Päris suvalist jama ei maksa ka kirja panna. Materjali osa hinnast on nii marginaalne, et sellise teguviisiga ei säästaks midagi, küll aga oleks hea võimalus kaotada usaldusväärsuses.
Selline arusaam põhineb kaunis puudulikul tootmise ökonoomika taipamisel. Toote kasumlikkuse määravadki tänapäeval sendid. Hoides 500 eurose omahinnaga relvalt kehvema materjaliga 2 eurot tükist ja tootes nt 500 tuhat ühikut aastas, on lisakasum 1 miljon eurot. Milline ettevõtte juhtkond/aktsionär loobuks sellisest summast? Võti on siin muidugi tarbija täpsel tundmisel - kui relvad lähevad kuskile mobilisatsioonilattu ja teevad 50 aasta jooksul ehk 1000 lasku, siis saab kasutada ju kehvemaid (ja odavamaid materjale) kui neil, millest igal nädalavahetusel practicali üritusel paugutatakse 200 lasku. Näiteks Kaitseväe ladudes olnud Makarovid ja Coltid, mis läksid metalliveskisse, paistsid päris uued (vähemalt vähekulunud). Lisaks, "sentidele häälestatud" masintootmisel on ka selline "aga", et kehvemad materjalid on väiksema mehhaanilise tugevusega ja masintöötlemine on seetõttu kiirem, lõiketerad kuluvad vähem jne. Sealt tekivad relva kohta mõttetud sendid, mis aasta lõikes saavad sadadeks tuhandeteks eurodeks.
Seepärast minuarust peaks talitama nii:
1. tellima katsetamiseks prototüübid ja kärtsutama sealt see 50 tuhat või mis iganes lasku läbi
2. kui asi on endiselt ok, siis võtma metalli koostise analüüsid (TTÜ näiteks)
3. partii kättesaamisel nõudma sama materjali ja pärast pisteliselt kontrollima kättesaadud relvi (sama TTÜ).
Aga võib-olla seda tehakse ja see on kõik ainetu teoretiseerimine.
Ei maksa arvata, et tootjad ei peta. See on küll teemaväline näide maine vs enese upitamine, aga ajakirja Tehnikamaailma katsetusteks rehve andes jäid omal ajal mitmed rehvifirmad vahele sellega, et kasutasid katsetusteks antud rehvide puhul seeriatoodangu pähe üksiktööna valmistatud prototüüpe kallite kummisegudega, mis olid parema haarduvusega, kuid jällegi kehvema kulumiskindlusega. Seeläbi loodeti saada paremaid testitulemusi (mida saab parema haardumisega) - ja seeläbi näidata end paremana (ikkagi võitja ju) ja müüa paremini. Loomulikult tavaostja, kes reklaami põhjal antud toote ostis (kõik tahavad ju testivõitjat) sellise kvaliteediga toodet ei saanud, sest selle omahind ületas kordades seeriatoote oma ja see oleks kulunud 5000 kilomeetriga siledaks. Ajakirjanikel tekkis kahtlus, nad ostsid suva rehvipoest samasuguse ja võrdlesid. Pärast igatahes ostetakse katserehvid juhuvaliku alusel poest, mitte ei usaldata tootjafirma müügiosakonna pakutut.