Mis Ukrainas toimub? vol.4

[ambur123]

Advokaat: Ukrainale separatistide ridades sõdimise eest välja antud Eesti kodanik lendas tagasi Tallinna
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... [quote]Kas ehk on mõni võimalus Eesti riigil sellest kodanikust lahti öelda?[/quote] Võimaluse tahtmise korral ehk leiab, kuid kas tänase "poliitilise koostisega" valitsus hakkab seda sammu ette võtma? (kisa kohalikult venekeelselt ja venemeelselt valijaskonnalt pluss kindlasti saab kajastust ka Venemaal)

[Kalakala]

USA eriesindaja Kurt Volkeri intervjuu Moskva Kajale
https://echo.msk.ru/sounds/2119648.html
Paugutamine läks kohe ägedaks peale seda kui Vene ettepanek rahuvalvajate sisseviimiseks ei leidnud mõistmist. Peale mida viis Venemaa minema oma esindajad kohapeal toimetavast suhtlusgrupist, kuna neid ju seal tegelikult niikuinii ei ole ja rääkigu Kiiev otse läbi "rahvavabariikidega". Käib armastusele sundimine. Huvitav nüanss oli, et Kurt Volker ei ole Riigidepardemangu palgal ja tegeleb rahu sobitamisega oma rahakoti peal. Ju ta kulud ikka kaetakse. Ma ka ei ole enamike firmade palgal, kes mulle aegajalt maksavad.

[ruger]

UKR pool lasi alla Vene armee poolt kasutatava Orlan-10 UAV. Veidi selle taktikast.

The drone was downed at about 22:00 local time near the village of Kurdiumivka outside the town of Toretsk in Donetsk region. An operation is now under way to find the remaining parts of the UAV.
Such UAVs are usually used in a group of two or three aircraft per operation. If there are three drones in the group, the first one is used for reconnaissance from a height of 1-1.5 km, the second one for electronic warfare, and the third one is a transponder that transmits intelligence information to the control center (it flies at a height of 4.5-5 km or higher). More often, the group consists of two devices for reconnaissance and uplink. It is likely that if two UAVs are engaged, the one used for reconnaissance additionally carries equipment for electronic jamming.

https://www.unian.info/war/2323611-ukra ... -zone.html

[chac]

Advokaat: Ukrainale separatistide ridades sõdimise eest välja antud Eesti kodanik lendas tagasi Tallinna
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... [quote]Kas ehk on mõni võimalus Eesti riigil sellest kodanikust lahti öelda?

Võimaluse tahtmise korral ehk leiab, kuid kas tänase "poliitilise koostisega" valitsus hakkab seda sammu ette võtma? (kisa kohalikult venekeelselt ja venemeelselt valijaskonnalt pluss kindlasti saab kajastust ka Venemaal)[/quote]
Igapäevane elu koos perega (kui seda juhtub olema) DNR'is elu lõpuni oleks piisav... ja keegi ei saaks öelda ka et see oleks karistus

[wk2]

Kuidas võeti vastu oma võitlejaid LDNRis
http://1vib.co.ua/index.php/uk-ua/podii ... urnalyst31

[Svejk]

90% dnr eelarvest kaetakse venemaa eelarvevälistest allikatest - on leitud venelaste oma SAMPO vist

Средняя пенсия 2,5 тысячи рублей. Зарплата 8 тысяч рублей. Это официально. 15 тысяч получают военнослужащие в армии. Льготы срезают. Объективно спасаемся тем, что у нас все очень дешево, себестоимость угля, добыча энергии, поэтому и ЖКХ достаточно доступно для населения. Но вот лекарства мы сами производить не можем, их привозят из Украины, из России, нередко контрабандой, поэтому их цена с накруткой такова, что легче умереть, чем лечиться.

Artiklist ei selgu, kes seda keskmist kahe ja pooletuhanderutsist pensioni maksab - kas vene või Ukraina....

Aga muidu on täielik läbu:

С экономикой все плохо. Планы, которые были намечены в уходящем году по восстановлению предприятий, не сработали. Тот же Алчевский металлургический мы не можем запустить из-за нехватки электроэнергии. Стараемся хотя бы поддерживать этот промышленный гигант на том минимальном функциональном уровне, который у него есть. Вообще мало осталось доходных предприятий. Большинство едва сводят концы с концами. Помогает Россия — наши угольные шахты поставляют свою продукцию к вам, но есть ограничения, поставки квотируются, так как России вполне хватает и своего угля. Зачем вам донецкий? Мы остаемся на плаву только за счет очень дешевой рабочей силы. А так стабильный регресс. Надо менять подход к экономике, но это никому не нужно — дыры в бюджете власть латает за счет обременения дополнительными налогами местных бизнесменов, постоянно их наказывают какими-то надуманными штрафами. Например, при доходе в 120 тысяч рублей с людей сдирают 60 тысяч штрафов в месяц. Нет никакого планирования, никаких прогнозов на будущее. Живем, как временщики, одним днем.

[Puurija]

Ameerika Ühendriikide kaitseminister James Mattis: „Ukrainasse täiendavate relvatarnete viimine ei ole mõeldud provokatsioonina Moskva suunal.“
https://maailm.postimees.ee/4360021/mid ... s-trumpile

Firma EXMO Finance: „Meie analüütik Pavel Lerner rööviti teisel jõulupühal Kiievis kuue relvastatud maskis mehe poolt, kes Lerneri minibussi vedasid.“
Ukraina siseministeeriumi nõunik Anton Geraštšenko: „Inimröövlid vabastasid Lerneri üle miljoni dollari väärtuses bitcoinide eest.“
EXMO: „Ta on nüüd ohutus kohas ja ei ole saanud mingeid füüsilisi vigastusi. Sellegipoolest on Pavel praegu väga suure stressi all. Seetõttu ei väljasta me tulevate päevade jooksul ametlikke kommentaare. Lerneril ei olnud ligipääsu meie kasutajate rahadele ning meie töö juhtumist häiritud ei olnud.“
https://maailm.postimees.ee/4359919/ukr ... itcoinides

[ambur123]

Sattusin guugeldades ühele Rene Toomse blogis 2015.a avaldatud artiklile (ÜRO on arutanud 30 korda Ukraina küsimust, Venemaa on 30 korda vetostanud. Kuidas edasi?) ja seal leidus -minu jaoks- üks uus ja huvitav teadmine:

Nädalavahetusel toimunud surmav rünnak Ukrainas Mariupoli tsiviilelanikkonna vastu oli ilmselge sõjakuritegu. Olukord nõuab otsustavat rahvusvahelist sekkumist, et hoida ära suuremat katastroofi ning järjekordset pikka sõda Euroopa pinnal.

