www.militaar.net

http://tallinn.ester.ee/search~S1*est?/ ... 7&1%2C%2C2

Kindral Vello Vare mälestused, soovitan. Ausalt ja selgelt kirja pandud 1940. aasta loll-punase elu, seejärel Eesti laskurkorpus ja ENSV imetabast elu. Eriti hea on mälestuste algusots sellest, kuidas Eesti Vabariigi algusajal elasid ja töötasid asunikud. Ja muidugi ka see, kuidas ta vanemad talu ülesse ehitasid ja kuidas siis see talu hävis. See on üks hea ajalooraamat ja mõtlemapanev tekst.

_________________
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.

Teine köide on ka, puudutab hilisemat aega -- 1976-95.

Ühinen soovitusega. Samas võib see raamat jätta mõnevõrra petliku mulje "olukorrast riigis", sest kõik on nagu tsensuuri hirmus või mis iganes põhjusel väga ilus ja positiivne.
Samas on raamatu ääretuks plussiks selge ja lihtsalt loetav tohutult andmeid sisaldav tekst. Kes teab saab aru, mis on puudu.

terv
o

_________________
Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.
Frederic Manning

Olen mõlemaid lugenud.

Tegelikult see teine köide on isegi sisukam kui esimene, kuna see puudutab V.Vare ametiaega ENSV tsiviilkaitse staabi ülemana. Kohustusliku kirjastuse hulka peaks see kuuluma just siis, kui tekib tahtmine sõna võtta selle tsiviilkaitse värgi teemal.



Vare oli ju meie mõistes nomeklatsursthik - st võrdsematest võrdsem tolles süsteemis.
Küll aga tundub, et tema jutt EW aegsest talu-elust on küllaltki realistlik, meil siis aeg-ajalt kohtab selliseid illusoorseid kirjutisi idülliliselt maaelust ja piimajõgedest, muretust elust jne.

Küll aga pöörake tähelepanu sellele va tsviilkaitse korraldusele tollel ajal, olen kahjuks kuulnud mitmeid Päästeameti tärnikandjaid kuulnud esinemas ülimalt üleolevate sõnavõttudega, et tollal kõik üks pakasuhha ja puhtalt kahurliha tootmisele orienteeritud süsteem oli, mis tsiviilõnnetustega hakkama ei saanud. Kas täna on Tallinnas olemas kodanikukaitse staabid ja kas neil on juhtimispunktid linnast eemal, vastupidavusega 2kg/cm2?

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Tahaksin pisut täiendada oma varasemat mõttekäiku. Mõte "kõik on nagu tsensuuri hirmus või mis iganes" pole päris täpne. Pigem on tegu enesetsensuuriga.
Igal juhul on tegemist ääretult huvitavate, vajalike ja kahjuks piiratud levikuga mälestustega.


Siinkohal tuleks KT-ga nõustuda, kuid... "kellele ema, kellele tütar!" Sõltuvalt lugeja eesmärkidest.


Minu jaoks kangastub mälestustes konkreetse ohvitseri mõttemaailm, kus nomenklatuuri kuulumist on mainitud üliharva. Pigem on seda isegi ülivähe või kumab taustaks. Loomulikult olen ka mina neidsinatseid mõtteid siinkohal esitades loetu mõju all, kuid ausaltöeldes ei tekitanud loetu minus kordagi "tõrget" või ebameeldivat maiku suhu. Erinevalt paljudest teistest memuaarteostest.


Mnjah... Kohustuslikuks teha on lihtne. Samas jääb eesmärk segaseks - milleks? Sõjajärgse Eesti territooriumil toimunust tervikpilti ei saa, kuid väga paljudes valdkondades ja seni värviliste laikudena eksisteerinud teemade uksi avab küll. Seda ka tsiviilkaitse osas. Tegu on siiski vaid ühe mehe nägemusega, mis kohati moodustab teemadele selgroo.
Jääb üle vaid tõdeda, et väga vähe on sarnase tasemega memuaare pagunikandjate sulest.

terv
o

_________________
Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.
Frederic Manning

Igati head ja loetavad memuaarid, välja arvatud võibolla memuaaride viimane, 1990. aastaid kirjeldav osa, kus ilmselt otse päevikust maha kirjutatud monotoonne ja liigdetailne kirjeldus kõikides välisreisidest, vaatamisväärsustest, ostetud suveniiridest jne oleks ilmselt teatud toimetamist ja „destilleerimist“ vajanud.

Mis mälestuste esimest poolt meenutab, siis nagu raamatus ka ausalt märgitud, alustas autor nende kirjutamist (mälu järgi pakun) vist 1980. aastate esimesel poolel. Ilmselt oli ka soov mälestused avaldada, mistõttu ongi paljusid sündmusi kirjeldatud tollal valitsenud ideoloogiliste kaanonite vaimus. Kuigi võrreldes tollal ka reaalselt ilmunud teiste mälestustega tollasest ajast on tegemist veel isegi „pehme“ teosega (mis ei välista, et avaldamise korral oleksid „toimetajad“ seda punast udu sinna teosesse juurde kirjutanud või sundinud autorit seda tegema).

