Funktsionaalsest lugemisoskusest ja arusaamisest.
Üldistades on küsimus sellest, et kui väikeriik teeb strateegilise vea, siis on/pole vahet, kui tugev armee tal on.
Palm kirjutas:
Mida ma sellega mõtlen? Ikka sedasama, mis Herem juba ütles - kui me strateegilisel (poliitilisel eelkõige) tasandil läbi kukume, siis ei ole mitte mingit vahet, kui suur me sõjavägi on ja mitu ringkonda selles on. See kõik on isegi mitte teise, vaid neljanda, kuuenda ja sajanda järguline. Kui suur me sõjavägi oli Vabadussõja alguses ja milline see välja nägi? Iseseisvus savautati ikka tänu sellele, et olud olid äärmiselt soodsad. Muidugi ise peab alati mees olema, aga siiski-siiski. Soome Talvesõja imest on räägitud, aga miks ei taha rääkida 1944 sündmustest ja Soome väljaastumisest sõjast? Soomel ei oleks olnud mitte mingit lootust see sõda nö ära võita. Kuidas siis nii, kuigi sõjavägi oli kordasid suurem ja paremini relvastatud? Aga mõtelge ise.
Antud väide on tegelikult ekslik.
Konstruktsioon "kui Venemaa meile kallale tuleb täiega, pole vahet palju meil on" on juba iseenesest pooltõde.
Selle väite ekslikkust kinnitabki Soome käekäik 1939-1944. Millele ma eespool viitan. Kehtis Soome puhul, kehtib ka meie puhul.
Lihtsalt tegurite osakaal on muutunud (jah-jah, enam ei saa kedagi saata sõtta koduses kasukas, vintpüssi ja 100 padruniga, kujutad ette, isegi loll Trumm saab sellest aru).
Kui Soomel olnuks tolla nt 10 tip-top mehhaniseeritud brigaadi, siis mõlemal juhul lõppenuks sõda Helsinkis, mitte Karjalas. Ja okupatsiooniga, mitte iseseisvuse säilitanud rahuga.
Kõige ekslikum Palmi jutus ongi 1944. aastast rääkimine - 1944 a tõrjevõit oligi kõige suurem sõjaline ime, mida soomlased suutsid.
Astumine Saksamaa poolel maailmasõtta oli strateegiline valeotsus - millele kallutasid Soomet küll venelased ise oma 25. juuni 1941 õhurünnakutega, kuid keegi tõesti ei käskinud Soomel Sviri jõeni tungida. Soome valis poole valesti, tegi strateegilise valeotsuse. Kuid selle otsuse klaarimisel 1944 (mil NSVL alustas rünnakut Kannasel) ei saa mingit moodi väita, et polnud vahet kui suur armee oli.
Soome oli tolleks hetkeks seadnud valmis enda kohta tohutu suure armee (võib arvata, kui "rikkalikult" nad varustatud võisid seal olla), mis oma ülesannet täita suutis. Loomulikult oli siin oma osa ka sõjaõnnel ja juhusel (peamiselt kooskõlastamatuses kahe rinde tegevuses - mis võimaldas kriitilisel hetkel tuua vägesid Karjala rindelt Kannasele ja seal venelaste pealetung peatada).
Seega minu kokkuvõte - Venemaad ei ole Eestil sõjaliselt võimalik võita (ehk siis kaitsta meie iseseisvust), kui me strateegiliselt täielikult läbi kukume. Kui tahate, siis teistmoodi - ilma tõhusa riigikaitseta kaotame me kindlasti riigi, kuid isegi väga võimas (üksik ja rippumatu) riigikaitse ei suuda meie riigi püsimajääämist garanteerida.
Veel - väikeriigil polegi lootust suurriiki võita ja see pole eesmärk. Eesti ei peagi Venemaad võitma. Eesti peab suutma saavutada nn tõrjevõidu. Kuid on suur vahe, kas suurriik saavutab oma sõjalised eesmärgid 2 nädala või 3 kuuga (sama Soome näide). Viimasel juhul võib vahepeal toimuda ühte-teist. Näiteks Talvesõja alguses oli antud sõda lääne jaoks ebameeldiv probleemike, millele arvasid kõik "kiiret lahendust" tulevat Soome kiire okupeerimise näol. Natukese aja pärast selgus, et "probleem" ei lahenegi iseenesest ja oma näo säilitamiseks tuli hakata midagi tegema. Näiteks kavandama Briti-Prantsuse vägede saatmist Soome (mida arvatakse olevat põhjus, miks Stalin soostus rahuga täieliku võidu asemel, sest Kannasel oli venelastele läbimurre käeulatuses).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.