Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Väljapaistnud isikud -- sõjaväelased, riigitegelased jmt. Kellest iganes peate vajalikuks kõnelda sõjandusega seoses.
Vasta
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas Arensburger »

Panen siia üles kolme sõja veterani Leo Jaago mälestused sõduriteekonnast Malaisias.

Austraalias, Chain Valley Bay's elab pensionärina kolme kommunistide vastase sõja veteran Leo Jaago. Ta oli kahtlemata üks noorematest eesti sõjameestest Teises maailmasõjas, olles sündinud 5. jaanuaril 1927 - astus ta 14-aastasena sõjateekonnale, tehes läbi ka suurlahingud Dünaburgi (Daugavpils), Tartu, Riia ja Oppelni all. Siirdunud Austraaliasse, töötas algul metsatööl ja siis Sydneys ühe vanaeestlase juures. Leo oli 1949. a. üks kiiremaid uisutajaid New South Wales osariigis. 1950. aastal munsterdas ta end Austraalia sõjaväkke ning 1957. aastal, pärast vastavat väljaõpet, oli ta juba Malaias punaste vastu võitlemas.

Seljataga oli meil kuuenädalaline džunglisõja õppus. Teadsime, et olime määratud oma üksusega Malaiasse, kus kommunistlikud sissid püüdsid võimu üle võtta. Neid toetasid ka mitmed mittekommunistlikud ringkonnad, kes pettunud inglastes nende sõnamurdlikkuse pärast. Nagu teada, murdsid jaapanlased Teises maailmasõjas kiiresti vastupanu Malaias, sest inglastest polnud tol ajal veel neile õiget vastast. Paljud kohalikud elanikud alustasid aga sissisõda jaapanlaste vastu, nende seas ka paljud kommunistid, kelledeks olid peamiselt hiinlased. Inglise sõjavägi hakkas neid sõja lõpupoolel ka relvadega toetama, kusjuures lubati ja tõotati igale jaapanlaste vastasele partisanile sõjaväe palka ning tükikese maad pärast sõda autasuks.
Kui sõda lõppes ning Londonis oli korraldatud suur võiduparaad, marssis üks malailastest partisanide kommunistlikke juhte paraadi ees. Temale anti küll kõrge medal, kuid Malaias anti välja käskkiri, et kõik partisanid peavad oma relvad valitsusvõimudele ära andma. Kommunistid seda aga ei teinud. Neil olid juba siis teised plaanid. Nad peitsid relvad ja laskemoona džunglisse.
Partisanid, väljaarvatud kommunistid, ootasid kannatlikult neli aastat, et inglased lunastaksid oma lubadusi. Kuna seda aga ei järgnenud, siis a. 1949 algaski mäss, mille õhutajateks olid kommunistid. Ühe ööga tapeti suuremate kummiistanduste omanikud ning järgmiseks rünnati külasid ja väiksemaid linnakesi Peraki osariigis.
Inglismaalt saadeti abijõude kohalikkudele garnisonidele. Sellest tuli, et külad ja linnad olid punaterroristidele (tollal nimetatud CT -- communist terrorist) kättesaadamatud, kuid nad kontrollisid džungleid ja riisipõlde ning ööseti olid külade ja linnade vahelised teed hädaohtlikud. Et abistada inglasi, saatis Austraalia 1955. a. Malaiasse ühe jalaväepataljoni ja kahurväge, kuna lennuüksus oli seal olnud juba varem.
Laev, millega lahkusin Sydneyst, oli inglise sõjaväe transpordilaev „Uus Austraalia“. Palju inimesi oli tulnud sadamasse meid ära saatma, kahjuks ainult mõni eestlane. Meid eestlasi oli ju ainult kaks. Arvatavasti ei olnud paljud teadlikudki minu lahkumisest. Laeval oli hea elamine ja toit korralik. Igal õhtul saime kaks pudelit õlut ja vaatasime filme. Päeval pidasid ohvitserid meile ettekandeid elust Malaias, eriti rõhutades taudide ja suguhaiguste ohtu.
Ühel õhtul, kui olin oma kaks pudelit õlut juba konsumeerinud ning teisele korrale oma koikusse roninud - lamasin suletud silmil mediteerides. Äkki käis raksatus ja lendasin kaares põrandale. Aknast välja vaadates nägin äkki merd leekides. Ajasin oma naabri üles, kes mu juhatusel ka aknast välja piilus, kuid tema ei näinud seal midagi. Ronisime tagasi voodisse, ent siis tuli alarm. Kõik käsutati üles päästepaatide juurde. Jõudes sinna, teatati, et meie laev oli kokku põrganud ühe teise laevaga. Istusime paatides kuni hommikuni. Siis selgus, et kokkupõrge oli olnud tühja norra õlilaevaga. Vigastus polnud suur, vaid 20-30 jala pikkune lõhe. Ronisime tagasi pardale ning meile anti hommikueinet. Vett aga ei saanud, sest merevesi oli tunginud joogivee paakidesse. Sellest polnud aga suuremat lugu, kuna laeval oli küllalt õlut ja limonaadi, mis veelgi parem.
Ühel õhtupoolikul tundsime all ruumis imelikku lehka, oli päris jube hais. Saime siis teada, et olime Singapuri lähedal. Öösel keerlesid peas igasugused mõtted ja mured: kuidas harjun kliimaga, džunglieluga, kõigi nende madude, skorpionide, verekaanide ja tiigritega Malaias?
Hommikul lahkudes laevalt, laaditi meid inglise sõjaväe veoautodele. Istusime masina keskel, kuna selle katusel oli inglise sõdur kergekuulipildujaga. Sõites läbi Singapurist, ühinesid meiega soomusautod, laskevalmis kuulipildujatega. Läbisime Johore-Bahru osariigi, kus nägime riisipõldude vahel külasid, mis piiratud kahe-kolme kõrge traataiaga!
Peagi sõitsime sisse suurest traataia väravast, mõlemal pool betoonist punkrid sõduritega kuulipildujate taga. Olime jõudnud Kota Tingi inglise sõjaväe treeninglaagrisse.
Astusime maha autodelt ja jõime parajasti limonaadi, kui inglased hakkasid äkitselt jooksma. Vaatasin ringi ja märkasin mäe tagant üles kerkivat suurt musta pilve. Mõni minut hiljem algas vihmasadu, mis tegi meid läbimärjaks mõne sekundiga. Sadu kestis vaid 20 minutit, siis oli taas taevas sinine.
Barakis saime kolme peale toa, kus igal oma voodi, kapp ja veel üks suurem kapp riiete jaoks kolme peale. Meile jagati ka kohe varustust välja, mille hulka kuulus ka sääsevõrk.
Hommikul kell kuus äratas meid pasun. Tuli sisse üks hindu, kes pakkus teed, kohvi ja mailod (viimane on kohalik jook). Pidime selle eest maksma. Pärast kohvijoomist läksin pesuruumi poole, mis oli eemal. Minuga ühines 6-7 meest. Järsku käis plaksatus ja tolm lendas õhus meie ees. Hüüdsin meeste poole: „Hit the road!“, viskudes tee äärde maha. Oli kuulda kuulipilduja valangut. Siis tuli meie juurde üks inglise kapral ning seletas, et niisugust asja tuleb tihti ette, kuna iga uus CT pidavat ründama mõnda sõjaväeasutust, et teha oma „eksam“. Seni polevat aga veel keegi pihta saanud.
Pärast hommikusööki anti igale mehele relv, milleks oli FN poolautomaat püss kolme magasiniga ning 7,62 laskemoonaga. Samuti saime ka inglise džungli vormiriietuse, mis oli parem austraalia omast, eriti saapad.
Algas treening. Esimesel nädalal algas tegevus hommikul kell viis miilipikkuse jooksuga, spordiriietuses. Teisel nädalal pikkade pükstega ja džunglisaabastega, kolmandal nädalal täies vormis, neljandal lisaks püss ja viiendal nädalal täies varustuses. Sellega pidime olema aklimatiseeritud! Muidugi käis õppus ka relva tundmises ja muus. Imelikult sadas igal päeval kella kolme paiku vihma pool tundi, siis oli taas kuiv. Tegime läbi õppuse ka nn. „sneaker lines“, milleks olid kitsad jalgrajad, poole miili pikkused, kust hüppasid üles laskekujud, mida pidi tulistama kahe lasuga õlalt, puusalt laskmine oli keelatud. Õppus oli põhjalik ja pidime seda tegema rasketes oludes, vahel põlvini poris, teinekord rinnuni vees või mudas.
Kuuendal nädalal läksime juba tegelikule operatsioonile vaenlase vastu, kus esialgu küll lasime maha vaid CT koera, kuna punased ise pääsesid põgenema.
Operatsioon kestis kolm päeva ja mingil seletamatul põhjusel hakkas džungel mulle äkki meeldima.
Jõudnud tagasi, teatati mulle, et mind oli valitud pataljoni laskurmeeskonda. Võtsin siis ka osa laskevõistlustest, kus meie pataljoni esindav meeskond võitis teisi gruppe, välja arvatud gurkad (mägirahvas Tiibeti – India piirimaadelt. Nad on tuntud nii Inglise kui India armees kui vastupidavad sõdurid), kes näisid olevat peale muu ka head laskurid. Kaotasime neile ainult kahe punktiga, mis ei olnud sugugi paha!
Saime teada, et paari päeva pärast liigume, edasi Peraki osariiki, kus me asukohaks osutus väike linnake nimega Sungei Siput. See linn asub seitseteist miili Ipoho'st põhja pool, kust suundub Kinda Valley maantee Tai kuningriiki. Suurem enamik elanikkonnast on seal malaia-hiinlased. See on ka koht, kust algas 1948. aastal kommunistlik mäss.
Kui meie sinna jõudsime, oli punastel ainult üks kompanii võitlejaid, kuid kui palju kohalikke elanikke neile abi andsid, ei teadnud me arvata. Inglased toimisid siin karmilt: nad ajasid kõik hiinlased ja hindud kokku ning kolisid need uutesse küladesse, kus kehtestati öine liikluskeeld. Ükski ei tohtinud külast väljuda enne kella kuut hommikul ning kõik pidid olema tagasi külas pärast kella kuut õhtul. Külade sees olid Malaia välipolitsei üksused ja inglise sõjaväe osad asusid väljaspool külasid. See oli kõigiti efektiivne korraldus, mis hakkas peagi tagajärgi andma. Nälg hakkas punaseid piinama, külaelanikud ei saanud neid enam varustada toitainetega, ravimite või muuga. Soola puudus oli suureks probleemiks, sest selles kliimas riknes toit kiiresti ilma soolata.
Kui keegi lahkus hommikul pärast kella kuut külast, kas põllule või mujale, otsiti ta läbi. Nad võisid kaasa viia ainult keedetud toitu ühe päeva jaoks. Konservipurgile löödi auk sisse, et seda ei saaks tagavaraks paigutada ja säilitada pikemat aega.
1949. aastal olid punaste kompanii partisanid, enamikus džunglisõja veteranid, kes olid sõdinud jaapanlaste vastu. Nende moraal näis esialgu olevat üpris hea, kuid kokkupõrked inglise sõjaväe üksustega oli kahandanud nende kompanii vaid 30-40 meheliseks rühmaks, kelle hulgas oli ka mitmeid naisi.
Kui esimene austraalia kompanii saabus Sungei Siputisse., anti teada, et umbes rühmasuurune punaste partisanide üksus on ümbruskonnas. Kui suur on aga nende toetajate kaader, ei osanud keegi arvata.
Praktiline ja mõistlik oli inglastelt antud korraldus Malaias: nimelt ei lubatud ühtegi ajalehe ega TV-jaama reporterit võitluste piirkonda, vaid nad pidid leppima sellega, mida sõjavägi neile teatas. Siinne kord oli sootuks erinev sellest, mida USA sõjavägi lubas Vietnamis eksisteerida, kus reporterid võisid pääseda igale poole sõjaliselt salajastesse kohtadesse ning kirjutasid siis demoraliseerivaid artikleid. Ei, siin oli veel kord majas!
Üks esimesi suuremaid kokkupõrkeid austraallastel punastega oli 1957. aastal. Varem oli inglise pataljonil olnud väiksemaid tulevahetusi kommunistlike partisanidega, samuti ka austraalia üksusel, kuid neist ei olnud küll palju tulu, sest punased tundsid Sungei Siputi ümbrust kui oma püksitaskut ning kadusid esimesel hädaohu momendil džunglisse. Seda austraallaste esimest suuremat tulevahetust tunti hiljem „Pipeline ambushi“ nime all.