Ega keegi polegi kuskil väitnud, et kõik inimesed Eestis 1930. aastatel rikast ja muretut elu elasid. Mis aga kõikide „tsensuurivabade“ (st. need, mis on kirjutatud pärast Eesti taasiseseisvumist või emigratsioonis) tollast aega puudutavatest mälestustest pea alati silma paistab, on nentimine, et kui elu iseseisvas Eestis polnud küll alati meelakkumine, siis praktiliselt 1940-1941. aastal Venemaale sattunud Eesti-aegsed inimesed mäletavad terava kontrastina „töörahva paradiisi“ uskumatut viletsust, vaesust ja räpasust, mis oli suures kontrastis nii punaste propagandajutuga kui ka eluga iseseisvas Eestis. Vare mälestustest see puudub (kuigi vaevalt, et ta seda kontrasti poleks märganud), mis ongi heaks näiteks tollasest enesetsensuurist.

Selles mõttes oleks ühest küljest võinud autor ka Nõukogude ajal kirjutatud mälestused enne avaldamist „üle käia“ (vaevalt, et ta 2002. aastal tundis suurt uhkust selle üle, et oli igas üksuses väljapaistvaks komsomoliaktivistiks). Teisest küljest aga ongi hea, algne kirjaviis muutmata jäeti – see on elavaks tunnistuseks tollastele oludele, enesetsensuurile ja ideoloogilistele kaanonitele.

Mis puudutan ENSV tsiviilkaitsestaabi töö ja tegevuse kirjeldamist, siis mina tundsin kõige rohkem puudust kirjeldusest selle kohta, millise reaalse sõjalise stsenaariumiga tollal tsiviilkaitset planeerides arvestati – st. millist hulka ja kui suure trotüülekvivalendiga lööke ENSV pihta suure sõja korral eeldati ja oodati. Ei taha uskuda, et Eesti NSV tsiviilkaitse staabiülem poleks selliste detailidega kursis olnud.

Oligi kursis, tegelikult oleks siin enamikule venelaste idiotiseerijatele üllatusena, kui detailiselt tollal NATO elu-oluga kursis oldi.
Valmistuti nii tuumasõjaks, keemia- ja biosõjaks kui konventsionaalseks sõjaks, lisaks 80ndatel loeti prioriteetseks ka tsiviilõnnetused.
Staabitöö oli tollal kõrge kultuuriga ja tasemel. Eksisteerisid kõrge detailsusastmega plaanid, mis olid läbinisti relvajõudude tegevusega kooskõlas (tankid liiguvad ühel teel, evakueeritavad teisel, päästehnika kolmandal, kust mida rekvireeridakse (koos tehnika nimekirjadega) jne. Tundub, et autorit kammitsesid teatud allkirjad, mis tänaseks mitte-eksisteerivas superderzaavas anti (või alateadlik hirm tuule pöördumise ees). Samas tsiviilkaitse komandopunktide asukohad, tugevusastmed ja tsiviilkaitse planeering, mis tulenes linnade kategooriatest - millest juttu on, oli ka tollal salajane.

Tollaseid plaane ja pabereid ei viinud venelased kaasa, vaid enamus neist sai suure vabadustuhinaga (ähh, milleks iseseisvas riigis vene rämpsu vaja on) suures osas makulatuuri, säilinud on väga väike osa).

Et jutu mõte on selles, et Vare memuaaride tükatine infovaesus ei tulene kindlasti vastavate plaanide puudulikkusest ("vene pardakist").

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Ikka A4...

See vast pole ka memuaaride ülesanne, neid andmeid peaks leidma Riigiarhiivile üleantud dokumentidest (kui need veel alles on -- sest suur osa neist hävitati EV arhivaaride poolt). Samuti tean, et okupatsioonide muuseumil oli kunagi stipendiaat, kes tegeles tsiviilkaitse uurimisega -- keda huvitab, pöörduge sinna.

Tsiviilkaitse teemaline jauramine selle teema lõpust prügikasti visatud. Kui tahate sel teemal edasi vaielda, siis kasutage mõnda olemasolevat teemat ja ärge solkige suvalisi...

- ühinen.

Kas just prügikastis selle koht oli...
Mina näiteks ei saanudki vastuseid enda arust lihtsatele küsimustele, mis olid ajendatud fraasist . Selle asemel tuli poliitloeng. Äkki keegi teine oskab neile vastata? Aga küsimusi üle korrata ega uut teemat teha ma ei taha -- kui peetakse ebasoovitavaks, elan ka ilma nende vastusteta ära.

Nendele küsimustele saad vastuse kõige hõlpsamalt mõne endise tsviilkaitse staabi tegelase käest (nt K. Timberg).
Dokumentatsiooni pole eriti palju säilinud.
Kuid sellegi vähese põhjal+ inimestega rääkides on kerge veenduda corvuse kommunistliku eliidi teenimise versiooni ekslikkuses.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

jäi mitu korda silma väeosa nimetus 18. kuulipilduja-suurtükiväediviis
1.köide lk.69 seoses Harri Heinaga

Millega võis tegemist olla?

_________________
Osalenud Eesti piirivalve ülesehitamisel. Raadioside. NLiidu sõjaväes 40. tankidiviisi 75.motolaskurpolgus Gussevis 1970-1972. Lasketiiru elektrik. 50a. metsas ja soodes jooksnud.

Pulemjotno-artilleriiskaja divizija.
Sellised pika ja lageda rindejoone kaitseks mõeldud vähese liikuvuse ja suurema tulejõuga poolstatsionaarsed diviisid olid NLiidul Hiina piirialade katmiseks (kusjuures üks on veel tänapäevalgi alles, ikka sealsamas Hiina piiri ääres).
Mõtteline analoog oleks näit II maailmasõja saksa kindlusdiviisid Prantsuse rannikaladel katmiseks lääneliitlaste invasiooni vastu.

Erukindral HEIN teenis palju aastaid ühe sellise diviisi staabiülemana.

_________________
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.