Kriku kirjutas:Mina nii keerulisi projekte kui akf-id ette ei võta. Minu iganädalane (sh tänaõhtune) toodang on selline:.....
See isetehtud leib on alati tõeline maiuspala!
Vahepeal, kui bossil* rohkem vaba aega käepärast oli, siis muud ei tehtudki, kui koduleiba erinevates variatsioonides....
Kusjuures meil kodus sügaval nõukaajal tehti ka vanadest leibadest ja leivajäänustest uuesti ise magushaput peenleiba.
Sellel nõukaaegsel leival polnud ju säilitusaineid ja muud "headust" sees ja läks jube ruttu kõvaks. Lisaks oli tollel ajal meie leibkonnas mitu austustväärivas eas vanainimest, kes tihti leival kooriku ära lõikasid, et leiba üldse süüa saaks. Ja siis kui meil ühel päeval enam lehma jms ökofaunat majapidamises polnud, jäid need n.ö. tihti üle. Kogu see värk pandi veega likku ja leotati pehmeks massiks, keedeti-segati-jahutati (segati mitu päeva ja korduvalt) siis juuretis sisse (tehti minu teada ka ilma juuretiseta), köömned....vahel ka tiba siirupit.....
... oli väga hea leib ja seisis kauem pehme, kui poe leib.
___________________________________________________________________________________________
*boss - pere hierarhiredelil teatud koha hõivanud isik, täpsustada ei soovi.
Sattusin lainele nüüd (Enn Bee "laine" ilma suure algustäheta - spetsell herr Svejkile äramärkimiseks)...
...eee... seda, et kunagi nõukaaja lõpus sai Soomes tööl käidud. Kuna FIM oli väärt raha, siis seda Soomes raisata oleks olnud suur andestamatu patt. Sestap sai kogu nädala toiduvaru alati Eestist kaasa veetud.
Noh, ega seal 80-ndate lõpus polnud siin ka midagi eriti saada + kraam pidi säilima (enamus ilma külmkapita, sest kolme mehe nädala toiduvaru sinna lihtsalt ei mahtunud). Seepärast oli üks lollikindel ja "kuum" artikkel nt. pakisupid. Põhiliselt oli siin saada siis vene ja UKR vermišelli suppe igasuguseid. Aga kui sa neid pidevalt sööd, siis hakkab ühel hetkel vastu lihtsalt. Seega sai neid suppe seal Soomes siis igatepidi tuunitud, et oleks veidikenegi erinevad. Selleks sobisid eeskätt sinep ja ketšup. Maitse asi, aga see "ketšupisupp" oli väga hea
..nii hea, et on saanud siiani kodus vahel korrata.
Räim tomatis keedetud sarvekestega oli teine kuum teema....
Seoses suppidega siis tuli kohe meelde, kuidas ma ühes rannakülas sain ülihead piima-lesta (kala) suppi.
kahjuks retsepti ei tea, aga seal polnud mäletamist mööda muud, kui piim, lesta tükid, ülivähe kartulikuubikuid, vist oli ka paar porgandi ratast... rohkem ei mäleta
AGA minu meelest ülihea supp on ka lõhe-juustu supp.
Kui lõhe (või forell, või siig, või paalia..) on laialt käes, siis võib teha lausa fileest (rikaste inimeste asi), muidu kõlbavad ka pea, saba, fileest üle jäävad lõiked, või poest ostetud lõhe/forelli supikogu.
Keeta kalast (peast, sabast jms) puljong (võib häda korral kasutada ka poest ostetud kalapuljongit).
Kartul lõigata
väikesteks kuubikuteks (teine variant on lisaks lõigata kuubikuteks ka porgand).
Porgandi võib lõigata ka õhukesteks ratasteks ja rattad pooleks.
kartuli või kartuli ja porgandi kuubikud lisada keevale puljongile ja keeta pehmeks (ca veerand tundi).
Porgand tahab vist tiba kauem keetmist ja võib lisada ka natuke enne kartulit.
Kes tegi puljongikuubikust puljongi, lisab nüüd kalalõiked ja keedab koos kalaga ca 5+ minutit otsa.
Edasi läheb sisse sulatatud juust, sool ja must pipar (võib teha ka valge pipraga).
Tulelt maha jahtuma.
Valmis.
Kogused ca:
1L vee kohta
150-200gr kala (150 piisab, kes tahab tummisemat-kalasemat, paneb 200)
1 sulatatud juustu topsik (ca 200gr. nt. "Merevaik")
2 suuremat/3 väiksemat kartulit
2 keskmist porgandit
Kui teha väherasvasest kalast, siis võib panna juurde ka ca 1TL puhast koorevõid (võib ka rasvase kala puhul muidugi panna).
Sool ja pipar maitsejärgi.
*Märkus. Proovitud teha ka õrnsoola lõhe lõikudest (fileejäägid) ja on ka hea. Siis soolaga vaadata ette, et üle ei soolaks. Pole proovinud, aga üks kamraad praeb kala enne võiga pannil
kergelt ära.
...nii...ja kõht läkski tühjaks kohe