Terve mõistuse seisukohast tuleks koheselt moodustada neutraalsed rahutagamisjõud ja saata Ukrainasse. Seejuures tuleb kontrolli alla võtta nii Ukraina valitsusvägede ja mässajate vaheline rindejoon kui ka ametlik piir Venemaa ja Ukraina vahel, mille kaudu liigub toetav relvastus mässulistele.

Rahutagajad peavad ka korraldama ja julgestama humanitaarabi piirkonnas elevatele inimestele. Kuna mässajad näevad oma vastasena ka kõiki NATO riike, siis oleks mõistlik vastava missiooni juhtimise ettepanek teha riigile, kes ei kuulu ei NATOsse ja kelle suhtes ei saaks kumbki tülipool ette heita erapoolikust. Näiteks Soome ja Rootsi oleksid mõistlikud valikud. On tõenäoline, et selline ettepanek ei leiaks Venemaapoolset nõustumist ÜRO julgeolekunõukogus, kelle pädevusse vastav otsustamine kuulub. Kuid selle vastu on siiski lahendus.

Tänaseks on julgeolekunõukogu Ukraina kriisi arutanud 30 korda, kuid mitte kordagi ei ole liikmesriigid jõudnud üksmeelele. Venemaa on enamikule resolutsioonidele veto pannud. Olles üks alaline julgeolekunõukogu liige, siis selline õigus talle ka on antud sama ÜRO Hartaga, mis sätestab normaalse käitumise nõuded riikide vahel. Olukord on absurdne ja kõigile arusaadavalt ebaõiglane.

Tundub nagu ei saakski midagi ette võtta kui rahvusvahelist õigust rikub üks alalistest nõukogu liikmetest. Kuid see ei ole päris tupiktee. On veel üks võimalus, mida millegipärast üles ei tooda.

Harta artikkel 27 punkt 3 ütleb, et tülis osalev pool peab [julgeolekunõukogus] otsuse vastuvõtmisel hääletamisest loobuma. Selleks ei pea osapool tingimata nõustuma oma osalemisega konfliktis ja vabatahtlikult loobuma, vaid vastavalt, kui on tõendatud liikme seotus, saab lugeda ta hääle (ka veto) kehtetuks. Sellisele olukorrale hinnangu andmiseks saab kasutada Rahvusvahelise Kohtu abi.

Rahvusvahelise Kohtu üks pädevustest on kinnitada fakti olemasolu, mis, kui see kindlaks tehakse, kujutab enesest rahvusvahelise kohustuse rikkumist. Harta kohaselt on konfliktidest hoidumine üks peamisi kohustusi liikmesriikidele. Antud juhul oleks õigustatud pool kohtumenetluseks avalduse tegemisel Ukraina, et nõuda kohtu hinnangut olemasolevate tõendite põhjal, kas Venemaa seotus käimasoleva konfliktiga on tõendatud.

Kui kohus leiab, et on, siis on see ka legaalne alus nõuda Venemaa hääletamisest loobumist julgeolekunõukogus Ukraina olukorda puudutavates küsimustes. Kui ta ei loobu, siis on õigus ta vastuhääl lugeda kehtetuks ja julgeolekunõukogu saab täiesti seaduslikult Ukraina olukorda puudutavad otsused, sh rahutagamismissiooni, heaks kiita.

Kuid nagu öeldud, esimese sammuna tuleb Ukrainal teha vastav avaldus Rahvusvahelisele Kohtule.

Head uut aastat - nii meile kui ka ukrainlastele!

[teeline35]

Renee Toomse poolt üks väga sinisilmne jutt. Rahuvalve missiooni saab teha ainult ÜRO vastava otsuse alusel ja konflikti poolte nõusolekul. Mina olen aru saanud, et venemaa on ÜRO rahuvalve missiooniga nõus ainult juhul kui selles osalevad väed on tema enda omad. St seal praegu mitteametlikult nn "puhkusel" olevad väed saavad ametliku staatuse.
Praeguses rahvusvahelises olukorras rahuvalve missiooni sisse viimine saab tähendada ainult täiemahulist sõjalist interventsiooni!
Pole küll kindel ka Vene Föderatsiooni nime olemasolus ÜRO asutamispaberites. See on igatahes üks juriidiline hookuspookus mis ilma jõudu rakendamata ei tähenda midagi. Rahvasteliidu lõpp oli siis kui võeti vastu agressorite vastased otsuseid, aga need teatasid, et vilistavad sellise asja peale. Jõuga karistamist ei toimunud ja iga Rahvasteliidu liige vaatas ise kuidas sõjast läbi sai.

[ambur123]

Pole küll kindel ka Vene Föderatsiooni nime olemasolus ÜRO asutamispaberites.

