Tsiviilkaitse elik kodanikukaitse tänases Eestis

[Martin Peeter]

Vaadates Tallinna kinnisvaraturu arenguid, on minu meelest igati sobiv aeg tsiviilkaitse nõudeid seadusega kohustuslikuks teha. Neid korteriarendusi kerkib nagu seeni, hinnad on laes ja kasumimarginaal korralik. Tekkimas on uus mull.

Eks Tallinna tsiviilkaitse ongi kõige mahukam projekt. Sillamäe, Jõhvi ja Kohtla-Järve osas peaks üle vaatama, mis seal vanast ajast järel ja kas sellega on midagi teha.

Kui ikka Tallinn tuleb evakueerida, siis jääb majanduselu seisma, tegevuse poliitiline sõnum on sarnane üldmobile. Ja kui selgub, et ilma asjata evakueeriti, siis läheb see mõnele ametikoha maksma. Seega tõenäoliselt jäädakse selle otsusega hiljaks.

Seega - me ei peaks mõtlema ühekülgselt: evakueerimine või varjamine. Optimaalne on mingi kombineeritud variant.

[Kapten Trumm]

Vaadates Tallinna kinnisvaraturu arenguid, on minu meelest igati sobiv aeg tsiviilkaitse nõudeid seadusega kohustuslikuks teha. Neid korteriarendusi kerkib nagu seeni, hinnad on laes ja kasumimarginaal korralik. Tekkimas on uus mull.

Loomulikult on sobiv - sobiv aeg oli tegelikult ka 2005 a mulli ajal.
See mõni % ehituse kallinemist (Soome aastakümnete pikkune kogemus) ei tähenda laenuga ostjale suurt midagi - hinnakõikumise % sõltuvalt kohast võib olla nt 30%.
Lisaks võiks vastava "lisa" saada ka (tavaliselt lahkelt jagatava euroraha eest tehtavad) infraprojektid - nt hiljuti valmis saanud Järvevana tunnel. Mingi 5000 inimest mahutav - Sveitsis sellised on.

Rääkides idanaabri taktikaliste tuumarelvade doktriinist:
http://nuclearsecrecy.com/nukemap/
Sisestage Ämari, ground burst, 50 kilotonni, fallout
Vaadake, kuhu läheb tuumasaaste, edasi mõelda, kui elujõuline idee oleks siis Tallinna evakueerimine?
Pilv on Tallinna kohal kahe tunniga (eeldades tuule kiiruseks keskmiselt 10 m/sek.
100 rad/h tuleb enamvähem üle Tallinna, efektid:

A dose of under 100 rad will typically produce no immediate symptoms other than blood changes. 100 to 200 rad delivered to the entire body in less than a day may cause acute radiation syndrome, (ARS) but is usually not fatal. Doses of 200 to 1,000 rad delivered in a few hours will cause serious illness with poor outlook at the upper end of the range. Whole body doses of more than 1,000 rad are almost invariably fatal.[3] Therapeutic doses of radiation therapy are often given and well tolerated even at higher doses to treat discrete and well defined anatomical structures. The same dose given over a longer period of time is less likely to cause ARS. Dose thresholds are about 50% higher for dose rates of 20 rad/h, and even higher for lower dose rates.[4]

[HeiniR]

Trumm, just sellistel kaalutlustel Ämarisse seda tuumalõhkepeaga varustatud raketti ei saadetagi - kui Süüria linnade juhuslik pommitamine on venelastele hetkel veel kuidagi laveeritav, siis tuumalõhkepea (olgugi siis ainult taktikaline) on selgelt eestlaste suhtes toime pandud genotsiid. Muuseas satuks selle alla ka ca 200 000 venekeelset (kui räägime ainult Tallinnast).
Milline plekk jääks alatiseks 140-miljonilise inimeste arvuga Venemaa ajaloole kui esmalt algatataks sõda 1 miljoni vastu ja siis veel njuukitakse?! Sellise käpardlikkuse üle saaks kogu ülejäänud maailm jäädagi irvitama.
Tuumarelva käiku lastes on tulevik täiesti ennustamatu ka ründaja enda jaoks, alustades sellest, et kas väljalastud rakett ikka stardib edukalt ja seejärel ka "sihtmärgini" jõuab.
Ma arvan, et need kaalutlused on ka idapool kõrgete ohvitseride peades.

[Kapten Trumm]

No venelastel polnud häbitunnet alustades sõda Tsetseenia ja Gruusia vastu, mõlemad väikeriigid. Tsetseenias tehti lausa midagi genotsiidi taolist.
Aga minu point polnud tuumasõda promoda, vaid viidata, et sellel teemal on tahkusid, mida ei taha võib-olla väga arvestada.
Selles, et taolised sihtmärgid nagu Ämari, on tuumarelvade sihtmärkide nimekirjas ja saavad mataka ilmselt kohe, kui kuskil (nt Süürias) esimene seen tõuseb, sellega tuleb meil kahjuks arvestada. Antud eskalatsioon võib toimuda Kremli/Washingtoni otsusel, meid üldse informeerimata/kooskõlastamata (vt BBC film "The War Room"). Väikeriigil ei pruugi olla lihtsalt luksust omada infot, mis otsuseid mujal on vahepeal tehtud - eelhoiatus võib olla mõni minut, kui Luugast stardib kahtlaselt palju Iskandereid. Seepärast on nt Skandinaavias tsiviilkaitseplaanid reeglina varjendite ja sireenide ümber - evakueerimiseks mitmeid ööpäevi ei pruugi olla.

Seepärast ka soomlased pole Helsinki evakueerimisele palju auru kulutanud - taipavad hästi, et taolise inimmassi evakueerimine kiiresti pole võimalik ja sündmused arenevad kiiresti ja ootamatult. Küll aga pole vaja kuigi palju loogikat taipamaks, et Helsinki on sihtmärk nii ida-lääne tuumakonfliktis kui ka konventsionaalse sõja korral (idanaaber pressib Karjalast Helsinki suunas) - järelikult tuleb usinalt graniiti uuristada.

Aga vene kõrgemate ohvitseride südametunnistusele ei paneks ma ka 2 senti. Needsamad ohvitserid lasid nt Groznõi pommitada millekski Stalingradi taoliseks - ilma mingite süümekateta.

[Yks]

Kui me jätame tähelepanuta, et me:

a) ei võitle uuesti läbi II MS
b) isgi nõukaaja suhteliselt piiramatu ressursside puhul, mis oli seotud sõjaks valmistumisega, oleksid tuumakonfrontatsiooni esimese "tormi" suutnud Eesti NSV's üle elada maksimum 40 000 inimest ning needki oleks põhiliselt olnud nomenklatuur, sõjaväe ning sõjatööstuse kompleksiga seotud inimesed. Kõik muu oli korralikult organiseeritud illusioon.

Siis ikkagi ei tule siia lähitulevikus mingeid tuumakindlaid varjendeid isegi 10% Tallinna elanikkonnast. Olgu kinnisvara laes või maas. Üheks põhjuseks võrdse kohtlemise põhimõtete rakendamine meie ettevõtlusega seotud seadusandluses, mille muutmine on keerukas. Ning kui seda isegi kiiresti suudetaks teha (arvestades meie seadusandjate tavalist praaki järgneks kohe uuesti terve rida "muutmise-seaduste-muutmisi"), siis eeldatavasti järgnevad ettevõtetele pandavatele kohustustele protsessimised kõigis kohtuastmetes kuni RK välja. Kusjuures riigile soodne otsus pole tegelikult üldse kindel.

Isegi kui me nii väga tahaksime endid Soomega (või Rootsiga või Norraga) võrrelda ei kannata minu arvates ka ehitustehnilised parameetrid ühe või teise ehituse algstaadiumis Soome lahe erinevatel kallastel mingeid võrdlusi. Ühel on pinnas selline, mis peale suhteliselt kerget vundamendi süvendamist (isegi paepinnases) eeldab varjendi kiirgusekindlaks ja (eelkõige) varisemisekindlaks tegemine palju mahukamaid ettevõtmisi (loe ehituse maksumus läheb lõppstaadiumis kallimaks) kui seda tuleb teha Soome lahe põhjakaldal.
Vähemalt mäletan ma, et graniit tardkivimina on kordades kiirguse kindlam kui paas või üldse mulla- või räbukiht ümber isegi tavabetoonvalust pisut paksemat keldrit/ehitist.. Rääkimata sellest, et betoonkarbi seinte paksuse asemel on sul varingut ning lööklaineid takistamas kümnetes ja isegi sadades meetrites tardkivimeid külgedel ja allpool.

Ma ei ole kindel, et Järvevana tee tunnel kannataks võrdlust enamuse Šveitsi või Soome või Norra või Rootsi tunnelitega. Just selletõttu, mis on tunneli ümber, peal ja all...

Reaalsus on see milles me elame, ja millest tuleks võtta maksimumi. Ja maksimum on täna selline, et materjal, mis või kes jõuaks näiteks sõja ajal tegeleda tsivilistidega maksimumi peal ei saa olla sõjaväelane, kaitseliitlane, päästeametnik, politseinik jmt. Sõjavägi peab sõdima ning kõige eelduste kohaselt tuleb seda tal teha raskelt ja maksimumi peal (ennast isegi ületades) ressursse koondates. KL on meil eelkõige sõjaline organisatsioon, kas siis otse konfronteerudes vastastega või tagalat kaitsvana. Relv käes. Poolt malevat päästeametnikena rakendades ja poolt sõdima suunates pole kumbki muud kui pool oma reaalsest võimekusest emba kumba tehes...
Päästeamet, politseiamet, kiirabi jne.jne rehitsetakse mobilisatsiooni nagu ka KL tegevusega suhteliselt tühjaks. Ainsad, kes midagi saaksid teha on need kes ei ole ametnikud, kaitseliitlased või kustealused. Kui riik seda ressurssi ei rakenda ja ei juhenda (võimalusel ei varusta kasvõi valgete kiivritega), siis pole meil millestki kodanikukaitse kontekstis rääkida.

[Kapten Trumm]

Kui me jätame tähelepanuta, et me:
a) ei võitle uuesti läbi II MS
b) isgi nõukaaja suhteliselt piiramatu ressursside puhul, mis oli seotud sõjaks valmistumisega, oleksid tuumakonfrontatsiooni esimese "tormi" suutnud Eesti NSV's üle elada maksimum 40 000 inimest ning needki oleks põhiliselt olnud nomenklatuur, sõjaväe ning sõjatööstuse kompleksiga seotud inimesed. Kõik muu oli korralikult organiseeritud illusioon.

Siin ei vasta ükski väide kahjuks tõele. Vähemalt tollaste planeerimiste eelduste kontekstis.

Siis ikkagi ei tule siia lähitulevikus mingeid tuumakindlaid varjendeid isegi 10% Tallinna elanikkonnast. Olgu kinnisvara laes või maas. Üheks põhjuseks võrdse kohtlemise põhimõtete rakendamine meie ettevõtlusega seotud seadusandluses, mille muutmine on keerukas. Ning kui seda isegi kiiresti suudetaks teha (arvestades meie seadusandjate tavalist praaki järgneks kohe uuesti terve rida "muutmise-seaduste-muutmisi"), siis eeldatavasti järgnevad ettevõtetele pandavatele kohustustele protsessimised kõigis kohtuastmetes kuni RK välja. Kusjuures riigile soodne otsus pole tegelikult üldse kindel.

Võrdne kohtlemine pole siin üldsegi case. Ehituslikke nõudeid nt tuleohutuse osas on läbi EV ajaloo korduvalt kergitatud ja kõik need on ilma erilise vingumiseta valmis ehitatud.
Ka ilma riigikohtu lahenditeta.

Isegi kui me nii väga tahaksime endid Soomega (või Rootsiga või Norraga) võrrelda ei kannata minu arvates ka ehitustehnilised parameetrid ühe või teise ehituse algstaadiumis Soome lahe erinevatel kallastel mingeid võrdlusi.

See on kahjuks pooltõde, kui vaatame edasist....

Ühel on pinnas selline, mis peale suhteliselt kerget vundamendi süvendamist (isegi paepinnases) eeldab varjendi kiirgusekindlaks ja (eelkõige) varisemisekindlaks tegemine palju mahukamaid ettevõtmisi (loe ehituse maksumus läheb lõppstaadiumis kallimaks) kui seda tuleb teha Soome lahe põhjakaldal.

Lõviosa Helsinki varjendipargist (varjendikohtadest) moodustavad tegelikkuses täis- või poolkeldri-tüüpi kahese kasutusega ruumid majade all. Nende rajamisel ei anna graniitpinnas mingit eelist, graniit on üks kõvemaid kivimeid planeedil Maa ja tegelikult on vundamendiaugu kaevamine pea maapinnalt algava graniidi korral hulga vaevalisem kui teha seda siin, kus kõigepeal on 1-2 meetrit savimoreeni ja siis suht hästi piigatav kollane paas (minge tutvuge vahelduseks Mäepealse tänaval uue kortermaja vundamendiauguga).
Graniit omab tähtsust üksnes väga suurte avalike varjendite ehitamisel, mis ehitatakse harilikult tunneltüüpi, neid aga on Helsinki varjendite kui varjendikohtade arvust väike vähemus.

Vähemalt mäletan ma, et graniit tardkivimina on kordades kiirguse kindlam kui paas või üldse mulla- või räbukiht ümber isegi tavabetoonvalust pisut paksemat keldrit/ehitist.. Rääkimata sellest, et betoonkarbi seinte paksuse asemel on sul varingut ning lööklaineid takistamas kümnetes ja isegi sadades meetrites tardkivimeid külgedel ja allpool.

Kiirguskaitseomadused sõltuvad enim materjali tihedusest (sama paksuse juures), graniidi kaitseomadused on tegelikkuses umbes 20% paremad kui tihendatud betoonil. Ehk see "hirmus tugev" graniit on tegelikkuses mütoloogia, hoonete keldrid pole graniidi paremuse esile tulekuks lihtsalt piisavalt sügaval ja nende lagi on ikka...betoonist. Kuidas varjendi all aga takistavad kõvad kivimid varingut, jääb segaseks (vt märkus varjenditüüpide kohta eespool). Enamike soome varjendikohtade kohal toimuva varingu võtab vastu ikkagi betoonlagi oma kandepostidega, sest hoonete alused keldrid pole ju graniittunnelid, vaid maapinda raiutud auk, kuhu sisse on betoonpaneelidest või valubetoonist ehitis rajatud.

Ma ei ole kindel, et Järvevana tee tunnel kannataks võrdlust enamuse Šveitsi või Soome või Norra või Rootsi tunnelitega. Just selletõttu, mis on tunneli ümber, peal ja all...

Seal on jah graniidi tõttu olukord parem. Kuid see pole ka päris tühi koht, taolise ehitise (kui see oleks korralike sissepääsudega) vastupidavus võiks olla kordi parem paneelmaja keldrist.

Reaalsus on see milles me elame, ja millest tuleks võtta maksimumi. Ja maksimum on täna selline, et materjal, mis või kes jõuaks näiteks sõja ajal tegeleda tsivilistidega maksimumi peal ei saa olla sõjaväelane, kaitseliitlane, päästeametnik, politseinik jmt. Sõjavägi peab sõdima ning kõige eelduste kohaselt tuleb seda tal teha raskelt ja maksimumi peal (ennast isegi ületades) ressursse koondates. KL on meil eelkõige sõjaline organisatsioon, kas siis otse konfronteerudes vastastega või tagalat kaitsvana. Relv käes. Poolt malevat päästeametnikena rakendades ja poolt sõdima suunates pole kumbki muud kui pool oma reaalsest võimekusest emba kumba tehes...
Päästeamet, politseiamet, kiirabi jne.jne rehitsetakse mobilisatsiooni nagu ka KL tegevusega suhteliselt tühjaks. Ainsad, kes midagi saaksid teha on need kes ei ole ametnikud, kaitseliitlased või kustealused. Kui riik seda ressurssi ei rakenda ja ei juhenda (võimalusel ei varusta kasvõi valgete kiivritega), siis pole meil millestki kodanikukaitse kontekstis rääkida.

"Reaalsusest maksimumi võtmine" on muidugi tubli - parteid meil muudkui jutlustavad seda.
Loomulikult tuleb selleks tegevuseks ette näha reaalne ressurss - mida meil kuidagi teha ei taheta (viimane surmahoop anti sellele võimele sõjaväestatud päästeüksuste kaotamisega). Samas nagu klassikud ütlevad, et taktika ilma strateegiata on kära enne kaotust. Suhteliselt lihtne on näidata, et juba kahes stsenaariumis (idanaabri kiire pealetung Tallinna suunas, tuumarelva kasutamine NATO sõjaliste objektide vastu) võid sa neid "valgeid kiivreid" saata sinna palju tahes - kaitse-ehitiste puudumisel jääb tsiviilelanike kaitse väga puudulikuks ja pääste-pingutus pärast ebareaalseks (kui tuleb kokkuvarisenud, kohandamata paneelmaja keldritest minna inimesi päästma). Meil võivad siin olla tõesti ebameeldivad sundvalikud (eelkõige seepärast, et kaitse-ehitiste rajamisega on aega lausa kuritegelikult raisatud ja neid hiljem, peale ehituse valmimist on teha kordi kulukam).

Loomulikult pole kaitse-ehitused veel tsiviilkaitse - tsiviilkaitse on eelkõige süsteem mitmest komponendist, aga meie geograafia korral on ilma nendeta tiba keeruline.
1. vene baasid on ligidal, eelhoiatus (evakuatsioon on aeglane) võib olla 5-15 minutit
2. tuulte suunda me muuta ei saa, tuuleroosi järgi aga tuleb Ämari ja Paldiski tuumalöökide saast just kõige enam asustatud alale (Suur-Tallinn), enamlevinud tuule suuna järgi lausa Tallinna. 2 tunniga aga 500 tuhandet inimest ei evakueeri. Tallinna pole vaja isegi tuumapommitada, 2x50 kilotonni Ämarisse ja Paldiskisse ning Tallinn on pikaks ajaks vaikne koht.
3. meie inimestel kahjuks puudub organiseeritult tegutsemise harjumus ja selle sundkorras tegemiseks puuduvad inimressursid. Täna me ei suuda tundide jooksul läbi viia isegi 50 tuhande elanikuga Pärnu evakueerimist, rääkimata 10 korda suuremast Tallinnast. Pripjati linna oli lihtne evakueerida -enamikel puudusid isiklikud autod, ühistransport oli riigi kontrolli all, igal tänavanurgal oli valjuhääldi, valjuhääldid olid inimestel ka korterites (sellest kuulis vanasti muusikat), igas kvartalis olid sireenid. Lisaks olid olemas arvukad tsiviilkaitseüksused. Eestis asus nt terve tsiviilkaitse motoriseeritud polk. Kaos kui selline puudus. Riik organiseeris endale kuuluvad 1200 autobussi ja tegi selle linna 4 tunniga tühjaks - niiet isegi bussis ei pidanud püsti seisma. Mis ressursiga seda täna tehakse? Vaadake, mis toimub täna Tallinna liikluses 22 detsembri õhtul, kujutage sinna juurde nüüd 5 korda rohkem autosid ja paanika koefitsient...kogu linn muutub üheks tohutuks ummikuks.

[Lemet]

...maksimum on täna selline, et materjal, mis või kes jõuaks näiteks sõja ajal tegeleda tsivilistidega maksimumi peal ei saa olla sõjaväelane, kaitseliitlane, päästeametnik, politseinik jm

Loomulikult, kui probleemi alles sõja puhkedes või vahetult enne seda teadvustama hakatakse. Et eelneva 25 aasta jooksul sel teemal suurt muhvigi peale õõnsa jutu tehtud pole, on mõistagi mugavam ära unustada....

[Yks]

Kuna meil erilisi päästeüksusi ei tule (ja poleks neid tegelikult ka millegiga enam eriti mehitada, eriti sõja korral), siis on meil olemas see mis meil on ja ei grammigi rohkemat. Mis oli eile ja üleeile on ajalugu. Kahjuks. Ja see kui palju oli minevikus pakasuhhat ja kuipalju reaalset võimekust, jääb kahjuks vaid numbrite, statistika, oletuste ning sageli ka mingisse nostalgiahõngu kinni...

Mis puutub organiseeritud (ise)tegevusse, mida toetab riik ja tänasesse päeva (või pigem homsesse päeva), siis ausaltöeldes sellise suhtumisega ma ei näe muud võimalust Kapten Trumm kui vaid riigipööret, autoritaarse korra kehtestamist ning sundkorras erinevate ülesannete jagamist. Mis lõppkokkuvõttes viib taaskord meid küsimseni - palju sellest reaalses olukorras abi oleks?

PS! Mariupolis asub Ukraina Donetski oblasti üks suuremaid GCTšC üksusi (kel muideks kaevanduste lähedaloluga seotuna oli pidev prakitka ka reaalses elus ennem kriisi). Millegipärast meenuvad mulle kaudtule intsidentidega Mariupoli elamukvartalites enmasti mõned kiirabid ja kannatanuid abistavad Asovi võitlejad. Viimased võinuks kohale ka mitte saabuda, kui samal ajal oleks toimunud vastase suurem sõjaline operatsioon (mida toetamas kaudtuli). Kõik on suhteline Trumm, kõik on suhteline...

[Lemet]

Mis oli eile ja üleeile on ajalugu.

Mulle meenub siinkohal keegi foorumlane Corvus, kes särki rebides mingist totakast tsiviilkaitsest ja elanikkonna kriisisituatsioonides riigipoolsest abistamisest rääkijaid üpris järjekindlslt materdas. Ja nüüd korraga "...on ajalugu..."

[Kapten Trumm]

Kuna meil erilisi päästeüksusi ei tule (ja poleks neid tegelikult ka millegiga enam eriti mehitada, eriti sõja korral), siis on meil olemas see mis meil on ja ei grammigi rohkemat. Mis oli eile ja üleeile on ajalugu. Kahjuks. Ja see kui palju oli minevikus pakasuhhat ja kuipalju reaalset võimekust, jääb kahjuks vaid numbrite, statistika, oletuste ning sageli ka mingisse nostalgiahõngu kinni...

Selline olukord (pole personali) eeldab, et inimesed on ettevalmistatud ja saavad ise kuidagi hakkama.
Igasugu 100 tuhande inimese sundkolimised kuskile Väätsa valda on kahjuks äärmiselt personali- ja liikuvate ressursside mahukad ettevõtmised.
Selleks veendumuseks on abiks tutvuda mõne tollase plaaniga - kui palju need vajasid personali, kohale veetavaid varusid, kohapealsete ressursside rekvisitsiooni (seda peab ka ju keegi tegema) jne. Need vajadused olid üsna suured (ja maaelu oli midagi muud kui farmide varemed ja tühjaks jooksnud agraar-asulad).

See on aga päris selge, et mida sitemad on rahuaegsed ettevalmistused (sõltumata, mida me tegema hakkame), seda suurem saab olema kaos ja ohvrite arv, kui "olukord" tekib.

Mis puutub organiseeritud (ise)tegevusse, mida toetab riik ja tänasesse päeva (või pigem homsesse päeva), siis ausaltöeldes sellise suhtumisega ma ei näe muud võimalust Kapten Trumm kui vaid riigipööret, autoritaarse korra kehtestamist ning sundkorras erinevate ülesannete jagamist. Mis lõppkokkuvõttes viib taaskord meid küsimseni - palju sellest reaalses olukorras abi oleks?

Kummalisel kombel on kõige tugevama tsiviilkaitsega riigid vastupidiselt, demokraatia ja isikuvabaduste võrdkujudeks - Skandinaavia ja Sveits.
Veelgi kummalisemal kombel on seal meetodid üsna sarnased sellega, mis siin nt 1980ndatel olid, lihtsalt tulemused on paremad.

[kromanjoonlane]

Siin pole mõtet arutada erinevate materjalide kiirguskindlust, sest tuumavarjend peab eeskätt hermeetiline olema.
Sest radioaktiivsel lagunemisel tekkiva kiirguse kolmest komponendist (alfa-, beeta-, gamma-)on kõige ohtlikum räme ja jäme alfakiirgus, mis samas ei suuda läbistada isegi paberilehte. Et alfakiirguse kätte surra, tuleb kiirgusallikas radioaktiivse tolmuga sisse hingata (Litvinenko jõi küll teega sisse). Vot sellepärast traageldasimegi tsiviilkaitsetunnis vati-marlimaske.

Põhimõtteliselt heeliumi alasti aatomituumadest koosnev alfakiirgus suudab nii palju aatomeid ioniseerida (ehk siis nende elektronkattest elektrone välja rebida), et selle bioloogilist ekvivalenti arvutatakse koefitsiendiga 20 (1R=20 rem).
Elektronidest /positronidest koosneval beetakiirgusel on 1R=1rem.
Footonitest koosnevatel gammakiirgusel ja ka röntgenkiirgusel (erinevus on footonite lainepikkuses) ikka 1R=1rem.
Neutronitest koosneval neutronkiirgusel olevat keskeltläbi 1R=10 rem (võibolla saan lihtsustatult aru).

Nii et eelkõige oleks vaja ülerõhuga hermeetiliseks muudetud varjendit, kust väljutakse vaid respiraatoriga. Jooditabletid oleksid kah abiks, et organism "valede" isotoopide asemel hoopis tabletist joodi omastaks.

[Yks]

Kummalisel kombel on kõige tugevama tsiviilkaitsega riigid vastupidiselt, demokraatia ja isikuvabaduste võrdkujudeks - Skandinaavia ja Sveits.
Veelgi kummalisemal kombel on seal meetodid üsna sarnased sellega, mis siin nt 1980ndatel olid, lihtsalt tulemused on paremad.

Kummalisel kombel on mitmed mainitud riigid kahe suure sõja ajal suutnud teiste hädas kokku ajada korralik kasumi, millest on minevikus suudetud alus panna muljetavaldavale infrastruktuurile ning seda ka tsiviilkaitse seisukohast.
Norrast rääkides aga ei saa me üle ega alt teatavast loodusvarast, mis on lubanud riigil peale II MS jõuda sinna kuhu nad jõudnud on.
Ainus, kes tundub anomaalia ja sarnaneb meile - ehk teiste tegevuse tõttu on kaotatud palju ja seda nii varaliselt kui inimressursis teistesõnadega alustati sisuliselt miinusest - on Soome. Kuid ka Soome puhul peab tundma ajalugu, eriti seda, et Soome ei olnud mingil ajal selgelt "isikuvabaduse või demokraatia võrdkujuks". Ning just sellel ajal kehtestati terve hulk reegleid, piiranguid ning norme, milledest mitmed kehtivad tänase päevani...

