William Tomingas - Mälestused

[oleeg]

Isand nuhk.Albert on ette võtnud tõeliselt titaanliku töö, müts maha... Arvestades asjaolu, et raamatus on pisut üle 740 lk ja hetkel oled jõunud 72 keskele... võtab pea pool aastat

Oleksid võinud märkida, et tegemist on:
William Tomingas
Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis
Olion 1992
https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?27841

Iseenesest pooldan kahe käega sellist elektroonilist lugemist

terv
o

[nuhk.Albert]

Ega see asi nii hull ka ei ole! „Mälestused“ ju peaaegu läbi, mingi viiskümmend lehekülge vaid jäänud.
Kümme (üheksa?) aastat varem kirjutatud „Vaikiv ajastu Eestis“ on stiililt hoopis teine raamat, keskendub poliitilisele võimuvõitlusele ja eriti Pätsi sigadustele. Kuna autor püüab igat väidet kinnitada algallikatest võetud infoga, siis on ohtralt väljavõtteid stenogrammidest, ajalehtedest ja seadustest. See kõik nõuab kaasa mõtlemist ning süvenemist, raamat on huvitav ja hariv, kuid sellevõrra ka raskemini loetav.
Kui jaksu-viitsimist jätkub, siis vähemalt mõned lõigud üritan siia foorumisse pastitada. Niiöelda piltlikuks näiteks - kaheksakümmend aastat on möödunud ja mitte sittagi ei ole muutunud...


.........................................................................................................


Nevskil oli ka omapäraseid vaatamisväärsusi, nagu keiserlik Aleksandri draamateater Katariina Suure ausambaga. Selle esisel Anitškovi palee, Anitškovi sild nelja suuredimensioonilise skulptuuriga, Kaasani kirik laiakaarelise kolonnaadiga, Filippovi teemaja, Jelissejevi gastronoomiakauplus. Kohvikuid Petrogradis ei tuntud, neid asendasid sama populaarsusega teemajad (tšainaja). Filippovi juures oli määratu suur lett, millele asetatud rikkalik valik kookidest ja küpsistest, mis kvaliteedilt ei jäänud maha Tallinna Georg Stude omadest. Leti taga seisis valgest metallist sein, sealt võeti välja pannidel kuume pirukaid täitega, mille valikut võis lugeda seinale väljapandud suure kirjaga kataloogis. Valik ulatus mitmekümnele sordile. Pirukas maksis 5 kopikat, maitses võrratult hea. Filippov oli populaarne paik üliõpilaste juures. Seal määrati kohtamisi südamedaamidega. Jelissejevi silmapaistva ehitusviisiga suur maja seisis Nevski ja Sadovaja nurgal, Avaliku Raamatukogu (publitsehnaja bibiioteka) uhke hoone vastas. Nevski ja Sadovaja ristlemiskohta loeti linna keskpunktiks, nii nagu selleks peetakse Times Square'i New Yorgis. Jelissejevi maja kogu alumine kord oli kaupluse all, mille suurernõõdulised vaateaknad võlusid väljapanekutega, mis ajasid suu vett jooksma. Ei olnud juustusorti, mida Jelissejevi juures ei saanud osta, kaupluses oli müügil Pate de foie gras de Strasbourg (hanemaksapasteet Strasbourgist), samuti langouste de Hamburg (merevähk Hamburgist), suitsetatud kala igas võimalikus valikus, balyk, semga, hall ja must kaaviar ja lugematud muud delikatessid, kaasa arvatud Revelskija kiljki (Tallinna kilud). Jelissejevi veinide nimekiri oli vististi sama täiuslik kui kaubamaja Kempinski oma Berliinis. Ei mäleta, et Jelissejevi hinnad oleksid olnud hirmuäratavad. Käisin minagi seal Demini kilu ja muud lemmiktoitu ostmas. Eriti ilus oli Nevski talveõhtul. Kõrged poogenlambid panid lume helendama ja sädelema. Heledasti valgustatud vaateaknad tegid rahva kõnniteedel heatujuliseks. Nad helkisid kui ilutulestiku girlandid piki tänavat. Ilutulestiku pilti täiendasid veel liikuvad kirevalt säravad tuled keset tänavat. Need olid mitmevärvilised signaaltuled trammivagunitel, mis jooksid tihedas vooris kahel paaril roobastel. See kõik oli varematel aegadel, kui elasin Petrogradis ja olin hakanud kodunema selle linnaga.
Sõites trammil alla mööda Nevskit, mõlgutasin mineviku mälestusi. Küsisin konduktorilt, kas on lahti mõni restoran, söökla või tšainaja?
Vastas: «Ei. See oli varem. Nüüd on avalikeks söögikohtadeks vaid kommunaalköögid.»
Kommunaalköögid, ühte neist olime juba näinud — brrr. Nägime ikka ja ikka lumemägesid, lagunemas majasid, kinnilöödud vitriine, suitsevaid majaaknaid. Pilt Nevskil mõjus minule kurvemalt kui hädaline olukord teisal, sest mind vaevas võrdlus selle Uhke tänava väljanägemisega varem. Ronisime trammilt maha kohal, mida varem nimetati Dvortsovaja Arka, nüüd aga oli tal uus nimi. Konduktorilt kuulsin, et Nevski uus nimi on Prospekt 26 oktjabrja. See oli oktoobrirevolutsiooni daatum. Läbistasime arki, tahtsin näidata Ryanile talvepaleed ja sama kuulsat Ermitaaži. Mõlemad seisid tervetena, aga kinnilöödud akendega olukorras, mis nõudis hädaliselt remonti. Selle kena välimusega hiiglahoone ehitas arhitekt Rastrelli, sama itaallane, kes püstitas Kadrioru lossi Tallinnas. Suures poolkaares teisel pool paleeplatsi seisev kindralstaabi hoone naelutatud akendega mõjus kui pime, ilma silmadeta, sind haarata tahtev monstrum. Nimetasin Ryanile, et Ermitaaž oli varem panipaigaks, suurele, võib-olla ühele maailma suurimale kollektsioonile kunstiaardeist, nii esemete kui maalide näol, mille koguväärtus on hindamata, kindlasti üle 100 miljoni dollari. Ameeriklase silmad lõid elavaks sellist summat kuuldes. Küsis: «Ei tea, mis neist väärtustest nüüd on saanud?» «Ei tea,» vastasin.
Käisime veel vaatamas Peetri ausammast Neeva kaldal (ristitud Puškini poolt Mednõi Vsadnik (vaskratsur). Tagasiteele asusime jalgsi mööda Nevskit, et lähemalt tutvuneda Petrogradi elanikega. Ei tihanud kõnetada kedagi, ainult vaatasime. Viletsalt riietatute kõrval kohtasime ka üksikuid heades palitutes, isegi kasukates kõndivaid inimesi. Kaasani kirik, kuhu katsetasime minna, oli suletud. Selle ees seisis tänavakell. Kohkusime, sest selle osut näitas 2, samal ajal kui meie mõlema kellad olid 12. Meie rong pidi väljuma jaamast kell 4.
Et aega oli jäänud väheseks, otsustasin võtta voorimehe. Kui hakkasin temale pakkuma dollarit, raputas voorimees pead — ei, seda raha tema ei tunne ega taha. Tahab 200 rubla sõidu eest Nikolai jaama. Kauplemise ajal kerkis minu kõrvale karakullikraega palitus kogu. «Annan dollari eest 200 rubla,» ütles ta kärmesti, võttis taskust rahapuntra, hakkas sealt kiiresti lugema pangatähti.
Näitasin rahapabereid voorimehele: «Kas see on õige raha, mida tahate?»
«Jah, barin.»
Aga enne kui dollari andsin tänavapankurile, kauplesin: «500 rubla.»
Leppisime kokku 400 rubla peale, nii et meile jäi 200 rubla taskurahaks. Sõitsime aeglaselt ja vaevaliselt mööda künklist teed. Tegin märkuse meie sõidutaja hobuse kohta.
«Jah,» ohkas mees «Kauaks mul teda enam ei ole. Mul pole temale süüa anda. Ja kust võtta loomale toitu, kui inimestel ei ole.» Ja just kui voorimees Tšehhovi jutus, kes katsus oma südant puistata oma sõitjatele, pöördus ta pukis meie poole ja rääkis sellest, mis teda vaevas. Ütles: «Nad lubasid meile, talumeestele, et saame peremeesteks omaenda maatükil, töölistele, et saavad peremeesteks neile omanduseks antud tehastes. Jumal ise saab neid nuhtlema nende hirmsa valetamise eest. Seda palume kõik, et Jumal neid nuhtleks. Jah, ja et nad kärvaks, parem täna kui homme. Räägin teile usalduslikult. Kui mind kinni pidasite, arvasin, et olete tšekistid, kes muu käib nii hästi riides kui nemad. Aga kui pakkusite võõrast raha ja lasksite end petta juudi spekulandist, nägin, et olete välismaalased, seda ka teie käitumisest.
Nad räägivad, et kogu maailmas on kommunism. Aga nüüd näen teie varal, et nad ka selles asjas valetavad.»
Olime jõudnud jaama ette, mees tõmbas lahti saaniteki, et meid välja lasta. Voorimees lausus siis: «Proštšaite barin! Ütelge, nii kui Jumala ees, kas teie maal on kommunism?»
Vastasin: «Ei ole. Jumala eest. Ei minu maal ega mu sõbra maal.» Haleduse impulsist aetuna andsin voorimehele need 200 rubla, mis olid jäänud tasku. «Na tsai (jootrahaks),» ütlesin.
«Jumal õnnistagu teid,» hõikas voorimees meile järele. Nikolai jaam oli suurim Petrogradi mitmest raudteejaamast. Nikolai raudtee, mis ühendas Petrogradi Moskvaga, oli Venemaa tuiksoon. Vastavalt raudtee tähtsusele olid jaamaruumid mitte ainult suuremad teistest, vaid ka uhkemad. Aga kui sisse astusin, nägin kohe, et kõik uhkus oli läinud. Ooteruumid olid räpased, seinte ääres magasid mudasel kivipõrandal suurtes kobarates inimesed, mehed ja naised. Õhus oli higi ja mahorka hais, sellega segunes hapukapsasupi lõhn, sest ka siin oli käimas kommunaalköök.
Teinud väikese ringkäigu, siirdusime supisaba juurde. Seekord ei olnud Ryanil enam soovi võtta söögiproovi, ta tahtis teha fotoülesvõtet. Ta tegi üldpildi sabasseisjatest ja veel ühest isuga söövast läkiläkiga habemikust, kes talle poseeris meeleldi. Sooritanud pildistamised, tahtsime edasi astuda, aga juhtus midagi ootamatut. Meid peatasid kättpidi kaks nahkkuues meest, üks neist ütles järsult: «Kriminaalpolitsei, teie isikutunnistused.»
Minul polnud kunagi kombeks passi taskus kanda, ka hilisematel aegadel mitte, Gukovskilt saadud vägeva tunnistuse oli minult võtnud hommikul Lorenz. Vastasin, et minul dokumenti ei ole ja mu kaaslasel ka ei ole.
«Väga paha lugu,» lausus meie kimbutaja. «Jälitasime teid. Nägime, kuidas müütasite valuutat. Nüüd tegite siin avalikus kohas päevapilte. See on keelatud. Olete areteeritud, tulge kaasa.»
Meid talutati minut või kauem eemale rahvaga täidetud ruumidest kuhugile kõrvalisesse kohta. Tuba oli jaotatud puuvõrega, mille taga istus nahka riietatud mees, suits suus, sonimüts kuklas. Teised samuti riietatud, seisid seina ääres. Meie kinnivõtjad asetasid meid võre äärde, raporteerisid: «Ilma dokumentideta. Spekulandid või välismaa agendid. Areteerisime nad jaama ooteruumis. »
«Hästi,» ütles sonimüts. «Küll me otsa peale saame, mis kahjurid või vaenlased need vennad on.»
Pöördudes meie poole, alustas ta ülekuulamist mokeeriva viisakusega: «Tere-tere, jumalalinnud. Ehk ütlete mulle kes olete, kui teil nimi, aadress ja amet veel meeles seisab?»
Vastasin, et olen Eesti diplomaatilise delegatsiooni sekretär, kes sõidab Moskvasse nõukogu valitsuse külalisena. Kaaslane on Ameerika Punase Risti esindaja, vene keelt ei kõnele.
«Ja dokumente kummalgi ei ole?»
«Ei.»
«Soo. Ja kes võib tõendada, et olete diplomaadid, nii kui ütlete?»
«Komissar Abram Lorenz.»
«Ja mis ametmees see komissar on ja kus ta asub, siin või välismaal?»
«Petrogradis, Balti jaamas.»
«Meil käib sinna telefon. Saame kohe kuulda, kas Lorenz on elus isik või ka mõni muinasjutudiplomaat.»
Sonimüts telefoneeris tasase häälega. Ütles: «Lorenzit ei ole, mindi otsima. Aga pole viga, küll me saame otsapeale, mis firma diplomaadid te olete. Oodake!»
Istet meile ei pakutud. Seisime, ootasime. Tuppa toodi veel üks vahialune, kõhetu väikese kasvuga talumees. Ta seletas sonimütsile — olen süütu. Mul oli linnaluba, kolhoosi esimehe enda poolt, pitsatiga ja puha. See varastati mul tee peal ära. Jumala eest mul oli luba.
«Valetad!» käratas mehikesele sonimüts. «Te litsute linna kui lutikad. Ilma loata, meil ei ole teid kuhugile panna.»
«Mul oli luba, uskuge.»
«Valetad, närukael. Ma näen sinust läbi ja kaks küünart sinu alla.»
«Halastage, seltsimees.»
«Ma pole seltsimees niisugusele närule.»
«Andestage, isand.»
«Kust sa siia tulid?»
«Meie oleme Vologda kandist.»
«Hästi. Ma sind kinni ei pane. Varsti läheb Arhangelski rong. Saadame su tapiga tagasi. Aga enne anname sulle õppetunni, et sul kaoks isu linna kippuda. Burljuk! Sinjuga! Töötage ta kallal veidi!»
Kaks röövlinäoga raskekaalumaadleja tüüpi astusid seina äärest ette, võtsid talumehe käsile. Alguses pildusid nad teda kui palli omavahel edasi-tagasi. Siis asuti peksmisele. See oli toores, metsik. Peksti peamiselt pähe, mehe nägu läks varsti veriseks. Kui nende ohver kukkus, jätkasid peksjad oma tööd jalgadega.
Sonimüts lõi käega. «Aitab. Koristage ta ära.» Talumees lohistati uksest välja.
Ei saanud end pidada vaos, ägestusin: «Teil peaks olema häbi olla nii ebainimlik omaenda maa lihtsameelse kodaniku vastu.»
Sonimüts kärgatas: «Olge vait. Ärge segage end sinna, kus teid ei vajata. Teie mõlema asi on veel selgitamata. Seepärast on teil veel lisapõhjus olla vagusi.»
Viimati tuli Lorenz. Juba uksel avaldas ta imestust: «Tohoo, kuidas teie siia saite?»
Vastasin: «Siin on ugolovnõi rozõsk. Oleme mõlemad areteeritud.»
«Eksite. Siin on raudteeosakonna tšeka. Milles teid süüdistatakse?»
«Küsige sellelt sonimütsiga ülemuselt.»
Ülem teretas Lorenzit kui vana tuttavat: «Aa, tovarištš Lorenz. Ma aimasin kohe, et need isikud valetavad, kui ütlesid, et Lorenz on Balti jaamas. See ei saanud olla võimalik, sest teadsin, et töötate eriosakonnas Ljubjankal, kus teid alles nägin veel nädal aega tagasi.»
«Väga lihtne, tovarištš, komandirovka. Sain ülesande võtta piiril vastu ja tuua keskusesse diplomaatilise delegatsiooni. Need kaks kuuluvad selle hulka. Andke nad mulle välja.»
«Oodake, oodake. Nii lihtsalt see ei lähe. Ma pean enne tegema protokolli. Meil on küllaldaselt tõendeid nende vastu — valuutaga spekuleerimine, tähtsa liiklussõlme päevapildistamine. Ahaa!»
«Ah, jätke, seltsimees. Asi ei ole vaeva väärt. Norimisest nende vastu ei tule midagi välja. Näete, missugune paber neil on. Andke nad mulle välja.»
«Hea küll, aga pidage meeles, tovarištš Lorenz, teie vastutate kogu asja eest.»
Mõlemad tšekistid andsid üksteisele kätt lahkumisel. Nii saime tulema. Lorenz viis meid otseteed vagunisse, mis oli juba toodud Nikolai jaama ja haagitud Moskva rongi külge. Tegin esimees Seljamaale teatavaks vahejuhtumi, millesse olin sattunud koos Ryaniga, kus tuli ilmsiks, et Lorenz, meie saatja ja hoolitseja, oli tšekist. Hoiatasin Seljamaad olla ettevaatlik temaga. Seljamaa manitses mind, et ma vaataks ette, et enam ei leiaks aset vahejuhtumeid vene võimudega.
Et oli aega ärasõiduni, kõndisin perroonil piki rongi, vedurist kuni viimase vagunini. Nägin, et rong oli rahvast tulvil. Ka meie vagunitesse tuli enne ärasõitu reisijaid juurde. Nende mahutamiseks tuli teha ümberpaigutusi meie inimestega, et teha vabaks üks kupee ajakirjanike vagunis ja kaks kupeed meie vagunis. Juurdetulnukad olid mehed püssidega, riietatud musta nahka. Komissar Lorenz seletas meile, et püssimehed sõidavad kaasa meie kaitseks.
Kui olime juba täiel sõidul, tegin käigu naabervagunisse. Nägin, ühte kupeesse oli kogunenud pooltosinat võõraid nägusid. Neile pidas Lorenz kätega veheldes kõnet — sulaselges inglise keeles. Kõnehoos, seljaga minu poole, ei märganud ta mind kupee uksel.
Astusin sisse, koputasin talle õlale: «Vabandage segamise eest. Aga minus võttis võimust soov teid õnnitleda, et olete üheainsa päevaga ära õppinud inglise keele. Alles eile ütlesite mulle, et teie seda keelt ei räägi.»

[nuhk.Albert]

Lorenz lahkus sõnalausumata. Jäänud ilma Lorenzita, selgus, et võõrad on norra ametiühingute delegatsioon Kristianiast, teel Moskvasse rahvusvahelisele kongressile. Siis leidsin, et võimumeeste komisjon, kellega mul oli olnud kõnelemine Jamburgis, oli Petrogradis maha jäänud. Nende kupeedesse olid asunud norralased. Nahkkuuemehed kedagi ei tülitanud, istusid omaette, suitsetasid mahorkat.
Hilisõhtul peatus rong Bologoje jaamas, mis on üks Nikolai raudtee suuremaid. Olin end oma kupees juba valmistanud ööks. Pikutasin, lugesin raamatut. Äkki algas väljas laskmine. Esiteks üksikud paugud, siis pidev püssiragin. Võtsn palitu ümber, jooksin vaguni uksele. Perroon lainetas inimmerest, nii kaugele kui silm ulatus. Meie kaitsemeeskond seisis rivis meie vaguni ees, paugutas püsse õhku. Ärritatud rahvas karjus sajatusi, liikus lainena meie poole, taganes jälle paanikas. Vaatasin seda edasi-tagasi massilist voogamist, küsisin seletust mu kõrval seisvalt magamisvaguni juhilt, kes kandis edasi rahvusvahelise magamisvagunite seltsi ametiriietust.
Ta ütles: «Need mitu- ja mitusada inimest, kellele kõigile oli müüdud sõidupiletid, on rongi peale oodanud päev, kaks, võibolla enam. Rong väljus Petrogradist täiskiilutult, vaguneid on vedurile taha pandud viimase vedamise võimaluseni. Rongid käivad harva. Järgmine sõidab siit läbi alles homme. Sellest keegi ei hooli ega räägi, et rongid jäävad hiljaks tundide viisi. Peamureks on kõigile, et kuidagi pärale jõuda. Inimesed on viidud meeleheitele, näete ise.»
Laskmine kestis mitu minutit. Oli hetki, kus tuli karta, et rahvas saab jagu püssimeestest. Kuigi selle tagajärjed oleksid võinud osutuda meile ohtlikuks, olin südames õnnetute inimeste poolt, kes pidid jääma edasi ootama külma käes oma õiguse peale rongile pääseda, sest neil olid piletid. Kui enne rongi liikumahakkamist meie kaitsemeeskond oli astunud vagunitesse, puhkes valla tormijooks. Inimesed püüdsid sisse murda vaguniustest. Seesolijad tõrjusid neid tagasi käte-jalgadega. Võitlus jätkus ka siis, kui rong juba liikus. Inimeste kobarad pudenesid treppidelt, meie kaitsjad kes sissekippujaid olid tõrjunud püssipäradega, sulgesid vaguniukse, ütlesid: «Saime seekord kergesti tulema.»
Ryan, kes oli alarmeeritud nagu kõik teised, tuli minu kupeesse, et selgitust saada. Kui olin talle rääkinud põhjuse, mispärast rahvast hirmutati püssipaukudega, meenutasin: «Nägite oma silmaga politseijaoskonnas Petrogradis, kuidas kommunistlik võim kohtleb oma kodanikke. Mees, keda peksti, ei olnud ei kapitalist ega pursui, vaid talumees. Pidage seejuures meeles, et kommunistid kutsuvad Venemaad tööliste ja talumeeste vabariigiks. Nüüd näete jälle, kuidas olukord selles proletaarlaste vabariigis on. Meie sõidame luksuslikult — soojas vagunis, üks inimene kupees. Väljas jaamaperroonil külmetavad nõukogudemaa kodanikud, oodates uskumatult kaua rongile pääsu. Neid peletatakse laskmisega ja tõrjutakse püssipäradega. Kuidas see kõik teile meeldib? Kas sümpatiseerite edasi kommunismile?»
Ryan seletas, et sellel mida näeme, ei ole midagi ühist kommunistliku õpetusega. Need on raskused, mis on möödaminevad. Ka ameerika ja prantsuse revolutsioonides tuli nende arenemisteel ette vajadusi valitseda mitte siidkinnastega. Ometi on nende revolutsioonide tähtsus inimkonnale salgamatult suur. Nii on ka vene revolutsiooniga. Tuleb vaid anda aega revolutsiooni tegijatele, kommunistidele, rakendada ellu marksismi ja kommunismi teooriat, ratsionaliseerida selle praktilist käsitlemist. Mõne aasta möödumisel, ütleme, kümne aasta pärast, võib maailm imetleda kommunistliku riigikorra kõrgeid saavutusi kõigil ühiskondlikel aladel. Küll te näete.
Küsisin Ryanilt, kuidas ta juba praegu, tundes Venemaad nii vähe ja olles näinud ebameeldivaid raskestiseletatavaid ebademokraatlikke nähteid, teab ennustada nii kindlasti nõukogude süsteemi kõrgete saavutuste ilmsikstulekut?
Ameeriklane vastas: «Olen kindel, et kommunistliku riigikorra paremust saab tunnistama kogu maailm. Ja seda veel meie eluajal. Küll te näete, pidage meeles, mis ma teile ennustasin.»
Olen pidanud meeles Ryani sõnu. Hiljem kohtasin elus veel teisi «Ryaneid», mitte üksi poliitiliselt parandamatult naiivsete ameeriklaste hulgas. Olen imestanud, et selliseid inimesi on nii palju. Tõele au andes, olen aga ka imestanud, et minu eluajal Venemaa on tõusnud nii vägevaks ja maailmapoliitikat määravaks impeeriumiks, mida ta varematel tsaariaegadel ei olnud, ei suuruselt ega mõjuvõimult. On see tunnistus kommunismi voorustest ja nõukogude režiimivormi üleolekust võrreldes teistlaadi riigikordadega? Ei. On ekslik lugeda kommunismi isaks Karl Marxi. Tõsi, see habemepuhmas, krooniliste paisete all kannatav, kogu maailma oma hädades süüdistav, talumatult halva iseloomuga emigrant koostas rea teoreetilisi targutusi, mis olid rajatud 19. sajandi olukordadele. Kommunismi lõi tegelikult Lenin, andes sellele praktilise vormi esimese sotsialistliku nõukogude riigi rajamisega. Valitsusvõimu selles riigis ehitas Lenin sellistele alusmüüridele nagu vale, pettus, terror, diktatuur. Teoreetilises kirjanduses esinevad mõisted proletariaadi diktatuur, partei diktatuur lihtsustas ja koondas ta üheks — isiku diktatuur. Lenini poolt alustatud üheisiku diktatuuri jätkasid tema järglased, diktaatorid. Ka tänapäev kestab isiku diktatuur N. Venes edasi ja tundub, et see moodustab orgaanilise osa kommunistlikust riigivormist. Muide, kommunistid ise seletavad, et kommunistlik riik pole veel saabunud, see mis käimas on, on sotsialism, eelstaadium kommunismile. Kommunistlikus riigis, kui see kord tuleb, on valitsusvõim absoluutselt elimineeritud. Kommunism pole inimkonnale näidanud mingeid õilsaid voorusi — ta eitab demokraatiat, inimõigusi, pragmaatilist moraali, õhutab vaenu inimeste ja rahvaste vahel.
Pidanud kogu suve 1939 läbirääkimisi kolmikliidu ja sõjalise lepingu loomiseks Briti ja Prantsusmaaga, sülgas Stalin äkki näkku oma partneritele, sõlmis sõpruslepingu Hitleriga, kelle vastu plaanitsetud Vene-Briti-Prantsuse liiduleping pidi olema sihitud. Seega andis Stalin teadlikult Hitlerile võimaluse alustada sõda, s.o. konspireeris Hitleriga II maailmasõja alustamist, mis oli üheks süüdistuspunktiks Nürnbergi sõjasüüdlaste protsessil. Hitlerit ei saanud vastutusele võtta, sest ta oli protsessi pidamise ajal surnud. Aga mispärast ei võetud vastutusele Stalin, kes sel ajal oli hea tervise juures? Küllap vist seepärast, et niipea kui Hitler ründas oma lepingukaaslast 1941. a., Winston Churchill pühkis näolt Stalinilt saadud sülje, ruttas sellele sõjakurjategijale abi pakkuma, temaga lepingut sõlmima. «Lepingut kas või vanakuradi vanaemaga,» ütles Churchill ise, see ebakindlate moraalsete põhimõtetega riigimees. Tema ja lühinägelik või pimedusega löödud ameeriklane Roosevelt kiskusid karvupidi Stalini välja tõsisest lüüasaamise ohust. See samariitlase tegu läks üksi Ameerikale maksma 12 miljardit dollarit. Lepingu järele pidi N. Vene maksma tasu saadud abi eest. Seni on Ameerika antud abi arvel saanud tasuna N. Venelt vaid sõimu. Pärast sõja lõppu osati peamiselt Roosevelti poolt Stalinile kätte mängida pool Euroopat. See ja veel teised andeksandmatud vead lääneriikide juhtide poolt tegid N. Vene vägevaks, mitte kommunism. Kommunism on nüüd, kus N. Vene on upitatud ennenägematule kõrgusele, muutunud egiptuse nuhtluseks inimkonnale, ähvardab maailma aatomisõjaga. Ameerika, kes on peamine süüdlane N. Vene tõstmises tema suurele võimule, hakkab juba tundma omal nahal tema poolt konstrueeritud Frankensteini ohtu. Relvade võidujooks osutub temale juba raskeks, samuti on tõusnud temale kalliks ameeriklaste inimohvrid, mis toodud Frankensteinile Koreas ja Vietnamis. Need mõtted said minus alguse jutlemisel kommunismile sümpatiseeriva kõrge ameerika ametikandja kolonel Ryaniga öösel Moskva poole kihutavas rongis. Kohtaksin ma Ryanit täna, pärast N. Vene riigi 51. aastapäeva, oleks mul esitada rohkem vastuväiteid ta kommunismi pooldavatele vaadetele, kui mul neid oli tol ööl.


ELAMUSED MOSKVAS


Jõudsime Puna-Vene pealinna hommikul. Jaamas polnud mingit protokollipärast vastuvõttu. Autodesse paigutamisel lahutas Lorenz sikud lammastest. Ta seletas, et ratifitseerimiskomisjoni liikmed sõidutatakse valitsuse poolt määratud villasse. Kõik teised kaasareisijad viiakse hotelli. Meile asupaigaks antud villa (osobnjak) asus Povarskoi tänaval. See oli kuulunud Venemaa puuvillakuningale Zacharias Schlossbergile. Üksvahe oli selles elanud Joffe. Maja oli kahekordne, ruumika keldrikorraga, kus asusid keskküte, köök, teenijate toad. Maja sissekäigu uks viis vestibüüli marmortrepiga, malahhiitkiviga kaetud kolonnidega. Vestibüül oli suur, kaminaga, üleni parkettpõrandat katva pärsia vaibaga. Teisele korrale tõusev trepp oli jälle marmorist, vask keppidega astmetele kinnitatud purpurvaibaga. Alumisel korral asus söögituba, selle kõrval talveaed. Eraldi sissekäiguga vestibüülist töötuba (study), mille rahva mahutamisel Seljamaa andis mulle minu heameeleks. Teisel korral oli võõrastetuba, magamistoad, eluruumid, kaks vannituba, sügavasti põrandasse lastud marmorvannidega. Kõikjal olid seinad siidtapeediga, neil rippusid kallihinnalised maalid. Maalidest, pronksskulptuuridest, laudadel leiduvatest bric ä brac esemetest, portselanist jm. oli näha, et maja endisel omanikul oli peale rikkuse ka veel kunstimaitset.
Komissar Lorenz lõi oma laagri lahti keldris, kus meie tulekul juba elas mees- ja naisteenijaskond. Keldrisse tuli sisse meie päralejõudmise päeval relvastatud salk, meile juba tuttavaks saanud nahkmundris.
Minule antud tuba oli väga kodune ja mugav, tumepunases hoitud joonega, vaibas, tapeedis, pehmes safiannahast mööblis. Seinal oli suur Levitani kevadmaastik. Üks sein oli täielikult massiivse tumedast tammest raamatukapi all. Seal sorides leidsin tunnuseid, et majas oli elanud Adolf Joffe. Jäin oma toaga väga rahule. Samuti olid rahuldatud majutamisega teised komisjoni inimesed. Pidanud nõu Seljamaaga, sõitsin Lorenziga välisministeeriumi, mida kutsuti narkominodel (narodnõi kommissariat inostrannõh del). Märkasin, et nõukogude valitsus oli muude uuenduste kõrval — nagu meetrisüsteem, uus kalender, õigekirjutamise lihtsustamine — ette võtnud vene keele vägistamise sõnade, peamiselt ametnimede lühendamisega. Selle uuenduse, mida ei saa pidada õnnelikuks, võtsid hiljem üle mõned teised riigid, näiteks Hitleri-Saksamaa. Narkominodelis läksin selle asutuse peasekretäri Noi Kantorovitši jutule, et end esitleda ja kokku leppida, millal minu esimees võib teha visiidi väliskomissarile. See mees lasi mind oodata veerand tundi, et näidata, kui tähtis isik ta on. Ja kui mind sisse lasti, tuli mul oodata püstijalu veel paar minutit, sest Kantorovitš istus laua taga, rääkides üheaegselt kahe telefoniga. Kantorovitš oli juut nagu enamik tolleaegseid nõukogude asjamehi. Ta kinnitas kokkulepet mis sai tehtud Gukovskiga enne ärasõitu, et võime tarvitada vajaduse korral Vene—Tallinna saatkonna otsetraati Moskvaga. Järelepärimisel telefonil ütles ta, et komissar Tšitšerin võtab Seljamaa vastu kell 1.30. Nõustusin, et see aeg on Seljamaale vastuvõetav. Siis aga sain aru Kantorovitši märkusest jutu sees, et mõeldud on kell 1.30 öösel. Tähendasin, et see öösine aeg minu esimehele ei sobi. Kantorovitš tõi minu rahustamiseks ette, et Tšitšerini viis on töötada öösel. Näiteks oli ta äsja vastu võtnud Türgi saadiku kell 2.30 öösel.
Sellele seletusele esitasin omapoolse vastuseletuse: «Minu esimees ei ole mingi Moskva akrediteeritud saadik, kes loeb vajalikuks alistuda kohalikele protokollikommetele. Esimees Seljamaa töötab päeval ja magab öösel. Ta ei ole mitte kohaliku diplomaatilise korpuse liige, vaid teie valitsuse külaline. Ta loodab, et teda koheldakse kui külalist, rakendades tema suhtes viisakuse üldreegleid. Visiidi tegemiseks Tšitšerinile sobib minu esimehele iga aeg harilikel töötundidel, kell 9 hommikul kuni kell 6 õhtul.»
Pärast veelkordset kõnelust telefonil teatas Kantorovitš, ta telefoneerib mulle pealelõunal aja, millal homme võib aset leida kõnesolev visiit.
Narkominodel asus tol ajal hotell «Metropoli» hoones. Pikad koridorid usteridadega, mõlemal pool tuttavad nahkmundris mehed, revolvrid vööl, seisisid all sissekäiguuksel ja kõndisid valvuritena koridoris. Lorenz pidi hankima kirjaliku pääseloa sissekäigu juures seisvas putkas. Kojusõidul kuulsin Lorenzilt, et Tšitšerin oli teeninud tsaariaegses välisministeeriumis. Ta on kirglik muusikaarmastaja, kuulu järele väga hea pianist. Ta kabineti kõrvaltoas seisab suur Bekkeri kontsertklaver. Aeg-ajalt istub ta selle taha enda lohutuseks, unustades hetkeks töö. Minu pärimise peale ütles Lorenz — jah, temal on omapärane harjumus töötada öösel. Ta tuleb kell 6 õhtul ja lahkub kell 6 hommikul. Tehes juttu Bekkeri klaverist, tähendas Lorenz, ta olnud selle firma juriskonsult Peterburis.
Pärast lõunasööki sain telefonikõne Kantorovitšilt. Ta ütles, Tšitšerin on valmis vastu võtma Seljamaad homme täpselt kell 6. Märkasin, et sellise aja määramisega näidati vastutulekut meile, aga seda viimsel piiril, mida olin nimetanud. Seljamaale ma ei öelnud, mis viisil sai lepitud vastuvõtu ajale, imestust selle ebaharilikkuse kohta avaldas talle Lorenz.
Esimene lõunasöök meie asupaigas maitses hästi. Seejuures pidas Lorenz instrukiiivse loengu, et Moskvas ei ole restorane, kohvikuid ega muid avalikke söögikohti. On vaid kommunaalköögid, kuhu ta meile ei soovita minna. Et meil ainus söömisvõimalus on kodus, soovitas ta meie endi huvides kinni pidada söögiaegadest — hommikueine kell 8.30, lõuna kell 1, õhtusöök kell 8.
Pealelõunal tulid meid vaatama esimesed külalised. Need olid Nikitski operetiteatri direktor Evelinov ja sama teatri primadonna Potoptšina. Evelinov, kes oli juut, seletas, et oma ühenduste kaudu narkominodelis olevat ta kuulnud meie komisjoni Moskva jõudmisest, palus tema teatrit külastada. Näitlejaskonna nimel esitas kutse Potoptšina. Ta oli väga ilus naine. Kutse esitas ta sellise sarmiga, et Seljamaa selle kohe vastu võttis. Lepiti kokku, Seljamaa ja mina tuleme teatrisse homme õhtul kell 7. Seda küllap vist seepärast, et Potoptšina üteluse järele pidi etendusele tulema Lehari «Lõbus lesk», tema endaga nimiosas. Sõitsime Seljamaaga teatrisse otsteed narkominodelist.

[nuhk.Albert]

Vastuvõtt Tšitšerini juures läks korrapäraselt. Meid lasti sisse kell 6, ilma ootamata. Seljamaa esitas Tšitšerinile mind, tema esitas Seljamaale oma abi L. Karahhani. Mõlemad olid välimuselt kaukaaslaste tüüpi, kuid kõnelesid ilma aktsendita. Tšitšerin jättis tavalise eelsõjaaegse vene intelligentsi esindaja mulje. Kõneles aeglaselt, sõnu valides. Seljamaa tegi vaid vajalikke viisakusväljendusi. Tšitšerin avaldas tavalises viisakuste vahetamise korras oma heameelt, et tema initsiatiiv rahuläbirääkimiste alustamiseks on head vilja kandnud. Seepeale leppis ta Seljamaaga kokku ratifikatsiooniürikute vahetamise aja kohta. Tema ettepanekul pidi see olema kell 6 ülehomme, missugusele ettepanekule Seljamaa avaldas nõusolekut.
Seljamaa võttis üles kindral Laidoneri ämma, proua Krushewskaja ja tema alaealise poja Venemaalt lahkumise küsimuse. Tšitšerin teatas, see asi on juba otsustatud jaatavalt. Aga tuleb anda aega võimudele kohapeal ettevalmistuste tegemiseks ja vastavate sammude astumiseks. Seljamaa ütles, et ta kavatseb peale ratifikatsiooniürikute vahetamist kohe ära sõita, koos teiste komisjoniliikmetega. Ta jätab aga maha komisjoni sekretäri Tomingase, kellele on tehtud ülesandeks tuua Eestisse kindral Laidoneri perekonnaliikmed. Tšitšerin kinnitas, et sekretär Tomingasel saab olema kõikide nõukogude võimude abi ja toetus nii keskuses kui kohapeal temale ülesandeks tehtud inimeste evakueerimisel.
Karahhan oli kogu aeg olnud vaikne pealtkuulaja, nüüd, kus tema arvates audientsi ametlik osa oli läbi, hakkas ta küsitlema, kuidas meile Moskva meeldib? Seljamaa vastas, meeldib sedavõrd, et läheme täna Nikitski teatrisse vaatama vene versiooni Viini operetist. Tšitšerin tähendas, meil tuleks minna ka veel Bolšoi teatrisse, et vaadata vene versiooni vene ooperist ja vene balletist, lubas kanda hoolt, et meie saaksime looži ühele etendusele lähemal ajal. Küsis, mida oleme näinud vene ooperitest, peale «Eugen Onegini». Vastasin, et kõige venelikumad minu nähtud ooperitest on «Sadko», «Elu tsaari eest», «Boriss Godunov», siis veel «Hovanštšina». Tšitšerin avaldas viisakat imestust, et tunnen nii palju vene oopereid, eriti neid, mida välismaal harva mängitakse, küsis, mis motiivid mulle neis eriti meeldivad? Ütlesin, 5/4 taktis vene rahvalaulupärane naiskoor I vaatusest «Elu tsaari eest».
Tšitšerin parandas mind: «Nüüd on selle Glinka ooperi nimi «Ivan Sussanin», võib-olla teil on õigus, mul on see meelest läinud. »
Laulsin talle selle koori alguse ette, kuni ta ütles — ja, ja, nüüd tuleb meelde — ja minuga kaasa laulma hakkas. Sattunud hoogu, küsis ta, mis mulle kõige enam meeldib Mussorgski «Hovanštšina» juures?
«Ausalt öeldud, vaid haruldaselt emotsionaalne avamäng,» vastasin.
«Kas tõesti? Teil näib olevat minu maitse. Kuuleme, kuidas see kõlab.»
Tšitšerin läks kõrvaltuppa, mängis klaveril «Hovanštšina» prelüüdi, andes hästi edasi selle pala lüürilise haaravuse. «See on varahommik vanas Moskvas,» ütles ta, kui oli lõpetanud ja tulnud tagasi meie juurde. Ooteruumis istuv Lorenz märkis, et audients olevat kestnud haruldaselt kaua, et vahepeal olevat ta kuulnud klaverimängu.
Teel teatrisse püüdsin Lorenzile seletada, et läheme sinna kutsutud külalistena, meil ei kõlba võtta teda kaasa, keda ei ole kutsutud. Lorenz väitis, temale on pandud kohustus vastutada meie julgeoleku eest, seepärast peab tema olema kaasas kõikjal, kuhu meie läheme. Ei aidanud kui ütlesin, et meie käik on eraviisiline, tahame jääda üksinda, et meie ei karda oma julgeoleku pärast.
Lorenz vaidles: «Oo, teie olete Moskvas vaevalt päev ja juba ütlete, et ei karda endi pärast. Kahjuks pean tunnistama, meil on kriminaalelemente, kes ohustavad avalikku korda.»
Evelinov võttis meid vastu teatri uksel, Lorenz esitles end temale tasasel häälel, mida meie ei kuulnud. Paistis, et Evelinovile tundus endastmõistetavana näha komissari meid eskorteerimas. Ta viis meid oma looži. Teater oli suur, umbes 1000 istekohaga. Otsisin silmadega kõdunemise ja lagunemise märke, aga neid ei näinud. Evelinov avaldas, teater oli varem olnud tema isiklik omadus, nüüd kuulub see aga riigile. Tema on jäetud asjaajajaks direktoriks.
«Lõbusal lesel» on klassikalise opereti nimele sama õigus kui Straussi «Nahkhiirel», minu arvates võib-olla suuremgi. Olin seda hästiõnnestunud Lehari teost kuulnud eesti, saksa ja inglise keeles. Nüüd leidsin, et ta oli sama paeluv ka vene keeles minu silmade ees rulluval ettekandel. Orkester oli suur ja hea, samuti ka koor. Oli kohe märgata, et tegemist on ansambelteatriga, sest mänguliselt seisid kõrvaliste osade kandjad samal tasemel kui peategelaste paar. «Lõbus lesk» Potoptšina mõjus laval veel nägusamana, kui ta tundus oma külaskäigul meie asukohta. Pärast etendust ütles meile Evelinov,"et kunsti ja kirjandusklubis «Must Frakk» on täna õhtul igakuuline koosviibimine. Tema ja Potoptšina on klubi liikmed ja nad kutsuvad, meid endaga kaasa. Seljamaa kõhkles, ka mina, sest mul oli kõht tühi. Kui aga tuli primadonna ise, kordas kutset, võttes heatujuliselt Seljamaa käevangu, oli kõhklemisel tema juures lõpp. Ka minu juures, kui Evelinov seletas, et kapustnik on tuletatud sõnast kapusta (kapsas) ja tähendab olemist, mis koosneb söömaajast, ettekannetest ja tantsust. Klubi on eraviisiline ja rippumata kunstitegelaste ja kirjanike ametiühingu kroonuklubist. Selgus, et Evelinov oli ka «Musta Fraki» asjaajajaks direktoriks. Jutu sees ütles ta, et klubi suuremaks mureks on kütteküsimus. Veel eelmisel talvel peeti klubis olemisi kord nädalas. Nüüd on aga süte ja puude nappus läinud nii suureks, et maja saab korralikult kütta vaid kord kuus. Mõistagi teeb muret ka söügiainete puudus. Aga siin aitavad välja klubiliikmed, kes oma esinemiste eest haltuuradel (gastroleerimistel) võtavad honorari söögiainetes. Klubihoone asus ühel Arbati põiktänaval. Ilmselt oli see osobnjak varem kuulunud rikkale mehele, nagu meie asupaik Povarskoi tänaval. Marmortrepid, kunstipärased vaibad, maalid, kõrgete lagedega avarad ruumid, mis olid soojad. Teatris oli rahvas istunud üleriietes, Evelinovi ettepanekul tegime seda ka meie. Publik siin klubiruumides oli riietatud kirjult. Mehed mitmevärvilistes tänav- ja lavaülikondades, kaelasidemega ja ilma, paar härrat isegi frakis, valge vesti ja lipsuga, mõned seevastu punases vene särgis, mis pükste peale lastud. Naised, kes mingisugusel müstilisel, salapärasel väel ikka vaimusilma peavad üksteisel, esinesid ühtlasemas õhturiietuses.
Inimesi oli mõnikümmend, võib-olla poolsada. Laud külmade toitudega oli kaetud kahes ruumis. Tõepoolest Evelinovil näis olevat õigus, kui ta ütles, et söögimured ei seisa klubis esikohal. Rahvas sõi gruppides väikeste laudade taga. Evelinov esitles mind Vassili Ivanovitš Nemirovitš-Dantšenkole, kellega istusime ühte lauda.
Olin lugenud ja kuulnud Karl Menningilt, kuidas tema ja Konstantin Sergejevita Stanislavski olid loonud Moskva Kunstiteatri ja missugustel näitekunsti põhimõtetel nad seda teatrit juhivad. Menning pidas Moskva Kunstiteatrit (uue nõukogude nimega MHAT) Viini Burgtheater'i kõrval Euroopa parimaks. Dantšenko osutus lahkeks, heasüdamlikuks lauanaabriks. Temaga oli kaasas Kunstiteatri stuudioõpilane Zina Isserlin, kellele ta mind tutvustas. Meie kolme vahel arenes elav jutlemine, mis algas mõttevahetustega teatri üle ja kaldus teistele ainetele. Dantšenko rääkis avameelselt, et kuigi nõukogude võim oma lõhkumisetöös ja inimeste represseerimises senini pole mitte vaenulikult kohelnud teatri- ja kunstitegelasi, teatri- ja kunstiinimesed peavad selle eest maksma kallist hinda. Nõukogude võim võtab teatrit, näitlejaid, lauljaid, tantsijaid, estraadiartiste propagandategemise vahenditena ja meie peame sellega nõustuma. Propageerida head ja õilist asja on kerge ja hingeülendav. Meid aga pannakse laval lausuma sõnu, mille vastu süda sees karjub, kiitma kommunismi ja ülistama nõukogude riigikorda, asja, mis rahvale istub kui lehmale sadul ja millest ta ei taha kuulda. Et rahvas mitte täielikult teatrist ei võõrduks, lubatakse meile vahetevahel mängida Ostrovskit, Tšehhovit, Gogolit, Gorkit, Shakespeare. Nii oleme meie kui elavad surnukehad — kõneleme, liigume, aga süda on lakanud elamast. Raske on, väga raske. Aga seda mitte kõikidele. Näete, seal lauas istub Fedja Saljapin. Tal on niivõrd elastiline südametunnistus, et tunneb end praeguses olukorras kui kala vees. Tema hulkuripõlve kaaslane ja südamesõber Aleksei Maksimovitš Peškov (Gorki) kritiseerib nõukogude korda, tema mitte. Kui Saljapin teenis keiserlikus Maria teatris Peterburis, avati hooaeg traditsiooniliselt ooperiga «Elu tsaari eest». Tsaar tuli ikka avaetendusele. Kui ta astus oma looži, seisis lahtisel laval kogu näitlejaskond, eesotsas Šaljapiniga, kes ooperis laulis Sussaninit. Vaevalt oli teeneline dirigent Napravnik tõstnud taktikepi, et lasta orkestrilt kõlada «Jumal, keisrit kaitse Sa», kui Fedja heitis põlvili, tõstis mõlemad käed keisri looži poole, laulis, tsaarihümni kogu hardumuse ja innuga. See truualamsuse tundepuhang on Šaljapini enda asi, teatridirektor Teljakovski maksis talle selle erilaulu ettekandmise eest igakord 300 rubla. Aga nüüd möödunud Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva pühitsemise aktusel astus Bolšoi teatri lavale sama Fedja ja laulis täiest kõrist «Internatsionaali». Küllap vist jälle eritasu eest.» Dantšenko raputas pead: «Niisugusest kameeleonist kunstnikust ei saa mina aru.»
Sellega lõppes meie jutt teatriolude üle, sest viisin vabandusega Dantšenko ees tema õpilase Zina tantsima. Tantsuks mängis väikeses koosseisus rahvusliku mustlasteatri orkester. Kohal oli ka selle teatrikoori tosinaliikmeline ansambel, kes esines ettekannete osas. Zina viis mind suurde lauda, omavanuste noorte naiste huika. Lauas istusid veel kunstiteatri mehed Moskvin ja Serebrjakov ning balleriin Geltser, kelledega sain tuttavaks. Moskvin esines hiljem Serebrjakoviga sketšis, kuidas laadal parisnik müütab hobust talumehele, mis hoidis rahvast lõkkamas naerust. Imetlesin seejuures mõlemat — nende näitlejate haruldast annet ja vene keele otsatut väljendusrikkust. Vaatasin ringi Seljamaa järgi, leidsin ta Potoptšina seltsis, aga Lorenzi valve all. Tantsu ajal pakkusid mitmed naised minule kohtamisi. Puiklesin end välja ühel või teisel ettekäändel. Mitte seepärast, et nad oleksid olnud inetud ja igavad — ettevaatuse pärast esmakordsel olemisel nõukogude riigi pealinnas. Aga kui Zina mind kutsus teisel õhtul tulla tema teatrisse vaatama Tšehhovi «Kolm õde», olin meeleldi nõus. Ta lubas ise mulle järele tulla.
Koosviibimine oli hoogne, heatujuline olemine. Nautisin võimalust vestelda intelligentsete vene inimestega, kelledest ükski kõnes ei tundunud olevat kommunist. Šaljapinist hoidusin, meie ainuke kokkupuude oli paari viisakussõna vahetamine, kui Evelinov mind temale esitles. Hommikupoole ööd ütles Seljamaa Lorenzile, et tahab koju minna. Selgus, et Lorenzist oli meile siiski kasu. Ta tellis telefonil auto välja. Selles istus nahkkuues autojuhi kõrval veel üks mees. Olime sellega juba jõudnud harjuda. Sõit käis mööda valgustamata tänavaid. Äkki kostis pimeduses selgesti hädahüüe: «Appi, röövlid!» Lorenz käsutas autojuhi kiiremale sõidule. Seda ta ka tegi, aga suunas, mis oli vastupidine sellele, kust kostsid appihüüded.
«Näete.» sõnas Lorenz, «ja teie ütlesite veel, et ei karda endi julgeoleku eest.»
Koju jõudsime ilma vahejuhtumiteta.
Hilishommikul asusin teele Kremlisse koos Lorenziga. Nagu öeldud, ei avanud meie ametlikke diplomaatlikke vahekordi N. Venega. Seepärast otsustati enne komisjoni ärasõitu Tallinnast, et komisjoni esimees ei tee visiiti riigipeale Mihhail Kalininile ega peaminister Vladimir Leninile. Selleasemel pidin mina neile viima esimehe nimekaardi protokolli täitmiseks. Mõlemate võimumeeste asukohad olid Kremlis, mis oli rahvale suletud. Kreml, kogumik ehitusi ja kirikuid, on ümbritsetud kõrge kivimüüriga ja kraaviga, mis ühest kohast kinni aetud, et teha ruumi Punasele platsile. Omalajal viisid sinna seitse väravat, neist oli kõige populaarsem Iverskaja värav, väikese kabeliga selle kõrval, kus asus Iverskaja Jumalaema ikoon. Kommunistlikud võimud asetasid siia suure tahvli kirjaga «Religioon on oopium rahvale». Kõik väravad said suletud, lahti jäeti vaid kaks — üks sõidukite jaoks, teine jalakäijatele. Üritasime sissepääsu jalakäijate värava juures. Nägin puuputkat, kus istus ohvitser. Sealt algas puusild, mis viis üle kraavi väravani. Silla mõlemal otsal seisid kaks punasoldatit, püssid jala kõrval.
Lorenz hankis putkast sissepääsuloa meile mõlemile. See oli keskelt perforeeritud, moodustas kaks talongi. Ühe rebis vahisoldat ära enne meid sillale laskmast, torkas selle püssitiku otsa, kus valendasid juba varem võetud talongid. Lorenz manitses mind järelejäänud talongi hoolega alal hoidma. Seda tuleb meil ette näidata Kremlist lahkumisel värava juures seisvale soldatile. Lorenz seletas, et varem piirduti luba nõudmisega ainult sisseminekul Kremlisse. Siis aga juhtus, et kuulus sotsiaalrevolutsionäär Vera Zassulitš, keda peeti Kremlis vangis üksikkambris, pääsis valla väljakäigukoha akna kaudu. Tsaariaja vanglates kogemusi saanud naine kõndis aeglaselt väravast välja, mööda vahtidest. Sellest ajast peale on kehtiv kord nõuda luba ka Kremlist lahkujate käest.
Lorenz juhatas mind suurde, pikergusse, kahekordsesse kollaseks krohvitud hoonesse, endise nimega kohtumääruste maja. Lorenz seletas, et maja alumisel korral on rahvakomissaride eluruumid, teisel korral nende töö- ja vastuvõturuumid. Suures vestibüülis oli relvastatud valve. Laua taga istus ohvitser. Kuulsin, kuidas ta telefonil küsis luba meie tulekuks. Sammusime üles mööda laia punase vaibaga marmortreppi, kunstipärase vaskbalustraadiga mõlemal pool.
Ülal jõudsime laia läikiva parkettpõrandaga koridori mahagonist ustega. Nagu narkominodelis, oli ka siin nahkmundris valve, kes meilt nõudis dokumente, kobas meid üle, vist otsides relvi. Kuulnud, kuhu tahtsime minna, juhatas ta meid sisse ühest suurest kahepoolsest uksest. See oli Lenini avar ooteruum. Põrandat kattis vaip, seinal oli siidtapeet, üldine sisustuse toon oli oraanž-kollane, ruumi kõrge akna juures seisis kirjutuslaud, mille taga istus Lenini sekretär Fotijeva (Lydia Aleksandrovna). Fotijeva, silma järgi 40 a. vana, oli nõukogude hierarhias mõjuvõimas naine. Kui poliitilisest kaastöölisest pidas Lenin temast samapalju lugu kui Nadežda Konstantinovna Krupskajast, oma abikaasast. Tal olid targalt vaatavad hallid silmad, korrapärased tüüpilise intelligentse venelanna näojooned, temast tundus, et ta oli suurel määral säilitanud oma nooruspõlve nägususe ja sihvakuse.
Läksin tema juurde laua äärde, andsin temale kaks nimekaarti, Seljamaa oma ja minu enda isikliku temale esitlemiseks. Nimetasin, Seljamaa kaart palun üle anda Leninile protokolli kohustusliku visiidi tegemise asemel. Ta vaatas mõlemaid kaarte, vaatas siis veel minule otsa, küsis: «Kas teie ei olnud mitte Eesti rahudelegatsiooni sekretär?» Saanud jaatava vastuse, palus ta mind võtta istet. Kui olin laua juurest eemaldunud, võttis Fotijeva telefoni, kõneles mõned sõnad tasasel häälel. Siis tõusis laua tagant, läks kõrvaltuppa. Tuli minuti pärast tagasi, astus minu juurde, teatas: «Vladimir Iljitš soovib teid näha. Palun oodake.»
See oli üllatus, mis pani mind jahmuma. Ma polnud audientsiks Leniniga ette valmistatud ja pelgasin niisugust mitteprotokollipärast kohtamist. Veidi aja pärast väljusid Lenini toast mitu inimest. Fotijeva laual porises telefon. Ta tõusis, viis mind läbi kahekordse ukse. «Siin ta on,» ütles ta nagu minu esitlemisena ja lahkus.
Seistes ukse juures, kasutasin hetke, et heita pilku enda ümber. Avar ruum, ühes seinas kaks suurt akent, massiivne nikerdustega kirjutuslaud, vaip üle põranda, nurgas ümmargune laud diivaniga, kahe tugitooliga. Kõik peetud purpurpunases — vaip, seinagobeläänid, nahkpolster nurgamööblil.
Lenin tõusis oma laua tagant, kus seinal rippus habemepuhmas pühak Karl Marx, astus mulle vastu, ulatas käe, asetas mind diivanile, istus minu kõrvale. Lausus: «Lydia Aleksandrovna telefoneeris, et olete siin. Tahtsin teid näha, sest kuulsin teist Mihhail Konstantinovitši käest, kes räägib, teie olete tema elu päästnud, teda välja toonud Judenitši valgekaartlaste vanglast. Ja seda kõik ainult humaansuse pärast, ilma tasu nõudmata. Teie valitsus hakkas vastutasu küsima alles siis, kui Mihhail Konstantinovitš oli juba Moskvas. See annab tunnistust teie valitsuse taktitundest. Ma ei unusta heategu, mida osutasite minu naisevenna vastu. Olen selle eest teile tänulik. . . Kuidas on teie isa nimi?»
«Ivanovitš, härra rahvakomissaride nõukogu esimees.»
«Oo, palun ütelda mulle vene kombel Vladimir Iljitš . . . Ja, Wiljam Ivanõtš, tahan teile avaldada tänu.»
«Ei ole tänu teeninud. Mida tegin, tegin oma valitsuse ülesandel. »
«Ma ikkagi tänan. Lenin ei jää kellegile võlgu.»
«Lubage teile ütelda, et minule on tehtud ülesandeks ärasõidul endaga kaasa viia Eestisse meie kindral Laidoneri omaksed naise ema Alevtina Aleksejevna Krushewskaja ja alaealine poeg Mihhail Joganovitš. Ütlen seda seepärast, et teie tegite sellest juttu.»
«Ja, tõsi, Wiljam Ivanõtš, võite olla kindel minu isiklikule toetusele oma ülesande teostamisel.»
Sellega oli meie jutt tegelikult läbi. Minnes üle ametlikule toonile, tõusnud diivanilt, väljendas Lenin viisakalt oma heameelt rahulepingu üle, mis võimaldab vene ja eesti rahvale elada rahus. Vastasin sellele sama markeeritud viisakusega, et heameel on vastastikune.
Lenin oli minust kasvult märksa väiksem. Ta rääkis tasase häälega, kui inimene kes on harjunud, et temale osutatakse tähelepanu. Tak oli mongoollaslik nägu, pilusilmad, kõrged põsenukid, laiasõõrmeline nina. Tema harvad juuksed olid punakad. Ta käsi tundus niiske ja lõtv käeandmisel.
Kui olime tulnud välja, soovis Lorenz mulle õnne — Lenini jutule pääsemine ei olevat kerge. Iseasi on Kalininiga, kelle amet muus milleski ei seisvat kui igasuguste deputaatide ia delegaatide vastuvõtmises. Kalinini kantselei asus teises majas kuhu minna oli paarsada sammu. Kõndisime mööda kohast, kus olid näha Kremli populaarsed vaatamisväärsused «tsarj pushka, ia «tsarj kolokol» (suur suurtükk ja suur kirikukell). Kell oli torni vinnamisel kukkunud, läinud katki. Katkine osa kerest lebas kella kõrval. Majas, kuhu tahtsime minna oli parajasti käimas tööliste ja talupoegade kongress.

[nuhk.Albert]

Vestibüül oli kehvasti riietatud rahvast täis. Kuidagiviisi läks Lorenzil korda leida kohta, kust hankida luba kokkusaamieks Kalininiga.
Lorenz juhtis mind läbi rahvamurru piki koridori alumisel korral. Seal olid vahid väljas, kellele tuli näidata pabereid. Läbiotsimist ette ei võetud. Kalinini ooteruum oli suurem kui Lenini oma. Vaipa ei olnud, seinad olid kaetud mitte tapeediga vair krohviga. Toolidel istus palju jutulesoovijaid, kes riiete järgi olid enamikus maarahvas. Registreerimislaud asus sissekäigu kõrval, selle taga istus noorevõitu, kähara peaga juut — nahkkuues. Andsin temale Seljamaa ja enese nimekaardid, seletasin oma asja. Ta ei saanud minust aru, ütles, ma tulgu pealelõunal, siis on rahvast vähem. Kutsusin Lorenzi appi, võtsin tagasi oma kaardi, jätsin Lorenzi seletama mistuleb teha teise kaardiga.
Vestibüülis, kongressi sekretariaadi laua juures võttis Lorenz loa kongressi saali minekuks pealtkuulajana. Kõned huvi ei pakkunud, nii kui vestibüülis, oli ka saalis tunda teravat mahorkalõhna.
Lahkumisel anti mulle sekretariaadi lauas kingitus - pappkarbi täis heliplaate Lenini kõnedega. Tallinnas annetasin plaadid Aleksander Oinasele, kes minult neid palus oma sotside partei jaoks. pai
Sisekord Kremlis näis olevat hea, hooned ei tundunud remondihädalistena, teed olid puhtaks pühitud lumest. Inimesi ei olnud palju kohata. Minekul Kremlist torkas vahisoldat värava juures meie mõlema loatalongid tiku otsa.
Kojuminekul läksime läbi Bolšoi teatrist, kus Lorenz võttis kassast loožipiletid meie jaoks homseks «Zolotoi Petušok» (Kuld kukk) ooperietenduseks. See tuli tähelepanuavaldusena Tšitšerini poolt.
Pealelõunal tuli meie asukohta külastama esimene eestlane. Selle mehe nimi oli A. Trumm. Tema oli kuulnud komisjoni tulekust ja aadressist tutvuse kaudu narkominodelis (Umblia?). Ta ütles, et eestlasi on Moskvas mitusada, nad tulevad kokku aeg-ajalt võimaluse korral, ühel või teisel ettekäändel. Kutsus mind oma juurde külla. Lubasin minna, palusin, et ta võimalikult kiiresti levitaks meie aadressi, sest tahame kohata omainimesi. Ka palusin levitada teadet, et rahuleping annab eesti rahvusest isikutele õiguse opteerida Eesti kodakondsust ja lahkuda Eestisse kogu varandusega.
Oma käigul Kantorovitši juurde nõudsin, et meie kulul pandaks ajalehtedesse kuulutus komisjoni aadressiga ja teatega, et komisjon on valmis vastuvõtuks iga päev kella 9—5. Kantorovitš keeldus kahel põhjusel. Nõukogude lehed ei avalda kuulutusi ja ratifitseerimise komisjonil on vaid üks ülesanne — vahetada ratifikatsiooniürikuid. Ta ei ole diplomaatiline missioon. Et Kanto-rovitšil oli õigus, ei saanud temaga hakata vaidlema.
Hotellist tuli meid vaatama ka veel meie majandusülem August Saar, kelle ülesanded olid mulle tundunud mõistatuslikena. Ta tegi minu toas Seljamaale teatavaks, et Gukovski kuller Tallinnast oli toonud hulga toiduaineid, meile välisministeeriumi poolt saadetud. Saar tahtis saada veoautot, et päralejõudnud saadetist tuua meie majja. Auto pärast hakkas kohe telefoneerima Lorenz. Kuller oli toonud ka veel 500.000 rubla vene raha, mille Saar andis Seljamaa kätte. Sellest andis mulle Seljamaa 100.000 rubla. «Teie liigute ringi, juhtub, et teil tuleb teha kulutusi,» ütles ta. Ei temal ega minul ei olnud siis veel aimu, kui vähe väärtust oli nõukogude rahal. Veoauto tuli, Saar ja Lorenz tõid täie koorma kaupa. Olin inventuuri tegemise juures, kui toiduained pandi keldrikorral suurde külmutusruumi ja sahvri. Toodud oli hulk toidumoona, muuhulgas tapetud siga ja kaks suurt plekknõud piiritust. Saare nõusolekul võtsin meie toiduainetelao võtmed oma kätte. Tellisin kokalt võileibu, sest ootasin külalist, kes pidi mulle järele tulema teatrisse minekuks. Olin üksinda, kõik majarahvas oli läinud kes teab kuhu.
Zina Isserlin tuli, nii kui oli lubanud. Viisin ta talveaeda. Et seal oli vilu, asusime ümber söögituppa. Minu tellimisel toodi sinna samovar, pandi lauale võileibu ja Tallinnast toodud karp šokolaadi. Elavas jutuajamises ei märganudki, et kellaaeg oli jõudnud üle seitsme. Teatriminekuks olime jäänud hiljaks. Zina küsis, kas mulle meeldib draama «Kolm õde»?
Vastasin avameelselt, et ei ole kunagi meeldinud.
«Siis on hästi,» ütles Zina kergendusohkega. «See on üks Tšehhovi igavamatest tükkidest, aiva mälestamine haigestunud hinge üle, tegevustikku on vähe. See on hea, ma saan teiega rääkida, milleks ma õigupoolest tegingi teiega kohtamise täna õhtul. Kas ma võin veel veidi ajaks siia jääda?»
«Iseenesest mõista. Aga peame teejoomist jätkama minu toas, sest varsti tulevad meie inimesed õhtusöögiks.»
Zina aitas mulle kandikule laduda kõik, mis oli laual söögipoolist, lisaks sellele kallas samovarist täis mõlemad klaasid. Minu toas ütles ta: «Mängime, et see on koosviibimine, kus õppisin teid tundma. Et siin on vaba olemine, ilma lavareegliteta.»
Mul polnud pääsu. Olin saanud külalise, ilma plaanitsemata, aga kelle kohta siiski ei võinud öelda, et ta oleks tulnud kutsumata.
Tähendasin Zinale: «See on minu isiklik tuba. Siin pole protokolli. Olgu koosviibimine nii kui soovite.»
Zina sõi suurima isuga, jättes viisakusest taldrikule ühe võileiva. Siis võttis järjekorras käsile šokolaadikarbi. Ohkas, ma ei ole nii maitsvaid asju saanud pärast revolutsiooni. Korduvalt ütles ta, kui hea soe ja rahulik temal on olla. Siis küsis järsku: «On teil kodus viina? Tahan juua julgust. Mul on teile midagi rääkida.»
Olin huviga jälginud minu esimese nõukogude naistutvuse käitumist. Dantšenko oli mulle öelnud tema vanusena 20 aastat, kiitnud ta andekust. Ta oli ilus, liigutustes graatsiline kui baleriin. Dantšenko jutu järgi oli teatriinimeste materiaalne olukord parem kui paljudel teistel. Zina riietus oli maitsekas.
Kõht aga oli tal tühi ja ta hallid silmad olid kurvad, ka siis, kui ta naeratas. Täie sõõmuga naermas ei olnud ma teda veel näinud. Zina vaatas mulle otsa paluva pilguga: «Tehke mind joobnuks, mul on siis kergem rääkida.»
«Majas pole tilkagi alkoholi. Rääkige, mis teil on südamel. Ärge pelake.»
«Selles mu häda seisab, et olete hea ja armastusväärne. Seepärast ma ei julge.»
«Ja teatris oleksite julenud mulle rääkida ilma alkoholita?»
«Jah, nii ma arvasin ja otsustasin. Aga siin... siin õppisin teid lähemalt tundma ja hakkasin kartma.»
«Na, na, Zina. Ma tõesti ei hammusta. Rääkige, mis teid vaevab. Muidu rikute oma põhjuseta hädaldamisega kogu meie kena õhtu.»
«Jah, teil on õigus. Ma räägin, mida ma ei saa jätta ütlemata. Löön ette risti ja ütlen, abielluge minuga.»
Üllatusin ja kohkusin korraga. Nähes minu kohmetanud nägu, puhkes Zina nutma. Ta nuuksus: «Oo, seda ma kartsin... Jumal teab, mis teie minust nüüd arvate ... Teised naised on leidnud
endile õiged mehed... Aga Jumala eest, mul ei olnud valikut peale teie. Jumala eest, oo ...»
Rahustades Zinat, kuulsin katkendite kaupa: «Mu sõbrannadel õnnestus teha abiellumistehinguid inglastest sõjavangidega. Lihtsalt ja kiirelt — nii ja nii palju kas kullas, väärtasjades või briljantides ja lahutada esimese kuu kestel välismaale jõudmisel. See oli aus lihtne äriline leping. Seda tahtsin ka mina teiega. Oo, mul on pärandusena emalt hinnalisi väärtasju, ka Faberge asju. Ja ma olen aus naine, kui ma midagi luban, siis seda ma pean. Jah, lahutus kuu aja pärast või varem. Ma ei jää teile koormaks kaela.»
Küsisin, mispärast ta Venemaalt nii väga ära kipub? Tal seisab ees karjäär kuulsa teatri juures. Ta vastas: Kõik vallalised naised, keda tunnen, kipuvad minema siit õnnetuks tehtud maalt. Iga naine, kellega tantsisite, tegi teiega kohtamise, eks ole? Nad tahtsid teiega rääkida sama asja pärast nagu mina. Mis põhjusel? Hingelise tühjuse all kannatavatele noortele inimestele haigutab vastu tulevik, mis kui surnupealuu lõust tekitab hirmuvärinat. Ei mingit hingeülendavat ideaali, ainult isoleeritud elu maailmast, nagu oleksime kuski kuu peal või teisel planeedil. Ja ikka samad valed: õõnsad, puised, automaatsed, milledes peame elama praegu, ootavad meid ees samas jõleduses. Kuzma Prutkov ütleb oma raamatus: «Kui lähed loomaaeda ja näed puuris kaamelit, aga puuri peal sildil seisab kirjutatud lõvi, siis tuleb uskuda mitte silmi, vaid puuri silti.» Nii on täpselt lugu eluga mu kodumaal. Näeme ümberringi häda ja viletsust, aga meid kästakse uskuda mitte silmi, vaid kommunistlikku propagandat, mis ütleb, et elame rõõmus ja õnnes. Tahan lugeda prantsuse ja saksa raamatuid, nii kui varem. Tahan sõita suvitama Soome või Saksamaale, nii kui sain seda teha lapsena. Ah, tahaksin teha tööd laval, vabana survest, valvest, ettekirjutustest, nii kui kunstiteater töötas varem, tsaariajal. Igatseksin mitte olla sunnitud käima hinge tapatalgutel, komsomoli koosolekutel. Ah, sooviksin nii palju. Teadmine, et ma oma soove ja unelmaid siin täita ei saa, ongi põhjuseks, et tahan siit ära. Aga teie ei saa minust aru, Wiljam Ivanõtš, arvate, et need on naise hüsteerilised ettekujutused. »
«Ei arva,» vastasin. «Ei arva, Zina.»
«Aga mul on veel üks eriline põhjus siit lahkumiseks,» jätkas Zina. «Alasti hirm represseerimise eest. Mu vanaisa, keda ma ei tundnud, tuli Venemaale Rheinimaalt. Ta oli raudteeseltsi direktor, nii kui tema kaasaegsed venestanud sakslased Julius Vitte ja Karl Mekk. Mu isa oli kindralleitnant, langes Tannenbergi all sõja algul, kui ma olin väike tüdruk. Ema suri läinud aastal. Pärast isa surma võttis ta minu gümnaasiumist ja pani prints Oldenburgi lavakunsti instituuti, kus kool, kost ja korter olid tasuta. Läinud kevadel sooritasin instituudi lõpueksamid.

[nuhk.Albert]

Olles näinud minu diplomitööd — lavapiltide kavandid ja kostüümide visandid «Veneetsia kaupmehe» jaoks —, võtsid mind mõlemad, Vassili Ivanõtš ja Konstantin Sergejevitš Kunstiteatri stuudiosse oma õpilaseks. Ma ei ole näitleja, vaid dekoraator. Mõlemad, Dantšenko ja Stanislavski õpetavad mulle oma tehnikat lavastamise alal. Nad hoiavad mind väga, olen neile tänulik. Ja nüüd tuleb asi, mis tonditab mind kogu aeg. Kui mind teatrisse võeti, tuli mul täita küsimusteleht (kroonu keeles ankeet) teatri kaadriosakonna jaoks. Ma ei kirjutanud ankeeti, et mu vanaisa oli suure ettevõtte direktor ja mu isa armeekorpust komandeeriv kindral. See on süü, mille eest mind ootab vangilaager Solovki saarel. Praegu on see vaid hirm, sest mu ankeet on maetud meie teatris. Aga peaksin ma kohta vahetama, tuleb mul kirjutada uus ankeet, mu vana ankeet rändab uude töökohta, seda võrreldakse uuega. Siis tulebki mu hukatus — ma ei mäleta, mis ma olin varemalt kirjutanud. Mul on hirm.»
«Saan teist aru ja tunnen teile kaasa.»
«Kas tõesti? Oo, teie olete hea. Nüüd, kus olete kuulnud mu häda, kas abiellute minuga?» Zina vaatas mulle silmi ootavalt naerulnäol.
Pöörasin pea ära: «Ei, ma ei saa teiega abielluda.»
«Mispärast?»
«Olen juba abielus.» Brr, see oli hädavale.
«Aga teie ei kanna sõrmust,» ei andnud Zina järele.
«Minu maal mehed sõrmust ei kanna. Ainult naised.»
«Mis teha, see on saatus!» ohkas Zina. «Kas teate Wiljam Ivanõtš, mul tuleb praegu meelde üks muinasjutt, mis ema mulle rääkis mind magama uinutades. Jutt uinuvast iludusest, kes oli pandud magama kurja nõia poolt. Kui muinasjutuprints ta unest äratas suudlusega, selgus, et tegelikult prints ei olnud mitte see, keda uinuv iludus oli oodanud oma unelmates. Et reaalne elu oli kuri, laskus uinuv iludus tagasi unne, et elada vaid ilusates unenägudes, eemal reaalse elu kurjusest. Mõtlen, nii on ka minuga.»
Mind haaras uus kaastundehoog. Tahtes midagi teha, vaatasin kella — kaheksane söömaaeg. Helistasin välja teenija. Küsisin, kas õhtusöök on valmis.
«Ja.»
«Kas süüakse juba?»
«Ei. Kedagi pole kodus.»
«Palun, Naša, katke laud minu toas kahele.» «Saab tehtud, Wiljam Ivanõtš.»
Õhtusöögil, vabanenud oma rõhuvatest mõtetest, rääkis Zina veel oma õnnelikust lapsepõlvest Peterburis ja mujal. Täiesti elavaks muutudes, jutustas ta oma tööst teatris, ütles muuseas, et Stanislavski õige nimi on Aleksejev, mis mulle oli uudiseks. Omaltpoolt heietasin kõnelust piibujuttudega üliõpilaspõlvest Petrogradis. Zina häälestus täielikult heatujulikkusele. Saavutanud selle, tujuparanemise, astusin välja veidi enne kella 10, et leida Lorenzit. Palusin teda saata kedagi otsima voorimeest, sest tahan sõita välja.
«Nii hilja?» küsis Lorenz.
«Jah. Mul on külaline. Tahan teda koju saata. Ilma teieta.»
«Nii vara?» katsetas Lorenz sarkastiline olla.
«Jah.» Vaatasin komissarile otse näkku. «Minu külalised ei käi teie nõndanimetatud julgeolekuülesannete alla.»
Sellel konfronteerimisel tundsin, et võit jäi mulle. Lorenz kehitas õlgu: «Kuidas soovite. Voorimees tuleb kohe.»
Kui istusime Zinaga saani, liuglesid õhus laiad lumehelbed, ilm oli pehme. Sõit läks mööda tasasemat teed kui Petrogradis. Tänavad olid valgustamata, aga helendav lumi ei lasknud pimedusel mõjuda rusuvalt. Hoidsin Zinat tugevasti piha ümbert kinni. Ütlesin: «Nüüd võib seda teha, kartmata kiusatust.»
«Kiusatust?» küsis Zina ilmsüütult.
«Noja, olete suur tüdruk, kõigi naiselike võlude ja võrgutusvahenditega. Seda ma mõtlesin, kui rääkisin kiusatusest.»
«Ja mina mõtlesin teie juures, et olete keskealine kloostri-munk või — truu abielumees. Käitusite, nagu oleks mina teile õhk. Tuleb võtta teie käitumist kui märki, et ma teile ei meeldi. Nimetage, mis viga minul on?»
«Tähendasin juba, et olen abielus. See on kõik, viga on minupoolne. »
«Ah soo. Teie jutu järgi peab uskuma, et truude abielumeeste sugu ei ole siiski veel välja surnud.»
Sõitsime edasi vaikides. Pärale jõudnud, küsis Zina: «Mis on teie telefoninumber?»
«Ma ei tea.»
«Kui mina teilt küsin, peate teadma minu jaoks!»
«Küsin numbri meie komissari käest.»
«Jah, tehke nii ja saatke see mulle kirjaga. Minul kodus telefoni ei ole.»
«Ei, olen võõrsil ja ei taha kirjutada.»
«Ka mitte minule?»
«Ei mitte kellelegi. Siin maal ei tea, kelle kätte kiri võib sattuda.»
«See on juba liig. See on otsekohe haavamine. Hästi. Vägisi ei saa kellelegi meeldida. Meie kokkusaamine oli väga rõõmustav, seda parem on nüüd lahkumine. Adieu, monsieur Onegin!»
Zina viskas pea selga, tõmbas ühe ropsuga lahti saaniteki, astus välja, kõndis kiiresti, tagasi vaatamata sisse ühet suurest majauksest. See sündis äkki, kiiremini, kui jõudsin millegagi reageerida. Koju sõitsin segatud tunnetega, mul oli kahju Zinast, halb tunne enda ees.
Jõudis kätte aeg ette võtta asjatoimetust, mille pärast olime tulnud Moskvasse. Kantorovitš helistas mulle hommikul, et Tšitšerin oli muutnud meelt, määranud ratifikatsioonide vahetamise kella kolmeks kuue asemel. Kui minu küsimuse peale Kantorovitš vastas, et see aeg on pealelõunal, mitte öösel, avaldasin komisjoni nõusolekut uue ajaga.
Hotell «Metropoli» sõitsime kahes autos, kõik viis komisjoniliiget ja Lorenz. Kaasas oli meil minu atašeekohvris meie sinikaaneline ratifikatsiooniürik. Nagu varemal korral, seisis Georg Tšitšerini kõrval tema kabinetis Lev Karahhan, väliskomissari abi. Tseremoonia kestis vaevalt veerand tundi. Tšitšerini lühikesele tervituskõnele vastas Seljamaa sama lühida sõnavõtuga. Meie, teised liikmed, seisime reas ta seljataga, suud avamata.
Pärast kõnede vahetamist andis Titšerin Seljamaale vene ratifikatsiooniüriku. See oli veripunases safiannahkköites, suure kuldse, keerukalt mõjuva nõukogude riigivapiga esiküljel. Siis ulatas Seljamaa meie üriku. Seljamaa pani selle Tšitšerini ette lauale. Seega oli ratifikatsioonide vahetamise akt läbi. Järgnesid käepigistused ja lahkumine.
Koju jõudnud, sõime õhtust harilikust ajast varem, sest teatris, kuhu pidime minema, algas etendus kell 7.30. Olime Bolšoi teatris aegsasti. Lorenz, peale sinna-tänna askeldamist tõi teate, et meie oleme määratud minema valitsuse looži. Üllatuseks leidsime looži suures eesruumis meid ootamas Tšitšerini ja Mihhail Ivanõtš Kalinini, hüüdnimega starosta zemli russkoi (Venemaa vallavanem). Kui astusime looži, tõusis rahvas, orkester mängis «Internatsionaali».
Bolšoi teater on üks maailma suurematest. Ta on tõesti oma nimele võrdselt suur, mahutab üle 2000 inimese. Sisustus imponeerib esinduslikkusega, viis ringi loože tõusevad avarasse kõrgusesse, dekoratsiooni põhitoonid on purpurpunane ja kuld. Nii oli teater tsaariajal, nii võtsid kommunistid ta üle, tegemata täiendusi või parandusi, väljaarvatud lava moderniseerimine. Teatris korraldab nõukogude valitsus pidulikke olemisi, näiteks riigi aastapäevaaktust novembrikuus.
Ettekantud N. Rimski-Korsakovi ooper käib välismaal nime all «Kuld kukk». See on vene rahvaluule ainetel kirjutatud lugu, nii libretos kui muusikas. Ettekanne oli täiuslik, kuulsin hiljem, et Bolšoi teatri orkestris on 110 mängijat, kooris samapalju lauljaid. Teatri balletitrupp ületas saja liikme piiri. Nii suurt kunsti-tegelaskonda saab tegutsemas hoida vaid suurte riiklike toetustega.
Vaheajal serveeriti looži eesruumis šampanjat ja halli kaaviariga väikesi võileibu. Mõtlesin, missugune kontrastide maa. Publiku ruumis nägin rahvast istumas kehvades üleriietes, sest teatris oli külm. Siin võõrustavad meid kommunistlikud võimumehed «po tsarski» (tsaari kombel). See tundus mulle kui pidu katku ajal.
Kõnesid šampanjajoomisel ei peetud. Vaheaeg veedeti vabas vestluses. Starosta tuletas meelde aega enne 1905. a. revolutsiooni, kui ta töötas lukussepana Tallinna raudteedepoos. Siis Kalinin ei kuulunud veel kommunistlikku parteisse. Ütles, et olevat olnud menševik, nii kui Trotski. Mõlemad kommunistlikud suurused enam looži tagasi ei tulnud, vabandasid end ajapuudusega.
Järgmisel päeval algas komisjoni lagunemine. Kõigepealt viis Lorenz raudteejaama Kartau ja Seljamaa. Neil oli lahkumisega kiire, Seljamaa tahtis teel Tallinna üles otsida Petrogradis oma venda. Kartau pidi olema Tallinnas enne lihavõttepühi, tähtsatel parteilistel põhjustel, kui ma temast õieti aru sain, seisis tal ees parteikongress. Enne lahkumist andis ta mulle üle kohvri ja kirja. Mõlemad olid määratud tema onupojale, keda ta oli kohe päralejõudmisel kutsunud telegrammiga Moskvasse, aga kelle saabumist ta ei jõudnud ära oodata. Palus, et ma ta onupoega, kes tuleb Kiievist, kõigiti aitaksin, toiduainetega ja rahaga. Riideid tema jaoks oli ta kohvrisse pakkinud. Lubas mulle olla tänulik ja kõik kulud tasuda minu tulekul Tallinna. Ma ei tihanud Kartault küsida, kust võtan raha ta sugulase abistamiseks. Rublad mu taskus olid vaid krossid, aga ma teadsin, et ka tema ei olnud rubladest rikkam. Kolme päevaga olid ka teised läinud — Schipai, Puskar, Saar, dr. Donner. Moskvasse jäid vaid Vildenau ja Öövel hotelli, kus asusid ka meie ajakirjanikud, ja mina üksinda majja Povarskoi tänaval. Ajakirjanikke ma kordagi ei näinud. Mida nad Moskvas tegid ja kuhu kadusid, ei tea.
Minu külastamist jätkas A. Trumm. Õppisin tundma ka ta abikaasat. Olin teda palunud, et ta levitaks eestlaste hulgas teadet meie olemasolust Moskvas. Nüüd ilmus ka «Pravdas» ooperietenduse kirjelduse all märkus, etendusel olevat valitsuse loožis olnud «Eesti diplomaatiline delegatsioon». Kas ühel või teisel põhjusel hakkas majja tulema eestlasi, päevast päeva üha suuremal arvul. Võtsin neid vastu nii hästi, kui vähegi oskasin.
Paar päeva pärast Kartau lahkumist jõudis pärale tema onupoeg Kiievist. Kui olin ära kuulanud jutu tema hädast ja viletsusest, tundsin, et olin sattunud kimbatusse. Pakkisn tema jaoks küll toiduaineid kohvrisse, mis oli kaks korda suurem kui Kartau oma, aga tundsin, et sellest oli vähe tema viletsuse leevendamiseks. Ta vajas veel ka raha. Murdsin pead, kust seda võtta. Äkki sähvas mõte — siga! Jah, all keldris on tapetud siga, mille kohta kokk eelmisel päeval kurtis, et pühad on tulemas, ta tahaks valmistada midagi paremat. Aga siga tema katki raiuda ei saa, see tuleb tükeldamiseks saata lihuniku juurde. Helistasin Trummile, et meil on majas mitmepuudaline sea surnukeha. Kas tema oleks nii hea ja teeks selle rahaks. Siga ootab teda. Trumm ütles, et pühade eel niisugusest kaubast lahtisaamine on lapsemäng. Ta tuli voorimehega järele. Kokk tõstis oma abilistega lina sisse mähitud sea voorimehele. Järgmisel päeval ladus Trumm lauale üle kahe miljoni rubla. Noorel Kartaul olid pisarad silmas, kui talle selle summa andsin. Võtsin temalt allkirja kõige peale, mis ta minult saanud.
Ühel hommikul oma toast maja eesruumi astudes nägin, sissekäigu uksesse oli öö kestel tehtud aken. Siinpool akent seisis valvur, kes tõrjus sisse tulla soovijat: «Ne veleno puskatj.» (Sisse ei ole lubatud). Selgus, et valve on seatud ja sissepääs keelatud Lorenzi käsul. Lorenz seletas, ta tegi need korraldused julgeoleku huvides. Rõhutas: «Siin ei ole sissesõiduhoov, kuhu igaüks võib tulla, kes tahab.»
Kui ütlesin, ma ei luba end seada vahi alla, ja nõudsin valve eemaldamist, keeldus ta muutmast oma korraldust. Hankisin telefonil kohese kokkusaamise Kantorovitšiga. Sõitsin sellele koos Lorenziga. Andsin Kantorovitšile telegrammi teksti, mida palusin lugeda, näidata Tšitšerinile ja saata otsetraadil Tallinna. Tekst oli:
«Kiire. Otsetraadil välisministrile. Komissar Abram Lorenzi käsul on maja, kus asun, seatud vahi alla. Majasse ei lasta inimesi sisse. Minu protest Lorenzi ees ei andnud tulemusi. Palun astuda samme Moskva valitsuse ees, et minu asukoht saaks vabaks vahi alt ja oleks varutud sama õigustega kui Isidor Gukovski oma.»
Kantorovitš lausus pärast lugemist: «Seda ei saa ma Tšitšerinile näidata ega ära saata. Peame asja õiendama omavahel. Kus on Lorenz?»
«Teie ooteruumis.»
«Hästi. Kõnelen temaga kohe pärast teid. Mis on teie soovid?»
«Palun märkida üles. Number üks — uksesse tehtud spioneerimise auk kinni katta ja valvepost kaotada, sest maja, mille teie valitsus mulle andnud asupaigaks, ei ole mitte vangla.»
«Hästi, saab veel täna tehtud.»
«Inimesed, kes minu juurde tahavad tulla, peavad seda võima teha vabalt. Neid tuleb kohelda viisakalt kui minu külalisi.»
«Hästi.»
«Soovin minu asupaika elama kutsuda Tallinnast koos ratifitseerimise komisjoniga tulnud Eesti kodanikud Nikolai Vildenau ja Richard Öövel.»
«Hästi, võite kutsuda.»
«Siis tahan Moskva eestlastele lihavõtte esimesel pühal, s.o. tuleval pühapäeval oma kodus anda lõunasöögi kell 1 päeval.»
«Kui palju iskuid mõtlete kutsuda ja kes nad on?»
«Kui palju, ei tea. Pean enne tegema arvestuse koduste võimalustega. Tahate saada külaliste nimekirja?»
«Mina mitte. Esitage see Lorenzile.»
Seepeale teatasin, et olen rahuldatud, kui minu poolt loetletud soovid leiavad täitmist. Siis viisin jutu teisale. Nimetasin, jäin Moskvasse maha minule tehtud ülesande täitmiseks — viia Eestisse meie vägede ülemjuhataja kindral Laidoneri sugulased. Minu missioonile lubas abi Tšitšerin. Samuti lubas oma isiklikku abi ja toetust Lenin. Sellest on juba möödunud nädal, aga midagi konkreetsemat ei ole seni sündinud. Tahan teada hiljemalt tulevaks esmaspäevaks, kas teie mulle need inimesed üle annate Moskvas või pean ma neid ära tooma minema Kuznetskisse, kus nad asuvad?
Kantorovitš lubas mulle anda peatset vastust kindral Laidoneri küsimuses. Kinnitas, et korraldab kõik Lorenziga minu soovide kohaselt. Saatis mind ukseni, kutsus sisse Lorenzi. Jäin Lorenzi peale ootama, et sõita koju tema autos. Lorenz väljus veerand tunni pärast, üleni punane näost. Tegin temale kojusõidul kõva kõneluse. Kõnelusel oli hea mõju. Lorenz palus vabandust. Lubas, et saab tulevikus suhtuma minusse korrektselt ja sõbralikult. Ütlesin, et minule jätkub korrektsusest.
Koju jõudnud, pani Lorenz kohe töö käima ukse kallal. Piiluaken kaeti kinni vineerplaadiga. Valvur ukse juurest kadus. Kui tuli Trumm oma noore nägusa kaukaaslannast abikaasaga, keda olin kutsunud lõunale, tegi neile ukse lahti Lorenz ise. Nõu pidanud kokaga ja arutanud Lorenziga, arvestasime, et söömaajaks lihavõttepühal võib kutsuda 40 inimest. Palusin kohapeal olevat Trummide abielupaari jalamaid hakata levitama kutseid minu nimel. Viisin Trummi keldrisse, näitasin talle piiritusenõusid. Ta võttis ühe kaasa, lubas selle teha rahaks, mida hädasti vajasin, sest Seljamaalt saadud summa oli otsakorral.
Enne minekut kutsusid Trummid mind kaasa Kunstiteatrisse «Gorki Põhjas» etendusele. Nad äratasid minus huvi, kui ütlesid, et tükis mängib kaasa Stanislavski ise tatarlase osas ja Moskvin esineb raskes rändur Akimi osas. Olin draamat näinud poisipõlves vanas «Estonias», mäletasin seda hästi ja rõõmustasin seda jälle näha.
Esimesel vaheajal nägin jalutusruumis Dantšenkot, kes möödumisel minu ära-tundis ja peatus. Kui olin talle avaldanud oma imetlust tüki lavastamise ja näitlejate mängu kohta, eriti Stanislavski suhtes, küsisin, kas on mul võimalik saada tuttavaks Stanislavskiga, et saaksin endale au tunda mõlemat Kunstiteatri juhti. Dantšenko naeratas mu spontaansete väljenduste üle, nõustus, tulgu ma etenduse lõpul tema tuppa, kus ta tutvustab mind Stanislavskile. Nii jäingi minekul Trummidest maha, lasksin end teatriteenijal juhatada Dantšenko tuppa. Istusime seal kahekesi. Dantšenko seletas, Stanislavskil läheb veidi aega grimmist vabanemiseks ja ümberriietumiseks. Jutu sees kinkis Dantšenko mulle režiiraamatu kuulsast Kunstiteatri lavastusest «Kilk koldel», mis on Charles Dickensi jutustuse The Cricket on the Hearth dramatiseering. Küsisin temalt, kuidas elab Zinaida Isserlin?. Südametunnistus oli mind vaevanud hetkest saadik, kus teda viimati nägin. Dantšenkole rääkisin, et ei ole tema õpilast näinud ja tahaks väga, et ta mulle helistaks. Selleks palun temale üle anda minu telefoninumber. «Heameelega,» vastas Dantšenko, märkis numbri oma taskuraamatusse. Sel hetkel astus sisse Stanislavski. Mõlemad Kunstiteatri juhid erinesid üksteisest tunduvalt. Dantšenko lühikese kasvuga hubane habemik, 19. aastasaja vene haritlasetüüp koduselt vaikse kõneviisiga. Dantšenkost peajagu pikem Stanislavski, sileda näitlejanäoga, üles-alla kõikuva kõnetooniga, rõhutatud sagedate käeliigutustega, tsaariaegse kaardiväeohvitseri tüüp. Stanislavski, õige nimega Aleksejev, oli pärit põlisest jõukast Moskva kaupmehe perekonnast. Hakkas kunsti vastu huvi tundma hobbyna, nii kui teised kaasaegsed kunstiarmastusega kuulsaks saanud Moskva kaupmehed Mamontov, Tretjakov, Stassov. Jutu sees ütles Stanislavski muuseas, et teater on tempel ja näitlejad on tema preestrid. Sellele noogutas Dantšenko tähendusrikkalt. Nii huvitav kui minule ka ei olnud vestelda mõlema kuulsa kunstitegelasega, lahkusin lühikese aja järel, sest Stanislavski tundus olevat väsinud.
Öösisel sõidul voorimehega koju kuulsin jälle appihüüdu «pomogite». Voorimees andis hobusele piitsa, aga suunas sõidu appihüüdest eemale. Kihutanud nii veidi maad, pöördus ta pukis minu poole: «Kasukaröövlid. Nad on rohkem riiete kui raha järele. Koorivad inimese pesuni paljaks. Nemad meid ei puutu ja meie ka ei sega nende asjasse. Rasked ajad.»
Lihavõtte laupäeval kutsuti mind telefonile. Torus kostis Zina hääl, mis oli pakasest külmem. «Räägin teatrist, nii kui Vassili Ivanõtš ütles. Teatas, teie tahtvat minuga rääkida asjapärast. Milles asi seisab?»
«Seda ei saa seleteda telefonil. Palun isiklikku kokkusaamist.»
«Kokkusaamist minuga? Teie kui abielumees? Kas see ei ole mitte teie arvates riskantne?»
«Abielumeestel on ka hing sees, mis vahest teeb vaeva. Tahan teiega rääkida avameelselt.»
«Mispärast?»
«Tahan ära leppida.»
Paus. «Kus kokkusaamine peab olema?»
«Murran pead. Kas te lähete õhtul kirikusse?»
«Lähen.»
«Kas ma võin teiega kaasa tulla?»
«Võite. Kirik on väga lähedal minu kodule.»
Leppisime kokku, et lähen temale järele pool üksteist. Päralejõudmisel, kui astusin maha voorimehelt, väljus Zina majauksest.
«Tere, Zinaida Karlovna.»
«Tere. Wiljam Ivanõtš.»
Kirikusse kõndisime vaikides. Uksel ostsime küünlad, nii kui kõik kirikulised. Jäime seisma kõrvuti ühte nurka. Rahvast oli väga palju. Kirikus valitses peaaegu pime hämarus, ainus valgus tuli lambikestest pühapiltide ees. Kostis laul väga healt koorilt haaravas tõusus ja mõõnas. Inimesed seisid hardumuses, hoides süütamata küünlaid.
«Mida tahate te mulle ütelda?» küsis Zina vaevaltkuuldaval sosinal.
«Tahan teile tõotada teha oma parimat, et olete Venemaalt väljas hiljemalt aasta pärast, ilma abiellumata. Uskuge mind,» sosistasin Zinale vastu sama tasa.
«Kuidas on see võimalik?»
«Meil on leping, mis annab meile õiguse võtta Eesti kodakondsusse inimesi, kes siis võivad siit lahkuda kogu varandusega. Mul peab vaid minema korda teid teha Eesti kodanikuks ja seda ma teen. Tunnen, et olen teile võlgu teie pääsemise.»
Võtsin tasa Zina käe, surusin seda. Tundsin temalt vastusurumist sõnaga: «Tänan.»
Koorihelid vibreerisid vaikselt, siis jälle voogasid valjemini, vaheldudes diakoni sügava bassiga. Seisime üksteise kõrval, vajunud mõtetesse.
Kesköö hetkel lõid särama tuled, kirikulised süütasid küünlad, koor purskas vägevasse, võidukasse hümni «Kristus on üles tõusnud». Algas üldine suudlemine. Puudutasin huultega Zina paremat ja pahemat põske. Zina vastas samaga, kuid haaras mul seejuures kaelast, sosistas äkki kõrva: «Räägi tõtt. Ütle siin kui Jumala ees, kas oled abielus?»
«Ei ole.»
«Ma teadsin seda kogu aeg. Süda ütles.»
Astusime kirikust välja koos ristirongkäiguga, tagasi enam ei läinud. Seadsime sammud kodu poole. Kõndisime käsikäes. Kergendustunne valdas mind, olin vabanenud südametunnistuse piinast. Enne minekut kutsusin Zina eestlaste lõunasöögile, öeldes tema ergutuseks, et mitmetel meestel on kaasas nende naised, venelannad.
«Olen kimbatuses vastamisega,» lausus Zina. «Pean mõtlema.»
Zina tuli. Panin ta lauda istuma endast pahemale, paremale asetasin proua Trummi. Külalisi oli kogunenud üle 40, nende hulgas majja üle kolinud Vildenau ja Öövel. Andsin neile oma toa sissekäigu kõrval, ise asusin teisele korrale Seljamaa vakantsetesse ruumidesse. Söömaaeg osutus kõigiti korralikuks.
Söögi lõpul pidasin väikese lauakõne, milles tervitasin külalisi iseseisva Eesti nimel. Palusin kõiki levitada selle maja aadressi ja teha teatavaks, et annan meeleldi informatsiooni tänapäeva Eesti kohta, eriti aga selle kohta, et rahulepingu järele on soovijatel õigus opteerida Eesti kodakondsust ja lahkuda Venemaalt, kaasa võttes oma varanduse. Selle õiguse teostamiseks tuleb Moskvasse lähemal ajal eriline opteerimiskomisjon. Viimast osa mu sõnavõtust, mis puudutas opteerimist, kordasin vene keeles, et see oleks arusaadav lauas istuvaile venelannadele.
Lauast tõusnud, läks rahvas laiali, kes piljardituppa, kes talveaeda. Suurem osa kogus võõrastetuppa teisel korral, kus seisis hea kontsertklaver ja kus algasid ettekanded. Karl Ots, siis veel puhastverd bariton, kandis ette paar pala. Zina Isserlin esitas Zoštšenko naljajutu naerulaginate saatel, proua Trumm tantsis oma rahvuse (gruusia) lezginkat ja sellele pealekauba koos abikaasaga «Tuljakut». Õhtu tulekul seisin uksel, et suruda lahkujatel kätt, märkasin head tuju kõikide näol. Eestlaste lõunasöök oli hästi korda läinud.

[nuhk.Albert]

Kantorovitš ei pidanud antud lubadust mulle teatada, kuidas on lood Laidoneri omaste küsimusega. Sõitsin tema jutule. Selgus, et valitsusvõimud ei too Laidoneri omakseid Moskvasse. Neile peab ise järele sõitma. Sõitu peab aga eskorteerima eriline komissar, kes lähematel päevadel ilmub meie majja. Tema nimi on Finkelstein. Võimud töötavad selle küsimuse kallal. Mul tuleb oodata asjade arengut. See seletus ei meeldinud mulle põrmugi, seda ütlesin Kantorovitšile. Ta võttis vastumeelt minult telegrammi, milles informeerisin välisministeeriumi olukorrast. Kantorovitš kinnitas, et komissar Finkelstein viib mind Kuznetski linna hiljemalt nädala pärast.
Siitpeale algasid rasked katsumisajad. Finkelstein lubatud ajal end ei näidanud. Protesteerisin narkominodelis. Laidonerilt tuli telegramm, milles ta manitses vene võimudele järele jätmata peale käia, mitte enne Moskvast lahkuda, kui tema omaksed pole minule üle antud. Laidonerilt tuli veel telegramme minu Moskvas olekul. Asi venis nädalast nädalasse. Kantorovitš esitas järjest uusi ettekäändeid, mispärast sõit Kuznetskisse peab saama edasi lükatud. Viimati, pärast ühe eriliselt muretseva telegrammi saamist Laidonerilt arvasin, et nüüd heidan kõrvale senise diplomaatilise kõneviisi ja hakkan rääkima otsekohest vene keelt, mis siinsetele võimudele peaks olema paremini arusaadav. Ütlesin Kantorovitšile, et leidsin Lenini naisevenna Krupski üles kolme päevaga ja andsin ta Tartus üle Joffele. Lenin teab seda, ta tänas mind, kui käisin tema jutul, lubas oma isiklikku abi kindral Laidoneri omaste otsimisel ja evakueerimisel. Nüüd veate teie mind ninapidi oma auvõla tasumisel juba mitu nädalat ja mul on tekkinud kahtlus, kas teie valitsus üldse mõtleb seda elatanud daami ja väikest poissi välja anda, kuigi meile on antud sellekohane lubadus. Selline teguviis ei tee au ühegi riigi valitsusele, eriti aga väärika suure R.S.F.S.R. valitsusele. Ootan veel üks päev ja kui siis ikka sõita ei saa, lähen otsemat teed Lenini jutule, tema lubatud abi otsima.
«Vene keele» abiksvõtmise tulemuseks oli, et õhtul tuli Finkelstein teatama, sõit Kuznetskisse algab homme hommikul. Suure heameele pärast hakkasid Vildenau ja Öövel teda kostitama viinaga. Komissar oli vägev võtja, aga Vildenau oli samal alal vilumuses temast üle. Purjuspäi näitas komissar dokumenti, Feliks Dzeržinski enda poolt alla kirjutatud, milles seisis, et ainult eriülesannetega komissar Finkelstein Võib areteerida Eesti kodanikke William Tomingast. Nikolai Vildenaud ja Richard Öövelit. Dokumendi näitamisega tahtis komissar veenda oma hoolealuseid, kui kindel kaitse neil on. Küsimusele, kaua reis kestab, kostis komissar — nädal või kaks. Vildenau sai dokumendist väga häiritud, ruttas minu juurde sellest rääkima. Läksin temaga alla, mõttega meelitada komissarilt dokumenti oma kätte, et näidata Kantorovitšile. Aga mees, nii purjus kui ta oli, ei läinud liimile, kurjustas, et dokumenti käest ära ei anna kellelegi, niisama kui ta ei anna käest oma partei liikmekaarti.
Vildenau kartis väga sõita niisuguses olukorras. Lõpuks pani Vildenau ette, et jäägu mina kogu ekspeditsiooni kaitseks maha keskusesse Moskvas, kus mul kõik teed lahti abi otsimiseks, kui nendega peaks midagi juhtuma. Teatasin komissarile, et ma kaasa ei sõida, valvan nende reisi keskusest. Komissar nohises: «Kuidas tahate.» Endamisi oli mul eriline põhjus mitte lahkuda Moskvast. Tahtsin, et keegi oleks majas informatsiooni andmiseks eestlastele, kes otsivad sidet kodumaaga.
Sõitsin meestega koos Jaroslavi raudteejaama. Vildenau kaebas rahanappuse üle. Andsin temale poole oma vähestest vene rubladest. Nägin, et teele asuva ekspeditsiooni jaoks oli reserveeritud erikupee puhtas II klassi vagunis. Soovisin neile õnnelikku reisi, kui rong lahkus.

LAIDONERI PEREKONNA PÄÄSMINE

Aeg oli jõudnud sügavasti aprillikuusse. Moskvas kippus puhkema kevad, pungad pakatasid lehtedesse. Õhku oli kergem hingata. See näis tegevat inimeste meeled elevamaks. Inimesi käis majas minu juures iga päev üha enam, seda kõikidel kellaaegadel, ilma et neile oleks tehtud takistusi. Registreerisin eestlasi opteerimiseks. Paljud vajasid abi, sain neid aidata vaid toiduainete andmisega. Telegrafeerisin Tallinna minister Birkile — saatke raha. Vastust ei tulnud ega raha. Ministeeriumis arvati vist, et saadetud 500,000 rubla peab jätkuma kogu aastaks, eriti kus kõik komisjoniliikmed olid jõudnud Tallinna tagasi. Saadud rahadest ei jätnud nad Moskvasse maha kopikatki. Ka Laidonerilt, kes saatis mulle küll manitsevaid telegramme oma pere pärast, raha ei tulnud. Muide temalt ma raha ei küsinudki.
Olime Vildenauga leppinud enne tema ärasõitu, et ta mulle majja telegrafeeriks pidevalt sõidu käigust. Ta teataski telegrammiga, et nad on õnnelikult pärale jõudnud. Vastuvõtt võimude poolt kohapeal korrektne, tibud (selle sõna peale oli lepitud) terved ja rõõmsad. Teate sisust koostasin telegrammi, mille andsin Kantorovitšile saatmiseks Tallinna. Siis möödusid päevad, kus olin sõnumiteta Vildenault. Viimati tuli temalt telegramm, meie kojusõitu venitatakse meelega, tibud kardavad. See alarmeeris mind. Kantorovitš püüdis mind rahustada kõnekäänetega. Avaldasin, et ei usu teda, tema võim ei küüni Kuznetski kiirustama ärasõitu, mida viivitatakse. Soovin, et ta mulle kohe annaks telefoniühenduse Tšitšeriniga, kellele tahan asja ette kanda. Sellele vastas Kantorovitš, ta ei saa mind ühendada väliskomissariga nii tühise asja pärast. Vaidlesin, et Laidoneri omaste küsimus on kahe valitsuse kokkuleppe asi, millest on teadlik isegi Lenin. Seepärast ei saa seda nimetada tühiseks. Nõudsin telefonikõnelust Tšitšeriniga. Kantorovitš keeldus mind ühendamast, öeldes, mul on halb komme siduda väikeseid asju suure kella külge. Siis ei jäänud mul muud üle kui jälle kasutada juba kord proovitud võtet. Kirjutasin lühikese telegrammi, panin selle teksti tema nina alla: «Palun lugege, näidake Tšitšerinile, saatke Tallinna.»
Tekst oli: «Välisminister, Tallinn. Minule keeldutakse anda ühendust nõukogude valitsusvõimudega. Palun viibimata tõsta valjut ametlikku protesti minu inkommunikado all pidamise vastu.»
Kantorovitš süüdistas mind, olete liialt tundelik, kannatamatu, liialt nõudlik oma õiguste järele. Vastasin, ma ei nõua muud õigust kui mis lepitud, mida naudib Gukovski Tallinnas. Olen näidanud küllalt kannatlikkust teie juures valitseva korralageduse vastu. Ei kritiseeri korra puudumist teie juures, see on teie maa siseasi, nõuan vaid, et täidate meile antud lubadusi korrektselt ja kiirelt, nii kui meie oleme teinud teile antud lubadustega. Nõudsin kindlalt telefonikõnet. Kantorovitš pomises pahaselt, võttis telefonitoru, rääkis mõned sõnad tasa, et ma ei kuuleks, andis toru minule hoiatusega: «Seltsimees Tšitšerin on väga kinni.»
Kandsin ette Vene väliskomissarile — teie sekretär püüdis mind takistada teiega kõnelemast asja pärast, mida tema kvalifitseeris tühiseks. Ometi on teile ja Leninile teada, et kindral Laidoneri omaste evakueerimine on kahe valitsuse vaheline kokkulepe. Kahetsen, pean teile ette kandma asja äärmiselt lohakat käsitlemist teie võimude poolt. Möödus vaid kolm päeva sellest, kui rahudelegatsiooni esimees Joffe avaldas soovi Lenini naise-venna Krupski leidmiseks sõjategevuse ajal, kui Joffele Tartus üle andsin Mihhail Konstantinovitš Krupski hea tervise juures. Nüüd on möödunud mitu nädalat päevast, mil teatasite minu esimees Seljamaale kindral Laidoneri omaste väljaandmise jaatavat otsust valitsuse poolt. Meile öeldi, et peame ise järele minema nendele inimestele Kuznetski linna. Täna sain telegrammi, et nende ärasõitu viivitatakse meelega. Kantorovitš püüab mind lohutada igasuguste sõnadega, mis mind ei rahulda, sest tean nende väärtusetust. Palun teie abi, kuna Kantorovitši käsi Kuznetskisse ei ulata. Sea näib olevat võimumeheks eriliselt sinna sõitnud Tšeka komissar Finkelstein.
Tšitšerin, kes mind viisakusest kannatlikult oli kuulanud, küsis äkki: «Finkelstein? Kust teie teate, et ta on Tšeka komissar?»
«Tõendina, kui julgelt võime end tunda tema kaitse all, näitas Finkelstein paberit Dzeržinski allkirjaga, milles seisis, et ainult eriülesannetega komissar Finkelstein võib arreteerida mind ja neid kahte Eesti kodanikku, kes praegu on Kunzetskis koos Finkelsteiniga.»
Tšitšerin ütles kõneluse lõpetamiseks: «Hea on, et rääkisite mulle Finkelsteinist. Ärge kartke, luban teile oma abi.»
Lahkusin kätt andmata Kantorovitšist, kes oli kuulanud mu telefonikõnet hapu näoga. Au ja kiitus Tšitšerinile. Kahe päeva pärast tuli Vildenault telegramm: «Sõidame välja täna õhtul. Telegrafeerin teelt, millal jõuame Moskvasse.»
Viisin päralejõudnud rahva jaamast koju. Oli parajasti aeg, kus neile võis pakkuda lõunat. Alevtina Aleksejevna Krushewskaja osutus armastusväärseks elatanud (50—60 a.) tsaariaegselt meelestatud ja häälestatud vene daamiks. Nagu tegelastel Tolstoi romaanis «Sõda ja rahu» oli tal kombeks jutlemisel minuga segada vene keelt üleminekutega prantsuse keelele. Ta suitsetas palju, peaaegu vahetpidamata. Unustasin temalt küsida, kui vana on Mihhail, hüüdnimega Miša. Ta oli väike elava loomuga poiss. Ta võttis jalamaid oma valdusse vannitoa, kus ta suples ja sõidutas omaenda meisterdatud laevukesi tundideviisi.
«Та ei ole veel näinud nii suurt vanni,» seletas vabandavalt ta vanaema.
Võtsin vanaema Krushewskaja isikutunnistuse kaasa narkominodeli, hankisin sellele ja Vildenau-Ööveli omadele väljasõiduviisad. Ka omaenda diplomaatilisele passile. Leppisin Kantorovitšiga kokku, et meie ärasõit leiab aset ülehomme keskpäeval, saatsin Laidonerile sellekohase telegrammi. Kantorovitš lubas täita mu palve, et saame eravaguni, mis sõidab välja Tallinnani. Ärasõit näis olevat kõigiti korras. Teostasin jumalagajättu inimestega, keda tundsin.
Olin unustanud, et olen Venemaal. Kantorovitš helistas, sõit on edasi lükatud päeva võrra. Kui saabus uus ärasõidupäev, vabandas Kantorovitš — sõit on jälle edasi lükatud, seekord ei teadnud ta ütelda kui kauaks. Olin kannatamatusest ja meelekibedusest ärritatud. Lõin käega Kantorovitšile, hakkasin omapead taga ajama telefoniühendust Tšitšeriniga. Siin oli mul ausalt abiks Lorenz. Teadsin, palju, kui mitte kõik rippus kõnelusest Tšitšeriniga. Oli selge, kõrgemale temast mind ei lasta, ka polnud mul protokolli järgi õigust kippuda kõrgemale. Üritasin rabeleda välja vene rabast koos nelja inimesega, kes minule vaatasid kui ainsale kaitsele.
Praktikast vene poolt peetavate pantvangidega teadsin, et valitsus, tulnuks ta meile appi, oleks olnud seatud raske ülesande ette. Panin kõik ühele kaardile — kõnelusele Vene väliskomissariga.
Esimesest hetkest sai mulle selgeks kannatamatuse alatoonist Tšitšerini hääles, et ma ei või riskeerida pikema jutuga. Ütlesin: «Tänu teie abile jõudsid Laidoneri omaksed siia, aga siin peetakse meid juba nädal aega kinni meie ärasõidu edasilükkamisega. Laidoneri omaste evakueerimine ei ole mingil viisil poliitiline küsimus, vaid puhtal kujul inimlikkuse akt. Olen uhke, et minu kodumaa, väike Eesti, heanaaberlike suhete loomisel suure Venemaaga esimese sammuna osutas inimlikkust, mille vastamist samal viisil ta usaldusega ootab oma naabri poolt. Teatavasti on inimlikkus alusmüüriks igale heale poliitikale. Palun aidake meid koju sõita.»
«Hästi, härra Eesti diplomaat. Katsun teha oma parima, et koju saate. Aga ah, teiega ei ole kerge. Ohkan kergendatult, kui olete väljaspool Vene piire.»
«Tänan, härra rahvakomissar. Lubage, et ohkan samuti kui teie, kui oleme jõudnud koju.»
«Hästi, soovin teile head reisi. Kantorovitš teatab teile ärasõidu aja, mis, ma loodan, jääb edasilükkamatuks.»
Kaks päeva hiljem jõudis kätte meie ärasõiduaeg. Pakkisime suure reisikorvi täis toiduaineid, mis meile pidi jätkuma kuni Eestini. Lorenz viis meid autodes Nikolai jaama. Seal asusime I klassi eravagunisse, mis oli väga puhas. Lahkumisel tänasin Lorenzit, kes viimasel ajal oli näidanud sõbralikku abivalmidust. Sõitsime Moskvast välja 30. aprillil kell 2 päeval. Varsti tuli avalikuks meeldiv üllatus — meie vagunijuht teatas, tal on vagunis olemas samovar. Ka tuli avalikuks, kuid mitte üllatuseks, et meid saadab rühm püssimehi. juba tuntud nahkmundris. Jõudsime Petrogradi teise päeva õhtul. Petrogradis aga sattusime takistustele, mis tõsiselt ohustas meie kojusõidu jätkamist. Meie vagun viidi Nikolai jaamast, kus meie kaitsemeeskond lahkus, üle Balti jaama. Seal haagiti ta rongi külge, mis pidi väljuma piirijaama Jamburgi suunas kell 8 õhtul. Järsku nägin, et perroonile marssis rühm püssidega soldateid. Meie vagun haagiti lahti, tõmmati mõnikümmend sammu eemale rongist, piirati soldatite poolt igast küljest sisse. Kui ohvitseri käest küsisin, mis nad teevad, vastati:
«Piirivalve. Meil on teateid, et vagunis on inimesi, kes tahavad illegaalselt üle piiri minna, ilma väljasõiduloata. Peame vaguni läbi otsima ja loata reisijad maha võtma.»
Näitasin ohvitserile ette meie passid, mis kõik olid tembeldatud väljasõiduviisumiga. Ohvitser raputas pead: «Need load ei ole kehtivad.»
«Mispärast?»
«Load on antud narkominodeli poolt. Puudub Tšeka luba. Pean need inimesed vagunisti välja toomal ja vahi alla võtma, ülekuulamiseks.»
Siin oli meie teele ette veeretatud takistus, mida ei olnud osanud ette näha. Hakkasin vastu: «Olen diplomaatilise passi omanik. Sellele on teie poolt pandud diplomaatiline viisum. Seega on teie valitsus tunnistanud minu isiku puutumatuks. Selge on, mind ei saa vahistada. Aga selge on ka see, et koht, kus ma asun, maja või käesoleval juhul vagun, on seaduse järele samuti puutumatu, eksterritoriaalne. Sinna ei saa minna ilma minu loata, veel vähem seal ette võtta läbiotsimist või kellegi vahistamist.»
Algas äge vaidlus. Õnneks ei olnud ohvitser mitte toores soldateskatüüp, laskis endaga argumenteerida. Ta oli nõus, mind ei saa areteerida, küll saab aga vahistada teisi. Tema ei tunne seadust, mis teeb eksterritoriaalseks vaguni, kus sõidab diplomaat. See ei saa olla võimalik raudtee määruste järele, mis lubab rongis sõita kõigil inimestel vahet tegemata. Tema argument raudteemäärustest tuli mulle meelepärasena kui jõulukink, haarasin sellest kinni: «Noja, näete ise. Ega meile muidu ei oleks antud eravagunit, kui mitte raudteemääruste järele eksterritoriaalsuse kindlustamiseks diplomaadile.»
Sain selle väitega tõrjuda ohvitseri vagunissekippumisest. Ta jäi oma seisukoha juurde, et minu kaasreisijatel puuduvad Tšeka väljasõiduload, seepärast peab ta nad viima ülekuulamisele. Ta nõudis minult, et ma annaks need temale välja heaga, vabatahtlikult. Keeldusin seda tegemast, ei heaga ega kurjaga.
Kui selgus, et Petrogradil on oma narkominodel, isegi omaette valitsus — Põhja Kommuuna, G. Zinovjeviga eesotsas —, nõudsin, et tahan rääkida selle kohaliku narkominodeli esindajaga. Ohvitser oli nõus mind sinna sõidutama. Vastasin, et ma jalga vagunist ei tõsta ega oma kaasreisijaid kaitseta ei jäta — tulgu narkominodeli mees minu juurde. Ohvitser nõustus, see võib sündida hommikul, sest praegu ei ole sellel asutusel ametitunnid.
Meie vagun lükati haruteele, kus seisime öö, piiratud soldatitest. See oli halb öö, meist ei saanud peale Miša keegi sõba silmale. Ebameeldiv oli, et Tšeka oli kistud mängu. Kartsin, võib tulla ette sissemurdmiskatseid. Hommikul tuli Petrogradi narkominodeli funktsionäär. Ta oli naine, mitte mees. Intelligentne inimene, kõneles hiljem teejoomisel babuškaga (nii kutsus Miša oma vanaema) soravat prantsuse keelt. Meie jutt algas väga ametlikult ja külmalt. Ta ütles, olgu ma diplomaat niipalju kui tahes ja minu vagun eksterritoriaalne, aga maa seadusi tuleb austada. Need nõuavad, et meie passidel peab olema Tšeka väljasõiduluba.
Ütlesin, et keegi ei saa end vabandada seaduste mittetundmisega. Mina mitte. Aga ka mitte Moskva narkominodeli peasekretär Noi Kantorovitš, kellele ma isiklikult andsin passid viseerimiseks. Minu kaasreisijad on süütud seaduserikkumises. Selles võib süüdistada vaid Kantorovitšit. Kui tahetakse ilmtingimata kedagi vahistada ja üle kuulata, tehtagu seda temaga. Siit vagunist ei võeta kedagi kinni ega kuulata üle. Narkominodeli osakonnajuhataja Sarah Goldstein seletas, et Tšeka load peavad meil olema, muidu ei pääse meie üle piiri. Neid peavad meie inimesed hankima minema Tšekasse, Gorohhovaja tänaval. Tema on valmis neid sinna sõidutama. Ärritusin sellest ettepanekust. Need inimesed vagunist ei lahku. Kõnelesin nende pärast Lenini endaga. Ta lubas mulle nende maalt lahkumiseks oma isiklikku abi. Uskuge, kui hakatakse siin meie kallal tarvitama vägivalda, saab meie eest interveneerima mitte üksi minu maa valitsus, vaid ka omakorda Lenin.
Edasi-tagasi väidete vahetamine lõppes sellega, et nõustusin Goldsteini ettepanekuga, ta võtab passid, sõidab nendega Gorohhovajale, toob ise nõuetavad load. Möödusid pikad tunnid ärevas ootamises. Teadsin, et käesolev episood Petrogradis on osa meiega käimasolevast kassi-hiire mängust. Valmistasin end ette igasugusele ootamatusele, ka sellele, et Goldstein tagasi ei tule. Ta tuli õhtupoolikul, load kaasas. Babuška, kes ootamise aja oli veetnud stoilise rahuga, mida imetlesin, tänas Goldsteini, kutsus teda endaga teed jooma. Kui silmasin ohvitseri väljas kõndimas, kutsusin ta sisse:
«Tahtsite tulla vagunisse toimetama läbiotsimist. Ma ei lubanud, nüüd palun teid tulla minu külalisena. Võite veenduda, et vagunis ei leidu midagi seadusevastast.» Kõndisin ohvitseriga läbi vaguni, avasin temale kõik kupeede uksed, küsisin, on ta rahuldatud? Ohvitser vastas: «Jah. Tänan.»
Lahkumise täheks andis ilusti au. Meie vagun veeretati perrooni ette, kinnitati sama rongi otsa, millega pidime iahkuma eelmisel õhtul. Babuška ja Goldtseini vahel oli lahkumine naiselikult lüüriline. See sündis kiiretempolises prantsuse keeles.
Rong väljus täpselt sõiduplaani järele kell 8. Enne saatsin Laidonerile telegrammi meie arvatava saabumisajaga Narva. Jõudsime õnnelikult Jamburgi varahommikul. Seal leidis aset uus katse tulla vagunisse teostama läbiotsimist. Selle tõrjumiseks tuli astuda vaidlusse ülemusega, kes end nimetas piirivalve ülemaks. Mees oli puhastverd juut — tšekist. Tšeka kombeks oli end varjata nimedega nagu kriminaalpolitsei, kelle küüsi olin sattunud esimesel läbisõidul Petrogradist. Kui oli läinud juba päris valgeks, hakkas vedur meid aeglaselt lükkama piiri poole. Piiri märkis kahekordne rida traattõkkeid. Selleks läbipääsuks avati rongile värav. Kui meie vagun sellest pikkamisi läbi veeres, puhkes babuška nutma. Seistes akna juures tema kõrval, nähes, et olime jõudnud traataiast läbi Eesti pinnale, lasksin valla sügava kergendusohke, nii kui olin Titšerinilt palunud mulle lubada teha, kui olen väljas Venemaalt. See oli 3. mai kell 9, kui liginesime tasasel sõidul Narvale. Jaama perroonil nägin eemalt Laidoneri üksikut kogu seisvat kmdralimundris. Võtsin Miša käekõrvale, viisin ta vagunitrepile. Kui olime peatunud just kindrali ees, ulatasin talle ta poja. Babuška seisis mu seljataga. Laidoner, Miša süles, astus vagunisse, kaelustas teda. Nad läksid kõik kolm babuška kupeesse. Meie tõmbusime diskreetselt kõrvale.
Laidoner sõitis Tallinna meie vagunis, koos oma perega. Teel kutsus babuška mind kupeesse, kus Laidoner mind tänas, öeldes muuseas: «Kuulsin babuškalt, missugustes seiklustes teie kõik olite olnud, ei unusta kunagi teie heategu minule, et tõite koju elusalt ja tervelt inimesed, kes mulle nii kallid.» Laidoner tänas hiljem ka Vildenaud ja Öövelit. Saabunud õhtul kodulinna ja jõudnud tagasi oma poissmehekorterisse proua Köleri tiiva alla, ohkasin õieti kergendatult, hästi suure sõõmuga, nautides oma Moskva reisi lõppu.

[nuhk.Albert]

LAHKUMINE RIIGITEENISTUSEST

RAHULEPINGU ELLURAKENDAMINE

Asunud jälle tööle ministeeriumis, kuulsin Hellatilt, et ministeeriumi tegevus on jooksvalt suunatud kahes sihis — rahulepingu tegelik teostamine ja kadunud Poska poliitika jätkamine ning elujõulise Balti liidu loomine. Rahulepingu ellurakendamise alal on nimetatud kolm komisjoni, kes sõidavad Venemaale kõige lähemal ajal. Üks läheb Voroneži evakueeritud Tartu ülikooli varasid üles otsima ja ära tooma. Kaks on opteerimiskomisjonid, kelledest üks sõidab Petrogradi, teine Moskvasse. Petrogradi komisjoni esimeheks on Aleksander Schipai, kes minuga oli olnud Moskvas. Huvitav oli kuulda, et Moskva opteerimiskomisjoni esimeheks on Juhan Kartau, kes mind Moskvas palus, et abistaksin ta onupoega. Hakkasin otsima kokkusaamist temaga. Tema tulekul ministeeriumi kutsusin ta oma tuppa, andsin talle üle nimekirja opteerida tahtjatest, keda olin registreerinud. Register sisaldas ligi sada nime. Sellele kirjutasin Kartau silma all juurde veel ühe nime. See oli inimene, kellele olin lubanud pääsu Venemaalt. Palusin Kartaud eriti tema eest hoolt kanda, ilma temale meelde tuletamata tema pöördumist minu poole abi saamiseks. Zina aitamises oli mul olnud õnne, et Moskva komisjoni etteotsa sai Kartau ja et ma jõudsin Tallinna tagasi õigel ajal — Kartau sõitis välja kolm päeva hiljem.
Varsti pärast komisjonide ärasõitu loodi ministeeriumis vene osakond, kelle juhatajaks sai David Saarva. Petrogradi ja Moskva vahet hakkasid sõitma kullerid. Neist tundsin kahte — Julius Seljamaa venda ja Adolf Margevitši, kes oli minu koolivend. Mõlemad said aja kestel miljonärideks.
Sahkerdamine Venemaaga käis üha suurema hooga. Sellega ei tegelenud ainult kullerid, vaid igaüks, kes ministeeriumilt sai hankida loa Venemaale sõiduks. Peamine äriajamine sündis diplomaatilise ja kulleripostiga. Venemaale veeti eestkätt piiritust, arstirohte, aniliinvärve. Sealt toodi plaatinat, kulda, kalliskive, hinnalisi karusnahku. See äritegemine leidis hukkamõistmist ajakirjanduse poolt, kuigi ajakirjanikud ise said lahtisel käel Vene sõidulubasid David Saarvalt. «Päevalehe» peatoimetaja Hans Rebane, kes ise oli teinud ärireisi Venemaale, kirjutas oma lehes hurjutava juhtkirja pealkirjaga: «Välisministeeriumi kaubamaja».
Venelased vaatasid asjale läbi sõrmede. Nad vedasid Eestisse diplomaatilise posti plagu all puudaliste pakk-kastide viisi propagandamaterjali, transiidina saatmiseks edasi. Meie lasime seda vaikselt sündida. Tallinnas avasid kolm ameerika juuti, Urvater, Schapiro ja Curry büroo, kus osteti üles Tallinna saabuvat plaatinat ja kalliskive. Büroo oli Viru tänaval ruumides, kuhu 1922. a. asus Ameerika konsulaat. Büroo peamiseks kliendiks oli Dicks, David Saarva abi. Saanud väga rikkaks, emigreerus Dicks 1923. a. Kuuba saarele Vahe-Ameerikas.
Vist provotseeritud lõpuks siiski eesti ajakirjandusest, andsid venelased 1921. a. lõpul määruse, millega diplomaatilise posti kaal piirati 16 kilogrammile. Post, kuni selle kaalu piirini võis minna ühe riigi pitsati all, kas Eesti või Vene. Post üle selle kaalupiiri loeti kulleripostiks, mis pidi kandma üheaegselt Eesti ja Vene pitsatit. Selleks tuli posti saatmise päeval Vene ametnik välisministeeriumi või Moskvas meie saatkonda, vaatas ärasaatmiseks määratud kastid-kotid läbi ja sanktsioneeris nad oma pitsatiga.
1922. a. lõpul juhtus kuller Margevitšiga Moskvas õnnetus. Vene valitsus tõstis tema vastu süüdistuse spekuleerimises, mille eest tolleaegse militantse kommunismi seaduste järgi seisis surmanuhtlus, nõudes Margevitši väljaandmist. Meie saadik Tõnis Vares keeldus seda tegemast. Saatkonnahoone, kus Margevitš varjul viibis, võeti venelaste poolt tugevama valve alla. Margevitš elas seal üle kolme kuu, tõstmata jalga tänavale. 1923. a. jaanuaris olin Moskvas eraisikuna pidamas läbirääkimisi S.T.O. (soviet truda i oboronõ — töö ja riigikaitse nõukogu) esimehe Ležavaga Inglise—Vene eksport-import aktsiaseltsi asutamise asjus. Oli ju NEP-i ajastu. Kohkusin, kui nägin koolivend Margevitši. Ta oli varem olnud elurõõmus ja tüse kui karu. Nüüd aga kokku kuivanud ja kõnes äärmiselt deprimeeritud. Hakkas temast, heast mehest, väga kahju. Pidasin nõu esimese sekretäri Peeter Jõgiga. Tegime plaani ja kandsime selle koos ette saadik Tõnis Varesele. Ta ütles, et kui inimene saab ta meist aru ja pooldab meie plaani, aga kui saadik ei taha ega tohi ta sellest teada. Pidime plaani pühendama saatkonna meesteenija — kojamehe, hakkasime talitama omaenda riisikol. Kulleripäeval olid saatkonna ovaalsaali ühte otsa välja pandud ärasaatmisele kuuluvad asjad, nende hulgas pikk puust kast, täis raamatuid. Saali teise otsa olime püstitanud. väikese baarilaua jookidega ja suupistetega. Venelane tuli, vaatas kõik kotid ja suure kasti kohusetruult läbi. Siis pani Jõgi talle ette, andku ta pitsat üle kojamehele musta töö tegemiseks. Seda oli Jõgi teinud varemgi ja venelane oli nõus, sest laki sulatamine polnud päris puhas töö. Ta andis pitsati kojamehele korraldusega, et kõiki asju võib pitseerida. Siis võtsime venelase endi vahele, viisime ta saali teise otsa leti äärde, hakkasime temaga tõstma klaase hästi elavas vestluses, kandes hoolt, et venelase selg oleks pidevalt pööratud saali teise otsa poole.
Tema seljataga tegi kojamees kiiresti kasti raamatutest tühjaks, kasti puges Margevitš. Olime seda operatsiooni harjutanud ja mõõtnud aega. See kestis minut mõne sekundiga. Kõik läks libedasti. Kojamees tõi pitsati leti juurde, ta oli külmavereliselt jõudnud kõrvaldada saalist kastist väljavõetud raamatud. Saadiku loal sõitsime mõlemad kaasa kulleriga. Kokkuleppel oli nii Vene kui Eesti kulleril omaette III klassi vagun. Asetasime kasti Margevitšiga kupeesse pingile. Pärisime, kuidas ta end tunneb? Õhupuuduse üle ta ei kaevanud, küll aga olevat tal palav ja janu. Janu kustutamise probleemi lahendasime seega, et kastsime vette taskuräti, ulatasime selle temale läbi kastiprao. Margevitš, kes tundis igat jaama teekonnal, mida oli sooritanud nii tihti, närvitses, päris ikka, kus me nüüd oleme? Kullerit, kes polnud meie asjasse pühendatud, Jõgi meie kupeesse ei lasknud, öeldes, et tahab minuga üksi olla omavaheliseks rääkimiseks. Valvasime kordamööda kogu öö, viites Margevitši aega jutuajamisega, öö Moskva—Petrogradi (siis juba Leningrad) vahel möödus suurema vaevata. Raskem oli teine öö, kui väljusime Leningradist, lähenesime järjest piirile. Piiril oli tulnud ette juhtumeid, kus toored Tšeka väeosade soldatid olid püssitikkudega torkinud meie posti-kotte ja kaste, vaatamata, et need olid pitseeritud. Olime omavahel kokku leppinud, et kui niisugune katse peaks saama ette võetud, loobume tollijärelevaatusest, pöördume kannapealt tagasi.
Piirijaamas kasutas Jõgi kui diplomaatilise passi omanik õigust jääda oma kupeesse. Kuller ja mina pidime minema puubarakki, kus toimusid piiri ületamise formaliteedid. Kõik läks hästi. Traataia juures, enne värava avamist, astusid vagunisse tšekistid, veelkordseks kontrolli tegemiseks. Jõgi istus Margevitši kastil, kõigutas jalgu, tõmbas piipu. Kui olime traadist läbi omal pinnal, koputas Jõgi kasti kaanele: «Aadu, kurat, jalad juba põhjas.» Andsin jälle mulle nüüd juba tuttavaks saanud kergendus-ohke. Saabunud Narva, saatis Jõgi Varesele telegrammi kokkulepitud ilmsüütu tekstiga. Kohe esitas Vares väliskornissarile noodi kuller Adolf Margevitši jäljetust kadumisest, paludes abi tema leidmiseks. Paari nädala möödumisel sai Vares vastuse oma noodile: «Teie poolt otsitav kuller Adolf Margevitš on Tallinnas.»
Nagu öeldud, kogus Margevitš endale kulleriametis miljonilise varanduse, aga ta kaotas selle lühikese ajaga — joomisega, laenude andmisega sõpradele, ebaõnnestunud äritehingutega. Ta emigreerus USA-sse vaese mehena 1923. aastal.
Aga oma ameti kõrval ei teinud raha sahkerdamistega Venemaal mitte üksi kullerid. Petrogradi opteerimiskomisjoni esimees Aleksander Schipai tuli oma ameti mahapanekul Eestisse tagasi väga rikka mehena. Hakkas Tallinnas tegutsema ärialal, omas mõõduandvat kaalu mitmetes ettevõtetes.
Moskva opteerimiskomisjoni esimees Juhan Kartau sai samuti rikkaks oma tegutsemisega Venemaal. Nii kui tegi Saarva abi Dicks, kes oma varandusega lahkus Vahe-Ameerikasse, emigreerus Kartau Brasiiliasse.
Väike pangakontor Tallinnas, Klaus Scheel, tõusis meie pankade esirinda, tänu valuutaoperatsioonidele Venemaaga äritsevate isikutega ja äritehingute vahendamisega, mida eraviisil ajas vene saadik Gukovski. Ajades äri temaga, said püsti rikkaks mitmed eesti ärimehed, nagu Joachim Puhk, Gustav Linkvist, kes varem olid olnud vaid mõõdukalt jõukad.
Eraisikute majandusliku tegevuse tõusu kõrval tõi rahuleping riigile vähe kasu, kui mitte lugeda Venemaalt saadud 15 miljonit kuldrubla. Meile lubatud suured metsakontsessioonid jäid teostamata, samuti jäi vaid paberile raudtee ehitamise kontsessioon Tallinn—Moskva. Transiitkaupade vool Venemaalt üle Tallinna sadama, mida meie Tartus rahukonverentsi laua taga kujutlesime vägeva jõena, osutus tegelikus elus vaid nirisevaks, kuivada
ähvardavaks ojaks.
Voroneži saadetud komisjon tuli tagasi pooltühjade kätega. Vene võimud neile nimetamisväärt abi Tartu ülikooli evakueeritud varanduste otsimisel ei andnud. Mis leiti, sai leitud omal käel. Varandustest jäi palju puudu, Meile lubatud laevadest, mis olid registreeritud Tallinna sadama järgi, oli jäälõhkuja «Väinämöinen» («Jermak») Saksa okupatsiooni ajal 1918. a. sattunud soomlaste kätte. Nad ei tahtnud jäälõhkujat meile välja anda, sest vajasid seda ise. Suurte pikaajaliste sekelduste järel saime laeva siiski kätte.
Riigiteenistuses seisvate kaubitsejate hulgas, nagu kullerid, opteerimiskomisjonide juhid jt., oli mees, kes äritsemise alal seisis oma kolleegidest peajagu kõrgemal ja kellest riigil oli otsene majanduslik kasu. See mees oli meie Moskva saatkonna majandusülem Lellep, kes väärib, et temast kõnelda pikemalt.
Nagu öeldud, olin Moskvas detsember 1922—jaanuar 1923, keset NEP-i uue majanduspoliitika ajastut. Siis oli meie saatkonna aadress Malaja Kislovki 6. Maja, mis oli meile kasutamiseks antud, oli kuulunud varem Vene tuntumale kirjastajale Sõtinile. Maja eest nõudsid venelased meilt renti 15.000 kuldrubla aastas. Selle summa maksis meie riigikassasse aastast aastasse Lellep. Tema võttis vastu oma keldrikorteris kirjukaliibrilisi vene võimumehi, nende hulgas — tean kindlasti — STO esimeest Ležavat. Tema sai salajast informatsiooni Tšeka agentidelt. See oli tema, kes saadik Varesele andis hoiatuse — Margevitš ärgu lahkugu majast, sest tema kohta on antud areteerimiskäsk. Seda tükk aega varem, kui Vares sai nõude välja anda Margevitši.
Moskvas käidavam kaup, piiritus, käis Lellepi käest läbi tuhandete liitrite viisi. Ta äritegemise piirkonda kuulusid veel arstimid, ka keemiakaubad. Saatkonnamaja oli ööd kui päevad range valve all, ka kõige väiksem käsipakk ei pääsenud sisse ega välja ilma venelaste kontrollita. Aga samal ajal juhtusin nägema, kuidas saatkonna hoovivärava mõlemad pooled avanesid, väljus lahtine auto, Lellepiga autojuhi kõrval. Autosse olid kuhjatud kastid ja kotid, autot keegi ei peatanud.
Lellep töötas Moskvas pikki aastaid (vist kuni 1924. a.). Tallinnas elas ta Kadriorus, ei pidanud ühtegi ametit ega ajanud äri. Ta andus täie innuga skautlikule liikumisele.
Kõige otstarbekohasemaks ja tulemusrikkamaks inimlikult ja ühiskondlikult seisukohalt osutus rahulepingu määrus, mis andis soovijatele õiguse lahkuda Eestisse. Tuhanded tarvitasid seda õigust. Optandid, enamikus mitte vaesed, andsid jõupanuse meie majandusele ja arenevale ühiskonnale. Mitmed asutasid tööstuslikke ettevõtteid, nagu vennad Tohver, vennad Vellner, viis venda Kilgaseid jt. Ühiskond sai juurde lavakunstitegelase Paul Sepa, ooperilaulja Karl Otsa. Optant kindralstaabi ohvitser Juhan Tõrvand oli meie kindralstaabi ülem 13 aastat, 1920—1933. Nende aastate kestel organiseeris kindralstaabi ülem Tõrvand väikese riigi mustersõjaväe. See oli kompaktne, kõrge moraaliga, hea väljaõppega, modernsete relvadega. Tundsin Tõrvandit isiklikult hästi. Pidasin teda ja Jaaksoni meie tosinast kindralist kõige intelligentsemaks, arukamaks ja omal alal asjatundlikumaks. Optantide jõukusest andis pildi asjaolu, et Tallinnas tekkis üleöö palju antiikkauplusi, kus müüdi optantide poolt toodud väärtesemeid. «Esto-Muusika» direktori M. Piperali andmetel toodi 1920 —1921. a. Eestisse üle 2000 kontsertklaveri, seda Venemaalt.

[nuhk.Albert]

TEISED SÜNDMUSED

10. oktoobril 1919 võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse. Võõrandatud maade eest otsustati maksta tasu, hindade alusel, mis olid kehtivad enne I maailmasõja algust. Sotsid, kõige suurem erakond, olid parunitele tasumaksmise vastu. Ähvardasid tasumaksmise küsimuse panna rahvahääletusele. See ähvardus tekitas palju peavalu Toompea tegelaste seas. Instinktiivselt aimati, et tasuta varanduste eksproprieerimine (kommunistide keeles natsionaliseerimine) võib väikesele, äsjasündinud riigile tuua halva kuulsuse välismaal, kellega tahtsime luua ja pidada häid vahekordi. Aga seda aimati ka ette, kui rahvahääletus tuleb, siis hääletatakse kindlasti tasumaksmise vastu. Sotsidest paremal pool seisvad erakonnad ei teadnud, kuidas vältida rahvahääletuse ohtu. Olukorra päästis Jüri Uluots leiutusega, et maade eest maksmise seadus on fiskaalseadus ja kui selline ei kuulu rahvahääletusele.
Ta väitis, et ei saa panna rahvahääletusele küsimust, kas maksta riigile tulumaksu või samuti ei saa rahvahääletusele panna seadust, et eraomandi eest ei tarvitse maksta tasu. Oleme riik, kes tunnistab eraomandi põhimõtet, peame seda näitama tegudega. Uluotsa argumendid mõjusid: A.K võttis vastu seaduse maksta tasu võõrandatud maa eest. Sotsid loobusid rahvahääletuse ideest. Tekkisid siiski suured sekeldused. Sakslastest maaomanikud ei olnud rahul ennesõjaaegse hinnaga, nõudsid tänapäeva turuhinda. Nii kui 1918. a. nad olid pöördunud Saksa valitsuse poole abipalvega Kingissepa poolt antud sakslaste lindpriiks kuulutamise dekreedi vastu, nii kutsusid nad Saksa valitsust appi ka nüüd. Ministeeriumis algas suur töö õiendamiste alal Saksaga. Keset ministeeriumi pingutusi teha meie maareform võimalikult meelepäraseks Saksale jõudis mulle kätte suvepuhkuse aeg. Otsustasin puhkuse veeta Käsmus merekooli juhataja kapten Larensi pool. Paaripäevase puhkuse järgi võisin juba veenduda, et meremeeste küla Käsmu on üks omapärasemaid asulaid Eestis. Külas on kodus peamiselt naised, kuna mehed on kodukohast eemal, kündes merd mitmes maailmakaares. Käsmu inimesed, meri ja männimets meeldisid mulle alatiseks meeldejäävalt.
Juuni lõpul sain äkki telegrammi Gukovskilt kutsega sõita Tallinna kõnelusele temaga. Puksiir «Vladimir» vajas sõiduks kuus tundi. Nägin, et N. Vene saatkonnamaja oli palju perekam kui varem. Isidor Gukovski oli kolinud maja alumiselt korralt teisele korrale. Ta asus kohe asja juurde. «Kutsusin teid välja, sest mul on teid tarvis. Meie riik teeb suuri sisseoste oma majanduse ülesehitamiseks. Tellimised käivad peamiselt Krassini ja minu kaudu. Ostame raudteematerjale, vedureid, tehase sisseseadeid, elektrijõujaamade agregaate ja palju muud. Need kaubad on saadaval Inglismaal. Aga paljud inglise firmad ei taha teha müüke Venemaale. Vajame vahetalitajat, õigemini vahetalitusfirmat, kes kaubad ostab oma nimel ja need siis saadab kuhu vaja. Selleks vahemeheks tahan angažeerida teid. Telegrafeerisin teie asjas juba Krassinile Londoni. Tema vastas, et mäletab teid ja on teie rakendamisega nõus. Teil tuleb kiires korras, hea kui juba tuleval nädalal, sõita Londonisse. Seal peate Inglise seaduste järgi inkorporeerima import-eksport kaubandusliku ettevõtte, ükskõik mis nime all, ütleme näiteks The Scandinavian Trading Company Ltd. Selle ainuomanikuks ja juhatajaks oleksite teie. Saate aru? Mis ütlete minu ettepaneku kohta?»
Vastasin Gukovskile, et seisan riigiteenistuses, seepärast ei saa vastu võtta tema ettepanekut. Gukovski pahandas: «Räägin teiega tõsist juttu, aga teie tembutate minuga. Võite ju oma praeguselt kohalt lahkuda päevapealt, või nõuavad teie maa seadused aastapikkust ülesütlemise tähtaega. Ärge tulge mulle välja tühiste ettekäänetega.»
«Ei. Ma ei taha olla teie valitsuse agent, olgu see nii ümbernurga ja kaudsel viisil kui tahes. Ei taha rikkuda oma head nime. Peaksite sellest aru saama.»
«Aga siin ei ole ju midagi tegemist poliitikaga. Minu ettepanek on panna teid tegutsema puhtmajanduslikul alal. Firma, mida teil tuleb luua Londonis, hakkab saama 5% komisjoni kõigi äritehingute pealt. Tahan teid teha rikkaks meheks. Olen teinud miljonäriks siin mitu eestlast, kes elavad edasi hea nime all. Teil peaksid olema tuttavad Joachim Puhk, Gustav Linkvist, Boris Linde. On veel teisi eestlasi, kes ei häbene olla minuga äriühenduses. Teie sobite kõige paremini sellele kohale, mida teile pakkusin, meil on head andmed teie kohta — olete elanud Londonis, kõnelete keeli. Mõtelge järele. Soovin teile head, Wiljam Ivanõtš.»
Oma südametunnistuse järgi ei saanud jääda nõusse Gukovskiga, ütlesin seda temale. Ta kehitas õlgu: «Mis teha. Ka mina olin kord noor ja rumal.»
Lahkumisel mulle kätt andes lausus ta: «Ma ei ütle jumalaga, ütlen nägemiseni.»
Gukovski ettepanekut ei lükanud ma tagasi mitte nooruse rumalusest. Tegin seda antagonismist kommunismi ja selle võimumeeste vastu, mis minusse juba tol ajal oli jõudnud juurduda sügavasti. Õppisin kõrgema klassi kommuniste tundma Tartus ja hiljem Moskvas. Ei, selle õpetusega ega selle apologeetidega ei tahtnud tegemist teha. Olin täiesti teadlik, et Gukovski ettepanek avab mulle kitsastest kodulinna oludest tee välisilma, mille veetlevust olin juba saanud tunda lühemat aega. Teadsin ka, et ettepanek avas ukse jõukusele. Ei ole oma otsust kahetsenud. Hiljem oli mul põhjust pidada seda otsust õnnelikuks. Gukovski kutsuti Moskvasse, kuulu järele korratuste pärast tema saatkonnas. Seal kadus ta jäljetult. Ta nimi sai kustutatud Sovetskaja Entsiklopediast nii kui tema Tartu kolleegi Joffe oma. See on kommunistide komme avaldada nekroloogi represseeritute üle.
Sügisel pärast linnatulekut sain veel ühe ettepaneku, mida pidasin iseloomult sarnaseks Gukovski ettepanekule.
Koolivend Arnold Erik, kellega olime sõbrad, tegi kiiret tõusuteed piiritusekuninga troonile. Oma võistlejad oli ta kahjutuks teinud seega, et rakendas nad tööle oma ettevõttes, büroo asus Maakri tänaval. Erik kutsus mind selle ettevõtte ärijuhiks.
«Mul on vaja palju ringi reisida,» seletas Erik. «Vajan meest Tallinnas, keda võin usaldada. Selleks meheks tahan sind.» Erik loetles mulle pakutavaid tingimusi, mis olid väga meelitavad. Ütlesin Erikule ära.
«Mispärast? Mu äri läheb väga hästi.»
«Äri on hea jah. Aga ta lõhn on halb.» Kuigi minust ei saanud ta kaastöölist, jäime sõpradeks edasi.
Asunud tagasi tööle ministeeriumi, kuulsin, et Ado Birk oli minu äraolekul saanud riigivanemaks. Selleks oli ta kogu päev — 25. juuli. August Rei nimetas ta hommikul riigivanemaks, tegi talle ülesandeks moodustada valitsus. Seda ka Birk tegi päeva kestel, esitas oma kabineti A.K. õhtusele koosolekule kinnitamiseks. Hääletamisel jäi rõhuv enamus A.K. saadikutest erapooletuks. «Pange oma valitsus vestitasku tagasi,» kostis vahelehüüe. Birk tõmbus tagasi, teatas, et loobub valitsuse moodustamisest. Sellest peale joonistas karikaturist Gori «Vabas Maas» Birki ikka edasi frakis ja triibulistes pükstes, aga nüüd juba uue pealkirja all, «Vestitasku valitsuse peaminister». Kuulsin Hellatit ohkavat, et raskused Birkiga ei ole lakanud ja et need takistavad tööd. Maaseaduse tõlge, mida tehti Saksa saadikule, oli läinud kaotsi. Kui seda otsimise peale ei leitud, tuli teha uus tõlge. Kaotsi läinud paberi kraamis välja Birk oma paksust portfellist. Sama lugu oli Gukovski noodiga. Gukovski kirjutas, et Eesti Pank honoreeriks tema nõudeid eesti rahamärkide järgi senise 2 miljoni marga piiri asemel kuus kuni 3 miljoni ulatuseni kuus. Gukovski tegi telefonil stseeni Hellatile, pahandades, mispärast ta pole saanud vastust oma noodile. Hellatil ei olnud noodist aimugi. Selgus, et Birk oli noodi pannud oma portfelli, ilma kellelegi näitamata. Naersime mõlemad Birki kombe üle kõike lugeda saladuseks ja pidada saladuses, aga olukord pälvis naeru läbi nutu, nii kui situatsioonid Tšehhovi juttudes.
Kuulsin, et Tallinna olid jõudnud Moskvast Potoptšina ja Evelinov, kes muide osutusid abielupaariks. Ka käisin «Estonias» minu üliõpilaspõlve lemmikviiuldaja Cecilia Hanseni kontserdil. Ta oli nüüd optant ja omas Eesti passi. Optandina oli Eestisse tulnud ka Petrogradi keiserliku Aleksandri teatri näitlejanna Vedrinskaja, samuti minu lemmik. See kõik andis mulle lootust, et Venemaalt saab pääseda ka Zina Isserlin.
Vahekord Birkiga muutus pärast minu tagasitulekut puhkuselt veelgi halvemaks. Tundsin, et ma kaua ei talu Birki ja minu vahelist pingelist õhkkonda, mis vajas vaid sädet plahvatamiseks. See säde tuligi, näiliselt põhjustatuna meie suhetest Poolaga.
Cordon sanitaire (karantiinivöö), mis Prantsusmaa arvates pidi olema Euroopa kaitsevalliks idas N. Vene ohu vastu, sai Prantsuse valitsuse eestvõttel kõvendatud Petite Entente (väike liit) lepinguga 14. augustil 1920. Sinna väikesesse liitu kuulusid esialgu lepinguosalised Rumeenia, Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia. Prantsusmaa tahe oli seda liitu laiendada põhja poole eestkätt Poola kaasatõmbamisega. Oktoobrikuu teisel nädalal tuli Poola saadik ministeeriumi kõnelema Birkiga Petite Entente'i pärast. Jättis maha noodi, mis oli üks päev Hellati käes. Siis pani Birk selle oma portfelli, kuhu ta ka jäi. Lugesin nooti Hellati laual. Seal seisis et Quai d'Orsay (Prantsuse välisministeeriumi aadress) oli diskreetseid teid mööda andnud mõista Poola valitsusele, et Poola teeks hästi, kui ühineks Väikese Liiduga. Ühtlasi oli sama Quai d'Orsay pannud Poola valitsusele südamele sondeerida pinda vaiksel viisil, mida mõtleb Eesti valitsus Väikese Liidu kohta. Omaltpoolt küsib Poola, kas Eesti saaks eraviisil selgitada Soome suhtumist Väikesesse Liitu. Et Poola peab lähemal ajal Prantsusmaale vastama, ei taha aga seda teha teadmata Eesti ja Soome suhtumist kõnesolevasse küsimusse, on oluline saada vastus käesolevale noodile võimalikult pea. Mõne päeva pärast tuligi Poola saatkonna esimene sekretär, minust vanem mees, endine ratsaväe ohvitser, küsima jutule Birkiga, öeldes, et tuleb vastuse järele oma noodile. Birk teatas mulle, et ta ei saa poolakat vastu võtta, et tulgu vastuse järele homme. Kui Poola sekretär tuli, kordus sama lugu — tulgu homme. Vaene ninapidiveetav sekretär tuli jälle, käitus laitmatu viisakusega. Birk tahtis jälle (juba kolmandat korda) teda ära saata tühjalt, seekord sõnakõlksuga — tulgu paari päeva pärast. Siin ma enam ei kannatanud, hakkasin Birkile vastu. Seda hoopis mitte isiklikel põhjustel. Kadunud Poska siht oli luua eluvõimast Balti liitu, Poolaga ja Soomega selle ühisfrondi tiibadel kui tugevate tugipunktidega. Seepärast harrastasime hoida parimaid suhteid just Poolaga, soojuselt järgnevam peale hõimurahva Soome. Nägin Birki käitumises meie heade suhete rikkumist, see häiris mind. Ütlesin Birkile tema toas: «Kui tahate Poola sekretäri jälle ära saata tühjalt, siis teatage seda temale ise. Seda mängu mina enam kaasa ei tee.»
«Teie täidate minu korraldust vasturääkimata, kas kuulete!»
«Ei. Teie korraldus rikub meie suhteid. Mispärast ei kutsu teie teda sisse ja ei ütle talle ausalt, et küsimus, millele ta tahab vastust, on delikaatne, et valitsus arutab seda, see võtab aega nädal, võib-olla kaks. Teie kutsute saadiku ise välja, kui teil vastus valmis. Sellest saab sekretär aru, aga mitte sellest, mis te temaga teete.»
«Mina olen praegu minister majas ja teen omaenda poliitikat. Ei vaja teie õpetust. Kuidas teie julgete. Kes teie olete?»
«Julgen teile ütelda seda, mida teised ei julge. Olen teeninud Tõnissoni ja Poska all. Nemad olid ministrid, keda ma austan.»
«Teie arvamised ministritest mind ei huvita.»
«Ma ei ole veel avaldanud oma arvamist teie kohta. Nüüd teen seda, kui juba, siis juba. Teie salapäratsemine — komme ministeeriumi dokumente endaga ringi kanda takistab tööd.»
Need sõnad tegid Birki vihast keeletuks. Kuulsin vaid teda endamisi rääkivat: «Seda ma ei jäta. Ei, seda ma ei jäta.»
Ütlesin minekul ukse juures: «Mõistan teie reageerimist. Lähen annan kohe Hellatile lahkumispalve. Jumalaga, härra Birk.» Toast väljumisel ust enese järel kinni ei pannud, hoidsin selle lahti, pöördusin Poola sekretäri poole: «Minu minister palub.» Poolakas kõndis Birki juurde sisse. Panin ukse kinni ta järel. Hellati laual kirjutasin:
«Välisminister A. Birkile. Olen jõudnud arusaamisele, et minul ei ole võimalik töötada Teie juhatuse all. Seepärast palun mind lugeda lahkunuks välismisteeriumi teenistusest, arvates tänasest päevast 22. okt. 1920.»
Andsin paberi Hellatile esitamiseks Birkile. Seletasin: «Jah, mul oli temaga kokkupõrge, mida ta ei unusta ega mulle ei andesta. Avaldasin talle oma arvamist.»
Hellat tegi vastava kohkumisžesti— kattis näo kätega. Järgmisel päeval kutsus mind Hellat telefonil enda juurde ministeeriumisse. Ta andis mulle tagasi mu lahkumispalve, öeldes: «Minister ei võtnud seda vastu. Teatas, et on määranud teid organiseerima pressiosakonda. Selle töö juures ei puutu teie temaga kokku.»
Olin tõesti üllatunud Birki võttest, aga pressiosakonna vastu polnud mul mingit huvi. See osakond seisis vaid paberil. Seal töötas vaid ainult üks mees, Eduard Laaman, kes toimetas ajakirja «Revue Baltique». Ulatasin oma lahkumispalve veel kord Hellatile, kinnitades et minu otsus on lõplik — mina ministeeriumi enam tagasi ei tule. Lahkumisel oli Hellat liigutav. Ta keelustas mind, sõnas, ka tema on südames otsustanud varsti lahkuda. Nii jätsin jumalaga ministeeriumiga, kuhu olin asunud tööle 27. juunil 1919, s.o. aasta ja kolm kuud tagasi.
Hellati ja minu lahkumisega lõppes amatöörasjaajamise viis välisministeeriumis, tegevus võttis ikka enam professionaaltöö ilmet. Hakati looma osakondi, nagu administratiiv-, pressi-, juriidiline jt. osakonnad. Loodi eriline protokolliülema amet. Välispasside andmine viidi Politsei Peavalitsuse valdusse. Oma kodukaunistamise töö kroonimiseks kolis välisministeerium väikesest puumajast Toompeale, uhkesse rüütelkonna hoonesse. Eesti riigi tõusuareng kõikidel aladel reflekteerus ka välisministeeriumi tõusus suureks asutuseks.
Seda töö, vaeva ja verega ehitatud vabat Eesti riiki, keda hoidsime südames ja hoiame praegugi, ei ole enam.
Vaenlane, kellest saime jagu tema esimesel sõjaretkel, sai meie üle võimu oma teisel pealetungil. Need, kes andsid oma elu, et õitseks ja haljendaks eestlaste maa, on jõudnud ajalukku, ütlevad mehemeelel koos vanade roomlastega: «Dulce et decorum est pro patria mori.» (õilis ja kaunis on isamaa eest surra). Meie, ellujäänud, kes käinud läbi vaeva ja viletsuse, ütleme lakkamatu trotsiga, parafraasina Marie Underi sõnadest:
Meilt võetud on küll väga palju
— Meile siiski jäi
Me uhkus, au ja jonn kui kalju
— Seiskem püstipäi!


JÄRELSÕNA


Lahkumisega riigiteenistusest lõpevad mu meeldejäänud mälestused. Arvan, et minu hilisem eraelu ei võiks pakkuda huvi avalikkusele. Aga et mitte katkestada jutulõnga järsult, teen veel mõned märkused, mis ajaliselt ulatuvad kaugemale minu riigiteenistusest lahkumise päevast.
Kuu aega pärast minu lahkumist välisministeeriumist, novembris 1920, andis rahaminister Kaarel Baars mulle litsentsi tubakatööstuse avamiseks. Koos oma Petrogradipõlve sõbra proviisor Johannes Lausseniga asutasin esimese tubakatehase Eestis (Havana). Selle ettevõtte käimapanemiseks laenas mulle Klaus Scheel 2 miljonit marka. Laenu käemeheks oli mulle hea tuttav Petrogradi ajast, Harju Panga direktor Madis Jaakson. Jaanuaris 1921, kui minu ettevõte töötas täies hoos, tegi uus välisminister Otto Strandman mulle ettepaneku tulla tagasi välisministeeriumi. Ütlesin ära, sest kõik tundemärgid näitasid, et mu tööstusettevõte oli õnnestunud. Tagasituleku kutset kordas Strandmani järglane välisminister Ants Piip veebruaris 1921. Pärast minu äraütlemist palkas Piip minu endisele kohale Turkestanist kodumaale opteerunud Johannes Markuse, kes välisministeeriumis tegi pika karjääri. Piibul oli kerge käsi uute heade tööjõudude leidmisel. Ta võttis ametisse ka minu koolivenna Oskar Õpiku, kes samuti kui Markus tegi kõrge karjääri Eesti riigi välisteenistuses. Minu uus töösturikutse viis mind varsti jõukale järjele. Hilisemad eluaastad veetsin peamiselt välismaal, kus lõpetasin ka oma sõjaolude tõttu poolelijäänud õpingud kõrgema hariduse saamisel.
Olles heitnud pilgu minevikule ja meenutanud, missuguste raskuste juures nii sõjaväljal kui ka rahvusvahelise poliitika areenil Eesti suutis tõusta ja kujuneda iseseisvaks riigiks, tekib tänapäeval küsimus — kas õnnestub Eestil veelkordselt vabaneda Venemaa rahvastevanglast? Usun seda kindlasti.
Eesti rahvuslik geenius, olles võimeline trotsima aastasadu kestnud võõrast, võimu ja selle ümberrahvustamise püüdeid, andis parajal hetkel mehi organiseerima riiki, looma temale välissuhteid ja arendama tema õitsengut. See rahva ürgvaim elab üle ka praeguse nõukogude võimu, mille savijalgadeks on suur vale, terror, diktatuur ja rahva isoleerimine välismaast. N. Vene uus isevalitsuslik riigikord kannab eneses surmaidu. Mida rohkem venelasi õpib lugema ja kirjutama, seda enam hakatakse mõtlema laiades hulkades. Ja seda paratamatult ka omaenda peaga ning mitte ainult tarvitama propagandaveski saaduseid. Tänapäeva põrandaalune kirjandus N. Venes, mille levimine ulatub ka läänemaailma, käsitab muude probleemide hulgas ka küsimust, kas nõukogude riigikord kestab kuni käesoleva sajandi lõpuni. Nii näiteks avaldas N. Venes elunev ajaloolane А. A. Amalrik uurimistöö pealkirja all «Kas Nõukogude Liit püsib kuni aastani 1984». Niisuguste olukordade juures on vaja vaid tõuget kas riigis endas või väljastpoolt nõukogude korra varisemiseks, nii kui see toimus tsaarivalitsusega 1917. aastal. Siis saabub Eestile päev, kus. ta saab end rabeleda lahti Venemaast, kellega teda tõeliselt ei köida ükski side, kui selleks mitte lugeda maa vägivaldset okupeerimist.

..........................................................

Jutt sai otsa !

[Lynx]

Müts maha suure töö eest! Väga huvitav lugemine oli.

[Noor]

Suured tänud!

[Tapper]

Oleks eesti poliitikutel praegu selline võim venemaal. See võim toetus eesti meeste püssiraudadel Narva eendil. Muidugi oli venemaa nõrkusehetk, mis seda võimaldas, kuid teod mis meid sinna viisid, tegid eestlased oma kodumaal.
Ilus lugemine
Zina jäi vist tulemata?

[andrus]

Arusaamine, mis laevade vajumine tähendab, ajas inglased vihale ning nad suurendasid relvatute sakslaste brutaalset tulistamist. Kui suured olid sakslaste kaotused selles «lahingus», kus üks pool laskis ja teine istus märklauaks, pole kunagi avaldatud.

Tomingase suurest "armastusest" tõe vastu annab see lause hea ettekujutuse. Juba 1921.a. ilmus saksa keeles interneeritud laevastiku ülema Ludwig von Reuteri raamat Scapa Flow - Das Grab der deutschen Flotte. Saadaval internetis http://archive.org/details/scapaflowdasgra00reutgoog (tegemist on hilisema, täiendatud trükiga).
Kui otsustada lehekülgede arvu järgi (raamat muutus aja jooksul paksemaks), siis hiljemalt aastal 1930 viiendas trükis kirjutatakse leheküljel 120:

Die sinnlose englische Schießerei bei der Versenkung hatte an Opfern gefordert: 10 Tote, darunter Korvettenkapitän Schumann, Kommandant „Markgraf“, und zirka 16 Verwundete, darunter der Stabsingenieur Rogge von „Bayern“.

Ehk siis "pole kunagi avaldatud" tähendab siinkohal ainult seda, et Tomingas ei viitsinud otsida või pidas mingil eesmärgil vajalikuks asjatundmatutele lugejatele udu ajada.

[nuhk.Albert]

Ehk siis "pole kunagi avaldatud" tähendab siinkohal ainult seda, et Tomingas ei viitsinud otsida või pidas mingil eesmärgil vajalikuks asjatundmatutele lugejatele udu ajada.

Ei viitsinud otsida !?
Võtab sõnatuks.
Kas väite esitaja suudab üldse ette kujutada interneti eelset aega kus andmete saamiseks tuli kuid või isegi aastaid läbi kammida erinevaid arhiive? Meeletu töö.

[Reigo]

Huvitav, milliseid arhiive olnuks tarvis läbi kammida Ludwig von Reuteri raamatu leidmiseks?