VF on seal vast NSVL (üks ÜRO asutajatest) õigusjärglasena

[teeline35]

Olen aru saanud kui midagi saada on poliitilist mõjujõudu ja majanduslikku kasu siis on Vene Föderatsioon Nõukogude Liidu õigusjärglane. Kui vastutada Nõukogude Liidu poolt tehtud jamade pärast ja kahjutasusi maksta, siis nagu pole.
Pealegi Nõukogude Liidu moodustasid ju omal ajal hulk nn Nõukogude rahvavabariike. Juriidiliselt peaks Nõukogude Liidu õigusjärglane ka Ukraina olema kui nad just I maailmasõja lõpus tekkinud riiki ei taastanud?

[mart2]

Olen aru saanud kui midagi saada on poliitilist mõjujõudu ja majanduslikku kasu siis on Vene Föderatsioon Nõukogude Liidu õigusjärglane. Kui vastutada Nõukogude Liidu poolt tehtud jamade pärast ja kahjutasusi maksta, siis nagu pole.
Pealegi Nõukogude Liidu moodustasid ju omal ajal hulk nn Nõukogude rahvavabariike. Juriidiliselt peaks Nõukogude Liidu õigusjärglane ka Ukraina olema kui nad just I maailmasõja lõpus tekkinud riiki ei taastanud?

Ukraina ja Valgevene olid juba NLiidu ajal ÜRO liikmed.
Kuna nad olid liikmed, aga mitte julgeolekunõukogus, siis neil ei olnudki võimalik seda veto-jõuga kohta taotleda. Arv on fikseeritud ja VNFSV järglane sai selle endale.

[ambur123]

Just, nii see on: kasu saamise võimalusel ollakse õigusjärglane, jamade klattimisel (röövitud kunstivarade tagastamine, okupatsioonikahjud, NSVL rahalied kohustused jms) aga mitte. ÜRO osas peaks olema riikide kokkuleppega, et NSVL tooli võtab üle VF - keegi teine ei tahtnud vist sellel ajal vana ja laguneva "nõukaaegse laibaga" rohkem tegemist teha (põhimõtteliselt sama jutt ka riikide õigusjärgluse artiklis).

[Kriku]

Venemaad NSVL-i õigusjärglasena toetas Alma-Ata tippkohtumine, millel 11 liiduvabariiki 21.12.1991 NSVL-i laialiminekut konstanteerisid. ÜRO-s ei olnud keegi vastu, et Venemaa jätkab NSVL-i õigusjärglasena. https://en.wikipedia.org/wiki/Belavezha_Accords

See ilmselt oli asi, mida liiduvabariigid olid nõus Venemaale lubama, et rahulikult lahti saaks ühtsest ja jagamatust.

[ambur123]

Üks hea artikkel, panen kõigile lugemiseks
Eesti kaitseatašee: Ukraina muutus konfliktis lapitekiks
http://epl.delfi.ee/news/eesti/eesti-ka ... d=80646557

Eesti kaitseatašee Ukrainas kolonel Risto Lumi ütleb intervjuus, et Ukraina on katki ja lõhuti ka pered, sest osa on Ukraina-meelsed ja osa toetab Moskvat.Te olete olnud Eesti kaitseatašee Ukrainas 2014. aasta aprillist. Millises seisus on Ukraina praegu?

Kaitseministeerium ja kaitsevägi jälgisid Maidani sündmusi juba 2013. aasta lõpus. Kui järgnesid Krimmi sündmused ja Ida-Ukrainas Donbassis läks seis pingeliseks, otsustati Kiievisse saata kaitseatašee. Olen esimene kaitseatašee, kes töötab Ukrainas.

Ukraina on pärast sõja algust palju muutunud, see riik pole üks tervik. See on nagu lapitekk ega ole monoliitne. Kiiev elab oma elu, seal on oma põhimõtted, ning Ida-Ukraina, Kesk-Ukraina, Lääne-Ukraina ja Lõuna-Ukraina elavad oma elu. Nelja aasta jooksul pole Kiievis olnud kordagi tunda, et riik on sõjalises konfliktis. Inimesed elasid oma tavapärast elu, puhkasid, käisid restoranides.

Kõige valusamini võeti Ida-Ukraina sõjalist konflikti, mitte Krimmi annekteerimist. Eriti valusalt tundsid end Donbassi ja Luganski oblastiga piirnevad alad, sest see konflikt puudutab neid rohkem.

2014. aastal räägiti Kiievis valdavalt vene keelt, aga nüüd on hakatud rääkima vene-ukraina segakeelt suržikut. Kiievis ja Kesk-Ukrainas, mis oli valdavalt venekeelne, on märgata ukraina keele populaarsuse kasvu. Mingil määral meenutab see meie eelmise sajandi lõpu ärkamisaega. See pole nii jõuline ja selge kui Eestis. Tuntakse huvi oma keele ja ajaloo vastu, teatakse, et Sõmon Petljura oli Ukraina rahvusliku liikumise tegelane ja poliitik, aga Stepan Bandera polnudki nii jube fašistide käsilane, nagu koolis õpetati.
Kui tülis on omavahel inimesed?

Väga.

Endiselt?

Jah. Pered on lõhutud. On neid, kes toetavad Moskvat ning peavad Krimmis toimunut ja Donetski ja Luganski nn iseseisvumist õigeks. On neid, kes on selgelt Ukraina-meelsed ja ütlevad, et kõik on Venemaa sepitsetud. Ka Sillamäel on Ukraina kogukond ja nemadki on lõhenenud – Ukraina-meelsete arvates on tegemist agressiooniga, hulk inimesi peab Ida-Ukrainas toimuvat enesemääramiseks. See teebki konflikti keeruliseks. Ühiskonnas pole ühtset, selget ja tugevat seisukohta. Asi liigub tasapisi sinnapoole, et suureneb Venemaas pettunute osakaal.

