Puutumata sõjaradadele vol.X!

[ASuur]

Pean vabandama ,et tõesti pole aega ja jõudu pikemalt kirjutada olnud.
Eks esiteks on veidi objektiivseid ja teiseks veidi vähem objektiivseid põhjusi.

Noh, esmalt vabanduseks on mingi töö ja bürokraatialaine, mis üle pea on käinud siin viimased päevad pärast tagasisaabumist ja teiseks on olemine ka vahepeal veidi kehv olnud - nina ei taha hästi läbi käia.

Ninaga oli teema selles, et vahetult reede õhtul enne Valgevene starti lendasin haagise pealt koos traktorirheviga, mis Volvol all oli olnud. Maandumise käigus muutus liikumisejärjekord selliselt, et traktoriratas kohtus enne maapinnalejõudmist minu näoga, mis oli vastassuunas teel. Seepeale otsustas mu nina asukohta vahetada , kuna vanas asukohas olid ainult purunenud veresooned ja pudrustunud luu... (mõni hetk pimedust)

Pärast pildi ettesaamist arvati EMO-s et vajalik on üldnarkoosiga operatsioon nina tagasipaigalduseks, mida samal päeval teha ei saanud, kuna oma ettenägematuses olin päeval kõhu täis söönud.

Seega esimene võimalus opile pääseda oli esmaspäeva hommikul.
Helistasin siis ainult suukaudu hingates ja mõmisedes teistele kamraadidele, saatsin kaks tiimi ajutiselt Kuramaale eellahingutesse ja panin oma kapfwageni seltskonna kaheks päevaks rividrilli tegama, samal ajal kui ise valutavat nina ja suukaudu hingamist nautisin.

Esmaspäeval hommikul lasin ennast Mustamäe haiglasse kärutada, heitsin raamile ja sõitsin oma narkoositrippi vastu võtma. Eks närv oli veidi must ka.

Kui ärkamissaalis pilt ette tuli oli nina mingit vatti ja sidet täis topitud ja suurem tampoon veel teipidega keset nägu liimitud. Olemine oli ka nagu Stalingradi lahingust viimase haavatutelennuga pääsenul.

No mis seal siis ikka - elu sees ja lahing ootab! Koperdasin autosse, lasin end võitlusmasinani kärutada, ronisin ära saatma tulnud sugulaste toel rooli ja asusin Valgevene poole kurvima.
Ausalt öeldes nii halba päeva ja sõitu pole ammu olnud. Roolimise ajal oli kogu aeg tunne et kogu pea on seestpoolt niipalju paistes et paistetus ulatab juba kuklasse ning kohe-kohe paistetavad silmad ja kõri ka lõplikult kinni. Ühesõnaga päris ebamugav.

Öösel Valgevene piirile jõudes olin ikka nii läbi , et seal valves olevaid kamraade ei jõudnud enam viimaste uudistega kurssi viia ja kukkusin kohe pikali narile hommikul pooleli jäänud narkoositrippi lõpetama.
Ette rutates võin öelda, et ega öö ja hommik paremad polnudf aga eks sellest kirjutan varsti edasi. Praegu pean muid toimetusi tegema.

[istorik]

Valgevenest on varem ka Eesti mees koju sõitnud Verwundetenahzeichen in Schwarz rinnas!

[Helar]

Senikaua kui Suur sulge seab, kriban mõned read sellest nädalasest safarist.
Startisime 19 oktoobri hommikul 2 maasturiga ( Toyota Landcruiser 80 ja Nissan Patrol ). Kuivõrd Suurel tuli üks ootamatu olukord vahele siis ootasime neid paar päeva järele.
Valgevenesse hulkuma me minna ei saanud, kuna selleks reisiks oli meil vormistatud grupiviisa, mis tähendab seda ,et kogu seltskond ületab piiri koos.
Et aeg mõnusamini lendaks, hulkusime paar päeva Lätis ringi. Suundusime kuhugi polügonile ,mis asub Riiast jupp maad lääne poole. 30 km2 alal saime offrõudi taevani ja
vintsitrossid pikemakski venitatud .





Lõunapaus, peale mida jälle vintsi abil edasi:



LC lihtsalt vajus kohapeal seistes kraavi:





Igahommikune vaade magamistoa aknast:




Peale Läti metsa pesime autod ja ka kiir-remondipaus. Nimelt olid jämedad kaikad salaja rehvi ja velje vahele pugenud. LC l kahele ja Pätakale ühele
veljele. Mis siis , et viimasel velg 7" ,ja rehv 12,5 "lai oli.
Vägev rehvitöökoda oli Lätistanis. Tungraud oli seal ammu katki läinud. Abi saamiseks tuli ratas ise alt keerutada.




21. oktoobi õhtuks võtsime positsioonid sisse mõnikümmend kilomeetrit enne Valgevene piiri ,et oodata Volvo meeskonda.
Plaan oli öösel riigipiir ületada. Kuivõrd seltskond jõudis alles tiba peale kahte siis hakkasime piiri ületama
hommikul.
Piiriületuse kohta võib lausuda vaid positiivset. Lahked piirikad aitasid deklareid täita ja üleüldse oli õhkkond
meediv. Pisike ikaldus oli Volvoga, mis taheti massi pärast alguses veokate järjekorda saata. Aga lõpuks sai Volvost autosuvila
ja saimegi ilusasti sõidukate koridorist läbi. Sellega loodi pretsedent, mis osutus hiljem suureks eduks.
Piiriületuseks kulus aega ca 2h.

Peale Valgevenesse jõudmist oli vaja leida tankla. Kuivõrd mina tankisin Lätis vaid veidi, oli Patroli paak suhteliselt tühi.
Piirist ca 50 km kaugusel see lõpuks ka leidus.
Suur tankla, pood, automoika,täitsa uhke eurotankla nägi välja. Aga tankida ei saanud- obeed oli.
Et aega mitte raistata ,otsustasime niikaua lähedalasuvasse Verhniadsninsk linna sõita ja toidu ning joogivarusid täiendada.
Suurt marketit me ei leidunud. Selle asemel on pisikesed poekesed riburadapidi reas. Sisenesime ühte sellisesse.
Vaatasime natuke ringi ja tundsime huvi kohaliku kauba vastu. Müüja seepeale teatas, kui mõttetu ja paha pood see on.
Juhatas meid hoopis teise poodi, kus pakutavad produktid on hoopis paremad ja uhkemad. Nojah, läksime.
Juhatatud poodi jõudes tundus mulle, et seal "pahas" poes nägin siiski paremaid produkte ja seadsin sammud sinna tagasi.
Kohale jõudes oli aga uks lukus. Hakkasin süvenema silti uksel : obeed 1400-1500. Kuivõrd kell sai just 1400 siis
närisin müüja eelneva käitumise läbi. Kui meie kõik oleks seal shopplema hakanud poleks vaesekesel lõunast muhvigi
välja tulnud. Saime korraliku tillika. Suhtun mõistvalt. Aga ka teistel poodidel oli samal ajal lõuna Omad kaubad saime siiski kätte ja peale pisikest tsebureki
nosimist kafeteriias suundusime tanklasse tagasi. Seal saime autod tangitud ja hakkasime metsaradadele liikuma. Diiselkütus maksis 0.74 € liiter.



Plaan oli liikuda Glõbo järve äärde ja hakata selle idapoolset kallast vallutama, kuna just see koht oli teistel eelnevatel aastatel tehnikaikalduste töttu vallutamata
jäänud.
Seekord aga meil see õnnestus. Rajad on seal eriti savised ja sõjategevuse jäljed on metsas hästi säilinud . Kuivõrd maapind oli märg algas liikumine ainult aeglusti ja vintsi abil. Trajektoori võis küll planeerida, kuid savine
maastik sülitas auto ikka sinna kuhu ise tahtis. Seal polnud väga ammu sõidetud. Lootsime välja jõuda koolmekohani, kust saame oma teekonda jätkata.
Jõudsime sinna suhteliselt pimedas ja otsustasime jõe kaldale laagrisse jääda. Hommikul leidsime koolmekoha üles. Veetase oli aga niivõrd kõrge, et keegi meist vabatahtlikult sealt läbi poleks sõitnud.
Sillast olid järel vaid veest turritavad palgid. Valikuid polnud- pöördusime tuldud teed tagasi. Kuivõrd eelmisel päeval olime läbinud tuldud rada , ca 15 km, päev otsa
siis järgmisel päeval suutsime tagasi sõita poole kiiremini. Metsast väljas, oli vaja leida pood. Kütust oli mul metsas kõvasti kulunud ja
värskete küttevarudeta oleks mul sidur libisema hakanud.
Leidsimegi suhteliselt lihtsalt külapoe ,mis nägi välja selline.



Sealt ostsin peaaegu kõik õlled ära. Et külameestelt peksa ei saaks läksin peale ostu sooritamist ruttu autosse.
Muide , selles poes sai kaardiga maksta. Põhjus lihtsamast lihtsam: Kuivõrd sularahaga arveldades on vaja seda terve ämbritäis kaasas tassida , siis ka kohalikel on sellest siiber saanud.
Järgmine kord V Venesse sattudes ma enam sellist hunnikut kaasa ei vaheta. Vahest , et 20 eurikut oleks igaks petteks kohalikku taskus.

Varud täiendatud hakkasime mööda metsaradu Polotski poole suunduma.
Mingil hetkel jäi teele selline takistus.



Pildilt ka näha, et Volvo tuleb sealt tagasi. Mure selles, et mul on selliste veetakistuste läbimisega pisike ikaldus.
Selle augu põhi oli kõva, kuid minu hinnangul liiga sügav. Kiire mõõtetulemus andis veepiiri üle pätaka kapoti. Mis omakorda tähendas
kindlalt märga magamistuba ,sest selle lõigu oleks pidanud läbima vintsides.
Seega läksin selle koha peal veidi katki ja valisime edasiliikumiseks uued rajad. Isegi terasest munad lähevad märjas magamiskotis rooste.
Kurat, aga ei saa mainimata jätta: Seda kõikide kuue vedava rattaga Volvot on kadesusväärselt kaunis metsas liikumas vaadata.
Ja üha edasi mööda ammu unustatud metsateid. Mõnus safari, mida me otsima läksimegi.



Reede õhtuks jõudsime Polotskisse ja ööbisime eelneval pildil viidatud hotellis.Väliselt uhke koht, kuid number oli nagu tavaline ühikatuba.
Jälgisin öösel veidi hotelli ümber ja sees toimuvat melu ning nähtust olen veendunud, et numbrit saab seal ka tunniks rentida.
Õhtul nautisime pubimõnusid ja väisasime hommikul kohalikku kaubandust.
26. oktoobri hommik. Märkamatult ongi nädal möödas. Naksti. Hea seltskonna ja mõnusa ajaviitega lendab aeg kiiresti. Oli kahjuks aeg hakata kodu poole liikuma.
Ennemalt mainisin kuidas meil piiriületusega vedas: Kui Volvo oleks tulles veokatesse suunatudki siis tagasiteel oleks me kõik ilmselt 3-4 ööd päeva pidanud piiril passima. Rekkate järjekord oli lihtsalt üle mõistuse pikk.
Ja ka viisade kuupäevad oleks kahesajaga lõhki läinud.
Märkimisväärseid tehnikaikaldusi kah polnud. Pisemad asjad said jooksvalt lahendatud.

Puhkus töötas. Jälle.

Vahva omade kiiksudega koht. Täit pilti sellest riigist ei saanud. Plaan igaljuhultagasi minna.

[viiking]

Mis huvitav vidin see riepu servise kõrval seal katte all koos esisahaga on

[oliver]

Motoblokk lumesahaga?

[Metsik 4X4]

Igati lahe üritus oli ja tundub, et tuleb tagasi minna.
Viimasel päeval, enne koju tulekut tuli kastiinitsa ees üks tegelane ligi ja näitas Aleksile kaartil poligoni asukoha.
Seal pidi olema purukslastud asju, tõuse ja langusi. Vana oli seletamisega päris hoos.Astusin sammu tagasi, et oma nina päästa
mingi juhusliku laksu eest. Oleks täis värk kui üks läheb kõvera ja teine tuleb kõvera ninaga

[ASuur]

Kui Tšukotkalt terve nahaga tagasi oleme, siis äkki kevadel teeme ühe Valgevene tripi kohe takka !?

Igal juhul oli lahe tõesti. Sorry, et seekord minu kirjutised veits napiks jäid aga vähemalt oma nina saaga jõudsin ära rääkida, ja eks see tol hetkel (ja veidi siianigi) on minu enda jaoks üks tähtsamaid sundmusi .

[ASuur]

17. oktoober siis taas Valgevene poole.

Seekord nelja masinaga.

Kui nalja saab, siis eks anname teada.

[Metsik 4X4]

Kül saab. Ükski selline üritus ei möödu nii et poleks millest teistele pajatada!
Aleks, sul nüüd paremad kaartid ka vist olemas. Vbl saame seda poligoni ka uurida kus pidi olema puruks lastud tehnikat?

[plekkpea]

Aleks, sul nüüd paremad kaartid ka vist olemas.

Kül saab. Ükski selline üritus ei möödu nii et poleks millest teistele pajatada!
Alati on olnud selliseid meeldejäävaid seiku.

Vbl saame seda poligoni ka uurida kus pidi olema puruks lastud tehnikat?
Vaevalt, et sellist imet juhtub, kuna oleme juba sellega tegelenud.

[ASuur]

Nojah, sel aastal vist tõesti parim tehnika läbi aegade. 4 Länkkarit ja neist kõige nõrgemal ka ikka 35" rattad. Vintsid värgid jne. Ja enamusel ka kõva kogemus.

Suht võrdne kamp seega.

Kaardid mul nüüd ka kõik Androidi OZI-s. GS alates 50000 ja üles ning Navitel. Lisaks Garmini Valgevene.

Loodetavasti Rainer jõuab endale OSM-I ka alla laadida.

Eile käisin natuke kaarte ja tehnikat proovimas , kõik toimis.

Minu seekordne tehnika siis selline :

[kloss]

Facebook on inimese ikka nii ära harjutanud, et hakkasin selle postituse peale LIKE nuppu otsima Igatahes vinge masin ja edu tuuril !

[Helar]

Vaevalt, et sellist imet juhtub, kuna oleme juba sellega tegelenud.

Seda mis Polotski külje all ?

[plekkpea]

Jep, kuid küllatki atraktiivne koht ja vabalt võib uuesti minna.

[ASuur]

käidud ja nähtud. ülivägev seekord. Mõned klõpsud Rainerilt: