https://pluss.postimees.ee/4275695/repo ... 1507929836
Läänest itta konfliktitsooni reisida pole kerge. Lennukid Ida-Ukrainasse ei lenda. Parim viis teekond läbida on istuda kell 6.22 hommikul Kiievist väljuvale rongile ja valmistuda seal veetma järgmised umbes kuus tundi.
Rong on tänapäevane ja kõigi mugavustega – istmed ja jalaruum on omaette nähtus, sest midagi selletaolist ei paku isegi Eesti Lux Ekspressi esimene klass.
Veel mõne aasta eest Donbassi sõitnud rong, mis pandi teele 2012. jalgpalli Euroopa meistrivõistluste ajaks, pöörab nüüd otsa ringi Kostjantõnivkas. Tee selle kunagisse lõpp-peatusesse Donetskis on riigis valitseva olukorra tõttu minevik. Lisaks pole enam raudteedki, mida mööda rong sinna veeres – selle hävitasid pommid.
Annekteeritud aladele pääsemiseks on avatud nn kontakt- ehk piiripunktid. Need, kes soovivad jala piiri ületada, pääsevad sinna suurematest lähedalasuvatest asulatest bussiga. Kui Ukraina kontrolli alla kuuluval poolel on läbitud turvakontroll, hüppavad inimesed teisel pool ootavasse bussi ja sõidavad edasi nn vabariigi kontrollpunkti.
Majorski kontaktpunkti jõudmiseks tuleb pärast rongisõitu ette võtta veel umbes kahetunnine autosõit mööda teed, millesse pommid on rebinud sügavad augud. Kogu piirkonda katab kontrollpunktide võrgustik, kus tuleb läbida dokumendikontroll.
Teelt kõrvale ei tohi kalduda, sest metsaaluseid võivad katta maamiinid ja üksikutel uitajatel on oht sattuda kuulirahe alla.
Sel osal teest, mis ei meenuta kuumaastikku, saadab harjumuspärast sõidumüra omamoodi ümin. Mis seda põhjustab, küsin ühelt autos viibivalt Euroopa humanitaarabiameti (ECHO) töötajalt. Selgub, et teid mööda liikuvad tankid on asfaldisse jätnud oma jälje ja nendel jälgedel sõitmine ongi see meloodia, mis saab reisi vältel meie sagedaseks saatjaks.
Jõudnud Majorski kontaktpunkti, ootavad ees abiorganisatsioonid, piiriametnikud ja sõjaväelased. Sealsed järjekorrad Donetskisse minemiseks võivad olla tundidepikkused ning suvekuumus ja jäised talveilmad murravad mõnikord ka kangeima järjekorras ootaja.
Et piiriületajate vaeva veidi leevendada, on kontaktpunkti Ukraina poolel kättesaadav arstiabi ja puhas joogivesi. Kuna ületuskohad – nagu sealsed töötajad neid nimetavad – pole ööpäev läbi avatud, võib juhtuda, et teelised võivad sinna lõksu jääda.
Tuleb ette olukordi, kus üks pool on avatud ja teine mitte, või lastakse lendu mõni kuul. Olenemata olukorrast suletakse piiripunkt enne ööpimedust, sest pime aeg toob piiritöötajate sõnul kaasa tihedama kuulirahe ja julgeolekuolukorra kiire halvenemise. Osapooled omavahel ametlikult ei suhtle.
Seal vabalt ringi sagivate koerte-kasside taustal on näha Donetski poolt sõitev iidvana buss. Peatusesse jõudnud, hüppavad sellelt maha vanakesed ja tõttavad kotikontrolli – üle piiri on neil lubatud tuua vaid valitud kaupa ja sedagi piiratud koguses. Kontrolli läbinud, ruttavad nad teise bussi, mis viib neid edasi Ukrainasse. Sealt saavad nad oma pensioni, ostavad ravimeid ja kohtuvad lähedastega.
Majorski kontaktpunkt on üks väheseid omasuguseid, mida saab ületada nii jalgsi kui ka autoga. Vanad Ladad ja Moskvitšid võivad seal reas oodata mõnikord kogu öö. Nendes viibijaid ei näi see morjendavat – nad vaatavad uimaselt ringi, astuvad sõidukitest välja ja läidavad omavahel juttu ajades sageli sigareti.
