Kõik see viib mind tegelikult mõttele, kas ei peaks hakkama mõtlema sellest, kuidas Vene impeeriumi jäänukit deimperialiseerida või dekommuniseerida. "USA spioon" Putin jõuab Vene impeeriumi pärandi lammutamisega varsti lõpusirgele ja meil on valida: kas vaadata osavõtmatult kõrvalt, kuniks ajaloo pendel Venemaa möödapääsmatult järgmisele imperialismi tõusulainele tõukab või üritame selles protsessis natukene kaasa rääkida.
Moraalset õigustust sellele teole oleks kuhjaga (suurvene imperialismiihaluse tõttu ennaegse lõpu leidnud kaasmaalaste näol läbi mitme sajandi) ja see oleks parim kingitus meie järeltulijatele. Mis oleks toredam, kui kinkida oma lastele ja kogu ülejäänu maailmale puhastustule ja ümbersünni läbi teinud Venemaa? Venemaa, mis ei ole ohuks oma naabritele ja on leidnud oma sisemise stabiilsuse?
Seoses sellega mõned Sofi Oksaneni arvamused, nopitud Postimehe arvamusteleheküljelt (
http://arvamus.postimees.ee/4013131/sof ... 1443516188):
Lääneriikide imperialismi aega käsitleti koolides põhjalikult. Sõna «imperialism» ei seostatud kunagi Nõukogude Liiduga, Venemaaga ei seostatud seda isegi liidu kokkuvarisemise, pronksiöö ega Gruusia sõja järel. Selle asemel kasutatakse uudiste keeles ja koolitundides siiani sujuvalt selliseid väljendeid nagu Venemaa või Nõukogude Liidu «eesõiguslik mõtteviis» või «-poliitika», Baltimaid ja Ida-Euroopa riike võidakse kutsuda «puhverriikideks».
Sellesse retoorikasse ei kuulu Venemaa või Nõukogude Liiduga seoses käsitlused kolooniatest või endisest emamaast, kuigi just need sõnad vastavad Nõukogude Liidu rõhumisel, valduste röövimisel ja orjatööjõul põhinevale tegevusele ning Venemaa uutele eesmärkidele.
...
Üks idanaabri edu põhjusi on see, et läänes ei ole harjutud seostama imperialismi Venemaaga sellest hoolimata, et Nõukogude Liidu jõukus tugines valduste röövimisele ja orjatööjõule ning pooled Euroopa riikidest olid tükk aega idapoolse emamaa kolooniad. Läänes arvati, et imperialism puudutab vaid Ühendriike ja Lääne-Euroopa minevikku, ning valdusmaad kujutati olevat midagi meretagust, midagi, mis seostub mittevalget nahavärvi esindavate inimestega. Nõukogude Liidu propaganda seega mõjus: selle kulisse, mis näitasid liitu vabatahtliku rahvaste sõpruse hällina, jäädi uskuma.
...
Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel, kui aeg ja poliitiline olukord muutusid, muutus Eestis aktuaalseks nõukogude propaganda jälgede koristamine. Oli tähtis võtta kasutusele väljendid, mis vastaksid rahva tõelistele kogemustele. Hakati rääkima okupatsioonist, küüditamisest ja massimõrvadest – asjadest, mida nõukogude propaganda järgi ei olnud juhtunud. Samasugust korrektuuri lääs nõukogude narratiivis ei teinud. Lääne endised impeeriumid olid siis juba siirdunud aega, kus endiste asumaade röövimistest oldi teadlik, seda tunnistati ja selle üle arutleti, kuid nõukogude narratiive sel kombel lahti harutama ei hakatud.
Endise Nõukogude impeeriumi emamaa Venemaa ei jõudnud ka ise kunagi sellisesse aega, kus neid narratiive oleks murdma hakatud. Vastupidi. Juba kaua on Venemaa üritanud keelata endistele asumaadele nende õigust oma ajalugu kirjutada ja teeb seda, kasutades nõukogude propaganda keelt. See tähendab: eitades fakte nagu okupatsioonid, küüditamised ja massimõrvad. Nii näidatakse endiste allutatute n-ö Venemaa mõjusfääri kuulumist loomulikuna. Eesmärk on hoida endised asumaad jõuvõttes, põhjustada segadust läänes ja tekitada vastuseisu Venemaa sõjakuritegude paljastamisele.
Nõukogude Liit on kogu oma eksistentsi vältel läänes aktiivset mõjutustegevust praktiseerinud. Selle tulemusel on poole Euroopa ajalugu pool sajandit vaadatud läbi nõukogude prisma. See vormis suuna, kuidas harjuti läänes rääkima Nõukogude Liidust ja selle juriidilisest järglasest Venemaast. Läänes ei harjutud nägema Venemaad imperialistliku riigina, sellepärast jäi tuvastamata ka selle riigi tegevuse tuum – ekspansiivsus. Samuti see, et sama ekspansiivne tegevus puudutas ka lääne mõtlemist idast ja puudutab seda endiselt.
Vene imperialism jäi märkamata ka sellepärast, et endised impeeriumid, nagu Prantsusmaa, Suurbritannia ja kasvõi Belgia, liikusid täiesti teises suunas ning keegi läänes ei osanud ette kujutada, et mõni riik tahab liikuda hoopis sinna, mida läänes peetakse minevikuks, ebamoodsaks ja iganenuks. See on taas kujutlusvõime puudujääk. Vene-ameerika toimetaja ja kirjaniku Maša Gesseni meelest on nii Trumpi kui ka Putini populaarsus läänele üllatusena tulnud just seetõttu, et meil ei ole olnud piisavalt võimekust midagi sellist ette kujutada. Gessen üritas aastaid lääne arvamusliidritele, toimetajatele ja poliitikutele selgitada ohte, mille poole Putin Venemaad ja maailma juhib. Tal on selle kohta tõendeid. Putini teod ja sõnad on täpselt sellised, nagu rääkis Gessen. Samal ajal pakkus Putin läänele ise lisatõendusmaterjali. Tapeti ajakirjanikke ja teisitimõtlejaid, piirati sõnavabadust, nulliti valimistulemusi. Siiski ei suutnud ka venelased uskuda, et Putin võiks olla nii paha, nagu Gessen väitis. Probleem ei olnud seega tõendusmaterjali puuduses, vaid selles, et inimesed ei suutnud ette kujutada sellist tulevikku, millest rääkis Gessen. Selleks et faktid ja asitõendid juhataksid inimesed arusaamiseni, mis toimub, ei piisa loogikast.
Sellepärast tuleb toetada ka oskust kujutada ette, mida need faktid ja tõendusmaterjalid tähendavad. Neid tuleb toetada kujutluspiltidega ja see toob meid tagasi sõnade juurde, kasutada tuleb väljendeid, millest inimesed nii siin kui ka mujal juba aru saavad. Sellepärast on tähtis rääkida kolonialismist ja kasutada sellega seonduvat sõnavara. Need väljendid toovad esile refleksisarnaseid tundereaktsioone, just neid, mida Venemaa kasutab ära psühholoogilises mõjutamises. Nende väljenditega seostuvad negatiivsed tunded, mistõttu üritab Venemaa need iseendaga seotud narratiividest eemal hoida ja teeb seda edukalt.
...
Kui Suurbritannia hakkaks ühtäkki taastama ja ülistama Iirimaal Briti impeeriumi hiilgust, järgneks tugev rahvusvaheline reaktsioon. Kui sõltumatud arvamusküsitlused näitaksid ühtäkki, et sakslased peavad oma ajaloo olulisimaks suurmeheks Hitlerit, oleks rahvusvaheline üldsus vapustatud ja Saksamaad peetaks otsekohe ohtlikuks. Venemaa on toiminud niiviisi Stalini suhtes ja kuigi uudiseid sellest peeti imelikuks, ei peetud neid kohutavaks ega mõistetud uut suunda laiemalt hukka.
Ennekõike: läänes ei mõeldud, et selline tegevus võiks läänt ennast mõjutada. Seda peeti kauge ja tundmatu maa veidruseks ja sellele, et Venemaa toetab suuremat osa Euroopa äärmusparempoolsetest parteidest, ei osatud õigel ajal reageerida.
...
Me ei saa mõjutada Venemaa sisepoliitikat ega seda, millist programmi Venemaa riiklikes telekanalites näitab, kuid võime mõjutada seda, mis toimub Euroopas. Me võime mõjutada seda, milliste epiteetidega Venemaast räägitakse, ja on põhjust kasutada sõnu, mida meie idanaaber suure vaevaga on üritanud hoida väljaspool enda kohta käivat sõnavara. On põhjust rääkida kolonialismist; on põhjust rääkida imperialismist; on põhjust rääkida sõjakuritegudest ja asumaade röövimisest. On põhjust rääkida neist, kuna see on tõde ja kuna see rikub Moskvas toodetud domineerivat pilti Venemaast ning läänes saadakse aru nende sõnade tähendusest.
...
Postkolonialistlik maailm oli seega maailm, kus Nõukogude Liidu minevikku ei suudetud käsitleda samamoodi, nagu varem oli käsitletud natsionaalsotsialistliku Saksamaa minevikku.
Teine maailmasõda lõppes Eestis alles siis, kui viimased Nõukogude väed lahkusid, aga Lääne-Euroopa sõda oli lõppenud aastakümneid varem. See oli juba kaugel. Selle mineviku käsitlemist ei peetud sama tähtsaks kui varem ja sõja jäljed olid meelest läinud. Mõjus muidugi ka see, et Venemaa ei tahtnud mineviku üle arutleda.
No one said survival was fun.