Ida-Ukraina elanikkonna traagika on, et Kiiev ei pööranud pärast Ukraina iseseisvumist neile regioonidele tähelepanu. Aga loodetud õnne ja rikkust ei tulnud ka Moskvast pärast seda, kui Donetski ja Luganski rahvavabariigid välja kuulutati. Nad on hakanud aru saama, et peavad ise oma probleemidega hakkama saama ja rohkem pingutama. Sest Kiievist ei tule jõuluvana ega Moskvast näärivana. Paljud elavad minevikus, Nõukogude Liidus – riik peaks justkui kõik tagama.
Donbassi probleem on paljuski ka juurteta inimestes?

Jah. Nõukogude ajal loodi rasketööstus, töölised toodi üle liidu kohale, oli palju kriminaalset elementi. Nõukogude ajal oli nende staatus teistest töölistest märksa kõrgem – neid peeti proletariaadi eliidiks, nad olid paremini tasustatud. Praegu on selge, et nõukogudeaegne rasketööstus pole tänapäeva turumajanduses konkureeriv ja ilusat aega, kui proletariaat oli eelisseisus, ei tule kunagi tagasi. Ometi elavad nad paljuski minevikus ja usuvad seda, mida propagandakanalid neile räägivad. Kusjuures Moskva ja Ukraina oligarhid räägivad üht ja sama: tulevad pahad lääne onud, kes võtavad tehased, ja te jääte kõik tööta.

Siiski saadakse reaalsusest aina rohkem aru. Kindlasti on oluline samm viisavabadus. Vanemat põlvkonda see vaevalt muudab, nad ei reisi, aga nende lapsed pääsevad Euroopasse, kus nad näevad teistsugust elu. Nõukaaegsele elumudelile tekib alternatiiv, mida on võimalik võrrelda.
See on igapäevaelu. Aga teie olete kaitseatašee.

Näitame Ukraina sõjaväelastele, et on võimalik teistmoodi oma üksusi juhtida ja väljaõpet teha, ning selgitame erinevat metoodikat. Ka nemad on NL-i aegses mudelis kinni. Nutikad ja haritud ohvitserid saavad aru, mis on lääne sõjakunsti ja väljaõppe eelised. Nad võtavad lääne näidetest parima, miksides selle NL-i sõjakunsti positiivsete nüanssidega, ja teevad sellest Ukraina mudeli. Seda olengi neile soovitanud. Kui soomlased tulid meid 1990-ndate keskel nõustama, ütlesid nad samamoodi: võime teile näidata, kuidas meil on riigikaitsemudel üles ehitatud, kuid te peate leidma endale optimaalse lahenduse.
Kas Ukraina sõjaväelased kuulavad teid ja Eestit?

Ukraina relvajõududes on praegu 250 000 inimest. Seal on väeliike ja erialasid, mis on rohkem arenenud ja võtnud omaks lääne kogemusi, ning neid, mis vähem. Eelkõige on rohkem arenenud väeliigid, keda Donbassi sõda on vahetult mõjutanud, kes on sõdima pidanud ja näinud, et vanade põhimõtete ja reeglite järgi edu ei tule. Need väeliigid, kes pole vahetust sõjategevusest osa võtnud või on teinud seda minimaalselt, on veel nõukogudeaegses mõtlemises kinni. Kõige problemaatilisem ongi Ukraina merevägi, kes pole sõjategevusest osa võtnud ja langes Krimmis peamise löögi alla, kelle ujuv- ja isikkoosseisust läks palju Venemaa Föderatsiooni poole üle ning kes peab end täiesti uutes tingimustes reorganiseerima.

Kuna nad pole vahetust sõjategevusest osa võtnud, üritavad nad luua väikest nõukogudeaegset laevastikumudelit. See väljendub soovis luua pealveelaevastikku, millega saab teha mereoperatsioone, samal ajal kui mereväe peaülesanne on rannakaitse. Neil pole sellise kalli laevastiku loomiseks raha ega ka NATO toetust. NATO nõustajad sunnivad neid reaalsust tajuma ning keskenduma eelkõige Odessa, Hersoni ja Mõkolajivi oblastites rannakaitse ülesande täitmisele, mis eeldab tihedat koostööd maaväega. Ukraina ametkonnad teevad omavahel vähe koostööd. Tihti on välispartnerite organiseeritud üritused need, kus Ukraina ametkondade esindajad kokku saavad ja üksteisega räägivad. Ikka on kombeks kiivalt teiste teadmata oma võimeid arendada.
Suhtumise muutus võtab ilmselt aega?

Me saame neile Eesti ja ka teiste NATO riikide eeskujul näidata, et koos tegemine on alati efektiivsem, võtab vähem ressursse ja aega. Aga sinna on pikk tee, sest nõukogudeaegset mõtlemist on palju, eriti kõrgemate ohvitseride hulgas.

Arenenumad on väeliigid, kellele on langenud Ida-Ukraina sõjategevuse peamine raskus. Need on Ukraina erioperatsioonide väed, õhudessantväed, mis nüüd on nimetatud ümber dessantründevägedeks, suurtükivägi ja pioneerid, kes miinisõjaga iga päev kokku puutuvad. Nemad on muudatuste vajadusest aru saanud ja seetõttu reformide esirinnas. Aga neil on ka Eesti kaitseväelastele suurepärast kogemust pakkuda.
Peate silmas demineerijaid?

Jah, meie demineerijad käivad juba kolmandat aastat Ukrainas, kus ukrainlased jagavad oma miinisõja kogemusi. Meie demineerijad on küll väga kogenud kaitseväelased, kes on saanud kogemuse Afganistanis, aga Ida-Ukraina tänapäeva miinisõda on sedavõrd teistsugune.
Teistsugune?

Sest vaenlane on teistsugune. Afganistanis oli vaenlane natuke lihtsam. Taliibide ehitatu polnud väga keeruline. Praegu on Ida-Ukrainas toimuva miinisõja taga Venemaa Föderatsiooni relvajõudude spetsialistid ning seetõttu on miiniväljad ja miinilõksud, isegi miinitüübid märksa keerulisemad ja vastaspoolele kaotusi tekitades ka efektiivsemad. Seetõttu on ukrainlaste jagatav kogemus väga oluline.

