Läbi aegade on meie foorumist läbi liigelnud pinutäis 1/72 mudeleid. olen alati huviga jäginud neid teemasid ning tõttöelda on tulemused olnud vastakad. ilkuda ja irvitada on alati lihtne, kuid et selleks omada ka mingit moraalset õigust, võiks ise ka mõne teha. et nagu vanad eestlased ütlesid: tee või ära mölise !
hakkasin siis tegema. et kõik õnnestumised ning eelkõige ebaõnnestumised aitaksid järeltulevatel põlvedel ja tegijatel mõnest ämbrist mööda astuda, siis katsun protsessi kajastada võimalikult workshopi-laadse projektina.
see kuidas ma tanki ehitasin, seda ei hakka kajastama. tehke nagu tahate. põhirõhk on asetatud nendele etappidele, mis sisaldavad värvimist ja sellele järgnevat.
otsustasin teha seda võimalikult low tech-ina, ehk siis ainult pintsel, ei mingit aerograafimist, mig-i pigmente, metall-linte ja muid udupeensusi. kõik peale värvide on kättesaadavad kodumaisest kaubandusest
harjutust alga:
tanki ehitasin nii kaugele. antud detailid jätsin eraldi, et oleks lihtsam värvida.
kuna väljavaade pintsliga kummilinte värvida ei tundunud tõttöelda eriti meeliülendav, siis siin läksin sellist lihtsat teed, et kasutasin värvipoest ostetud musta matt-aerosooli. akrüül. haiseb kui kurat. pihustasin mingi 30 cm kauguselt. piirdusin ainult roomikutega kuna mudelile seda lasta ei olnud julgust. katab suht paksult ikkagi.
edasi liikusin siis pintslitööle. kasutan nüüdseks peaaegu eranditult akrüülvärve. kaob ära sund nitrolahustiga haisutada. kruntima ei hakanud. ei viitsinud. ausalt. soovitan investeerida pintslitesse. need seaharjastest või kurat teab millest tehtud roppused mida suvalistes poodides müüakse, tulekski sinna jätta. pintsel tuleb osta kas mudelipoest või kunstipoest. mida pehmema karvaga, seda parem. korraliku pintsli hind algab 2-3-st eurost. antud juhul siis pintselt nr 3, värviks Tamiya akrüül ning lahjenduseks viin. võib ka veega, aga viin kuivab kiiremini ning on puhtam kui kraanivesi. piiritus jääb liiga kangeks, ning osad akrüülid võivad selle peale tükki tõmmata. proovitud, tean omast käest. värv tuleb kindlasti lahustiga (antud juhul viinaga) lahjendada eraldi alusel/topsis. kuna ma olen laisk inimene ning nagu mind on tabavalt iseloomustatud: räpane esteet, siis kasutan paleti katmiseks hõbepaberit: pärast ei pea pesema, fooliumi viskan lihtsalt minema. kuna värv kuivab suhteliselt kiiresti, siis tuleb aegajalt sinna lahustit (viina) juurde tilgutada. tunde järgi.
kaunis ta on, detailid värvitud:
kere ja torn ka. suht okse näeb välja.
puhkasin jalga ja üritasin tanki poole mitte vaadata. las kuivab. keskendusin roomikutele. must värv oli täitsa kenasti ära kuivanud ning nägi suht adekvaatne välja. võtsin ühe asendamatu abimehe hõbedase õlivärvimarkeri ning tõmbasin roomikud sellega üle. kui sellist markerit ei õnnestu hankida, siis võib teha ka pintsliga "dry-brushingut". aega läheb lihtsalt rohkem. samuti värvisin sama markeriga ära ka rataste kontaktpinnad. need millel tank veereb.
alustasin kamuflaaži pealekandmist. esimeseks valikuks pruun ning relvaks pintsel nr 0
selgus et tegemist oli konstruktsioonilise veaga: kuna porilauad on ka kaetud kamoga aga enne nende kinnitamist peavad rattad ja roomikud all olema, siis jätsin värvimise pooleli. rattad, roomikud alla:
hetkel kõik. järgmised jutud/pildid tulevad järgmine kord.
hehehe! well come to normal scale!
Saaks näha, kuidas vanameister pintsliga vehkida suudab. Ja see, et sa ei oska pintsliga värvida, on seda tööd vaadates küll vale jutt, mis tuleks ruttu suhu tagasi toppida 
üks asi ehk ajaks norima, minaoleks kuumaks aetud nööpnõelaga väikse augu ka kuulipildujale suudmeks sulatanu... 