[Martin Peeter]

Me ikka unustame, et isegi meie igasugu hirmukülvamise stsenaariumites kipub esinema umbes 10-päevane eelhoiatusaeg. Eelhoiatust eeldab ka reservarmee kontseptsioon. See, et ühel päeval keegi otsustab alustada lambist üleilmset tuumasõda või siis ainult Eesti tuumarelvaga hävitada, on võimalik, aga ei ole eriti tõenäoline.
Põhimõtteliselt jõuaks selle 10 päeva jooksul ka Tallinna evakueerida, aga alati on sellistel puhkudel võimalus, et sõjaks ei lähegi - ja siis saab valitsust süüdistada suures veas. Ma ei usu, et meie praegusel valitsusel nii palju selgroogu on, et sellist otsust julgeks langetada. Pigem ikka loota, et ei juhtu midagi, eelmisest korrast ikka nii palju aega möödas jne. Maksimum, kuhu nende otsustusjulgus küünib - mõned aastakäigud erakorralistele õppustele võtta ja KL mõne tunni valmidusse - ei rohkemat.
Ja asjade viletsamaks muutumisel võib vaindlane neid eelhoiatuse indikatsioone anda ka lihtsalt lollitamiseks - tema võib igal hetkel asja katki jätta, sest oht, et tuleb mingi meiepoolne ennetav rünnak, on pea olematu.
Aga nagu me Aleppost näeme ja Groznõist nägime, pole II MS stiilis linnade pommitamine veel kuhugi kadunud, ja kui linna tahetakse lahingus võtta tuumarelvata, siis lastakse ta kõigepealt ikkagi puruks. Muidu ei saa.

[Kapten Trumm]

No ei tähenda korralik tsiviilkaitse mingit sõjaväelist riigipööret ega "hunta" võimule tulekut. Selles kogu iva ongi.
Kui vaatame %, kui palju elanikest suudab keegi betooni alla panna, siis pingereas esikohal pole ei NSVL ega USA, vaid justnimelt parlamentaarse demokraatliku riigikorraga väikeriigid. Mis muudab vastanduse "Trumm tahab riigipööret" ainetuks jamaks.

[Kapten Trumm]

Me ikka unustame, et isegi meie igasugu hirmukülvamise stsenaariumites kipub esinema umbes 10-päevane eelhoiatusaeg. Eelhoiatust eeldab ka reservarmee kontseptsioon. See, et ühel päeval keegi otsustab alustada lambist üleilmset tuumasõda või siis ainult Eesti tuumarelvaga hävitada, on võimalik, aga ei ole eriti tõenäoline.
Põhimõtteliselt jõuaks selle 10 päeva jooksul ka Tallinna evakueerida, aga alati on sellistel puhkudel võimalus, et sõjaks ei lähegi - ja siis saab valitsust süüdistada suures veas. Ma ei usu, et meie praegusel valitsusel nii palju selgroogu on, et sellist otsust julgeks langetada. Pigem ikka loota, et ei juhtu midagi, eelmisest korrast ikka nii palju aega möödas jne. Maksimum, kuhu nende otsustusjulgus küünib - mõned aastakäigud erakorralistele õppustele võtta ja KL mõne tunni valmidusse - ei rohkemat.
Ja asjade viletsamaks muutumisel võib vaindlane neid eelhoiatuse indikatsioone anda ka lihtsalt lollitamiseks - tema võib igal hetkel asja katki jätta, sest oht, e tuleb mingi meiepoolne ennetav rünnak, on pea olematu.
Aga nagu me Aleppost näeme ja Groznõist nägime, pole II MS stiilis linnade pommitamine veel kuhugi kadunud, ja kui linna tahetakse lahingus võtta tuumarelvata, siis lastakse ta kõigepealt ikkagi puruks. Muidu ei saa.

Ma siin teemas eespool kirjutasin, et Eestis on ilma suurema kärata kirjutatud täna seadusesse sisse võimalus kutsuda reservistid prooviks (või "prooviks") kokku ilma...etteteatamiseta. Siit ka vastus sellele eelhoiatusele. Eestis tehakse taolisi samme vägagi vastumeelselt - aga see samm iseenesest on vägagi kõnekas. See on viimase aasta leiutis.