Sealt saab ilmselt suure demineerimispraktika, kusjuures miinipassid puuduvad.

See on tohutult mineeritud piirkond, mineerinud on mõlemad konflikti osalised. Kui Ukraina poolel on veel mingid miinipassid ja -kaardid, siis separatistid sellist infot ei jaga. Tegemist on viitsütikuga pommiga, sest praegu toimuvad seal ikkagi madala intensiivsusega lahingukontaktid ja piirkond pole demineerimiseks turvaline. Aga kui seal ükskord rahu saavutatakse ja tagatakse demineerijatele turvaline töökeskkond, siis ootab neid ees suur töö, millega ukrainlased ise hakkama ei saa. Siis on vaja rahvusvahelist abi.
Piirkond pole turvaline ka tsiviilisikutele.

Kui lahingutegevuse intensiivsus vähenes, tuldi kodudesse tagasi. Inimestel ja nende koduloomadel pole turvaline liikuda. Miiniohu ulatusest saame teada alles siis, kui esimesed demineerimisega tegelevad rahvusvahelised organisatsioonid need piirkonnad kaardistavad.
Kui palju on ukrainlastel ebaseaduslikke relvi?

Ukrainlastelt on väga raske saada selle kohta adekvaatset tagasisidet või järeldusi. Neil on komme reaalsust mitte tunnistada, sest see oleks nende arusaamist mööda nõrkuse näitamine või olulise info lekitamine. Pigem on Ukrainas levinud olukorrast ilusama pildi maalimine. Kui ametlikult küsida, kui palju on lahingutegevuses osalenud endiste Ukraina relvajõudude võitlejate käes ebaseaduslikke relvi, siis nad loomulikult ütlevad, et kõik on kontrolli all, relvade hulk pole suur. Aga sõjaväelased ja Ukraina vabatahtlikud räägivad, et relvade hulk on märkimisväärne. Kui sundteenistus lõppes, tuldi idast trofeerelvadega tagasi ja arvata võib, et elanikkonna käes on väga suur hulk ebaseaduslikke relvi.

Olen ukrainlastele teinud ettepaneku, kuidas neid relvi legaliseerida. Need on valdavalt Ukraina endiste sõjaväelaste käes, kes mobiliseeriti ja hiljem vabastati. Nende inimestega oleks võimalik organiseerida territoriaalkaitseüksused ehk reservis olevad endised sõjaväelased siduda riigiga, luua territoriaalkaitsesüsteem, võtta nad teenistusse kui reservväelased. Seeläbi oleks võimalik ka ebaseaduslikud relvad legaliseerida. Sinnapoole nad tasapisi liiguvad.
On see Ukrainas meie kaitseväe peamine nõustamisvaldkond?

Ukraina maavägi on väga huvitatud Balti riikide vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonide kogemustest, kuidas oleme suutnud kasutada inimeste kaitsetahet, organiseerida nad sõjalis-patriootlikesse organisatsioonidesse, üles ehitanud oma maakaitsevõime. Neil on plaan teha midagi sarnast, aga selle erinevusega, et nad ei loo kaitseliidu sugust organisatsiooni, vaid üritavad vabatahtlikud integreerida maaväe koosseisus olevasse territoriaalkaitsesüsteemi. Ukraina ühiskonnas on väga palju pingeid. Enamik mobiliseerituid – Ukrainas tehti kuus osalist mobilisatsiooni – suhtub puuduliku ettevalmistuse, varustuse ja juhtimisvigade tõttu praegusse relvajõudude juhtkonda väga kriitiliselt, kuid samal ajal on nad isamaaliselt meelestatud. Nende hulgas on väga levinud nõukogudeaegne Afganistani sündroom ehk ühiskond ei suuda veterane vastu võtta ja rakendada ega pakkuda alternatiivi, et nad tunneksid end riigile olulisena. Sellepärast aitaks loodav territoriaalkaitsesüsteem rakendada veteranide ja vabatahtlike potentsiaali riigikaitses ning maandada sisejulgeoleku pingeid.
Saame kogemusi jagada, sest kaitseliit on Eesti ühiskonnas arvestatava positsiooniga.

Me saame näidata ukrainlastele võimalusi, eri valdkondi. Patriootidel, kes ei taha end siduda tegevteenistusega, aga soovivad osaleda riigikaitses, on alternatiive. Alates sellest, et on võimalik territoriaalkaitse allüksuses osaleda jalaväelasena, olla toetajaliige või mõne spetsiifilise üksuse, näiteks küberkaitseüksuse liige jne.

Praegu parandame koos leedulastega aktiivselt Ukraina maaväestaabi ohvitseride teadlikkust ja näitame oma riigi kogemuse varal alternatiive. Ja huvi on väga suur. Järgmisel aastal plaanime visiite, ka meie suurõppustele, et näidata, kuidas on võimalik integreerida vabatahtlikud, reservarmee, meie kaitseväe operatiivüksused ja liitlased ühisesse tegevusse, tekitada süsteemne tervik.
Räägime ka separatismi põhjustest.

Separatismi juured on väga sügaval. Separatism ei teki ainult nii, et täna vaadatakse Vene TV-d ja homme ollakse põhimõtteline separatist. Põhjused on majanduslikud, sotsiaalsed, ideoloogilised. Separatism tekib alati seal, kus on selleks sobiv kasvupinnas. Riik unustas oma kodanikud, ei pööranud neile tähelepanu, ei tegelenud nende probleemidega ega elukeskkonna parandamisega. Pärast Ukraina taasiseseisvumist erastati Donbassi rasketööstus, tekkisid pururikkad oligarhid, kes jätkasid nõukogudeaegset tööstusmudelit, pakkudes suurele hulgale inimestele tööd, kasutades neid odava tööjõuna, aga investeerimata ja alternatiivseid tööstusharusid arendamata. Ida-Ukraina on meie jaoks oluline koht, kust õppida. Tuleb aru saada, mis on toitnud separatismi, miks osa elanikkonnast läheb sellega kaasa. Enamik elanikkonnast ei liitu separatismiga ega Kiievi keskvalitsusega. Nad on kas ükskõiksel või äraootaval seisukohal ja see on materjal, kellega riik peaks töötama, kui tahab nende suhtumist muuta ja separatismi pooldajaid vähendada.

Valdavalt toetab separatismi vanem põlvkond, kellel on mälestused NL-ist – seesama proletariaadi eliit, kes elas toona hästi. Internetimaailmas üles kasvanud noorem põlvkond teab ka teistsugust elu, nad on sihtrühm, kellega peaks tööd tegema, et tekitada neis soov olla Ukraina kodanik, patrioot ja näha oma tulevikku selle riigi koosseisus. Ukraina on lõpuks aru saanud ja üritab teha lühikese aja jooksul tasa seda, mida üle 20 aasta ei teinud.

Separatismi puhul tuuakse alati esimeseks näiteks selle piirkonna inimeste Vene inforuumis olek. Nüüd üritatakse Ukraina inforuumi Ida-Ukraina inimestele lähemale tuua ehk Vene inforuumiga konkureerida. Sama on meil Ida-Virumaal. Kui novembris seal käisin ning rääkisin Narva-Jõesuu ja Sillamäe omavalitsuste inimestega, tõid nad esile, et Vene televisioon on kohalikele tasuta ja sel on palju kanaleid, aga Eesti kanalite eest tuleb maksta. Juba see seab meid ebavõrdsetesse konkurentsitingimustesse. Nii et meil on sarnasusi.

Teine küsimus, kus meil on sarnasusi ja oleme õnneks mõistlikult käitunud, on keeleseadus ehk riigikeele õpetamine. Ukraina võttis vastu keeleseaduse, et riigikeel on ukraina keel, ja nõuab jõuliselt selle õpetamist alates lasteaiast. Aga praegu on lahvatanud Karpaatides elavale ungari rahvusvähemusele ukraina keele pealesurumine. Keegi ei räägi sellest, et Kesk-Ukrainast Ida-Ukrainani on kõik venekeelne. Kuidas kavatseb Ukraina riik seal keeleseadust rakendada ja kas on mõistlik suruda peale ukraina keelt neile, kelle kodune ja igapäevane suhtluskeel on olnud vene keel?

Kui me Ida-Virumaal räägime eelkõige vene rahvusest inimestest, siis Ukrainas räägitakse Ida-Ukrainas elavatest venekeelsetest ukrainlastest. Oleme haridusministeeriumi projektide kaudu üritanud Ukrainale pakkuda mõistlikku üleminekuperioodi, öeldes, et te ei saa neile peale suruda ukraina keelt keskkonnas, kus seda üldse ei räägita ja nad on harjunud juba mitu põlvkonda peres vene keeles suhtlema. Oleme näidanud ja tutvustanud meie Narva ja Ida-Virumaa projekte, kuidas sujuvalt riigikeelele üle minna. Jõuliste otsustega ukraina keelt peale surudes võib Kiiev neid inimesi endast pigem eemale lükata. Ühiskonna sügava rahulolematuse faasis on sellised otsused ohtlikud. Pigem peaks Ukraina rahvuslust mõistlikult ja paindlikult läbimõelduna ka Ida-Ukrainas levitama.
Mis puudutab relvi, siis Ukrainal on ju relvatööstus, aga relvi küsitakse lääneriikidelt.

Kõik saavad aru, et läänelt ja USA-lt relvade küsimine on eelkõige poliitiline soov ja otsus, sest Ukraina relvatööstus tervikuna on niivõrd suur ja tugev, et suudaks tegelikult ise tagada oma riigi relvajõudude moodsa relvastuse vajadused. Aga poliitiline aspekt on relvade andmisel või müümisel lääne poolt eelkõige poliitilise toetuse demonstreerimises.

Teine aspekt on raha. Ukraina relvatööstus on väga suur eksportöör ja Ukraina üritab rahvusvahelises relvaäris olla konkurentsivõimeline. Selge on, et kui tehakse kardinaalsed otsused, et enamik toodetavast relvastusest läheks endi relvajõududele, väheneks relvaeksport ja selle tühimiku hõivaksid konkurendid.
Nad müüvad ka Venemaale?

Venemaale otse relvastust ei müüda, aga palju on räägitud, et Ukraina relvatööstusettevõtted osalevad Venemaa relvasüsteemide kokkupanekul komponentide tootmises ja tarnimises. Enim on räägitud helikopterite mootoritest, mida Ukraina ettevõtted on tootnud ja tarninud Venemaale.
Venemaa tunneb Ukrainat väga hästi.

Nii nagu tundis Venemaa grusiine ja nende nõrkusi, mida oma poliitikas edukalt ära kasutas, tunneb ta ka Ukrainat. 2010. aastal aitas Venemaa võimule oma liitlase Viktor Janukovõtši ja jätkas samal ajal Ukrainas mõju säilitamiseks varuplaanide koostamist. 2011. aastast hakkasid Vene eriteenistused ja relvajõud järsku aktiivselt Ukraina kolleegidega suhtlema. Nagu Ukraina kõrged ohvitserid ütlesid, hakkas neil ootamatult lahtiste uste poliitika. Ukraina SPU ja Venemaa FSB eriteenistused hakkasid tihedalt läbi käima, Moskva kolleegid käisid pidevalt külas, neile näidati ja räägiti kõike.

