www.militaar.net

Käisin Männaru punkris üsna tihti aastatel 1990-1996 kui töötasin Eesti Energia sideosakonnas. See punker oligi Eesti Energia varujuhtimispunkt, ei mingit ENSV juhtkonda ei oleks sinna mahtunud. Sealt jooksid läbi sidekaablid kaugete maade taha, kõrval asuv sidemast oli raadioside antennide jaoks.

Kunagi lugesin kuskilt, et EE müüs punkrit Väätsa külas -- see on üsna seal kõrval. Kas see oli mingi teine objekt või oligi seesama?

see on ikka see sama Männaru punker, Väätsa oli valla nimi. Link: http://www.epl.ee/news/majandus/eesti-e ... d=50898160

Mul on spekulatsioone, et ka vana "piimaka" all Paides on tsiviilkaitsepunker. Ventilatsiooniputkad igatahes tunduvad olevat.

On on...

ENSV linnaväline juhtkonnavarjend asus Kosel kutseka hoovis, tegu oli analoogse ehitisega nagu Lätis Ligatne oma.
Juhul, kui sinna poleks jõudnud (häire tuleks ootamatult), pidi sama seltskond topitama Rannavärava bastioni all asuvasse tsiviilkaitse linnasisesesse juhtimispunkti, kus igale nomenklatuursele seltsimehele oleks ette nähtud 0,7 m2 põrandapindas. Euroopas asunud keskmaaraketid igatahes välistasid võimaluse, et üllatusrünnaku korral oleks seltsimehed suutnud Kosele sõita (ookeani tagant tuleva rünnakuga mingi teoreetiline võimalus oli).

Lisaks oli Kose ligidal (Vardja) ENSV tsiviilkaitse staabi linnaväline juhtimispunkt koos sidesõlmega (läbi mille käis sõja-aja eriside). Mõlemad rajati minuteada umbes samal perioodil, kui tsiviilkaitse staabiülemaks oli Vello Vare. Vähemalt viimase rajamisest oma ametiajal ta memuaarides räägib.

Kõikidel nimetatud juhtudel peaks tegu olema objektidega, mis olid pidevalt kasutusvalmis ja kus oli inimene kohapeal.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Konvoipolgu territooriumil, Rahumäe tee 6 olev varjend oli väidetavalt mõeldud sõja ajal Siseministeeriumi tarbeks.
Kahelt poolt sissepääsud, keskel suurem saal, millest pääses väiksematesse ruumidesse. Filterventilatsioon ja muu juurdekuuluv ka. Asus territooriumi Retke tee poolses osas.
Garaažikooperatiivide loomisel uuristasid ehitajad künkaaluse tühjaks Retke tee äärest varjendini välja. SOR küll protestis, kuid tulutult.

Tallinnast umbes samakaugel kui Kose asusid ka Tallinna linnarajoonide linnavälised juhtimispunktid. Mustamäe oma kuuldavasti kuskil Vasalemma piirkonnas.
On sellest teada midagi? Vare minuarust kirjutas, et 2 kg/cm2. See on NSVL nõuete järgi klass III. Tallinna (ja mujale) 80ndatel rajatud varjendid olid aga valdavalt juba klass II (3,0 kg/cm2).

Varel näib mälu olevat selektiivne või ta üritab vältida rääkimist arvudest, mis omal ajal salajased olid. Selles ma sügavalt kahtlen, et linnavälised juhtimispunktid (millega arvestati võimalusega, et nad võivad sattuda tuumarelva sihtmärgiks ise) on nõrgema vastupidavusega kui Tallinna mitmele poole rajatud 3 kg/cm2 "töölisvarjendid". Kes on mõnda Tallinna töölisvarjendit uurinud, see saab aru, et nt Kose "parteivarjend" (või Ligatne oma) on sootuks teisest klassist ehitised. Näiteks Sõjamäel ühe tänava ääres näha olev klass II on tavapärane "küngas" umbes poolemeetrise betoonlae ja seintega, siis need "parteivarjendid" olid ca 10 m maa all ja nende lae paksust mõõdeti meetritega (ka betooni).

Normatiivide järgi ehitati tüüpsest II klassi "töölisvarjendist" kangemaid asju ainult tuumajaamade juurde (5 kg/cm2). Mis iseenesest tundus olevat kas desinformatsioon või ehitati juhtkonnapunkreid mingite teiste nõuete järgi, mis on siiani salastatud. Näiteks Moskvast lõunas (Ramenskoje?) asunud kaks juhtkonnapunktrit asusid ca 100 m sügavuses ka kahtlen sügavalt ka selle 5 kg/cm2 kehtivuses seal - selliste asjade vastupidavust mõõdetakse juba kümnete ja sadade atmosfääridega. Seal oli ka juba küsimus seesolijate kaitses plahvatuse seismilise löögi eest - selleks rajati raskelt kindlustatud tunnelisse ekstra terasest hermeetiline kessoon, mis oli paigutatud vedrudele, mis pidi plahvatuse raputuse muutma seesolijatele ja seadmetele talutavaks.

Näiteks kõige raskemini kindlustatud raketibaaside juhtimispunktid NSVL-s omasid vastupidavust ca 500 kg/cm2 - st need olid mõeldud üle elama tuumarelva otsetabamuse. Umbes taolise vastupidavusega võivad olla ka Skandinaavias mitmel pool rajatud juhtimispunktid.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.