Tagasi kodumaise propaganda rindele. Linkan siia tänase Ekspressi intervjuu tuntud "vastupanuvõitleja" Klenskiga, kes tänaseks on vana ja väsinud, kuid see pole vähendanud tema "produktiivset" tegevust. Lugege ja imestage.
Teisipäev, 26. aprill 2016. Dimitri Klenski astub Tõnismäe peatuses trollilt maha. Teeb mõned sammud sinnapoole, kus kunagi seisis pronkssõdur. Nüüd on seal madal hekk ja õitsevad lilled. Klenski seisatab korraks.
„Sa oled tõrjutud, sind ei ole vaja, sa oled tühi koht,“ mõtleb Klenski iseendast. Viimasel ajal tunneb ta tihti niimoodi.
Väliselt on Klenski püsinud muutumatuna aastakümneid. Uljas hall tukk kooldunud vasakule, piklik ja tugev lõug on isapoolse suguvõsa tunnusjoon. Kui Klenski paar päeva pärast Vene laulja Vladimir Võssotski surma Moskvas Ostankino telemajja sattus, lõi valvuritädi risti ette.
„Surnust üles tõusnud!“ ahhetas mutike, sest väliselt oli Klenski Võssotskiga väga sarnane.
„Alateadvuslik protest. Vabaduse saareke,“ nimetab Klenski põhjuseid, miks tuleb ta igal aastal 26. aprillil rahvusraamatukogu ja Kaarli kiriku vahelisele väikesele haljasalale. Ta pole pronksiööst saadik ehk üheksa aastaga suutnud leppida pronkssõduri teisaldamisega.
Aga ta ei tohi ärrituda ja kaua seal ei viibi. Klenski 70aastasele südamele on pandud kunstsoon, ta võtab neli veresoonkonda toetavat tabletti päevas.
Ta seisatab veel hetkeks ja hüppab taas trolli peale.
Klenski elab Mustamäel. Abikaasa Marianna, kellega ta on olnud koos 42 aastat, teeb hommikuti putru. Praegu on köögis veidi ebamugav, sest käib remont, poeg Kirill maksab ja korraldab. Korteri on ta juba poja nimele kirjutanud. „Mul pole mitte midagi – ei autot, ei datšat,“ ütleb Klenski.
Hommikuti ärgates on Klenskil hea tuju. Aga koos päikese tõusmisega hakkab see tasapisi langema.
Hommikul Klenski raadiot ei kuula („mul on sellest Raadio 4st kõrini“), kuid tihti kuulab ta saateid tagantjärele. Selle asemel teeb Klenski lahti oma arvuti ning läheb uudiseid lugema. Tal on kindlad kolm kohta: Delfi, Postimees ja err.ee, kõik nii vene kui ka eesti keeles. Ta võrdleb eestikeelseid ja venekeelseid uudiseid, teeb koopiaid ja hakkab vaatama, mida kirjutatakse Eestis Venemaast ja vastupidi. Ta tahaks tihtipeale kommenteerida, kuid on kõikjal „välja lülitatud“.
„Ma olen rahvavaenlane,“ teab Klenski. „Mulle ükskord Julia Rodina (venekeelse Delfi peatoimetaja – Toim.) ütles, et minu kommentaarid on solvamine. Ma ütlesin, et kirjutasin tõtt, kusjuures mitte ühtegi sõimusõna, aga ei. Ma ütleks, et see on labane ja provintsiaalne tsensuur. Labane sõimusõna läheb üles, kuid tõde mitte.“
Päevad veedab Klenski põhiliselt kodus. Istub arvuti taga ja „uurib materjale“. Klenskit peetakse dissidendiks, opositsionääriks, skandalistiks, aga ka klouniks. Klouniks, kes alati jääb süüdi. Ta toob näite: ehkki pronksiöö mässu eest anti Klenski kohtu alla ja mõisteti õigeks, see otsus ei loe. Enamiku inimeste silmis on ta ikkagi provokaator.
„Ma olen hea, aga õiglane. Kuna ma olen õiglane, võin ka kurjaks saada,“ ei nõustu ta ühegi tiitliga. Tema ise peab ennast jätkuvalt ajakirjanikuks.
Igal kuul kirjutab Klenski artikli („vahel paned nagu kuulipilduja“). Ta saadab üllitise meili teel presidendi kantseleisse, peaministri büroosse ja riigikogu liikmetele. Saadab ka toimetustele, kuid teab juba ette, et keegi teda ei avalda. Ta usub, et selline kirjadega „vaippommitamine“ on ainus võimalus oma sõnumit levitada.
Klenski kirjad on nagu õpetussõnad. Need on sündinud rahulolematusest, sest ta ei armasta riiki, kus ta elab. Ta armastab Eestit kui oma kodumaad, kuid riik ei meeldi.
„Näidake põhiseaduses punkti, et ma pean riiki armastama. Ei ole. Ma pean olema kõigest seadusekuulelik,“ teab ta.
Sellisena sobiks ta ju hästi venemeelsesse telekanalisse Sputnik?
„Ei, sinna pole mind kutsutud,“ ütleb Klenski.
Klenski abikaasa Marianna istub peamiselt toas, sest tal on jalad haiged. Hariduselt mikrobioloog, kuid nüüdseks samuti pensionil. Neil on mehega ühised vaated. Südames on mõlemad pettunud riigis, kus nad elavad.
Marianna teeb päevas kaks pakki suitsu ja Klenski ütleb, et naine tossab tema pärast nii palju. Elu mehega, kes pole oma kodumaal õnnelik, on närviline.
„Inimene satub olukorda, mis on talle vastumeelne. Kui ta harjub, siis maksab närvidega,“ püüab Klenski oma abikaasat mõista.
Kui Klenski istub arvuti taga, kutsub naine teda kogu aeg enda juurde. Naine tahaks elust rääkida, kuid Klenskil pole aega minna. Ja siis lähebki naine suitsetama.
„Ta pooldab minu seisukohti nagu enamik venelasi ja suur osa eestlasi. Meid häirib ainult ebaõiglus rahvusküsimuses.“
Äraelamiseks vajavad Klenskid abi. Klenski püüab kaastööd teha venekeelsele terviselehele, kuid sellest ei piisa. „Kolmanda pensioni“ annavad juurde perekonnaliikmed – poeg Kirill ja Dimitri Klenski õde, Draamateatri näitleja Maria Klenskaja.
„Jah, viimasel ajal ta aitab, jah...“ tunnistab Klenski. „Kui on vaja, siis annab. Jaa. Aga meil pole sellist asja, et käime sünnipäevadel. Ei ole sellist asja.“
„Kas Maria häbeneb teid?“
„Miks?“
Klenski imestab nii kirglikult, et lausa ehmub. „Miks ta peaks?! Tema leiab... Vaat see on tüüpiline naiste reaktsioon, et ohust kaugemale. Ma mäletan, et olin ükskord mälestussamba juures, 2006 või 2007, ja ta helistas mulle koju, kuid mind polnud. Siis ta helistas mobiilile, et miks ma nii hilja väljas liigun, et mingu ma kohe koju.“
Dimitri arstist kaksikvend elab Moskvas, on samuti pensionil. Nad kohtuvad harva, suhtlevad paar korda aastas kui vend Eestis käib.
„Vend on mulle ette heitnud, et ole kuss, lepi ära...Ära lase vastu tuult.“
Klenski aga ära ei lepi. Vastasseis Eesti riigiga tekkis tal 1. mail 2004 ehk päeval, kui Eesti astus Euroopa Liitu. Skeptikuna jättis ta ise siis hääletamata.
„Ma ei ütle, et see oli vale – vale on ajaloos suhteline. Aga arvan, et Eesti polnud valmis. Nagu kogu Ida-Euroopa polnud valmis ja nüüd pole Euroopagi enam Euroopa.“
Kui ta vaatab, milliseks on põgenikud Euroopa muutnud, näeb ta, et tal oli õigus. Ta ei või vaadata, et Tallinna linnavolikogus istub mustanahaline Abdul Turay, kuid 100 000 mitte-eestlast ei saa Riigikogu valimistel hääletada.
„Sellist riiki armastada?“
Poeg Kirill on lõpetanud TTÜ ja töötab programmeerijana. Pojapojad (4- ja 8aastane) räägivad vaid vene keelt. Klenski ei tee saladust, et soovib oma lapselapsi näha venelastena.
„Muidugi ma tahan, et nendest tuleksid venelased, kuid see on vanemate otsustada.“ Klenski imestuseks saab aga vanem pojapoeg eesti keele tunde eraõpetajalt ja lemmik aine koolis on eesti keel.
Omal ajal oli ta vastu, et poisid eesti lasteaeda pannakse. Klenski ise käis lapsena eesti lasteaias, ja mis on tagajärg?
„Sõnavara on kehv, kirjutan mõlemat keelt valesti. Olen ära rikutud.
Mina olen venelane, Eesti kodanik. Aga saage aru, et eestlane ja venelane, me ei ole vaenlased. Me oleme erinevad. Mind huvitab ainult võrdsus. Võrdsed õigused. Kui venelasi poleks Eestis, peaksite nad välja mõtlema. Nende arvel saate poliitilisi võite.“
Viimasel ajal on Klenski pannud tähele, et ei kuule enam „linnulaulu“. See pidi inimesega siis juhtuma, kui on ärev aeg. Klenski tunneb sõjaohtu.
„Sõda juba käib,“ ütleb ta. Ta ei tea veel öelda, kus see esimene prahmakas tuleb, kuid usub, et küll leitakse ettekääne.
„Ma olen väsinud, ja mitte vanadusest,“ teatab Klenski. „Olen pettunud! Kahetsen, et olen 25 aastat raisanud. Iseseisvuse taastamisega kurjus võitis. Mind ei huvita majanduslikud küsimused, vaid rahvustunne ja ebaõiglus mitte-eestlaste suhtes.“
Esmaspäev, 9. mai kell 13.00. Klenski seisab Estonia teatri vastas bussipeatuses, et sõita Filtri teele sõjaväekalmistule. Üks käsi on tal puusas nii, et tuulejaki alt lehvib kõigile nähtavalt Georgi lint.
„Mul on kodus terve punt, võin teile ka anda.“ Lint on kinnitatud nööpnõelaga triiksärgi tasku külge. „See on pidu. See on selle peo sümbol. Sõda lõppes ju.“
Sõjaväekalmistu väravas kostavad kõlaritest suurt Venemaad ja isamaasõja võitu ülistavad laulud. Vastu tuleb Nõukogude ohvitseri vormis Vene aktivist Maksim Reva. Reva ja Klenski, vanad tuttavad, suruvad kätt, räägivad juttu. Reva Nõukogude sõdurivormis teismeline tütar on pronkssõduri juures valves, Reva muretseb kuumuse pärast.
Kui mehed lahku lähevad, ütleb Klenski: „Nende jaoks olen ma kasutu. Nad ütlesid pärast pronksiööd minu kohta argpüks. Ja miks? Sest mina ütlesin pronksiööl, et peab seadusi järgima.“
Klenski kõnnib mööda kalmistut, paljud tulevad ja suruvad käe pihku. Klenski kartusel, et tasapisi pronkssõdur unustatakse, sest veteranid surevad, pole alust. Kohal on palju lapsi ja noori. See rõõmustab Klenskit.
„Kas eesti keelt räägid?“ uurib Klenski ühelt Öise Vahtkonna liikmelt. „Ei räägi,“ raputab see pead.
Monument on mattunud punaste nelkide alla. Kõrvale murule surutakse metallvardaga auk ja sinna torgatakse nelk. Klenski meelest ei peaks eestlased sellest päevast suurt numbrit tegema.
„Kui Eesti leppis, et kolmandik pole eestlased, mis siis enam? Meil on erinev alfabeet, temperament ja religioon, me olemegi erinevad, kuid Eesti riik peaks tegema nii, et see venelane oleks eestimeelne.“
Aga mis on Eestis head? Mis hoiab Klenskit ja venelasi Eestis? Klenski tõstab üles viis sõrme.
„Esiteks võid rahulikult tänaval käia. Ohtu pole. Siin on rahulik. Kes on Moskvas käinud – seal oled nagu masina sees. Meil on hubane.
Meil on kord. Kvaliteetne teenindus.
Ametnik töötab seaduse järgi.
Vaba liikumine Euroopasse ja maailma.“
Üks näpp on püsti ja seegi langeb: „Ja viiendaks: tervishoid on jube, aga meditsiin on väga kõrgel tasemel.“
Õhtul kell kuus algab rongkäik „Surematu polk“, mida korraldab Moskvas elav Dmitri Linter. Kaks päeva varem oli Klenski kindel, et sinna ta ei lähe.
„Ma ei tea veel. Võib-olla kutsutakse välja. Ma olen selles eas, kus pean olema vanaisa.“
Aga kalmistul, Venemaa hiilguse järgi õhkaval sõjaväekalmistul muudab Klenski meelt. Ta läheb. Kuigi tal on pisut piinlik. „Piinlik, et Linter korraldab selle. Miks meie enda omad sellega hakkama ei saa? Öine Vahtkond näiteks?“
Aga vastab ka ise: „Nende tase on primitiivne. Kui nad ka tahaksid midagi ära teha, siis nad ei oska.“
Aga mida teha?
„Mina teeks sõjavastase liikumise. Eesti peab olema neutraalne riik, ilma sõjaväeta. Kaitseliidust piisab, kuid nemad ka mulle ei meeldi. Miks peab inimesel olema automaat kodus?“