D1%81
Projektijuhile Manfred von Ardennele aga Stalini Preemia...seda koguni kaks korda, 1947, 1953
http://en.wikipedia.org/wiki/Manfred_von_Ardenne
http://rutube.ru/tracks/1490182.html?v= ... start=1000
http://video.mail.ru/mail/vikto_v1/22607/22896.html
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: A-9/A-10. Ehk kui kaugele natsid ikkagi jõudsid...
1944 aasta juulis saatis relvastusminister Albert Speer Hitlerile lähedase fotograafi Walter Frentzi tegema fotoreportaaži maa-alusest sõjatehasest koonduslaagris Dora, kus palavlikuliselt toimus esimese partii A-4 tüüpi rakettide komplekteerimine. Reportaaž oli ette nähtud Juhile isiklikult. Nagu kinnitatakse, avastati need unikaalsed ülesvõtted Frenzi poja poolt 1998. aastal isa vanast kohvrist, mis asus elamu pööningul.
Traagiline iroonia on selles, et maailma esimesed ballistilised raketid ehitati orjade poolt. Dora 2000 vangist elasid vabastamiseni vähem kui pooled
Vaatamata rangele järelvalvele oskasid kinnipeetavad siiski sabotaažiga tegeleda. Võimalik, et selle tõttu kaldusid paljud raketid kursilt kõrvale.
Et peituda liitlaste pommirünnakute eest, kaevusid saksa sõjatehased järjest sügavamale maasse. Antud juhul kaljupinnasesse.
Walter Frenz isiklikult. Muideks, 1939 aastal tegi ta värvilise fotoseeria Moskvast. Mida kahjuks netti pole üles pandud.
Saksa insenerid viimistlevad rakettide lennujuhtimise pulti.
Seesama.
Elektroonika montaaž.
Korpuste monteerimine.
Mootorite montaažitsehh.
Raketi mootor.
Raketi sabas asuvate juhtpindade montaaž.
Vaadates neid kaadreid, meenuvad tahes-tahtmata Hruštšovi sõnad "Me vorbime rakette nagu viinereid".
Koostamiskonveier.
Komplekteeritud rakett viiakse lõplikule testimisele.
Raketi start.
Kokku oli rakettide lahingstarte 3225. Rakendati neid põhiliselt tsiviilelanikkonna hirmutamiseks (langes ligi 2700 rahulikku elanikku, rünnati põhiliselt Inglismaa territooriumi, peamiselt Londonit).
Во избежания нарушения авторских прав разместите гиперссылку на оригинал статьи: http://topwar.ru/12731-rakety-dlya-tret ... odney.html
Traagiline iroonia on selles, et maailma esimesed ballistilised raketid ehitati orjade poolt. Dora 2000 vangist elasid vabastamiseni vähem kui pooled
Vaatamata rangele järelvalvele oskasid kinnipeetavad siiski sabotaažiga tegeleda. Võimalik, et selle tõttu kaldusid paljud raketid kursilt kõrvale.
Et peituda liitlaste pommirünnakute eest, kaevusid saksa sõjatehased järjest sügavamale maasse. Antud juhul kaljupinnasesse.
Walter Frenz isiklikult. Muideks, 1939 aastal tegi ta värvilise fotoseeria Moskvast. Mida kahjuks netti pole üles pandud.
Saksa insenerid viimistlevad rakettide lennujuhtimise pulti.
Seesama.
Elektroonika montaaž.
Korpuste monteerimine.
Mootorite montaažitsehh.
Raketi mootor.
Raketi sabas asuvate juhtpindade montaaž.
Vaadates neid kaadreid, meenuvad tahes-tahtmata Hruštšovi sõnad "Me vorbime rakette nagu viinereid".
Koostamiskonveier.
Komplekteeritud rakett viiakse lõplikule testimisele.
Raketi start.
Kokku oli rakettide lahingstarte 3225. Rakendati neid põhiliselt tsiviilelanikkonna hirmutamiseks (langes ligi 2700 rahulikku elanikku, rünnati põhiliselt Inglismaa territooriumi, peamiselt Londonit).
Во избежания нарушения авторских прав разместите гиперссылку на оригинал статьи: http://topwar.ru/12731-rakety-dlya-tret ... odney.html
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: A-9/A-10. Ehk kui kaugele natsid ikkagi jõudsid...
Usedomi saarel on olemas ka muuseum. Millest saab pildigaleriid vaadata sellisel aadressil:
http://users.livejournal.com/___lin___/197714.html
http://users.livejournal.com/___lin___/197714.html
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: A-9/A-10. Ehk kui kaugele natsid ikkagi jõudsid...
Pildigaleriid vaadates sai taas kinnitust mõte, et oli väga hea, et need kaks hullu (natsid ja kommud) end II mm vältel maha peksid. Need numbritega riietused on asjad, mida Solšenitsõn kirjeldab Ivan Denissovitši kümnes päevas. Gulagi Arhipelaagi raamatus väidab ta numbrisüsteemi olevat sõjajärgse leiutise. Ilmselt siis mitte leiutise, vaid natsidelt kopeeritud. Vangid olevat seda numbrindust eriliselt vihanud. Venelastel, tõsi, see ei juurutunud eriliselt, ilmselt vene hing ei võtnud seda lihtsalt vastu.
