Ristisõdijate strateegia

[Yks]

Kuivõrd arutlus käib (vist ikka veel?) ristisõdijate strateegiast, siis üritan omal sõnarohkel moel justnimelt sedasama illustreerida. 13. sajandi võõrvallutus ei olnud mitte kristliku Euroopa läbimõeldud ja planeeritud strateegiline ofensiiv "mahajäänud" ja "hääbuva" põliskultuuri vastu, vaid avantüristlike juhuste ja juba ammu enne seda täpselt samamoodi toimunud vastastikuste materiaalsest saagiihast initsieeritud rüüsteretkede loomulik jätkumine.

Enamvähem nii ta jah oli. Samas hakkas asi siiski pisut muutuma ning isegi Kuuria hakkas vaatama ka siia jumalast hüljatud maailmaossa. Tõuke selleks andis 1171.aastal Rügeni täielik vallutamine, mille tõttu selgelt "püksid rebadel tabatud" paavst Aleksander III andis välja 1171.aastal (teistel andmetel 1172), bulla "Non parum animus noster". See bulla on selgelt juba üleskutse eestlased (ja soomlased) allutada õigele kiriklikule korrale (ennem kui väärusulised seda teevad). Väärusulised = ortodoksid muidugist.

Nii et päris läbinisti avantüristlik ei olnud hilisem tegevus siinkandis teps mitte. Sageli läbimõtlematu või kantud kiivusest, et keegi teine saavutab rohkem (loe: anastab ja röövib rohkem), seda küll.

Kust piiskop raha said? Kirik andis. Kust kirik raha sai? Usklikud andsid maksudena. Kust usklikud raha said? Paganatelt võtsid sõjakäigul. Kust paganad raha said? Piiskopilt võtsid rüüsteretkega. Kust piiskop raha sai? Ma ju ütlesin, et kirik andis

Kirik on antud juhul selline laialivalguv mõiste. Polnud ju mingit ühiskassat, kust näiteks piiskop Meinhardile eraldati makseid kivilinnuste ja kiriku ehitamiseks. Isegi paavsti toetus (Kirik suure tähega) ei tähenda, et ta saatis Meinhardile laeka kuldmüntidega.
Tsiteerin:

Vaikselt kerkib imporditud usinate ojamaalaste käte läbi siinkandis analooge mitteomav linnus Ükskülas. Naaberliivlased Holmis ei suuda ehtugrilikult seda ülbust taluda ja tellivad endale ka samasuguse samalt ettevõttelt – AS Meinhardi Ehitus ja Ristiusk, kes on Katoliku Kirik Global Inc kohalik tütarettevõte ja filiaal.

Kogu see tegevus maksab. Ojamaalaste import nagu ka kivilinnuste ehitamine makasb. Maksab palju. Usklikud maksid makse konkreetsetele krikutele-piiskopkondadele. Bremeni peapiiskopkond oli selleks hetkeks, kui Meinhard saabus, kaotanud väga suure osa oma valdustest (loe: sissetulekutest), teisiti öeldes olid tulevase piiskop Alberti onul Hartwig II'l näpud põhjas. Mingeid rüüsteretki siinkandis sellel ajal veel ei korraldatud. Kaupmehed olid suutnud piirkonda tekitada c.20 aastase stabiilse perioodi v.a korra 1195.aastal, pidi rootslaste jarl Väinajõe suudmest alustama suuremat sõjakäiku, kuid õnnetuseks (eestlase omaks muidugist) maabus liialt põhjas. Sai aga siiski omad andamid kätte, lisaks röövitule ja tõmbas leelet. Bremeni peapiiskopile sellest noosist miskit ei jagatud.
Sõjakäigud, mida korraldati taanlaste eestvedamisel Rügenisse või mida saksid korraldasid obodriidide maadele ei toonud sellel ajal enam samuti raha Bremenile. 1190ndad polnud enam 1100ndad.
Meinhardi kogutud maksud kohapealt olid ilmselgelt selline sümboolne laekumine. Sakramentide toiminguteks vajamineva materjali vast katsid aga ehituse säärases ulatuses? Kahtlen!
Seega pidi Meinhardil olema kas palju raha või rajati hoopis osad ehitised kohalike vahendite eest, mida ei saa käsitleda kümnisena.
Viimane võimalus sarnaneb kangesti sellega, mida me näeme Saaremaal aastakümneid hiljem toimumas... Läbi kristlike sakraalehitiste (ehitiste üldse) demonstreeritakse oma lojaalsust, enda nö kristlust (või Kristuse tunnistamist "kõvaks jumalaks") ning nõusolekut "uue korraga". Vähemalt ehitamise ajal.

Siit ka minu märkus, et sinu tekstis läbiv joon nn sunniviisilise kristluse pealesurumisena ei pidanud kohati teps olema sunniviisiline vaid hoopis lepinguline või sootuks vabatahtlik.
Mis lubab hilisemal ajal juhunut käsitleda aspektist, et liivlaste roll impulsina alustada tõsisema misjonga läbi raua ja tule, mille käigus nägi ilmavalgust ka ordu, on palju olulisem. Ehk siis kogu trall, mis peale Meinhardit lahti läks lähtus kohati hoopis teistest impulssidest kui vaid AS "Hartwig II and Pere" perebisns ja selle toetuseks sobiva röövlimentaliteedi kultiveerimine.

[ElrikThunderson]

Kohalike ristisusõbralikkus on äärmiselt põnev aspekt, mida on aga pea võimatu üheselt määrata, tabada, kinni püüda või trofeena seinale riputada. Puhtalt sõjalise konfliktina 13. sajandi vallutust vaadates olen utreeritult pannud erinevatele grupeeringutele lihtsustavad nimetused. Nemad vs meie, "sinised" vs "punased". Selguse mõttes üle kündes peene mustriga põnevatest jõujoontest, millele lugupeetud kaaskirjutaja viitas.

Tagasi tulles minu ümberjutustatud ristisõja alguse juurde, siis torkaks Yksiga kaasanoogutamise vahele veel sellised mõtted. Nimelt kas Meinhard maksis tõesti viiendiku linnusest või tegid seda kohalikele juba ammu tuttavad saksi kaupmehed? Kas Meinhardi poolt pealekäidud ristimine oli üldse alguses jutuks? Kas tõrguti ristimise või piiskopihärra maksuplaanide vastu? Ojamaalaste kaasamises on veel selline kaunis nüanss, et muistsed Gotlandi elanikud kippusid ristirahva mainstreamile eripidiselt olema siinsete paganatega kaunikesti sõbralikes suhetes. Üldse ei küsi vastuseid, ärgitan vaikivat enamust lihtsalt korraks mõtlema või nii. Äkki on huvitav?

Kuigi näpud kibelevad lugupeetud Yksiga laskumast äärmiselt põnevatesse detailidesse meile kõigile üldtuntud ajaloo kulisside taga, taltsutan ennast ja jätan need madalad tungid tähelepanuta. Kusjuures ma olen lugupeetavaga rohkem nõus kui välja paistab. Tekstiliste iseärasuste järgi tuletan ka teatavat haritust, sestap kikitan äratundmisrõõmus vaid kõrvu ja ei tüki sarvi kokku panema.

Kardan, et muidu jääbki kogu käsitlus asjaga väga kursis olevate kitsaks pärusmaaks ja laiem huvitatud seltskond viskab korra siinsele tekstile pilgu peale, ühmatab pahaselt midagi "tarkpeade" kohta ja läheb vaidleb edasi igaühele arusaadavalt kas tanke on ikkagi vaja või mis toimub Ukrainas. Üldse ei räägi ma mitte alavääristavalt lugupeetavad. Pakkuge ise, mis teemasid ma siin silmad jõllis olen nüüdseks juba väga pikalt lugenud küll söögi alla ja peale. Kirjutamine vajab allakirjutanult keskendumist ja vastavat keskkonda, lugemise aga saab peita muu töötamise vahepeale. Mis sest et mõni päev loed Ukraina teemat rohkem kui teed seda tööd, mida tegelikult arvuti taga tegema peaks. Teate ju isegi. Sesmõttes, et respekt nüüdseks kõigile tuttavatele foorumlastele ja igati lugupeetavatele ka minu poolt.

Nii toongi kaugetelt esivanematelt päritud tuima läänemeresoomlasliku juhmusega tagasi teemaalgataja igati õigustatud küsimuse: "Henriku Liivimaa kroonikas torkas mulle silma ristisõdijate kummaline sõjastrateegia. Selle asemel, et vastased ükshaaval alistada, tekitati oma käitumisega enda vastu laiem rinne."

Ja annan jutujärje soomeugri soisel rannal oma karvaseid varbaid järelvedava metsaelaniku elegantsiga vabaks...

Küsige lugupeetavad, pakkuge mis teid huvitab meie muistsete esivanemate ajaloo juures. Kindlasti oskavad mitmed foorumlased teile vastuseks kirjutada äärmiselt asjatundlikku juttu. Kunagi oskasin ka ise peaaegu targalt kirjutada. Nüüd aga suuresti laiskusest ja iseenda valikul pajatan kõigile kes kuulata jaksavad ilukirjanduslikult kujundlikku loba ajaloo kohta. Kuniks lugupeetavad pahaks ei pane, teen seda ka edaspidi.

[ElrikThunderson]

Palju põletavamad päevakajalised teemad võtavad ka vaid lugedes ja kaasa elades ära rohkem aega, kui oleks võimalik ülepea kasutada siinse foorumi rikastamiseks:(

Samuti panin vist kogemata oma pöördumistega käesoleva teema (loodetavasti ajutisele) pausile. Et aga vähegi õigustada lugupeetud lugejate usaldust, siis kasutan käesolevat alamteemat kurjasti ja pöördun eneseõigustuses foorumiseltskonna poole.

Loomulikult jätka ja loodetavasti teed ka ise mingeid huvitavaid teemasid siia. Pärast Corvuse (puhaku tema klaviatuur rahus!) lahkumist on siin rubriigis olnud 2-3 postitust aastas.

Ootaks kaasfoorumlaselt ElrikThundersonilt mitmeid uusi algatatud teemasid, kaasaarvatud näiteks alateema Mõõgavendade ordust. On olnud hea lugemine. Mine tea, ehk löön siis ise ka kaasa.

Sirvisin siin usinalt seda "Vanema ajaloo" foorumit huvitavate teemade otsingul ja pean nukralt tunnistama, et lugupeetavad on juba aastaid varem pea igal mõeldaval teemal (vahest ka korduvalt) sõna võtnud. Küll on paljud alamteemad äärmiselt lünklikuks tulistatud, ilmselt on osa postitusi kustutatud. Sestap jään uute teemade algatamisel esialgu tagasihoidlikuks, kuna puhtalt isikliku maitse järgi arvan, et kordamine on tarkuse tige võõrasema. Kui aga mõni vihje tuleks, siis ehk...



Et aga ülalkirjutatud postitus vähegi asja ette läheks, pistan Riia saksi-friisi seltskonna strateegiamõtiskluste vahele taaskord ka Skandinaaviast lähtunud operatsioonide kokkuvõtteid. Isiklikult tajun teatud paralleeli skandinaavlastega ümberkäimises, võimalik, et olen oma tajudes üksi. Heietus pöördub nüüd muidugi hoopis sinna suunda, et kuidas ristisõdijate strateegiale rakendati vastu kohalikke mõtteviise. Strateegiad ja vastustrateegiad...

Alustuseks kõige kehvemini esinenud Rootsi. Kuskil juba mainisin suure vallutuse eelloona toimunud sõjaretke Virumaale, mis andis tulemuseks röövsaaki ja sakside pettumuse sellega rahuldunud rootslaste lahkumise üle. Vastastikused rüüsteretked tunduvad olevat pikemaajalise status quo jätk, kuigi ristisõja egiidi all oli nüüdsest parem pikalt pindakäinud paganaid erilise hoolega kottida.

Ainuke tõsisem katse selles ajaliselt piiratud perioodis, mida nimetame Muistseks Vabadusvõitluseks, toimus lugupeetavatele hästi teadaolevalt 1220. aastal Lihulas. See aga lõppes hoopis õnnetumalt, kuna saarlaste praktiline lähenemine jättis Rootsi ilma okupeeritud Lihula linnusest, seda kaitsnud 500 mehelisest garnisonist, neid juhtinud ülikust ja kaasasolnud "poliitohvitserist" piiskopi isikus.

Olen juba maininud, et suutlikkus üks Põhja-Euroopa kontekstis tegusaid mängureid veel 1220. aastal auti mängida on üsna kõva sõna ja näitab, et osati siinkandis mängida küll.

Paremini läks Taanil, kuigi üldse mitte esialgsete plaanide kohaselt. Jättes välja eelnevad susserdamised, tehti esimene tõsine katse Taani poolt 1206. Saaremaale, kus selgus, et projektis oli paika pandud peaaegu kõik, välja arvatud see pisiasi, et kes konkreetselt jääb peaväe lahkudes saarlasi valvama. Kuna nii vapraid mehi ei olnud tookord kaasas, jäi üritus natuke piinlikult katki. Strateegia...

Järgnes edasine susserdamine, näiteks taanlaste õppereis Riia seltskonna käe all Läänemaale.
Siis võeti end kokku ja 1219. Rävalas saadi jalg maha. Lahingukirjelduse juures on mind isiklikult alati painanud paralleel aasta hilisema Lihula lahinguga. Ehk lugupeetavad ei solvu, siis esitaksin mõttelise kokkuvõtva olukorrakirjelduse teoreetilisest kohalikust vaatenurgast.

"Ah et taanlased/rootslased, jah vat missugune üllatus. Ei tulegi ainult rüüstama? Ahah, vallutama hoopis. Jajah, seep see viimase aja mood on, sõjaväge on teil palju kaasas. Ei mis te nüüd, sõdima me ei hakkagi. Palun-palun, siin on meie linnus, ilus linnus, hea linnus, köhh-köhh hästi põleb kui osata süüdata, võtke-võtke, seadke end sisse, puhake pikast merereisist. Kus te pealaagri asetate? Ah siia keset meie aolinna turuplatsile jah, mhmh, einoh tore lugu jah. Me läheme nüüd ja ajame naabritega juttu. Et noh, kuidas kalleid külalisi võõrustada või nii ..."

Läks nagu läks aga peaaegu saadi kallid külalised permanentsele kostile saadetud, keset ristisõdijate väge tolle isiklikus telgis piiskop maha lüüa on ikkagi kõva sõna. Noh kasvõi arvestades sellise persooni poliitilist tähtsust ristisõjas.

Katse läks uuendamisele 1221, kohalikud rävalased ja harjulased tellisid appi spetsid saarlased, kel just äsjane kogemus olemas. Lindanise linnus piirati sisse ja pandi põlema. Niimoodi ju hea oodata, kuniks nad kärssavad ja kui enam kärsata ei taha, siis äsada kui välja trügivad. Nii kärsatati ja äsati kuni läks juhuste kokkulangemise tõttu nihu ning plaan jäi teist korda katki. Ju siis olid taanlased kõvemad pähklid kui rootslased ja linnus ise natuke liiga hea saanud.

Taanlastele oli aga 1206 piinlik lugu hinge jäänud ja katset saarlastele linnus kinkida korrati 1222 alguses omal jõul, jooksvalt koos Riia leeriga. Jällegi strateegia oli sama, suure väega lennati peale, rajati kindel tugipunkt, seekord õnnestus see isegi mehitada ja suurem vägi koos kunniga eesotsas lahkus.

Jällegi muinaseestlaste vastustrateegia sama, mis Lihulas. Oodati ära suure väe lahkumine, piirati tugipunkt sisse. Kivilinnust maha põletada ei õnnestunud, nii pilluti vastast tolle enda leiutistest, kuni garnisonil kole ebamugav hakkas ja linnus loovutati. Ja siis mindi vaatama, mida need mandri suguvennad seal munevad nende tüütute okupantidega. Kingitud kivilinnuse mahalõhkumine kasutuselevõtu asemel on ilmselt rohkem steitment kui praktiline mõttelaad aga see selleks.

Loodan, et ma oma heietustega suudan siiski mõne kaugemast ajaloost huvitatu pilke püüda ja ei solgi väga lugupeetavate kirjaruumi.

[Cyberbear]

Mõnusalt kirjutad. Aga millisena sa näed muinas-Eesti ühiskonda ja selle suhtumist naabermaades toimunud ühiskondlik-poliitilis-sõjalistesse arengutesse?

[ElrikThunderson]

Mõnusalt kirjutad. Aga millisena sa näed muinas-Eesti ühiskonda ja selle suhtumist naabermaades toimunud ühiskondlik-poliitilis-sõjalistesse arengutesse?

Hea küsimus, veel parem küsimus on, et kuidas muinaseestlased tajusid ristisõja sihtmärgiks olemist. Puhtalt kohvipaksu pealt ennustamine on muinaseestlastest heietamine ka paremateski peredes, mis siis veel allakirjutanust rääkida.

Kõigepealt kiirvisand minu isiklikust nägemusest muinaseesti ühiskonna kohta. Vanemad elasid mõisates relvastatud saatjaskonna keskel, tegelesid peamiselt talupoegadest enamuse valitsemisega, mõned ka väliskaubanduse ning eriti Saaremaal ka sellega, mida ajaloolased mõnikord tabavalt "agressiooni ekspordiks" nimetavad. Sõjalispoliitiliselt lähevad "arvesse" just need, keda Henrik nimetab seniores ja meliores. Väga võimalik, et tollases eesti keeles oli kasutusel sõna "kuningas", selliste eestvedajate ja "arvamusliidrite" tähistamiseks. Vähemalt laenasime selle sõna ja mõiste leedu hõimudele, kelle "kuningaikštid" hiljem Vana-Liivimaale niipalju peavalu valmistasid. See protoaadelkond tajus ehk sidet muinaseestlaste põhimassiga tugevamalt kui hilisemad saksi pealikud, kuid ei lasknud end meie poolt minevikku projitseeritavast rahvusromantikast liigselt segada ning tegeles eelkõige iseenda ning oma lähima kaaskonna eest hoolitsemisega.

Ilmselt vähemalt need vanemad ja pealikud, kel oli õnn elada kaubateede ääres, kogusid hea ja kurjaga seal liikujatelt makse ning olid otsapidi kokku puutunud välismaiste kauplejate ning järjest rohkem ka jutlustajatest preestritega. Kuipalju ristiusk enne võõrvallutust siinkandis oli levinud, on jälle puhas oletus. Oletame siis puhtalt, et oli aga igaljuhul mitte institutsionaliseeritult.

Kas ristisõdijates tajuti ohtu? Kindlasti täpselt sama palju kui hambuni relvis kaelasadanud võõrastes sõdalastes ikka. Kas tajuti, et on alanud "ajalooliselt pöördumatud protsessid" ja "kultuuride kokkupõrge", mis lõppeb nende "ettemääratud hääbumisega"? Raske isegi pakkuda. Ise arvan, et vaevalt küll. Agressiivsematele vanematele saarlaste näitel tähendas kristluse strateegiline laienemine Skandinaaviasse eelkõige seda, et kõige väärtuslikuma sõjasaagi tundis nüüdsest Taanis ja Rootsis kaugelt ära ristiga majade järgi.

Kas peale taanlaste sõjakäiku 1206 kogunesid näiteks muinassaare vanemad kokku ja pidasid maha ägeda vaidluse, kas võtta vastu ristiusk, sest "nad võidavad niikuinii"? Pole aimugi. Ajaloo käiku vaadates pakuks, et ristimärgi all tehtud rüüsteretked olid muinaseestlaste jaoks samasugune sõda, nagu seda oli peetud seni Vana-Vene vürstide, leedukate või skandinaavia viikingitega. Tulid mingid tegelased, rüüstasid, tapsid, viisid orjaks. Vene kroonika pani kirja, et "võeti maksu". Henrik pani kirja, et "ristiti paganaid". Linnuses koos oma kaaskonna ja varaga seda jama pealt vaadanud vanemad tulid kahjusid hindama. Kohalikud toibusid, matsid surnud maha, talupojad pandi maju üles ehitama ja sõdalased kogunesid vasturetkeks. Business as usual.

Et mingi hetk asi võttis tõsisema pöörde ja ka uhked vanemad pidid kõrbenud linnusest välja tulema ristimisaami juurde oma hetkelist lüüasaamist tunnistama, oli ehk raskem taluda, kuid siiski mittemidagi uut. Neelati alla Ynglingite võidupeod, neelati alla Jaroslavi riitused, neelati alla ka ladinakeelne pomin. Ja siis tehti seda, mida ikka. Esimesel võimalusel tapriga kuklasse ja vanamoodi edasi. Kuni ühel hetkel said kõige kangekaelsemad "vana kooli" mehed otsa või jäid vähemusse ning tooni hakkas andma "uus kool", kes vaatas, et polegi väga hull see uutmoodi vanemaks olemine, kus feimi ühiskonnas tõi pigem kirikuehitamine ja saksi keele õppimine kui taanlaste orjaks toomine.

Strateegiliselt võis pidev ristisõdijate poolne surve osalt ka kiirendada muinaseesti ühiskonna "feodaliseerumisprotsesse", nagu olen varem kirjeldanud Lembitu puhul, kes sai nüüd oletuslikult hea põhjuse ja ettekäände separatistlikke muinaseesti vanemaid enda käe alla koondada.

[Cyberbear]

Mis on veel huvitav, et saarlased kui maailmas ringi reisinud inimesed panid ju viimase võimaluseni vastu ja ässitasid teisigi korduvalt üles, lõunakandi mehed tegelesid ka igal võimalusel ristimisvee mahaloputamise ja vasturetkedega, samas kui põhjapoolsed maakonnad, kes mereäärsetena olid ju ka rohkem maailma muutumisega kursis, kaldusid pigem lepingute kaudu võõrastega võimu jagama. Selles mõttes üritas vist põhja-eesti protoaadel oma nahka ajastu kontekstis loogiliselt ehk poolt vahetades/ülemvõimu tunnistades päästa, samas kui saarlased taolisest kauplemisest midagi kuulda ei tahtnud ja lõunaeesti mehed ei jaganud nagu üldse matsu lahti....

[ElrikThunderson]

Saarlased paistavad ülepea olevat Muinas-Eesti "vana kooli" musternäide.

Meile kättesaadavad fragmendid näitavad muinassaarlasi üpris mõjukatena nii siinkandi kui Läänemere ruumi võtmes, eriti arvestades, et tollane rahvaarv (ja sestap ka sõdalaste arv) ei saanud Saaremaal olla eriti suur. Mis strateegiasse ja välispoliitikasse puutub, siis muistsete saarlaste "karvane käsi" võis olla ehk pikem kui "keskmisel" eesti hõimul. Gotlandiga paigas olnud suhted paistavad justkui erilise lepinguna ning arheoloogilist materjali vaadates kipub sageli mõte eriti hoogsalt pilvede alla kihutama.

Sõjanduslikust vaatenurgast on strateegiliselt ja taktikaliselt just muinassaarlased need, kes loovad 13. sajandi sõdadeperioodil "meie poolele" meresõjandusliku mõõtme. Kokkupõrked merel ja mere ääres saarlaste piraticatega on olnud piisavalt tähtsad ja olulised, et ka Henriku kirjatükis detailseid kirjeldusi pälvida. Äärmiselt ilukirjanduslikult esitatud lugu on näiteks Saaremaale tormivarju sattunud ristisõdijate seiklused nn. "Uues sadamas", mis võiks seiklusfilmi süžeena sobida suvalisele hollivuudi ulmeõudukale, kus peategelaste kosmoselaev vaenulikul planeedil hädamaandub ja vaid armilise lõuaga kangelase eneseohverdusena suudetakse kannibalistlike monstrumite lõugade vahelt pääseda.

Mõttena on omamoodi ehk huvitav ka see aspekt, et kas saarlaste (ja ehk teiste siinkandi meeste) agressiivne tegutsemine Läänemerel võis olla üks 13. sajandi võõrvallutuse põhjuseid. Kui ikka sul need tõprad käivad regulaarselt kallal rüüstamas ja kimbutasid kauplemisteel, siis avanesid avantüürse ristisõja toetamiseks nii kristlike maaisandate kui ka kaupmeeste rahakotirauad lahkemalt.

Ka peale esialgset vallutust jääb saarlastele alles teatav respekt uute valitsejate poolt, nendega sõlmitakse lepinguid ja majanduslikult suhteliselt vaest Saaremaad valitsetakse vaat et võrdse riikliku üksusena muude tänase Eestimaa osade kõrval.

Mis puutub ülejäänud eesti hõimudesse, siis on poliitiliselt ja strateegiliselt oli erinev joon üsna arusaadav. Lõunapoolsed vanemad said esimesena kaela kõik sealtpoolt tulnu nii heas kui halvas, samas kui põhjas oldi ehk rohkem orienteeritud välissuhtlusele üle mere, kuigi ilmselt oldi samuti asjadega suht hästi kursis. Lembitu näitel on tema aktiivsus Riia leeri vastu mõistetav, kuna oma särk on ihule ikka lähemal kui naabrimehe kuub ja visalt pealetrügiva vastasega võitlemiseks oldi valmis lepingut sõlmima või vanakuradi vanaemaga, kui idanaabreid appi kutsuti. Et mandrimehed suutsid Madisepäevaks koguda kokku pea kõik muinaseesti hõimud on märkimisväärt saavutus.

[Yks]

Ma ei võtaks seda "ristivee maha loputamist", mis kroonikates sellisena kirjas sõna-sõnalt. Silmas võidi pidada midagi muud. Näiteks iura christianorum ja ristimine on küll justkui sarnased mõisted aga võivad sisult tähistada hoopis keerukamat maailma. Mille vastu kroonikakirjutaja arvates "eksiti", mille kohta ta kirjutab kui "vee maha pesemisest", ei ole tegelikult selge.

Saarlased, kes justkui viimse võimaluseni vastu panid, ei keeldunud ometigi rajamast võõrvallutajatele olulisi sümboleid - kirikuid. Pöide, Kaarma, võimalik et ka Karja ja veel mõned muud kirikud on nähtavasti juba kohe kivikirikutena rajatud ajal, mil reaalselt valitsesid Saaremaad saarlased ise, sest foogt kui ordu esindaja käis vaid paar korda aastas kohapeal. Mingit sundust kivikirikuid oma enda ressursside arvelt ehitada saarlastel justkui polnud. Oleks võinud vastaspoole petteks puust lobudikud ülesse klopsida, teine pool oleks olnud rahul. Ka Saaremaa mässud lähtusid pigem mitte ristivee mahapesemise soovist, vaid tahtes rohkem võimu omada või isegi peremeest vahetada. Arvestades, et suur-vend ja valdavalt Saarel olevate maade peremees Ordu oli mõlema mässu alguseks saanud märkimisväärselt peksa.
Saarlased olid ise otse kirjavahetuses nn läänega ning nende suhted Riia ja Orduga tunduvad mõningate säilinud allikate järgi olevat kohati vägagi soojad. Rõhutaks sõna "kohati".

Mis seal Saaremaal Tarveli ja teiste "agraaride" arust inimeste arv võinuks olla? Tuli vist 3000 adramaad ehk c 20- 24 000 inimest. Kirvereegli järgi saaks sealt maksimaalselt 2800 meest relva alla panna, kuid seda ei juhtunud kohe kunagi kindlasti. Oletatavasti oleks reaalselt üheks retkeks kokku saadud meeste arv maksimum veits kõrgem kui mobilisatsioonireservi 400 meest. Pakun, et kaks või natuke rohkem korda nii palju ehk 800-1200 meest. Sest arvestada tuleb (tundub) Saaremaa pisut teistsugust sotsiaalset keskkonda, kus näiteks naised ja eriti orjad rohkem meeste tööd tegid, lubades viimastel vabamalt relvaga ja paadiga ringi jõlkuda.

Saaremaast me teame paljutki, sest lepingud on säilinud. Muust Eestist tea s...gi. Võimalik, et Põhja-Eestis olid mitmedki piirkonnad samuti lepinguga antud nö KOV alla, muidugi uute kristlike reeglitega (iura christianorum). Samuti võis mujal Eestis näiteks naine olla palju suuremate õigustega kui Saaremaal. Piisavalt on nii vallutuseelsest ajast kui ka selle ajast leitud naiste matuseid, kus seelikukandja eksponeeris ennast esemetega, mis pigem mehele kohasemad. Võimalik, et kohati eksisteeris meie kandis kas vajadusel või üldse ka emajärgne päriluskord (sellele on peale meie enda ajaloolaste vihjanud näiteks Rootsi ajaloolane Nils Blomkvist, kes on põhjalikult tegelenud 12-13. sajandi vahetuse liivi-latgali õigusega).
Nii, ja kui nüüd mehi ikka siin päris loogu langes ja mõned olulisemad naised aga ellu ja suuremalt jaolt vägistamata jäid, siis vaevalt et need uued suguvõsad lammaste ja kitsedega sakslaste poolt viljastati ja rajati. Omi saksasoost naisi tuli ja võeti vähe ju kaasa.

See piraatlus aka kindlalt röövimine on ka selline veidi hilisem tuletis. Ehk siis piraatlus nagu seda presenteeriti võis olla vaid väljakujunenud tavade (ja kaubanduspartnerite) kaitsmine üsnagi karmide meetmetega. Ojamaalastel Saaremaa "piraatidega" probleeme polnud. Novgorodi annaalides, niipaljukest kui seal seda kaasajast või selle lähedasest perioodist eksisteerib, ei näi ka meie kandis piraate või röövleid mainivat. Kaubandus, mis pidi läbima meie rannikuäärseid alasid, tundub, et ei omanud probleeme piraatluse kui sellisega laiemalt. Ennem Meinhardi (eriti) Saarema piraatidest ju ei räägita? Nii + kümme aastat ennem teda? Või räägitakse?

Me oleme nüüd küll juba ristisõja strateegiast väga kaugele ujunud, kuid tahaks siiski mainida, et arvatavasti tekkis siinkandis peale nn vallutust üsnagi unikaalne kultuuri, sotsiaalsete suhete ja religiooni kooslus. Kohati hakkasid kehtima või kehtestati küll Euroopa tavad, normid ja reeglid (eriti koormiste ja sõltuvussuhetes näiteks), samas ei saanud siia saabunud ja kohale jäänud tegelased päris eirata seni kehtinud ühiskonnakorraldust, mis mõnele uuele kõrvalseisjale võis tunduda näiteks paganlik või mitte aktsepteeritav. Samas, kohalikule orduvanakesele (kuigi ordu just eriti oma tuumikmaid ei läänistanud) või mõnele piiskopi saksa soost vasallile aga kõlbas selline elu küll. Tegelikult polegi see väga suur kunstiline liialdus, et alles sadu aastaid hiljem reformatsiooniaja "Reigi õpetaja" hakkas Jaanipäeva ajal kohalikke kimbutama, pidades nende paganlike, kuid samas ometigi katoliiklike nüanssidega tavasid, ketserluseks. Ja isegi temasugustel ei õnnestunud panna päitseid usulistes arusaamades kohalikele pähe. Alles eestlased ise läbi hernhuutluse 18.sajandil suutsid hävitada meie omanäolise nö kristliku paganluse. Seega religioon oli meil siin üsnagi omanäoline segu katoliiklusest (hiljem luterlusest) pagnlike rudimentidega (nagu ta muideks esines ja esineb jätkuvalt ka täna paljudes muudes Euroopa omanäolistes piirkondades), samas kui meie ühiskonna sotsiaalne omapära lõppes arvatavasti palju varem ja see on seotud Jüriöö ülestõusuga. Tundub, et selle tagajärjel pandi üsna suur osa nö vanast eliidist (kes mässus osalesid ja/või eluga pääsesid) valiku ette, et kas sa oled meiega (aka saksastud täielikult) või kaod ajaloo prügikasti.

[ElrikThunderson]

Targa jutu vahepalaks ka allakirjutanu möla.

Piraatluse defineerimine sõltub tänapäevalgi sellest kummalt poolt silmaklappi vaadata. Saati siis muistsest sõjapidamisest, mille lahutamatu osa oli röövimine.

Saarlasi mainitakse enne 13. sajandit, samamoodi nagu üldisemalt eestlasigi, kellega ikka ja jälle kakelda tuli. Enamasti skandinaavlastel. Kas väikese kuningapoja Olafi võtsid vangi ja müüsid Lindanise turul kitse eest maha saarlased või rävalased, ei saa me kunagi teada.

Strateegiline meretee Euroopast Väina suudmesse oli ristisõdijate ainuke viis tuua Liivimaale seda kõige kriitilisemat ressurssi - väljaõppinud sõjamehi. Et tee kulges mööda muinaseestlastest kõige "piraatlikumast" Saaremaast, on konflikti meresõjanduslik aspekt ehk samuti lugupeetavatele huvitav.

Kuna jällegi ei paista meie väikeses foorumisopis erilist liiklust olevat, kasutan lugupeetavate usaldust kurjasti ära ning jätkan labase jutuvestmisega. Hetkel endiselt Henrik, kuniks kästakse saksikeelseid riime ümberjutustama hakata. Intelligentsemat ja teaduslikumat lähenemist ootavad kaasfoorumlased ehk andestavad, et ma klassikat sedamoodi teotan ning ilukirjanduse pähe lugemiseks pakun.

Saarlased ilmuvad Henriku silmapiirile esmakordselt, kui piiskop Alberti kaaskond ja taaskord kogutud ristisõdijate armee reisib parasjagu Saksamaalt tagasi Liivimaa suunas. Enda üllatuseks leitakse Taanimaalt kuuteistkümne laevaga saarlased, kes tegelevad ressursside kogumisega oma saare jaoks. Üllatus on vist mõlemapoolne, sest saarlased vabandavad ennast ootamatult kaelasadanud kambast välja väljamõeldud rahuga, mis justkui Riiaga sõlmit. Jutt on nii veenev, et ristisõdijad purjetevad edasi Visby suunas ja jätavad saarlased kirikukelli laevadele kandma ja taani tüdrukutega lõbutsema. Ilmselt on hülgemöla ajamisel kaugemad juured, kui võiks arvata ...

Visby reidil kohtutakse aga uuesti ja seekord ei hoia kibelevaid ristisõdijaid tagasi ei ojamaalaste rahu saarlastega, ei piiskopi mainitsused ega oht elu kaotada. Ilmselt oli pikk laevasõit ikka väga igav olnud või oli olnud mahti natuke järele mõelda, millega täpselt saarlased Taani rannas olid tegelenud. Nii karatakse saarlastele kallale ja muu seas antakse tänapäevastele lugejatele täpne number muinassaarlaste piratica meeskondade kohta. Nimelt kolmkümmend ja mitte üht meest rohkem ega vähem ei olnud Eysysla piratica Model 1203 meeskonnaks. Saarlased kaotavad kaks laeva ja saksid unustavad ühe oma rambodest suures rõõmutuhinas üksi kolmandasse laeva kaklema. Saarlased pole kitsid ja pakuvad tollele kangelasele ausat surma ning sellega too madin ka lõppeb.

Järgmine kohtumine merel juhtub üsna pea, kui rahulolevalt lahkuvad ristisõdijad satuvad ilmselt veidi ekslema ning eestlased (võimalik, et jälle saarlased või siis läänemaalased või lausa rävalased?) kipuvad neile elu ja vara kallale. Ilmselt püüti üksik koge õnneks võtta ja kirjelduses annab kroonik meile jälle kuldaväärt infot muinaseesti laevanduse kohta. Nimelt piratica paistab olnud olevat ikka väga spetsifiline laev, mida saksid konkreetselt eristasid, sest muud laevad, mis kallalekippuvas flotillis kasutuses ongi "muud laevad". Kallalekippujad tõrjutakse tagasi ja suurte seiklustega pääsetakse ikkagi Saksamaale tagasi.

Strateegiliselt mõtteid heietades võiks väita, et ristisõdijate poolelt osati kindlasti näha Saaremaa tähtsust siinkandi alade vallutamisel. Ehk siis teati ka "teise poole kindralstaabis", kuskohas Muinas-Eesti "köikse kövemad" sõjamehed pesitsesid. Ilmselt aga osutusid saarlased piisavalt kangekaelseks ja suutsid viimastena "vana kooli" moodi asju ajada. Ka taanlaste 1206. aasta katses probleem nimega Oselia konkreetselt lahendada võiks ju näha strateegilist soovi kõige kõvemad kohalikud löömamehed, kellele vististi kõige rohkem sobis adrakurgede asemele kätte tapper, hooga tasalülitada, et siis suguvelledega mandri peal edasi toimetada. Katsed ei andnud tulemusi ja probleemile läheneti teistpidi - manner ja siis alles saar.

Et muinassaarlaste kohta ka rohkem on kirja pandud, on meieni säilinud veidi rohkem fragmente tollaste saarlaste kohta sellest kaugest ajast. Kasvõi tore tollane mehenimi Ülle

Muinassaarlastest rääkides ei saa üle ega ümber kuralastest, kes samuti 13. sajandil (ja ka varem) Läänemere ruumis oma agressiivset rolli mängivad. Võimalik, et tunduvalt targemad pead on seda kuskil teemas juba lahanud, sestap lihtsalt pistan saarlaste jutu lõpetuseks, et arheoloogilises materjalis ei ole vahet kummal pool Kura kurku muinasaega lahti kaevatakse - esemeline kultuur on sama nagu Saaremaal. Lihtsalt nii minuta dlja razmõsljenia...

[Yks]

Ma siiski veits parandaksin. Nimelt on teatav vahe leidmaterjalides juba meie muinasaja lõpuks Saaremaa ja Kuramaa vahel täiesti olemas, samas kui saarlaste ja mandrieestlaste vahel hakkab esinema rohkem sarnasusi ning selgelt on saarlased siis rohkem eestlased kui kuramaalased või liivlased.
Sarnasused Kuramaaga on varasemast perioodist. Kõige suuremad sarnasused jäävad sinna 3-7.sajandisse. Veidi hiljem ehk eelviikingi ja viikingi aja alguses on sarnasusi aga kogu piirkonnaga (v.a mandri-Eesti), mis lähtub skandinaavia kultuuri ekspansioonist ja seega on sarnasusi täheldada nii Skandinaaviaga (eriti Rootsi idarannikuga), Kuramaaga, Väina-liivlaste asualadega. Hiljem kohati isegi latgalitega ja kaugemate aladega, kus skandinaavlased oma toimetamisi tegid. Seda eriti matmiskommete kontekstis. Kõik see aga hakkab ajas muutuma ja muinasaja lõpuks on saarlased nagu mainitud juba üsnagi eestlased. Erilised eestased. Leidmaterjalidele põhinedes. Kuramaaga aga side säilis, seda kinnitavad kirjalikud allikad. Ja nüüd ongi suur küsimusmärk, et kas saarlased sel ajal ISE pidasid kuramaalasid rohkem omaks kui eestlasi, mis sest et viimastega sarnanesid nad oma tavade, kommete ja esemetega rohkem kui sellel ajal juba kuramaalastega (v.a. laevad) või oli ikkagi suvaline Sakala maakonna mees saarlasele rohkem "meie oma"????

Ka see kõikse hirmsam skandinaavlaste vainamine, mida saab käsitleda plaanipäraste röövretkedena (nagu pisut varem pärisviikingitel) näib jäävat pigem sinna sajand või veelgi varasemasse aega. Kohe kui pärisviikingid nö taltusid. Samas, usutavasti ei käidud ainult röövimas (nagu ei teinud seda 24/7 ka viikingid). Pigem enamus ajast kaubeldi ja see tõi läänes löödud müntide voo ka Saaremaale.
Tõsi, 1187.aastal mingi seltskond Sigtunat rüüstas, kuid puudvad igasugused andmed, et seda oleks tehtud näiteks mõni aasta varem või siis pärast jälle hiljem ehk tsükliliselt nagu kunagi käisid viikingid näiteks Inglismaal "külas". Tundub, et toiming oli pigem vägagi kaalutletud ja erakordne rünnak.
Henriku ja Saxo jutt saarlastest ja nende piraadilaevadest on küll kena ja lobe, kuid kas saarlased ikka tegelikult vitaalivendade mõõdu välja andsid on siiski oletus ning mulle tundub, et meie arusaamu mõjutab jätkuvalt ka Friedrich Ludwig von Maydell ja tema joonistatud visuaalne nägemus. Piraatlus kui selline on siiski defineeritav suurus juba antiikajast. Ma teeks kindlasti vahet piraatlusel, mis kantud mingist vaenamisest või sõjategevusest (ajutine ja kaootiline oma olemuselt) ja piraatlusel, mis kantud vaesusest, elustiilist või nn mehelikkuse potentsi ülekeemisest ühiskonnas (regulaarne ja üsnagi sihipärane).

[Cyberbear]

Teemat edasi sikutades - aga ikkagi, kui palju võis muinas-eestlastele ristisõja käigus saada saatuslikuks poliitline killustatus ja pere- mitte isikuskeskne võimumudel? Ma saan aru, et selline lõtv kogukonnapõhine konföderatsiooni sarnane moodustis sobib kuidagi loomulikult eestlase meelelaadiga (eks seda ole ka praegusest riigist näha), kuid siin võib olla üks põntsu põhjuseid. Alternatiivajaloos võtnuks ehk ülikud peale mõningast madistamist veidi teistsuguse võimukorralduse juures poliitilise otsusena vastu läänekristluse ning jäänuks ka maakonna/riigi tasandil ellu ja võimu juurde, mitte saanuks enamuses maha tapetud.

[aest]

Eks neid eesti soost ülikuid jäi kaheldamatult ka ellu, ainult nad saksastusid või taanistusid ajapikku. Enam vähem sama protsess nagu Venemaa poolt vallutatud Kaasani khaaniriigi ülikutegagi, kes juba mõnisada aastat hiljem ja venestunutena olid moodustamas tuntavat osa vene aadli selgroost.

[Yks]

Teemat edasi sikutades - aga ikkagi, kui palju võis muinas-eestlastele ristisõja käigus saada saatuslikuks poliitline killustatus ja pere- mitte isikuskeskne võimumudel? Ma saan aru, et selline lõtv kogukonnapõhine konföderatsiooni sarnane moodustis sobib kuidagi loomulikult eestlase meelelaadiga (eks seda ole ka praegusest riigist näha), kuid siin võib olla üks põntsu põhjuseid. Alternatiivajaloos võtnuks ehk ülikud peale mõningast madistamist veidi teistsuguse võimukorralduse juures poliitilise otsusena vastu läänekristluse ning jäänuks ka maakonna/riigi tasandil ellu ja võimu juurde, mitte saanuks enamuses maha tapetud.

Kõik on suhteline. Sama mudel näiteks töötas Iirimaal kohalike kasuks aastasadu. Ehk siis poliitiline killustatus tegi väliste interventsioonide puhul võimatuks terve saare või suurte piirkondade alistumise, sest esiteks polnud kellegiga konkreetselt suuremate piirkondade alistumiseks läbirääkida (tuleb tuttav ette see siinsetegi ristirüütlite teatav segaduses olek, mis väljendub ka Henriku kroonikas?) ja teiseks ei otsustanud enamasti ükski suurem lahing terve saare saatust. Ühe või mitme "kuninga" või pealiku hukkumine/vangivõtmine ei taganud sisuliselt midagi. Eriti nn "kuninga" alamate alistumist käsu korras. Alamaid ja valitsetavat piirkonda oli vähe ja tavaliselt valiti kohe järgmine "kuningas" pukki.

[Yks]

Eks neid eesti soost ülikuid jäi kaheldamatult ka ellu, ainult nad saksastusid või taanistusid ajapikku. Enam vähem sama protsess nagu Venemaa poolt vallutatud Kaasani khaaniriigi ülikutegagi, kes juba mõnisada aastat hiljem ja venestunutena olid moodustamas tuntavat osa vene aadli selgroost.

Lisaks veel niipalju, et ilmselgelt mängis tollal ka sotsiaalne staatus teinekord palju olulisemat rolli kui isegi usuline kuuluvus teise konfessiooni või lausa paganate hulka.
Sama sostsiaalse staatusega nö eliiti kuuluvad inimesed (ja veel eriti kui nad olid pikemalt elanud või suhelnud nö võõrastega või kui nende silmaring oli muul põhjusel laiem), tundsid sageli teineteise suhtes just oma positsioonist tulenevat solidaarsust. On üsnagi loogiline oletada, et mitte kõik sotsiaalselt kõrgemal positsioonil olevad eestlased ei hukkunud sõdades.
Võimu vahetudes ei tekkinud siia mingit orjariiki, kus orjapidajad olid tinglikult saksa soost ja orjad olid eestlased (selline lihtsustatud arusaam ometigi eksisteerib). Vastupidi, näiteks ordu aladel ei viljeletud sajandeid sunnismaisust/pärisorjust ning ka piiskopide aladel ilmusid sunnismaisuse märgid alles 14/15.sajandi paiku. Seega võiks hullemal juhul väita, et kõik eestlased muudeti erineva staatusega talupoegadeks - adratalupoeg (keskajal kõige levinum ehk siis see päris ehe talupoeg); vabatalupoegadeks (eelmiste parem versioon); popsideks-vabadikkudeks (adratalupoegade kehvem versioon); maavabadeks (kohati peetakse neid meie muinasülikute järglasteks) jne., kuid pigem on üsna tõenäoline, et meie aladelt pärit kõrgema sotsiaalse taustaga eestlaseid ei degradeeritud lihtsateks talupoegadeks, vaid et nad säilitasid üsnagi palju oma sotsiaalsest staatusest ja seda tänu just sellele solidaarsustundele, mis kõrgemas sotsiaalses klassis sageli eksisteeris. Tänu sellele solidaarsusele leidsid vast ka muidu nii valivad aadlinoored(ja vanad) endale kohalikud sobivast soost kaasadki. Teadupärast Saksamaalt siia eriti naisi (saati siis aadlidaame) ei eksporditud.
Kuna juba iidamast-aadamast eksisteerib selline tendents, et kui vallutajate pakutav on atraktiivne, siis vallutatud maade eliit hakkabki omaks võtma tulijate seksikaid tavasid, keelt ja kultuuri, mis tagab, et paari põlvkonnaga vähemalt osa endisest kohalikust eliidist assimileerub.

[Jaanus2]

Kui saaks teada, mis Põhja-Eestis õieti toimus... Palju küsimusi, vähe vastuseid. Arenenud ja rikas piirkond, kuid kesine vastupanu. Loomu poolest jobud ei saanud nad olla, muidu oleks keegi neile juba hulga varem käpa peale pannud. Järelikult mingid kokkulepped, millest me midagi ei tea. Hea näide on Varbola, isegi kiviheitemasin anti neile ja vegeteerisid oma kohalikus stiilis lubjamördita linnuses kuni Jüriöö ülestõusuni rahulikult arvatavasti.
1219 maabub Taani vägi hilisemas Tallinnas. Linnus on nii kehvas kohas, et kohalikud on selle maha jätnud ja kohta ka valvata ei viitsi. Lahing kaotatakse - ikka juhtub. Taanlaste laagrile tungiti kallale viiest küljest korraga. Mis varjas rünnatavate vaadet? Mereäärsel liigniiskel maal metsa ei kasva - looduslikult rannaniit mõnede põõsastega.
Hakkasid siis kivilinnust ehitama taanlased. Sama aasta talveks vaevalt valmis said ja sel ajal talvel müüritööd teha ei saanud. Laevad ka talvel ei käinud ja jäid linnusesse omapäi. Kohalikel oli pohh, viisid neile süüa ja kõike muud vajalikku. Tappa moonamuretsejaid või linnust piirata - tule Taara appi, sellist asja veel teha! Alles 1221 jõuab saarlastele kohale, et linnust võiks piirata - mis sest poolikust linnusest ikka piirata, valmis linnuse piiramine pakub ainult õieti pinget. Imelik rahvas elas Põhja-Eestis.