Ajakirjanikega piiriületajad enamasti rääkima ei soostu. Need, kes sellega nõustuvad, on napisõnalised ja hakkavad oma dokumente otsima ning iga sõna välja vabandama. Erilist hirmu tekitab neis lihtne sõbralik eesnime küsimine. Nende olek meenutab tihti piinatud looma.
«Lähen pensionile järele ja mõningaid probleeme lahendama. Tahan vaid rahu,» ütleb 68-aastane Maria, kes suundub annekteeritud alalt Ukrainasse perele külla.
Selleks et Ukrainalt pensioni saada, peavad annekteeritud piirkonnas elavad inimesed kord kuus reisi ette võtma – raha laekub riigipanka ja sealtpoolt piiri seda kätte ei saa. Ukraina riigiametnike sõnul on reegel selline, et vältida korruptsiooni ja kindlustada, et raha jõuab õigetesse kätesse. Samas tunnistavad nad, et süsteem tekitab palju probleeme. Kontaktpunkte läbib iga kuu enam kui miljon inimest ja märkimisväärne osa neist on just pensionärid.
68-aastane Aleksandra otsustas annekteeritud Gorlovkasse jääda, sest tal on seal korter ja tütar lapsega. Teine tütar elab Kiievi lähedal. «Temaga räägime vaid telefonitsi,» selgitab Aleksandra, kelle suurim mure on samuti pension. «Töötasin 44 aastat oma elust Ukraina heaks ja nüüd on pensioni kätte saamine suur probleem. Ma pole pensioni saanud 2016. aasta märtsist.»
«Meie ei alustanud sõda. Ainus, mida tahame, on rahu, aga rahu pole tulemas,» sõnab pisarates Aleksandra ja ruttab kotikontrolli, et jõuda viimasele bussile, mis teda koju viib.
60. eluaastates Viktor, kes elab Donetski lähedal väikeses külas, pidi Ida-Ukrainas elavale vanaldasele preestrist isale külla minemiseks kodust teele asuma kella kuue ajal hommikul. «Mul vedas, täna läks kiiresti,» ütles mees. Ta lisas, et tavaliselt võtab annekteeritud poolel asjaajamine kauem kui Ukraina poolel.
Kella kolme-nelja ajal oli ta juba tagasiteel, sest mõnikord otsustab nn vabariik oma kontrollpunkti varem sulgeda ja ta ei tahtnud ööseks sinna ootama jääda. Vahepeal oli hokisõbrast Viktor jõudnud ka pensioni välja võtta.
«Räägiksin teiega veel, aga kardan,» ütleb Viktor hüvastijätuks ja suundub ootavasse bussi. Kodus tuleb olla kella kümneseks liikumiskeeluks ja ees on veel pikk teekond. Liikumiskeeld kestab kella viieni hommikul ja kõiki, kes tabatakse piirangut rikkumas, ootab ees pahandus kohalike võimudega.
Halba nimekirja võivad mõlema poole elanikud sattuda lihtsalt seetõttu, et naaber kaebab naabri peale. Lisaks kontrollivad elanike meelsust pisteliselt nii Ida-Ukrainas kui ka annekteeritud aladel agendid, kes nendega lihtsalt juttu teevad, märgib ECHO töötaja Volodõmõr Kuzka. «Kahjuks käivad siin asjad nii nagu Nõukogude ajal,» rääkis ta.
Ja veel tahtsin öelda et,
mingi hetk sattusin kokku Soome operaatoriga, kes käis dok. filmi ATO-st tegemas. Kahjuks segavad faktorid ja kellaaeg ei soosinud piisavat info kogumist. Niipalju mäletan, et otseselt ei lastud neid kontrolltsooni lähedale, siiski käis ära Mariupolis. Korduvalt rääkis ühest asjast - alkohol.
Mainisin, et kas võib olla seos lahingutegevuse vaikuse ja ootamisega, oli ta kohe nõus. s.t. igavusest joovad.