Malaia välipolitsei patrullis tavaliselt igal hommikul veetoru, mis, tõi jõest vett läbi džungli külla. Ühel hommikul vahetas austraalia rühm Malaia politseinikud välja. Juhtus aga, et punased olid otsustanud rünnata just seda Malaia. üksust ja olid koondanud selleks üle kuuekümne partisani.
Teerada torude, vahel oli kitsas ja džungel mõlemal pool. Meie rühm liikus hanereas, meeste vahemaa, olenedes maastikust, silmside kaugusel. Rühmal oli kaasas kolm „Bren“ kergekuulipildujat, „FN“ automaatpüssid ning „Oven“ püstolkuulipildujad. Ühes kohas oli tee eriti kitsas, raiutuna kaljuseina sisse. See teerada oli umbes 70-80 meetrit pikk. Kaljuserva all voolas kärestikuline džunglijõgi, nii umbes 5-6 meetrit teerajast allpool. Punased, kes varitsesid meid džunglis ja keda kohapeal kutsutakse CT (kommunistlikud terroristid), lasksid meie esimesed kaks jagu läbi minna, kuid avasid tule kolmandale jaole, kus ka rühmaülem oli. Rühmaülem, olles tule tõttu maha surutud, ei saanud palju midagi ette võtta, kuid neljas jagu, kellest punased ei teadnudki, haaras punaseid küljelt risttule alla. Punased lasid kabuhirmus jalga, jättes maha oma raskemad relvad. Nad olid olnud kärsitud ja alustasid oma rünnakut liiga vara.
Pärast seda vahejuhtumit läksid punased laiali ja opereerisid ainult jaosuuruste gruppidena.
Üks meie luureüksus leidis ühel õhtul punaste väikese toidulao NV kummipuuistanduse tühjas majas. Selles majas harilikult sõid töölised lõunat, kuna veoauto läks sinna igal õhtupoolikul, et korjata peale toorest kummi.
Luureüksus jättis punaste toidulao nii nagu leitud. Öösel aga hiilisid kolm meie meest sinna ja ootasid toidule järeletulijaid. Terve nädal möödus ja kedagi ei ilmunud. Õhtul kell pool seitse läksime sinna ja hommikul kell kuus lahkusime. Kaunis pikk aeg, eriti suitsumehele, sest tuld me ei tohtinud teha ega ka suitsetada. Ära minnes pidime kindlaks tegema, et me mingisuguseid jälgi maha ei jätnud. Päeva ajal proovisime oma püstolkuulipildujaid ning pesime endid ainult veega dussi all - seepi ei tohtinud kasutada! Ülejooksnud punased ütlesid, et meie seebilõhn reedab meid! Vahetasime ka endile vormiriided, mis olid pestud jõevees. Igal mehel oli valvel olles kaks pudelit vett ja püstolkuulipilduja nelja magasiniga. See oli ka kogu meie varustus, kui pidasime toidulaos vahti.
Istusin ühel õhtul kahe teise mehega toidulao põrandal vahis. Sel punaste laol oli kolm ust. Istusime selg selja vastu, iga mees näoga ühe ukse poole, püstolkuulipildujad laskevalmis peos. Oli kottpime. Kui panid oma sõrme nina ette, ei näinud midagi! Väljas hakkas sadama. Sääsed tegid liiga, kuid neid vihaga lüüa ei tohtinud, oleks teinud plaksu!
Korraga haugatas väljas koer. Tundsin, kuidas meestel käis värin läbi keha. Koer haugatas jälle, kuid seekord juba palju lähemal, millele teine koer sekundeeris . . . ja siis kolmas. Korraga kuulsin jalasamme minust paremal. Trepi astmed nagisesid. Kontrollisin, et mu kuulipildujal oleks päästik vaba. Kuulsin kui uks avanes, kaks inimest rääkisid, kolmas ühines nendega. Sain väikese nõksu oma naabri käest ja siis tõmbasime neile tule peale ja tühjendasime magasinid.
Laadisin relva uue magasiniga ning jooksin ukse suunas, kukkusin üle ühe laiba, veeretasin end ukse poole, teine surnukeha, edasi trepist alla, kolmas laip! Mu ülemus hõikas seest: „Leo, kus sa oled?“ Hüüdsin vastu: „Olen väljas. Leidsin kolm laipa!“
Teised ühinesid minuga väljas. Siis kostsid jooksusammud, saatsime mõned valangud jooksumüdina suunas. Kuulsime kedagi prantsatavat vette ja korisemist vees. Keegi meile vastu ei tulistanud.
Lamasime maja all ja ootasime vasturünnakut, mida aga ei järgnenud. Vihmasadu tihenes, korisemine vees oli vaikinud.
Kümme minutit enne kuut läksime tagasi küla poole, et teatada, mis oli juhtunud. Enne kella kuut aga väravaid tavaliselt ei avatud. Nüüd aga malailastest politsei ei avanud ka meile väravaid. Vist pidas meid kahtlasteks. Meie juht läks siis politsei peakorterisse, kus helistas meie ülemusele. Ka külas ootasid inimesed, et minna tööle, kuid pidid ootama väravate taga, kuni meie kompanii ülem saabus kohale, kaasas patrullkoerad, et minna ühe rühmaga sinna istanduse majja, kus olime äsja punastele valu andnud. Kell kaheksa lasti alles töölised välja. Malailastest politseinikud sulgesid kõik teed ja kammisid läbi ümbruse. Kuulsime, et meie teine kompanii oli samuti andnud punastele nahapeale, tekitades neile kaotusi.
Mõni nädal hiljem saadeti mind jalajälgede lugemise kursustele, milliste lõpetamisel ülendati mind vanemkapraliks. Nüüd sain enda käsutusse kolm „sarawaki rangerit“ (Sarawak – Inglise protektoraat põhja Borneol. Seal moodustavad elanikkonna enamuse pärismaalased – dajakid ja malailased) ning neli austraallast, moodustades neist nn. „jalajälgede jao“.
1958. aastal alustasime agressiivse patrullteenistusega. Meie kompanii 1. rühm, kuhu kuulusin, lahkus veomasinatel enne päikesetõusu džungliteid mööda Sungei Siputist. Metsa vahel hüppasime liikuvatelt masinatelt maha ja kadusime džunglisse. Mõni päev hiljem tegi teine rühm sedasama, jälgides esimese rühma poolt tallatud jalajälgi.
Et punaseid petta, alustasid veomasinad soomusmasinate kaitse all tihedat igahommikust liiklust Sungei Siputi ja Lasha vahel. Peagi harjusid kohalikud inimesed sellega, pidades seda mingiks vajalikuks järelveoks. Punased leidsid peagi esimese rühma jäljed ning arvestades, et rühm on lahkunud, tegid julgesti oma laagrid sinnasamasse, kust rühm oli juba läbi läinud. Teine rühm aga tuli järele, leidis punaste partisanide pesa ja hävitas selle täielikult.
Džunglis tegutsedes pidime seljas kandma umbes 65-70-naelalist kandamit, mis sisaldas kümne päeva toiduratsiooni ja suitsud, paar veepudelit, laskemoona, pool telktekki, üks kuulipilduja magasin, tagavara raadiopatarei, lisapüksid ja -särk (milles magasime), tenniskingad, kummist maalina, labidas, džunglinuga ja muud varustust. Üheksandal päeval heideti meile lennukilt järgmise kümne päeva toiduratsioonid langevarjudega alla.
Džunglis liikumine oli väga aeglane, kõnelemine toimus sõrmedega, et mitte end häälega reeta. Elu džunglis pole sugugi niisugune, nagu me seda näeme ameerika filmides. Ehkki meil oli kaasas džunglinuga, ei võinud me seda kasutada, sest sellegagi raiumine võis kosta vaenlase kõrvu ning ära anda meie asukoha.
Džunglis on juba kell kolm pärast lõunat poolpime. Tuleb sõrmedel käsk rühmaülemalt: teha pööre vasakule, astuda niimitu sammu edasi ja jääda siis seisma. Moodustame sööri, mille keskel asub rühma „peakorter“ ühes raadiojaamaga. Iga jagu paneb välja kuuldeposti, seatakse üles madalad telgid magamisasemetega. Telgid aga ühendatakse nööriga nii, et jaoülemate juurest suundub nöör rühmaülema juurde. Kõik see oli mõeldud sidepidamiseks džungli kottpimedas öös. Vahiposte vahetati iga tunni järele. Kõik võtsid osa vahiteenistusest, vaatamata kraadile. Ainuke mees, kes oli sellest vaba, oli raadio-operaator.
Algul magasime maapinnal, kuid kui olime džunglieluga juba rohkem harjunud, tegi iga mees iseendale bambusraami, maast paar jalga kõrgemal. Nõnda oli märksa kuivem magada.
Hommikul kell 7:30 läks kaks jagu luurele, üks jäi laagri kaitseks. Rühm jäi kohale tavaliselt üheksaks päevaks, siis oli selle rajooni džungel läbi kammitud ja lennuk tuli, viskas meile alla riided ja saapad ning kümne päeva toidumoona. Vanad riided ja saapad lõikasime katki ja matsime maha.
Algul oli mul džunglis olles kõhe tunne. Pelgasin kohtumisi suurte madude, tiigrite ja igasuguste teiste loomadega. Kuid pärast paari kuud hakkas džungel mulle meeldima. Vastikuks tegid elu aga verekaanid, eriti monsuun-vihma ajal näis neid otse sadavat kaela. Kandsin algul loomulikult sokke, kuid sokid olid peagi verd täis. Nimelt ronisid väikesed kaanid läbi saabaste nööriaukude soki sisse, imesid siis end verd täis ega saanud tagasi välja. Kõndimisel hõõrusin nad muidugi puruks ja sokid imbusid verd täis. Teiseks piinajaks olid puutäid, milliseid noppisime igal õhtul riietest.
Kaanid osutusid aga kasulikeks kalapüüdmisel. Džungli jõed olid täis igasuguseid kalu ja kaani oli vaga lihtne konksu otsa panna ja söödaks kasutada. Hiljem, kui töötasin Sarawaki „rangerite“ üksuses, saime ka värsket liha. Millegipärast jäi mulle aga mulje, et sõime suuri sisalikke. Kuna aga liha maitses väga hästi, ei tihanud ma küsida selle päritolu. Kui see kõlbas teistele, pidi ta kõlbama ka minule!
Sügav, vana džungel, kus me opereerisime, oli looduskaunis ürgmets, siin-seal lõhestatud kärestikulistest jõgedest või ojadest, millede vesi oli puhas ja karastav. Kahju, et tegutsesime tiheda lehestiku varjus ja poolpimedas, saamata võimalust looduse ilu nautimiseks.
Kokkupõrked punastega olid äkilised ja lühikesed, sest neil oli laskemoonast suur nappus. Nad tarvitasid Teisest maailmasõjast mahajäetud relvi ja laskemoona. Malaia punaste partisanide esimene juht langes kohe konflikti alguses, kokkupõrkel inglastega ning nende juhiks hakkas seejärel noor hiinlasest Malaia kommunistide partei peasekretär - Chin Peng. Kommunistid hellitasid lootust, et võidavad selle sõja kümne aastaga, kuid sõda kestis kaksteist ja nad kaotasid. Otsustavaks teguriks oli inglise sõjaväes kehtiv kindel kord, samuti ka välisabi äralõikamine punastele. Öisest liikluskeelust peeti ka rangelt kinni ning kes tabati liikumas määruste vastaselt, võeti kinni või lasti maha kohapeal. Selline kõva kord kestis kaksteist aastat. Kaotused olid mõlemal poolel kaunis suured: punased kaotasid 6398 surnutena ja 2760 haavatutena, inglise ja teiste maade sõjaväeüksuste kaotused registreeriti 1851 surnutena ja 2526 haavatutena, eraisikuid - mehi, naisi ja lapsi – oli tapetud 2 461 ja haavatud 1 383. Meil, austraallastel oli kaotusi vähe.
Peraki osariigis, kus meie opereerisime, oli kommunistide juhiks Lam Poh, kes langes austraallaste kätte vangi 1959. aastal, kuid pääses põgenema. Teda jälitati koertega, kuid monsuunivihma tõttu kadusid ta jäljed. Hiljem aga reetis tema asukoha üks naisterahvas. Tal oli vangistamisel kuul läbinud kaela, mis aga ei olnud surmav. Talle anti pärast armu ning kui mina teda viimati nägin, elas ta oma naisega Sungi Siputis.
Kui meie kompanii 1959. aastal tegutses Kedah osariigis, oli seal kommunistide juhiks Siu-Nah. Neil oli seal ainult üks rühm. Meie patrullid tegid nende elu seal nii kibedaks, et üks Siu-Nah'i ihukaitselane läks inglaste juurde ja reetis Siu-Nah'i peidukoha. Ta saadi kätte pärast tulevahetust ja lasti maha.
1959. aasta keskel patrullis meie üksus Pahang osariigis, kus kommunistide juhiks oli Foo Thin. Meie igapäevane patrullimine väsitas punased sedavõrd ära, et isegi Foo Thin andis end ise kätte. Seejärel viidi meie üksus tagasi Sungi Siputi, kus otsisime ülejäänud Lam Pohi mehi.
Hiljem viidi minu jagu Singapuri, kus olime vahiteenistuses. Siin juhtus huvitav seik. Ühel päeval, kui olin teenistusest vaba, seisin inglise sõjaväelaste klubi ees ja ootasin taksot. Minust möödus neli meest, kes rääkisid omavahel vene keelt. Ütlesin neile valjult eesti keeles: „Kuradi venelased, pidage oma lõuad kinni!“ Üks nendest pöördus ümber, tuli minu juurde ja ütles puhtas eesti keeles: „Sa, kurat, oled eestlane!“ Ta kutsus mind endale külla laevale, mis seisis Singapuri sadamas. Ma ei läinud, sest mine sa tea kas sealt nõukogudelaste laevast enam tulema oleks saanud.
1957-ndal ja järgneval aastal olin ma džunglieluga päris rahul, sest olin rütmiga juba harjunud. Tihtipeale viidi meid džunglisse helikopteriga. Niipea kui maandusime, kadusime kohe džunglisse, kuhu toit ja muu varustus kohale toodi õhutranspordiga. Kokkupõrkeid punastega oli üldiselt vähe. Leidsime küll vaenlase laagreid, vahel isegi nii äkitselt, et söed olid veel päris kuumad. Vististi kartsid CT-d (s.t. kommunistlikud terroristid) meiega tulevahetusse astuda.
Mis meid aga kõige enam rivist välja viis, olid troopilised haigused. Kui meil algul oli rühmas üle kolmekümne löögivõimelise mehe, siis hiljem oli hea, kui sai rühmast 18 meest operatsioonile välja saata. Kõige enam piinas mehi mingi neeru ja maksa haigus - leptospirosis.
Tulin ühel õhtul luurelt tagasi: läbimärg, jalatalla nahk ja kollakasvalged sõrmed kortsus. Põletasin ihu pealt verekaane suitsuotsaga, kui korraga keha hakkas värisema nii, et ei saanud isegi suitsu suhu panna. Katsusin oma kaelanäärmeid - need olid kui kaks suurt muna. Rühma velsker kraadis ja leidis, et mul oli kõrge palavik: +104 F. Kogu öö higistasin ja vähkresin valudes, hommikuks tõusis palavik koguni 105-le kraadile. Rühmaülem kutsus raadio kaudu helikopterit, et mind haiglasse viia, seda aga ei saanud. Vaevlesin neli päeva džunglis enne kui tuli käsk mind viia tee peale, edasitoimetamiseks haiglasse. Üks jagu tuli mind viima. Minnes pikkamööda läbi džungli kuulsime äkki tulevahetust eespool. Kamandasin jao ahelikku, joostes ka ise kaasa. See aga võttis mul hinge seest välja võtta. Kukkusin ja leidsin end ristselili jooksvas ojavees, püstolkuulipilduja rinnal. Ülestõusmiseks aga puudus mul jõud. Vististi ei olnud ma seal kaua, enne kui mehed mu leidsid. Peagi olin veomasinal ja mind viidi inglise sõjaväelaagri haiglasse. Laagri nimi oli GRIK, kus džunglist tulnud inglise sõdurid puhkasid paar päeva enne uutele operatsioonidele asumist.
Grikist saadeti mind Taipingi, inglise sõjaväehaiglasse, kus võeti vereproove ja tehti süste, kuid kui üheksa päeva hiljem oli mu palavik ikka veel kõrge ja nägin välja kui luu ja nahk, tõid inglased Singapurist spetsialisti, kes uuris mind ja andis siis kaks tabletti. Järgmisel päeval oli palavik kadunud. Selgus, et olin olnud „scrub tüüfuses“, haiguses mis oli olnud selles maailmaosas Teise maailmasõja päevil suurimaks tõveks.
Pärast kolmenädalast Taipingi haiglas viibimist saadeti mind Cameron Highlandi mägedes asuvasse puhkekodusse, kus olin veel paar nädalat, siis taas tagasi Sungei Siputisse.
Kui 1958. aastal Malaia sai iseseisvaks Malaisia riigiks, kadus kommunistlikel terroristidel moraalne põhjus võitlemiseks, sest nende endi propaganda alusel võitlesid nad ju Malaia vabaduse eest. 1958. a. lõpul ja 1959. a. algul panidki suurem osa CT-sid oma relvad maha ja tulid džunglist välja. Enamikule neist anti nende patud andeks ning nad läksid oma küladesse tagasi ja elasid jälle normaalset elu.
Chin Peng, kommunistide juht, läks aga oma staabiga Tai piiriäärsesse metsikusse džunglisse ning hiljem, kui neid sealgi rahule ei jäetud, põgenesid nad üle piiri Taisse (Siiamisse). Sinna aga polnud ei meil ega inglastel luba järele minna.
Sellal kui olin Singapuris vahiteenistuses, leidis üks meie üksustest Sungei Siputi ligidal värsked CT-de jäljed ning neid hakati jälitama. Videviku tulekul peatuti ja jäädi laagrisse. Öösel uhtus aga vihm kõik jäljed ja hommikul ei olnud muud nõu kui tagasi pöörduda. Juhuslikult satuti aga kokku CT-meestega, kes kõik tulevahetuses langesid. Millest selline juhuslik kokkusattumine? Punaterroristidel oli oma taktika. Nad ei käinud kunagi otse, vaid tegid kõverikke tagaajajate petmiseks. Seda taktikat kasutades ka sel korral, olid nad sattunud niimoodi meie meeste seljataha, kes hommikul tagasi pöördudes neid otse eest leidsid ja nad seal ka hävitasid. Selles kokkupõrkes meie meestel kaotusi ei olnud.
Sõda Malaias kandis peamiselt patrullteenistuse iseloomu. Vaenlast jälitati peamiselt jalajälgede kaudu ning hävitati tabamisel. Tihti tuli aga varitseda ja lamada päevi ja öid, enne kui vaenlase tabasime. Juhtus aga siiski kordi, kus operatsioon ei andnud tagajärgi.
Mida ma õppisin Malaias, oli hiinlase kannatus ning mis mind tihtipeale aitas, oli eestlase jonn. Võitlustaktika ja kogemused, mida olin ammutanud Malaias, päästis mu elu hiljem Vietnamis. Olin tähele pannud, et viibides pikemat aega samas paigas džunglis, harjuvad linnud-loomad sinu juuresoleku ja rutiiniga ning elu läheb vanaviisi edasi. Kui siis aga korraga kõik häälitsemised ümbruskonnas vaikivad, võib kindel olla, et keegi võõras on tulnud lähedusse ning peab olema otsekohe lahinguvalmis. See tähelepanek ja kogemus ei aidanud kahjuks üksnes meid, vaid samuti ka CT-sid.
Olen kirjeldanud seni džunglielu ja vähemal määral puhke või treeninguperioodidest, millised veetsime peamiselt linnades. Kuid needki olid huvipakkuvad, vahel koguni ohtlikud.
Kui džunglipatrullist tagasi jõudsime, peatusime Siputi laagris. Laagrisse jõudnud, viskasime oma haisevad riided ja saapad nurka. Seejärel puhastasime relvad ning paigutasime need relvuri hoolde. Järgnes põhjalik kümblus. Kuum vesi ja seep tundusid jumalikena, eriti kehaosadel, mis olid täis verekaanide imemise märke. Pannes jalga puhtad püksid, oli minek arstlikule ülevaatusele. Arst tegi kindlaks, et meil polnud džunglist paiseid ega puutäisid, ka mitte mädanevaid varbanahku või muud.
Pärast arstikontrolli tõmbasime endile puhtad erariided selga ja siis kohe kantiini, õlut jooma! Õhtusöögile järgnes veel õlletund ning siis kutsus voodi.
Järgmisel päeval läksime tavaliselt kas Ipoh linna või Penengi saarele. Minnes Ipoh linna, oli meil ikka esimeseks peatuseks retk „Mrs. Railway“ juurde. Kutsusime seda pisikest kõrtsi nii, kuna see asus raudtee ääres ja kõrtsipidaja ise oli kaunis paks vanem hiina naine. Railways jõime paar potti õlut ning kõndisime siis edasi „Mrs. Halfway House“ juurde. Ka see väike kõrts kuulus ühele vanemale hiina naisele. Siin võtsime kehakinnituseks head hiina toitu. Edasi läks teekond „Mr. Granaadi“ joogikohta. See joogikoht sai oma nimetuse aasta varem, kui üks punapartisan jalgrattal sõites viskas sinna sisse käsigranaadi. Kõrts oli täis austraalia sõdureid, kuid õnnekombel ei saanud keegi vigastada. Seina, puurinud kildude jäljed olid aga veelgi parandamata. Pärast paari õlut läksime Sunei Siputi turule, kus kauplesime endile taksoauto. Ägeda kauplemise tulemusena, lubas taksojuht sõidutada meid viit meest Ipoh linna. See 17-miiline ots maksis seitse kohalikku dollarit. Ipoh'is oli meie alaliseks peatuskohaks „Printsessi“ hotell oma puhaste tubade ja hea toiduga. Kino oli samas ümber nurga ja inglaste kantiin võrdlemisi lähedal.
Penangi saarele puhkusele minnes, sõitsime veomasinatega, laskevalmis relvad käes ja kuulipilduja auto katusel. Butherworth'is andsime relvad inglaste kätte hoiule ja sõitsime laevaga edasi saarele. Penengi saarel asus suur inglaste sõjaväelaager ning muidugi ka paar sõdurite klubi. Saarel elasid ka australlastest sõjameeste perekonnad. Peatusin siin sageli ühe austraallasest sõbra juures, kes oli samuti kui mina, kirglik kalamees. Ta langes Vietnamis 1964. a.
Pärast puhkust oleme tagasi Sungi-Siputis. Taas toimub relvade puhastamine ja siis sammume laskeväljakule. Laseme ära kõik vana laskemoona ning laeme magasinid uue laskemoonaga. Nii polnud meil ka kunagi tõrkeid, nagu seda tihti juhtus CT-del.
Malaia operatsioonide lõpupoole, kui tegutsesime Tai (Siiami) piiri läheduses, läksime iga paari nädala järel inglise sõjaväelaagrisse Krottis (Peraki osariigis), kus puhastasime endid ning teostus arstlik läbivaatus ning relvade puhastus. Jõime jällegi head õlut ja magasime puhaste linade vahel. Üks hindust vanamees puhastas meile relvad, saapad ja riided ning tegi kõik muu poiste rõõmustamiseks, välja arvatud naisterahvaste kohale toomine.
Viimasel puhkepäeval kutsus rühmavanem mind enda juurde ja informeeris, et inglise salaluure andmeil tulevat üks CT-de salk Krohi lähedale külla toitu muretsema. Meie grupp sai ülesandeks punased kahjutuks teha. Läksime oma grupiga järgmisel hommikul välja, uurides lähedal asuvas külas elanike käike kogu päeva. Kuuvalgel ööl leidsime koha, mis paistis sobivat CT-de haaramiseks. Minu jao vaatluspunkt, kuhu liikusime järgmisel ööl, oli ühe väikese kingu otsas. Moodustasime väikese ringi, selle keskele paigutasime vahimehe seisma. Selline formatsioon võimaldas aktsiooni korral ringkaitse. Kuna sel ööl midagi ei juhtunud, liikusime tagasi Krohi laagrisse, kus koostasime aktsiooniplaani järgmiseks ööks. Kavatsesime ka vähemalt ühe punase vangi võtta. Seda arvestades oli minu eriülesandeks hüpata künka otsast viimasele küllaminevale punasele selga ja hoida teda maas kuni tulevahetuse lõpuni, et teda siis kinni siduda. Valvasime viis ööd, kuid ei juhtunud midagi. Kuuendal ööl aga kõndisid meie haardesse küla metsatöölised. Oli hea seegi, et keegi meist ei avanud tuld. Metsatöölised istusid jalgu puhkama otse meie ringi keskele, meie lähedalolu aimamata. Nad tegid suitsu ja ajasid lobajuttu. Kuid siis läks üks töölistest oma loomulikku asja õiendama, minekul aga komistas meie rühmavanemale. Töölise ehmatuskisa oli vist kuulda saja kilomeetri kaugusele.
Malailased panid nüüd suure kisaga küla värava poole. Seega oli meie aktsiooniplaan ebaõnnestunud ning läksime kui vaimud Krohi tagasi.
Sõitsime tagasi Sungi-Siputisse ja kuna kommunistide tegevus Malaias oli tol korral vaibunud, oli ka minu sõjateekond seekord Malaias lõppenud. Järgnevast, Vietnami aktsioonist, kirjutan kunagi edaspidi.

Leo Jaago
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Leo Jaago Austraalia mundris 1962.a. Malaias.

Pilt
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

VÕITLUSED VIETNAMIS

Kolme sõja veteran Leo Jaago alustab siin oma sõjamälestustega Vietnami sõjakäigust.
Esimesed Austraalia sõdurid läksid Vietnami juba 1962. aastal. Need tegelikult ei läinud sõdima, vaid olid vaatlejad, kelledel algul keelati isegi relvade kandmine. Mõni kuu hiljem moodustati siiski üks uus üksus, kellele anti nimeks Australian Training Team Viet Nam (ATTV). See nn. Austraalia treeningüksus Vietnamis saigi üheks kuulsamaks väeosaks, kust umbkaudu tuhat austraalia sõdurit läbi käis, kõik olid väljavalitud mehed. Mina ja üks teine eestlane võitlesime selle üksuse ridades. Isiklikult olin nõuandjana Vietnami kompaniide ülematele ning Peeter tegutses tõlgina. Kui palju eestlasi üldse Vietnami sõjast läbi käis, pole mul teada. Minu teenistusaeg sel õnnetul maal kestis kaks aastat. Kuna olin juba üle vanusepiiri jõudnud Vietnami värbamiseks, läksin sinna vabatahtlikuna.
Vietnami konflikt oli väga toores ja laastav sõda, mida aga eriti halvas valguses kirjeldasid lääneriikide ajalehed ja televisioonisaated. Tõenäoliselt olid punaste agendid pugenud sügavale lääne meediasse ja suutsid mõjutada ajakirjandust. Mäletan, kui 1968. aastal olid punastel kõige suuremad kaotused, kirjutasid lääneriikide ajalehed, nagu oleksid Vietkongi partisanid võitnud. Tegelikult tuli 1968. a. punaste rünnak täiesti ootamatult, kuna pidi olema vaherahu uus-aasta puhul. Vietkongi partisanid tungisid sisse igasse suuremasse linna., lootusega, et Vietnami sõjavägi ja elanikkond hakkavad ka mässama. Seda aga ei juhtunud, inimesed säilitasid rahu ja Lõuna Vietnami sõjavägi koos Ameerika, Austraalia, Uus-Meremaa ja Lõuna Korea üksustega lõid punased veriste kaotustega linnadest välja. Danangis kestsid verised võitlused kaua, ent sealgi kandsid punased raskeid kaotusi. Mis aga vietkongi juhtkonda kõige enam masendas, oli asjaolu, et kohalikud vietkongi tegelased olid seeläbi reast välja langenud.
On üldiselt teada, et pärast uusaasta aktsiooni oli vietkong põlvili ja abi palumas oma toetajatelt. Ning siis algas vastuaktsioonina kogu vaba maailma meedias kommunistide propagandarünnak. Praegune ameerika kõhutantsija Jane Fonda käis isegi Põhja-Vietnamis ameerikavastast propagandat tegemas. Oli imelik, et USA hakkas punastega rahu sepitsema, näidates, nagu olnuks Ameerika kaotaja pool. Sääsk tappis elevandi.
Alustasin oma Vietnami seiklust lahkumisega Sydneyst reisilennukil, relv kuski pakiruumis. Juhtus ka, et pühitsesin selle lennu kestel oma neljakümnendat sünnipäeva. Mind oli määratud täiendusena Nui Dat Vietnami kompanii vanemaks.
Maandusime Manilas, kus peatusime paar ööd ühes hotellis. Edasi lendasime prantsuse lennuliini masinaga Saigoni. Seal olid kaks ameerika jahilennukit meid vastu võtmas. Juhtus olema tihe vihmasadu, mis paari minuti jooksul leotas mind läbi. Sain kätte oma paki ja püssi ning märkasin üht austraalia sõjaväepolitsei autot, mille juht viipas mind enda juurde. Auto juurde minnes nägin seina ääres pikka rida suuri kaste. Nagu välipolitseinik mulle seletas, olid neis kastides sõjalistel operatsioonidel langenute põrmud.
Välipolitseinikuks oli üks hollandlane ja peagi selgus, et tundsime teineteist, olime kord koos olnud Brisbanis.
See vana tuttav viis mind siis ühte ameerika läbikäigulaagrisse „Camp ALPHA“sse. Sõitsime mööda lennuväljast, mis oli täis lennukeid, kilomeetrite pikkused read! Ma polnud kunagi näinud nii palju lennukeid ühes ja samas lennubaasis.
Camp ALPHA-s ronisin masinast välja ning üks ameerika sõjaväepolitseinik juhatas mind mulle ettenähtud barakki. Ta eriti hoiatas mind varaste eest, lisades, et ameeriklased olevat eriti maiad austraalia sõjaväemütside järele.
Ärkasin öösel kahuritule müra peale. Plahvatused tundusid olevat kaunis ligidal. Oli kuulda ka kuulipildujate tärinat. Peast sähvatas mõte läbi: kas mindki viiakse tagasi Austraaliasse puukastis? Tulistamine kestis hommikuni. Austraalia välipolitseinik, kes mind lennuväljale viis seletas, et öösel kuuldu olnud vaid ameeriklastele omane häirimistuli ja seda pidavat nad pea igal ööl harrastama.
Ameerika „Caribou“ tüüpi lennuk viis mind Nui Dati lennuväljale, kus mind maha pandi ning ise kohe uuesti õhku tõusis. Jäin üksinda keset lennuvälja. Püss oli küll kaasas, kuid ei ühtki padrunit! Ees ja kõrval laius tihe mets, ühel pool kummipuud, teisel pool puhas džungel. Istusin maha ja jäin ootama. Poole tunni pärast ilmus lagedale austraalia maastikumasin kahe MP-ga (välipolitseinikuga). Mehed tulid autost välja ja uurisid ümbrust otse minu lähedal. Köhatasin, alles seepeale pöörasid MP-d mulle tähelepanu ja vaatasid mind kui imelooma džungli tee ääres. Ma tundsin ära ühe meestest, kellega olin olnud koos allohvitseride koolis. Need sõbrad viisid mind siis mu üksuse juurde, ühte kummipuu istandusse, mis oli täis telke, iga telk piiratud 1,5 m kõrguse, liivakottidest valliga. Lisaks olid üksused piiratud okastraataiaga.
Minu ülemuseks osutus endine Malaia operatsioonide aegne ohvitser, kes oli ka üks esimestest, kes tuli Vietnami. Tegelikult tuli esimene jalaväepataljon Vietnami alles 1965. aastal. Pataljon ühines ameerika üksusega Bien Hoa lennuvälja kaitseks. Esimesed austraalia väeosad ühinesid ameerika nn. „Air Borne“ - üksustega, tehes läbi ka esimesed suuremad lahingud „Iron Triangle“ maa-alal. Nn. „Raudne kolmnurk“ oli täis vietkongi (edaspidi VC) partisanide poolt kaevatud maa-aluseid tunneleid. Ühes lahingus avastasid austraallased suurema tunnelisüsteemi, milline on nagu maa-alune linn, kus leidusid magamis- ja õppusteruumid, laskemoonalaod, köögid ja isegi haiglad operatsioonitubadega, kus isegi elektrivalgustus sees. See „linn“ hävitati, kuid kuu aega hiljem leidsid ameeriklased jälle uusi ja uusi maaaluseid linnu. Üks oli isegi otse ameeriklaste sõjaväebaasi all - Cu Chis!
Aastal 1966 otsustas Austraalia valitsus, et nende üksused võtavad üle operatsioonid ühes Vietnami osariigis, milleks kohale toodi veel üks pataljon.
Austraallaste tegevuspiirkonnaks sai Phuoc Tuy osariik. Nui Dati lähedal saadeti välja luureüksus, et kindlaks teha, kus asuvad VC-baasid. Mõni nädal hiljem, kui austraalia üksused ründasid VC baasi samas piirkonnas, oli see VC-dele suureks üllatuseks. Lahing kestis paar päeva, siis said VC-d abijõude ning üritasid koguni austraallased välja lüüa, mis aga ei õnnestunud. Austraallased olid end maasse kaevanud ning nende värskemad üksused ründasid VC-sid pidevalt. Meie reserv- ja toetusüksused olid koondatud Vung-Tau linna ligidale. Olime kanda kinnitanud VC-de poolt kontrollitud territooriumil. Siinsetes lahingutes said surma ka kaks minu sõjakaaslast Malaiast, üks raskekuulipilduja valangust, teine miinipilduja miinikillust.
Nui Dat oli väike mägi, kaetud tiheda džungliga, mõlemal pool mäge külad. Põhja pool asus Long Dienis Vietnami sõjaväe väljaõppelaager ja samas rajoonis asus ka selle osariigi pealinn Barias. Bariast lääne pool oli kunagine prantslaste suvituslinn Vung Tau.
Austraalia sõjaväebaasi läheduses asus Long Phoc küla, milline osutus vc-de (vietkongide = punapartisanide) kindluseks. Iga maja siin oli kindlustatud ja tunnelitega omavahel ühendatud. Tegelikult oli see küla aga üks jõukamaid ümbruskonnas, mida tõendasid ilusad majad ja tänavad.
Kord tuli sinna üks ameeriklaste kompanii. Lapsed tervitasid neid, lehvitasid rätikuid ja hõiskasid. Äkki olid aga tänavad tühjad ja ameeriklastele avati punaste poolt risttuli. Ameeriklaste kaotused olid suured, sest nad olid unustanud, et olid ikkagi sõjas.
Siis aga piirasid austraallased küla sisse. Eraisikud - naised ja lapsed kutsuti välja ning viidi kaitse all teise külla. Seejärel tungisid austraallased külale kallale. Maja maja järele hävitati, tunnelid õhiti, kogu punaste küla tehti maatasa. Järele jäi vaid pagoda - pühakoda. Hiljem selgus, et kogu küla oli olnud vc-de toetajad ja varustajad. Seega oli tehtud suur viga, kui selle elanikud viidi üle Hoa-Long külla. Otsus, mida hiljem küll kahetseti. 1966. a. võeti Austraalia „Task Force“ miinipilduja tule alla, mis õnneks ei tekitanud suurt kahju. Keegi ei saanud pihta. Järgmisel hommikul saadeti välja kompanii suurune patrull, selgitama kust tuli see miinipilduja tuli.
Long Tani kummipuuistanduse lähedal oli esimene kokkupõrge punastega. Esimese vaenlasest langenuna leiti Põhja-Vietnami vormi kandev sõdur. Kahjuks ei pööratud sellele küllalt tähelepanu, selgitamaks et siin oli tegemist juba vaenlase suurema üksusega.
Austraalia üksusel tekkis mitmeid probleeme, enne kui taibati olukorra tõsidust. Järjest sagedamaks muutuvais lahinguis tekkis meil laskemoonast puudus, vihma hakkas tulema kui oavarrest. Telliti kahuritule toetus. Peakorterist saadeti välja ka helikopter laskemoonaga, mida juhiti õigesse kohta raadio teel. Punased ründasid aga ahelik aheliku järel - ent kõik löödi tagasi kahuritule toetusel. Vahepeal laaditi Nui Datis soomusmasinatele luurelt tagasi tulnud kompanii, kes saadeti austraallastele appi. Kui vc-d asusid oma arust lõplikule suurele rünnakule, et austraallasi hävitada, jõudis vihmasajus kohale ka toetusüksus. Plahvatuste- ja vihmasajus vc-d ei märganud ka mootorite mürinat ja nii olidki soomusmasinad ja neile laaditud mehed vc-del seljas enne, kui nad seda märkasid. Masinad sõitsid paljudest punastest lihtsalt üle ning mehed oma käsirelvadega vaid niitsid neid maha parvede viisi. Ellujäänud punased pagesid segaduses, mis oli ebatavaline. Lugesime üle kolmesaja punaste laiba. Saadi ka paar vangi ja hulk mahajäetud käsirelvi. Austraallaste kaotused olid 17 langenut ja mõned haavatud.
Kirjeldatud lahing leidis aset enne minu saabumist Nui Dati. Siis kui sinna jõudsin, tuli mul õppida põhjalikult vahiteenistuse korda. See oli täielikult erinev ameeriklaste omast. Ka ei pidanud austraallased vietnamlastest tööjõudu - kõik töö tuli austraallastel teha endil. Ameeriklased kasutasid aga kõikjal kohalikku tööjõudu, kes aga sageli osutusid vc-de spioonideks. Seepärast oli ka ameeriklaste baas tihtipeale punaste asjaliku tule all ning nende laskemoonalaod lasti tihti õhku.
Kord saatis mind kompül Binh-Ba külla. Teel sinna helikopteriga, olid masina mõlema ukse juures kuulipildujad. Alla vaadates nägin põlenud veoautosid tee ääres, mis parajasti lükati kõrvale.
Binh-Ba külas kohtasin oma vanu sõpru Malaia päevilt - Franki ja Dicki. Frank oli paar päeva tagasi kaotanud hulgaliselt oma kompanii mehi - mitmed vc-de miinide läbi. Miiniks kasutati tihti 44-gallonilist vaati, täis vanaraua tükke ja lõhkeainet.
Naastes Nui Dati, küsisin kompülilt, kas ma ei võiks minna mõne patrulliga välja? Ta vastas – sa ära mängi oma eluga, alles pärast 12 kuulist treeningut saad seda teha!
Päev hiljem saime Austraaliast endile täiendust ning mind määrati kompanii vanemaks. Meil oli puudus nii ohvitseridest kui allohvitseridest. Mul tuli valida meeste seast sobivad kandidaadid ning hoolitseda nende täieliku väljaõppe eest. Samuti pidid mehed kohanema kliimaga.
Ühel ööl pommitasid ameeriklaste raskepommitajad Nui Dinh mägesid, kus punastel olid sisseehitatud tunnelid ja peiduurkad. Me polnud sellest teadlikud ja arvasime, et oleme punaste tule all. Tekkis paanika, kuni kompülil õnnestus olukorda selgitada. Asi paranes üldiselt, kui saabus grupp noori ohvitsere ja samuti allohvitsere.
Piirkonnas, kus asusime, oli veevõtmiseks vaid üks kaev ning jõgi, mis aga asus kaugel. Samadest allikatest hankisid endale vett ka vc-d. Ühel päeval sain korralduse kompülilt punastele lõks sisse seada. Nii peitsime endid kaevu lähedusse positsioonidele ja asetasime endi ümber „Claymore“-miinid (miinid, mis õhku tõustes lõhkevad). Jäime põnevusega ootama.
Öö hämaruses näen äkki kuut inimest kaevule lähenevat. Kahjuks tuleb ühel mu luuresalga mehel köhahoog peale! Punased seisatavad ja pistavad siis jooksma. Vallandan neli „Claymor“-miini ning avan püssitule. Taban küll üht, kuid seegi pääseb minema.
Ootasime punaste suuremat kallaletungi, milleks olime lahinguvalmis kuni hommikuni, kuid midagi ei juhtunud. Oletasin, et olime ühel küla surnuaial, sest siin-seal oli näha nimetahvleid ning arvestades punaste üldisi tavasid, võis surnuaia all olla tunneleid. Teatasin oma oletusest peakorterile ja küsisin insenere, kes uuriksid välja, kas seal on tunneleid. Pool tundi hiljem teatati aga, et provintsi peamees ei luba sellel surnuaial mingeid tunneleid otsida, kuna see olevat väga püha paik! Mulle näis, et punastele polnud see mingisugune püha koht, kuid käsk oli käsk, millele pidi alluma.
Edasi liikudes sattusime vc-de tule alla „Horseshoe“ lähikonnas. Nad kadusid aga seejärel ning uut kontakti saavutamata pöördusime tagasi oma baasi.
Siis sain lühiajalise puhkuse, mida läksin veetma prantslaste endisse suvituskohta Vung-Tau'sse. Seal linnas olles pidi aga iga sõdur olema erariideis. Enne linnaminekut ma läksin austraalia laagrisse, kus mul oli paar vana sõpra. Vung-Tau's nägin igal pool purjus ameerika sõdureid. Võtsin koos oma sõpradega ka pisut õlut, mistõttu linnast tagasi sõites laulsime meile tuntud laule mina eesti keeles ja nemad inglise keeles.
Paar nädalat hiljem, kui oma vanu sõpru taas külastasin, tegime punastele väikese haarangu. Mu hea sõber Jack sai pihta ja suri. Mul oli ka hea läbisaamine mu ülemusega, kes oli kapteni-aukraadis. Omavahel olles kutsusin teda Karliks ja tema hüüdis mind „Little Mongrel“-iks.
Kord saadeti mind ühe ameerika tankiüksuse juurde, kuhu maandusin helikopteriga. Nägin siin ameerika noori sõdureid väsinuina. Nad polnud kuue nädala jooksul puhkust saanud, olles pidevalt operatsioonidel. Mind määrati ühe tanki juurde, kuhu pidin jääma viieks päevaks. Sain siis maitsta ka ameeriklaste head toitu - helikopteriga kohale toodud kanapraadi ja puuvilja magustoitu jäätisega jm.
Öösel pidime olema tankide juures valvel - ameeriklased tankide sees, mina omal soovil nende kõrval, väljas, sest ma polnud harjunud olema kinnises tankis.
Esimesel ööl saime ka punastelt miinipildujatuld, haavates ka mõnda meie meestest. Taevas oli valgustatud „küünaldest“ (langevarjudega liuglevad valgustusraketid) ning džunglid tankide helgiheitjatest.
Järgmisel hommikul olid kõik mehed imestunud, kui kuulsid, et olin maganud väljas. Nad ei tahtnud uskuda, kui seletasin, et olen harjunud sellega ja et austraalia sõdur kannab endaga kaasas kogu nädala toidumoona.
Järgmisel päeval sõitsime laagrist välja. Mina istusin tanki kupli kõrval ja uurisin maastikku. Liikusime läbi džungli, millest välja jõudes tankid piirasid sisse ees seisva küla, kust meile anti tihedat kuulipilduja tuld mitmest rauast. Ameerika jalavägi ründas küla, kust nende, arvates ka miinipilduja tuld tuli. Minu arusaamise järgi tuli see teiselt poolt küla, džunglist. Rääkisin seda ka oma tankijuhile, kes selle teate edasi andis. Peagi saabusid helikopterid ja hakkasid džunglis asuvaid miinipildujaid hävitama. Tuli vaikis. Ameeriklased olid jõudnud külla. Külas eraldati mehed naistest ja lastest. Mis seal täpselt juhtus, ma ei näinud, kuid aimasin, et kui vietnami politseinikud kohale jõudsid, tarvitati seal ka toorust. Korraga nägin mustades riietes mehi külast džungli poole põgenemas. Avasin neile oma püstolkuulipildujast tule. Olin liiga kaugel neist, et tabada. Tankijuht küsis, et mis puhul ma tulistasin. Kui seletasin talle, küsis ta luba tankist tulistada, seda ta aga ei saanud. Teatati talle, et seda teevad helikopterid nn. „gunship'id“.
Külas avastati suured tunnelite ja koobaste võrgud igasuguste sõjaliste seadeldistega, kuni isegi maaaluse haiglani välja.
Õhtul püstitasime laagri väljapoole küla, lagedale riisipõllu servale. Magasin jällegi väljas, maasse kaevatud augus. Hommikupoole ööl anti meile jälle miinipildujatest tuld ning kutsusime taas helikopterid ja lennukid appi.
Päeval pärast seda tuli helikopter mulle järele ning viis mind tagasi Nui Dati. Mis ma seal selle lühikese aja jooksul kogesin, oli soomusvägede, väär kasutamine.
Kord öösel äratas mind telefon - korrapidaja-ohvitser nurises, et ühes telgis teevad mehed liiga suurt lärmi ja kaebavad, et nende telgi all olla suur madu. Võtsin püssi kaasa ning läksin asja selgitama. Jõudes telkide juurde, leidsin ühe telgi ees kuus meest oma vooditega, kes väitsid, et nende telgi põrandalaudade all olla kahekümne jala pikkune madu. Ütlesin seepeale neile, et Vietnamis polegi nii suurt roomajat ning nad teadku, et hirmul on alati suured silmad! Ma ei saanud muidugi öösel vaadata kui suur see madu oli, ja lubasin tulla hommikul asja klaarima. Hommikul põranda alla piiludes vahtiski mulle vastu suur kobra pea. Veeretasin end kiiresti eemale. Poistel oli õigus - see oli tõesti suur elukas! Panin püssile kuuli rauda ja hüppasin telki. Käskisin ühel mehel mulle öelda, kus umbes oli kobra pea ning saatsin siis sinna kaks lasku läbi põrandalaudade. Väljasseisvad mehed panid jooksma - kobra tuli põranda alt välja, keeras end rõngasse ning vahtis mulle otsa. Ma ei saanud lasta, sest see „tegelane“ oli minu ja meeste vahel ning ma võinuks oma mehi tabada! Nihutasin end paremale, samal ajal keegi viskas tühja veepange kobra kõrvale. Kobra sööstis kohe selle kallale. Hüppasin telgist välja ja purustasin paari lasuga kobra pea ... Selles sõjas tuli meil ka loomadega sõda pidada!
Laager, milles viibisime, oli ümbritsetud traataiaga, millele lisandusid laskepesad ja punkrid kaitsesüsteemis. Ühel hommikul teatas vahipost, et ta oli näinud liikumist otse traataia ees. Läksime patrulliga asja uurima ja leidsime jalajälgi, mis olid kaunis värsked ja hästi nähtavad, kuna meie ümbruses olid kummipuuistandused ning kummipuude juured, kui saapad neid puruks tallasid, jätsid maha piimjat valget vedelikku.
Me ei leidnud vaenlast, kuid igaks juhuks teatasin sellest raadio teel ka meie valvemeeskonna korrapidajaohvitserile. Ta vastas mulle, et nad teevad kahurväe sisselaske. Ma pidin kaardile ära märkima, kuhu mürsud saata ning seejärel teatama tulemustest peakorterisse.
Paaripäevase otsimise järel ei olnud me leidnud mingeid märke punastest. Alles paar kuud hiljem, kui ehitati uut teed, lükkas buldooser ühe suurema kivi kõrvale ja selle alt leiti tunnelisuu ning tunnelist laskemoonaladu, toidukraami ja ravimeid. Punased ei luuranud mitte meie ümber, vaid nad elasid otse meie all!
Olles vahepeal määratud sidepidajaks Phuoc Thuy provintsi peakorterisse, kus ülemaks oli vietnami kolonel, naasin Nui Dati, oma endise ülema juurde. See näitas mulle oma Xa-An-Nhut küla läbiotsimise plaani, mis arvati olevat punaste peidukoht. Ehitasime temaga väikese mudeli külast ja märkisime sellel ära iga üksuse asukoha ja ülesande, mis tehti teatavaks seejärel üksuste juhtidele.
Liikusime välja ööpimeduses ning olime positsioonidel enne päikesetõusu. Kui oli juba küllalt valge, teatati ruuporitega, et küla on ümberpiiratud ning kõik peavad majadest välja tulema ja astuma rividesse: mehed ja naised-lapsed eraldi. Külast salaja lahkumine on keelatud. Üks austraalia kompanii läks küla majade läbiotsimist sooritama ning tunnelite sissepääse avastama.
Olin kapteni juures, jõime kohvi. Esialgu oli kõik vaikne, siis korraga käis lõuna pool küla suur plahvatus. Selgus, et üks austraalia major koos oma käskjalaga ja raadiooperaatoriga, olid astunud nn. „buubiträppi“ ehk lõksuks seatud kombineeritud miinidele! Külast aga midagi ei leitud, ent paar kahtlastena näivat noort meest viidi siiski peakorterisse ülekuulamisele.
Siis kutsus mind mu vana sõber Jock endale külla. Sain loa neljaks päevaks. Sõitsime Saigoni kaudu, kuhu ka Jock mulle vastu tuli, relvastatud helikopteriga ühe suurema mäe otsa, mis oli puudest lagedaks tehtud. Seal asus ameeriklaste suur sõjaväebaas. Kogu baasi maa-ala oli traataiaga piiratud. Seal asusid jooksukraavid ja punkrid ning keset baasi helgiheitjad, mis punaste öise rünnaku korral neid valgustasid. See mägi kontrollis kaht tähtsat varustusteed: Üks, mis läks Põhja Vietnamist Kambodžasse ja teine Saigoni poole. Sealt saadeti alati välja luuresalku, kes teatasid punaste üksuste liikumisest ning baasist informeeriti Saigoni, kus siis otsustati, missugust jõudu kasutada vaenlase üksuse vastu.
Tihtipeale kasutati selleks puhuks kuulsaid ameerika B-52 raskepommitajaid. Need lennukid lendavad nii kõrgel, et neid ei kuule ega näe, enne kui pommid juba kaelas!
Jock viis mind välja punkri katusele, mille ees oli kaheksajalane ruuduline traataed, mis pidi olema kaitseks vaenlase rakettide vastu. Ta näitas mulle ka muid kaitsevahendeid ja kindlustustöid.
Üldiselt oli ameeriklaste elamine päris korralik, kuid vietnami sõdurite majutusolud olid kehvad. Ühes punkris elas sõdur kogu oma perega. Aga meid, austraallasi, kutsuti vietnamlaste poolt „Uc-da-loid“ ja me pidime meeldima vietnamlastele enam kui „amid“ (ameeriklased). Jock näitas mulle ka nn. „Starlight scope'i“ pikksilma, millega sai ka öösiti hästi näha.
Pärast õhtusööki teatati, et on 3 km kaugusel avastatud suur põhjavietnamlaste üksus, keda kell kaks hommikul B-52 pommitajad ründavad. Kell 7 läheb Jock oma üksusega vaatama, millist kahju pommitajad on teinud.
Ärkasime öösel pommide mürtsatustest. B-52 töö oli käimas. Ma polnud kunagi enne kuulnud sellist müra, mida need pommid tegid! Me ei saanud ka hiljem palju magada, sest B-52-d oli heitnud ka aegsütikutega pomme, mis plahvatasid veel mitme tunni jooksul.
Kui me hommikul läksime vaatama, mis kahju olid pommid punastele teinud, ei leidnud me aga imelikul kombel ühtki laipa! Punased olid kadunud enne, kui lennukid kohale jõudsid. Kuhu need üksused olid kadunud ja kuidas nad teadsid seda ette, et rünnak tuleb, oli meile mõistatuseks.
Läksime tagasi laagrisse. Minu soovitusel ei kasutanud me tuldud teed tagasi, sest punased tihti haarasid neid üksusi, kes sama teed kasutasid tagasiminekuks.
Laagris puhastasime oma relvad, sest meil oli eelaimus, et see üksus võib meid öösel rünnata. Ameeriklased ei uskunud seda. Mina ja mu sõber Jock seadsime endid valmis, igaks juhuks. Malaia oli andnud meile hea õppetunni.
Ärkasin üles Jocki raputuse peale. Punased ronisid traataedadest läbi ja esimesed nn. „komistamise küünlad“ juba põlesid. Jooksime laskurpessa. Jock tõmbas miinipildujalt katte ära ja teatas raadio teel teistele, et hakkab valgust andma. Mina seadsin kuulipilduja valmis, tehes ka kindlaks, et sihik oli öö tikkude kohaselt sihitud. Kohe, kui Jock lasi välja esimese lasu miinipildujast, sattusime vc-de kuulipildujate tule alla. Jock andis mulle M79-granaadiheitja ja ma püüdsin sellega punaste kuulipildujaid rivist välja lüüa. Üleslastud „küünalde“ valgel nägin, et traataia tagune oli täis ründajaid. Meie claymore-miinid lõhkesid, tekitades punastele suuri kaotusi.
Korraga kuulsime mingisugust pasunahäält. Siis jäi kõik vaikseks. Oli kuulda ainult mootorite mürinat ja nägime meie helikopterite helgiheitjate valgusvihke, kui nad otsisid punaste jõuke ja neid rakettidega hävitasid.
Vietnami kompaniid läksid välja ja abistasid helikoptereid. Meie vana Dakota-lennuk, mis oli varustatud tugevate helgiheitjatega, tiirles samuti lähikonnas, vahetevahel vc-sid tulistades.
Järgmisel hommikul kammisime ümbrust. Selles lahingus langes ka mu vana sõber Jock. Minu ülesanne oli täidetud ja ma läksin helikopteriga Saigoni ning sealt tagasi oma baasi - Nui Dati laagrisse.

Leo Jaago
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

E. Aavik on oma mälestustes ära märkinud ka Leo Jaago.

Sain kirja oma kunagiselt Tartu Jaama tänava kooli õpilaselt, kelle koolirada aga lõppes algkooli neljanda klassiga 1941.a. Kool asus endise Taara Jalgratta Võidusõidu Seltsi ning aastal 1865 asutatud Vanemuise Seltsi hoones. Ülal mäel seisid aga Lembitu kasarmud.
Poiss ise, Leo, oli Vanemuise koolist ja selle ümbruskonna miljööst ammutanud sellist võitlusvaimu, et ta oma noorusest hoolimata astus Tartu vabastajate ridadesse 1941. aasta suvel, kuigi Kivisilla õhkimine punaste poolt oli teda kuuse otsast alla raputanud.
Austraaliasse jõudes jätkas Leo oma sõjamehe teekonda Austraalia kaitseväe ridades. Teda saadeti neli korda sõjakäigule Aasiasse, esmalt Malaiasse, siis Vietnami. Ta lõpetas aktiivteenistuse ohvitseri asetäitjana (Warrant Officer). Oli seda küll paaril korral juba varem saavutanud, kuid kaotanud jälle oma karutükkide pärast.
Ükskord juhtus ta kohtuma ühe eesti noorega Austraalia sõjaväes, kes oli alles väljaõppel. Too oli sattunud opositsiooni korraldustega ja keeldus voodist välja tulemast, ohustades sellega oma karjääri ja riskides sõjakohtuga. Kaprali kaebuse peale ja vihjele, et mees räägib vastu võõras keeles, uuris Leo nimekirja ja avastas, et see on eestlane. Leo läks siis noore tõrkuja juurde ja käratas talle eesti keeles: "Marss voodist välja!" Toimus ime - mees oli krapsti voodist väljas ja mundris. Tema karjäärile ei jäänud musta plekki.
Leo on nüüd korjanud nende eestlaste nimesid, kes ohverdasid oma elu Indo-Hiinas, Koreas ja Vietnamis.
Nad võitlesid kommunismi vastu, et me siin Austraalias ja mujal vabas maailmas saaksime maitsta vabadust ja demokraatiat:
Evald Kingo - langes Indo-Hiinas
Rein Kirsimägi - langes Koreas
Aksel Kask - langes Koreas
Arvi Rohtväli - langes Vietnamis
Jaak Kuri - langes Vietnamis
Lauri Kangro - langes Vietnamis
Toivo Nõmm - langes Vietnamis
Mark Enari - langes Vietnamis
See nimestik ei ole täielik, seepärast pöördun kaasmaalaste poole lisainformatsiooni saamiseks. Teated saata aadressil: Oli-On Court, West Pde Buxton, Austraalia NSW 2571
Kavas on tähistada nende vaprate meeste teeneid esimese selletaolise mälestusmärgiga - kui saab teoks Oli-On Court projekti ehitamine. On reserveeritud ka vastav krunt Buxton Community kiriku kõrval, Williami tänava ääres.

kirja pandud 1990 aastal
Kapral Karu
Moderaator
Postitusi: 1133
Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
Kontakt:

Postitus Postitas Kapral Karu »

toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago Austraalia sõdurina Malaisias

Postitus Postitas toomas tyrk »

Leo saatis mõned pildid, mis tema lahkel loal saavad siin siis ka üles pandud. samuti see lühike meeldetuletus tema sõjateedest.
Minu seljataga on kolm sõja teekonda. 1942-45 Vene kommunistide vastu. Tulin Austraalia 1947nda aastal. Astusin Austraalia sõjaväkke 1955ndal aastal. Olin Malaia sissi sõjas 1957-59 - olin ainuke eestlane, kes selles dzungli sõjas teenis. Ülendati L/cpl, olin selle vastu, kuid käsk on käsk!

Läksin tagasi seekord Malaysiasse suurte inglaste baasi Malacca Malaya osariiki. Tegime kaks kolme kuulist operatsiooni Malaya Tai piiril - seal olid ikka veel tegevuses CT(Kommunistide Terroristid) Teenisin seal 1961-63. Ülendati corporaliks.

1965 ülendati seersantiks ja saadeti Australia Jungle Training Center Canungra, võtsin üle demo rühma. Poiss kes võttis üle minu jao langes Vietnamis. Läksin Vietnami vabatahtlikult, olin liiga vana aastal 1967. See oli üks huvitav olemine - minu inglise keel on väga vilets ja kui ma rühma üle võtsin ja hakkasin rääkima - ma nägin, kui poiste näod vajusid alla. Esimesel lahingus VC vastu asjad muutusid - millegi pärast poisid hakkasid minust lugu pidama. Ühel päeval ma kohtasin oma vana pataljoni ülemat, ta oli nüüd kolonel ja ta tundis mind ära. Minu elu muutus.

Tulin tagasi Austraalia kui aasta sai täis. Läksin tagasi Vietnami 1970. Nüüd ma kuulusin Australia Army Training Team Vietnam. See oli üks kõige kuulsam Austraalia üksus. Kui huvitab siis loe selle üksuse tegevust Vietnamis. Selles üksuses teenis üks noor eestlane, kes oli tõlk ta rääkis Vietnami keelt.

Vietnamis mind ülendati WO2, ma võisin kanda ohvitseri mütsi, kuid ma ei olnud ohvitser. WO 2 harilikult on kompanii vanem. Sellest küllalt.

1944. aastal ma tegin läbi Dünaburgi-Kärevere-Koogi ja Pedja jõe tõrje lahingud. Lahkusin Eestist 24-25-9-44. Järgnes Riia lahing, kus pataljoni ülem sai surma. Enne seda mu kompanii ülem sai killu kõhtu. Lahkusime Riiast 5-10-44. Laeva nimi oli Donau. Ees ootas Neuhammer ja diviis.
Singapur_1958.jpg
Singapur_1958.jpg (115.92 KiB) Vaadatud 32857 korda
Singapuris Inglise kindrali vahtkonnas. L Jaago esimene esimeses reas.
vietnam_1967.jpg
Vietnam 1967 - kontrollpost teel. VC või sõber, aga suitsule tuld ikka saab.
vietnam_1970_1.jpg
Vietnam 1970 - peale lahingut 1
vietnam_1970_2.jpg
Vietnam 1970 - peale lahingut 2
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago Austraalia sõdurina Malaisias

Postitus Postitas toomas tyrk »

Tõstsin teema sobivamasse alamfoorumisse. Veel lisa mälestustest.
Neuhammer november 1944. Kuulun nüüd 46ndasse Rügementi. Rügementi ülem on kolonel Rebane. Pataljoni ülem kapten Liht, kompanii ülem ü/lt Innus. Rühma ülema nime enam ei mäleta, tean ainult, et ta oli Eestis kooliõpetaja. Lumi tuli vara ja meil polnud õigeid talve varustust, kuna viimased paar kuud on olnud päris rasked. Riia kaitse lahingus meie kaotused olid suured ja meie vana kompanii oli sulanud kokku. Õnneks ja meie vanade sõprade nõudmise järele meie jäime ühte kokku. (Kalju Eha suri Pärnus 1987ndal aastal - tal vedas Tsehhis ta langes venelaste kätte vangi) Pärna Ruts - Ruts suri Tartus olin temaga ühenduses kuni tema surmani.Tänu Eesti raadio mehe Lembit Laurile ma sain Rutsi aadressi. Kahju ka Lembit Lauri on siit maailmast lahkunud) Elmo Rahumäe jõudis Austraalia olin temaga ühenduses kuni ka tema lahkus siit maailmast. Endel Engel läks tsehhis kaduma)

Neuhammeri elu ei olnud just kiidu väärt - kõht lõi alati nurru. Novembri lõpus mu põlv paistetas ülesse ja oli väga punane. Saadeti sõjaväe haigla, mis asus ka laagris. Arst kratsis oma pead ja ta ei teadnud miks mu põlv oli paistes. Määriti mingisugust musta rohtu iga paari tunni järgi põlvele, kuid midagi ei juhtunud - ainult järsku palavik läks kõrgele. Toodi mingisugune kõrgem dr ja see uuris minu jalga ja igat teist asja, sain uued rohud. Palavik langes ja paistetus hakkas ka vähenema. Olin haiglas üle kahe nädala, vahtisin haigla aknast, kui Diviis vannutati. Ühel hommikul dr ütles, et ma võin oma üksuse juurte tagasi minna.

Sellel ööl teine põlv hakkas sügelema ja järgmisel hommikul oli teine põlv paistes. See kord raviti põlv kahe kolme päevaga ja ma läksin kompanii juurte tagasi. Olin jälle oma poiste juures. Saime teada, et kui meil on sugulasi Saksamaal siis meie saame kolm nädalad puhkust. Ühelgi meil ei olnud sugulasi Saksamaal. Minul oli paari Tartu tütarlapse aadressid olemas, kes töötasid Abi Töö Teenistuses Meyenburgi linnas. Nendest sai kohe minu sugulased. Küsisin poiste käest kas nad soovivad tundmata kohta minna. Pära Ruts oli kohe nõus - Elmo Rahumäe mõtles vähe ja ütles vähemalt saame siit kuradi laagrist minema ja võibolla saame kuhu meie paremad toitu. Eha ei tahtnud tulla, kuid Engel oli valmis tulema. Panime palve kirja, et saada puhkust kuna minu täditütred elavad ja töötavad Meyenburgis. Saime load ja toidu kupongid pluss kolme päeva kuiva toidu ja sõidu load. Jalutasime laagri värava suunas, kui üks kuri hääl karjus - miks meie teda ei tervitanud?Karjuja oli üks noor ohvitser ta tegi meile püsti ja pikali ja rikkus ära meie värskelt triigitud mundri. (Kohtasin seda noort ohvitseri mõni aasta hiljem Sydney Eesti Majas - mees salgas!)

Saime Sagani jaamas rongi Berliini. Berliini jõudes kõndisime ringi ja uurisime seda linna ja mis oli temast järele jäänud. Varemed igas kohas ja vene vangid koristasid varemeid. Läksime jaama tagasi ükski meist pole nii suurt jaama näinud, kui oli Berliini jaam. Pärisime politsei käest missugusel kohal Meyenburgi rong lahkub. Saime teada, et peame treppiga kõndima kolmand korrale ja sealt lahkub meie rong. Kõndisime trepi suunas ja selle kõrval oli liikuv trepp, mis läks ka ülese poole, kuna meie niisuguse trepiga varem polnud sõitnud siis lootsime, et see trepp viib meid kolmand korrale, kuid trepp viis meid teisele poole jaama. Oli suur tegemine, et jõuda tagasi, kust meie algasime. Sama politsei oli seal ja karjus meile minge kiiresti trepist ülese rong on peaaegu lahkumas.

Saime ilusasti rongi peale - akendel ei olnud klaasi, vineeriga oli aken kinni löödud. Kettikoerad tulid ja uurisid meie dokumente ja soovisid meile palju õnne. Hommiku vara jõudsime Frankfurt-Oderi. Sealt saime uue rongi Meyenburgi. See rong oli palju mõnusam. Hommiku vara olime Meyenburgis. Istusime jaamas, kui politsei tuli ja tahtis teada-mida meie siin teeme? Ütlesime,et kuna meie kaotasime oma kodumaa ja meil ei ole kuskile puhkusele minna meie Diviis saatis meid Meyenburgi linna kolmeks nädalaks puhkusele. Mees läks minema pool tundi möödus ja siis tuli kaks noort meest. Nad tahtsid näha meie dokumente, kuna kõik oli korras siis nad kutsusid meid nendega ühineta. Jalutasime vähe maad ja seal oli väike kõrtsi moodne maja. Läksime sisse üks paks mees tuli meile vastu. Need kaks noort meest rääkisid vähe selle paksu mehega - paistis, et see paks mees ei olnud millegi pärast väga õnnelik. Noored mehed lahkusid ja paks viis meid teisekorra peale. Seal oli kaks tuba - Rahumäe-Pärn ja Engel said ühe toa ja mina sain teise. Missugune voodi! Puhtad linad suured pehmed magamise kotid - peal ja all, kui voodisse lamad on jumalik tunne - oled jälle inimene.

Peremees see paks mees luges meile ette, et meie ei või tütarlapsi öösel siia tuua. Teatasime temale, et meie oleme puhkusel ja praegusel momendil pole meil mingisugust isu tütarlaste järele. Magasime ligi 24 tundi. Siis läksime uurima linna.
Üks foto ka veel.
Last_medal_from_General_Sydney_Australia_1979_002.jpg
Viimane medal Austraalia teenistuses, kätteandmine 1979. a. Sydneys.
Maragratt
Liige
Postitusi: 48
Liitunud: 07 Juul, 2013 11:30
Kontakt:

Wulfsgrundi ja Karbischau külad jaanuari-vebruari 1945

Postitus Postitas Maragratt »

Kui minu punt jõudis Neuhammeri nov1944.vedasime vähe villast,saime uued mundrit ja nüüd meie kuulusime 46nda Rügementi ülem oli colonel Rebane.Meid määrati 5nda patraljoni koosseisu.Patüll oli ü/lt Liht.Kompüllid olid esimest ei mäleta,kuid ta jõudis peale sõda Kanaatasse.Minu kompüll oli ü-lt Innus (Kui ma Diviisi juurte tagasi jõutsin enne sõja lõppu ma sain teada,et kapten Liht on surma saanud ja poised ei teadnud kuhu on Innus jäänud.Mõni aasta tagasi ma lugesin Võitleja ajalehes,et Innus on surnud Ameerikas)Lt Jurs oli ühe kompanii ülem.Nende meeste rinnad olid täis igasuguseid aumärke.Jaanuaris 45 Rügement lahkus Neuhammerist ja 46 järgnes.Jaama ma enam ei mäleta kust meid rongist väljhja aeti ja meie hakasime marsima üle lageda lumise põllumaa.Hea oli,et venelaste lennukit ei rünnanud meid.Lõuna paiku jõutsime ühte suurte külla.Hiljem sain teada,et küla nimi oli Karbischau .Sain endale aseme ühte riiete kappi.Hommikupoole ööd lööd meid lahingu olukorda ja me hakasime liikuma mäest alla,lumi krõbises jalge all.(Varustus oli väga-väga hea,külma ma ei tunnud)Üks ohvitser läks mööda ja meie saime teada,et ees on Wulfsgrundi küla.Meie ees kais häge lahing.Küla ees lamasid surnukehad-rühm läbis küla,meist paremal kais lahing.(45 Rügement ja Jursi kompaniile panid venelased kõvad vastupanu.Rühm jõudis ühe väikese jõeäärte.Rühma peakorter valis endale elamise silla alla.Jagu kuhu ma kuulusin saadeti vasaku tiivale.Mina olin viimane vasak poolne mees,minu kõrval oli Bibikov.Tegime enda umber lumevallid võtsin seljakotti seljast ja panin suitsu põlema.Bibil ei olnud told ja ta kutsus mind üle.Võtsin oma püssi ja hakasin Bibi poole liikuma kui venelaste miinipildujad hakasid köhima,ma hakasin jooksma.Lendasin Bibile selga,kui miinid hakasid minu seljataga lõhkema.Bibi sai minu käöest tulemasina ja ta pani oma suitsu pälema-.Maragratt vaata mis sinu kindluse on juhtunud.Kus oli minu kindlus oli kõik must.Miin oli lõhkenud minu augus.Kaotasin oma seljakotti ja kõik oma varanduse.See on sõduri õnn!Ja see õnn on olnud minuga kõik sõjad.Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Fotod on võetud 1971 ühes sõjakäigust. Puhkus - minu ümber on minu ihukaitse toredat poisid.
ihukaitse.jpg
Ületasime ühe mudase oja ja oja oli väikesi kalu täis - ma vaatasin, et kapten Binh oli vähe rahutu - läksin tema juurde ja tahtsin teada - mis viga on.Ta tahab granaati ojasse visata, kuid kardab mind, et ma reportin teda oma luure reportis. Ma ütlesin temale, et ma ei ole midagi kuulnud, ega ka näinud. Alumisel fotol meie küpsetame kalu. Minu körval ilma särkita oli minu tõlk.
kalad.jpg
Kapten Binh põgenes Põhja Vietnamist ja astus Lõuna Vietnami sõjaväkke. Väga tore mees ma olin tema nõuandja, käske ma kunagi temale ei teinud aga kui meil oli operatsioon ees siis ma soovitasin mida teha. Ta ei saanud kunagi vihaseks nagu mõned Vietnami ohvitserid tegid. Meie kahevahel ei kaotanud ühtegi tema kompanii mehi.

Tihti peale dzunglis ta päris ühte ja teist ja kui ta kuulis, et minul ei olnud küllalt raha, et osta oma naisele kihla sõrmust. Mõni nädal hiljem minul oli paar vaba päeva ja viis mind Vung Tau linna ja ostis ja kinkis minule sõrmuse, mida ma pidin panema oma naise sõrme - sõnadega kapten Binh armastab meid mõlemaid!

Kui ma lahkusin Binh Ba külast, et tulla tagasi Austraalia ta pidas minule suure paraadi. Lahkusime, kui kaks head relvavenda. Mõni aasta hiljem VC laskis kapten Binhi maha ja ta keha visati prügi auku!

See oli see sõda.
capt_Binh.jpg
Maragratt
Liige
Postitusi: 48
Liitunud: 07 Juul, 2013 11:30
Kontakt:

Meyenburgi linnas puhkusel 1944-45 talvel.

Postitus Postitas Maragratt »

Meyenburgi linn 1944-45.Viibisime mõned vaiksed päevad käisime ainult toitu otsima.Ennem,kui meie lahkusime Neuhammerist saime toidu kupongid.Kuid imelikul kombel,keegi ei tahtnud meie kupongisi.Milleks meie õieti mina valisin Meyenburgi?Kunagi Tartus ma kohtasin kahte tütarlast.Milvi Liivat ja Silvia Bergmann.Kui ma tulin Dünaburgi rindelt tagasi siis ma sain nende käest teated,et nad on läinud Saksamaale-ABI TÖÖ TEENISTUSSE.Ühel hommikul meie saatsime oma sammud aadressi suunas-sinna jõudes seal oli üks suur uks ja suure ukse küljes oli väike uks ja suur nöör kella jaoks.Tegime kaunis palju kõlinaid ja üks mundris saksa naine tegi ukse lahti ja tahtis teada,mida meie soovime.Me teatasime temale,et oleme Milvi ja Silvia sugused ja meie pole neid üle aasta näinud.Naine pani suure häälega naerma ja teatas meile,et ta pole oma elus niipalju sugulasi näinud,kuid seda olid nende kahe tütarlapsel ja lõi ukse kinni!Paistab,et tulevik ei ole nii,kui ma plaanisin.Samal õhtul läksime kinno-oli vähe ebamugav iga naise silmad olid meie suunas.Film oli poole peal,kui algas õhualarm.Inimesed liikusid välja,üks tütarlaps jooksis minust mööda ja krabas minu mütsi.Ma jooksin talle järele ja me lendasime lumehange.seal maadeldes jooksis üks grupp eesti tütarlapsi mööda ja karjusid-saksa matsid tehge tee lahti siin möllavad eesti tütarlapsed,Tahtsin üles tõusta,kui saksa tütarlaps hoidis mind kinni.Sain oma mütsi kätte,kuid tütarlaps ei lasknud mind üksi sõprade juure minna.Ta kutus ühe tütarlapse meie juure kes ühines Elmoga.Hiilisime tagasi hotelli.Niisugust ööd ei ole kunagi olnud mu noores elus.Tütrukud lahkusid hommikul.Elma ja mina olime jalgust nõrgad.Paistab,et puhkus paraneb.Maragratt
Maragratt
Liige
Postitusi: 48
Liitunud: 07 Juul, 2013 11:30
Kontakt:

Puhkusel Meyenburgis 1944-45

Postitus Postitas Maragratt »

Hotelli omanikuga rääkides,saime teada,et mõned km Meyenburgis on eestlasi ja need mehed töötavad metsas.Järgmisel päeval läksime neile külla.Kui sinna jõutsime ees olid puust barrakid.koputasime ja meid kutsuti sisse saksa keeles.Laua ääres istus neli meest.Meie tahtsime teada,kas nad on eestlased-minule paistis,et mehed olid vähe hirmul.Väga aeglaselt tuli välja,et nad olid eestlased ja töötavad metsas.Ühesõnaga vastu võtt oli väga külm.Nad isegi ei pakunud meile kohvi.Juttu,kui niisugust polnud olemas ja meil oli väga ebameedlev tunne.Vabandasime ja lahkusime.Tagasi jõudes tahtsime peremehe käest teada,kust me saame napsu.Ta soovtas,et meie läheks Neurupini,seal on olemas suuremad baasid.Järgmine hommiku sõitsime Newrupini-otsisime kasarmuid,kuid ei leidnud.Vastu tuli üks noor saksa sõdur.Pärisime tema käest oma viletsas saksa keeles.Ta juhatas pööra sealt tänavalt vasakule ja järgmisel tänaval vasakule ja siis teie leiate koha mida otsute.Tagajärg oli,kuhu ta meid juhatas oli puplik väljakäik.Sõitsime järgmisel rongil tagasi Meyenburgi.Jõulu õhtul peremees tõi meile pudeli veini.Oli kurb jõululaupäeva õhtu.Järgmisel päeval Edith kutsus mind enda perekonna juurte jõulupühde lõunad sööma.Oli ilus õhtupoolik,vanamees ulatas minule suure klaasi tait kodutehtud puskari.Edith tuli minuga ühes,kuni ukseni ja siis lubas ta tagasi tulla järgmisel õhtul.Poisse ei olnud kodus.Olin juba voodis,kui ma kuulsin Eesti keeles laulu.Kodu maha jäi mul väike neiuke!Poistel oli väga hea tuju.Vana politseinik kutsus nad enda juurte pühitsema jõulusid.Järgneb
Maragratt
Liige
Postitusi: 48
Liitunud: 07 Juul, 2013 11:30
Kontakt:

Meyenburg-tagasi Neuhammeri

Postitus Postitas Maragratt »

Peremees ütles,et ta on kuulnud radios,et sakslased on alanud suurt vasaturünnakut lännerindel.Vanaaasta õhtu oli meile väga vagane.Olime kaalu juurte võtnud ja mina tuntsin et jõud on jälle tagasi tulnud.Ihu peale oli jälle liha ilmunud.Korjasime vorste -kunst mett ja juustu.Leiba oli veel liiga vara hoidma hakata.Elu läks edasi vana viisi.Hommikul läksime kohviku saime midagi söödavad ja tammetõrudest tehtud kohhvi.Mängisime kaarte,kuni lõunani siis saime aedvilla supi,kus polnud liha sees.Läksime nn koju puhkasime vähe sõime jälle ja siis algas tütarlaps ja pehme sang.Viimasel päeval viisime oma kupongid pagarile ja meie saime vastu kaks pätsi leiba.Lihuniku juurest saime rohkem vorste ja kõik soovisid meile palju õnne.Raadiost polnud enam midagi kuulta sakslaste suurest rünnakust laänes.Järgmisel hommikul peremees äratas meid üles-tahtsime teada,kui palju meie oleme temalke võlgu.Mees raputas pead ja soovis meile palju õnne.(Unustasin.Peremehe poeg teenis lennuväes ja ta oli Norras-peremehe poja naine elas oma lapsega ka seal.Ühel päeval Ruts ei tulnud meiega-me mängisime kaarte ja ma leitsin,et ma olin oma suitsud tuppa jätnud.Läksin oma tuppa ja Ruts oli voodis peremehe poja naisega.Mõlemad olid ehmunud-ma läksin poiste juurte tagasi ja poised tahtsid teada,mida Ruts teeb?Ma ei valetanud-ütlesin,et Ruts magab)Hommiku vara saime rongi Berliini-Berliin oli jälle saanud kõvasti pihta.Vene sõjavangid puhastasid varemeid.Õhtul saime rongi Frankfurt Oderi ja sealt saime rongi Sagani.Olime jälle tagasi Neuhammeris.Marsisime uksest sisse valvur uuris meie pabereid ja jõutsime oma kompanii juurte.Laager oli kui sipelga pesa.Saime Kalju teada,et Diviis läheb rindele.Nad kõik on saanud vere märkid kaenla alla.Me jätsime oma seljakottid poiste hoole alla ja me läksime velskeri juurte,et ka meie same vere grupi märgid kaenla alla,kuid olime hiljaks jäänud,kõik tema värk oli ära pakitud.(Meil neljal vedas,et meie ei saanud märki.Järgneb.Maragratt
Maragratt
Liige
Postitusi: 48
Liitunud: 07 Juul, 2013 11:30
Kontakt:

Viimased päevad Neuhammeris-teel rindele

Postitus Postitas Maragratt »

Neuhammer 1945.jaanuari.Laager oli,kui sipelga pesa.Kohtasin oma koolivenda Arno Tiisk'i(Ma sain isa käest kirja 1950 ja ta teatas,et Arno on koju jõudnud)Oli hea teineteist jälle näha-sain tema käest teada,et Bernard Kasak on ka siin.Läksime Bernartile külla.Jällenägemine oli jälle väga kena,kolm koolivenda olid jälle koos.Ma tahtsin teada,mis on tema kaksiku venna Unole on juhtunud?Sain teada,et ,kui üksus hakas Narva rindelt taganema on olnud neil kokkupõrke venelastepool võitleva eestlastega ja segadus on olnud nii suur,et ta on kaotanud Üno ära.(Kasakate pojade emal oli pesukoda,enne süda.Pikka ja Raekoja tänava nurgal.Kui ma käisin Eestis 1991ndal aastal siis raaadio mees Lembit Lauri kõlistas mitmesse kohta,kuid Uno Kasaka nime ei tulnud kusagilt välja)Meil oli tore kokkusaamine,mälestasime kooli päevi ja õpetajasi.Jätsime nägenemisi.(Kohtasin Bernardi Tsehhis,ta läks seal kaduma) 45.Rügement lahkus enne meid.Meie kõik imestasime,kui hea oli meie talve varustus,võisime istuda või magada lumehanges ja ei tunnud külma.Rügement lahkus Neuhammerist lõuna paiku-jaamas ootas meid looma vagunid-nagu sõdur on,kui võib istuda siis võib ka lamada ja lasta silma looja.Mäletan,kui rong hakas liikuma ja järgmine asi mis mind äratas-keegi karjus kõik välja.Ümbrus oli täis sõdurisi-nägin isegi Rebast.Vedur läks teed uurima,tema kaitseks oli jagu divisi poisse.Paar tundi möödus ja vedur tuli tagasi.Saime teada,et nüüd peame jala viskama.Jõutsime Karbischau külla õhtul hilja.Järgnes Wulfsgrundi lahing ja taganemine Karbischau külla.Olen sellest varem kirjutanud.Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Veel pilte vahelduseks.
promotion_night_1.jpg
Ülendamine Warrant Officer'iks. Sõbrad rõõmustavad rohkemgi kui Leo Jaago ise.
promotion_night_2.jpg
Nüüd tuleb mulle öelda Sir! Uus-Meremaalane õpetab, kuidas uue mütsiga õigesti au anda.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

binh_ba_bastards.jpg
Minu väike grupp. MATT 1. (Mobile Army Training Team) Kaks poissi puududad sellel fotol. Peter ja Blue.

Peter laskis ennast maha, kui ta läks Austraalia tagasi. See oli teine sõjakäik temale. Esimene oli palju verisem. Coral ja Belmoral olid ühed verisemad lahingud Austraallastelle. Long Tan oli ka suur lahing. 120 meest 2000 VC vastu. Australlased kaotasid 19 surnuna VC kaotas üle 2oo.

Mina olen vasakul esimene minu seljataga on meie velsker. (Ta lahkus siit maailmast mõni kuu tagasi) Minu kõrval on engineer, kui ta koju tagasi jõudis ta jõi ennast surnuks. Tema kõrval on Dennis - olen temaga ühenduses ja ta elab Q’landis.

Nad olid toredad poisid, kuid see sõda mõjus neile väga raskelt.

Maragratt
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist