Tsiteeri:
Istusime talu-vesiveski ligidal, kui perenaine tuli meie juurte rääkisime vähe ja ta tahtis teada, kui kaugel on venelased? Meie teatasime temale, et meie ootame neid - naisterahvas hakkas vähe värisema ja oli väga hirmu täis. Enne, kui ta lahkus ta ütles, et kui meie piima või koort soovime, siis need on kõik kaevus. Ta tahtis ka teada, kas meie midagi muud soovime. Ruts ütles, et meie ei ole head maa leiba söönud hea tükk aega ja kas perenaisel on võimalik vähe leiba meile kinkida? Perenaine läks minema ja väheaja pärast tuli üks poiss ja temal oli suur päts värsked leiba. Tal oli kaenla all üks raamat - ma küsisin, kas ma võin seda raamatud vaadata? Poiss ulatas minule selle raamatu sõnadega - kui sa tagasi tuled, siis too see raamat tagasi ja ta pani jooksma. raamatu nimi oli Garibaldi. (Wulfgrundis 1945 sai mu seljakott täis tabamuse, sellega ma kaotasin Garibaldi ja ka oma pesu)
Istusime veski ligidal, kus kasvas suur puu ja maa oli vähe kõrgem - ümberringi oli vesine maa. Meist paremal algas tulevahetus - Kalju saatis mind maad kuulama. Üks 38nda pataljoni veebel läks mööda ja temal järgnesid väga ärevad sõdureid - veebli nägu oli verine, tal oli kuul läinud mõlematest põskedest läbi ühes hammastega. Sain poiste käest teada, et nad on leidnud ühe suure sakslaste toidu lao - täis igasuguseid häid asju, mida nemad polnud näinud hea mitu aastad. Nad ei märganud, et venelaste luure grupp on tulnud sisse teisest uksest, ennem kui veebel karjus - kuradi venelased on siin! Venelane on veebli suunas lasknud valangu, kuid õnneks üks kuul ainult tabas tema põske. Suure jooksmise järele nad on ära visanud kõik head asjad.
Hakkasin tagasi minema oma poiste juurte, kui Reiksaare käskjalg käskis minul vaadata teisele poole jõge. Seal oli mets ja metsa vahel oli siht ja sihi lõpus oli venelaste maastikku masin. Läksin poiste juurte tagasi ja rääkisin neile, mis on juhtunud. Tuli pimedus, hakkasime saama venelaste tuld teiselpool jõge. Saime käsu, mitte vastu lasta - venelaste laskmine tahab teada saada, kus on meie relvad. Esimene, kes pihta sai oli sakslane, kes oli endale teinud heina kuhja oma laskuri pesa. Ta karjus päris kõvasti - siis oli jälle vaikus väljaarvatud üksikud lasud venelaste poolel.
Oli päris pime, kui kuul riivas mu kiiverd - samal ajal venelased ületasid jõe. Kalju käskis meil vait olla! Kuulsime kui üks grupp läks meist mööda - meie nägime ainult varju liikumas. Ootasime vähe aega ja siis Kalju sosistas lähme ja otsime ülesse Reiksaare. Liikusime ettevaatlikult, kartsime et oma poisid võivad meile tule peale tõmmata. Leidsime Reiksaare tee peal. Kalju rääkis temaga - Reiksaar saatis oma käskjala välja ja mehi hakkas ilmuma pimeduses. Kõik käis nii vaikselt. Veebel Anupõld tuli ja käskis meil liikuda vasakpool maantee kraavis - teised rühmad liikusid paremal ja siis vasemal. Liikusime kraavis tükk aega siis saime loa astuda maanteele.
Hommikul jõudsime ühe jõe äärte - sakslased käsksid meil tagasi minna, et nad peavad silla õhkama. Seal oli üks väga ärev moment - Reiksaarel oli revolver pihus ja käsutas meid minna üle silla - sakslased olid väga vihased. Olime kõndinud 3-4oo meetrid, kui sakslased sõitsid meist mööda ja siis sild lendas õhku - prahti lendas meist ümberringi, kuid keegi ei saanud pihta. Pimeduses jõudsime Põltsamaale - veebel Anupõld läks maad kuulama. Meie istusime maantee kraavi ja panime suitsud põlema. Möödus tükk aega ja Anupõld tuli tagasi - meie köök ei ole väga kaugel ja kokk on organaist palju toidu nõud. Üle hulga aja saime jälle sooja suppi.
Anupõld kutsus rühma kokku ja teatas mis on juhtunud ja mis juhtub. Meie pidime minema Pärnu, et sealt saada laeva Saksamaale või Saaremaale, kuid venelaste tankid on tee sinna ära lõiganud. Nüüd meie uus tee on Viljandi suunas ja sealt Lätti ja mis edasi juhtub, keegi veel ei tea. Hakkasime liikuma pimeduse katte all Viljandi - väsimus hakkas liiga tegema, silmad hakkasid vägisi looja minema, komistusi oli palju.
Õhtupoole jõudsime Viljandi - linn paistis tühi olema, järsku kohale ilmus grupp mehi, kellel olid punased lindid ümber käevarre. Käsk tuli - neid rahule jätta, ainult siis, kui nad hakkavad meiega tüli norima. Möödusime ja põrnitsesime ühte teist. Läbisime Viljandi ja kaotasime mõned mehed, kes läksid otsima Viljandi kuulsad piirituse tööstust. Järgmine asi mida ma mäletan, ärkasin ülese maantee kraavis, öö oli väga udune. Ma ei teadnud, mis või kus poole ma hakkan kõndima. Kuulsin läbi udu, kui keegi karjus na bravo net na leevo. Hirm äratas mind päris ülesse ja ma hakkasin jooksma, olin jooksnud viis või kümme minutid kui vastu tulid Elmo ja Ruts - nad tulid mind otsima. Jõudsime Reiksaare juurte ja ma ütlesin temale, et venelased on minu seljataga. Jõudsime järgmisel päeval Karksi-Nuia ja jäime ootama, mida tulevik toob?
Kompanii oli ära sulanud - mehed olid lihtsalt ära kadunud. Jäime ühe talu juurte seisma ma istusin maha ja ärkasin järgmisel hommikul - kõik poisid magasid maantee kraavis. Mida toob meile järgmine päev? Saime teada,et võibolla me liigume Lätti.
Maragratt