Igal juhul tänu tähelepanu juhtimise eest.американский МАСА-1113.
L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Ju siis isand Kerberi ja tema raamatu toimetajatel on näpukas sisse tulnud, sest ka originaaltekstis on
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
12
...järg
Samal ajal või isegi pisut varem küpses Tupolevil Butõrka vanglas, nagu ta seda hiljem jutustas, agressor-lennuki idee, pikeeriva pommitaja, mis olnuks suuteline hävitaja kiirust ületaval kiirusel kõige suurema kaliibriga pomme kohale toimetama. Kolmel lombakatel laudadel asuval joonestustahvlil otsisid hommikust õhtuni töötavad Jeger, Saharov ja Babin lennuki tulevasi vorme. Vaatamata just alles üleelatud ülekuulamiste ja piinamiste tragöödiale, vaatamata ümbritsevale olukorrale, mis meenutas kõige rohkem raudteevaksalit loodusõnnetuse ajal, töötas A.N. Tupolevi mõte täpselt ning pikapeale hakkas ANT-58 omandama iseloomulikke jooni. Vanamehe ettekujutust mööda oli lennukil kolmeliikmeline meeskond. Lendur paiknes üksi, tal oli ettepoole tulistamiseks kasutada patarei neljast kuulipildujast ШКАС lennuki ninas ja kaks suurtükki ШВАК tiibade kerelähedases piirkonnas. Vahetult lendurikabiini all asus pikk pommisektsioon, millesse võis mahutada kuni kolm tonni pomme. Nende hulgas ka ühe 1000 kilogrammise. Luugi esiosal oli fassett, mis võimaldas pommide väljalaskmist peaaegu täispikees. Pommisektsiooni taga istusid tüürimees ja laskur, kelle kasutada olid kaks kuulipildujat tagumise poolsfääri kaitseks. Masin oli äärmiselt voolujooneline- umbkaudse arvestuse kohaselt, mida Vanamees ise pidas, oleks kahe 1400 hobujõulise mootori abil saavutatav kiirus olnud kuskil 600-630 kilomeetrit tunnis- mis oleks olnud rohkem, kui toonastel hävitajatel.
Aeg-ajalt ilmusid NKVD ametnikud, vaatasid eskiise ja eemaldusid sõnagi lausumata. Seejärel ANT kadus- öösel viidi ta Moskvasse. Ööpäeva pärast saabus ta tagasi, karm ja raevukas ning teatas, et kolme päeva pärast tuleb teha ettekanne lennukist. Sedapuhku võeti koos joonistega kõik kolm- tema ise, Jeger ja Frenkel. Esmalt võttis neid vastu kõikide šaragade ülem kindral Davõdov(1939-ndal aastal pandi Davõdov istuma ning tema kohale määrati Kravtšenko, kes pandi istuma juba 1941 või 1942 aastal). Kindral kiitis idee heaks ning teatas, et homme toimetatakse Tupolev ettekandeks Beria juurde, seniks aga majutatakse kõik kolm, et neid mitte ülevedamistega „kurnata“, sisevangla üksikkongidesse.
Vastuvõtt Beria juures, tema hiiglaslikus väljakule avanevate akendega kabinetis oli pompöösne. Laual olid laiali laotatud joonised. Laua otsas, mis oli suure juhi „lähima abilise ja isikliku sõbra“ poole, istus Tupolev, tema kõrval ohvitser ja vastas Davõdov. Eemal, kahe ohvitseri vahel- Jeger ja Davõdov. Kuulanud ära Tupolevi, teatas „lähim“:
„Teie ettepanekutest jutustasin ma seltsimees Stalinile. Ta nõustus minu arvamusega, et praegu pole meil tarvis sellist lennukit, vaid suure lennulae ja –kaugusega neljamootorilist pikeerivat pommitajat, nimetagem seda ПБ-4. Me ei kavatse teha nööpnõelatorkeid,“ suskas ta halvustavalt näpuga ANT-58 joonistele, „ei, me tabame metslooma tema urus!“ Ning pöördudes Davõdovi poole, lisas:
„Võtke tarvitusele abinõud,“noogutus kinnipeetavate suunas, „et nad kuu aja pärast esitaksid ettepanekud. Kõik!“
Tupolev tuli tagasi tigedana nagu tuhat kuradit, Beria idee oli ilmselt jampslik ja ebamõistlik. Suure lennukõrgusega- tähendab hermeetiline kabiin, mis omakorda tähendab piiratud väljavaadet. Neljamootoriline, suure lennukaugusega, järelikult suuremõõtmeline ja kohmakas masin, eeskujulik sihtmärk õhutõrjesuurtükkidele ja kõlbmatu suurseerias tootmiseks. Hermeetilised kabiinid ei võimalda tõhusat kaitserelvastust, sest distantsjuhtimisega seadmeid toona NSVL veel polnud. Ühesõnaga- massiliselt vastuargumente ja mitte ühtegi poolt. Või kui, siis ainult tõsiasi, et sakslastel ja ameeriklastel juba on ühemootoriline pikeeriv pommitaja ning järelikult tuleb meil neist kaugemale sülitada ning luua järjekordne mitte Tsaar-kell, vaid Tsaar-pikeeriv“.
Õhtul korjas Tupolev oma grupi kokku ja jagas kahtlusi:
„Ülesanne on väga vastutusrikas. Võimalik, et see diletant on juba jõudnud Stalinit veenda ning sellel on raske ПБ-4st loobuda. Stalinit ma veidi tunnen, ta ei armasta oma otsuseid muuta. Tuleb väga hoolikalt masina üldine välimus läbi töötada, teha näitlik kaaluarvestus- kahju, et meiega pole Petljakovi, ta teab meist paremini ANT-42(Pe-8) kõiki andmeid, ПБ-4 peaks olema ligikaudu samasugune. Võtame 42 aluseks, hermetiseerige kabiinid, mõelge läbi pommide vabastamine pikeerimisel, arvestage lisanduv kaal välja. Arvestuslikku koormust tuleb pikeerimist silmas pidades tõsta. Seletuskirja kirjutame meie Žoržiga(Frenkeliga)“.
Seletuskirjas valgustati nelja põhipunkti
1. Suure lennukõrguse ja –kaugusega neljamootoriline raske pommitaja on juba loodud, see on ANT-42. Et „tabada metslooma tema urus“, tuleb organiseerida ANT-42 seeriatootmine.
2. Pikeeriv pommitaja, kuna tema kaotuste protsent saab igal juhul suur olema, peaks kujutama endsst väiksemõõdulist massilist masinat
3. Sihtimiseks pikeerimisel peab lennuk olema manööverdusvõimeline, mida ei saa eeldada raskelt neljamootoriliselt masinalt
4. Tema, Tupolevi poolt esitatud lennuki „103“ andmed ja võimekuse ta garanteerib, PB-4 omi aga garanteerida ei suuda.
Kuu aja pärast viidi Tupolev taas Lubjankale, sedapuhku üksinda. Ta oli kolm päeva kadunud, meie jõudsime juba korralikult närveerida, tema aga jutustas tagasi tulles:
„Minu ettekanne kutsus Berial esile ärrituse. Kui ma lõpetasin, vaatas ta mind varjamatu tigedusega. Nähtavasti oli ta Stalinile ПБ-4 kohta juba piisavalt kokku rääkinud või isegi teda juba veenud. Mind pani see imestama, mulle oli minevikust jäänud mulje, et lennundusest Stalin kui isegi ei jaga kui konstruktor, siis igal juhul omab tervet mõtlemist ja oma vaatenurka. Beria teatas, et nad arutavad asja. Ööpäeva närveldasin üksikkongis, seejärel kutsuti mind taas välja.
„Niisiis, meie seltsimees Staliniga tutvusime veelkord materjalidega. Otsus on selline: praegu ja kiiresti on meil vaja teha kahemootoriline. Niipea, kui lõpetate, asute ПБ-4 kallale, seda on meile väga vaja!“
Seejärel toimus meie vahel selline dialoog:
Beria: „Milline teil kiirus on?“
Mina: „Kuussada.“
Beria: „Vähe, vaja on seitsesada. Milline lennukaugus?“
Mina: „Kaks ja pool tuhat kilomeetrit.“
Beria: „Ei kõlba, vaja on kolm tuhat! Millise koormusega?“
Mina: „Kolm tonni.“
Beria: „Vähe, vaja on neli. Kõik!“ Ning ümber pöördudes, lausus Davõdovile:
„Käskige sõjaväelastel koostada nõudmised kahemootorilisele pikeerijale. Parameetrid, mida kodanik Tupolev siin avaldas, korrigeerige minu juhiste vaimus.
Sellega audients lõppes ja me astusime sekretariaati. Davõdov noogutas peaga Kutepovi ja Balašovi suunas, need kadusid kikivarvul, müts peos pühapaiga ukse taha ning tulid peagi hotelli pakikandjaid meenutades tagasi, koormatutena jooniste ning arvestustega. Hiljem, juba vabaduses, jagas Tupolev meiega oma muljeid:
"Vähe on mul olnud valitsuses selliseid vastutusrikkaid jutuajamisi, selliseid, millest sõltus meie kõigi saatus. ПБ-4 konstrueerimine oleks olnud puhas meeletus, sõjaväelased oleksid selle muidugi välja praakinud ning oleksid õieti teinud, sest pikeerida sellise masinaga tillukeste sihtmärkide suunas oleks olnud mõeldamatu. Sõjaväelaste eitavat hinnangut oleks Beria võtnud kui otsest kahjurlust, ta oleks ju kuidagi pidanud ennast õigustama. Meenutades tema tigedat pilku, kaldun ma arvama, et ta oleks pikemalt mõtlemata meid ohvriks toonud, mida aga oleks olnud meil siis oodata?“
Järgneb...
...järg
Samal ajal või isegi pisut varem küpses Tupolevil Butõrka vanglas, nagu ta seda hiljem jutustas, agressor-lennuki idee, pikeeriva pommitaja, mis olnuks suuteline hävitaja kiirust ületaval kiirusel kõige suurema kaliibriga pomme kohale toimetama. Kolmel lombakatel laudadel asuval joonestustahvlil otsisid hommikust õhtuni töötavad Jeger, Saharov ja Babin lennuki tulevasi vorme. Vaatamata just alles üleelatud ülekuulamiste ja piinamiste tragöödiale, vaatamata ümbritsevale olukorrale, mis meenutas kõige rohkem raudteevaksalit loodusõnnetuse ajal, töötas A.N. Tupolevi mõte täpselt ning pikapeale hakkas ANT-58 omandama iseloomulikke jooni. Vanamehe ettekujutust mööda oli lennukil kolmeliikmeline meeskond. Lendur paiknes üksi, tal oli ettepoole tulistamiseks kasutada patarei neljast kuulipildujast ШКАС lennuki ninas ja kaks suurtükki ШВАК tiibade kerelähedases piirkonnas. Vahetult lendurikabiini all asus pikk pommisektsioon, millesse võis mahutada kuni kolm tonni pomme. Nende hulgas ka ühe 1000 kilogrammise. Luugi esiosal oli fassett, mis võimaldas pommide väljalaskmist peaaegu täispikees. Pommisektsiooni taga istusid tüürimees ja laskur, kelle kasutada olid kaks kuulipildujat tagumise poolsfääri kaitseks. Masin oli äärmiselt voolujooneline- umbkaudse arvestuse kohaselt, mida Vanamees ise pidas, oleks kahe 1400 hobujõulise mootori abil saavutatav kiirus olnud kuskil 600-630 kilomeetrit tunnis- mis oleks olnud rohkem, kui toonastel hävitajatel.
Aeg-ajalt ilmusid NKVD ametnikud, vaatasid eskiise ja eemaldusid sõnagi lausumata. Seejärel ANT kadus- öösel viidi ta Moskvasse. Ööpäeva pärast saabus ta tagasi, karm ja raevukas ning teatas, et kolme päeva pärast tuleb teha ettekanne lennukist. Sedapuhku võeti koos joonistega kõik kolm- tema ise, Jeger ja Frenkel. Esmalt võttis neid vastu kõikide šaragade ülem kindral Davõdov(1939-ndal aastal pandi Davõdov istuma ning tema kohale määrati Kravtšenko, kes pandi istuma juba 1941 või 1942 aastal). Kindral kiitis idee heaks ning teatas, et homme toimetatakse Tupolev ettekandeks Beria juurde, seniks aga majutatakse kõik kolm, et neid mitte ülevedamistega „kurnata“, sisevangla üksikkongidesse.
Vastuvõtt Beria juures, tema hiiglaslikus väljakule avanevate akendega kabinetis oli pompöösne. Laual olid laiali laotatud joonised. Laua otsas, mis oli suure juhi „lähima abilise ja isikliku sõbra“ poole, istus Tupolev, tema kõrval ohvitser ja vastas Davõdov. Eemal, kahe ohvitseri vahel- Jeger ja Davõdov. Kuulanud ära Tupolevi, teatas „lähim“:
„Teie ettepanekutest jutustasin ma seltsimees Stalinile. Ta nõustus minu arvamusega, et praegu pole meil tarvis sellist lennukit, vaid suure lennulae ja –kaugusega neljamootorilist pikeerivat pommitajat, nimetagem seda ПБ-4. Me ei kavatse teha nööpnõelatorkeid,“ suskas ta halvustavalt näpuga ANT-58 joonistele, „ei, me tabame metslooma tema urus!“ Ning pöördudes Davõdovi poole, lisas:
„Võtke tarvitusele abinõud,“noogutus kinnipeetavate suunas, „et nad kuu aja pärast esitaksid ettepanekud. Kõik!“
Tupolev tuli tagasi tigedana nagu tuhat kuradit, Beria idee oli ilmselt jampslik ja ebamõistlik. Suure lennukõrgusega- tähendab hermeetiline kabiin, mis omakorda tähendab piiratud väljavaadet. Neljamootoriline, suure lennukaugusega, järelikult suuremõõtmeline ja kohmakas masin, eeskujulik sihtmärk õhutõrjesuurtükkidele ja kõlbmatu suurseerias tootmiseks. Hermeetilised kabiinid ei võimalda tõhusat kaitserelvastust, sest distantsjuhtimisega seadmeid toona NSVL veel polnud. Ühesõnaga- massiliselt vastuargumente ja mitte ühtegi poolt. Või kui, siis ainult tõsiasi, et sakslastel ja ameeriklastel juba on ühemootoriline pikeeriv pommitaja ning järelikult tuleb meil neist kaugemale sülitada ning luua järjekordne mitte Tsaar-kell, vaid Tsaar-pikeeriv“.
Õhtul korjas Tupolev oma grupi kokku ja jagas kahtlusi:
„Ülesanne on väga vastutusrikas. Võimalik, et see diletant on juba jõudnud Stalinit veenda ning sellel on raske ПБ-4st loobuda. Stalinit ma veidi tunnen, ta ei armasta oma otsuseid muuta. Tuleb väga hoolikalt masina üldine välimus läbi töötada, teha näitlik kaaluarvestus- kahju, et meiega pole Petljakovi, ta teab meist paremini ANT-42(Pe-8) kõiki andmeid, ПБ-4 peaks olema ligikaudu samasugune. Võtame 42 aluseks, hermetiseerige kabiinid, mõelge läbi pommide vabastamine pikeerimisel, arvestage lisanduv kaal välja. Arvestuslikku koormust tuleb pikeerimist silmas pidades tõsta. Seletuskirja kirjutame meie Žoržiga(Frenkeliga)“.
Seletuskirjas valgustati nelja põhipunkti
1. Suure lennukõrguse ja –kaugusega neljamootoriline raske pommitaja on juba loodud, see on ANT-42. Et „tabada metslooma tema urus“, tuleb organiseerida ANT-42 seeriatootmine.
2. Pikeeriv pommitaja, kuna tema kaotuste protsent saab igal juhul suur olema, peaks kujutama endsst väiksemõõdulist massilist masinat
3. Sihtimiseks pikeerimisel peab lennuk olema manööverdusvõimeline, mida ei saa eeldada raskelt neljamootoriliselt masinalt
4. Tema, Tupolevi poolt esitatud lennuki „103“ andmed ja võimekuse ta garanteerib, PB-4 omi aga garanteerida ei suuda.
Kuu aja pärast viidi Tupolev taas Lubjankale, sedapuhku üksinda. Ta oli kolm päeva kadunud, meie jõudsime juba korralikult närveerida, tema aga jutustas tagasi tulles:
„Minu ettekanne kutsus Berial esile ärrituse. Kui ma lõpetasin, vaatas ta mind varjamatu tigedusega. Nähtavasti oli ta Stalinile ПБ-4 kohta juba piisavalt kokku rääkinud või isegi teda juba veenud. Mind pani see imestama, mulle oli minevikust jäänud mulje, et lennundusest Stalin kui isegi ei jaga kui konstruktor, siis igal juhul omab tervet mõtlemist ja oma vaatenurka. Beria teatas, et nad arutavad asja. Ööpäeva närveldasin üksikkongis, seejärel kutsuti mind taas välja.
„Niisiis, meie seltsimees Staliniga tutvusime veelkord materjalidega. Otsus on selline: praegu ja kiiresti on meil vaja teha kahemootoriline. Niipea, kui lõpetate, asute ПБ-4 kallale, seda on meile väga vaja!“
Seejärel toimus meie vahel selline dialoog:
Beria: „Milline teil kiirus on?“
Mina: „Kuussada.“
Beria: „Vähe, vaja on seitsesada. Milline lennukaugus?“
Mina: „Kaks ja pool tuhat kilomeetrit.“
Beria: „Ei kõlba, vaja on kolm tuhat! Millise koormusega?“
Mina: „Kolm tonni.“
Beria: „Vähe, vaja on neli. Kõik!“ Ning ümber pöördudes, lausus Davõdovile:
„Käskige sõjaväelastel koostada nõudmised kahemootorilisele pikeerijale. Parameetrid, mida kodanik Tupolev siin avaldas, korrigeerige minu juhiste vaimus.
Sellega audients lõppes ja me astusime sekretariaati. Davõdov noogutas peaga Kutepovi ja Balašovi suunas, need kadusid kikivarvul, müts peos pühapaiga ukse taha ning tulid peagi hotelli pakikandjaid meenutades tagasi, koormatutena jooniste ning arvestustega. Hiljem, juba vabaduses, jagas Tupolev meiega oma muljeid:
"Vähe on mul olnud valitsuses selliseid vastutusrikkaid jutuajamisi, selliseid, millest sõltus meie kõigi saatus. ПБ-4 konstrueerimine oleks olnud puhas meeletus, sõjaväelased oleksid selle muidugi välja praakinud ning oleksid õieti teinud, sest pikeerida sellise masinaga tillukeste sihtmärkide suunas oleks olnud mõeldamatu. Sõjaväelaste eitavat hinnangut oleks Beria võtnud kui otsest kahjurlust, ta oleks ju kuidagi pidanud ennast õigustama. Meenutades tema tigedat pilku, kaldun ma arvama, et ta oleks pikemalt mõtlemata meid ohvriks toonud, mida aga oleks olnud meil siis oodata?“
Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Ei tea teemast eriti midagi nii et tähelepanekud puuduvad. Küll aga naudin iga lõiku mis postitatud ja kibelen kogu aeg järje järele. 
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
sama siin - lugemisnauding on täiesti olemas.
mõtlemisnauding ka - ajastu on üsna paeluv.
mõtlemisnauding ka - ajastu on üsna paeluv.
elame idiootide ajastul
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Huvitav, et Vjatšeslav Nevdatšinist - ühest kõige andekamast 20. aastate ülikerglennukite ehk avietka´de konstruktorist - pole veel juttu olnud. Taat oli igatahes koos Tupoleviga šaraškas.
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
gut Lemet gut
Selliseid jutte loeks raamatunagi
Selliseid jutte loeks raamatunagi
Evolutsiooni kõrvalmõju, intelligentsus
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
13
...järg
Kui ta tagasi tuli ja tegi teatavaks nende paari-kolme päeva sündmused, hingasid kõik kergendatult. Sel korral läks äike mööda ning avanesid- olgugi mõnevõrra segased- perspektiivid tõeliseks tööks. Jõu raiskamine ПБ-4 loomiseks oleks olnud võrdväärne reale revolutsioonilisest laulust:
„Ise kaevasime endale hauda, valmis sai sügavaim auk…“
Tupolevlased hingasid kergendatult. Rusutuse asemel ilmus soov tööd teha, luua. Peagi toimus ümberasumine Moskvasse, KOCOCe hoonesse, moodustati KB-103 kollektiiv ja töö hakkas keema.
Kuid enne seda, kui töö keema hakkas, toimus Tupolevi jutuajamine kindral Kravtšenkoga:
„Selleks, et hakata täie jõuga tööle lennuki kallal, on mul vaja veendumust, et naine ja lapsed on elus ja terved. Ilma selleta ma ei suuda. Las tuuakse mulle kiri Julja Nikolajevnalt.“
Ülemused on jahmunud- Julja Nikolajevna on ju isolaatoris, lapsi aga hoiab vanaema, Jenafa Dimitrjevna. Kügelevad seal ühes toakeses, mis neile Kaljajevski tänava korterist jäeti, ilma mingite elatusvahenditeta.
Algul öeldi Tupolevile ära, kuid põrkudes kokku vääramatu otsusekindlusega, kirjake siiski toodi. Pole vist vaja märkidagi, et kirjutatud oli see uurija, kes Julja Nikolajevna asjaga tegeles, ülekuulamiskambris, tema dikteerimise järgi ja „mehe võimaliku vabastamise huvides…“
Informatsiooniteenistusel on meie maal alati üks jalg puust ja teine lonkav olnud, seda eriti kaitsetööstuses, kus salastatud oli nii vajalik kui ka absoluutselt mittevajalik. Ning esmajoones olid tupikus need, kes pidid varustama lennuki kõige uuema ja täiuslikuma varustusega. Elust juba kaks aastat eemale rebitud, ei olnud meil vähimatki aimu, mida uut tööstus on välja lasknud.
1988, No6
Ja nii pöördusidki kolm lennuki sisu eest vastutavat inimest- Nadaškevitš, Frenkel ja mina- deklaratsiooniga hädavajalikusest külastada rida tehaseid A.N.-i poole. „Mnjaaa…“ lausus šeff, „kinnipeetavad külastamas salastatud tehaseid- casus belli. Proovin Kutepoviga rääkida…“(casus belli- ladina keeles põhjus sõjaks)
Ülemused said vajadusest aru ja ühel kaunil päeval liikusime Krjutškovi ja kahe teise valvuri konvoi all vastavasse tehasesse.
„Tsirkus“ algas kohe. Juba esimene valvur nõudis meilt luba. Major Krjutškov tiiris välja oma tunnistuse, mis teoorias oleks pidanud avama kõik uksed ja teatas, et „ülejäänud spetsialistid on minuga kaasas!“
Tigedaks aetud valvurimutt kahtles:
„Misuksed sihukesed spetsialistid, järsku on hoopis spejoonid??!!“... ümberringi algas liikumine, rahvas kogunes ja küpses konflikt. Krjutškov kadus, aga ilmus peagi koos valveülemaga tagasi ning meid lasti läbi. Kui tuppa sisenesid aparatuuri väljatöötajad, algas teine vaatus. Esmalt tummstseen, seejärel küsimused: „Kuhu te kadunud olete, kus te töötate, mille kallal?“
Krjutškovi vorm ja valvurid püstolitega asetavad kõik omale kohtadele, „vabad“ mõistavad kõike ja annavad suure püüdlikkusega meile vajalikku informatsiooni. Hüvasti jäetakse meiega rõhutatult südamlikult ja soojalt. Esimene suhtlus vaba maailmaga jääb ka ühtlasi viimaseks. Arvata on, et Krjutškovile ja popkadele jättis see rusuva mulje. Tagasi tehases, jutustasime käigust müüride taha, leitmotiiviks oli aga „Nad seal mõistavad kõike.“
Selles ajast peale hakkasid vajalikku informatsiooni hankima NKVD ametnikud, mis oli õudne. Ajasid kõik sassi, tõid valed joonised ja mitte seda, mida vaja. Ühesõnaga, kõik meenutas „rikkis telefoni“ mängu ning maailma parimate lennukite konstrueerimine oli üle mõistuse raske. Siiski hakkas pikkamööda materjali kogunema ja avanes mingisugunegi tegevusväli.
Pärast lõputuid töökohtade ümbertegemist maketil, mis oli tingitud ebatäpsest infost, hakkas makett looma ja Tupolev informeeris Kutepovit vajadusest nõuda õhujõudude maketikomisjoni saabumist. Tuleb tunnistada, et see sündmus vaevas kõiki kinnipeetavaid. Kuidas kulgeb kohtumine komisjoni sõjaväelastest liikmetega, keda suurem osa meist tundis juba palju aastaid. Tegu on ju poliitiliselt karastunud inimestega, kes võivad arestantide vastu olla juba ette vaenulikult ja kahtlustavalt häälestatud. Õnneks polnud nende eesotsa määratud mitte lihtsalt sõjaväelane, vaid insener- kindral P.A. Losjukov, tark ja ettenägelik inimene.
Komisjon seadis end sisse Kutepovi kabinetis(Alles hiljaaegu oli sellesse kabinetti sisenenud needsamad ohvitserid, kuid vastu võttis neid seal Tupolev). Kui kõik olid kohal, toodi sisse kinnipeetavad. Prohor Aleksejevitš leidis kohe õige tooni, tõusis püsti ja vahetas Tupoleviga käepigistuse. Pärast põhjalikku ettekannet, mille tegi S.M. Jeger, siirdume kõik koos kuuendale korrusele, maketitsehhi. Naturaalmõõtmetes makett on õhujõudude sinises vormis inimestega üle kleebitud. Arestandid vastavad ohvitseride küsimustele, tõestades, et projekteeritud lennuk on väärt kaitsma sotsialistlikku riiki. Kaks päeva toimub maketi ümber Soodom ja Gomorra. Lõpuks on kõik järele vaadatud, läbi ronitud, mõõdetud, tajutud ja hinnatud. Plenaaristungil esitavad sõjaväelased, nagu nad seda ikka teevad, oma maksimaalnõudmised, arestandid vastavad reaalsete võimalustega. Pisitasa loovutavad kired koha arukusele, leitakse kompromissid. Lõpuks on akt positiivse hinnanguga lennukile valmis. Traditsioonide kohaselt on nüüd ette nähtud tilluke bankett veiniga. Kompromiss leitakse ka siin- kinnipeetavatel pole ette nähtud öelda tooste ja kõlistada kokkulüües klaase. Meid viiakse minema, laua taha istuvad aga sõjaväelased koos NKVD kaastöölistega.
Paljude aastate pärast tunnistas P.A. Losjukov Amdrei Nikolajevitšile üles, kui raske ka temal oli olnud. Mõned ortodoksid komisjoniliikmete hulgast püüdsid luua kollisiooni tehnika ja poliitika vahel. Sotsbürokratismi laialt tuntud printsiip „et järsku midagi ei juhtuks“ dikteeris neile ette mitte anda kahjurite poolt ehitatud lennukile ühest hinnangut. Kirjutada laialivalguv ja ebamäärane otsus, edasi aga las juba jagavad omavahel kaitse rahvakomisariaadi ja siseasjade rahvakomissariaadi kindralid.
Raske oli ka meil, ootasime, et isegi mingi tühise probleemi arutelu võib veereda suunas „ahaa, te ei taha täita meie seaduslikke nõudmisi, järelikult…“ Sündmuste taoline käik võinuks tuua endaga kaasa kaugeleulatuvaid tagajärgi- kartser, saatmine laagrisse, karistusaja lisandumine või midagi veelgi hullemat. Kuid õnneks kõik laabus.
Meenutades seda komisjoni, ei tohi jätta peatumata Tupolevi suhtumisel mõningatesse sõjaväespetsialistidesse, kes oma arust soovisid lennukit „parandada“. Tõeliselt headesse nõudmistesse suhtus Tupolev mõistvalt ja võttis neid harilikult kuulda. Kui aga keegi tõstis üles ilmselt demagoogilisi, mitte niivõrd masinat parandavaid, kuivõrd ettepanijale aktis võimalust anda märkimiseks “Näete, milline väsimatu võitleja progressi eest ma olen!“, selline inimene kuulus moraalsele hävitamisele väljanaermise teel. Tu-16 komisjonis nõudis üks sõjaväelane, alampolkovnik T, et ülemisele laskurile tuleb tagada ülevaade mitte ainult ülemises poolsfääris, vaid ka alumise poolsfääri oma. Nadaškevitš püüdis talle seletada, et seda teha on võimatu ja peamine, täiesti mittevajalik, kuna sabalaskur näeb alumist poolsfääri. T tõrkus. Seepeale tõi Tupolev naeratades kuuldavale: „T, selleks ajaks, kui Teil perse silm kasvab, kindlustan ma Teile ka väljavaate alumisse poolsfääri…!“ Homeeriline naer ei võimaldanud tal lõpuni rääkida ning küsimus oli päevakorrast maas.
Järgneb...
...järg
Kui ta tagasi tuli ja tegi teatavaks nende paari-kolme päeva sündmused, hingasid kõik kergendatult. Sel korral läks äike mööda ning avanesid- olgugi mõnevõrra segased- perspektiivid tõeliseks tööks. Jõu raiskamine ПБ-4 loomiseks oleks olnud võrdväärne reale revolutsioonilisest laulust:
„Ise kaevasime endale hauda, valmis sai sügavaim auk…“
Tupolevlased hingasid kergendatult. Rusutuse asemel ilmus soov tööd teha, luua. Peagi toimus ümberasumine Moskvasse, KOCOCe hoonesse, moodustati KB-103 kollektiiv ja töö hakkas keema.
Kuid enne seda, kui töö keema hakkas, toimus Tupolevi jutuajamine kindral Kravtšenkoga:
„Selleks, et hakata täie jõuga tööle lennuki kallal, on mul vaja veendumust, et naine ja lapsed on elus ja terved. Ilma selleta ma ei suuda. Las tuuakse mulle kiri Julja Nikolajevnalt.“
Ülemused on jahmunud- Julja Nikolajevna on ju isolaatoris, lapsi aga hoiab vanaema, Jenafa Dimitrjevna. Kügelevad seal ühes toakeses, mis neile Kaljajevski tänava korterist jäeti, ilma mingite elatusvahenditeta.
Algul öeldi Tupolevile ära, kuid põrkudes kokku vääramatu otsusekindlusega, kirjake siiski toodi. Pole vist vaja märkidagi, et kirjutatud oli see uurija, kes Julja Nikolajevna asjaga tegeles, ülekuulamiskambris, tema dikteerimise järgi ja „mehe võimaliku vabastamise huvides…“
Informatsiooniteenistusel on meie maal alati üks jalg puust ja teine lonkav olnud, seda eriti kaitsetööstuses, kus salastatud oli nii vajalik kui ka absoluutselt mittevajalik. Ning esmajoones olid tupikus need, kes pidid varustama lennuki kõige uuema ja täiuslikuma varustusega. Elust juba kaks aastat eemale rebitud, ei olnud meil vähimatki aimu, mida uut tööstus on välja lasknud.
1988, No6
Ja nii pöördusidki kolm lennuki sisu eest vastutavat inimest- Nadaškevitš, Frenkel ja mina- deklaratsiooniga hädavajalikusest külastada rida tehaseid A.N.-i poole. „Mnjaaa…“ lausus šeff, „kinnipeetavad külastamas salastatud tehaseid- casus belli. Proovin Kutepoviga rääkida…“(casus belli- ladina keeles põhjus sõjaks)
Ülemused said vajadusest aru ja ühel kaunil päeval liikusime Krjutškovi ja kahe teise valvuri konvoi all vastavasse tehasesse.
„Tsirkus“ algas kohe. Juba esimene valvur nõudis meilt luba. Major Krjutškov tiiris välja oma tunnistuse, mis teoorias oleks pidanud avama kõik uksed ja teatas, et „ülejäänud spetsialistid on minuga kaasas!“
Tigedaks aetud valvurimutt kahtles:
„Misuksed sihukesed spetsialistid, järsku on hoopis spejoonid??!!“... ümberringi algas liikumine, rahvas kogunes ja küpses konflikt. Krjutškov kadus, aga ilmus peagi koos valveülemaga tagasi ning meid lasti läbi. Kui tuppa sisenesid aparatuuri väljatöötajad, algas teine vaatus. Esmalt tummstseen, seejärel küsimused: „Kuhu te kadunud olete, kus te töötate, mille kallal?“
Krjutškovi vorm ja valvurid püstolitega asetavad kõik omale kohtadele, „vabad“ mõistavad kõike ja annavad suure püüdlikkusega meile vajalikku informatsiooni. Hüvasti jäetakse meiega rõhutatult südamlikult ja soojalt. Esimene suhtlus vaba maailmaga jääb ka ühtlasi viimaseks. Arvata on, et Krjutškovile ja popkadele jättis see rusuva mulje. Tagasi tehases, jutustasime käigust müüride taha, leitmotiiviks oli aga „Nad seal mõistavad kõike.“
Selles ajast peale hakkasid vajalikku informatsiooni hankima NKVD ametnikud, mis oli õudne. Ajasid kõik sassi, tõid valed joonised ja mitte seda, mida vaja. Ühesõnaga, kõik meenutas „rikkis telefoni“ mängu ning maailma parimate lennukite konstrueerimine oli üle mõistuse raske. Siiski hakkas pikkamööda materjali kogunema ja avanes mingisugunegi tegevusväli.
Pärast lõputuid töökohtade ümbertegemist maketil, mis oli tingitud ebatäpsest infost, hakkas makett looma ja Tupolev informeeris Kutepovit vajadusest nõuda õhujõudude maketikomisjoni saabumist. Tuleb tunnistada, et see sündmus vaevas kõiki kinnipeetavaid. Kuidas kulgeb kohtumine komisjoni sõjaväelastest liikmetega, keda suurem osa meist tundis juba palju aastaid. Tegu on ju poliitiliselt karastunud inimestega, kes võivad arestantide vastu olla juba ette vaenulikult ja kahtlustavalt häälestatud. Õnneks polnud nende eesotsa määratud mitte lihtsalt sõjaväelane, vaid insener- kindral P.A. Losjukov, tark ja ettenägelik inimene.
Komisjon seadis end sisse Kutepovi kabinetis(Alles hiljaaegu oli sellesse kabinetti sisenenud needsamad ohvitserid, kuid vastu võttis neid seal Tupolev). Kui kõik olid kohal, toodi sisse kinnipeetavad. Prohor Aleksejevitš leidis kohe õige tooni, tõusis püsti ja vahetas Tupoleviga käepigistuse. Pärast põhjalikku ettekannet, mille tegi S.M. Jeger, siirdume kõik koos kuuendale korrusele, maketitsehhi. Naturaalmõõtmetes makett on õhujõudude sinises vormis inimestega üle kleebitud. Arestandid vastavad ohvitseride küsimustele, tõestades, et projekteeritud lennuk on väärt kaitsma sotsialistlikku riiki. Kaks päeva toimub maketi ümber Soodom ja Gomorra. Lõpuks on kõik järele vaadatud, läbi ronitud, mõõdetud, tajutud ja hinnatud. Plenaaristungil esitavad sõjaväelased, nagu nad seda ikka teevad, oma maksimaalnõudmised, arestandid vastavad reaalsete võimalustega. Pisitasa loovutavad kired koha arukusele, leitakse kompromissid. Lõpuks on akt positiivse hinnanguga lennukile valmis. Traditsioonide kohaselt on nüüd ette nähtud tilluke bankett veiniga. Kompromiss leitakse ka siin- kinnipeetavatel pole ette nähtud öelda tooste ja kõlistada kokkulüües klaase. Meid viiakse minema, laua taha istuvad aga sõjaväelased koos NKVD kaastöölistega.
Paljude aastate pärast tunnistas P.A. Losjukov Amdrei Nikolajevitšile üles, kui raske ka temal oli olnud. Mõned ortodoksid komisjoniliikmete hulgast püüdsid luua kollisiooni tehnika ja poliitika vahel. Sotsbürokratismi laialt tuntud printsiip „et järsku midagi ei juhtuks“ dikteeris neile ette mitte anda kahjurite poolt ehitatud lennukile ühest hinnangut. Kirjutada laialivalguv ja ebamäärane otsus, edasi aga las juba jagavad omavahel kaitse rahvakomisariaadi ja siseasjade rahvakomissariaadi kindralid.
Raske oli ka meil, ootasime, et isegi mingi tühise probleemi arutelu võib veereda suunas „ahaa, te ei taha täita meie seaduslikke nõudmisi, järelikult…“ Sündmuste taoline käik võinuks tuua endaga kaasa kaugeleulatuvaid tagajärgi- kartser, saatmine laagrisse, karistusaja lisandumine või midagi veelgi hullemat. Kuid õnneks kõik laabus.
Meenutades seda komisjoni, ei tohi jätta peatumata Tupolevi suhtumisel mõningatesse sõjaväespetsialistidesse, kes oma arust soovisid lennukit „parandada“. Tõeliselt headesse nõudmistesse suhtus Tupolev mõistvalt ja võttis neid harilikult kuulda. Kui aga keegi tõstis üles ilmselt demagoogilisi, mitte niivõrd masinat parandavaid, kuivõrd ettepanijale aktis võimalust anda märkimiseks “Näete, milline väsimatu võitleja progressi eest ma olen!“, selline inimene kuulus moraalsele hävitamisele väljanaermise teel. Tu-16 komisjonis nõudis üks sõjaväelane, alampolkovnik T, et ülemisele laskurile tuleb tagada ülevaade mitte ainult ülemises poolsfääris, vaid ka alumise poolsfääri oma. Nadaškevitš püüdis talle seletada, et seda teha on võimatu ja peamine, täiesti mittevajalik, kuna sabalaskur näeb alumist poolsfääri. T tõrkus. Seepeale tõi Tupolev naeratades kuuldavale: „T, selleks ajaks, kui Teil perse silm kasvab, kindlustan ma Teile ka väljavaate alumisse poolsfääri…!“ Homeeriline naer ei võimaldanud tal lõpuni rääkida ning küsimus oli päevakorrast maas.
Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
14
...järg
A.N. Tupolev merelennuväe lähiluurelennuki МБР-2 katsetustel. Sevastoopol, 30-ndad.
Teine episood oli lennuki Tu-14, kus me paigaldasime lennukisse esmakordselt katapultistmed meeskonnaliikmetele, komisjoniga. Sõjaväearst J. nõudis, et meeskonnaliikmed saaksid kasutada kabiinis seisvat kemmergut, lahkumata sealjuures istmetest. Kui plenaaristungil jõuti selle punktini, kukkus Vanamees naerust peaaegu laua alla. „Oh, ma ei või, oh, naljatilk!“ karjus ta oma kõrge häälega, „Jeger, pane talle istme asemel peldikupott, tõmbab vett peale ja lendabki minema!“. Vaene doktor ei teadnud, kuhu häbi pärast kaduda, punkt võeti päevakorrast loomulikult maha.