Üsna kindel võib olla, et sakslaste võidu puhul ei oleks võitnud mitte sakslased vaid natsi-totalitarism ning midagi head sealt eestlastele ei oleks tulnud. Aga see aaria-teema on juba kusagile mujale.
Üsna kindel võib olla, et sakslaste võidu puhul ei oleks võitnud mitte sakslased vaid natsi-totalitarism ning midagi head sealt eestlastele ei oleks tulnud. Aga see aaria-teema on juba kusagile mujale.
elame idiootide ajastul
Re: A-9/A-10. Ehk kui kaugele natsid ikkagi jõudsid...
Elusuuruses V-1( ei saa katsuda, lae all ripub) ja V-2 (saab katsuda!)
on Londonis IWM-s (tasuta)
V-1 koos stardiseadmega on Duxfordi öhujöudude muuseumis, mingi roogitud öppe-V1-e näeb ka Hendonis RAF muuseumis(Tasuta)
Jätke nädalavahetuseks ämma poole minematta ja käige Londonis, Norwegian.com-l on suur allahindlus ja 70 euroga saab Londoni ja tagasi!
http://www.norwegian.com/fi/lento/matka ... Recipients
on Londonis IWM-s (tasuta)
V-1 koos stardiseadmega on Duxfordi öhujöudude muuseumis, mingi roogitud öppe-V1-e näeb ka Hendonis RAF muuseumis(Tasuta)
Jätke nädalavahetuseks ämma poole minematta ja käige Londonis, Norwegian.com-l on suur allahindlus ja 70 euroga saab Londoni ja tagasi!
http://www.norwegian.com/fi/lento/matka ... Recipients
- Manused
-
Re: A-9/A-10. Ehk kui kaugele natsid ikkagi jõudsid...
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
-
Prinz Eugen
- Liige
- Postitusi: 400
- Liitunud: 26 Aug, 2005 19:51
- Asukoht: Tallinn
- Kontakt:
Re: A-9/A-10. Ehk kui kaugele natsid ikkagi jõudsid...
Raamat, millest katkend võeti, jõuab homme poodidesse müügile.
https://www.rahvaraamat.ee/p/hitleri-im ... 9949976843#
Sisukord on selline,
ehk siis käegakatsutavatest asjadest ulmelisemateni.
Sissejuhatus. Suur-Saksamaa reaalsed ja kujuteldavad relvad
I osa – KAS NEED OLID TÕESTI SAKSA UUED RELVAD?
Sturmgewehr
Tankirusikas ja ahjutoru
Väiksemad rakettrelvad ja muu kraam
Supertankid Königstiger, Maus ja E-100
„Kõrgsurvepump“ ehk ülikahur V3
Imeallveelaevad XXI ja XXIII
II osa – HÜPE TULEVIKKU. RAKETID JA REAKTIIVLENNUKID
Õhusõda Euroopas
Saksa reaktiivlennukid
Tiibrakett V1
Ballistiline rakett V2
Kuidas pommitada New Yorki? Amerika Bomber ja kontinentidevaheline rakett A9/A10
III osa – REAALSUS VÕI FANTAASIA?
Hitleri põgenemine?
Päikesekahur, Die Glocke ja muud head ideed
Aatomipomm
Baasid Antarktikas
Natsi-UFOd ehk lendavad taldrikud
Kokkuvõtteks. Piir reaalsuse ja fantaasia vahel on ähmane
https://www.rahvaraamat.ee/p/hitleri-im ... 9949976843#
Sisukord on selline,
ehk siis käegakatsutavatest asjadest ulmelisemateni.
Sissejuhatus. Suur-Saksamaa reaalsed ja kujuteldavad relvad
I osa – KAS NEED OLID TÕESTI SAKSA UUED RELVAD?
Sturmgewehr
Tankirusikas ja ahjutoru
Väiksemad rakettrelvad ja muu kraam
Supertankid Königstiger, Maus ja E-100
„Kõrgsurvepump“ ehk ülikahur V3
Imeallveelaevad XXI ja XXIII
II osa – HÜPE TULEVIKKU. RAKETID JA REAKTIIVLENNUKID
Õhusõda Euroopas
Saksa reaktiivlennukid
Tiibrakett V1
Ballistiline rakett V2
Kuidas pommitada New Yorki? Amerika Bomber ja kontinentidevaheline rakett A9/A10
III osa – REAALSUS VÕI FANTAASIA?
Hitleri põgenemine?
Päikesekahur, Die Glocke ja muud head ideed
Aatomipomm
Baasid Antarktikas
Natsi-UFOd ehk lendavad taldrikud
Kokkuvõtteks. Piir reaalsuse ja fantaasia vahel on ähmane
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist