Integratsioon ja Eesti venekeelsed

[mongol]

Ma osalesin eelmisel aastal ühel KLi õppusel Jõhvis, kus nägin esimest korda ka Narva malevkonda/rühma. Kui käsklused jms juhtimine toimus küll vene keeles, siis teod olid muljetavaldavad, need mehed seisid palju kindlamalt, võrreldes jõhvikatega. Kel iseenesest polnud ka viga, aga narvakad olid peajagu üle. Mul kukkus karp lahti igastahes. Tõe huvides - kohalik PPA ja vanglateenistus olid ka täitsa adekvaatsed, aga nad siiski veidi võrreldamatud - palgalised vs vabatahtlikud.
Nii et täitsa kadunud kõik seal idas ka pole.

[Martin Herem]

Ja üldiselt, Martin, ma ei saa sellest sinu viimasest postist eriti aru - seal telesaates olid sa palju parem (aga eks seal olid ju lihtsamad küsimused ka)..

Ma sellest ju räägingi - mul see tuttav ka kuuleb ja näeb nagu loom aga ... ei saa aru Tegelikult hämmastas mind aga see, et Borja (ja mitte mõni teine), ei leidnud Hvostovi jutus midagi mille kallal norida.

Jõhvi teemas ma rääkisin Narva KL meestest, kes astusid kohalikele märatsejatele vastu. Mitte habemikest, mitte kuulipildujatest, vaid reaalsetest politsei funktsioonidest.
Ma ei väida, et kõik sajad tuhanded venekeelsed oleksid lõimitud Eesti ühiskonda ja nad kõik suhtuksid EVsse sümpaatiaga. Kuid minu arvates oli Hvostovi jutt üle pakutud ja ühepoolne.
Ma ei usu, et kunagi oleks eksisteerinud tema kirjeldatud, ainult venelastest koosnev MP jagu. Küll aga usun, et midagi karjuti. Kuid isegi kui oli, ja keegi karjus midagi, siis selle põhjal ei ole põhjust ajada sellist juttu nagu ta seal ajas.
Nii võiks mina rääkida kümnetest ohvitseridest, allohvitseridest ja sõduritest, kes räägivad aktsendiga eesti keelt ja kelle lojaalsuses ei ole mul vähimatki kahtlust ning siis teatada rõõmsa näoga, et integratsioon on täielikult õnnestunud. Rääkida saan, väita ei saa.
Siit edasi küsimus: Kas me ei peaks sellistest "saavutustest" või arengutest rääkima. Avalikult? Kuidas siis veel näidata, et lõimumine on võimalik? Et venekeelsed ei ole teine sort?
Ebaõnnestumisest peab rääkima. Nõus. Aga mulle tundub, et kui nendest räägitakse, siis on see objektiivne ja "pole midagi norida". Kui ma räägin, et on ka teisi näitajaid, siis on need "liiga rasked küsimused Heremile".
Hvostovi lugu on nii sama õnnetu, nagu tema kunagine lugu elukaaslase ema hooldamisest. Järsku avastas mingi maailma ja hakkas ketrama.

[Lemet]

Mida peaksin ma Pronksööst õppima? Kas ka seda, et tuhanded "potentsiaalsed" märatsejad ei tulnud tänavatele? Et nad pidasid seda märatsemist valeks?

Isand Herem on nüüd vast nii lahke ja toob need näited kinnitamaks väidet, et need tuhanded potentsiaalsed seda märatsemist valeks pidasid. Või üldse mõne näite teemal, kus kohalikud venelased on üksmeelselt meie naabri tegutsemist hukka mõistnud. Mulle nagu ei meenu...samas on meil olemas suurepärane näide, kuidas "tuhanded" allkirju on andnud...https://petitsioon.ee/memorandum-14 Kusjuures nendesti nigelast 800st on märkimisväärne osa eesti nimedega. See, et nad tänavale ei tulnud, on pigem seotud sellega, et üldiselt kehtestas riik end peale esimest peataolekut suht resoluutselt. Mis aga ei tähenda, nagu poleks enamus venekeelseid kardina varjust piiludes "omadele" pöialt hoidnud ja kaasa elanud.

[Martin Herem]

Lemet - ma olen nõus. Tuhanded ei tulnud välja, seda ei ole vaja tõestada. Kui palju neist märatsemist valeks pidas, seda ma ei tea.
Nagu sina ei tea, palju neist tegelikult kardina varjust piilus.
Kuid ... siiski tunnistan ka seda, et viimased avaliku arvamuse tulemused ei ole rõõmustavad.
Minu ainukeseks rõõmuks jäävad need kolleegid ja tuttavad, kes on positiivseks näitajaks. Lihtne inimene nagu ma olen - see ei lase mul masendusse langeda.

Veel üks mõte
Kui sätiks ritta kõik need punktid, millega integreerimata venekeelsed Eestis rahul ei ole ja sinna kõrvale paneks need punktid, mida häälekamad valitsuse kriitiseerijad täna valitsusele ette heidavad. Huvitav kui suur vahe tuleb? Mis oleks ühisosa ja kas tähtsuse järjekord oleks sarnane?
Et äkki on muulased teatud osa põliseestlastega suurepäraselt lõimunud?

[Lemet]

Minu ainukeseks rõõmuks jäävad need kolleegid ja tuttavad, kes on positiivseks näitajaks.

Siinkohal tasub meenutada vanasõna selle kohta, kuidas tuttavate järgi inimest määrata saab. Ehk siis teisiti öeldes, et inimestel, kel ühised tegevused, kattuvad suuresti ka vaated. Või vähemalt hoiavad nad erinevused sordiini all. Suurepärane näide on seesama meediakangelasest päästja- kui meeskonnas olnuks tal mitte omasugused, vaid isand Heremi aatekaaslased, poleks meil ilmselt ka põhjust tema käitumist lahata. Või siis kivi PPA kaadrivaliku kapsaaeda- kui rühmapealikuks oleks olnud isand Heremi analoog, poleks ülejäänud rühmal distsiplinaarjuurdlust kaela peal. Miska leiab taas kinnitust vana tõdemine, et võtmekohtadele tuleks eelistada siiski põhirahvusest kodanikke. Või vähemalt noori, kes karjääriredelist üles rühkima asunud juba selle vabariigi ajal. Tekitagu see siis minugipoolest jutte klaaslaest vms.

Nagu sina ei tea, palju neist tegelikult kardina varjust piilus.

Üritasin toona tuttavate venekeelsete hulgas selgitustööd teha, neile põhjendada, miks seda kuju eestlaste jaoks oli vaja teisaldada. No vast seitsmele-kaheksale. Nagu vastu kiviseina. Ja MITTE ÜKSKI ei mõistnud linna segipööramist hukka. Eranditult peeti süüdlasteks eestlasi, valitsust, Ansipit, pindosse etc. Oli seal nii keskharidusega autojuhte, kõrgema(eesti) haridusega kontoritegelasi ja disainereid kui muud sulelisi. Rõhuv enamus minu teada ka Eestis sündinud-kasvanud. MITTE ÜKSKI, isand Herem. Kusjuures tänaval polnud neist samuti ükski. Nii et minu puhul pole mingit mõtet õitsevast integratsioonist rääkida, vastuseks tuleb tuntud Stanislavski veel tuntum röögatus...

[Fucs]

23 aprill 1919

August Rei: Vene nõukogude vabariigi tegelased leidsid aja olevat meie maale tungida ja sõjavägede abil meie maad okkupeerida. Nagu Vene nõukogude ametlikud häälekandjad, näituseks “Nõukogude Kesktäidesaatva Komitee Teataja” Moskvas ja “Punane Ajaleht” Peeterburis teatasid, leidsid nõukogude riigi tegelased tarviliku olevat Peeterburi eelvahi poste edasi nihutada. Nõukogude riigi tegelastel oli iseäranis arvamine, et liitlased võivad sõjakäiku ette võtta Venemaa vastu, eraldi Peeterburi vastu. Igaks juhtumiseks, nii kirjutasid nõukogude riigi ametlkud lehed, peab eelvahi poste Peeterburist kaugemale ette nihutama, et viimane hädaohus ei oleks.

Meie rahvas mõistis, et Venemaa sõjakäik Eestimaale ja Eesti rahvale muud ei või pakkuda, kui sedasama suurt majandusliku elu kokkuvarisemist ja otsata nälga, mis praegu Venemaal valitsemas; meie rahvas oma suures enamuses mõistis, et meie maa okkupeerimise ja Venemaa alla heitmise tagajärg ainult see võib olla, et Eesti rahvas oma raske vaevaga võidetud iseseisvuse jälle kaotab, Venemaa provintsiks saab ja jälle kõiki neid saatuse pööranguid peab kaasa kannatama, mis Venemaal veel võivad ees seista. Seisukord oli peaaegu lootuseta, kui sõda algas. Väljaspoolt tungisid kindlad väeosad meie maale, hästi varustatud, eraldi rohke suurtükiväega ja laevastiku toetusel. Meie maa, sõna otsekoheses mõttes, oli paljakäsi; meil ei olnud sõjavarustust, ei sõjariistu, ja riigi valitsemise aparaat oli alles ei millegist tekkimas. Et võitlusvõimulisi sõjavägesid luua, selleks on kuusid vaja. Neil aga oli vaja palja kätega korraldada vastupanekut sõjalikule pealetungimisele. See oli peaaegu lootuseta ja meeltheitlik ettevõte.

Aru saades sellest suurest hädaohust, mis see sõda meile toob, tekkis lühikese ajaga nagu maa alt sitke sõjavägi, kes mitte üksnes vaenlase pealetungimise seisma ei pannud, vaid ootamata lühikese ajaga maa vaenlase väesalkadest puhastas.

26. september 1939

Karl Selter: Meie ei suuda üksi sõdida Vene vastu

Voldemar Päts: Kui tuleb sõda, hävib kogu meie riik kogu intelligentsiga ja hävitame palju meie rahva vara ja palju rahvast

Ants Piip: Herooilist võitlust võib ju pidada, kuid praegu ei ole ka rahvas selles meeleolus

Jüri Uluots: Kui hakkame vastu, siis tagajärg on see, et meid viiakse omalt maalt ära, – seda süsteemi tarvitab Nõukogude Vene. Seepärast püüame säilitada, mis võimalik on

2. oktoobrer 1939

Johan Laidoner: Meie peame aru saama sellest, et Venel on tõesti vaja väljapääsu merele ja seepärast peame ka nende soove arvestama. Mobilisatsiooni meie välja kuulutada ei tohtinud ega tohi ka praegu, sest see tähendaks sõda. Me peame säästma oma rahvast. Vene vastu sõdida me ei suudaks.

Jaan Tõnisson: Kõigil on selge, millega on nüüd tegemist. Sel ajal, kui meie esindajad käisid Moskvas läbirääkimistel, lendasid meie riigist üle võõra riigi sõjalennukid. Ametlikult teatati, et Eesti valitsus protesteeris neutraliteedi rikkumise vastu. See näitab, et siin on de fakto tegemist millegi muuga, kui iseseisva riigiga. Ei saa enam olla juttu, et oleme suveräänne riik.

Johan Laidoner: Mis puutub sellesse, et läbirääkimiste ajal lendasid meie territooriumi kohal võõrad lennukid, siis on põhjus arusaadav. Nende lendude ajal püüti kindlaks teha, kas meil on käimas mobilisatsioon. Pealegi võib suurriik lubada endal rohkem, kui meietaoline väikeriik.

Jaan Tõnisson: Kogu aeg deklareeriti, et meil on üks front ja see on idafront, mille vastu läheme alati julgelt. See ei võinud meie idanaabrile saladuseks jääda. Loodeti kogu aeg saksa abile ja hoiti kogu aeg seda suunda.

Leopold Johanson: Ma ei ole rahul meie režiimiga. Vene keele kõrvaldamine koolidest oli suur eksitus. Valitsus viimasel ajal just kui pimedusega löödud. Senine sisepoliitika tuleb kõrvale jätta ja asutustes on vaja teha ümberkorraldusi. Väga tähtsad on sotsiaalolud. Tuleb tõsta rahva elustandardit.

26. veebruar 2016

Andei Hvostov: Puhas enesepettus! See miniatuurne armee ja kõik see, mis meie kaitsepoliitikas toimub, et see avaldaks meie kohalikele venelastele mingit muljet - kuulge, see on illusioon. Unustage ära see kõik.

Eesti ühiskonnal oleks aeg saada täiskasvanuks. Kõik need liivakastimängud, et meil on kõva muskel ja küll me neile põrutame, kui tekib olukord, mis eeldab NATO artikkel 5 käivitamist - "Oh sa poiss, meil leegion marsib ja uhke on ta rüht" - mitte midagi niisugust ei juhtu. Me ei hakka sõdima.

Eesti kaitseväge ei saa Eesti pinnal üldse kasutada

27.02.2016 Kommentaar Hvostovi artikli alt

Tiia Võhma: Kaitseväes annavad mehed vande. Vande murdmisel pole rahvuse ja emakeelega mingit pistmist. Neid (reserv)ohvitsere, kes oma väekaaslasi alatuses ette kahtlustavad, oleks mõistlik kaitseväest võimalikult kaugel hoida.

Hendrik Arro 2011

On täiesti arusaadav, et nende eestlaste jaoks, kes on kas väga kartlikud, kaotanud oma rahvustunde või kellele esmatähtsaks on saanud ainult isiklik mugavus ja heaolu, on riigi kaitsmine tõepoolest mõttetu tegevus. Milleks asjatult eluga riskeerida ja tekitada enesele Eesti riigi kaitsmisega tüli, ebamugavusi ja kulu? On elatud ja võib ju ka edaspidi elada teiste isandate valitsemise all, kui teisiti ei saa. Tühja sellest rahvustundest ja eneseuhkusest. Hädakorral võib neile lihtsalt sülitada. Peaasi ainult, et jumala pärast ei tuleks oma nahka tulle viia ja varaga riskeerida.

On selge, et kui sellised vaated saavad eestlaste hulgas üldkehtivaiks, siis ei ole ka mõtet enam Eesti kaitsmisest kõnelda. Kuid seni, kuni sellised inimesed on vähemuses ja valdav enamus eestlasi soovib ka tulevikus elada vabas Eestis on nähtavasti siiski vajalik mõtelda ka Eesti riigi kaitsmisele nii sise- kui ka välisvaenlaste vastu.

Neil, kes kõigele vaatamata unistavad siiski kaitsejõududeta Eestist tuleks ehk sellegi üle järele mõtelda, et selline Eesti, kes ennast ise kaitsta ei taha vaid ainult teiste armule loodab, sarnaneb põhimõtteliselt vana turu litsiga, keda iga mees, kellel aga tahtmine tuleb, võib endale alla keerata ja kelle ainus enesekaitse seisneb vaikse häälega anumises: “Tee mis tahad, ära ainult peksa ega tapa”......

http://andreihvostov.blogspot.com.ee/20 ... tu-ii.html
http://nihilist.fm/eesti-venelane-eestis/

[tommy]

Ma ei usu, et kunagi oleks eksisteerinud tema kirjeldatud, ainult venelastest koosnev MP jagu. Küll aga usun, et midagi karjuti. Kuid isegi kui oli, ja keegi karjus midagi, siis selle põhjal ei ole põhjust ajada sellist juttu nagu ta seal ajas.

Ma kujutan täitsa vabalt ette, kuidas kusagilt Ida-Ukrainast pärit Ukraina TT-meeskonna liikmed pärast Vene tankile sooritatud täpset tabamust rusikas käe taeva poole tõstavad ja "Sovetskii Sojuz" hüüavad...

[metssiga]

Hvostovi lugu on nii sama õnnetu, nagu tema kunagine lugu elukaaslase ema hooldamisest. Järsku avastas mingi maailma ja hakkas ketrama.

Natike Hvostovist - ärge tapke sõnumitoojat! Ta on küll selline kompleksides vaevlev ja seetõttu aegajalt lausa mingit soga kirjutav ajakirjanik, kuid selline tark, tasuks tema kirjutisi vähemalt lugeda. See viimane oli küll väga karm, lausa näkku sülitamine Narva KL kompaniile ja kellele veel. Aga vaatame otse asja, kellele me saame loota tunnil X? Sorry, ma ei taha paanikat külvata, kuid minul on oma mõtted. Aga veel Hvostovist, see mees on kindlasti ja selgelt meie pool rinnet. Nii-et kui tahate teda sõimata, siis parem tema jutte, aga mitte isikut.

[metssiga]

Ma kujutan täitsa vabalt ette, kuidas kusagilt Ida-Ukrainast pärit Ukraina TT-meeskonna liikmed pärast Vene tankile sooritatud täpset tabamust rusikas käe taeva poole tõstavad ja "Sovetskii Sojuz" hüüavad...

Mina olen siiani arvanud, et foorumis aeg-ajalt lahvatanud populismi või lausa rumalust on ohjeldanud tommy oma väga mõistlike märkustega. Mis siis nüüd sinuga juhtunud on? Või ongi nii, et tegelikust elust sa ei tea mitte kui s.ttagi, lihtsalt ise mõtled välja asju?? Seda eelöeldud rumalust ma isegi kardan tõlkida oma U sõpradele, võib lõuga saada. Lihtsalt teadmiseks, ukrainlased ütlevad kõige peale "Slava Ukraini!"

[metssiga]

Üritasin toona tuttavate venekeelsete hulgas selgitustööd teha, neile põhjendada, miks seda kuju eestlaste jaoks oli vaja teisaldada. No vast seitsmele-kaheksale. Nagu vastu kiviseina. Ja MITTE ÜKSKI ei mõistnud linna segipööramist hukka. Eranditult peeti süüdlasteks eestlasi, valitsust, Ansipit, pindosse etc. Oli seal nii keskharidusega autojuhte, kõrgema(eesti) haridusega kontoritegelasi ja disainereid kui muud sulelisi. Rõhuv enamus minu teada ka Eestis sündinud-kasvanud.

Sinu ürituse,härra Lemet, saatis ilmselt sinnasamusesse see, et sa ei olnud nende ülemus. Mis kuradi selgitustöö, sellistele tuleb lihtsalt öelda, kuidas on - ja kui siis ei meeldi, virutada armaturkaga vastu pead. Küll kiiresti on nõus! Peaks lõpuks aru saama, et on teatav rahvastikusegment, kes mitte kunagi ei ole ega saa olema EV lojaalne. Nii on ja mitte kui midagi ei ole teha. Kui midagi on vaja teha, siis kaablivitsad, D-terminaal on korrakaitsejõudude kogemuses olemas ja ma oma poolt lisan ka - armaturka.

[gorilla]

Üritasin toona tuttavate venekeelsete hulgas selgitustööd teha, neile põhjendada, miks seda kuju eestlaste jaoks oli vaja teisaldada. No vast seitsmele-kaheksale. Nagu vastu kiviseina. Ja MITTE ÜKSKI ei mõistnud linna segipööramist hukka. Eranditult peeti süüdlasteks eestlasi, valitsust, Ansipit, pindosse etc. Oli seal nii keskharidusega autojuhte, kõrgema(eesti) haridusega kontoritegelasi ja disainereid kui muud sulelisi. Rõhuv enamus minu teada ka Eestis sündinud-kasvanud.

Sinu ürituse,härra Lemet, saatis ilmselt sinnasamusesse see, et sa ei olnud nende ülemus. Mis kuradi selgitustöö, sellistele tuleb lihtsalt öelda, kuidas on - ja kui siis ei meeldi, virutada armaturkaga vastu pead. Küll kiiresti on nõus! Peaks lõpuks aru saama, et on teatav rahvastikusegment, kes mitte kunagi ei ole ega saa olema EV lojaalne. Nii on ja mitte kui midagi ei ole teha. Kui midagi on vaja teha, siis kaablivitsad, D-terminaal on korrakaitsejõudude kogemuses olemas ja ma oma poolt lisan ka - armaturka.

Montirovka on see stiimul millega selles kultuuriruumis tavaliselt ''haritakse''. Sõrgkang eesti keeles.
Eestlaste üks suurimaid probleeme on oskamatus enda territooriumil olevaid rahvakilde motiveerida mingeid tegevusi
läbi viima. Kõik suured impeeriumid on omanud suurt sõjaväge ja suurt vanglat..üks üsna tuntud prantsuse ütelus..

Kui politseinik, päästeametnik, katlakütja, keeldub tegemast asju mille eest hea meelega raha on vastu võtnud siis...
Lojaalsus on kuulipilduja raud selja taga. Ajalool on komme korduda, nagu meile Velikije-Luki all, nii meie teile..

[Lemet]

Ei olnud tegu minu alluvatega, vaid tuttavatega. Lihtsalt selline läbilõige meie kallitest kaaseestimaalastest. Ja nende mõttemaailmast. Vanuses 24-50+ tol Issanda aastal.

[NGolf]

Ühismeedias (näiteks Vkontakte ja Živoi Žurnal) tegutsevad aktiivselt grupid nimetustega «Narvskaja respublika» või «Narvskaja Russkaja Natsionalnaja Respublika». Blogijad jagavad «ilmaprognoose» Tallinnale: «Oodata on tormi Ida-Virumaa suunalt.» Kõrvale on aga asetatud pilt «tormist» ehk Uraganist, Venemaa mitmelasulisest raketiheitjast.

http://arvamus.postimees.ee/3593817/and ... le-vastust

Nooremate hulgas üldiselt on asi parem kui enne, kuid siiski on need odnaklasniki ja vkontakte'sse postitatavad ja jagatavad materjalid suht ühte auku. Moluraamatus on kohalikel venelastel sõpradeks ka töökaaslastest eestlased ja seal jagatakse rohkem otsitakse/leitakse/kassipojad/lapsed stiilis pilta.

Leidub ka neid, kes selgelt on putinisimi vastu, kuid üldjuhul on nende ühiseks nimetajaks vähemalt magistrikraad, hea võõrkeelte oskus ja laiem silmaring. Palju me selliseid teame? Enamik Vene gümnaasiumide lõpetajaid seab sihiks ehitaja/ärimehe/juuksuri/meikari karjääri ja magistri lõpetab paar-kolm klassi peale.

[huvitun]

Juhtusin kõnelema halli passi omanikuga. Inimene ei viitsi ajada eesti passi saamise protseduuri. Ütles. Ja lisas, et peagi niikuinii on kõigil punased (vene) passid. Selline fatalistlik Venemaa ootamine...

[Fucs]

Vene keelse elanikkonna vanem generatsioon ei saa elu lõpuni üle sellest nostalgiast NSVLiidu vastu.
Täpselt sama moodi, nagu Krimmis või gängastaanis. Või minupärast Transnistrias ja Abhaasias.
Ja nende nostalgitsejate hulgas on lisaks veel suur hulk lausa selliseid, kes igatsevad taga isakest Stalinit.
Ka terve Venemaa on neid täis.

Noorema generatsiooni puhul oleneb eeskätt lastetoast.
Aga see lastetuba on neil paljudel just selline, nagu vanema generatsiooni nostalgia on sisendanud + pidev VF Eesti vastane propa, kus meid kujutatakse väikese vastiku fašistliku riigina, mis juba oma olemuselt on täielik vastand sellele tagaigatsetud NSVLiidule. Ja neid asju meie muuta ei saa.

Aga on ka inimesi, kes on n.ö. "pettunud" Eesti vabariigis (nagu on ka mingi hulk eestlaseid, kes ennast niiviisi positsioneerivad). Nad otseselt ei igatse taga NSVLiitu ja isakest Stalinit, kuid tunnevad ennast siin üleliigsetena, allasurututena ja mittevajalikena. See on nagu patoloogiline hingeseisund, kus võib esineda nii nartsissismi kui ka tavalist stressi, ning mida meie saaksime soovi korral muuta ja ravida.

Samas rahvuskuuluvus tunne jääb neil enamusel nii ehk naa ja ka seda meie muuta ei saa.
Võtab paratamatult aega mitu põlvkonda, et asjad meie jaoks paremaks läheks.

Meie paradoks (ja kõikide endiste NLiidu vabariikide paradoks ning erilisus) ja erinevus igasugustest kaasaegsetest rände ja lõimumispraktikatest on see, et valdav enamus neist muukeelsetest elanikest ei ole tulnud vabatahtlikuna (või põgenikena) elama mitte Eesti Vabariiki, vaid on siia tulnud kas vabatahtlikult, või komandeerituna kui ENSV-sse. Selles suhtes erineb meie venekeelne kogukond ka nt. kasvõi Soome, Prantsusmaa või Iisraeli venekeesetest kogukondadest.

Need kes on tulnud vabatahtlikena (või põgenikena) just Eesti Vabariiki (ükskõik, kas EW või EV) on hoopis teistsuguste vaadete ja ellusuhtumisega isikud.