Albert kodumaa kaitsel

[nuhk.Albert]

Mälestuste teema kuidagi soiku jäänud. Otsustasin siis ise midagi kribada. Nii nagu meeles on ja asju mäletan. Aga enese üllatuseks on aeg maru palju kustutanud. Hakkad meenutama ja nagu ei olegi midagi märkimisväärset kirjutada.

--------------------------------------------------------

1980 sügis
Olümpa aasta sügisel tuli lõpuks kroonu minek ette võtta. Teatavsti päästis kodumaa teenimisest ainult kõrgkool või hullumaja. Noh, päris santi ka reeglina ei võetud (kuigi hiljem väeosas võttis ilmselgelt lombakal pilusilmal pool aastat aega, et tõestada oma invaliidsust. Päris koomiline oli teda rivisammul astumas näha.). Kõrgkooli ei kippunud, vanemad olid suht vanad ja ei tahtnud nende kukil olla. Hullu pabereid pidasin aga vene kroonust kehvemaks variandiks.
Mineku eelneval õhtul sai lahkumise pidu püsti pandud, rohke alkoholi ja kasina suupistega. Pummelungi käigus otsustati mul juukseid lõigata. Seltskonnas arvati, et ei olevat värskele nõukogude sõdurile kohane hipi või lõnguse moodi välja näha. Ja kuna selleks ajaks oli juba igast veel püsti seisvast pidulisest saanud spetsialist soengute alal, siis üritati loomulikult ka oma oskusi näidata. Protseduur võttis hulk aega, tulemus pidi saama väga hea. Asi tehti ära tavaliste ettesattunud kääridega mis küll veidi nüriks osutusid, kuid peanaha lõikamiseks olid jälle piisavalt teravad. Igatahes peale pikka pusimist oli seltskond tulemusega väga rahul. Mina niiväga mitte, peanahk kippus mitme koha pealt millegipärast kipitama. Hiljem, kas Paides või Lasnamäe jaotuspuntis selgus ka valu põhjus - spetsialistid olid otsustanud stiilsema soengu huvides lõigata koos juustega ära ka tükke pea nahast. Soeng oli kindla peale omanäoline, puuduva naha kõrval võis näha mitme sentimeetri pikkuseid juuksesalku turritamas. Asjatundmatule vaatajale võisin jätta mulje trammi alla jäänust või siis tütart kurjasti tarvitanud maruvihase kirvega pereisa käest ääri-veeri pääsenuks. Igatahes selle omapärase soenguga olin pidevalt uurivate pilkude all.
Kuidas Paide sõjakommissariaati sain, seda ei mäleta. Ilmselt keegi autoga õigeks ajaks kohale toimetas. Meenub koridori põrandal istumine, Põltsamaa marmelaadi tuub viinaga käes (et viina kaasa võtta ei tohtinud, siis sai varakult kolm 200 grammist marmelaadi tuubi tühjaks tehtud ja viinaga täidetud). Minu marmelaadi kiitmise peale käratas kommissariaadi ülem - arvasin sind sidevägedesse saata aga sina ***** lähed küll põhja! Osanud selle kärkimise peale oma uduse olemisega midagi arvata, kodumaa pidavat ju suur ja lai olema ja mis vahet seal siis ikka niiväga on. Väga pikalt molutada ei lastud, kamandati bussi peale ja sõit läks Lasnamäele. Seal kontrolliti nimesid ja anti meie pooluimane noortekamp umbsetele venelastele üle. Lasnamäe jaotuspunktis aeti meid suurde mitme puunariga ruumi. Madratseid ei olnud, lösutasime paljaste laudade peal ja ootasime oma saatust. Narid olid lihtsa ehitusega, prussidest raamile oli löödud hööveldamata tollised lauad, keskel oli peatoeks laudadest kõrgendus. Pindu nad ei ajanud, ju olid eelnevad kasutajad torkivad osad oma kehadega ära korjanud. Magati pead vastamisi. Naril oli laiust umbes neli meetrit ja pikkust ligi kakskümmend. Aeg-ajalt korraldati orjaturge, eks iga väeosa ohvitser püüdis kvaliteetsemat kaupa saada. Mind praagiti mitu korda välja, vene keelt mitteoskavat jobu ei vajatud. Haridust nagu oli aga üheksa vene keelt õpitud kooliaasta jooksul keel külge ei hakanud. Hea kõva pea ilmselt. Kuid grammatika omandasin kenasti, etteütlused võisin vigateta kirjutada. Eks selle keelega tehti minu kulun nalja ka. Just sõjalise tunnis. Meil oli sõjalise õpetajaks mingi umbvenelasest erru läinud major. Pidin klassi ette minema granaadi ehitust ja tööpõhimõtet seletama. Keerulist ei ole ju midagi aga katsu sa vene keeles seda teha kui keelt ei oska! Näitan kaardil siis lööknõelale ja suust tuleb ainult "eto...eto...." samal ajal silmad käivad abiotsivalt üle klassi. Ega siis kadedad oldud, sosistati vastus ette just nii vaikselt et kõik kuuleks - ogromnaja balvanka. Mina kuuleka papakoina kõva häälega järele - "eto ogromnaja balvanka". Nalja jälle nabani. Major ainult lohutas - küll armees keele selgeks saad. Ja selles oli tal küll õigus. Mõistete "venik" ja "taasik" tähenduse omandasin eriti kiirelt.
Ei läinud nädalatki kui minusugune arvati kõlbavat küll ja topiti koos teistega Balti jaamas Moskva rongi peale. Kuhu sõit läheb ja mis väeossa, seda ei öeldud. Targemad teadsid, et tegemist sisevägedega. Siis ei öelnud sõna "siseväed" mulle midagi. Et tegemist lihtlabaste vangivalvuritega, segus alles komimaa pinnal. Moskvasse sõitsime kupee vagunis, kuuekesi kupees. Linu ei olnud, pikutada sai madratsitel ja need kaks kes kohe kohta kinni panna ei märganud pidid leppima ülemisel pagasi jaoks mõeldud naril konutamisega. Üks neist kahest uimasemast olin mina. Neetult ebamugav, madratsid olid ju ainult kahel alumisel naril. Kondid jäid kiirelt valusaks. See üks öö Moskvani läks ruttu, ega magada eriti märganudki. Ärevus ja teadmatus oli liialt suur, ei olnud ju peale kodust lahkumist ühtki tuttavat kohanud. Moskvas talutati meid teise rongijaama ja jagati sinna varem kogutud vennasrahvaste gruppide vahel ära. Järgnev rongisõit on ähmane. Keele oskamatuse tõttu suhelda ei saanud, ainult üks suur ärevus ja teadmatus. Igatahes minusuguseid oli veel, üks mägede poeg keerutas käes väikest metalltopsi mullaga ja pomises midagi, allahi moodi väljendit pidevalt korrates. Igatahes tundus, et temagi ei saanud sellest kõigi rahvaste vahelisest suhtlemise keelest mõhkugi aru. Peale Vologda linna põhja poole vurades avanes aknast huvitav vaatepilt - iga rongijaama lähedal laiusid vahitornidega okastraataiad. Ja nii igas läbitud jaamas. Nähtu just enesekindlust tõstvalt ei mõjunud, seis oli niigi nigel. Kaks ööd rongis ja kohal me olimegi. Diviisi väljaõppekeskus. Koha nime ei mäleta, hiljem käisin seal vaid korra - siis kui peale joomisega vahelejäämist kaks patust sinna saadeti ja kohapeal selgus et tegemist parimate komsomolide kokkutulekuga. Aga sellest hiljem. Igatahes pidi see jääma Sõktõvkarist veidi põhja poole. Esimene asi oli täisaun. Sealne saun erines veidi meile harjumuspärasest. Selles mõttes, et leiliruumi ei olnud, oli üks suur ruum puidust pinkidega kuhu kolmkümmend saunalist lahedalt koos pesukaussidega ära mahtus. Ühes seinas rivi kraane külma ning kuuma vee võtmiseks ja virn tsingitud plekist pesukausse. Oli ka kümmekond halli seebitükki, midagi meie pesuseebi sarnast. Seepi pidi omavahel jagama. Protseduur oli lihtne - võtsid kuumavee kraanist pesukaussi parajalt leiget vett, seebitasid end sisse ja valasid kausist vee peale. Miks sellist asutust üldse täisaunaks nimetatakse kui see ühtki täid ei tapa, märkasin endalt alles jupp maad hiljem küsida. Peale sauna anti selga kroonu riided mis mõõtudelt isegi enamvähem sobisid. Hiljem väeosas noored sellist luksust lubada ei saanud, pidid leppima nendega mis anti. Mõni väeosas olev noor meenutas rohkem mardisanti kui sõdurit. Algas harimatust tsivilistist patriootliku nõukogude kodumaa kaitsja vormimine. Meid jagati laiali ja nagu neetud - jälle eestlastega ühte punti ei sattunud. Või oligi see eesmärgiks? Igatahes lõpuks jõudis ka teadvusse kohale kuhu sattunud olen - vangivalvur !! Ega suurt räägitust aru saanud, küll aga mõistsin, et peab valvelseisangus automaat rinnal pingsalt pätte jälgima et nad plehku ei paneks ja kõri kallale tulla ei saaks. Perspektiiv tundus enam kui sant. Aga hea et tulevikku ette ei näe. Oli ju väljaõppekeskuse elu võrreldes väeosas oleva noore omaga kui paradiisis mõnulemine. Põhirõhk oli rivisammu õppimisel ja eriti tähtis paistis olevat aja peale riidesse panemise harjutamine. See on üks vaieldamatult lõbus vaatepilt, muidugi kõrvaltvaatajale. Neljakümne sekundiga peab riidest lahti võtma, riided määrustiku järgi taburetile asetama ja ise teki all magamist teesklema. Ja vastupidi. Magav sõdur peab neljakümne sekundiga rivis seisma, jalanartsud korralikult mähitud, nööbib-konksud kinni. Nüüd kujutage ette kahekordsete naridega ruumi kus kolmkümmend pärdikut korraga rahmeldama hakkavad!
Aeg läks kiiresti, aeg ajalt nopiti meist ärksamaid välja edasiseks väljaõppeks - kes seersandiks, kes koerajuhiks, kes insener tehnikuks (aedade ehitamine-hooldus) jne. Järjekordselt sai mulle saatuslikuks umbkeelsus. Keegi ei soovinud sellist tolgust kes millestki aru ei saa. Aeg ajalt sai suitsunurgas ka teiste eestlastega juttu puhuda, elu oli niru kuid talutav. Saabus aeg pühalikult kodumaale truudust vanduda. Mida ma vandusin, seda ei tea ma täpselt tänase päevani. Lihtsalt pobisesin midagi, sisu jäi mõistmatuks. Igatahes peale seda olin täisväärtuslik sõdur ja kõlbulik kodumaad kaitsma. Peagi peale vande andmist jagati meid väeosade vahel laiali. Saime teada kuhu meid määrati ja jäime ootama järele tulemist. Minule sai osaks teenida viiendas pataljonis, teadjamad pidasid seda kolkaks ja sandiks kohaks. Jälle kehv õnn?
Jälle rongis. Seekord on sõit suhteliselt lühike, ei lähe päevagi kui kohale jõuame. Tsinjavorõk (ing.Chinyavoryk, rus. Чиняворык). Jaamas ootavad meid autod. Mitte tavalised vaid õuduseks raudkongidega kuhu meid sisse topiti. Sõit läheb väeossa, kongi tagaosast paistavad traataiad vahitornidega. Kuid miskit südant kergendavat hakkab silma - vahitorni ääre peal istub sõdur selg tsooni poole, automaat teises nurgas seina najal püsti, omal suits suus ja kõlgutab muretult jalgu! Kui juba postil olev valvur asja nii lõdvalt võtab, siis järelikult ei saa see asi nii hull olla kui arvasin ja eelnevalt seletati. Seda ma muidugi ei teadnud, et noortele lõdvalt võtmine ei laiene ja noore kohus oli kodumaad kaitsta nii päeval kui ööl. Mitte ainult postil olles vaid ka oma kasina uneaja arvelt põrandaid küürides ja sööklas kartuleid koorides. Meid noori oodati pikisilmi. Olime õnnistuseks vanematele teenijatele. Põhjus oli lihtne - pool aastat teeninud pääsesid orjatööst, aasta teeninud said valmistuda vanakesepõlveks ja värsked vanakesed tuttuue varustuse dembli jaoks. See kõik tuli muidugi noorte arvelt. Kohe meid postile valvesse ei pandud, saime mõne päeva sisse elamiseks. Väeosa väravast vasakule jäi ühekordne staabihoone, paremale ühekordne kasarmu mille taga riviplats. Väravast otse peale riviplatsi ühekordne söökla mille vaskus nurgas kahekordne kasarmu. Kogu väeosa peale oli üks kümne auguga välipeldik mis jäi kasarmust pea saja meetri kaugusele. Staabis oli ka peldik aga sõduril sinna asja ei olnud. Väeossa saabudes oli suur talv käes. Peldikuni viivalt rajalt ei saanud eksida ka mitte kõige pimedamal ööl. Vaatamata sellele, et nii rada kui peldik olid valgustamata. Lihtsalt see teerada kujutas endast pruunide laikudega kollasest jääst renni, liialt kõrvale kaldudes libisesid jäisel kollasel kallakul ja olid ikkagi õigel teel tagasi. Liialt silma häirima hakates anti käsk puhastamiseks. Puhastamine seisnes puhta lumega katmises, kollasest jääst ei käinud jõud üle. Ja milleks meeletut vaeva nähagi kui kevadel see jama iseenesest ära kaob?
Minu uueks koduks sai kahekordse kasarmu teine korrus. Et me noored mugavamalt tunneksime, toodi koridori sinelite ja paraadvormi hoidmiseks riidepuud. Sinna me siis oma uue ja uhke varustuse riputasime. Juba esimesel ööl olid käinud vargad ja suure osa varustusest pihta pannud. Õnneks olid jäetud asemele vanad nartsud. Valves olnud päevnik ei teadnud asjast midagi, tema ajal oli vaikus majas ja ju need lollakad noored ise oma riided kuskile kaotasid. Noorte ja rumalate asi ju, ei tea kuidas oma asju hoida. Selline väljanäitus kestis umbes nädal, selle aja peale oli kõigil soovijail vajalik kätte saadud. Selle nädalaga hakkas ka noorte värskete sõdurite välimus tasapisi muutuma - uute riiete asemel vanad ja kel uus oligi, siis see muutus räpaseks. Kuu möödudes võis juba kilomeetri kauguselt eristada noort ja vana sõdurit - vanake puhas ja puhanud olekuga, keha järgi munder seljas. Noor aga kuidagi kühmus halli näo ja aukus silmadega räpakott. Põhjus oli lihtne - kõik vajalikud tööd pidid tegema ära noored, enamasti esimese poolasta poisid. Lisaks veel pidev mõnitamine, krooniline magamatus ja nälg. Kui õnnestus päts leiba pihta panna ja varjulisse nurka pugeda, siis oli pidupäev. Isu magusa järele oli kohutav, viie meetri kauguselt tundsid lõhnast ära kui keegi oli kommi söönud. Sööklas said noored seda mis vanadest järele jäi, selles mõttes oli kord kindel ja vankumatu. Olid kümnemehelised lauad kuhu toodi tee, supp ning puder ja siis jagati see lauas olijate vahel ära. Liha ja rasv vanadele, noortele vesi. Sama või ja leivaga - kui vana enam ei taha, saab astmelt noorem. Meenub öine narjaad sööklas. Pesen usinalt kalts käes põrandat ja välisuksest astub sisse sõdur, porised jäljed järel. Läheb minust mööda, keerab ringi ja jääb suurte silmadega jõllitama. Siis sain kirsaga sellise tohlaka et külili lendasin ning sõim kerkis taevani - mina kui noor tolgus ei oskavat isegi põrandat pesta, vaata mis porised jäljed need on, üleüldse on need noored üle pea kasvanud, midagi nad korralikult teha ei oska. Isegi põranda pesemisega nad hakkama ei saa. Arvasin et tegemist on ilmse vaimse puudega ja pidasin targemaks vait olla. Ausalt öeldes minu vene keele oskuse juures ei oleks seletamisest ka midagi välja tulnud.
Kuid peab ütlema, et väeosas oli siiski mingi kord majas ja noori ülearu piinata ei lastud. Ka noortel olid ju üle päeva lahingpadrunitega relvad käes ja kellel seda meeleheitest tulenevat üksteise mahalaskmise jama vaja. Ühel hommikusel rivistusel teatab roodukas, et kasarmus korda ei ole, kõik räpane ja must ning karistuseks koristavad kasarmu teise aasta sõdurid. Roodukas läks ise minema. Noored peksti jalust ära õue, nii nagu olime. Õues aga kolmkümmend kraadi külma ja tuul kah veel. Vahetult enne lõunat märkas mingi staabi ohvitser poolpaljaid lõdisevat õnnetute nägudega karja ja hakkas asja vastu huvi tundma. Alles siis saime sooja, hoolimata vanade vastuväidetest et need sitarattad ei oska korda hoida sittavad kõik jälle ära.


..........................
Järgneb...
....kui vaim jälle peale tuleb.

[tornio]

Aitäh! Lugesin huviga ja ootan järge. Taaskord on talletatud killuke ajalugu mis muidu unustusse kaoks.

[Lemet]

Hüüa aga kõva häälega vaimu...järsku kuuleb ja tuleb

[nuhk.Albert]

Juba jälle jõudsin end kiruma hakata - oli nüüd vaja nende näppudega klõbistada ja omale jama kaela võtta. Selle asemel, et valge inimese kombel õlut libistada ning elu nautida, mõtle nüüd vene kroonu peale. Mis kõige hullem, töö ajalgi tabad end jälle ja jälle kroonut meenutamas. See on veel pool muret, vaevalisem osa on need mõtted kirja panna. Ja nii kirja panna et teistelgi lugeda kannataks. Eks katsub siis kuidagi hakkama saada ja demblini ära venitada.

...................................


Väeossa saabusime ilmselt detsembri keskel, sest aastavahetuse peo ajaks olid noorsõduritele nende kohustused enam vähem selgeks tehtud. Ja kohustusi oli palju. Noorsõdur pidi olema eeskujulik sõdur ja käituma määrustiku järgi. Rihm pidi alati olema pingul, mitte nagu vanakestel kel pannal peaaegu munade kohal rippus. Rihma pingsust kontrolliti aeg ajalt ja mittevastavuse korral oli hea kui asi suure sõimu ja väikese togimisega lõppes. Üks väikestest nippidest oli käega vastu nööpi löömine. Tavalise nööbiga poleks midagi, aga neil metallnööpidel oli taga suur aas. Ja kui see aas juhtus ribikondi peal olema, siis andis ka kerge löögiga kondivalu veel mõnda aega tunda. Lõua all olev haak pidi noorel alati kinni olema, krae puhas. Vene sõjaväes traageldati mundri kraele valgest riidest riba, ääred sissepoole keeratud et ei narmendaks. Sellega oli üks rist ja viletsus. Et nad pesemata ihul kiirelt mustaks läksid oli pool muret. Suurem mure oli riide saamisega. Kui küsida söendasid, öeldi lihtsalt - otsi. Aga kust kohast siis noorsõdur seda riideriba otsima peaks? Vanal olijal oli asi lihtne, kui kaptjorkast (roodu kraami hoidev ladu) küsida ei viitsinud, siis rebis esimesest ettejuhtuvast voodilinast vajaliku jupi. Noorsõdur oleks sellise sigaduse eest saanud nii et tolmab, lisaks öised toimkonnad peldikus või sööklas nõusid pestes. Eks neid voodilinu sai vaikselt käristatud küll ja küll. Kui oli käsk krae ära vahetada, siis tuli ka see käsk täita. Kust kohast materjal hangiti, see kedagi ei huvitanud. See seletas ka väeosas olevate linade lühikest pikkust, mõni oli pea pooleni kahanenud. Krae oli noorel tavaliselt puhas, munder seevastu muutus järjest räpasemaks. Kuidas väeosas mundrite pesemine korraldatud oli, seda ma ei teagi. Ei mäleta et seda organiseeritult tehtud oleks. Pesemisega olid asjad üldse nirud. Kahekordse kasarmu peale oli üks pesuruum - kasarmus kaks roodu ja üks majandusrühm (või jagu? venelaste hossvod). Pesuruum asetses esimesel korrusel kasarmu ja söökla vahel ning meenutas oma kraanide rivi ja pika renniga rohkem meeste vetsukat. Et teda ka vetsukana kasutati, andis tunnistust pidev kuse hais. Vahest tugevam, vahel nõrgem. Ega imestada pole midagi, katsu sa öösel selle pisiasja pärast soojast voodist neljakümne kraadise pakase kätte minna. Sai isegi mõned korrad salaja sinna siristatud, õnneks vahele ei jäänud. See oli üks paljudest asjadest mis noortele rangelt keelatud. Pesuruumis sai ainult külma vett. Kui vett üldse tuli. Miks tihti just öösel vett polnud, sain hiljem teada. Asi oli väga proosaline - pesuruumi kohal oli suur veepaak millest sai vett ka söökla ja mida täideti paarkümmend meetrit eemalolevast katlamajast käsitsi pumba sisselülitamisega. Kui selle paagi õues olevast ülevoolu torust vesi sorinal jooksma hakkas, siis oli paak täis ja aeg pump välja lülitada. Öösel ei viitsinud keegi selle vee pumpamisega jamada, seda enam et ülevoolu toru nägemiseks pidi katlamajast välja tulema ja söökla nurga taha piiluma.
Nii oligi, et pesuruumiks nimetatavas pissuaaris võis täiesti talutavalt käsi pesta, hammaste pesu oli juba veidi vastumeelsem ja mundri pesemise peale ei tasunud üldse mõeldagi. Kuivatada neid nagunii kuskil polnud ja hommikul märgade riietega pakase kätte minek tähendanuks enesetappu.
Üks omapärane ja ainult noorte poolt tehtav töö oli sööklas nõude pesemine. Hullem kui peldiku puhastamine. Selleks oli väike ilma kütteta konku kahe suure pesuvanniga, nurgas üks külmavee kraan. Sellesse kunkusse sai ainult õuest. Kuuma vett tuli võtta sööklast suurte pottidega. Konkul oli seinas kaks ava, üks kööki ja teine söögisaali. Söögisaalist anti mustad nõud ja puhtad nõud tuli laduda läbi avause kööki lauale. Kogu asja tegi vastikuks soojast veest tulev niiskus mis külmas ruumis olemise koos muu lagaga ääretult ebameeldivaks tegi. Lisaks pesuvee pritsmed mis kohutavalt mundrit määrisid. Käed olid küll soojas kuid jalad ja selg külmetas. Kausid-taldrikud olid roostevaba terasest, lusikad alumiiniumist. Nuge-kahvleid sõduritele ei antud (neid oli vähe ja ainult ohvitseridele), võid määriti lusika käepidemega. Nõudepesu nägi välja nii: Mustadelt nõudelt tuli toidujäägid suurde plekktünni visata ja siis nõud pesuvanni panna. Kui vann kolmveerandini täis, täideti see köögist võetud kuuma veega ja segati seda nõude hunnikut kümmekond minutit suure puust mõlaga. Midagi aeru sarnast, ainult veidi väiksem. Siis õngitseti nõud välja ja visati loputamiseks samasugusesse kõrvalolevasse vanni. Protseduuri korrati selle sama mõlaga. Sellega loeti nõudepesu lõppenuks ja taldrikud laoti läbi avause köögis olevale lauale tagurpidi virna nii, et vesi välja valguks. Kogu väeosa nõud korraga vanni ei mahtunud ja et kuuma vee nappusel pesuvett ei vahetatud, siis jäid puhtad nõud näpuga katsudes üsnagi libedaks. Eriti just viimased nõud. Imestada ei ole siin midagi, pesuvahendiks oli ju pruugitud pesuvesi. Kuuma vett pidi läbi avause kokkade käest küsima, sellega kaasnes aga alati pikk valjuhäälne monoloog kus küsija nimetamine nikutud emaks või eesliks oli üks leebemaid pikast rivist. Vee küsimine oli ju sõduritest kokahärrade tülitamine noore poolt ja sellise alatusega kaasnes alati ka sõim. Et vesi vajalik ning paratamatu, siis sõimuga ka asi piirdus. Kui liialt vett arvati raisatavat, lennutati küsija suunas kulp või mõni muu kattesattunud asi, räpasesse pesuruumi kokk oma jalga ei tõstnud.
Ennast pesemas käisime küla saunas, kahe nädala tagant. Siis anti ka puhtad jalanartsud ja ihupesu. Jalanartse kasutati sokkide asemel, olid väiksema rätiku mõõtu ja pidasid sokkidest määratult kauem vastu. Sisse kulunud augu koha sai erinevalt sokist teise kohta sokutada. Ihupesuks olid talvisel ajal paksemast riidest pikkade säärtega valged (originaalis valged, praktikas hallikad) püksid millel oli ilma nööpideta püksiauk ja jalas seisid nad ühe värvlil oleva nööbiga. Seljas kandsime samast materjalist peaaegu munadeni ulatuvat hame moodi särki, millel kaeluse juures lõhik kolme-nelja väikese nööbiga. Selga tõmmati see üle pea. Selle pesu vahetamise juures oli jälle üks ainult noortele omane komme - must pesu üritati vaikselt kõrvale sokutada, et pärast koos puhta pesuga selga tõmmata. Tihtilugu ka õnnestus. Tulenes see mitte kiindumusest mustuse järele vaid puht praktilisest vajadusest - alatoidetud ja magamatusest kurnatud organism kartis meeletult külma ning kahekordse pesu abil loodeti natukenegi soojemat olemist saada. Muidu saun, või siis see mida nad saunaks nimetasid, oli tüüpiline - suur ruum puust pinkidega, mõned kraanid vee võtmiseks ja virn plekist pesukausse. Selles küla saunas oli üks luksuslik asi ka - dušš. Meie noored võisime seda vigurit eemalt vaadata, pideva hõivatuse tõttu proovida ei õnnestunud. Oli hea kui sai end kiiruga seebitatud ja veega üle uhatud. Mitte et pesemiseks ette nähtud aeg lühike oleks olnud, lihtsalt aeg kulus esmalt ootamisele millal vanemad olijad oma kausid nirisevatest kraanidest vett täis said, siis tuli oodata millal seebitükk vabaneb ja nii see aeg otsa saigi. Saunapäevi korraldati tegelikult iga nädal, aga tulenevalt vangivalvurite elukorralduse omapärast jäi üks saunapäev valvepostidel olemise tõttu vahele.
Vangivalvureid eristas teistest väeosadest üks huvitav asi - nagu lasteaia lastelegi, oli peale lõunat sõduritele ette nähtud uneaeg ehk vaikne tund. Algas see kella kahest ja poole neljani võisid rahumeeli linade vahel norsata. Esmapilgul oleks nagu luksus. Tulenes aga see vajadusest enne valvesseminekut veidi puhata. Kell kuus õhtul rivistus roodus, loetakse ette kes kuhu postile läheb, siis õues uus rivistus koos ülejäänud väeosaga ja peale seda valvesse minek. Karauulis, valves; oldi ööpäev ja pärast vahetuse saabumist mindi tagasi kasarmusse. Sisuliselt pool väeosa sõduritest olid pidevalt valves, täies koosseisus ei saanud väeosa kunagi kokku. Pooled kasarmus ja pooled postil. Valves olemine tähendas kolm tundi postil seismist ja kolm tundi puhkust. Ja nii kakskümmend neli tundi. See ei tähenda sugugi, et peale vahetust saad kohe kolm tundi vahtkonna magamisruumis lesida. Vahipostide vahetus kestis kolmveerand tundi - niikaua võttis aega ümber vangilaagri jalutamine - ja sellest puhkeaja arvelt toimunud jalutuskäigust ei pääsenud enamasti ka vanakesed. Järelejäänud kahe tunni sees oli noorte kohuseks vahimaja keskkütte ahju kütmine, puude lõhkumine, koristamine ja kui enam tööd anda ei olnud, alles siis sai noor sõdur silma looja lasta. Praktiliselt kogunes kogu ööpäeva peale uneaega mõned tunnid. Riietus oli meil suhteliselt hea - ehtsast lambanahast poolkasukad ja pidevalt valvepostil seisev tulup-iks kutsutav maani ulatuv kasukas suure kõrge kraega. See pandi siis külma korral poolkasukale lisaks selga. Olid head kasukad küll, nelikümmend kraadi külma neist läbi ei hammustanud. Eriti mõnus oli end selle suure kasukaga vahitorni nurgas kerra tõmmata. Olid nagu karu koopas, mõnus ja soe. Aga sisse magada ei tohtinud, karistuseks oli toimkond kindlustatud, tavapärane sõim pealekauba. Üldiselt sisemine kell töötas hästi, alati veidi enne vahetuse saabumist sai end püsti aetud ja automaat rihmapidi õlale võetud. Öösel või pimedas oli hea tukkuda, valvepostide vahe oli kõvasti üle saja meetri ja kellelegi see silma ei hakanud. Vangide põgenemist ei kartnud - ainult loll enesetapja oleks keset talve suure külma ja lumega midagi sellist ette võtnud.

...................................

Järgneb....

[kalleb]

Kõik eelnevas jutus ülestähendatud asjad on puhas tõde.

Nõudepesu ehk diskoteka räpane hais tuli just praegu ninasse seda juttu lugedes, meil muidugi sellist päris ekstereem-külma-kuuma värki polnud

[Lemet]

Meil õppes oli, kusjuures nõudepesu kvaliteeti proovisid pideva koosseisu vanakesed sel kombel, et alumiiniumkauss pöörati põhi taeva poole laua peale ning kui katsetaja suutis kausi põhjast näppudega haarates kausi õigetpidi lauale saada, oli kõik korras. Vastasel juhul kihutas libeda põhjaga UFO täiskiirusel posudamoika luugist sisse ja narjaadi nõudepesijatel oli pidevalt üks silm luugiavausel, et aegsasti oma pöetud kolbad lennumasina teelt kõrvale hoida.

[polzunov]

Ma võiksin sellest kirjeldusest copy-paste teha,nimed vahetada ja oleksidki minu mälestused.

[kalleb]

ega jah -see tuli minulgi neid mälestusi lugedes pähe

muidugi igas kohas olid oma erinevused aga CA oli sama ja mozgojobka ning durdom olid üldiselt igalpool , selle raskusaste olenes tugevalt kõrgete ülemuste kaugusest sinu suhtes - kui ikka diviisi või armee staap ligidal asus või mõni kindralist vanamehenäss ringi luusis siis oli see kordades hullem, teistpidi võisid mingid isehakanud ülemused jobannoi deduskad sul muidugi ka hakata närvidele käima - ustavshina vs. dedovshina

[nuhk.Albert]

Tüüpiline valvepost oli umbes nelja-viie meetri kõrgune. Koosnes see rajatis nelja puuposti otsa rajatud platvormist mõõtudega umbes 1,5 x 3 meetrit mis kaheks jagatud. Ühes otsas, üles viiva trepi vastaspoolel, oli katusealune millel tsooni vastassein tuule tõkkeks kinnine ja kolm tsooni poolset külge vöö kõrguseni kaetud. Kitsas ukseava muidugi avatud. Aknaid ei olnud, ilmselt parema nähtavuse huvides. Trepi ja katusealuse vahele jäi pisike käsipuudega platvorm. Just ühe sellise platvormi peal istuvat ja jalgu kõlgutavat sõdurit ma esmakordselt väeossa sõites nägingi. Erinevalt väljaõppel räägitust ja minu ettekujutusest ei nõudnud valvepostil olevalt sõdurilt keegi valvelseisagus olemist ega automaadi rinnal hoidmist. Valves oleva sõduri kohuseks oli silmad-kõrvad lahti hoida ja rikkumistest teada anda, vajadusel ka tulistada. Kas sõdur postil seisab, teeb kükke, hüppab või jalutab mõne meetri ulatuses, ei olnud oluline. Noh, seljaga tsooni poole istumine päriselt ka lubatud ei olnud, ikka jalgadel asend ja nägu tsooni või külgede poole. Talvel külmaga, kui kaks kasukat seljas oli, siis sai väravatest eemal olevatel postidel automaati ka valgel ajal nurgas hoitud. Kasukad muutsid õlapealse ja selja ümaraks ning seda rauakolakat oli neetult ebamugav õlal hoida. Kippus ära libisema ega tahtnud kinni hoidmata kuidagi seista. Päevasel ajal postil pikutada ei julgenud. Kuid niisama molutada on igav. Et aeg kiiremini läheks, sai ajaviiteks kõik teada olevad laulud kõvasti ja valesti maha lauldud. Nii kõlaski komimaa laante veerel kord "Kullast süda", siis "Seal kus läänemere lained randuvad". Repertaarist ei puudunud ka "Saa vabaks Eesti meri" ja "Käi perse sa suur venemaa". Lauldud sai päris mehiselt. Mitte peaväravas, ikka rohkem üksildasemas küljes. Meie vanglas eestlaseid ei olnud ja teised sellest jorinast aru nagunii ei saanud.
Ühel ilusal tuulevaiksel ja päikeselisel soojal päeval - külma ainult mingi kuus-seitse kraadi, soe nagu Taskendis - otsustasin ajaviiteks automaati lähemalt uurida. Eks teda oli lahti võetud ja kokku pandud küll ja küll kuid seda kaba sisse jäävat päästikumehhanismi ja muid jubinaid ei olnud seni oma käega katsuda saanud. Mõeldud-tehtud. Katkusin automaadi lahti ja asusin kaba sisemust uurima. Enesegi üllatuseks sain ilma abivahenditeta kätte lööknõela, kahest traadist kokkukeerutatud lööknõela vedru ja igavese posu muid liikuvaid ja liikumatuid osakesi. Et see uurimine oli aega võtnud ja sisetunde järgi peagi vahetuse aeg, asusin seda pudina hunnikut automaadi kujule tagasi seadma. See osutus lahtivõtmisest veidi keerulisemaks. Igat tükki pidi käes keerutama ja mõtlema milleks ta hea on ja kuhu sobida võiks. Asjad leidsid tasapisi oma õige koha ja kõik tundus kena olema kui järsku üks väiksemat sorti vedru näppude vahelt minema lendas ja otsustas maanduda teisel pool aeda vangla territooriumil. Vähemalt selles suunas ta lendas. Peale lühikest ahastust - otsima minna ei saanud ka parima tahtmise juures - ladusin ülejäänud jupid kiirelt kuid topelt suurema hoolikusega oma kohale. Pidi ju relv vähemalt väljast vaadates korras olema. Ja vaatamata oma kartustele ta tegelikult korras oligi, kevadel lasketiirus lasi ta nii valangu kui üksiklaskudega. Mis vedru see oli ja milleks ta vajalik oli, ei tea ma tänase päevani. Relvadeks oli meil AKM kaliibriga 7.62.
Valvesse saime kaasa kakskümmend padrunit, need sai siis kahe magasini peale ära jagatud. Kümme pauku ühte ja kümme teise pidemesse. Padrunid saime relvaruumist puuklotsidega millele olid augud sisse puuritud, padrunite kuulide pool augus. Hea ja praktiline, puuduv padrun juba kaugelt näha. Ka värske padrun hakkas hästi silma. Ja siis tunti noore puhul huvi miks ja kuidas. Kuid kogemata juhtus vahest ikka mõni pauk tulema, reeglina vahtkonna maja hoovis kontrolllasku tehes. Nimelt pidime postilt tulles toru suunama aia nurka laotud pakkudest seinale, pideme ära võtma, vinnastama ja päästikule vajutama. Kuigi liigutused juba automaatsed, juhtus vahest vinnastamine veidi enne pideme ära võtmist juhtuma ja nii see padrun rauda jooksis ning siis oli pauk ka kohe järgi. Üldiselt vanematel olijail padrunipuudust ei olnud, kasarmusse jõudes olid kõigil klotsid kenasti täidetud. Tavaliselt postil paugutamise peale hea pilguga ei vaadatud kuid aeg ajalt kõmmutati sealgi. Näiteks siis kui jänes metsa äärde uudistama juhtus ning vanakesel jahikirg välja lõi. Noored postil niisama pauku ei teinud. Uut aastat elutsooni postil vastu võttes oleks nagu väike sõda lahti läinud. Pikad valangud leekkuulidega ja ilma, üksiklaskudest rääkimata. Igatahes kahed leekkuulidega valangud tulid meie valvepostidelt, kaugemad valangud võisid olla ka ohvitseride või tont teab kelle poolt lastud. Eks oma panuse andsid ka töötsoonide valvurid. Aasta hiljem ronisin selle vaatemängu paremaks jälgimiseks uue pesumaja katusele aga kurvastuseks jäi asi millegi pärast lahjaks. Leekkuule enam ei lastud, oli üksiklaske ning mõned valangud. Külast lasti igat kraami, kõrval asetseva elutsooni valvurite esitus aga jäi lahjaks ja töötsoonide lasud eristamiseks jälle liig kaugele.
Nii see noore eluke veeres, suures ja mustas masenduses. Inimese moodi suhelda ei saanud - vene keel oli veel liialt nadi ja teise meie väeosas oleva eestlasega olime vaid mõne korra põgusalt kokku juhtunud. Kui mina väeosas olin, siis oli teises roodus olev kutt valves. Ja vastupidi. Ega temagi eriti õnnelik ei paistnud olevat, samasugune õnnetusehunnik nagu noored ikka.
Jaanuari teisel poolel lõppes ootamatult minu orjus. Nooreks jäin edasi, kuid juba jupp maad mugavamalt. Juhtus see siis nii - vahimaja ahjule puid lõhkudes olin oma parema käe pikal sõrmel liigese pealt naha maha löönud. Ei midagi erilist, külmaga nahk rabedam ja ju siis mingi puunoti otsa ma ta ära lõin. Aga see sunnik otsustas paranemise asemel terve sõrme umbe ajada. Sõrm läks jämedaks ja pikaks. Suureks, meestel jalgevahel oleva asja mõõtu kui tibinaga asju aetakse. Siiamaani imestan, et kuidas see sõrm teiste vahele ära mahtus. Seisan siis peaväravas esimesel postil, hommikune tööletulemise aeg ja rahvast palju. Järsku mingi võõras ohvitser jäi mind vaatama, küsis kuidas tunnen. Vastasin et hästi, tema aga arvas tsooni minemise asemel vahimajja minna. Ju mu näost siis koolnu ilme peegeldus, ei läinud tundigi kui tuli auto sõduriga ja mind postilt maha võeti. Sõit otseteed väeossa, relv relvaruumi ja ise staabimajas oleva arsti juurde. Palavik oli üsna kõrge, meenub ka mingi jutt sepsisest. Selleks ajaks oli ka juba labakäsi väiksema õhupalli mõõtu läinud. Pikka pidu ei peetud, praporist tõpratohter võttis mingitest ampullidest suure süstlatäie vedelikku, siis tegi ilma tuimestuseta liigese peale skapelliga sisselõike ja asus süstlaga loputama. See on ka ainus kord kui ma oma konte olen näinud. Väga ilusad valged sõrmekondid olid, liha kenasti lahti. Kolm-neli päeva oli mõnusalt muretu elu. Elu nagu paradiisis, maga palju tahad ja kõht ka enam-vähem täis. Mõistsin et seda pidu pikalt pidada ei lasta. Nagu uppuja haarab õlekõrrest, nii lootsin minagi väikest pikendust saada oma varases lapsepõlves hangitud songa üle kaeveldes. Ega ta tegelikult vaevanud, oli kenasti ära paranenud. Aga käega katsudes oli muhk tunda. Nii saigi siis õnnetu näoga öeldud - siit valutab, ise käega munadele näidates. Tõpratohter käskis püksid maha ajada, ajas oma käed mulle munadesse ja näost tõsiseks minnes teadustas - song. Lama voodis ja ära midagi rasket tõsta, vaatame mis saab. Et pool aastat varem malevas oma "songaga" kahte tsemendikotti korraga vedasin ja nagu nalja virna viskasin, sellest olin vait. Kui on käsk pikali olla, siis tuleb see täita. Seda käsku täitsin meeleldi, ainult kondid kippusid suurest lamasklemisest kangeks jääma. Kümmekond päeva sain väeosas vedeleda, siis saadeti Sõktõvkari sõjaväe hospidali. Kas keegi saatis või pidin üksi minema, seda ei mäleta. Igatahes tagasi tulin üksi. Hospidalis jälle kümmekond päeva opi eelset logelemist, siis operatsioon ja üle kolme nädala taastumiseks. Täiesti tsiviliseeeritud koht oli, sööklas olid isegi kahvlid. Seal sain ka esimest korda kroonus ehtsat lehmapiima. Keedetud mune olin paar korda väeosas näinud ja ühe isegi äragi söönud, hospidalis anti neid aga kaks tükki kaks korda nädalas. Elu nagu nuumhärjal, ei mingit muret. Varem pidevalt tunda annud näljatunne endast enam märku ei andnud.
Head asja ei saa kunagi nii palju kui tahaks, tuli siis minulgi oma väeossa tagasi sõita. Süda oli raske, teadsin ju hästi mis ees ootamas. Pärast mõnusat puhkust minna kohta kus ootamas külm, nälg, loll töö ja mõnitamine oli raske. Hirm osutus asjatuks - selgus, et peale operatsiooni ei tohi minusugust kolme kuu jooksul postile panna, ka mitte toimkonda. Füüsiline töö olevat vastunäidustatud. Ülemused arutasid mida minusugusega peale hakata. Lihtsalt lasta mind kolm kuud mööda väeosa tolgendada ei tundunud neile sugugi õigena. Et aeg asja ette läheks ja "sant" jalust ära saaks, saadeti mind puldi operaatoriks õppima. Keegi mingitest paberitest avastas, et ma olevat koolis käinud, see amet peaks minu jaoks sobima ja küll keele ka selgeks saab. See pult oli elektroonilise valve ajuks, selle abil suheldi valvepostidega kui ka vangla ja väeosaga, kõned salvestati. Noorsõdurina sinna ruumi asja ei olnud, ometi istusin juba kevadel selle puldi taga ja üritasin poolumbkeelsena hakkama saada.

[polzunov]

Asi läheb päris huvitavaks.Olgugi et meie teenistustel on ajaline ja geograafiline vahe,on sarnasus hämmastav.Lase aga tulla,millist suppi sinul õnnestus alguses puldis kokku keeta.

[jackpuuk]

Pole hulga aega siin meite lehel olnud käia, aga nüüd pean kuidagi selle aja leidma. Ootan suure huviga jätku!
Vormi pesemisest tahaksin mainida niipalju, et organiseeritud pesemist polnud ka meil, ega pole sellest ka kuulnud. Ikka pesuruumi põrandal harjaga nühkides toimus see (puhastusvahendiks oli seep).

[kalleb]

meil utsebkas oli isegi organiseeritud HB pesemine- kõiks võtsid rivisse ja huiaarisid seebiga oma räpaseid riideid , et Rostovis -Doni ääres oli varjus 40-50 kraadi siis päikese käes kuivas ombundirovanije kiiresti - shotka oli luksusese ja duhhidele polnud see ette nähtud

[nuhk.Albert]

Puldi õpingutest midagi erilist mällu sööbinud ei ole. Keskenduti rohkem tehnilisele haridusele, näiteks õpetati transistori töö põhimõtet ja muud sarnast. Kuna minu jaoks oli valdav enamus seal pakutavast algelisest elekrotehnikast ammu tuttav ja läbitud teema, siis tundsin end kui kala vees. Midagi päris uut sealt õpingutelt ei omandanud, nende jaoks tähtsana tunduv oli mul juba osaliselt enne põhikooli lõpetamist selge.
Meenub üks ohvitser kes mingi skeemi mulle nina alla pani ja sõrme transistori tähisel hoides tähtsa näoga küsis - mis asi see on?. Oma lolli aruga vaatasin et võimendi millel kondensaatori kaudu tagasiside. Järelikult generaator. Minu arvamusega "eto generator" päris rahule ei jäädud. Nõustuti, et tegemist on küll generaatori skeemiga aga see millele tema sõrmega näitas on hoopis transistori tingmärk. Et sellist geniaalset küsimust kus tingmärkide tähendust tahetakse ei olnud mulle aastaid esitatud, siis harimatuse tõttu ei osanud ka kohe õiget vastust pakkuda. Täiesti andeks antav, noorsõdur on ju rumal ja ei tea elust mitte midagi...
Arvan, et mind suruti mingitele pooleli olevatele kursustele. Vähem kui kuuga sain operaatori tunnistuse insener-tehniliste valve seadmetele.
Neilt kursustelt saadud paber:

pilt002.jpg (29.76 KiB) Vaadatud 10951 korda

pilt004.jpg (31.49 KiB) Vaadatud 10951 korda

Puldi operaator oli lihtlabasest valvurist jupp maad kõvem amet. Valves oldi kuus tundi järjest (kuus tundi puhati) ja seda soojas ruumis. Kuigi ise veel noor, siis enam noortele tüüpilisi töid tegema ei sunnitud. Valves oleva operaatori põhiliseks ülesandeks oli vanematele olijatele sooja tee keetmine valvest tuleku ajaks, vahest ka vanakese tellimusel mõne noorsõduri saatmine sooja teega lähedalasuvale postile. Kuna puldi operaatori amet oli seisuselt peajagu üle tavalisest postilkäijast, siis toimkonda neid ei määratud. Olid puutumatud "pühad lehmad".
See pult oli omamoodi elektroonika ime. Mis nimeline ta meil oli, seda ei mäleta. Igatahes siis kui enam üle poole aasta puldi taha asja ei olnud on mulle väljastatud paber Ночь-12 nimelisele vidinale. Sidepidamine valvepostidega oli omamoodi vahva - igal postil oli oma number ja näiteks kaheksanda postiga ühendusse asumiseks tuli teha kaheksa lühikest, kõvasti üle vangilaagri kõlavat prääksatust. Valves olev sõdur luges prääksatuste arvu ja tema valveposti numbri korral pani muidu naela otsas rippuva telefonitoru juhtme pistikupessa. Telefononi toru oli tavaline, ainult juhtme otsas oli meile tuntud 220V pistik (kaks traati, kuidas tal küll mikrofon ja kõlar ühendatud olid?). Et puldiga ühendust saada, tuli pistik pistikupessa ühendada. Siis hakkas puldis selle posti numbriga tuluke põlema, kõnet salvestav magnetofon käivitus ja sai valvepostiga telefoni teel rääkida. Side oli ühepoolne, valvepost sai alati oma kõnesoovist toru pistikusse ühendamisega puldile märku anda, pult aga pidi valveposti lühikeste üle vangilaagri kõlavate signaalidega kuuldele kutsuma. See puldiks kutsutud asjandus oli sisuliselt kõnekeskus millele juurde poogitud elekrooniline valve. Elektrooniline valve seisnes vangla välimisele plangule paigaldatud isolaatoritel olevatest traatidest, umbes kahekümne sentimeetriste vahedega. Jättis mulje nagu oleks tegemist kõrgepinge või voolu all oleva aiaga, tegelikult seal mingit erilist pinget ei olnud. Töötas see asi kondensaatori põhimõttel, aiale lähenedes mahtuvus muutus ja süsteem andis häiret. See isolaatoritel traataed oli jagatud lõikudeks, iga lõik eraldi reguleeritava kanaliga. Kui süsteem häiresse läks, siis kutsuti vastava lõigu valvepost telefonile. Ja häiret andis see süsteem tihti, vahest niisama kuid enamasti ringi luusivate kasside pärast. Kasse oli palju, vangid pidasid neid lemmikloomadena.
Puldiruum asus vahimaja teisel korrusel ja oli ehitatud umbes pooleteist meetri jagu ülejäänud majast väljaulatuvana. Kolm külge olid akendega ja sealt oli väga hästi näha vanglat ennast ning kahele poole jäävat vangla piirdeaeda. Et aknad uduseks ja külmaga jäässe ei läheks oli akna vahel nikroom traat soojendamiseks. See traat oli geniaalselt lihtsalt paigaldatud - kahe klaasi vahele aknaraami olid löödud naelad mis kõveraks keeratud. Nende konksude otsa siis see traat sik-sakina veeti, väiksem aken tihedamalt ja suurem hõredamalt. See traat ühendati juhtmega ja pandi pistkupessa. Vasakpoolsel aknal oli see traat läbi põlenud ja aken ise udune. Ajaviiteks asusin seda parandama. Teine, parasjagu valves istuv kutt laitis mõtte maha. Seda olevat juba küll ja küll parandatud, see põleb kohe varsti jälle maha. Arvasin et proovida ikka võib, olin ju näinud läbipõlemise põhjuse ära. Nimelt korduva parandamisega oli traat lühikeseks jäänud, takistus väike ja punaselt höögudes põlesid ühenduskohad ruttu läbi. Et kapist olin leidnud sama traati, siis panin talle paraja jupi otsa ja et pikem traat ära mahuks siis lõin ühe naela veel teistele akna vahele lisaks. Ühendused tegin kokkupressitud plekiribast, teadsin et nii ei kuumene ühenduskoht üle ja asi kestab kauem. See ajaviiteks tehtud temp tõmbas ülemuste tähelepanu. Peagi teatas rooduülem, et hakkad lisaks puldis käimisele ka roodu elektrikuks, vahetad tsooni ümber olevaid pirne ja parandad lagunenud pistikuid-lüliteid. Vastu vaidlema ei hakanud, olin oma puldi ametiga väga rahul ja kartsin postil seismise peale tagasi saatmist. See otsus tekitas valju nurinat ühe mägedepojast vanakese poolt - talle ei mahtunud kuidagi pähe, et alles sõjaväkke tulnud noor kes ei ole veel poolt aastatki teeninud võib elektrist midagi teada. Talle seletati et ma olevat elektrivärki eraelus õppinud, selline asi aga tundus tema jaoks uskumatu ja täiesti võimatu olevat.
Elektriku amet andis veidi vabadust juurde. Kasarmus olles toimusid meil ennelõunati õppused, tunnid ja muu jama sõduri tegevuses hoidmiseks. Elektrikuna aga teadustasid hommikul et on vaja tsooni juures üht-teist korda teha ja läksid tööle. Tegelikult aga sai enamasti vahimajas niisama aega surnuks lüüa, lõuna ajaks kooserdasin väeossa tagasi. Elu tundus päris hea olevat ja ega midagi rohkemat ma siis soovida ei osanud.
Sellesse kevadisse perioodi jääb üks unustamatu sündmus.
Ühel hommikul kui väeosa oli millegipärast üles rivistatud tuli kiirel sammul staabiülema juurde võõras ohvitser ja hakkas talle midagi erutunult seletama. Siis hakkas ta mööda rivi kõndima ja noppis välja kaheksa sõdurit, mina nende hulgas. Nägin ju siis juba üsna kobe välja, hospidali minnes olin saanud puhta mundri ja poolteist kuud puhkust hea toidu peal muutis mu väljanägemise vana olija sarnaseks. Anti käsk võtta esimesest kasarmust valged, näo ette käiva klaasiga kiivrid ja kumminuiad ning minna jooksuga elutsooni. Sain aru et mingi jama on lahti. Elutsoonis olin paar korda varem läbiotsimise käigus käinud, nüüd aga juhatati isolaatori juurde. Väljast tavaline puust majake nagu teisedki, seest aga sarnanes rohkem loomaiaga oma kümnekonna jämedast armatuurrauast tehtud puuriga. Olid umbkaudu kaks meetrit laiad ja kolm meetrit pikad, põrand betoonist ja seinteks-laeks raudvõre. Ehtne puur.
Selle majakese ette oli kogunenud ohvitsere ja eraisikuid, kokku kümme-viisteist. Meie võtsime ukse juurde rivisse ja ootasime. Veidi aja pärast hüüti: "hästi, tooge ta välja!". Läksin kahe sõduri järel sisse, isolaatoris oli kaks eraldi puurides istuvat pätti. Meid silmates läksid neil näod kaameks, silmis meeletu abitu ahastus. Kui minu ees olevad sõdurid ühe puuridest avasid, kostus luust ja lihast läbi lõikav röögatus - erinevalt minust ta teadis mis järgneb. Vangi välja talutamine oli kui filmis - kaks sõdurit suunasid vangi kätest kinni hoides välisukse juurde ja andsid kerge tõuke. Õues kahel pool ust seisid aga sõdurid kes panud vangile jala ette ja andsid kahe käega võmmu kuklasse. Õnnetu vang sõna otses mõttes lendas paari meetri kaugusele kõhuli. Enne kui vang arugi sai, olid tal juba jalad-käed laiali tõmmatud ja sõdurite saabaste all kinni. Nüüd kamandati ka mind vangi juurde. Vangil kisti selg paljaks ja algas instruktaas - lüüa tohib ainult tagumikule ja seljale, vastu pead ja neere lüüa ei tohi. Alustatakse ja lõpetatakse prokurori märguande peale. Ihunuhtlus pikalt ei kestnud, sain vast kuus-seitse hoopi vastu kannikaid anda kui lõpetada kästi. Et tegevus vastumeelne, siis üritasin suhteliselt nõrgalt lüüa. Kõrvalolev ukrainlane ilmselt nii leebe ei olnud, pärast võttis oma kumminuialt pöidlasuuruse inimnaha tüki. Eks ta ise oli ka üllatunud, minu tähelepanu tõmbas vaikne hüüatus - oo.. nahk! Asi oli käinud ruttu, vangil haarati kätest ja lohistati puuri tagasi. Jalgu ta alla ei võtnud. Mis tast edasi sai, seda ei tea. Arvatavasti ta vähemalt paari nädala jooksul istuda ega seljal lebada ei tahtnud, kumminui võtab liha kondi küljest lahti. Selle ihunuhtluse muutis eriti jälgiks mitte peksmine ise, eks posslaps saab vahest ikka peksa ja peksab teisi, vaid asja jälgiva kõrge seltskonna hulgas olev paks lühike vanamees. See umbes viiekümne aastane papi oli ilmselge sadist, keksis jalalt jalale, hõõrus suurest mõnutundest käsi ja anus kui väike poisike vangla ülemat - anna veel üks.. , no sul on ju veel..., ole hea, too veel üks. Kes ta ametilt oli, seda ma ei tea. Aga sellist inimjätist ei ole elus varem ega hiljem kohanud. Ihunuhtlus oli ilmselt mingit moodi seaduslik, publikuks oli koorekiht nii väeosa kui vangla ülema näol, prokuror ja muud tähtsad asjapulgad. Minu sattumine sinna oli arvatavasti juhus, poisse välja noppinud ohvitser pidi mind kellegagi segi ajama. Olid ju vähemalt neli välja valitut asja varem näinud ja teadsid täpselt kuidas ja mida teha. Ei tea, et meie väikeses väeosas oleks mingi erirühm olnud, selle olemasolust oleks ikka kuulda olnud. Kuid igatahes olid need sellid varem vastavat koolitust saanud. See oli ka ainus kord kahe aasta jooksul niivõrd jõhkra asjaga kokku puutuda.

[villy.64]

Tuleb välja, et teenisime ühes diviisis. Ainult, et mina 84-86 ja Vorkutas,väljaõppekeskus oli Uhtas. Ja Sõktvkaris sai kah ära oldud,taheti seeruks teha. Aga ma ei soovinud ning mind siis kupatatigi n.ö. karistuseks Vorkutasse

[Kaisa.]

Kas saaks juba veel? Vahva lugemine on.