Tänan.
Arvatavasti täiskumm, arvatavasti seepärast, et mitmes kohas kirjutatakse mingitest müstillistest "poolpneumaatilistest" rehvidest - mismoodi neil see poolik pneumaatika toimis - vaat see on seniajani minu jaoks hirmsuureks saladuseks jäänud...
Aga edasi katsun foorumlasi tüüdata pika ja igavavõitu lugulauluga:
Nüüd olen tükk aega tegelenud fotode uurimisega ja tegelikult ei ole veel asjast täit selgust saanud. Ja võimalik, et ei saagi, sest info on väga lünklik ja kohati ka vasturääkiv. Ning ega see fotode järgi graafika koostamine just lillepidu ei ole. Samas on tants fotode ümber juhatanud mind üsna kummaliste järeldusteni - osutus, et Arsenal Crossley masinate tornid olid, nagu keredki, kahte tüüpi: esialgne variant suurem, teine veidi pisem. Tornide suuruse erinevus on üsna väike, nii et esimese hooga tundub tegu olevat lihtsalt optilise pettega, ent nendel fotodel, kus masinad seisavad tihedalt kõrvuti, hakkab ka väike erinevus rohkem silma. Väiksemaid torne oli vähe – neli – ja kõik uut tüüpi keredega masinatel, mis kandsid numbreid 148 kuni 151 ning relvastuseks eranditult kahur.
Siin peaks hästi näha olema tornide suuruse erinevus. Kinnitust leiab ka väide, et torni ülaosas oli lahtikäiv luuk:
Kahurist kah veidi, praktiliselt kõikjal, kus vähegi Arsenal Crossley –st midagi kirjutatakse, on taktikalistes andmetes relva tüübiks märgitud „Hotchkiss’i kahur“, ent piltidel nähtav ei klapi miskipärast ülestähendatuga kokku. Ometigi on mitmel pildil selgelt näha pirakas ruupori kujuline leegisummuti, mõnel isegi käepide küljes, mida olen seni kohanud vaid prantslaste I MS aegse „Puteaux 37 mm 1916 TRP“ juures. Leegisummuti võis toru otsas olla, aga ei pruukinud, nii on ta osadel piltidel täiesti olemas, osadel puudub. Osadel piltidel puudub ka kahuri toru, mis oli (ilmselt) lihtsalt maha monteeritav, seda enam et tagasilöögi leevendi oli sellel kahuril mehaaniline – vedrusüsteemiga. Samuti on tagasilöögi leevendi korpuse otsas olev kork vägagi iseloomuliku kujuga, aga loodan, et mind parandatakse, kui peaksin eksima.
Arsenal Crossley soomusautod kandsid läbivat numeratsiooni, see algas numbrist 141 ja lõppes numbriga 151. Seega siis 11 masinat. Kaks masinat, mis kuulusid Kaitseliidu Tallinna malevale, kandsid nimesid: „Kõu“ ja „Pikker“, nendel numbrit ei olnud.
Soomusautod numbritega 141 kuni 145 ja „Kõu“ ning „Pikker“ omasid esimest tüüpi soomuskeret, kokku seitse masinat. Esimesed viis olid relvastatud Madsen kuulipildujaga, Kaitseliidu masinatel oli mõlemal tornis kahur. Kõik need esimest tüüpi kerega soomusautod kandsid ka esimest tüüpi (suuremat) torni. Ülejäänud kuus olid teist tüüpi kerega, kusjuures kahel masinal, numbritega 146 ja 147, oli esimest tüüpi „suur“ torn ja relvastuseks kuulipilduja, ülejäänutel – 148 kuni 151 – veidi väiksem torn ja relvastuseks kahur.
Loogikat on nagu raske tabada: enamus kahureid on monteeritud väiksemasse torni, samas kui kuulipritsid KÕIK suurematesse..., aga ehk oli siin osaliselt tegu tolleaegse Auto Tanki Rügemendi komandöri, Kolonel-leitnant Lutsari initsiatiiviga valmistamisel olevate masinate konstruktsiooni parendamiseks?
Nimelt väljendab ta oma 1926 aasta 29 detsembril koostatud salajases ettekandes Ranna- ja Õhukaitse ülemale rahulolematust selle üle, et esimese viie soomusauto konstrueerimise juures „..ignoreeris Tehnika osakond täiesti minu, kui eriteadlase, arvamisi, neid põhjendamatult maha tehes, mille resultaadiks oli, et soomusauto kaal 4 tonni asemel on üle 5 tonni, vaatamata selle peale, et Arsenal osalt minu soovidele vastutulles, vähendas märksa soomusauto kere suurust.“ (tsitaadi kirjapilt muutmata)
Kuidas sellest aru saada? Teist tüüpi kered olid esimesest tüübist tõepoolest märksa väiksema mahuga ja ka paarsada kilo kergemad, aga kas Arsenal võttis Lutsari, kui eriteadlase näpunäiteid kere suuruse kohta kohe kuulda või viidi muudatused sisse alles järgmise partii juures? Samas on dokument kirja pandud 1926 aasta lõpus ja ettekandest nähtub, et esimesest viiest soomusautost on ainult üks täielikult valmis, kuigi sõjaväele üle andmata, ülejäänud neli alles koostamisel – loogilisem oleks järeldada, et esialgne projekt nägi ette veel suurema mahuga keret? Igatahes kõikvõimalike spekulatsioonide hulk järjest kasvab. Ilmselt oleks loogiline eeldada, et kui tootmisel jõuti järjekorras kaheksanda masinani, siis läksid lõpuks käiku ka Lutsari ettepanekud soomusauto konstruktsiooni osas. Igatahes siis lõigati kere soomusplaadid kere keskosas alt tüki maad lühemaks ja kujundati ümber ka meeskonnaruumi esi- ning tagaosa. Ja arvatavasti paar masinat hiljem ka torn. Aga eks seegi on spekulatsioon, tegelikku asjade käiku nagunii ära ei arva.
Kui pöörduda veel esimese partii s.o. esimese viie soomusauto valmistamise juurde, siis mingil sama teemat käsitleval lehel väideti, et üks esimestest masinatest oli relvastatud kuulipildujaga ja ülejäänud neli kahuritega. Kui aga pilte vaadata, siis on vaid kaks kahurit monteeritud suuremasse torni – soomusautodel „Kõu“ ja „Pikker“. Kõikidel teistel on kuni numbrini 147 (kaasa arvatud) relvastuseks kuulipilduja, samuti kannavad kõik need masinad varasemat tüüpi suuremat torni. Samas oleks ka loogilisem eeldada, et väiksemaid torne hakati valmistama alles tootmise lõppjärgus – neid kannavad numeratsiooni järgi ju VIIMASED neli masinat? Seetõttu ei tundu väide esimese partii neljast kahuriga masinast eriti usaldusväärne.
Parasjagu küsimusi tekitavad ka masina taktikalised andmed mõõtmete osas: soomusauto pikkuseks pakutakse tavaliselt 4870 mm, olen üritanud graafikat kokku panna ja see mõõt sobib kere pikkuseks enam-vähem, proportsioonid jäävad üsna sarnased. Samas pakub 1935 aastal välja antud Heigel’i käsiraamat pikkuseks 5020 mm, aga see on kogupikkus koos käivitusvändaga, ehk nn. raudteegabariit. Kõrgusega on keerulisem – tavaliselt pakutakse selleks 2430 mm, mis oleks mõõt maapinnalt masina kõige ülemise punktini. Kuid Heigel’i käsiraamat käib välja 2500 mm ja seal on pildil esimest tüüpi kerega masin. Vahe on 70 mm. Kas siit võiks järeldada, et esimest tüüpi kerega ja nn. suurema torniga masinad olidki 7 cm võrra teist tüüpi kerega masinatest kõrgemad? Sest mõlemat tüüpi keredega masinatel oli identne veermik täiskummist ratastel ja soomuskupli ülaosas ei olnud ka mingeid detaile, mis oleksid võinud põhjustada nii suure vea kõrguse arvestamisel..? Fotodel, kus masinad seisavad kõrvuti, tunduvad väiksema torniga masinad tõepoolest veidi madalamatena, kuigi pildistatud on nad kahjuks alati veidi ebatasasel pinnasel. Kui osutub tõepäraseks, et teist tüüpi kerega masinad olid tõepoolest veidi madalama siluetiga ka kere osas, kas siis see võis samuti olla üks Kolonel-leitnant Lutsari nõuetest?
Siin on hea võrrelda erinevate kerede ja tornidega masinate kõrguse erinevust:
Küsimustest ilmselt puudust ei tule, oskaks ainult vastuseid leida, aga igatahes tänan kõiki, kes viitsisid läbi lugeda.
Nüüd lähen uuesti tornide ja kerede graafikat kokku miksima..
aga olgu, mehed seekord ei nuta.. 
, edu Sulle ja rohkem igavat juttu järgmiste mudelite juures 
.
