Metsavendlus aastatel 1947–1951 Järvakandi vallas

[metssiga]

Soovin kõigile metsavendluse huvilistele tähelepanu juhtida, et on ilmunud üks üpris hea lugu: Martin Herem, Järvakandi metsavend Johannes Aaspe. - Järvakandi läbi sajandite II, Järvakandi 2011, lk. 8 - 16. Taolised kodu-uurimuslikud trükised ilmuvad väga väikeses tiraazhis ja veel väiksemas levis, aga eks suuremates raamatukogudes ole, ja nt vallamajast või kohalikust raamatukogust vast osta saa.

[oleeg]

...on ilmunud üks üpris hea lugu...

Ühinen hinnanguga ja soovitan soojalt!

terv
o

[Shiim]

Raamatu võite leida aleviraamatukogust, klaasimuuseumist ja Raul Kivilo kauplusest

http://eestielu.delfi.ee/eesti/raplamaa ... d=44714137

[soesilm]

Lugu ise on selline.

Järvakandi metsavend Johannes Aaspe

Rääkides II maailmasõja järgsest metsavendlusest Järvakandis, ei saa me piirduda tänase Järvakandi valla piiridega ning tegelikult ka mitte selleaegse valla ehk Põlma – Selja – Nõlva – Ahekõnnu alaga. Järvakandi ümbruse metsavennad olid seotud ka teistes valdades ja maakondades tegutsenud metsavendade gruppidega.
Keskendudes siiski Järvakandi alevile või selle aja mõistes – Järvakandi Tehasele, eristub teiste end võimude eest varjanud ja neile vastuhakanud inimeste hulgast üks mees nimega Johannes Aaspe, hüüdnimega ”Pikk Juku”. Eakamate inimeste käest metsavendade kohta küsides tuleb enamasti just see nimi meelde.
J.Aaspe sündis Käru vallas 1909. aastal. Enne II maailmasõda elas ja töötas ta Järvakandi tehases kütjana. Tehase töötajad üldjuhul mobilisatsioonikäsku ei saanud ning seepärast J. Aaspe rindele ei jõudnud. Samas kuulus ta aastatel 1941- 44 vabatahtlikuna Omakaitsesse, mille liikmena täitis Järvakandis asunud vangilaagris valvuri ülesandeid. Küllap oli see üks põhjuseid, miks ta end Nõukogude võimu saabudes 1944. aastal varjama hakkas. Ühe tema kaaslase sõnul oli tegemist raevuka Nõukogude võimu vastasega. Võimude arvates oli tegemist lausa eriti ohtliku terroristiga, kes teenistuses vangivalvurina lasi isiklikult maha 6 sõjavangi, 1945. aasta maikuus tappis kaks miilitsatöötajat , 1946. aastal tappis komsomolitöötaja ja tema ema ning osales enam kui kümnes nõukogude võimu ja kodanike varavastases kuriteos . Toonased Järvakandi elanikud sõjavangide mahalaskmist ei mäleta. Küll aga mäletatakse, et põgenemiskatsel lasknud J.Aaspe maha ühe sõjavangi. Täna on raske leida täit tõde, kuid senise uurimuse põhjal peab tõdema, et kõik need süüdistused ei vasta tõele. Sõjaaegseid ja -järgseid sündmusi uurides joonistub pilt küll vastuolulisest isikust, kuid siiski ka mehest, keda võib nimetada vabadusvõitlejaks. Et näha, kellega on tegemist, tuleks vaadelda ajavahemikku 1945-50, kui J. Aaspe koos teiste metsavendadega pani toime eelpool nimetatud ”kuriteod”.
Võimude poolt nimetatud miilitsatöötajate varitsuses tapmine 1945. aasta maikuus toimus kohalike elanike sõnul veidi teisiti. Nimelt läksid metsavennad Johannes Aaspe, Juhan Uustalu, vennad Johansonid ning endine politseinik Targu, Vahakõnnu küla Kõrgemaa tallu puskarit jooma. Samal ajal ilmusid tallu kaks miilitsatöötajat, seltsimehed Kollerov ja Nemtsenko, kes olid talus aetud puskarist teadlikud ning tulid seda samuti jooma. Miilitsatöötajaid nähes põgenesid relvastatud metsavennad akna kaudu maja taha, mispeale miilitsad tule avasid. Põgenejad jõudsid siiski puutumatult lagendiku serva turvalise kiviaia varju. Kas puskari või hirmu pärast miilitsatöötajad talu juurest ei lahkunud. Päris ära ei läinud ka metsavennad, kes jälgisid toimuvat kiviaia varjust. Lõpuks otsustas ainukesena vintpüssi omanud Targu demonstreerida oma laskeoskust ning tegi umbes kahesaja meetri kauguselt kaks lasku, mille tulemusel tappis mõlemad võimuesindajad.
Tuleb tunnistada, et antud sündmust ei saa pidada kangelaslikuks langemiseks banditismivastases võitluses ega ka teadlikuks võitluseks nõukogude okupatsiooni vastu. Vastaspoolte lahinguks kvalifitseerub see aga siiski. Intsidendi tulemusena otsustasid võimud astuda otsustavaid samme nimetatud bandiitide hävitamiseks. Siseasjade Rahvakomissariaadi Banditismivastase Võitluse Osakonna operatsiooni plaan sisaldas kahe agendi, ”Zika” ja ”Gust” kasutamist Uustalu bande füüsiliseks hävitamiseks või andmete kogumiseks. Agent ”Gusti” ülesanne oli minna Järvakandis elava J. Aaspe venna juurde, tutvustada end kui võimude eest varjavat endist politseinikku ning saavutatud usalduse abil imbuda J. Uustalu gruppi. Varuvariandina tuli külastada ühe metsavahi talu arvatavas metsavendade asukoha piirkonnas, sest tõenäoliselt oli matsavahil nendega kontakt. Metsavendadega liitumise korral tuli nad meelitada alkohoolseid jooke tarbima ning siis sobival hetkel tappa. Selle ebaõnnestumise korral, tuli kogutud andmetega olla 24. juunil kella 09.00st 13.00ni Eidapere ja Järvakandi vahelisel teel, kuhu pidi tulema julgeoleku töötaja, kes pöördub agendi poole parooliga: ”Praegu on ööd valged”. Agent ”Gusti” edaspidised ettekanded mingeid töövõite ei sisalda. 20.juunil jõudis ”Gust” Järvakanti ning jälgis terve ööpeva Aaspe talu. Õhtul püüdis siseneda talusse, kuid sai vaid läbi akna jutule kellegi naisterahvaga. Vaatamata agendi esitatud legendile, teatas naisterahvas, et ”praegu ei või metsavendi uskuda” ja agenti majja ei lasknud. Järgmise ööpäeva hulkus ”Gust” metsas ning kuivatas vahepeal märjaks saanud riideid ja saapaid. Jõudnud lõpuks varuvariandist metsavahi juurde, pidi aga uuesti pettuma, sest pärast oma loo ära rääkimist teatas metsavaht: ” ... sealkandis metsavendi ei ole ja pole mõtet siin spiooni mängida”. Veel nädal aega hilisemas ettekandes teatab ”Gust”, et kui kohalikud ka midagi teavad, siis hoiavad nad seda saladuses ning võõraste inimestega sel teemal juttu ei tee.
Erinevalt Tallinnast pärit ”Gustist” oli agent ”Zika” tõenäoliselt kohalik. Ka temale püstitati sarnane ülesanne, kuid tema legendi toetuseks korraldas SARK näilise vahi alt põgenemise, mille järel tuli agendil proovida õnne jällegi Aaspe venna ja metsavahi juures. Selle ebaõnnestumisel pidi liikuma Lihuveskilt Eidapere jaama suunas, külastama teel asuvaid talusid ning otsima läbi nende kontakti metsavendadega. Ka ”Zika” pidi metsavendade tapmise ebaõnnestumisel võtma ühendust SARK-i sidepidajaga ja edastama kogutud andmed. Parooliks oli jällegi määratud “Praegu on ööd valged”. Tänaseks on teada, et ka agent „Zika“ ülesanne ebaõnnestus. Juhan Uustalu tapeti aga Eidapere kandis kohaliku täitevkomitee esimehe Samusoni poolt juhuslikul kohtumisel.
J.Aaspe roll komsomolitegelase Suitsmarti ja tema ema tapmises 1946. aastal on mõnevõrra segane. Kuigi võim kuulutas selle eest vastutavaks J.Aaspe, räägib ühe metsavenna ülestunnistus selle vastu. Järvakandi piirkonna metsavendade üks juhtfiguure, Vambola Oras „Vammi“ rääkis ülekuulamisel, et metsavendade teada panid selle tapmise toime hoopis metsavennad Karl ja Vello ning selle põhjuseks oli koostöö NKVD-ga.
Mitmetes arhiivimaterjalides nimetatakse J.Aaspet oma grupi liidriks , kuid kohalike metsavendade juhiks teda siiski nimetada ei saa. 1946. aastal Rootsist Eestisse tulnud Richard Saaliste asus 1947. aastal teatud moel organiseerima Lääne-, Harju-, Järva- ja Pärnumaa metsavendi. 1948. aastaks saavutas ta läbi vahendajate kontakti mitme grupiga. Metsavendade tegevuse koordineerimiseks määrati erinevatele piirkondadele juhid. Järvakandi ja Kehtna vallas tegutsevaid metsavendi juhtis lisaks Velise ja Märjamaa piirkonnale ajutiselt Erich Jerlet, sest sobivat isikut selleks ei leidunud. Küll aga sobib J.Aaspe oma märkimisväärse liikuvuse poolest R.Saaliste nö. juhtimisskeemi piirkonna juhi ja gruppide vahelise sidemehe rolli. Järgnevalt mõned näited „Pika-Juku“ liikumisest ja tutvusringkonnast metsavendade hulgas.
1946.-47. aasta talvel varjas ta end Järvakandi lähedal metskonna 10. kvartalis asunud punkris koos Aleksander Langiga hüüdnimega „Habe“, kes 1949-50 varjas end Koogiste ja Lelle piirkonnas, kuid omas jätkuvalt kontakti J.Aaspega. Tõenäoliselt varjas end 10. kvartalis juba sel ajal ka Järvakandi elanik Eduard Heiden ehk „Etta“. 1948. aasta suvel nähti J.Aaspet Lelle vallas Riiumaa talus koos Osvald Raadiku („Oss“), Erich Jerleti („Loone“), Ain Tänava („Väsind Läänlane“) ja vendade Saalistetega („Hendrik“ ja „Ants“). Nimetatud metsavendade punkrid asusid sel ajal aga Raikküla ja Lelle vallas. Samuti on J.Aaspet pildistatud koos metsavenna Ervin Norenbergiga („Mäepoiss“), kes tegutses Kehtna vallas koos endise Järvakandi vangilaagri vahtkonna ülema Jüri Tauramiga .
J. Aaspe väga aktiivset tegevust kirjeldavad ka kohalike elanike mälestused ja metsavendade tunnistused. Näiteks oli just J.Aaspe see, kes metsavendade pildistatud negatiivid viis Järvakandi tehastes töötanud fotograafi kätte fotode saamiseks . Arreteeritud metsavend Heino Kaljumaa protokollid sisaldavad aga väga huvitavaid fakte. Järgnevalt mõned katked tema ülekuulamisprotokollidest: „1948. aasta lõpus rääkisid Raadik ja Pikk-Juku, et käisid Saaliste Arturi juures kala püüdmas, Kaisma järve ääres.“ „Suvel 1949 rääkisin Tänavaga ja küsisin, kus asuvad Loone, Pikk-Juku ja teised. Tänav arvas, et läksid Saaliste juurde.“ „Kevadel 1949 olid Raadik ja Pikk-Juku Lelle vallas Jüri juures, kus varjas end 6 - 7 inimest. Mais või juunis külastasid nad viieliikmelist gruppi Kaismal. Punker asub Kaisma ja Järvakandi piiril. Neist kaks teenisid koos Aaspega Omakaitses. Aaspe ja Raadik pidasid ühendust Lipa vabrikus töötava Kaloniga. Tema informeerib neid sõdurite ja ametnike liikumisest.“
Veelgi paremat organiseeritust näitab aga järgmine tunnistusest ilmnev fakt: „Veebruaris 1949 tõid Raadik ja Pikk-Juku Järvakandist 9mm padruneid. Pikk-Juku ostis need hinnaga 50kop/tk NKVD-laselt. NKVD-lane lubas ka edaspidi tuua.“ Olgu öeldud, et Osvald Raadik oli Richard Saaliste korralduste järgi vastutav Raikküla ja Rapla vallas tegutsevate metsavendade juhendamise eest. J. Aaspe julgust Nõukogude võimu poolt kontrollitud alal ringi liikuda ilmestab seegi, et Järvakandi ümbruses nähti teda tihti päise päeva ajal automaat seljas jalgrattaga ringi sõitmas. Seda vaatamata asjaolule, et julgeolekutöötajaid sama tihti selles piirkonnas näha oli. Kui temalt kord Kaisma-Järvakandi maanteel küsiti: „Kas sa julgeolekut ei karda, et nii ringi sõidad?“, siis vastanud mees: „Aga mida ma kartma peaks, mul ju relv kaasas!“
Vastuoluline on üks teine, 1949. aasta juhtum. Vahakõnnus elanud endine metsavend, käis Rahkamaa külas peol. Peo käigus võttis ta arvatavasti „vale“ tüdruku tantsima. Mõne aja pärast ilmus kohale purjus J.Aaspe, kes relvaga ähvardades meestel käed üles kamandas. Kuna vastaseks oli kainem ja lahingutes karastunud mees, siis oli järgmisel hetkel relv hoopis Vahakõnnu mehe käes. J. Aaspe elu päästis sel korral vaid hea õnn, kuid püstolist jäi ta mõneks ajaks ilma. Kaks nädalat hiljem kohtusid mehed Rahkamaal uuesti, nüüd nõudis J.Aaspe relvaga ähvardades oma püstolit tagasi. Püstol oli ühte tallu hoiule antud ning seepärast konvoeeris J. Aaspe Vahakõnnu mehed nimetatud tallu. Sel ajal, kui mehed talu hoovis omavahelisi suhteid arutasid, sõitis sinna aga täitevkomitee esimees. Nähes tuntud metsavend J.Aaspet, küsis täitevkomitee esimees, just kui polekski tegemist tagaotsitava kurjategijaga: „ Mis sa Juku siin möllad?“ J.Aaspe pööras seepeale ringi ja kõndis metsa. Oleks tegemist olnud ohtliku terroristi ja mõrvariga, siis vaevalt oleks võimuesindaja antud olukorras sellist isiklikku ja manitsevat lähenemist kasutanud.

Kuigi täna meenutatakse metsavendi enamasti kui relvaga võimudele vastuhakanud isikuid, siis tegelikult kuulus nende tegevustesse palju vägivallatut ja loodetava omariiklusega seonduvat. J. Aaspe oli tihedalt seotud O. Raadiku gruppiga, mis levitas nõukogudevastaseid lendlehti metsavendade ja elanike hulgas , kogus R. Saaliste korraldusel andmeid elanike meeleoludest, võimude repressioonidest elanike vastu ning isegi tööstuse ja põllumajanduse olukorrast. Muuhulgas koguti andmeid ka Järvakandi Klaasivabriku toodangu ja vabriku võimsuse kohta.
Vaadeldes järgnevaid võimude poolt dokumenteeritud kuritegusid, võib öelda, et J. Aaspe osalusel sooritatud “kuriteod“ olidki enamasti veretud ja valdavalt ideoloogilise alatooniga.
1948. aasta juunis otsustas Vambola Orase ehk „Vammi“ juhitud grupp rekvireerida oma tegevuse toetuseks Äksi meierei ja kooperatiivi varad. Info nende ettevõtete kohta tuli Kuimetsa piirkonnas tegutsenud metsavend Feliks Noodelt, kes ise operatsioonis ei osalenud. V.Orase gruppi kuulusid seekord Osvald Raadik, Erich Jerlet, Ain Tänav, Herbert Valler, Karl Leius ja Johannes Aaspe. 11. juuni keskööl peatas nimetatud grupp metsavendi Kose-Risti kandis veoauto Opel-Blitz. Auto ja selles olnud 5 inimest viidi Äksi, kus need suleti kooperatiivi keldrisse ühes sealse valvuri ning meierei ja kooperatiivi juhatajatega. Seejuures tehti teel Äksisse lühike peatus telefoniliinide katkestamiseks. Kooperatiivi valvuri vastu kasutati küll jõudu, kuid ülejäänud kinnipeetutega käituti pigem viisakalt. Ühel veoautoga reisinud kodanikul oli portfellis 15000 rubla riigi raha, mis jäi alles, sest eraisikuna ei kuulunud see kodanik läbiotsimisele. Viisakusena võib võtta sedagi, et keldrisse suletud isikutele anti kaks pudelit likööri igavuse peletamiseks. Kokku viidi Äksi meiereist ja kooperatiivi poest ära sularaha ja kaupu rohkem kui 65 000 rubla väärtuses. Kogu saak toimetati Raikküla vallas asunud punkri piirkonda. Mõned päevad hiljem saatsid metsavennad mõlema asutuse juhatajale viisaka vabanduskirja, kus selgitasid oma tegevuse põhjuseid – majanduslike aluste loomine võitluseks kommunistliku terrori ja nõukogude hirmuvalitsusega ning vabandasid eraomandile tehtud kahjude pärast.
Juba juulis 1948. korraldati sama grupi poolt teinegi sarnane rekvireerimine – seekord Valgu kooperatiivi poes. Jälle kasutati juunikuus omandatud veoautot Opel-Blitz. Seekord osales operatsioonis 15 inimest. Kokku rekvireeriti riigile kuuluvat vara rohkem kui 62 000 rubla väärtuses. Märkimisväärne oli jällegi valvuri kohtlemine, sest rünnaku käigus ei kasutatud tema suhtes vägivalda ning tema vintpüssilt võeti ära vaid relvalukk, mis visati põõsasse. Relv ise jäi valvurile.
Juulis 1948 tehti katse röövida Juuru postkontorit ja hoiukassat. See aga ebaõnnestus, kuna postkontori hoonesse sisenenud E.Jerletit tulistas tundmatu isik õlga. Pärast tulistamist metsavennad lahkusid. Jäägu lugeja otsustada, kas kümmekond kuulipildujate, automaatide ja granaatidega relvastatud metsavenda lõid araks, või ei soovinud nad lihtsalt verd valada. Vastupidiselt levinud arvamusele oli selline käitumine metsavendade puhul üsna tavaline. Lugedes arhiivimaterjale ja vesteldes veel elavate metsavendadega, ilmneb üsna ootamatu nüanss – sõjas osalenud mehed metsavendadena reeglina hoidusid juhuslikest tapmistest.
1948. aasta septembris korraldati veel üks rekvireerimine: Järvakandi meiereis ja kooperatiivi poes (Purkus). Nagu varasematelgi kordadel osalesid operatsioonis Oras, vennad Vallerid, Tänav, Aaspe, Raadik ning uue liikmena Erich Pärn ehk „Fantoom“. Seekordne kahju riigile ulatus juba 79 000 rublani, sisaldades muuhulgas 900 kg võid. Metsavend Heino Kaljumaa sõnul jäi osa rekvireeritud vahenditest grupi ühiseks varaks, suurem osa jagati aga võrdselt metsavendade vahel. Viimasest operatsioonist said näiteks oma osa ka E. Jerlet ja H. Kaljumaa, kes operatsiooni ajal haiged olid. Kuna sellise koguse tarbekaupade ja võiga polnud metsavendadel suurt midagi peale hakata, siis müüdi osa rekvireeritud varadest maha Tallinnas. Selleks kasutati A. Tänava naistuttavat hüüdnimega „Kuld Lõvi“, kes mitmel korral Tallinnast Raikküla vallas käis ja kaupu müügiks viis. Grupile kuuluvaid rahalisi vahendeid hoidis enda käes E.Jerlet. Et tegemist ei olnud lihtlabaste röövidega, näitab seegi, et operatsioonide ajal selgitati juuresviibivatele isikutele oma eesmärke ning rekvireeritud vahendite kohta koostati akt, millest üks eksemplar anti rünnatud asutuse esindajale.
1949. aasta 23. aprillil ründas O. Raadiku grupp Kalevi kolhoosi Velise vallas . Kolhoosiesimees, kes pidas toimuvat naljaks ja käskudele ei allunud, löödi uimaseks. Metsavendade saagiks sai 2 siga ja 3200 rubla sularaha. Ära võetud varade kohta koostati akt. Kui aga avastati, et osa sularahast kuulub kolhoosnikele ja see on kogutud kummikute ostmiseks, siis anti see omakorda allkirja vastu tagasi.
Lisaks kirjeldatud aktsioonidele väärivad äramainimist ka 1949. aasta suvel Nõlva kolhoosis toimunud sündmused. Sel ajal oli J. Aaspel Nõlva ja Rahkamaa piirkonnas vähemalt üks kui mitte kolm punkrit. Pärast 11. mail 1949. aastal toimunud Nõlva kolhoosi koosolekut sisenesid selle toimumiskohta Raba tallu kaks metsavenda, nende hulgas ka J. Aaspe. Kõik kohale jäänud juhatuse liikmed ja lisaks nendele ka kohalik talunik ja rahvakaitse võitleja Voldemar Tompson, arreteeriti. Selle eest, et V.Tompson oli osalenud rahvakaitse võitlejana metsavendade jälitamisel ja ei tahtnud nüüd välja anda tema kasutuses olevat vintpüssi, löödi talle püstoliga kaks korda vastu pead. Pärast vintpüssi loovutamist viidi kõik arreteeritud kolhoosnikud V.Tompsoni talusse. Samal ajal ilmus metsast veel 6 metsavenda. V.Tompsonilt võeti ära lisaks vintpüssile ka isiklikke esemeid ja 200 rubla sularaha. Lisaks tapeti kolhoosi laudas kõige suurem siga, mille liha pidi V.Tompson üksinda 500 meetri kaugusele oma taluni vedama. Enne lahkumist löödi teda veel üks kord vastu pead ja öeldi, et nüüd võib ta metsavendade peale kaevata. Sama aasta 19. juulil kadus kolhoosi karjast ära vasikas, mis oli natsionaliseeritud J. Lainurmelt. Järgmisel päeval leidsid karjatöötajad metsast vasika naha ja sisikonna. 22. augustil kuulsid kolhoosnikud püssipauku ning nägid osa kolhoosi lambaid hirmunult õuele jooksmas. Kontrollimisel avastati, et kadunud oli M. Liitmaalt natsionaliseeritud jäär. Jälgi mööda edasi liikudes, nägid kolhoosnikud spordipluusis inimest midagi seljas metsa vedamas. Kuna nad pidasid isikut relvastatud röövliks, siis ei julgenud nad talle järele minna. Mõlema looma vargusega kaasneb asjaolu, et need kuulusid kolhoosile ja mitte eraisikutele. Sarnane ideoloogiline varjund on ka V.Tompsoni röövimisel.
Loomulikult ei jätnud selline „motoriseeritud banditism“ rahulikuks võimuesindajaid. Märtsiküüditamise ehk operatsioon „Priboi“ ajal juhuslikult julgeoleku kätte vangi langenud V. Oras andis J. Aaspe ja teiste metsavendade tegevusest võimudele detailse ülevaate. 1949. aasta aprillis avas julgeolek nn Raadiku jõugu kohta eraldi agentuurasja ehk toimiku koodnimega „Obretsjonnõje“ (Hukule määratud) ning lähetas Järvakandi piirkonda gruppi imbumiseks agent „Kalevi“. Agendi edukusest andmed puuduvad. Sama aasta juulis suunati Raadiku grupi vastu veel kohalikku päritolu agent „Lill“, kelle töö tulemusena tapeti 27. septembril kaks metsavenda: August Sinikas ja Hans Lokuta. Lisaks arreteeriti mitu metsavenda ja neid toetavat isikut, O. Raadikut ja J. Aaspet tal löögi alla tuua aga ei õnnestunud.
1949. aasta märtsiküüditamine mõjus metsavendadele mitmel moel negatiivselt. Ühest küljest langes elanike toetus nii inimeste arvus kui ka julguses. Teisest küljest tuli metsa juurde uusi varjajaid, nende hulgas ebausaldusväärseid isikuid. Kolmandaks mõjus omaste ja toetajate väljasaatmine halvasti moraalile, sest kui senini oli säilinud mingisugunegi lootus NL-i ja lääneriikide vahelisele sõjale, siis nüüd tunti end aina väljapääsmatumas olukorras. Eeltoodule vaatamata ei kavatsenudki O. Raadik ja J. Aaspe kaaslastega peitu pugeda. Siseministeeriumi eriettekannete põhjal toimus 3. novembril 1949 kell 23.00 Nurtu külas järjekordne kooperatiivi poe riisumine, mille käigus tekitati riigile 20 000 rubla eest kahju.
J. Aaspe ja tema kaaslaste varjamise edukuse üks võtmetest võis peituda ka informeerituses. Omades kontakti julgeolekuorganites, tagasid nad omale informatsiooni haarangutest. Nii näiteks olid nad teadlikud märtsiküüditamise plaanist. Informaator lubas hiljem teatada täpse kuupäeva, kuid hoiatas, et siis läheb kiireks. Tõenäoliselt täiendav informatsioon õigeaegselt metsavendadeni ei jõudnud, sest 1949. aasta märtsis O. Raadiku vanemad siiski küüditati.
1950. aasta alguseks olid võimud saavutanud piisavad eeldused J.Aaspe hävitamiseks. Julgeolek ühendas selleks jaanuaris Läänemaa ja Harjumaa osakondade jõud ning suunas grupi tegevuse paljastamiseks Kohtru küla elaniku agent „Kadaka“. Kui „Kadaka“ resultaatidest täpsemad andmed puuduvad, siis ENSV Julgeolekuministeeriumi veebruarikuu kokkuvõttes esmakordselt mainitav agent „Artur“ saavutas märkimisväärset edu. Ta kannab ette oma kontaktist Pikk Juku grupiga ja samuti grupi kolmest punkrist ühe avastamisest. Selleks kasutas „Artur“ kohalikku metsavahti Jüri Värbakut, kes varustas metsavendi toiduainete ja ehitusmaterjalidega. Siinkohal on oluline märkida, et J. Värbak ei olnud reeturiks, nagu räägivad rahvajutud, vaid pahaaimamatuks vahendajaks, kes agent „Arturi“ tegelikest eesmärkidest midagi ei teadnud.
Koos agentidega „Kull“ ja „Mägi“, selgitas agent „Artur“ välja kõik kolm J.Aaspe punkri asukohta. Selle informatsiooni põhjal koondati 24. märtsi hommikuks Nõlva küla lähedusse ENSV Julgeolekuministeeriumi Harjumaa osakonna üksused. Pärast kõigi kolme punkri piiramist, avastati ühest neist metsavennad. Maapealne palkidest ja mullast kaitsevallidega punker oli lahingupidamiseks ette valmistatud. Veel täna näha olevad vallid viitavad ettevalmistatud tulepositsioonidele. Samuti oli punkri juurde, tõenäoliselt põgenemiseks kaevatud ligi 40 meetrine kraav (või pealt kaetud tunnel?). Ettepanekule alla anda vastasid metsavennad tulega. Lahing oli vältimatu, sest tunnelit kasutada ei õnnestunud ja allaandmine oli välistatud. Ennast 6 aastat metsas varjanud ja ohtlikuks terroristiks tunnistatud J. Aaspe vangilangemises tõenäoliselt pääsemist ei näinud. Umbes tund aega kestnud lahingu tulemusena tapeti kolm metsavenda: Järvakandi elanikud Johannes Aaspe (41-aastane) ja Eduard Heiden (35-aastane) ning Velise elanik Adolf Valler (32-aastane). Julgeoleku ridades ettekande põhjal kaotusi ei olnud. Punkrist leiti metsavendade relvastusena 2 automaati, 2 vintpüssi ja 3 püstolit ning 200 erineva kaliibriga padrunit. Pärast lahingut käis sama aasta suvel punkri asukohas metsavaht Heinrich-Eduard Münti. Tema sõnul vedeles seal siis veel rohkearvuliselt padrunikesti, mis viitab tõsisele lahingule. Mõningatel andmetel viibisid sel ajal koos J. Aaspe ja A. Valleriga, vennad Evald ja Arvo Tammed, kes pääsesid põgenema. Johannes Aaspe kaaslased Osvald Raadik, Ain Tänav jt jätkasid veel mõned aastad vastupanu. 1951. aastal panid nad toime rongiröövi, mille saagiks oli 200 000 rubla. 1953. aastaks hävitati aga nemadki.
Hinnates tänasel päeval nende inimeste rolli, peame tunnistama, et otseselt ei aidanud nad kuidagi kaasa Eesti Vabariigi taastekkele. Samas võime me täna just tänu neile öelda, et eestlased ei leppinud okupatsiooniga, vaid hakkasid vastu. Tihti on metsavendade tegevust nimetatud organiseerimata vastupanuks ja metsavendi iseloomustatud kui õnnetus olukorras kuritegelikule teele läinud röövleid. Eeltoodu põhjal võib siiski väita vastupidist. Arvestades tolleaegseid sidepidamisevõimalusi, oli metsavendade omavaheline koostöö ja sidepidamine isegi üllatavalt hea. Metsavendade organiseeritus ja selle eestvedaja R. Saaliste vajavad senisest põhjalikumat uurimist, kuid kirjeldatud gruppidevahelised sihipärased kontaktid või informatsiooni ja vahendite hankimine võimuesindajailt peaks negatiivseid hinnanguid küll kardinaalselt muutma. Ka metsavendadele süüks pandud kuriteod ning rahvapärimusena kaasas käiv julmus, ei pea enamasti paika. Metsavendade eelpool kirjeldatud kuriteod ei paista mingil juhul silma julmusega. Pigem on kõigi nn. kuritegude juures selgelt näha ideoloogiline varjund – rööviti küll endale elatusvahendite hankimiseks, kuid sihtmärgiks valiti okupatsioonivõim või temaga kaastööd tegevad kodanikud.

Trükise iseloomust tulenevalt piirdutakse viitamisel " ... intervjuud ja Eesti Riigiarhiivi materjalid"

[Jalutu]

Järvakandi läbi sajandite. III / koostaja Enno Alliksaar ; MTÜ Järvakandi Arendusselts ; [kujundus: Armar Paidla].- Järvakandi : [Järvakandi Arendusselts], 2013.- 192 lk. : ill.

Artiklikogumikust saab lugeda Krafti perekonnaloost, spordielust Järvakandis, Klaasivabriku Hariduse Seltsist, metsavendadest Järvakandi vallas, lasteaedadest Järvakandis jne.

http://www.raplakrk.ee/index.php?option ... &Itemid=42

Sisaldab artiklit:
Metsavendlus aastatel 1947 - 1951 Järvakandi vallas ja selle lähistel
Lk78 - 98

[metssiga]

Võimatu näha, lugeda, printida. Andke huvilistele aadress, mis toimib!!!

[sadist]

Võimatu näha, lugeda, printida. Andke huvilistele aadress, mis toimib!!!

Saan aru,et Jalutu reklaamib raamatut,mitte digiväljaannet.Kahtlen,et seal mingit rabavat uut infot on,ilmselt ülevaatlik üldhariv referaat varem ilmunud materjalide põhjal Erich Jerletist,Saaliste grupist ja teistest lõbusatest semudest.
Aga kui metssea-härra soovip,astun sealt raamatukogust täna läbi ja uurin asja.

[gruppen]

Ma päris nii ei ütleks selle sisu kohta ja ma tean ka seda, et nii Jalutu kui Metssiga on ise seda lugenud nagu ka mina. Küsimus on lihtsalt laiemates valdkondades, keda see huvitab ning nende ligipääsus.

[sadist]

Selge pilt,ma juba kahtlustasin lugupeetud kaasfoorumlast seniilsuses
Ühesõnaga on mingit uut infi?Lidun kohe raamatukokku.

[Jalutu]

Saan aru,et Jalutu reklaamib raamatut,mitte digiväljaannet.

Ma ei reklaami kunagi kedagi ega midagi. Lihtsalt teavitan.

Kahtlen,et seal mingit rabavat uut infot on,ilmselt ülevaatlik üldhariv referaat varem ilmunud materjalide põhjal...

Kui 1/10 milnetis kirjutavast seltskonnast teeks sama palju tööd ja kirjutaks, siis ...
Siis oleks ehk maailm pisut rikkam ja vahest ka parem!

[sadist]

Ma tegelikult ei mõtelnud mitte midagi negatiivset reklaami,artikli või kaasfoorumlaste suhtes.
Vabandan,kui end segaselt väljendasin.

[metssiga]

Võimatu näha, lugeda, printida. Andke huvilistele aadress, mis toimib!!!

Saan aru,et Jalutu reklaamib raamatut,mitte digiväljaannet.Kahtlen,et seal mingit rabavat uut infot on,ilmselt ülevaatlik üldhariv referaat varem ilmunud materjalide põhjal Erich Jerletist,Saaliste grupist ja teistest lõbusatest semudest.
Aga kui metssea-härra soovip,astun sealt raamatukogust täna läbi ja uurin asja.

Tänan lahke abipakkumise eest, sadisti-isand, aga juba sain.

[soesilm]

On siis referaat või?

[sadist]

Ei, ei ole.
Väga asjalik ülevaade.

[toomas tyrk]

Autori loal avaldan järgnevalt algselt Järvakandi ajaloo III väljaandes ilmavalgust näinud artikli.

Kuna tekstis mõned tabelid ja illustratsioonid, siis tuleb artikkel paari postitusena. Paluks siis veidi kannatust enne kommenteerima asumist. Et ikka kõik osad järjest oleks.