Sama toimus relvajõududes, eriti erioperatsioonide vägedes ja dessantvägedes. Venelased said kõigele ligi, tundsid läbi ja lõhki Ukraina eriteenistusi ja relvajõude. 2011. aastal hakkasid Ukraina relvajõududest kaduma õpikud, mis võivad tulevikus lahvatava konflikti ajal probleeme tekitada. Ukraina sõjaväeluure korjas erivägedest kokku kõik spetsiifilised lahingumäärustikud ja õpikud, mis puudutavad partisanitegevust, tegevust vastase tagalas, hajutatud tegevust. Kui 2014. aastal sõda algas ja neid õpikuid hakati Kiievist otsima, olid need kadunud. Oli näha, et 2011. aastast alustati sõjalise plaani koostamist ja võimalikule sõjalisele agressioonile pinnase ettevalmistamist.
Nagu ajalugu näitab, jõuti eriti kaugele Krimmis.

Jah, seal oli Venemaa mõju vahetu, sest Venemaa ja Ukraina relvajõudude üksused eksisteerisid rõõmsalt koos. Krimmi anneksiooni ajal toimus kõik väga kiiresti ja sujuvalt. Vene väed olid Krimmis Ukraina vägedega koos, näiteks merejalaväelased olid sisuliselt nagu vennad. Venemaa Krimmis paiknevatele mereväelastele oli arusaamatu, miks järsku algas vaenutegevus Ukraina relvavendade vastu. Väidetavalt oli ka käsu mittetäitmise episoode ja Venemaa vahetas ruttu need üksused välja mujalt toodutega, et ei tekiks vennastumist ja halastust.

Krimmist saadi kätte kogu Ukraina relvajõudude andmebaas ja personaliarvestus ehk kõikide Ukraina sõjaväelaste nimed, ametikohad, pereliikmed. Kui Donbassis eskaleerus separatistlik tegevus ja taheti teha Krimm II, hakkas Venemaa eriteenistus Ukraina sõjaväelasi tugevalt survestama, eriti dessantväelasi ja eriväelasi. Kuni konkreetsete ettepanekuteni vahetada poolt. Oli neid, kes vahetasid.

Ukraina sõjaväelased olid keerulises olukorras, sest olid Vene relvajõududega kokku kasvanud. Paljud ukrainlased jäid pärast riigi iseseisvumist Venemaale teenistusse, sest seal maksti paremini. Osa ohvitsere pettus Ukraina relvajõududes ja läks Venemaa omadesse. Ja kui Ida-Ukrainas algas lahingutegevus, siis sõdis vend vennaga. Nad tundsid üksteist väga hästi. Ka separatistide pool sõdinud endised Ukraina ohvitserid tundsid Ukraina armee nõrkusi ja tugevusi. See muutis sõja alguse emotsionaalselt väga keeruliseks.

Paljud Ukraina ohvitserid on rääkinud, et nad ei tahtnud viimase hetkeni uskuda, et Venemaa neid ründab. Alguse šokk oli tugev.

Kui nad nägid, et nn vennad ei tunne samasuguseid süümepiinu, täidavad poliitilist käsku ja tapavad nende sõdureid, said nad sellest üle.
Omade vastu sõdimine põhjustab kindlasti ka vaimseid probleeme.

Alustame sellest, et esimesed sõdurid saadeti rindele sõja hakklihamasinasse pärast nädalast ettevalmistust. Mõned veelgi varem. Sellest tekkis palju psüühilisi probleeme, lahingustressi, traumajärgset stressi. Rääkisin möödunud aastal Ukraina relvajõudude psühhiaatritega ja nad ütlesid, et neil on psüühiliste probleemidega pidevalt statsionaaris 5000 Ukraina sõjaväelast. Ei kujuta ettegi, kui palju on neid, keda see sõda on psüühiliselt mõjutanud. Mullu 7. detsembril tulnud Ukraina kaitseministri aruande järgi on konflikti algusest alates saanud haavata 10 700 Ukraina sõjaväelast, kellest on hukkunud 2300.

Ukraina sõjaväelased, keda ma usaldan ja hindan, on öelnud, et konfliktipiirkonnas langeb iga päev välja kümmekond Ukraina sõjaväelast. Oleneb päevast, aga kaks-kolm hukkunut, kolm kuni viis haavatut, ülejäänud on õnnetusjuhtumid, suitsiidid jne. Talvisel ajal see arv suureneb, sest on palju külmetusi, elamistingimused on halvad.
Kuidas aitab Eesti Ukrainal psüühiliste probleemidega sõdureid nõustada?

Ukraina ei tunnista psüühilisi probleeme. Psühhiaatrid ütlesid, et ei saa andmeid ja publikatsioone avaldada ning kui käisid ülemraadas aru andmas, tsenseeriti aruanded ära. Sest Ukrainal ei ole sõduritega psüühilisi probleeme. Eesti võtab juba kolmandat aastat Ukraina haavatuid siia taastusravile, mullu võtsime 41 inimest. Võtame vastu kergelt haavatuid. Aga iga kord, kui võtan ühendust mõne väeosaga, on sõjaväemeediku esimene küsimus, kas oleks võimalik saada haavatutele ka psüühilist nõustamist. Aga me ei võta neid, sest me ei tunne seda ühiskonda ja nad vajaksid ka venekeelset psühholoogilist nõustamist, mida me ei suuda praegu pakkuda.
Siingi saab tuua paralleeli Eestiga, sellega, kui Afganistanist hakkasid tulema esimesed haavatud, olid surmad, suitsiidid.

Siis hakkas ühiskond ja kaitsevägi probleemi olemusest aru saama. Iga konfliktipiirkonnas olnud sõjaväelane toob midagi koju kaasa. Kujutage ette neid konfliktipiirkonnas olnud Ukraina sõjaväelasi, kes on jäänud piiramisrõngasse, Vene suurtükiväe tulelöökide alla. Mis on toimunud nende inimeste psüühikas? Teine probleem on nn Afganistani sündroomiga: need noored mehed, kes omal ajal mobiliseeriti, täitsid oma kohust riigi ees ja on nüüd n-ö lindpriid, kes peavad kuidagi ühiskonda sulanduma ja kellest paljudel on tõsised psüühilised probleemid. Tuttav julgeolekujõudude ohvitser rääkis, et nad sõidavad iga päev Kiievis mõnele väljakutsele, kus lahendavad endise relvastatud sõjaväelase korraldatud probleeme – kas pantvangikriisi või niisama paugutamist. Nad on sõjas olnud, nad on vaimselt ebastabiilsed, aga oskavad relvi kasutada ja on äärmiselt ohtlikud.

Siit tulebki teine Ukraina julgeolekuoht Venemaa kõrval. Endiste veteranide hulgas on aina rohkem rahulolematuid ja rahvusradikaale, kes on relvastatud, riigis pettunud ja tunnevad, et neid on kõrvale lükatud, valitsus pole Ukraina jaoks piisavalt teinud. Kiievis on juba kujunenud reegliks, et ükspuha mis meeleavaldus toimub, lõhkeb jälle mõni väiksemat sorti lõhkeseadeldis. Meeleavaldused lähevad aina vägivaldsemaks.
Kuidas te Kiievit ja Ukrainat tundva inimesena Saakašvili tegevust iseloomustate?

Ukraina ühiskond on lõhestunud. Venekeelne osa on segaduses ega suuda oma identiteeti määratleda, neid häirib liiga jõuline Ukraina-meelsuse pealesurumine ja riigi kehtestamine. Läänepoolne on aga selgelt rahulolematu, et riik on lagunenud, valitsus ei suuda Maidani lubadusi ja reforme ellu viia, osa Ida-Ukrainat on okupeeritud, elu läheb aina kallimaks. Kahe Ukraina ühiskonna sisepinged aina kasvavad. Siis tuli üks grusiin ja hakkas plahvatusohtliku dünamiidikasti peal tikkudega mängima. Saakašvili toetajaskond pole suur, vaid marginaalne. Aga ühiskond on rahulolematu, ta mängib ühiskonna jaoks aina agressiivsemat ja hullemat ohtlikku mängu.

Ei saa välistada, et ta võib olla säde, mis paneb püssirohutünni lahvatama. Aga seda just seetõttu, et ühiskonnas on suured pinged.

Me ei saa Ukraina poliitikasse sekkuda. Kõik, mis puudutab Ukraina relvajõude, territoriaalkaitset ja selle loomist, kibestunud reservväelaste ja vabatahtlike sinna integreerimine oleks üks oluline samm, mis maandaks selles vallas ühiskonnas pingeid. Seda üritame koos leedukatega ukrainlastele selgeks teha.
Kaua selleks aega läheb?

Loodan, et nad jõuavad järgmisel suvel selle teadmiseni. Praegu oleks hea võimalus siduda isamaaliselt häälestatud Ukraina kodanikud riigiga ja riigikaitsega ning näidata, et nad on olulised. Ukraina riigikaitse probleem pole tankide ja suurtükkide hulk, vaid kaitsetahe ja selle rakendamine. Praegu loovad nad profiarmeed, et neid rotatsiooni korras Ida-Ukrainas praeguses konfliktis kasutada. Nad ei loo laiapõhjalist riigikaitset ega rakenda riigikaitses patrioote ja vabatahtlikke.
Olete ka Gruusias olnud. Kas ja kui palju saate Gruusiat Ukrainaga võrrelda?

Gruusia lõi enne sõjalist konflikti 2008. aasta augustis ka profiarmee, maavägede suurusega viis brigaadi. Kui algas Vene vägede pealetung, siis profiarmee taganes ja patriootidele ei antud võimalust riiki kaitsta. Sest profiarmeele polnud alternatiivi ette nähtud. Need, kes tahtsid riiki kaitsta, ei saanud seda teha ja need, kes pidid, ei tahtnud. Elukutseline sõjaväelane läheb enamasti raha teenima, mitte isamaa eest surema.

Pärast 2008. aastat keeldus Gruusia emotsionaalselt igasugusest läbikäimisest okupeeritud Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga ning kuulutas neile sisuliselt blokaadi. Selle emotsionaalse otsuse tulemusena ei tekkinud neil territooriumidel Vene võimule alternatiivi. Nad said hiljem aru mõlemast – nüüd on Gruusia armees taastatud ajateenistus, on territoriaalkaitse ja professionaalsed üksused, Gruusia üritab suhelda ka okupeeritud territooriumidega, taastada seal oma mõju.

Samamoodi on Ukrainaga, kes on emotsionaalselt öelnud, et las okupeeritud piirkond jääb sinna, me ei tee midagi, me ei aita, meid ei huvita, mis seal toimub. Sisuliselt tõmbab Ukraina riik ennast sealt välja. Nad ei maksa inimestele kohapeal pensioni. Nad ei jäta inimestele muud alternatiivi kui Venemaa. Aga kui sa pole kohapeal, ei saa sa nende inimeste elu ja meelsust mõjutada.

- PISITEKST -
● 2014. aastal räägiti Kiievis valdavalt vene keelt, aga nüüd on hakatud rääkima vene-ukraina segakeelt suržikut.
● Eelkõige on rohkem arenenud väeliigid, keda Donbassi sõda on vahetult mõjutanud, kes on sõdima pidanud.
● Ida-Ukraina on tohutult mineeritud piirkond, mineerinud on mõlemad konflikti osalised.
● Separatism tekib alati seal, kus on selleks sobiv kasvupinnas. Riik unustas oma kodanikud.
● 2011. aastast alustati sõjalise plaani koostamist ja võimalikule sõjalisele agressioonile pinnase ettevalmistamist.
● Endiste veteranide hulgas on aina rohkem rahulolematuid ja rahvusradikaale, kes on relvastatud ja riigis pettunud.