Selline iroonia töötas ning pikapeale lakati selliseid avalikult tobedate ettepanekutega välja tulemas, keegi ei tahtnud olla Tupolevi poolt välja naerdud. Samal ajal lõpetati tehases Petljakovi „Sotka“ kokkumonteerimist ning algasid selle lennukatsetused, mida juhtis P.M. Stefanovski. Saabus käsk demonstreerida „sotkat“ esimese mai paraadil Punase väljaku kohal. Meie rõõmustasime- ahvipuurist näeme masinat. Kuid selgus, et vangla administratsioon otsustas vältimiseks(mille küll??) hoida meid pidupäevadel luku taga. Kaastööliste survel läks Petljakov Kutepovi juurde ning kompromiss saavutati- õhuparaadi ajaks ahvipuur avatakse, kuid seal peavad korda kaks popkat. Hommikul vara kogunes sinna niipalju rahvast, et õnnetud popkad suruti vastu trelle ja neil ei jäänud üle muud kui anuda “Tehke ruumi, me lämbume!“
Päev oli selge ning horisondil olid Kremli tornid suurepäraselt näha. Valgevene vaksale poolt ilmusid punktikesed- lendavate lennukite rivi. Oli näha, kuidas neist madalamal lennates sööstis neist mööda hõbedane „sotka“. Kuid mis see siis on? Lennuki siluett on ebatavaline, all tolknevad mingisugused tumedad esemed. Masin kihutab rivist mööda ja sööstab küünlana üles. Kõiki erutab, millega siis ikkagi oli tegu. Kolm päeva muretseti, ei leitud enesele kohta, kohal olnud valvurid vaikivad samuti. Kolmanda mai hommikul teatasid „vabad“, et lennuk oli lennanud sissetõmbamata telikutega, lendur oli lihtsalt unustanud need sisse tõmmata. Loomulikult meil vedas- Stefanovski lendas maksimaalse kiirusega, avatud luugid võinuks laguneda ja alla kukkuda, hoidku jumal selle eest, et tribüüni pihta. Mis oleks sel juhtumil Petljakovi ja tema kollektiiviga tehtud?
Pärast paraadi selgus, et lennuk oli poliitbüroole meeldinud, kuid Stalin oli pakkunud „mõnevõrra täpsustada lennuki eesmärki“ ning seeriasse lasta masin mitte hävitajana, vaid pikeeriva pommitajana. Arvestades Ju-87 edu, oli ilmselt tegu targa otsusega, kuid kinnipeetavatel sellest kergem ei hakanud. Petljakovlased lootsid, et peale demonstratsiooni nad vabastatakse, ümbertegemine lükkas selle minimaalselt aastaks edasi. Ärevaks muutis meid ka seletamatu segadus juhtide mõttetegevuses- Petljakovi sunnitakse suure lennukõrgusega hävitajat tegema ümber pikeerivaks pommitajaks(oli selge, et sellise transformatsiooni tõttu kaotab lennuk oma omadustes), samal ajal kui Tupolev peab oma poolt pakutava pikeeriva pommitaja asemel asuma konstrueerima hiiglaslikku suure lennulaega neljamootorilist ПБ-4. Ja seda kõike sõja eelõhtul, mille vältimatust mõistsime isegi meie, inimesed erariides.
Тupolevlasi puudutas asi muidugi ka veel teisest küljest- teine pikeeriv pommitaja- kas ei suleta järsku „103“e ja kas ei kaota me sellega eespool terendavat vabaduse viirastust?
KB 100s on avraal, seal töötatakse päeval ja öösel, püüdes „värisevast metskitsest“ „künnihobust“ teha. Kõik närveerivad elu eest, sisisevad teineteise peale, sõimavad poolihääli Petljakovi tema lühinägelikuse pärast(kaheksa päeva eest loobiti teda pärast paraadi magamisruumis hääletult õhku) ja vannuvad vaikselt omaette maapõhja kogu hierarhiat Kutepoviga alates ja Beriaga lõpetades.
Nädala kahe pärast selgus, et pikeeriv „sotka“ pole „103“-ga võimeline konkureerima. Suuri pomme ta pardale võtta ei suuda, lennukaugus on väiksem, kaitserelvastust on ebapiisavalt, kiirust 100 kilomeetrit tunnis vähem. Võib-olla on see sõprade ja õnnetuskaaslaste suhtes inetu, kuid meie saime sest innustust ja jooniste valmimise tempo taasus masina valmimiseks vajalikuni.
ЦКБ-29 peatehnoloog J.P. Šekunov viis joonistel sisse uuenduse- „koostesõlme number“. Numbreid aga andis välja ise. Ja vaat ükskord, tegeledes millegi kiire ja edasilükkamatuga, viskas ta ühele teda sõlme numbri nõudmisega ära tüüdanud insenerile: „Kirjutage Gordioni!“
Ja nii läkski jalutama see „Gordioni sõlm“. Kuniks sattus valvsa tehnoloogi silma. See tormas ülemuse, Balašovi juurde, see omakorda Šekunovi juurde. Kuidas ka Jevgraf Porfirjevitš ei püüdnud seletada, et tegu on naljaga, et eksisteerivad ka „Augeiase tallid“, „Prokrustese säng“, „Damoklese mõõk“ jne, teatas KB-100 raevunud ülemus „Välismaiseid termineid mitte tarvitada!!“
Lennuk АНТ-37-bis («Родина»-"Kodumaa"), mis püstitas 1938-ndal aastal maailmarekordi lennukauguses naistele. Üleval on tüürimees M.M: Raskova, teliku juures lennuki konstruktor P.O. Suhhoi.
Järgneb...
...järg
A.N. Tupolev merelennuväe lähiluurelennuki МБР-2 katsetustel. Sevastoopol, 30-ndad.
Teine episood oli lennuki Tu-14, kus me paigaldasime lennukisse esmakordselt katapultistmed meeskonnaliikmetele, komisjoniga. Sõjaväearst J. nõudis, et meeskonnaliikmed saaksid kasutada kabiinis seisvat kemmergut, lahkumata sealjuures istmetest. Kui plenaaristungil jõuti selle punktini, kukkus Vanamees naerust peaaegu laua alla. „Oh, ma ei või, oh, naljatilk!“ karjus ta oma kõrge häälega, „Jeger, pane talle istme asemel peldikupott, tõmbab vett peale ja lendabki minema!“. Vaene doktor ei teadnud, kuhu häbi pärast kaduda, punkt võeti päevakorrast loomulikult maha.
Selline iroonia töötas ning pikapeale lakati selliseid avalikult tobedate ettepanekutega välja tulemas, keegi ei tahtnud olla Tupolevi poolt välja naerdud. Samal ajal lõpetati tehases Petljakovi „Sotka“ kokkumonteerimist ning algasid selle lennukatsetused, mida juhtis P.M. Stefanovski. Saabus käsk demonstreerida „sotkat“ esimese mai paraadil Punase väljaku kohal. Meie rõõmustasime- ahvipuurist näeme masinat. Kuid selgus, et vangla administratsioon otsustas vältimiseks(mille küll??) hoida meid pidupäevadel luku taga. Kaastööliste survel läks Petljakov Kutepovi juurde ning kompromiss saavutati- õhuparaadi ajaks ahvipuur avatakse, kuid seal peavad korda kaks popkat. Hommikul vara kogunes sinna niipalju rahvast, et õnnetud popkad suruti vastu trelle ja neil ei jäänud üle muud kui anuda “Tehke ruumi, me lämbume!“
Päev oli selge ning horisondil olid Kremli tornid suurepäraselt näha. Valgevene vaksale poolt ilmusid punktikesed- lendavate lennukite rivi. Oli näha, kuidas neist madalamal lennates sööstis neist mööda hõbedane „sotka“. Kuid mis see siis on? Lennuki siluett on ebatavaline, all tolknevad mingisugused tumedad esemed. Masin kihutab rivist mööda ja sööstab küünlana üles. Kõiki erutab, millega siis ikkagi oli tegu. Kolm päeva muretseti, ei leitud enesele kohta, kohal olnud valvurid vaikivad samuti. Kolmanda mai hommikul teatasid „vabad“, et lennuk oli lennanud sissetõmbamata telikutega, lendur oli lihtsalt unustanud need sisse tõmmata. Loomulikult meil vedas- Stefanovski lendas maksimaalse kiirusega, avatud luugid võinuks laguneda ja alla kukkuda, hoidku jumal selle eest, et tribüüni pihta. Mis oleks sel juhtumil Petljakovi ja tema kollektiiviga tehtud?
Pärast paraadi selgus, et lennuk oli poliitbüroole meeldinud, kuid Stalin oli pakkunud „mõnevõrra täpsustada lennuki eesmärki“ ning seeriasse lasta masin mitte hävitajana, vaid pikeeriva pommitajana. Arvestades Ju-87 edu, oli ilmselt tegu targa otsusega, kuid kinnipeetavatel sellest kergem ei hakanud. Petljakovlased lootsid, et peale demonstratsiooni nad vabastatakse, ümbertegemine lükkas selle minimaalselt aastaks edasi. Ärevaks muutis meid ka seletamatu segadus juhtide mõttetegevuses- Petljakovi sunnitakse suure lennukõrgusega hävitajat tegema ümber pikeerivaks pommitajaks(oli selge, et sellise transformatsiooni tõttu kaotab lennuk oma omadustes), samal ajal kui Tupolev peab oma poolt pakutava pikeeriva pommitaja asemel asuma konstrueerima hiiglaslikku suure lennulaega neljamootorilist ПБ-4. Ja seda kõike sõja eelõhtul, mille vältimatust mõistsime isegi meie, inimesed erariides.
Тupolevlasi puudutas asi muidugi ka veel teisest küljest- teine pikeeriv pommitaja- kas ei suleta järsku „103“e ja kas ei kaota me sellega eespool terendavat vabaduse viirastust?
KB 100s on avraal, seal töötatakse päeval ja öösel, püüdes „värisevast metskitsest“ „künnihobust“ teha. Kõik närveerivad elu eest, sisisevad teineteise peale, sõimavad poolihääli Petljakovi tema lühinägelikuse pärast(kaheksa päeva eest loobiti teda pärast paraadi magamisruumis hääletult õhku) ja vannuvad vaikselt omaette maapõhja kogu hierarhiat Kutepoviga alates ja Beriaga lõpetades.
Nädala kahe pärast selgus, et pikeeriv „sotka“ pole „103“-ga võimeline konkureerima. Suuri pomme ta pardale võtta ei suuda, lennukaugus on väiksem, kaitserelvastust on ebapiisavalt, kiirust 100 kilomeetrit tunnis vähem. Võib-olla on see sõprade ja õnnetuskaaslaste suhtes inetu, kuid meie saime sest innustust ja jooniste valmimise tempo taasus masina valmimiseks vajalikuni.
ЦКБ-29 peatehnoloog J.P. Šekunov viis joonistel sisse uuenduse- „koostesõlme number“. Numbreid aga andis välja ise. Ja vaat ükskord, tegeledes millegi kiire ja edasilükkamatuga, viskas ta ühele teda sõlme numbri nõudmisega ära tüüdanud insenerile: „Kirjutage Gordioni!“
Ja nii läkski jalutama see „Gordioni sõlm“. Kuniks sattus valvsa tehnoloogi silma. See tormas ülemuse, Balašovi juurde, see omakorda Šekunovi juurde. Kuidas ka Jevgraf Porfirjevitš ei püüdnud seletada, et tegu on naljaga, et eksisteerivad ka „Augeiase tallid“, „Prokrustese säng“, „Damoklese mõõk“ jne, teatas KB-100 raevunud ülemus „Välismaiseid termineid mitte tarvitada!!“
Lennuk АНТ-37-bis («Родина»-"Kodumaa"), mis püstitas 1938-ndal aastal maailmarekordi lennukauguses naistele. Üleval on tüürimees M.M: Raskova, teliku juures lennuki konstruktor P.O. Suhhoi.
Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
15
...järg
Nikolai Ivanovitš ja Anna Vassiljevna, A.N Tupolevi vanemad. Tver. Elada pealinnas oli N.I Tupolevile sidemete tõttu narodovolnikutega keelatud.
See juhus tõukas meid mõttele selgitada välja „vabade“ kultuuritase. Toona huvitusid kõik A.N. Tolstoi romaanist „Peeter Esimene“. Oli teada, et "Juhile" romaan meeldis. Raamatu tegevus hargnes samas rajoonis, kus seisis konstrueerimisbüroo hoone. Sellest vasakul voolas Jauzasse Kukui jõgi, selle vastas, MVO pargi tiikidel, sõidutas Peeter Anna Monsi, veidi eemal on näha Leforti palee katus. KOCOCe ehitamise kohal oli avastatud General Feldzeugmeister Jakov Bruce, suurmehe ja Igavese Kantselei looja haud. Peagi selgus, et mingeid assotsiatsioone need asjaolud suuremal jaol „vabadest“ esile ei kutsunud, enamgi veel, Lefortovo rajoon, Saksa turg, Semjonovi kirik, Soldatskaja uulitsa, Hošpital ei seondunud neil üldse ajalooga. Selline oli nõukogude intelligentsi eruditsioon ajaloo osas, täidetuna „selle kutermaa“(nagu üks „vabadest“ seda nimetas) asemel kongresside daatumitega- otsekui poleks suurel riigil olnudki mingit ajalugu. Mis siis veel mütoloogiast rääkida.
Meie, kinnipeetavad, haletsesime neid inimesi- võib ju olla, et nad polnudki süüdi, sest lauspropaganda sisendas neile öösel ja päeval, et kõik endised maailmakultuuri saavutused pole midagi enamat kui ideoloogiline häma. Tähtsad pole mitte Aristoteles, Seneca, Rotterdami Erasmus, Rabindranath Taghore, Konfutsius, vaid traktorite, vedurite, raudteerööbaste, metalli jne tootmine. Kui vastavalt sellise ja sellise kongressi, konverentsi, pleenumi otsustele tõusis nende tootmine nii ja nii mitu protsenti, siis hurraaa! Kui selleks või selle pärast tuli lõhkuda mitu kirikut, kloostrit või ajaloomälestist, sealhulgas ka Lunastaja Kristuse kirik, Suhharevi torn või müüa piiri tagant tööpinkide ostmiseks vajaliku valuuta eest kümmekond Rembranti, Rubensi või van Dycki maali- see pole ju nii hirmus. Pole häda, kurat sellega, kui kannatasid Vavilov, Ramzin, Tuhhatševski, Tsvetajeva, Gumiljev, Mandelštam ja teised talendid, tähtis on säilitada meie ideoloogiline puhtus…
Meile tundus, et see pole kõige parem väljapääs. Vajadus sisemise, vaimse elu järele oli hävitamatu, seda ei tõrjunud välja ei uurimine, ei laagrid ega orjatöö NKVD konstrueerimisbüroos. Muidugi mõistsime me järjekordse sulatusahju või kaevanduse, mis suurendasid autode või traktorite ööpäevast väljalaset, tähtsust, kuid mõtlesime, et sellega sobivad kergesti kokku armastus muusika, poeesia või siis vähemalt kõlbelise filosoofia vastu.
Õhtuti, kui me muutusime „vabadeks inimesteks“, kogunesid magamisruumi nurkadesse inimesterühmad, keda sidus midagi ühist. Nii näiteks tekkis muusikahuviliste rühm. „Juhtkonna“ heakskiidul valmistati bakeliidiga vääristatud vineerist, mida lennukiehituses laialdaselt kasutatakse, oma kätega viiul, alt ja tšello. Kõlasid nad küll mitte kui stradivaariused, kuid trio Baženkov, Botšarjov ja Borovski esitasid pühapäeviti endale rohkearvuliselt austajaid kogudes Offenbachi või Straussi. Oli ka luulesõprade ring. Meie raamatukogu täienes Butõrka vangla fondidest. Oli seal nii Fet, Pleštšejev, Tjutšev, Nadson, Blok, ja loomulikult Puškin Lermontoviga. A.K. Tolstoid seal loomulikult ei hoitud. Raamatud olid konfiskeeritud erakogudest ning aeg-ajalt avastasime neist ülevaatusel kahe silma vahele jäänud sissekandeid(exlibriseid toona reeglina ei austatud) „Buharini raamatute hulgast“, „A.I. Rõkov“ jne…Kaks sellistest raamatutest peitis üks meie bibliofiil ära, kuid evakueerimine ei andnud võimalust neid päästa.
Paljud tegelesid erineva näputööga- mundštükkide, suitsupitside, portsigarite, pleksiklaasist prosside, monogrammide, daamivööde pannalde valmistamisega, liimisid sellest kokku nukke ja muid mänguasju lastele.
Joonistasid A.M. Tšeremuhin- stseene meie elust šaragas, T.P. Saprõkin- savrassovlikke vareseid. Mõned inimesed kirjutasid luuletusi, üks originaalitseja aga koguni romaani, lennukitehase ehitamisest Siberisse toona eriti suurt heakskiitu leidnud stiilis „Stalin ja šlakk“, „Hüdrotsentraal“, „Moskvast kaugel“…
Omaette kohal seisis küsimus suhetest naistega. Meie staabiarst, Butõrka velsker, poetas hirmsa saladuskatte all, et meie toitu segatakse broomi või midagi muud, mis oleks pidanud meie sugulist toonust alandama. Võimalik, et see nii oligi, kuid asi polnud ju ainult toonuses. Inimestele oli vajalik naiselik hool, kaastunne, ja lõppude lõpuks lihtsalt sõbralikud suhted. Seesama suhtlemine, mida me nii vähe hindame, kuniks pole eraldatusse sattunud. Kui aga kinnipeetavad, kes nädalate, kuude ja aastate kaupa konstrueerimisbüroost lahkuda ei saanud, tundsid sõbralikku kaastunnet, hellitavaid sõnu, siis loomulikult tekkisid tõelised, olgugi platoonilised tunded. Tihti langesid need ootevalmis pinnasele. Oli teada, et mõned, eriti parteilised naised ütlesid lahti oma arreteeritud abikaasadest. Kahjuks oli ka selliseid, kes tegid seda avalikult, koosolekutel. Põhjuseid lahti seletada on raske, võimalik, et tegu oli hirmuga, võimalik, et ka lihtsalt bioloogiaga, püüdega säilitada lapsi, sugu. Kuid ikkagi tulnuks jääda korralikuks. Kinnipeetavatega, kel oli vastastikes suhetes vanglaadministratsiooniga, valvega, uurijatega välja kujunenud oma eriline aukoodeks, niimoodi talitada ei tohtinuks. Liiga kergelt haavatavad ja kaitsetud olid nende hinged. Naine, kes avalikult mehest distantseerus, ei saanud loomulikult tema tagasipöördumisega arvestada. . Sellest teada saanud ja kohanud teist, kes lootmata midagi vastu saada näitas üles omakasupüüdmatult õrnust ja tähelepanu, riskides pidevalt sellega, et teda büroost minema kihutatakse, või vähe sellest- Moskvast välja saadetakse ning veelgi hullem, arreteeritakse- küsiks, et kes viskab esimesena kivi?
Samal ajal kulges lennuki „103“ loomine omanuhti, väljaspool neid kõiki psühholoogilisi emotsioone. Joonistest sündisid tsehhides detailid, koostusid sõlmed ja ilmusid masina koostisosad. Pikkamööda asus veel loomata lennuk ladude riiulile. Tohutus koostetsehhis, mis oli Tupolevi uhkuseks, valmisid lennuki lõplikuks kokkumonteerimiseks vajalikud staaplid. A.N. rääkis, et kui seda tsehhi projekteeriti ja ehitati, ei leidunud inimest, kes poleks mürgiselt küsinud: „Kellele on vajalik see katusega lennuväli, milliseid lennukeid te siin ehitada kavatsete?“
Keset staaplite torustike räga joonistus juba välja meie „103“ esikabiini kiskjanägu, imepäraselt kerge, elegantne sabakonstruktsioon, võimas kessoonne tsentroplaan pika pommiluugiga, eemaldatavad tiivaosad, mootorigondlid ja sihvakad telikud. Liialdamata võib öelda, et et „103“ katsemudeli välisvormid olid inseneri pilgule täiuslikuse tipp.
1988, No 7
Kahtlemata aitas sellele kaasa ka see, et püüdes masinast välja pigistada maksimaalset kiirust, surus Tupolev selle kere maksimaalselt kokku. Kabiinis, kus paiknes ekipaaž, polnud tolligi vaba ruumi. Ja vaatamata sellele, nõudis Vanamees seal veel ka esteetikat. Oli kord selline juhus. Õhtul sisenesid kaks kinnipeetavat maketitsehhi. Harilikult seal sellel ajal kedagi polnud ja neid hämmastas, kui lendurikabiinist korraga hakkas kostuma ragin ja väljatõmmatavate naelte kriuks. Seejärel lendas kabiinist vaba parabooli joonestades välja mingi kilp ja kukkus põrandale. Kui nad maketti ümbritsevatele tugedele tõusid, selgus, et lennukit väärtustab peakonstruktor ise. Oli kuulda, kuidas ta poolihääli omaette poriseb: „Mingi korralagedus, topivad siin igaüks oma. Mitte interjöör, vaid...! Inimene peab siin töötama, mõnikord isegi surema, nemad aga selmet teha seda mugavaks ja hubaseks, keeravad Jumal teab mida kokku!“ Nende sõnade saatel joonistas järjekordne kilp või pult, kaeblikult väljatõmmatavate naelte krigina saatel kabiini hüljates laia kaare. Ühe taolistest korrigeerimisoperatsioonidest ajal langes lõviosa ümbertehtavatest joonistest meie relvaeksperdi Nadaškevitši osaks. Suur hulk tööd tuli uuesti teha ja Nadaškevitš läks šefile kaebama. Alati löögivalmis noorus pani sedamaid kokku laulukese, mida muudatuste üle rõõmustav Tupolev laulis.
И вот для этого нужно (ja sellepärast on vaja)
Лишь изменение одно.(muuta vaid üht)
Но это мелочь, ерунда,(see on pisiasi, köömes)
Всего заклепка лишь одна.(kõigest ainult vaid üks neet)
Ее придется заменить,(see tuleb vahetada)
Обшивку рядом утолстить,(kere selle kõrval tugevdada)
А лонжероны удлинить.(lonžeronid pikendada)
Моторы несколько сместить...(mootoreid veidi nihutada…)
Loendus lõppes taolisel moel:
Но ваш чертеж(kuid teie joonis)
Пока лишь на доске ведь,(on praegu veel vaid tahvlil)
Так что,(nii et)
товарищ Надашкевич,(seltsimees Nadaškevitš)
Все хорошо, все хорошо!(kõik on korras)
Kuulnud laulukest, mida esitati noil aastatel populaarse „Kõik on korras, imekaunis markiis…“ viisil, šeff naeris ja tõotas esimese hooga, et „Kurat teiega, rohkem muudatusi ei tee“, kuid ikka läks kõik edasi nagu tavaliselt. Kui sellistel juhtudel võttis keegi teatada: „Andrei Nikolajevitš, aga plaan ju, tähtajad, joonised“, katkestas Tupolev kõnelejat järsult „Kas plaanis on kirjas, et tuleb jäledalt teha?“
Ja taas, kui mitmendat korda juba, asutakse kabiiniinterjööri kallale. Tekkis vajadus nõuda tootmisest jooniseid muudatuste jaoks. Sellest sai teada Balašov ning meid kutsuti välja:
„Mis uudised need veel on, mitte mingeid muudatusi. Mis „interjöör“, mõtlete igasugu sõnu välja, mis selle „interjööri“ joonise number on? Tooge see mulle lauale!“ Kuid Tupolev oli vankumatu ja nõudis lihvimist. Piineldes, kulutades õhtu ja osa ööstki, leiame uued lahendused. Võiks öelda, et vangla pole kaugeltki parim koht originaalsete lahenduste leidmiseks. Võimalik, kuid isegi siin ei tahtnud Vanamees oma tõekspidamistest loobuda.
Andrei Nikolajevitš ja Julja Nikolejevna Tupolevid
Järgneb...
...järg
Nikolai Ivanovitš ja Anna Vassiljevna, A.N Tupolevi vanemad. Tver. Elada pealinnas oli N.I Tupolevile sidemete tõttu narodovolnikutega keelatud.
See juhus tõukas meid mõttele selgitada välja „vabade“ kultuuritase. Toona huvitusid kõik A.N. Tolstoi romaanist „Peeter Esimene“. Oli teada, et "Juhile" romaan meeldis. Raamatu tegevus hargnes samas rajoonis, kus seisis konstrueerimisbüroo hoone. Sellest vasakul voolas Jauzasse Kukui jõgi, selle vastas, MVO pargi tiikidel, sõidutas Peeter Anna Monsi, veidi eemal on näha Leforti palee katus. KOCOCe ehitamise kohal oli avastatud General Feldzeugmeister Jakov Bruce, suurmehe ja Igavese Kantselei looja haud. Peagi selgus, et mingeid assotsiatsioone need asjaolud suuremal jaol „vabadest“ esile ei kutsunud, enamgi veel, Lefortovo rajoon, Saksa turg, Semjonovi kirik, Soldatskaja uulitsa, Hošpital ei seondunud neil üldse ajalooga. Selline oli nõukogude intelligentsi eruditsioon ajaloo osas, täidetuna „selle kutermaa“(nagu üks „vabadest“ seda nimetas) asemel kongresside daatumitega- otsekui poleks suurel riigil olnudki mingit ajalugu. Mis siis veel mütoloogiast rääkida.
Meie, kinnipeetavad, haletsesime neid inimesi- võib ju olla, et nad polnudki süüdi, sest lauspropaganda sisendas neile öösel ja päeval, et kõik endised maailmakultuuri saavutused pole midagi enamat kui ideoloogiline häma. Tähtsad pole mitte Aristoteles, Seneca, Rotterdami Erasmus, Rabindranath Taghore, Konfutsius, vaid traktorite, vedurite, raudteerööbaste, metalli jne tootmine. Kui vastavalt sellise ja sellise kongressi, konverentsi, pleenumi otsustele tõusis nende tootmine nii ja nii mitu protsenti, siis hurraaa! Kui selleks või selle pärast tuli lõhkuda mitu kirikut, kloostrit või ajaloomälestist, sealhulgas ka Lunastaja Kristuse kirik, Suhharevi torn või müüa piiri tagant tööpinkide ostmiseks vajaliku valuuta eest kümmekond Rembranti, Rubensi või van Dycki maali- see pole ju nii hirmus. Pole häda, kurat sellega, kui kannatasid Vavilov, Ramzin, Tuhhatševski, Tsvetajeva, Gumiljev, Mandelštam ja teised talendid, tähtis on säilitada meie ideoloogiline puhtus…
Meile tundus, et see pole kõige parem väljapääs. Vajadus sisemise, vaimse elu järele oli hävitamatu, seda ei tõrjunud välja ei uurimine, ei laagrid ega orjatöö NKVD konstrueerimisbüroos. Muidugi mõistsime me järjekordse sulatusahju või kaevanduse, mis suurendasid autode või traktorite ööpäevast väljalaset, tähtsust, kuid mõtlesime, et sellega sobivad kergesti kokku armastus muusika, poeesia või siis vähemalt kõlbelise filosoofia vastu.
Õhtuti, kui me muutusime „vabadeks inimesteks“, kogunesid magamisruumi nurkadesse inimesterühmad, keda sidus midagi ühist. Nii näiteks tekkis muusikahuviliste rühm. „Juhtkonna“ heakskiidul valmistati bakeliidiga vääristatud vineerist, mida lennukiehituses laialdaselt kasutatakse, oma kätega viiul, alt ja tšello. Kõlasid nad küll mitte kui stradivaariused, kuid trio Baženkov, Botšarjov ja Borovski esitasid pühapäeviti endale rohkearvuliselt austajaid kogudes Offenbachi või Straussi. Oli ka luulesõprade ring. Meie raamatukogu täienes Butõrka vangla fondidest. Oli seal nii Fet, Pleštšejev, Tjutšev, Nadson, Blok, ja loomulikult Puškin Lermontoviga. A.K. Tolstoid seal loomulikult ei hoitud. Raamatud olid konfiskeeritud erakogudest ning aeg-ajalt avastasime neist ülevaatusel kahe silma vahele jäänud sissekandeid(exlibriseid toona reeglina ei austatud) „Buharini raamatute hulgast“, „A.I. Rõkov“ jne…Kaks sellistest raamatutest peitis üks meie bibliofiil ära, kuid evakueerimine ei andnud võimalust neid päästa.
Paljud tegelesid erineva näputööga- mundštükkide, suitsupitside, portsigarite, pleksiklaasist prosside, monogrammide, daamivööde pannalde valmistamisega, liimisid sellest kokku nukke ja muid mänguasju lastele.
Joonistasid A.M. Tšeremuhin- stseene meie elust šaragas, T.P. Saprõkin- savrassovlikke vareseid. Mõned inimesed kirjutasid luuletusi, üks originaalitseja aga koguni romaani, lennukitehase ehitamisest Siberisse toona eriti suurt heakskiitu leidnud stiilis „Stalin ja šlakk“, „Hüdrotsentraal“, „Moskvast kaugel“…
Omaette kohal seisis küsimus suhetest naistega. Meie staabiarst, Butõrka velsker, poetas hirmsa saladuskatte all, et meie toitu segatakse broomi või midagi muud, mis oleks pidanud meie sugulist toonust alandama. Võimalik, et see nii oligi, kuid asi polnud ju ainult toonuses. Inimestele oli vajalik naiselik hool, kaastunne, ja lõppude lõpuks lihtsalt sõbralikud suhted. Seesama suhtlemine, mida me nii vähe hindame, kuniks pole eraldatusse sattunud. Kui aga kinnipeetavad, kes nädalate, kuude ja aastate kaupa konstrueerimisbüroost lahkuda ei saanud, tundsid sõbralikku kaastunnet, hellitavaid sõnu, siis loomulikult tekkisid tõelised, olgugi platoonilised tunded. Tihti langesid need ootevalmis pinnasele. Oli teada, et mõned, eriti parteilised naised ütlesid lahti oma arreteeritud abikaasadest. Kahjuks oli ka selliseid, kes tegid seda avalikult, koosolekutel. Põhjuseid lahti seletada on raske, võimalik, et tegu oli hirmuga, võimalik, et ka lihtsalt bioloogiaga, püüdega säilitada lapsi, sugu. Kuid ikkagi tulnuks jääda korralikuks. Kinnipeetavatega, kel oli vastastikes suhetes vanglaadministratsiooniga, valvega, uurijatega välja kujunenud oma eriline aukoodeks, niimoodi talitada ei tohtinuks. Liiga kergelt haavatavad ja kaitsetud olid nende hinged. Naine, kes avalikult mehest distantseerus, ei saanud loomulikult tema tagasipöördumisega arvestada. . Sellest teada saanud ja kohanud teist, kes lootmata midagi vastu saada näitas üles omakasupüüdmatult õrnust ja tähelepanu, riskides pidevalt sellega, et teda büroost minema kihutatakse, või vähe sellest- Moskvast välja saadetakse ning veelgi hullem, arreteeritakse- küsiks, et kes viskab esimesena kivi?
Samal ajal kulges lennuki „103“ loomine omanuhti, väljaspool neid kõiki psühholoogilisi emotsioone. Joonistest sündisid tsehhides detailid, koostusid sõlmed ja ilmusid masina koostisosad. Pikkamööda asus veel loomata lennuk ladude riiulile. Tohutus koostetsehhis, mis oli Tupolevi uhkuseks, valmisid lennuki lõplikuks kokkumonteerimiseks vajalikud staaplid. A.N. rääkis, et kui seda tsehhi projekteeriti ja ehitati, ei leidunud inimest, kes poleks mürgiselt küsinud: „Kellele on vajalik see katusega lennuväli, milliseid lennukeid te siin ehitada kavatsete?“
Keset staaplite torustike räga joonistus juba välja meie „103“ esikabiini kiskjanägu, imepäraselt kerge, elegantne sabakonstruktsioon, võimas kessoonne tsentroplaan pika pommiluugiga, eemaldatavad tiivaosad, mootorigondlid ja sihvakad telikud. Liialdamata võib öelda, et et „103“ katsemudeli välisvormid olid inseneri pilgule täiuslikuse tipp.
1988, No 7
Kahtlemata aitas sellele kaasa ka see, et püüdes masinast välja pigistada maksimaalset kiirust, surus Tupolev selle kere maksimaalselt kokku. Kabiinis, kus paiknes ekipaaž, polnud tolligi vaba ruumi. Ja vaatamata sellele, nõudis Vanamees seal veel ka esteetikat. Oli kord selline juhus. Õhtul sisenesid kaks kinnipeetavat maketitsehhi. Harilikult seal sellel ajal kedagi polnud ja neid hämmastas, kui lendurikabiinist korraga hakkas kostuma ragin ja väljatõmmatavate naelte kriuks. Seejärel lendas kabiinist vaba parabooli joonestades välja mingi kilp ja kukkus põrandale. Kui nad maketti ümbritsevatele tugedele tõusid, selgus, et lennukit väärtustab peakonstruktor ise. Oli kuulda, kuidas ta poolihääli omaette poriseb: „Mingi korralagedus, topivad siin igaüks oma. Mitte interjöör, vaid...! Inimene peab siin töötama, mõnikord isegi surema, nemad aga selmet teha seda mugavaks ja hubaseks, keeravad Jumal teab mida kokku!“ Nende sõnade saatel joonistas järjekordne kilp või pult, kaeblikult väljatõmmatavate naelte krigina saatel kabiini hüljates laia kaare. Ühe taolistest korrigeerimisoperatsioonidest ajal langes lõviosa ümbertehtavatest joonistest meie relvaeksperdi Nadaškevitši osaks. Suur hulk tööd tuli uuesti teha ja Nadaškevitš läks šefile kaebama. Alati löögivalmis noorus pani sedamaid kokku laulukese, mida muudatuste üle rõõmustav Tupolev laulis.
И вот для этого нужно (ja sellepärast on vaja)
Лишь изменение одно.(muuta vaid üht)
Но это мелочь, ерунда,(see on pisiasi, köömes)
Всего заклепка лишь одна.(kõigest ainult vaid üks neet)
Ее придется заменить,(see tuleb vahetada)
Обшивку рядом утолстить,(kere selle kõrval tugevdada)
А лонжероны удлинить.(lonžeronid pikendada)
Моторы несколько сместить...(mootoreid veidi nihutada…)
Loendus lõppes taolisel moel:
Но ваш чертеж(kuid teie joonis)
Пока лишь на доске ведь,(on praegu veel vaid tahvlil)
Так что,(nii et)
товарищ Надашкевич,(seltsimees Nadaškevitš)
Все хорошо, все хорошо!(kõik on korras)
Kuulnud laulukest, mida esitati noil aastatel populaarse „Kõik on korras, imekaunis markiis…“ viisil, šeff naeris ja tõotas esimese hooga, et „Kurat teiega, rohkem muudatusi ei tee“, kuid ikka läks kõik edasi nagu tavaliselt. Kui sellistel juhtudel võttis keegi teatada: „Andrei Nikolajevitš, aga plaan ju, tähtajad, joonised“, katkestas Tupolev kõnelejat järsult „Kas plaanis on kirjas, et tuleb jäledalt teha?“
Ja taas, kui mitmendat korda juba, asutakse kabiiniinterjööri kallale. Tekkis vajadus nõuda tootmisest jooniseid muudatuste jaoks. Sellest sai teada Balašov ning meid kutsuti välja:
„Mis uudised need veel on, mitte mingeid muudatusi. Mis „interjöör“, mõtlete igasugu sõnu välja, mis selle „interjööri“ joonise number on? Tooge see mulle lauale!“ Kuid Tupolev oli vankumatu ja nõudis lihvimist. Piineldes, kulutades õhtu ja osa ööstki, leiame uued lahendused. Võiks öelda, et vangla pole kaugeltki parim koht originaalsete lahenduste leidmiseks. Võimalik, kuid isegi siin ei tahtnud Vanamees oma tõekspidamistest loobuda.
Andrei Nikolajevitš ja Julja Nikolejevna Tupolevid
Järgneb...
Viimati muutis Lemet, 02 Juul, 2013 23:28, muudetud 1 kord kokku.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Siin on üks väljend "саврасовских грачей" jäänud tõlkimata. Antud kontekstis võiks seda tõlkida kui "savrassovlikke vareseid"...
Tegu siis tuntud vene peredvižniku Aleksei Stavrassoviga: http://et.wikipedia.org/wiki/Aleksei_Savrassov
kelle üks teos oli "Künnivaresed saabusid": http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BCnnivaresed_saabusid
Selles tekstis oli ka viide ehitisele (Suhharevi torn): http://commons.wikimedia.org/wiki/File: ... uselang=ru
millest on Savrassov maalinud tuntud pildi: http://commons.wikimedia.org/wiki/File: ... uselang=ru
ehitisest pikemalt: http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A1%D1% ... 0%BD%D1%8F
ehk siis tegu oli Peeter I-aegse (1692-95) Moskva välimise linnamüüri (praeguse Sadovõi ringtee kohal) ühe värava ja selle torniga, mida hakati lammutama 1934. aastal, Stalini otsesel heakskiidul. Ports arhitekte, kunstnikke jt kirjutasid protestikirja ja kirjutasid teisegi. Stalin vastas, et vana värav võetakse ikkagi (allkirjutanutele kogu lugupidamise juures jne) maha, laiendatakse väljakut ja üldse tehakse uus ja parem. Värav võetigi maha, väljakule anti Suhharevi asemel Kolhoosi väljaku nimi. Üldiselt elasid need kunstitegelased edasi, otseseid vangistamisi justkui nende elulugudes polegi...
Tegu siis tuntud vene peredvižniku Aleksei Stavrassoviga: http://et.wikipedia.org/wiki/Aleksei_Savrassov
kelle üks teos oli "Künnivaresed saabusid": http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BCnnivaresed_saabusid
Selles tekstis oli ka viide ehitisele (Suhharevi torn): http://commons.wikimedia.org/wiki/File: ... uselang=ru
millest on Savrassov maalinud tuntud pildi: http://commons.wikimedia.org/wiki/File: ... uselang=ru
ehitisest pikemalt: http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A1%D1% ... 0%BD%D1%8F
ehk siis tegu oli Peeter I-aegse (1692-95) Moskva välimise linnamüüri (praeguse Sadovõi ringtee kohal) ühe värava ja selle torniga, mida hakati lammutama 1934. aastal, Stalini otsesel heakskiidul. Ports arhitekte, kunstnikke jt kirjutasid protestikirja ja kirjutasid teisegi. Stalin vastas, et vana värav võetakse ikkagi (allkirjutanutele kogu lugupidamise juures jne) maha, laiendatakse väljakut ja üldse tehakse uus ja parem. Värav võetigi maha, väljakule anti Suhharevi asemel Kolhoosi väljaku nimi. Üldiselt elasid need kunstitegelased edasi, otseseid vangistamisi justkui nende elulugudes polegi...
