Magusavajadus/näljatunne sõjaväes

[LeBon]

Seda teemat lugedes tekkis küsimus, millega seda roppu magusaisu, mis sõjaväes tekib, põhjendada? Tuleb see stressist või millest? Ma ise söön praegu ja sõin ka enne sõjaväge ehk paar kilo magusat aastas aga siis oli magusaisu justkui suitsunälg, anna ainult ette.

[ghost]

Utsebkas küll magusavajadus suurenes, aga selle ravimiseks oli vähe nii vaba aega kui ka raha. Utsebkas oli kõige kuumem koht ja ühtlasi ka narjaad kuhu oli väga raske pääseda, narjaad teemajas. Oli see vast luksus.
Väeosas magusavajadus mingil põhjusel kadus ehk siis muutus samasuguseks nagu tavaelus oli olnud. Samas oli võimalus teemajas käia normaalselt sellise sagedusega, kuidas ise tahtsid. Seal aga ei saanud süüa tavaliselt mingeid ülimagusaid asju vaid mulle meeldis ikra. Ei tea mis sinna kokku oli keedetud, mingi köögiviljavärk aga maitsev oli. Meil oli samuti komme sügiseti varuda arbuuse autoparki nz riiulitele, nii palju kui mahtus. Ja jätkus neid tavaliselt kusagil detsembri keskpaigani. Arbuuse sai korjamas käidud nii, et sõitsid autoga põllule, ladusid kasti enamvähem täis ja siis tagasi väeossa. Siis sai ka parklas jagatud kõigile, kes hetkel kohal olid. Hea oli vaadata, kuidas lendurid tehnikud, selle asemel et lennuväljale minna, hoopis kodu poole tagasi läksid arbuusid kaenlas.
Meie väeosa paiknes imelikul territooriumil olles suuremalt osalt piiramata. Melitopoli linna raudteejaama pool oli nagu kõik nagu kord ja kohus, aga eramajade rajooni poolne osa vabalt käidav - puudus igasugune aed. Eramajade teedel olevad alleed olid istutatud täis murelite ja kirsside hekke. Sealt või ise korjata nii palju, kui viitsisid. Ausalt öeldes väga palju ikka ei viitsinud küll.

[pulkvedis]

sai isegi peale l6unasooki veel purk kpiima ja kypsiseid sisse l6hutud,seda muidugi alguses,sest hiljem ei tahtnudgi enam.

[arsenic]

teenisin KÜJP-s ja suurest magusavajadusest sai vahel tatraputru ohtra suhkruga söödud

[krizz]

Eesti kroonus olles viis magusaise nõela alla. Täpsemalt sai siis esmakordselt verd antud. Pärast sai miskit magusat ka. Aga hiljem sai selle valuga ära harjutud ja päris regulaarselt verd andma hakatud, vastavalt võimalustele.

[Himik]

Seda teemat lugedes tekkis küsimus, millega seda roppu magusaisu, mis sõjaväes tekib, põhjendada? Tuleb see stressist või millest? Ma ise söön praegu ja sõin ka enne sõjaväge ehk paar kilo magusat aastas aga siis oli magusaisu justkui suitsunälg, anna ainult ette.

Minu teada vajab inimaju oma normaalseks tegevuseks suhkrut ja sellest kuuest tükist, mis päevanorm oli, jäi aja jooksul väheseks, sest mujal paraša seest suhkrut ei tulnud. Polnud ju igasugu puuvilju ega marju menüüs kui kompott välja arvata. Ja jäigi ainult normatiivne kolm tükki suhkrut hommiku tee juurde ja 3 tükki õhtul. Ja noorena sa ei saanud sedagi, sest vanade tee pidi korralikult magus olema ja mõni ded pani korraga rohkem kui ühe kruusi naha vahele. Ja siis oligi peale lõuna tšaihanaade juures igavene möll. Ja kodu läksid kaeblikud kirjad, et saatke kommi kaa.
Suhkrutükkidest niipalju, et sõjaväes õppisin ära teele suhkru peale hammustamise, sest juhtus algul nii, et ikka segasid suhkru tee sisse korralikult ära, jõudsid paar lonksu võtta ja juba "Võhodi Stroitsa". Tükksuhkru said kaasa rabada, ei läinud raisku.

[Standartenführer]

teenisin EKVs 2002a ja meil oli magusaga väga karm lugu. mitte kuskilt ei saand manustamiseks ja omada ka ei tohtinud üldse.

paar nädalat teenistuse algusest ja kehas oli siis nii suur glükoosivajadus, et JUBE. olin füüsiliselt 4 korda nõrgem kui tulles.
läksin hoolimata keelust pohhuilt sõdurikottu ja ostsin kogu oma raha eest magusat, valimatult.
tagasi kasarmusse jõudes müüsin enamuse toakaaslastele kirvehinnaga maha, suitsuraha oli ju vaja ja pealegi siis ei olnud ma üksi "magusa-varjaja".
sõin tol õhtul ühe šerbeti ja laksti - terve öö silmad lahti, energiapomm selline, et tunne oli nagu läheks vajadusel ka läbi seina...jõhker kirjeldada.

metsas kukkus ühel tüübil šokolaad sõna otseses mõttes pori sisse, me võtsime selle üles, jagasime kolmevahel ja sõime ära. ja õnnelikud olime!

tekkis küll sõja tunne - pidev nälg ja ilge magusavajadus.
aga 6 kuu pärast läks juba lihtsamaks.

sellist rõvedat nälga aga enam kunagi tunda ei taha. ennem istun vangis.

[Alkar]

Imelik. Mina olin EKV- s 2004 ja ei mäleta mingit nälga, lõunaajal ma tavaliselt magustoitu süüa ei jõudnudki ja vahetasin selle suitsu vastu. Ka metsas oli pakkides alati sokolaadi või miskit kohupiimakreemi. Ühesõnaga ellpoolkõneleja jutuga oli erinevus väga suur.

[Markko]

Ise olin samuti 2004 teenistuses, ca nädal peale noorteaja algust hakkas ka magusaisu peale. Mina lahendasin asja barbarissi lutsukommidega, mida lasin pidevalt tuua. Samas oma pikkuse tõttu (ja seega ka suurem toiduports) lõuna- ja õhtusöögi ajal magustoiduni ei jõudnud/jaksanud ja jagasin selle laiali.

[A4]

Seda teemat lugedes tekkis küsimus, millega seda roppu magusaisu, mis sõjaväes tekib, põhjendada? Tuleb see stressist või millest? Ma ise söön praegu ja sõin ka enne sõjaväge ehk paar kilo magusat aastas aga siis oli magusaisu justkui suitsunälg, anna ainult ette.

Mina arvan, et magusaisu tekib stressist, mis omakorda alguses tekib täiesti uude keskkonda sattudes. Samuti on füüsiline tamp ajateenistuses ilmselt suuremale osale mehepoegadest suurem, kui tsiviilelus oli. Ise teenisin aega 2001-2002. aastal ning lisaks magusaisule tekkis ka meeletu söögiisu. Topeltportsu mehena pistsin noorteajal lõunaks tihti endale keresse topeltportsu suppi, topeltportsu praadi ja topeltportsu magustoitu. Miks ma seostan seda stressiga? Sest varsti pärast noorteaega, kui ülemused sõduritele enam nii rängalt mahvi ei teinud, hakati linnaloale laskma ning väljaõpe muutus huvitavamaks, kuid rahulikumaks, kadus vaikselt ka see meeletu söögiisu - topeltportse enam süüa ei jaksanud.

Mis magusat puudutab, siis noorteajal oli tavaliseks taksiks see, et kui lasid kellelgi endale kohvikust 300grammise Jõmmu-šokolaadi tuua, siis polnud probleemiks see ühe korraga ära süüa. Metsalaagris kuulus päevase ratsiooni hulka magusana halvaa, mis magusanäljas sõdurite jaoks muutus kiiresti tõsiseks valuutaks - ühe paki halvaa eest võis "parematel" päevadel saada kuni pool pakki sigarette; korrumpeerunud kokapoisid lõid halvaa (ja veel paari produkti abil, mida ikka väliköögis üle jääb) abil lahti aga paraja bisnessi.

Pärast ajateenistust ei suuda ma enam halvaad süüa.

[LeBon]

Topeltportsu mehena pistsin noorteajal lõunaks tihti endale keresse topeltportsu suppi, topeltportsu praadi ja topeltportsu magustoitu. Miks

Tean, et söögiteema oli kusagil mujal aga ikkagi: olid teil nüüd portsud väiksed või oled tõesti sihukese hundiisuga? Ma ei näinud oma aastakese jooksul kedagi, kes suutnuks samaga hakkama saada.

[A4]

Portsud olid täiesti normaalse suurusega, aga ju siis vajas kasvav organism harjumatult suure füüsilise ja vaimse koormuse alla sattudes lihtsalt nii palju lisaenergiat. Tõele au andes sai teinekord lõunaks ilmselt ka ilmselt liiga palju sisse uhatud, nt metsajooksule ei olnud pärast lõunat eriti mõnus minna. Tänu sellele õgimisele, oli mul noorteaja lõpuks peal ka kümme uut kilo (paksuks ei läinud, kuna olin enne armeed üsna kiitsaka kehaehitusega).

[LeBon]

Portsud olid täiesti normaalse suurusega, aga ju siis vajas kasvav organism harjumatult suure füüsilise ja vaimse koormuse alla sattudes lihtsalt nii palju lisaenergiat. Tõele au andes sai teinekord lõunaks ilmselt ka ilmselt liiga palju sisse uhatud, nt metsajooksule ei olnud pärast lõunat eriti mõnus minna. Tänu sellele õgimisele, oli mul noorteaja lõpuks peal ka kümme uut kilo (paksuks ei läinud, kuna olin enne armeed üsna kiitsaka kehaehitusega).

Mnjah, ka mina imestan praegu , kuidas toona sihuke isuke olla sai...Endal oli toona tublisti üle keskmise isu ja õhtusöögid jäid napiks aga lõuna oli sedavõrd külluslik, et paljas mõte topeltsupist, -praest ja -magustoidust käis üle mõistuse. Ju teil siis ikka kogused olid väiksemad, meil ei suutnud kahemeetrimehedki kõike topelt võtta.

[jackpuuk]

Teema algas küll lauanõudest, aga mulle on meelde jäänud ikkagi meeletu nälg, vähemalt esimesel aastal.
Kes teist tahaks-suudaks hetkel kilo tükksuhkrut ära süüa? Või tahaks? 2 kilo raznossi peal praetud kartulit?
Seda ei suuda keegi uskuda, kui pole ise seda kogenud. Sai ikka omajagu seedekulglat tuksi keeratud.

[kalleb]

See oli rohkem mitte nälg ( sõdurisööklas sai ju parashat sisse vohmida kui tahtsid ja kõhtu see täitis) aga just magusa ning piimavajadus , kroonus sai ametlikult ainult suhkrutüki ja võiratta piimatoodetest , samovolkas olles sai piima ja keefirit ning ka smetaanat joodud

Vitamiinipuudusest hakkasid muidugi ka igasugu nahamädanikud jm jura , vitamiinid polnud soldatikule ette nähtud

Aga kilo suhkurt ära süüa polnud mingi probleem-anna ainult kätte

Vangidele toodetud leiba ( mida jagati Kaliningradi oblastis ) meenutades aga hakkavad isegi praegu 27 aastat hiljem kõrvetised , maisileib utsekas polnudki kõige hullem