Kergitaks üles diskusiooni selle ülirelva ohust tänapäeval ja selleks valmistumisest.
Nimelt paneb imestama, et see hädaoht tundub viimastel kümnenditel olevat justkui varjusurma surnud - ei tehta enam tsiviilõppusi ega ole vist ka pädevaid varjendeid juurde tekkinud, seega kui selline jama peaks juhtuma, peab enamik eesti rahvast vist kartulikeldrist varju otsima

.
Ja ega praegusaja noored aatomipommist ja selle toimest palju rohkem teagi, kui aatomiseene kuju ja üldist juttu. Kuid kardan, et kui taoline lähikonda kukub, ei ole sellest mingit kasu ja on ka hilja kuskilt põõningult veneaegseid plakateid alla tirida ja seletada, kuidas näit. radioaktiivselt saastatud maastikul liikuda jms. Muidugi, kui ikka otse pähe kukub, ega vist teadmisedki aita, kuid sellise hädaohu unarusse jätmine on minu arvates kuritegelik

Kuigi külm sõda on väidetavalt läbi (minu arvates siiski mitte) ei ole pommid kuhugi kadunud, vaid hoopis juurde nikerdatakse teisi

. Ja puht statistiliselt on ainult aja küsimus, millal mõni nõdrameelne kuskil käraka ära teeb, parimate kavatsustega muidugi. Juba kostavad Pentagonist hääled, et "lokaalne", pisike/tilluke, tuumapommike polegi nii paha asi jmtj.
Kui praegu peakski ootamatult õhuhäire käima minema, vean kihla et 98% kuuljatest:
A) arvab, et kellelgi varastatakse autot
B) keegi teeb nalja
C) kui meediast õeldakse, et polegi nali, ei oska kuhugile minna ega midagi suurt peale hakata.... ja jutt on loetud minutitest!
Soomes ollakse vähemalt niipalju targemad, et uutel majadel on kõigil seaduse poolt nõutud pommivarjend all ja tuumasõjaks kohandatav (juba uks on 2cm terasest ja kaalub oma paarsada kilo).
Muidugi juttudes a`la globaalses tuumakonfliktis hävib elu kogu Maal, on ehmatamapanevalt kõva põhi all, kuid kes midagigi ette ei võtta, hävib ikka päris kindlasti.
Kas, kes ja mida peaks ette võtma?