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Kuramus, jäi jah kahe silma vahele 
Tänud isand Castellumile.
Tänud isand Castellumile.Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
16
...järg
Aja liivakell, püüdmatult kannab peenike liivanire mööda kuid ja aastaid. Wehrmachti kolonnid defileerisid juba Poolas, Ribbentrop viibis Moskvas. Pikeerivad pommitajad külvasid surma ja purustusi, kõlasid sõjaväeorkestrid, Himmler ehitab Auschwitzi ja Treblinkat, Flandria, Elsassi piiridel ja Ardennides valmistuvad liikumiseks von Mansteini, Guderiani ja von Kleisti tankikorpuste kiilud, ainult meie, kahjurid, arestandid ja padlad, ei mõista midagi, sest meil puuduvad nii ajalehed kui ka raadio. Kuid jääb ka vähem aega piinavateks mõteteks. Masin "103" on staaplite alt vabanenud, kokku monteeritud ning algab tema varustamine vajalike seadmetega. Päeval ja öösel ümbritsevad kümned nummerdatud konstruktorid, igaüks oma „vedukiga“, lennukit nii, et sellel on raske ligi pääseda. Tekkis „tjagatšide“ kriis. Sel ajal toimus tsehhides töö juba kõigi kolme lennuki kallal. Töötati välja süsteeme uue pikeeriva „sotka“ tarvis, valmistati detaile „102“ jaoks ning „103“le monteeriti mootoreid ja varustust…
Tsehhidest naastes jutustasime peakonstruktorile tööliste kaebustest:
„Kutsume teid hommikul, teie tulete alles õhtul“. Kolm peakonstruktorit- Tupolev, Petljakov, Mjasištšev esinesid ettepanekuga- üks „tjagatš“ kahe arreteeritu kohta. See lükati tagasi- "tjagatš" võtab vangi vastu allkirja vastu, kahe järele jälgida ei jõua. Siis palusid peakonstruktorid palgata veel ühe partii „tjagatše“. Tuli välja, et ka see on võimatu- kvalifitseeritute ressurss on ammendunud, uute õpetamiseks aga läheb analoogiliselt teenistuskoertega kuus kuud. „Juhtkond“ pakkus vastuseks välja oma plaani- tihendada arreteeritute tsehhides viibitud aja kasutamist. Algas ülepeakaela tormamine ning sellistes olukordades vältimatu segadus, mille tagajärgi oli võimatu ette näha. „103“l aeti näiteks segamini telikute sissetõmbamise ja väljalaskmise hüdromehhanismi torud, üks ratas tuli sisse ja samal ajal teine välja. Eemalt tundus, et lennuk jookseb inimese kombel. Näib, et suutäis muhelust ja torud ümber ühendada, aga oota sa. "Tjagatši" kutsel saabuvad Balašov Krjutškoviga. „Juhid“ veavad näpuga mööda jooniseid, püüdes midagigi mõista, A.R. Bonini peale aga hakkavad juba viltu vaatama. Tema närveerib, aeg jookseb, töölised porisevad. Üks ei pidanud vastu ja sõnas:
„Seltsimees ülemus, ma tegelen sellega juba kümme aastat, üht-teist mõistan, te minge tehke suitsu, me siin teeme asja hetkega korda. Muidu on Aleksander Romanovitši ees häbi- milleks inimest tähtsast tööst eemale kiskuda…“
Selleks korraks oli kriis möödas. Seejärel hakkasid saladuslikud lood toimuma trimmeritega- asja eest-teist taga hakkasid need omatahtsi äärmistesse asenditesse jooksma. Jälle lapati lahti skeemid, veeti kortsus otsaesistega jooniseid mööda, püüdes midagi mõista. Sedapuhku läks lugu tõsisemaks ning mind tassiti vangla administraatori juurde seletust kirjutama. Asi lõhnas halvasti. Välja aitasid tsehhi poisid- nad märkasid, et mõned vabad „tjagatšid“ seisid tellingutel ja toetusid küünarnukkidega lenduri kabiini kattele. Metall paindus läbi ning lühistas kontaktid. Oodanud ära lõunavaheaja, mil kinnipeetavad sööma viidi ja „tjagatše“ ei olnud, taastasid töölised metallile vajutades defekti. Teatati tsehhiülemale, see omakorda Kutepovile ning mind vabastati.
Siinkohal on paslik jutustada töölisklassi suhtumisest „kahjuritesse“. Kinnipeetavatest konstruktorite väljakutsumine tsehhi toimus järgmiselt: näinud joonisel „faksimile“ pitsatit- konstruktori numbrit- kutsus meister ta läbi tehase ja konstrueerimisbüroo dispetšerteenistuse tsehhi. Vastavalt instruktsioonile tuli teda kutsuda „kodanik konstruktor“. Esimene nihe tekkis juba sellega- teisiti, kui ees- ja isanime pidi töölised meie poole ei pöördunud. Edasi, kõigist muudatustest, mis meie poolt joonistesse tehti, pidid töölised kirjutama raportid. Vähe sellest, et nad selle tegemata jätsid, rääkisid nad veel sõbralikult:
„Pjotr Petrovitš või Ivan Ivanovitš, oma kogemusest soovitaks siin teha hoopis niimoodi, saab nii vastupidavam kui ka kindlam ja odavam". Tuleb tähendada, et kui eksis tavaline konstruktor, mitte arestant, siis tööline vormistas sellistel juhtudel ratsettepaneku, mille alusel sai väikese, aga siiski reaalse rahalise autasu. Jättes meie konstruktorite kohta ratsettepanekud tegemata, tähendas sõbraliku kaastunde nimel end autasust ilma jätta. Tervitades meid kättpidi, kostitades paberossidega ja sosistades kõrva „lähme tsehhi, me panime teile seal sada grammi valmis, jooge ära, hakkab hingel kergem“ ja lõpuks pakkudes võimalust kodustele teadet viia(oli ka selliseid juhuseid), näitas proletariaadi avangard, et ta jagas suurepäraselt välja „klassivaenu“.
Tuli mõelda, kes on need Kutepovid, Balašovid, Ustinovid, kas näitlejad või täielikud lollpead? Sest iga kord, kui toimusid juhtumid nagu ülalpool kirjeldatu, jutustasid meie „vabad“ kolleegid, et „juhatus“ kutsus kokku koosoleku, kus arutati, kas tegu on eksituse või kurja tagamõttega.
Meenub, kuis kurikuulsad trimmerid lunastasid oma süü, pannes südamest naerma nii kinnipeetavaid kui vangivalvureid. Nooruke masinakirjutaja, trükkides lennuki kirjeldust, trükkis kõigis kohtades „trimmeri“ asemel „tripper“. „Ülemuste“ juurde kutsutud, teatas ta häbenemata, et trimmer on tema jaoks terra incognita, sama, kui tripperiga on ta, olgugi et vaid teoreetiliselt, ikkagi tuttav.
Oli ka selline juhus. Õhtul kutsuti tsehhi välja K.V. Rogov. Masinasse ronides lõi ta pea millegi vastu ära, laup oli lõhki ja verd jooksis ojadena. „Tjagatš“ ehmatas, pistis karjuma, kohalejooksnud töölised viisid Rogovi med. punkti. Vangla korrapidaja helistas Butõrkasse. Realt tuli käsk toimetada Rogov kiiresti nende haiglasse. Rogov kirjeldas meile hiljem, kuidas teda seal üle kuulati- kas järsku polnud tegu enesetapukatsega?
Kõige naljakam selles episoodis oli „tjagatši“ käitumine. Leidnud üles Konstantin Vassiljevitši ja veendunud, et keegi pealt ei kuule, palus ta:
„Kodanik konstruktor, ärge te minu peale kirjutage, ma sain ülemustelt korralikult, preemiast jäeti ilma. Naine käskis, et palu, et nad ei kaebaks“. „Nad“ ei kaevanudki.
Lõpuks oli lennukil kõik kontrollitud, seadistatud ja katsetatud, üle jäi viimane- kontrollida mootoreid. Järgmisel päeval ühendati tiivad küljest. „103“ veeretati koostetsehhi väravatest õuele, valati sisse õli ja bensiin, veeti kohale balloonid mootorite käivitamiseks vajaliku kokkusurutud õhuga. Vabadest pardamehaanik M.F. Žilin tõuseb redelit mööda kabiini, kõlab käsklus „Ot vinta!!“- „Propellerist eemale“. Sisiseb õhk, esmalt üks, siis teine propeller hakkavad vastutahtmist pöörlema ning seejärel puhkeb koostetsehhi ja KOCOCE hoone vahel purgaa. Propelleritest aetud rebivad puudelt sügisisi kollaseid lehti, need tiirlevad paksu pilvena mööda hoovi. Avatud akendel jälgivad sajad inimesed nende lapsukese esimest elluärkmist ja kontrolli. „103“ väriseb nagu tõupuhas traavel enne starti. Soojas palitus naeratav Andrei Nikolajevitš surub meil käsi.
Hommikuks keeratakse masin presenti, ja seotakse kinni. Kahekaupa asetuvad veoautod, koormatuna detailide ja lennuväljakraamiga, ilmub ka vedukauto. Öösel, kui me rahulikult magalatesse suletuina magame, veetakse lennuk lennuväljale.
Mitte juhuslikult ei lõpetanud me olukirjelduse esimest osa sellega, kuidas lennuk lennuväljale veeti. See oli meie töö suur finaal ning ülemustele tuli ette, et piitsa kõrval eksisteerib ka präänik. Mõnedele kinnipeetavatest lubati kohtumised. Soovitati ennast viisakasse väljanägemisse viia. Meid viidi Butõrkasse. Vanglas polnud me enam ähvardavate masinate loojad, vaid arestandid, mida meile ka kohe mõista anti- „Käed seljale, näoga seina poole, mitte rääkida!“. Sellisest armsast ja tuttavlikust pöördumisest olime KB-s viibimise ajal võõrdunud, kuid kohtumiste perspektiiv sundis vaikima. Vastu rihmapannalt või trepipiiret koputava võtme saatel(Tähelepanu, viin arreteeritut!) viis popka mind mööda pikki koridore tillukesse akendeta tuppa, kus oli laud, kolm tooli ja liivakell. Minutit kakskümmend piinavat ootust. Uks avaneb ja teine popka juhib sisse lapsega naise. See on mu poeg, keda ma veel kunagi näinud pole. Tervitame, suudlen poissi, kes vaatab mind kui võõrast. Kell pöörati ümber, aeg läks. Laua taga istume teineteise vastas, laua otsas seisab valvur. Naine jutustab oma elust, popka katkestab aeg-ajalt: „Sellest ei tohi!“. Endast ma peaaegu ei räägi, tegelikus on luku taga, väljamõeldised- kellel neid tarvis. Aeg sai otsa, naine ütles pojale "Jäta isaga hüvasti“. See sirutab käekese popka poole. Kibe, kuid arusaadav- popkal on lõkmed, läikivad nööbid. Kui naine parandab poega, sirutab see samasuguse ükskõiksusega käe mulle. Teine valvur viib nad minema. Nii palju ootasime me kohtumisest ja nii vähe see meile andis. Valvsa silma all istusime otsekui seotuina ning kümme minutit nendest 1019800 isolatsioonis veedetust lendasid mööda nii kiirelt, nagu poleks neid kunagi olnudki.
A.N. Tupolev ja A.A. Arhangelski. 1934-1935 aastad.
...järg
Aja liivakell, püüdmatult kannab peenike liivanire mööda kuid ja aastaid. Wehrmachti kolonnid defileerisid juba Poolas, Ribbentrop viibis Moskvas. Pikeerivad pommitajad külvasid surma ja purustusi, kõlasid sõjaväeorkestrid, Himmler ehitab Auschwitzi ja Treblinkat, Flandria, Elsassi piiridel ja Ardennides valmistuvad liikumiseks von Mansteini, Guderiani ja von Kleisti tankikorpuste kiilud, ainult meie, kahjurid, arestandid ja padlad, ei mõista midagi, sest meil puuduvad nii ajalehed kui ka raadio. Kuid jääb ka vähem aega piinavateks mõteteks. Masin "103" on staaplite alt vabanenud, kokku monteeritud ning algab tema varustamine vajalike seadmetega. Päeval ja öösel ümbritsevad kümned nummerdatud konstruktorid, igaüks oma „vedukiga“, lennukit nii, et sellel on raske ligi pääseda. Tekkis „tjagatšide“ kriis. Sel ajal toimus tsehhides töö juba kõigi kolme lennuki kallal. Töötati välja süsteeme uue pikeeriva „sotka“ tarvis, valmistati detaile „102“ jaoks ning „103“le monteeriti mootoreid ja varustust…
Tsehhidest naastes jutustasime peakonstruktorile tööliste kaebustest:
„Kutsume teid hommikul, teie tulete alles õhtul“. Kolm peakonstruktorit- Tupolev, Petljakov, Mjasištšev esinesid ettepanekuga- üks „tjagatš“ kahe arreteeritu kohta. See lükati tagasi- "tjagatš" võtab vangi vastu allkirja vastu, kahe järele jälgida ei jõua. Siis palusid peakonstruktorid palgata veel ühe partii „tjagatše“. Tuli välja, et ka see on võimatu- kvalifitseeritute ressurss on ammendunud, uute õpetamiseks aga läheb analoogiliselt teenistuskoertega kuus kuud. „Juhtkond“ pakkus vastuseks välja oma plaani- tihendada arreteeritute tsehhides viibitud aja kasutamist. Algas ülepeakaela tormamine ning sellistes olukordades vältimatu segadus, mille tagajärgi oli võimatu ette näha. „103“l aeti näiteks segamini telikute sissetõmbamise ja väljalaskmise hüdromehhanismi torud, üks ratas tuli sisse ja samal ajal teine välja. Eemalt tundus, et lennuk jookseb inimese kombel. Näib, et suutäis muhelust ja torud ümber ühendada, aga oota sa. "Tjagatši" kutsel saabuvad Balašov Krjutškoviga. „Juhid“ veavad näpuga mööda jooniseid, püüdes midagigi mõista, A.R. Bonini peale aga hakkavad juba viltu vaatama. Tema närveerib, aeg jookseb, töölised porisevad. Üks ei pidanud vastu ja sõnas:
„Seltsimees ülemus, ma tegelen sellega juba kümme aastat, üht-teist mõistan, te minge tehke suitsu, me siin teeme asja hetkega korda. Muidu on Aleksander Romanovitši ees häbi- milleks inimest tähtsast tööst eemale kiskuda…“
Selleks korraks oli kriis möödas. Seejärel hakkasid saladuslikud lood toimuma trimmeritega- asja eest-teist taga hakkasid need omatahtsi äärmistesse asenditesse jooksma. Jälle lapati lahti skeemid, veeti kortsus otsaesistega jooniseid mööda, püüdes midagi mõista. Sedapuhku läks lugu tõsisemaks ning mind tassiti vangla administraatori juurde seletust kirjutama. Asi lõhnas halvasti. Välja aitasid tsehhi poisid- nad märkasid, et mõned vabad „tjagatšid“ seisid tellingutel ja toetusid küünarnukkidega lenduri kabiini kattele. Metall paindus läbi ning lühistas kontaktid. Oodanud ära lõunavaheaja, mil kinnipeetavad sööma viidi ja „tjagatše“ ei olnud, taastasid töölised metallile vajutades defekti. Teatati tsehhiülemale, see omakorda Kutepovile ning mind vabastati.
Siinkohal on paslik jutustada töölisklassi suhtumisest „kahjuritesse“. Kinnipeetavatest konstruktorite väljakutsumine tsehhi toimus järgmiselt: näinud joonisel „faksimile“ pitsatit- konstruktori numbrit- kutsus meister ta läbi tehase ja konstrueerimisbüroo dispetšerteenistuse tsehhi. Vastavalt instruktsioonile tuli teda kutsuda „kodanik konstruktor“. Esimene nihe tekkis juba sellega- teisiti, kui ees- ja isanime pidi töölised meie poole ei pöördunud. Edasi, kõigist muudatustest, mis meie poolt joonistesse tehti, pidid töölised kirjutama raportid. Vähe sellest, et nad selle tegemata jätsid, rääkisid nad veel sõbralikult:
„Pjotr Petrovitš või Ivan Ivanovitš, oma kogemusest soovitaks siin teha hoopis niimoodi, saab nii vastupidavam kui ka kindlam ja odavam". Tuleb tähendada, et kui eksis tavaline konstruktor, mitte arestant, siis tööline vormistas sellistel juhtudel ratsettepaneku, mille alusel sai väikese, aga siiski reaalse rahalise autasu. Jättes meie konstruktorite kohta ratsettepanekud tegemata, tähendas sõbraliku kaastunde nimel end autasust ilma jätta. Tervitades meid kättpidi, kostitades paberossidega ja sosistades kõrva „lähme tsehhi, me panime teile seal sada grammi valmis, jooge ära, hakkab hingel kergem“ ja lõpuks pakkudes võimalust kodustele teadet viia(oli ka selliseid juhuseid), näitas proletariaadi avangard, et ta jagas suurepäraselt välja „klassivaenu“.
Tuli mõelda, kes on need Kutepovid, Balašovid, Ustinovid, kas näitlejad või täielikud lollpead? Sest iga kord, kui toimusid juhtumid nagu ülalpool kirjeldatu, jutustasid meie „vabad“ kolleegid, et „juhatus“ kutsus kokku koosoleku, kus arutati, kas tegu on eksituse või kurja tagamõttega.
Meenub, kuis kurikuulsad trimmerid lunastasid oma süü, pannes südamest naerma nii kinnipeetavaid kui vangivalvureid. Nooruke masinakirjutaja, trükkides lennuki kirjeldust, trükkis kõigis kohtades „trimmeri“ asemel „tripper“. „Ülemuste“ juurde kutsutud, teatas ta häbenemata, et trimmer on tema jaoks terra incognita, sama, kui tripperiga on ta, olgugi et vaid teoreetiliselt, ikkagi tuttav.
Oli ka selline juhus. Õhtul kutsuti tsehhi välja K.V. Rogov. Masinasse ronides lõi ta pea millegi vastu ära, laup oli lõhki ja verd jooksis ojadena. „Tjagatš“ ehmatas, pistis karjuma, kohalejooksnud töölised viisid Rogovi med. punkti. Vangla korrapidaja helistas Butõrkasse. Realt tuli käsk toimetada Rogov kiiresti nende haiglasse. Rogov kirjeldas meile hiljem, kuidas teda seal üle kuulati- kas järsku polnud tegu enesetapukatsega?
Kõige naljakam selles episoodis oli „tjagatši“ käitumine. Leidnud üles Konstantin Vassiljevitši ja veendunud, et keegi pealt ei kuule, palus ta:
„Kodanik konstruktor, ärge te minu peale kirjutage, ma sain ülemustelt korralikult, preemiast jäeti ilma. Naine käskis, et palu, et nad ei kaebaks“. „Nad“ ei kaevanudki.
Lõpuks oli lennukil kõik kontrollitud, seadistatud ja katsetatud, üle jäi viimane- kontrollida mootoreid. Järgmisel päeval ühendati tiivad küljest. „103“ veeretati koostetsehhi väravatest õuele, valati sisse õli ja bensiin, veeti kohale balloonid mootorite käivitamiseks vajaliku kokkusurutud õhuga. Vabadest pardamehaanik M.F. Žilin tõuseb redelit mööda kabiini, kõlab käsklus „Ot vinta!!“- „Propellerist eemale“. Sisiseb õhk, esmalt üks, siis teine propeller hakkavad vastutahtmist pöörlema ning seejärel puhkeb koostetsehhi ja KOCOCE hoone vahel purgaa. Propelleritest aetud rebivad puudelt sügisisi kollaseid lehti, need tiirlevad paksu pilvena mööda hoovi. Avatud akendel jälgivad sajad inimesed nende lapsukese esimest elluärkmist ja kontrolli. „103“ väriseb nagu tõupuhas traavel enne starti. Soojas palitus naeratav Andrei Nikolajevitš surub meil käsi.
Hommikuks keeratakse masin presenti, ja seotakse kinni. Kahekaupa asetuvad veoautod, koormatuna detailide ja lennuväljakraamiga, ilmub ka vedukauto. Öösel, kui me rahulikult magalatesse suletuina magame, veetakse lennuk lennuväljale.
Mitte juhuslikult ei lõpetanud me olukirjelduse esimest osa sellega, kuidas lennuk lennuväljale veeti. See oli meie töö suur finaal ning ülemustele tuli ette, et piitsa kõrval eksisteerib ka präänik. Mõnedele kinnipeetavatest lubati kohtumised. Soovitati ennast viisakasse väljanägemisse viia. Meid viidi Butõrkasse. Vanglas polnud me enam ähvardavate masinate loojad, vaid arestandid, mida meile ka kohe mõista anti- „Käed seljale, näoga seina poole, mitte rääkida!“. Sellisest armsast ja tuttavlikust pöördumisest olime KB-s viibimise ajal võõrdunud, kuid kohtumiste perspektiiv sundis vaikima. Vastu rihmapannalt või trepipiiret koputava võtme saatel(Tähelepanu, viin arreteeritut!) viis popka mind mööda pikki koridore tillukesse akendeta tuppa, kus oli laud, kolm tooli ja liivakell. Minutit kakskümmend piinavat ootust. Uks avaneb ja teine popka juhib sisse lapsega naise. See on mu poeg, keda ma veel kunagi näinud pole. Tervitame, suudlen poissi, kes vaatab mind kui võõrast. Kell pöörati ümber, aeg läks. Laua taga istume teineteise vastas, laua otsas seisab valvur. Naine jutustab oma elust, popka katkestab aeg-ajalt: „Sellest ei tohi!“. Endast ma peaaegu ei räägi, tegelikus on luku taga, väljamõeldised- kellel neid tarvis. Aeg sai otsa, naine ütles pojale "Jäta isaga hüvasti“. See sirutab käekese popka poole. Kibe, kuid arusaadav- popkal on lõkmed, läikivad nööbid. Kui naine parandab poega, sirutab see samasuguse ükskõiksusega käe mulle. Teine valvur viib nad minema. Nii palju ootasime me kohtumisest ja nii vähe see meile andis. Valvsa silma all istusime otsekui seotuina ning kümme minutit nendest 1019800 isolatsioonis veedetust lendasid mööda nii kiirelt, nagu poleks neid kunagi olnudki.
A.N. Tupolev ja A.A. Arhangelski. 1934-1935 aastad.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Lemet, kust sa selliseid asju leiad? 
Väga huvitav lugemine ja üsna trööstitu kirjeldus sellest, kuidas tegelikult neid "maailma parimaid lennukeid" tehti.
Mõistus tõrgub uskumast, et konstruktoril ei ole võimalik suhelda komponente tootva ettevõttega või et ta ei saaks ise lennukatsetustel osaleda. Siia kõrvale tundub arutlus teemal "mis N.Liidus head oli" üsna kohatu...
Väga huvitav lugemine ja üsna trööstitu kirjeldus sellest, kuidas tegelikult neid "maailma parimaid lennukeid" tehti.
Mõistus tõrgub uskumast, et konstruktoril ei ole võimalik suhelda komponente tootva ettevõttega või et ta ei saaks ise lennukatsetustel osaleda. Siia kõrvale tundub arutlus teemal "mis N.Liidus head oli" üsna kohatu...
-
toomas tyrk
- Site Admin
- Postitusi: 5564
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
See jutt oli omal ajal avaldatud ajakirjas "Krõlja Rodinõ". Peatükkide ees olevad nr näitavad siis vastavat ajakirja nr. Ei tea, kas Lemetil on ajakirjad tagataskus, või kasutab mõnda interneti allikat. Vist ikka viimast...
Körber on avaldanud ka raamatu "Tupolevskaja Šaraška" (vist oli nii see pealkiri), mis omal ajal ilmus samizdatis või isegi välismaal. Kus need jutud veel põhjalikumad olid. Seda ma ise kahjuks lugema pole sattunud. Nüüd jälle mõtlen, et peaks üles otsima...
Körber on avaldanud ka raamatu "Tupolevskaja Šaraška" (vist oli nii see pealkiri), mis omal ajal ilmus samizdatis või isegi välismaal. Kus need jutud veel põhjalikumad olid. Seda ma ise kahjuks lugema pole sattunud. Nüüd jälle mõtlen, et peaks üles otsima...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Netis on see jutt mitmes kohas üleval, mina kasutan sellist nagu «Военная Литература». Täpsemalt seal siis jaotus Мемуары.
http://militera.lib.ru/memo/russian/kerber/01.html
-kui kellelgi on huvi asi kiirest originaalis lõpuni lugeda. Jutt on kahes osas, esimene siis ennesõjaaegne šaraška, mis varsti ühele poole saab. Kui huvi on, siis võtaks seejärel ette teise osa, kus sama mees pajatab juba sõjajärgsest ajast, mil Tupolevi büroole sai osaks strateegilise pommitaja Tu-4 projekteerimine-kopeerimine-reinseneerimine.
http://militera.lib.ru/memo/russian/kerber/01.html
-kui kellelgi on huvi asi kiirest originaalis lõpuni lugeda. Jutt on kahes osas, esimene siis ennesõjaaegne šaraška, mis varsti ühele poole saab. Kui huvi on, siis võtaks seejärel ette teise osa, kus sama mees pajatab juba sõjajärgsest ajast, mil Tupolevi büroole sai osaks strateegilise pommitaja Tu-4 projekteerimine-kopeerimine-reinseneerimine.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist