Tsiteeri:
Selle tegemisel ei kaalutud niivõrd raha ega "bang for the buck" kategoorijaid, vaid soov oli just tõmmata selge piir - see ei ole mingi ex-USSR. Ja see õnnestus. Paljud asjad, mida täna võetakse iseenesestmõistetevalt, sündisid omal ajal just seetõttu, et see selge piir tõmmati. Muuhulgas ka abi korras saadud relvad USAst ja Rootsist. Millede oma raha eest ostes oleks tulnud välja käia palju suurem summa, kui seda siis mingite Poola reservi kalašnikove ostes oleks kokku hoitud.
Selline "piiri tõmbamine " (ei mingit USSR) ei vasta minu arvates tegelikkusele. Ma kahten, kas sellist piiri valitsuse tasemel üldse tõmmatigi - pigem on tegemist hilisema PR tegelaste muinasjutuga "kuidas me rabelesime tänu Iisraeli tehingule sovjeti mädasoost valgesse ilma". NSVL päritolu või NSVL relvade koopiaid osteti Eestisse ka peale Iisraeli relvatehingut (Hiina relvi katsetati KV-s 1995 paiku) ja teatud artiklites (nt täiskuulipildujad) jäid vene tüübid need kasutusse kuni 2000. aastate alguseni (kuniks asendati Saksamaalt ostetud MG3 ja Rootsist abina saadud Ksp-58 vastu). Iisraelist 7,62 lääne täiskuulipildujat ju ei saadud. Sergei õhutõrjekahurid on kasutusel tänini. Mingi kogus nõuka algega (aga vist Bulgaarias toodetud) 120 MP-sid figureeris teatmikes veel paar aastat tagasi. Kõiki soovitud relvi Iisrael ei suutnudki tarnida. Sisejulgeolekus on Kalashnikovi automaadid kasutusel tänaseni (tulid üle nii NSVL siseministeeriumi varudest kui neid osteti vahepeal ka mingis osas juurde). Mõningad aastad tagasi oli teles näha, et neid kasutas vanglate eriüksus pantvangide vabastamisel (AKSU). Viimati oli avalikult kasutusel 2007 aprillimäsu ajal Toompea lossi valves (JuPo).
Teises, see "piiri vahele tõmbamine" või mitetõmbamine ei oleks kuidagi hilisemaid lääne relvakaupasid mõjutanud. Esiteks abi korras tulnud relvad ei kasutanud sama moona, mis Iisraeli omad. Iisraeli relvadest kasutas 7,62x51 padrunit üksnes Galil täpsuspüss. Automaadid ja Negev KP-d olid kõik 5,56 peal. Abi korras tulnud relvad aga olid 7,62x51 (nii USA M14 kui ka Rootsi AK4+Ksp). Seega polnud üleminekul suuremat vahet, kas "algmaterjal" oli AK-74 või Galil. Laskemoona ühtlust ei tekkinud ikkagi - põhjusel, et 5,56 relvastust suuremas koguses keegi niisama ei jaganud (olid liiga uued veel).
Suure vaimustuse juurde lääne relvadest lisaks veel, et Iisraeli tehing ei lahendanud kuidagitmoodi väliolme küsimusi Kaitseväes. Telgid, magamisvarustus, supiköögid, juhtimispunktid, telefonside jne jne olid kuni Rootsi abi tuleku ja kasutuselevõtuni 2000ndate alguses lahendatud juhuslikult - täiesti tavaline oli, et magati tekkidega metsas. Kes ütles välja sõnad, et ega sõdur metsas magamas käi?
Sestap arvan, et see jutt, kuidas Laari valitsus tegi põhimõttelise otsuse NSVL relvatüüpe mitte soetada (et kiirem läände pääseda), ei vasta juba teadaolevate faktide valguses tõele. NSVL relvad jäävad meil veel kasutusse mõneks ajaks ja nt tehnika osas on asutud isegi vanu romusid ellu äratama.